Rail Balticu „maaletooja“ kõverpeeglis maailm

Kuna alljärgneva teksti avaldamine on ajakirjanduses toppama jäänud, siis pistan selle autori loal siia.

Rail Balticu „maaletooja“ kõverpeeglis maailm

Endel Oja, majandusdoktor

Ainult nii saab kirjeldada emotsioone, lugenud Tartu Postimehes 23. märtsil ilmunud artiklit „Kristjan Kaunissaare: Rail Balticu rahastamine seisab tugeval vundamendil.“ Artikli autor, olles töötanud tänaseks juba mitu aastat Rail Balticu (RB) koordinaatorina Majandus - ja Kommunikatsiooniministeeriumis, peaks teadma kõiki selle projektiga seotud elementaarseid fakte. Kuna ta neist suurt osa, mis tekitavad põhjendatud kahtluse selle „projekti“ vajadusest Eestile, järjekindlalt eirab, siis siinkohal temale ja lugejatele asjakohane faktivärskendus.

Esiteks - siiamaani ei ole keegi ümber lükanud Eesti spetsialistide kollektiivi (P.Humal, K.Lambot, I.Paul, R.Vibo) poolt juba 2018.a. jaanuaris RB tasuvusanalüüsis leitud 4 miljardi euro suurust viga, mille tulemusena kogu RB projekt tegelikult ei vasta EL kaasrahastamise tingimustele. Enamgi veel - MKM ja Rail Baltic Estonia OÜ on järjekindlat eiranud kõiki ettepanekuid RB tasuvusanalüüsile sõltumatu auditi tellimiseks. Miks? Muide, Taani firma COWI analüüs näitas juba 2007.a., et RB sotsiaal-majanduslikult kõige elujõulisem variant ei ole mitte uue 1435 mm laiusega raudtee rajamine Muugalt Iklani ja edasi Riiga, vaid olemasoleva 1520 mm raudtee rekonstrueerimine trassil Tallinn-Tapa-Tartu-Valga -Riia kiirusele 160 km/t. EL andiski Eestile selle teemaga edasiminekuks 2007.a. 1 miljoni euro ja Eesti riik pani juurde sama summa. Mida selle raha eest telliti, on teadmata. 2008. aasta detsembris otsustas Euroopa Komisjon anda 9,3 miljonit EUR toetust Tartu-Valga piiriülese lõigu rekonstrueerimisele maksumusega 34,3 miljonit EUR. Sellest hoolimata toimetas „uue Rail Balticu“ lobigrupp omasoodu edasi ja 2010. aastal tellis seekord Läti Transpordiministeerium Briti uuringufirmalt AECOM töö, et otsustada, mitte kas, vaid juba kuhu oleks Balti riikides otstarbekas rajada uue, 1435 mm rööpmelaiusega otsetrass Muugalt Poola piirini. Tähelepanu: selle töö lähteülesandes olid Tartut läbiv trass ja olemasolev 1520 mm rööpmelaius välistatud, seega reaalsete alternatiivide võrdlemisest töö tellija loobus, teades suurepäraselt fakti, et samal aastal jõustunud EL määruses konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku kohta loeti Eestis vastavaks kaubaveo koridoriks Tallinn-Tartu-Valga lõik.

Teiseks - K.Kaunissaare väidetes prevaleerivad seisukohad „ ...Euroopa Liidu prioriteet“, „...Euroopa raudteevõrgustiku arendamine“ jms. Sõnagi pole juttu sellest, millist lisaväärtust võiks Eestile tuua Baltimaade olemasoleva raudteesüsteemiga mitteühilduva RB raudteeniidi rajamine 2 miljardi euro eest paralleelselt juba olemasoleva raudteega (mis vajab olulisi investeeringuid), Via Baltika maanteega (mis vajab 4-realiseks ehitamist) ja mereteega. Tuletagem siinkohal meelde, et kui näiteks rekonstrueerida olemasolev 1520 mm Tallinn-Pärnu raudtee kiirusele 160 km/t, siis jõuaks reisija Tallinnast Pärnusse 20 minutit hiljem kui RB-ga. Kas see 20 minutit on ikka „Euroopa proriteet“, mille eest Eesti peaks välja käima miljard eurot oma maksumaksja raha?? Lisaks on tänaseks selgunud, et loodetud kaubavooge Arktika mereteelt Soome kaudu saabuma ei hakka, veoautode koormad RB-le ei koli ja Venemaalt Hiina kaupu RB-le samuti saabuma ei hakka. Keegi ei hakka ka sõitma 15 tunniga ja pileti maksumusega 150 eurot Berliini, nagu RB välja pakub. Milleks meile siis see raudtee? Ka Vabadussõda, kus Eesti kasutas edukalt soomusronge, on tehnoloogiline minevik.

Kolmandaks - K.Kaunissaare nagu unustaks ära, et kõik Eestis elluviidud suuremad ehitus-ja taristuprojektid on võrreldes prognoosituga oluliselt kallinenud. RB maksumuse prognoosides on toimunud alljärgnevad „arengud“: 2016.a. mai 3,68 miljardit eurot, 2016.a. oktoober 5,0 miljardit eurot, 2017.a. aprill 5,9 miljardit eurot. Eesti trassi maksumuse järjekordne prognoos tõusis 2018.a. oktoobris 1,3-lt miljardilt eurolt 1,6 miljardi euroni ehk 23%. Seejuures prognoositakse investeerimisprojekti maksumust, millel puudub ehitusprojekt, st. ükski ehitaja ei ole antud numbrite paikapidavust kinnitanud. Tõde kipub olema, et planeeritav ehitus osutub peale reaalsete hinnapakkumiste saamist oluliselt kallimaks. Kui palju? Järelemõtlemiseks: KUMU ehitusmaksumuseks planeeriti 33 miljonit eurot, tegelikuks maksumuseks kujunes 47 miljonit eurot, kallinemine 42%. ERM-i maksumuseks planeeriti 37,8 miljonit eurot, tegelikuks maksumuseks kujunes 63 miljonit eurot, kallinemine 67%, Reidi tee maksumuseks planeeriti 29 miljonit eurot, odavaim hinnapakkumine oli 40 miljonit eurot, kallinemine 38%. Eesti idasuuna kontrolljoone ehitamismaksumus peale reaalsete ehituspakkumiste saamist erines prognoositavast koguni 2,5 korda! Euroopa Kontrollikoda (tervitusi Juhan Partsile!) tõi ühes oma auditis välja, et kõigil 19 auditeeritud raudteelõigul täheldati projekti olulist kallinemist. Kas K.Kaunissaare koos RB „maaletoojetega“ tõesti arvab, et EL muudkui maksab kinni lõviosa RB jätkuvast kallinemisest, kui see suure tõenäosusega reaalsuseks osutub? Kõike seda ilmselt teades on RB „maaletoojad“ asunud rakendama strateegiat: „asume hoogsalt kulutama, et edaspidi oleks projekti peatamine keerulisem!“.

Neljandaks – Eesti riigi omaosaluse raha, mis eeltoodut arvestades on vähemalt 1 miljard eurot, tuleb laenata, mis negatiivse kõrvalmõjuna viib alla riigi edasise laenuvõime, pärssides seeläbi tõeliselt vajalike investeeringute tegemist. Sellise suurusjärguga omafinantseeringu eest saaks rekonstrueerida kõik Eesti raudteed kiirusele 160 km/tunnis, mis oleks nii kaupade kui elanike transportimiseks optimaalne ja hulk raha jääks veel ülegi. Samal ajal kiratsevad olemasolevad ühendusteed, mitte ainult raudteevõrk. Näiteks kruusateedele katete ehitamise mahud on 2017.a. 125 km ja 2018.a planeeritavalt 80 km, kusjuures kruusateid on Eestis 4876 km. Tallinn-Tartu maantee rekonstrueerimine 4-realiseks meenutab juba põlvkondadeülest epopöad. Teede Tehnokeskus AS andmetel oli riigiteede akumuleerunud remondivõlg 2018.a. ca. 840 miljonit eurot. Kahel viimasel EL finantseerimisperioodil on teehoiu investeeringuid (eriti põhiteedel) suures osas rahastatud EL vahenditest suurusjärgus ainult ca. 30 miljonit eurot aastas. Järgmisel finantsperioodil teede rahastamise võimalused EL toetusfondidest vähenevad oluliselt ja asemele tuleb leida uus rahastamismudel või rahastamisallikad.

Viiendaks - K.Kaunissaarel ei ole teadmata, et EL uuel eelarveperioodil väheneb EL toetusraha Eestile 40% , st. praeguse perioodi 4,5 miljardi euro asemel saame 2,7 miljardit eurot, kusjuures Eesti kavatseb ise EL eelarvesse maksta 1,25 miljardit eurot, seega “puhas” EL toetus on ainult 1,45 miljardit eurot. Ca. 85% RB ehitamise kuludest langeb just sellesse perioodi, mis tähendab, et Eestil kuluks RB-le selle “maaletoojate” juhtimisel üle poole kogu järgneval eelarveperioodil EL-st saadavast rahastusest. Arvamus, nagu saaks Eesti RB tarvis EL abi väljastpoolt seda summat, on tagasihoidlikult öeldes ebakompetentne. Kokkuvõttes – läbinisti väär on K.Kaunissaare kõiki tema etteasteid läbiv kinnitus, nagu poleks Rail Balticu tõttu ka teised vajalikud projektid tegemata jäänud. Vt.https://meieeesti.postimees.ee/6471395/priit-humal-rail-balticut-ei-anta-meile-kingituseks.

Täna ei ole veel hilja tagasi pöörduda mõistliku RB lahenduse juurde ilma, et Eestile sellest EL-i ja naabritega probleeme tekiks.

Matside mäss

Ilmus ERRis 26.03.2019

Matside mäss

Mihkel Kunnus

On olemas nähtus, mis nii või teisiti mängib nüüdse Euroopa ühiskondlikus elus tähtsaimat osa. See on matside tulek sotsiaalsele võimutäiusele. Kuivõrd matsid kui sellised ei pea juhtima ega saagi juhtida omaenese eksistentsi ja veel vähem valitseda ühiskonda, tähendab see, et Euroopa elab praegu läbi kõige sügavamat kriisi, mis võib tabada rahvaid, riike ja kultuure. Niisuguseid kriis on ajaloos esinenud rohkem kui kord. Selle füsiognoomia ja tagajärjed on tuntud. Samuti on teada selle nimi. Seda nimetatakse matside mässuks.

Sellise lõiguga algab hispaania filosoofi José Ortega y Gasseti 1930. aastal kirjutatud teos „Masside mäss“. Asendasin lihtsalt ajakohastamise huvides massid matsidega. Aga see pole pelgalt sõnamäng - Eesti praeguse poliitika üks keskseid probleeme on just nimelt probleemid matslusega.

Matslik käitumine poliitkultuuris

See, et EKRE tulek poliitareeni suurmängijate hulka on normaliseerinud matsliku käitumise poliitkultuuris, on minu jaoks päevselge. Ja ma ei ole selle arvamusega üksi. See kurb tõsiasi ei vaja mingit paljastamist. Närivaks küsimuseks jääb aga see, kas EKRE suudab poliitmaastikule tuua ka matslikkuse positiivsed aspektid. Esmapilgul tundub, et lootust on vähe (Rail Balticu küsimus võib saada siin määravaks).

Küllap selleks, et rääkida matslikkuse positiivsetest aspektidest, tuleks esmalt meelde tuletada, et see sõna pole alati olnud ühemõtteliselt negatiivse alatooniga. Kuidas muidu saanuks see olla populaarne nimigi? Positiivne mõõde on ehk kõige paremini säilinud tuntud laulusõnades: „Mats alati on tubli mees, /ei kedagi ta pelga,/ ei kummarda ta saksa ees,/ ei tõmba küüru selga“. Siin tähendab see siis eneseväärikust. See kujund elab ja kõnetab.

Näiteks algab üks vägagi teemakohane kolumn nõnda: „Kas Eesti poliitikul oleks üldse julgust selg sirgu ajada ja Brüsseli bürokraatidele mingis küsimuses, mis Eesti huvidega ei ühti, lakooniliselt teatada, et meil on lihtsalt nõnda kombeks ja teisiti ei saa? Või tõmmataks selg sellises hüpoteetilises olukorras lihtsalt küüru, arutleb Mihkel Mutt.“ (PM 8. XI 2017)

Eesti ja Euroopa vahekord on meie identiteedis üks võtmemõõtmeid, selles pole kahtlust. Gustav Suitsu üleskutse saada eurooplaseks ja jääda eestlaseks tuikab siinse süvahoovustes tänini, erimeelsused on eelkõige euroopluse ja eestluse vahekorras ja laadis.

Mats ja Tammsaare

Matsi kujundit kasutas selle mõõtme kaardistamiseks kodanik Anton Hansen oma avalikus kirjas kirjanik A. H. Tammsaarele, tähendab iseendale.

„Sina [s.t A. H. Tammsaare – M.K.] tahaksid nähtavasti oma vargamäelasi üldinimlikkuseni upitada mitte sellega, et otsid neis euroopalikku, vaid et laskud nende niinimetatud voorustesse ja pahedesse sinnamaale, kus kaob Vargamäe ja ka Euroopa ja algab lihtsalt inimene, homo sapiens. Selleks oled Sa nähtavasti kandvaks ideekski valinud võitluse loodusega, võitluse, mis ei piirdu inimesega, vaid millest võtab osa kogu elav organism. Vististi pole ka see juhuslikult sündinud, et võitlust loodusega peab Sul talupoeg. See oleneb Sinu arusaamisest eurooplusest. Sina arvad nähtavasti, et Euroopa, eurooplane, eurooplus pole koguni mitte mõni inglise plaaster, mille võib kleepida haigele kohale. Tema pole ka veevärk, mille võib saada inglise raha ja oskusega. Ta pole ka euroopalik koolide korraldus, mida arvatakse võivat muutumatult tarvitusele võtta, nii et tõstame jütsid keset Euroopat ja eurooplust. Ta pole ka näovärv, mille tõttu meie daamid üleöö näivad lendavat üle piiri läände. Eurooplus pole ka see, kui mõni meie minister ihub hammast metsade peale, sest Euroopas olla metsad juba hävitatud. Vähe leidub neid, kes taipavad või kel huvigi taipamiseks, et eurooplust ei saavutata üldse mitte Euroopale järele ahvimisega, vaid sellega, et õpime niisama intensiivselt mõtlema, tundma ja töötama, nagu seda on teinud eurooplane. Ei ole tulu Euroopa eeskujust kunstis ja kirjanduseski, kui me seal ei omanda eurooplase intensiivsust, tõsidust ja sügavust. Sügav ja intensiivne saab aga olla mitte võõrsilt laenatud asjus ja aineis, vaid selles, mis meil kõige põlisemat.

/.../

Muidu on tooni andev nõndanimetatud vurle, see matsi otsekohene vastand. Mats on traditsiooniline, püsiv, visa, alahoidev. Mis tal on, sellest peab ta kinni, sest selle on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu, oma loomu ja tarvete kohaselt. Tema armastab isegi seda, mille käes ta kannatab ja millega peab verist võitlust. Euroopas on kõige matsilisem rahvas inglased. Tema püsivus ja alalhoidlus on otse imetlusväärne. Seega on arusaadav tema valdav mõju maailmas. Vurle ei ripu kõige hingega millegi küljes ja tema tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale. Parem paneb ta hõlmad vöö vahele ja läheb Brasiiliasse või Austraaliasse. Vurle seab end iga tuule järele, puhugu ta idast või läänest. Üleöö saab temast venelane, sakslane või inglane. Aga seda ainult keele, riiete, mööbli või näovõõba poolest. Oma sisemises olemuses pole ta ei see, teine ega kolmas, sest tema on ainult vurle – loomutuse ja vormituse kehand.

Sellelt seisukohalt vaadeldes meie kunsti ja kirjandust saab ilmsiks: meil on pahatihti tooniandjaks vurle (psühholoogiliselt muidugi). Vähesed tunnevad huvi intensiivsuse ja süvenemise vastu, aga igale uuele moele või lipukirjale joostakse järele kinnisilmi ja ummisjalu. Ning seda kõike euroopluse tähe all. Nagu tähendaks euroopastumine vurlestumist.“ (KT kd 17, lk 277-279)

Siin tuleb tähele panna seda, et kuigi tsitaat algab päris pingestatud ja tõrjuva kirjeldusega sellest, mis eurooplus ei ole, siis Tammsaare on selgelt euroopluse poolt. Positiivne eurooplusest tähendab talle tunde- ja mõtteintensiivsust, mis on ühendatud enesele truuks jäämisega. Kui ta ütleb, et inglased on „kõike matsilisem rahvas“, siis on see üheselt tunnustav ja see on tunnustus nende vankumatule enesetruudusele. Ei ole vaja matkida Euroopa sõgedaid moetrende ja nende vigu (nagu näiteks metsade hävitamine).

EKRE puhul – eelkõige juhtkonna tasandil – teebki mulle muret see, et seal näib olevat esindatud ainult negatiivne osa matslusest, aga positiivset aja nagu noaotsaga taga. Olgu kohe ka öeldud, et püüd ahvida katoliiklikku Poolat või sootuks teise ajalooga Ungarit pole parem, kui püüd ahvida Suur-Britanniat või Rootsit (Hitleri imetlemine ja neonatslus on aga kadakasaksluse konkurentsitult kõige debiilsem vorm).

Kui jääda Tammsaare kujunditele truuks, siis võib kõrvalepõikena öelda, et EKRE on jõudnud „Pearu tegemisega“ nii kaugele, et Andreski on hakanud valskusega õigust nõutama ning see on päris hirmus langus. EKRE oma valskuse ja propagandametooditega on korrumpeerinud avalikku diskursust sellega, et on kiskunud nii-öelda valge meedia enda juurde alla. Nõnda, et saab kohati juba põhjendatult rääkida selle kallutatusest.

Vurlelikkuse positiivsus

Ma ei olnud kuigivõrd traumeeritud, kui sai teatavaks, et koalitsiooni hakkavad sepistama Keskerakond, EKRE ja Isamaa, ja seda seepärast, et nihe sellest masendusest, mille tekitas kujutlus Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonist, polnud märkimisväärne. Reformierakonna puhul, eriti Taavi Rõivase ja Kaja Kallase aegse puhul, on selgelt tooni andnud vurle, tähendab globalistlik koogutamine ja linlik mõttelaad (olgu öeldud, et tüübilt matse leidub kõigis erakondades, näiteks Jürgen Ligi ja Andrei Hvostov on mu arust üsna matslikud tüübid ja võimalik, et just selle pärast nad üksteist eriti ei talu).

Veel tuleb rõhutada, et ka vurlelikkusel on oma positiivne mõõde. See on teatud paindlikkus, etiketitundlikkus, viisakus, tolerantsus ja avatus. Sellesse koonduvad näiteks ka erinevad tudengivoorused. Just tudeng on see, kes peabki olema avatud kõigile uuele, kellel ei ole ega saagi olla pikka kiindumust kodupaika, sest pikalt pole ta veel maailmas olnudki, saati teadlikult. Lisaks õhutab paardumisiga rännuinstinkti (see inbriidingut vältiv mehhanism on paljudel liikidel) jne.

Oleks päris hirmus, kui tudengid poleks tolerantsed, poleks avatud meelega ja ei nuusiks saba liputava elevusega kõiki teisi tõuge ja krantse. Samal ajal ei saa sellest tudengitolerantsusest teha riiklikku poliitikat, eriti veel meiesugune väikeriik, mis on de facto ühe pisikese rahvakillu reservaat Ida ja Lääne piiril. McDonaldsi-sallivus kõlbab ainult linnadesse, aga riik peab olema ka maa, eriti Eesti riik.

Kui ülikoolid võivad paljudes allharudes olla kõigi ülikoolid, siis liikumise Kõigi Eesti tegelastelt tahaks küll küsida, et kellele ja mis õigusega te mu esivanemate maad laiali jagate. Ülikoolikampus ja kodumaa on erinevad asjad. Kui kodu poleks eksklusiivne kontseptsioon, ei saaks kellelegi külla minna, eks.

Eriti teravaks muutub see seoses nende kõigi teiste liikidega peale inimese (soovitan tungivalt lugeda Karula Vana esseed „Karudele õigus“) ning vägagi tõenäolise ökoloogilise kollapsi valguses (ja sama tungivalt Kaido Kama artiklit „Pärimuskultuur kuiellujäämisõpetus“).

Rail Baltic kui indikaator

Rail Baltic on mitmel tasandil indikaatoriks. Praegu planeeritaval kujul saab Rail Balticu heaks kiita ainult vurlelik mentaliteet, pinnaline õlakehitus ja ükskõiksus, mis peab Eesti maad Tallinna ja Euroopa vahelise sõidu akna taguseks taustavaateks.

Eesti maa on neile põhimõtteliselt see, mis paistab aknast, kui rong Tallinnast Riiga kihutab. Kui räägitakse nagu muuseas, et Eesti on vaja Euroopaga ühendada, aga mõeldakse selle all seda, et Tallinnast peaks võimalikult väikse häiritusega poolmüütilisse Päris-Euroopasse jõudma, nõnda et see neetud rabaväli, mis õnnetuseks Tallinna ja Päris-Euroopa vahele juhtunud, liialt kaua akna taga ei välguks. Nagu Põlva ja Põltsamaa polekski Euroopa. Ja kui ongi, siis mingi puhtkartograafilise atavismina.

See, millise tuima ja kurdi järjekindlusega üritatakse Rail Balticu projekti kohalikele pärismaalastele söödavaks „kommunikeerida“, toob meelde ilukirjandusliku Eurokuratooriumi, mille projektid muu hulgas „püüdsid ette näha võimalikke riikidevahelisi pingeid, ühe või teise rahvuse kadumisega seotud valulike protsesside minimeerimist ja muud taolist“ (Mihkel Mutt „Eesti ümberlõikaja“).

Muide, Rail Balticu tõttu võib tulla järgmine Mahtra sõda. Sest nagu algupärane johtus sellest, et matsid olid õppinud lugema ja said ise järele kontrollida, mida tsaari uued seadused tegelikult ütlesid, ning nägid, et kohalikud mõisahärrad omavolitsevad, siis on nüüdki juhtunud, et mõned kohalikud matsid (nagu näiteks Humala Priit ja Lamboti Karli) on lugema õppinud ja kontrollivad Brüsseli tsaari ukaasid oma silmaga üle ja näevad, et kohalikud saksad ajavad taas pärismaalastele puru silma.

Eelkirjeldatud protsessi on väljast poolt väga hästi ja konkreetsete arvandmetega kirjeldanud inimgeograaf, Tartu ülikooli Pärnu kolledži direktor Garri Raagmaa artiklis „Ääremaa maksab eliidile kätte“ (LOE!) . Üldistatumalt on sellest omakorda rääkinud ka Hardo Pajula prantsuse geograaf ja sotsioloog Christophe Guilluy raamatu „Prantsusmaa perifeeria“ toel artiklis „Euroopa sügis“.

Prantsusmaa on praegu eriti aktuaalne näide, sest kollavestide mässud käivad seal ikka veel, ka praegu, nende ridade kirjutamise ajal (st 24.06.2019), ning ei näita vaibumise märke. „Globaliseerumisest võidavad rikka maa rikkad ja vaese maa vaesed,“ resümeeris Pajula Heckscher-Ohlini mudeli toel ühes avalikus loengus. Meie vaestele tähendab see „võit“ võimalust minna Soome parema palga peale. Sellest võidavad Soome rikkad, Soome tööandjad.

Koju tahaks!

„Ääremaal ei ole hoolimata aastaid leierdatud juttudest tööjõupuudusest piisavalt tasuvaid töökohti. Kanditi töötab 10–25 protsenti inimestest välismaal. Samas on neil pendeldamisest kõrini. Koju tahaks! Vildakas aktsiisipoliitika on Lõuna-Eestis sulgenud kohalikke poode. Joomine pigem kasvanud. Piinlik on Lätis käia! Riiki on üha vähem: haldusreform viis otsustamise kaugemale, maavalitsused kaotati, suleti koole ja päästekomandosid.

Kalasilmsed ametnikud annavad mõista, et parem, kui ääremaal elaks loomad: lendoravaid, kurgi ja konni on ju vaja Euroopale näidata. Loodus tungibki peale: riigi hundid on talumeeste lammaste ja koerte kõri kallal, riigi põdrad-hirved närivad ära kuuse-männinoorendikud ja RMK nõuab selle eest veel jahimeestelt trahvi. Vägev! Kas ääremaa inimese tulevik ongi oma rahanatuke Tallinna kinnisvarahaidele viia?“ kirjutab Raagmaa õigusega.

Jah, selles ongi see konks. Koju tahaks! Kapitalil pole kodumaad, aga kodul on. Matsluse tuumaks on paigatruudus, põhimõtteline teisaldamatus, inimolemise taimne aspekt. „E-Eesti“ on kui õel pilge, sest see „e“ ei täheda siin muud, kui järjekordset lahtihaakimist maast ja paigast. Seepärast on ka ilmekas, et keskkonnakriis jõuab vurlelikku teadvusesse selle paigatu aspekti kaudu – süsihappegaasi kontsentratsiooni kaudu, mitte elupaikade kadumise või lagaraiete näol.

Et kodumaa ja koht on tähtis ja hingele lähedal, seda näitab ainuüksi Valdur Mikita teoste populaarsus, sest Mikita on paigatruuduse laulik par excellence, positiivse matsluse koondkuju.

Ometi ei korrumpeeri EKRE-t niivõrd vurlelikkus – see kergemeelsus, juuretus, amorfsus ja vormitus –, vaid hoopis üks kohutav võltsvorm – kadaklus. Ja, rõhutan, seda jällegi eelkõige juhtkonna tasandil.

See on tahtmine olla pigem mõisnik või senjöör, mitte peremees oma kodus. Kui konkreetsemaks minna, siis võiks käesolevat sõnavõttu ajendanud mure väljendada õige kokkuvõtlikku kujundiga: EKRE pole aus matsipartei ja seda eelkõige seetõttu, et seal, kus neil peaks olema alati naeratav ja heatahtlik Valdur Mikita, on neil alati hukkamõistev ja morn Varro Vooglaid. Välgi metsade asemel on Vatikan ja kääksuva laudaukse asemel kirikukatoliiklik seksuaalneuroos.

Oswald Spengler ütleks selle kohta pseudomorfoos. Ja see on traagiline nähtus. Katoliiklane, eriti fundamentalistlik katoliiklane, ei saagi tunda end Vargamäel õdusalt ja see teeb kurjaks. Maarahva põhjendatud rahulolematust on aga lihtne kanaliseerida ja nii võibki rahvajuhi rolli sattuda täiesti vale inimene, selline, kes peab peeglisse vaadates oma kõrkuse kuma pühapaisteks.

Näiteks, kas pole hämmastav, millise iseenesestmõistetavusega kärgib Varro Vooglaid peapiiskopi kui poisikesega ja tema kriteeriumitele mittevastamise eest saab Vooglaiult mööda püha kuppu Rooma paavstki. Ja näol on tal ikka sama grimass, mis mõisahärral, kes näeb sõnnikusi jalajälgi oma häärberi paraadtrepil. Nii mastaapse kõrkuse (superbia) loodimiseks on tõesti teoloogilised atribuudid kohaseimad.

Ja mis importkommetega vehib Markus Järvi? Objektiivi uudis- ja arvamustoimetaja Facebooki nimi on praegu Martin Wolfgang Vaher, enne oli see pikalt Martin von Vaher. Viimane on eriti ilmekas. SAPTK-i poisid on pesueht kadakad. See on matsluse pseudomorfoos, võltspõlisus, tahe kaaperdada endale võõras traditsioon. Põrumine on see kristlasenagi, igas supiköögis on mõõtmatult rohkem Jeesuse kohalolu, kui neis hoolikalt klanitud pintsakutes ja mantlites ning roosikrantsidega palve-etendustes Vabadusristi ees.

Muide, kui need SAPTKi väärikusenarrid peaksid kellelegi taas duellikutse esitama, siis soovitan relvadeks sõnnikupomme – esteetiline ülitundlikkus on nende Achilleuse kand ja hästi käinud põlluramm mõjub kadakasakslasele nagu küüslauk vampiirile.

Ettepanekuid?

EKRE juhtfiguuridel soovitaksin tungivalt leida eneses üles matslikkuse positiivsed tahud. Meie poliitmaastikul vohavat vurlelikkust oleks väga vaja tasakaalustada konstruktiivse matslikkusega. Lugege Mikitat ja Tammsaaret!

Praegu ja peagi valitsuses olijatele tahaks aga meelde tuletada, et selles radikaliseerumist ja terrorismi käsitlevas bukletis, mis äsja omavalitsustele saadeti, on viimane aste enne seda, kui asjad ohtlikult kurjaks lähevad, pettumine vägivallatu võitluse võimalustes. Selleks, et seda ei juhtuks, peab olema võimalik vägivallatult võidelda. See tähendab sõnadega, argumenteeritult, ratsionaalselt (Rail Balticu küsimuses on valitsus väga halvasti käitunud). Mõistliku arutelu ruum peab säilima, õigusriigist tuleb kümne küünega kinni hoida. Tammsaare on öelnud, et kui ei aita sõnad, siis aitab muusika või rusikas. Matsid, kinnitan, ei ole teps musikaalsed.

"Tõde ja õigus", film

Ilmus ajalehes „Müürileht“, märts, 2019..

„Inimene peab sind huvitama, et režissöör ollaⁱ“

Tõde ja õigus 2019. režissöör ja stsenarist Tanel Toom

Tanel Toomi suurim õnnestumine on see, et ta ei moraliseeri, vaid teeb meile kõrgemal tasemel seda, mida tegi Taani prints Hamlet, kui palkas näitlejad oma onu meelt lahutma.

Mihkel Kunnus

Käesolevate ridade kirjutamise ajaks on Tanel Toomi „Tõde ja õigus“ vaevalt pool nädalat kinolevis olnud, aga juba on ajalehed arvustusi ja muljeid täis kirjutatud, sotsiaalmeediast rääkimata. Hinnangud kõiguvad õlale patsutavate kiidusõnade ja ülistuste vahepeal. Üldpilt on nii üheselt positiivne, et see teeb isegi Valdur Mikita kunagisele populaarsuskiirendusele ära. Siis leidus ikka mõni üksik surmtõsimeelne ajaloolane, kes nina krimpsu tõmbas, aga praegu on väike (ja õigustatud) närimine mõne tehnilise detaili juures tulnud oma ala suurelt asjatundjalt Tiina Lokiltⁱⁱ, kuid ka tema hinnang on tervikuna selgelt tunnustav. Ja las nii ollagi. Ühinen iseäratsemata kiidukooriga. Ei pea igalt poolt ja nui neljaks mingeid puudusi otsima, truism, et täius on ajalikus maailmas saavutamatu, pole kuigi konstruktiivne kriitika. Eriti, kui arvestada seda, kui raske ülesanne on siin võetud – teha populaarne film rohkem kui viiesajaleheküljelisest filosoofilisest romaanist. Ning taga hullemaks! Romaanist, mille ees seisab veel hiiglaslik vall kultuuriklišeesid ja samaväärne hulk vimma oma kunagise kirjandusõpetaja vastu. Kui ei saa mässata kolmekümneaastase pangalaenu vastu, siis vähemasti va tüviteksti vastu saab ja vat, ei loe, vat, ei meeldi!

Üks suuremaid teeneid on ainuüksi moodsast tehnoloogiast tulenev. Kardan, et omajagu sellest stereotüübist, et siis oli siinne elu toonidelt selline nagu Sarneti „Novembris“, tuleb sellest, et meie kirjandusklassika mõjukamad eksraniseeringud on mustvalged ja-või halva valgustusega liikuvad varjupildid. Ning siis muidugi need rusuvad Herald Eelma illustratsioonid tuntuimatel „Tõe ja õiguse“ trükkidel. Tanel Toomi „Tõde ja õigus“ andis Vargamäele (ja minevikule) värvid tagasi! Jah, ka siis oli muru ikka roheline, päike kollane ja inimestel suvepalavuses põsed punased (ja muidugi võrratu näitlejavalik ja -töö! Võrratu grimm!).

Teadupärast on „Tõde ja õigus“ tervikuna üsnagi autobiograafiline, aga film on tehtud esimest osast ja eelkõige Andres Paasi lugu. Paralleele tänapäevaga on väga mitmel tasandil, mõni juhtumisi õige argisel tasandil. Näiteks seda õrna naeratust, mis ilmub Andrese suule pärast viimase „eluasemelaenu“ osa maksmist, raamib juba hallisegune habe. See on miski, mis on taas aktuaalne. Taas, sest nõukogude ajal seda polnud. Keda huvitab faktuaalne alus, siis sellele võib soovitada Karl Mihkla raamatut „A.H. Tammsaare elutee ja looming“ (Tartu, 1936), see on Anton Hanseni poolt ka üle vaadatud. Kirjaniku isa „Peeter Hansen maksis Tammsaare-Põhja talukoha eest, mis anti jüripäeval 1872.a. tema valdusse ja kasutusse, ostu-müügilepingu järgi 2325 hõberubla. Lepingu sõlmimisel tasus ta 250 rubla, mille ta Vastsemõisa mõisas ja kodutalus oli kogunud. A. 1874 maksis Hansen ära 250 rbl. ja 1876. a. – 300 rbl. Ülejäänud 1475 rbl. tasumine ühes 5% lisamaksuga toimus hoolimata summa suurusest lepingus ettenähtud korras 1881. a.” (lk 21) Laenu aitas tasuda see, et vahepeal suri kirjaniku onu ja pärandas 500 rubla. Kirjaniku vanaisa “talu orjuse- ja maksukoormatis mõisale määratu suur. Kirjaniku vanaisa talu, mil oli maid 17 taalrit ja 11 rootsi tengat, pidi aastas tegema maksu- ja abiorjust 181 päeva hobusega ja 146,5 päeva jalgsi ning maksma kümnist: 1,75 vakka rukkeid, 1,5 vakka otri ja kaeru, 10 naela ropsitud linu, 2 naela linast lõnga, humalaid ja võid, 0,5 lammast, 1 koti, 2 noort kana, 1 veiselõa ja 12 muna”(lk 10). Kirjaniku ema Ann läks mehele teadmisega, et Peeter Hansen (on mees, kes oma kätetööga võib naist igal pool toita“ (lk 13). Seda on hea meeles hoida, kui püütakse igasuguste moekate postkolonialismiteooriatega mängida ning loodida valge mehe süüd ka toonierinevustega kaukasoidsuse sees, ent ka meeldetuletuseks, et kuigi Tammsaare ei heroiseerinud ja põlistanud protestantlikku tööeetikat, vaid polemiseeris sellega, toimus see madin tema noorusajal märksa madalamatel Maslow püramiidi astmetel.

Ajatumad paralleelid puudutavad aga inimushteid ning inimsuhete kujutamine kogu nende keerukuses on filmis ikka üle keskmise hästi välja tulnud ning küllap seda just seetõttu, et Tanel Toom ei moraliseeri. Nii nagu romaanis, on ka filmis tegelased elavad inimesed, mitte statistid mingis idealistlikus skeemis. Moralistlikud kunstiteosed aeguvad ruttu, aga need, mis suudavad inimolemusest destilleerida välja mõne olulise essentsi, saavad klassikaks. „Plektrummis“ väljendab Toom üsnagi otsesõnaliselt sama suhtumist kui Tammsaare, kui viimane ütleb, et „kirjanik peab oma kujusid kõiki ühesuguselt armastama. Hamlet või Lear pole kirjaniku südamele lähedasemad kui Falstaff või Jago, Ophelia või Desdemona armsamad kui leedi Macbeth“ⁱⁱⁱ.

Tanel Toomi suurim õnnestumine ongi see, et ta ei moraliseeri, vaid teeb meile kõrgemal tasemel seda, mida tegi Taani prints Hamlet, kui palkas näitlejad oma onu meelt lahutma. Suur kunstnik abstraheerib inimloomuse arhetüübid ja see, kes paistab rohkem hea või kurjana – näiteks kas Mäe Andres või Oru Pearu – iseloomustab rohkem juba loomingut tarbiva ajastu mentaliteeti kui neid karaktereid endid^iv. Näiteks kui „Postimehe“ kultuuritoimetaja kirjutab: „Jõhker perevägivald oli raamatus elunorm. Toom ei hakka seda fetišeerima, kuid teemast ta mööda ei vaata, Andrese ja Mari vahel toimuv on üks filmi võtmestseene,“^v siis kõneleb see palju rohkem meie praegusest ajastust kui Tammsaare teosest või isegi viidatavast stseenist filmis. Stseen on aga tabanud Tammsaare osutust hästi, sest see on üks võtmestseene ka raamatus (kus, muide, jõhker perevägivald ei ole elunorm), mistõttu oma kuulsas avalikus kirjas kirjanik A. H. Tammsaarele ütleb Anton Hansen muu hulgas: „Sa lased inimesi kurjasti tarvitada niihästi piiritust kui piiblit ja kepi asemele paned enamasti mõne peenema riistapuu. On see kõlbluse süvendamine? Pealegi kannatavad Sul peksjad mõnikord rohkem kui peksetavad.“^vi Ja see on stseen, kus peksev Andres kannatab rohkem kui pekstav Mari (vt Tõde ja õigus I, ptk XXX), aga küllap isegi osutus võimalikkusele, et Andres nõnda Jussi surma pärast süümepiinades hulluvat Marit kuidagi lunastab, käib praegusel ajastul üle lubatava kujutlusvõime määra ning selline psühholoogiline realism peab poliitkorrektsuse eest kunsti sisse varjuma ning sõnatu film on siis turvalisemgi kui kirjasõna^vii.

„Müürilehe“ progressiivne lugeja võiks tähelepanu pöörata ka sellele, kui elutruult on nii Tammsaare kui Toom edasi andnud seksuaalsesse konkuretntsi puutuvat, (seda enam, et moekas feministlik diskursus on selle teguri suhtes kanapime, kuna nõutab kõikjal tuimast inertsist rindejoont sugupoolte vahele, mitte aga sugupoolte sisse). Näiteks kuidas tunneb end Juss tajudes oma alguses oma alaväärtuslikkust mehena (sest Mari ei tunnusta teda kui meest) ja seejärel allajäämist „vägevamale isasele“, ja kuidas vormuvad seal juures Mari valikud ning kuidas nii Mari kui Andres püüavad hakkama saada süüga, mis tuleneb teiste, sotsiaalsete instinktide vastu patustamisest. Filmi on küllalt raamatutruult suudetud üle kanda nende evolutsioonilise süvamehhanismide psühholoogilised peegeldused karakterite motivatsioonidünaamikas.

Olgu Mari või Andres, nende hinge säsi on tunnetes ja lootuses, tajutud süüs ja igatuses, mitte aga halastamatus tões ja ranges õiguses, mis ainult kurjaks ja kalgiks teeb. Käesoleva aasta esimese kahe kuu sees on juba kaks korda inimvood Tallinna tänavail õiguse kurjusest üleskihutatuina liikunud. „Tõde ja õigus“ on igati aktuaalne küll. Ikka ja alati.

iTanel Toom saates „Plekktrumm“ 18. II 2019 ETV2

iihttps://kultuur.err.ee/912692/tiina-lokk-toes-ja-oiguses-jaab-puudu-professionaalsetest-teadmistest

iii„Kirjanikud ja intelligentsed naised“, Kogutud teosed nr 17, Tallinn, 1990, lk 412

ivMihkel Mutt on võrrelnud „Pearu-inimeste“ ja „Andrese-inimeste“ hulkade vahekorra muutust ajas vt Meedia mu meedia Tallinn 1996 lk 163-167

vHendrik Alla „Kas me SEDA filmi tahtsimegi?“ Postimees 20.II. 2019

viKogutud teosed nr 17, lk 280

viiKui valuliselt suhtus Tammsaare füüsilisse vägivalda tuleb hästi välja näiteks artiklis „Ajad ja olud“ (KT nr 16, lk 404-411), kus ta analüüsib pikalt „vabastusdokumenti“ „Eestima Tallorahva Seädmissed“.