Matside mäss

Ilmus ERRis 26.03.2019

Matside mäss

Mihkel Kunnus

On olemas nähtus, mis nii või teisiti mängib nüüdse Euroopa ühiskondlikus elus tähtsaimat osa. See on matside tulek sotsiaalsele võimutäiusele. Kuivõrd matsid kui sellised ei pea juhtima ega saagi juhtida omaenese eksistentsi ja veel vähem valitseda ühiskonda, tähendab see, et Euroopa elab praegu läbi kõige sügavamat kriisi, mis võib tabada rahvaid, riike ja kultuure. Niisuguseid kriis on ajaloos esinenud rohkem kui kord. Selle füsiognoomia ja tagajärjed on tuntud. Samuti on teada selle nimi. Seda nimetatakse matside mässuks.

Sellise lõiguga algab hispaania filosoofi José Ortega y Gasseti 1930. aastal kirjutatud teos „Masside mäss“. Asendasin lihtsalt ajakohastamise huvides massid matsidega. Aga see pole pelgalt sõnamäng - Eesti praeguse poliitika üks keskseid probleeme on just nimelt probleemid matslusega.

Matslik käitumine poliitkultuuris

See, et EKRE tulek poliitareeni suurmängijate hulka on normaliseerinud matsliku käitumise poliitkultuuris, on minu jaoks päevselge. Ja ma ei ole selle arvamusega üksi. See kurb tõsiasi ei vaja mingit paljastamist. Närivaks küsimuseks jääb aga see, kas EKRE suudab poliitmaastikule tuua ka matslikkuse positiivsed aspektid. Esmapilgul tundub, et lootust on vähe (Rail Balticu küsimus võib saada siin määravaks).

Küllap selleks, et rääkida matslikkuse positiivsetest aspektidest, tuleks esmalt meelde tuletada, et see sõna pole alati olnud ühemõtteliselt negatiivse alatooniga. Kuidas muidu saanuks see olla populaarne nimigi? Positiivne mõõde on ehk kõige paremini säilinud tuntud laulusõnades: „Mats alati on tubli mees, /ei kedagi ta pelga,/ ei kummarda ta saksa ees,/ ei tõmba küüru selga“. Siin tähendab see siis eneseväärikust. See kujund elab ja kõnetab.

Näiteks algab üks vägagi teemakohane kolumn nõnda: „Kas Eesti poliitikul oleks üldse julgust selg sirgu ajada ja Brüsseli bürokraatidele mingis küsimuses, mis Eesti huvidega ei ühti, lakooniliselt teatada, et meil on lihtsalt nõnda kombeks ja teisiti ei saa? Või tõmmataks selg sellises hüpoteetilises olukorras lihtsalt küüru, arutleb Mihkel Mutt.“ (PM 8. XI 2017)

Eesti ja Euroopa vahekord on meie identiteedis üks võtmemõõtmeid, selles pole kahtlust. Gustav Suitsu üleskutse saada eurooplaseks ja jääda eestlaseks tuikab siinse süvahoovustes tänini, erimeelsused on eelkõige euroopluse ja eestluse vahekorras ja laadis.

Mats ja Tammsaare

Matsi kujundit kasutas selle mõõtme kaardistamiseks kodanik Anton Hansen oma avalikus kirjas kirjanik A. H. Tammsaarele, tähendab iseendale.

„Sina [s.t A. H. Tammsaare – M.K.] tahaksid nähtavasti oma vargamäelasi üldinimlikkuseni upitada mitte sellega, et otsid neis euroopalikku, vaid et laskud nende niinimetatud voorustesse ja pahedesse sinnamaale, kus kaob Vargamäe ja ka Euroopa ja algab lihtsalt inimene, homo sapiens. Selleks oled Sa nähtavasti kandvaks ideekski valinud võitluse loodusega, võitluse, mis ei piirdu inimesega, vaid millest võtab osa kogu elav organism. Vististi pole ka see juhuslikult sündinud, et võitlust loodusega peab Sul talupoeg. See oleneb Sinu arusaamisest eurooplusest. Sina arvad nähtavasti, et Euroopa, eurooplane, eurooplus pole koguni mitte mõni inglise plaaster, mille võib kleepida haigele kohale. Tema pole ka veevärk, mille võib saada inglise raha ja oskusega. Ta pole ka euroopalik koolide korraldus, mida arvatakse võivat muutumatult tarvitusele võtta, nii et tõstame jütsid keset Euroopat ja eurooplust. Ta pole ka näovärv, mille tõttu meie daamid üleöö näivad lendavat üle piiri läände. Eurooplus pole ka see, kui mõni meie minister ihub hammast metsade peale, sest Euroopas olla metsad juba hävitatud. Vähe leidub neid, kes taipavad või kel huvigi taipamiseks, et eurooplust ei saavutata üldse mitte Euroopale järele ahvimisega, vaid sellega, et õpime niisama intensiivselt mõtlema, tundma ja töötama, nagu seda on teinud eurooplane. Ei ole tulu Euroopa eeskujust kunstis ja kirjanduseski, kui me seal ei omanda eurooplase intensiivsust, tõsidust ja sügavust. Sügav ja intensiivne saab aga olla mitte võõrsilt laenatud asjus ja aineis, vaid selles, mis meil kõige põlisemat.

/.../

Muidu on tooni andev nõndanimetatud vurle, see matsi otsekohene vastand. Mats on traditsiooniline, püsiv, visa, alahoidev. Mis tal on, sellest peab ta kinni, sest selle on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu, oma loomu ja tarvete kohaselt. Tema armastab isegi seda, mille käes ta kannatab ja millega peab verist võitlust. Euroopas on kõige matsilisem rahvas inglased. Tema püsivus ja alalhoidlus on otse imetlusväärne. Seega on arusaadav tema valdav mõju maailmas. Vurle ei ripu kõige hingega millegi küljes ja tema tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale. Parem paneb ta hõlmad vöö vahele ja läheb Brasiiliasse või Austraaliasse. Vurle seab end iga tuule järele, puhugu ta idast või läänest. Üleöö saab temast venelane, sakslane või inglane. Aga seda ainult keele, riiete, mööbli või näovõõba poolest. Oma sisemises olemuses pole ta ei see, teine ega kolmas, sest tema on ainult vurle – loomutuse ja vormituse kehand.

Sellelt seisukohalt vaadeldes meie kunsti ja kirjandust saab ilmsiks: meil on pahatihti tooniandjaks vurle (psühholoogiliselt muidugi). Vähesed tunnevad huvi intensiivsuse ja süvenemise vastu, aga igale uuele moele või lipukirjale joostakse järele kinnisilmi ja ummisjalu. Ning seda kõike euroopluse tähe all. Nagu tähendaks euroopastumine vurlestumist.“ (KT kd 17, lk 277-279)

Siin tuleb tähele panna seda, et kuigi tsitaat algab päris pingestatud ja tõrjuva kirjeldusega sellest, mis eurooplus ei ole, siis Tammsaare on selgelt euroopluse poolt. Positiivne eurooplusest tähendab talle tunde- ja mõtteintensiivsust, mis on ühendatud enesele truuks jäämisega. Kui ta ütleb, et inglased on „kõike matsilisem rahvas“, siis on see üheselt tunnustav ja see on tunnustus nende vankumatule enesetruudusele. Ei ole vaja matkida Euroopa sõgedaid moetrende ja nende vigu (nagu näiteks metsade hävitamine).

EKRE puhul – eelkõige juhtkonna tasandil – teebki mulle muret see, et seal näib olevat esindatud ainult negatiivne osa matslusest, aga positiivset aja nagu noaotsaga taga. Olgu kohe ka öeldud, et püüd ahvida katoliiklikku Poolat või sootuks teise ajalooga Ungarit pole parem, kui püüd ahvida Suur-Britanniat või Rootsit (Hitleri imetlemine ja neonatslus on aga kadakasaksluse konkurentsitult kõige debiilsem vorm).

Kui jääda Tammsaare kujunditele truuks, siis võib kõrvalepõikena öelda, et EKRE on jõudnud „Pearu tegemisega“ nii kaugele, et Andreski on hakanud valskusega õigust nõutama ning see on päris hirmus langus. EKRE oma valskuse ja propagandametooditega on korrumpeerinud avalikku diskursust sellega, et on kiskunud nii-öelda valge meedia enda juurde alla. Nõnda, et saab kohati juba põhjendatult rääkida selle kallutatusest.

Vurlelikkuse positiivsus

Ma ei olnud kuigivõrd traumeeritud, kui sai teatavaks, et koalitsiooni hakkavad sepistama Keskerakond, EKRE ja Isamaa, ja seda seepärast, et nihe sellest masendusest, mille tekitas kujutlus Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonist, polnud märkimisväärne. Reformierakonna puhul, eriti Taavi Rõivase ja Kaja Kallase aegse puhul, on selgelt tooni andnud vurle, tähendab globalistlik koogutamine ja linlik mõttelaad (olgu öeldud, et tüübilt matse leidub kõigis erakondades, näiteks Jürgen Ligi ja Andrei Hvostov on mu arust üsna matslikud tüübid ja võimalik, et just selle pärast nad üksteist eriti ei talu).

Veel tuleb rõhutada, et ka vurlelikkusel on oma positiivne mõõde. See on teatud paindlikkus, etiketitundlikkus, viisakus, tolerantsus ja avatus. Sellesse koonduvad näiteks ka erinevad tudengivoorused. Just tudeng on see, kes peabki olema avatud kõigile uuele, kellel ei ole ega saagi olla pikka kiindumust kodupaika, sest pikalt pole ta veel maailmas olnudki, saati teadlikult. Lisaks õhutab paardumisiga rännuinstinkti (see inbriidingut vältiv mehhanism on paljudel liikidel) jne.

Oleks päris hirmus, kui tudengid poleks tolerantsed, poleks avatud meelega ja ei nuusiks saba liputava elevusega kõiki teisi tõuge ja krantse. Samal ajal ei saa sellest tudengitolerantsusest teha riiklikku poliitikat, eriti veel meiesugune väikeriik, mis on de facto ühe pisikese rahvakillu reservaat Ida ja Lääne piiril. McDonaldsi-sallivus kõlbab ainult linnadesse, aga riik peab olema ka maa, eriti Eesti riik.

Kui ülikoolid võivad paljudes allharudes olla kõigi ülikoolid, siis liikumise Kõigi Eesti tegelastelt tahaks küll küsida, et kellele ja mis õigusega te mu esivanemate maad laiali jagate. Ülikoolikampus ja kodumaa on erinevad asjad. Kui kodu poleks eksklusiivne kontseptsioon, ei saaks kellelegi külla minna, eks.

Eriti teravaks muutub see seoses nende kõigi teiste liikidega peale inimese (soovitan tungivalt lugeda Karula Vana esseed „Karudele õigus“) ning vägagi tõenäolise ökoloogilise kollapsi valguses (ja sama tungivalt Kaido Kama artiklit „Pärimuskultuur kuiellujäämisõpetus“).

Rail Baltic kui indikaator

Rail Baltic on mitmel tasandil indikaatoriks. Praegu planeeritaval kujul saab Rail Balticu heaks kiita ainult vurlelik mentaliteet, pinnaline õlakehitus ja ükskõiksus, mis peab Eesti maad Tallinna ja Euroopa vahelise sõidu akna taguseks taustavaateks.

Eesti maa on neile põhimõtteliselt see, mis paistab aknast, kui rong Tallinnast Riiga kihutab. Kui räägitakse nagu muuseas, et Eesti on vaja Euroopaga ühendada, aga mõeldakse selle all seda, et Tallinnast peaks võimalikult väikse häiritusega poolmüütilisse Päris-Euroopasse jõudma, nõnda et see neetud rabaväli, mis õnnetuseks Tallinna ja Päris-Euroopa vahele juhtunud, liialt kaua akna taga ei välguks. Nagu Põlva ja Põltsamaa polekski Euroopa. Ja kui ongi, siis mingi puhtkartograafilise atavismina.

See, millise tuima ja kurdi järjekindlusega üritatakse Rail Balticu projekti kohalikele pärismaalastele söödavaks „kommunikeerida“, toob meelde ilukirjandusliku Eurokuratooriumi, mille projektid muu hulgas „püüdsid ette näha võimalikke riikidevahelisi pingeid, ühe või teise rahvuse kadumisega seotud valulike protsesside minimeerimist ja muud taolist“ (Mihkel Mutt „Eesti ümberlõikaja“).

Muide, Rail Balticu tõttu võib tulla järgmine Mahtra sõda. Sest nagu algupärane johtus sellest, et matsid olid õppinud lugema ja said ise järele kontrollida, mida tsaari uued seadused tegelikult ütlesid, ning nägid, et kohalikud mõisahärrad omavolitsevad, siis on nüüdki juhtunud, et mõned kohalikud matsid (nagu näiteks Humala Priit ja Lamboti Karli) on lugema õppinud ja kontrollivad Brüsseli tsaari ukaasid oma silmaga üle ja näevad, et kohalikud saksad ajavad taas pärismaalastele puru silma.

Eelkirjeldatud protsessi on väljast poolt väga hästi ja konkreetsete arvandmetega kirjeldanud inimgeograaf, Tartu ülikooli Pärnu kolledži direktor Garri Raagmaa artiklis „Ääremaa maksab eliidile kätte“ (LOE!) . Üldistatumalt on sellest omakorda rääkinud ka Hardo Pajula prantsuse geograaf ja sotsioloog Christophe Guilluy raamatu „Prantsusmaa perifeeria“ toel artiklis „Euroopa sügis“.

Prantsusmaa on praegu eriti aktuaalne näide, sest kollavestide mässud käivad seal ikka veel, ka praegu, nende ridade kirjutamise ajal (st 24.06.2019), ning ei näita vaibumise märke. „Globaliseerumisest võidavad rikka maa rikkad ja vaese maa vaesed,“ resümeeris Pajula Heckscher-Ohlini mudeli toel ühes avalikus loengus. Meie vaestele tähendab see „võit“ võimalust minna Soome parema palga peale. Sellest võidavad Soome rikkad, Soome tööandjad.

Koju tahaks!

„Ääremaal ei ole hoolimata aastaid leierdatud juttudest tööjõupuudusest piisavalt tasuvaid töökohti. Kanditi töötab 10–25 protsenti inimestest välismaal. Samas on neil pendeldamisest kõrini. Koju tahaks! Vildakas aktsiisipoliitika on Lõuna-Eestis sulgenud kohalikke poode. Joomine pigem kasvanud. Piinlik on Lätis käia! Riiki on üha vähem: haldusreform viis otsustamise kaugemale, maavalitsused kaotati, suleti koole ja päästekomandosid.

Kalasilmsed ametnikud annavad mõista, et parem, kui ääremaal elaks loomad: lendoravaid, kurgi ja konni on ju vaja Euroopale näidata. Loodus tungibki peale: riigi hundid on talumeeste lammaste ja koerte kõri kallal, riigi põdrad-hirved närivad ära kuuse-männinoorendikud ja RMK nõuab selle eest veel jahimeestelt trahvi. Vägev! Kas ääremaa inimese tulevik ongi oma rahanatuke Tallinna kinnisvarahaidele viia?“ kirjutab Raagmaa õigusega.

Jah, selles ongi see konks. Koju tahaks! Kapitalil pole kodumaad, aga kodul on. Matsluse tuumaks on paigatruudus, põhimõtteline teisaldamatus, inimolemise taimne aspekt. „E-Eesti“ on kui õel pilge, sest see „e“ ei täheda siin muud, kui järjekordset lahtihaakimist maast ja paigast. Seepärast on ka ilmekas, et keskkonnakriis jõuab vurlelikku teadvusesse selle paigatu aspekti kaudu – süsihappegaasi kontsentratsiooni kaudu, mitte elupaikade kadumise või lagaraiete näol.

Et kodumaa ja koht on tähtis ja hingele lähedal, seda näitab ainuüksi Valdur Mikita teoste populaarsus, sest Mikita on paigatruuduse laulik par excellence, positiivse matsluse koondkuju.

Ometi ei korrumpeeri EKRE-t niivõrd vurlelikkus – see kergemeelsus, juuretus, amorfsus ja vormitus –, vaid hoopis üks kohutav võltsvorm – kadaklus. Ja, rõhutan, seda jällegi eelkõige juhtkonna tasandil.

See on tahtmine olla pigem mõisnik või senjöör, mitte peremees oma kodus. Kui konkreetsemaks minna, siis võiks käesolevat sõnavõttu ajendanud mure väljendada õige kokkuvõtlikku kujundiga: EKRE pole aus matsipartei ja seda eelkõige seetõttu, et seal, kus neil peaks olema alati naeratav ja heatahtlik Valdur Mikita, on neil alati hukkamõistev ja morn Varro Vooglaid. Välgi metsade asemel on Vatikan ja kääksuva laudaukse asemel kirikukatoliiklik seksuaalneuroos.

Oswald Spengler ütleks selle kohta pseudomorfoos. Ja see on traagiline nähtus. Katoliiklane, eriti fundamentalistlik katoliiklane, ei saagi tunda end Vargamäel õdusalt ja see teeb kurjaks. Maarahva põhjendatud rahulolematust on aga lihtne kanaliseerida ja nii võibki rahvajuhi rolli sattuda täiesti vale inimene, selline, kes peab peeglisse vaadates oma kõrkuse kuma pühapaisteks.

Näiteks, kas pole hämmastav, millise iseenesestmõistetavusega kärgib Varro Vooglaid peapiiskopi kui poisikesega ja tema kriteeriumitele mittevastamise eest saab Vooglaiult mööda püha kuppu Rooma paavstki. Ja näol on tal ikka sama grimass, mis mõisahärral, kes näeb sõnnikusi jalajälgi oma häärberi paraadtrepil. Nii mastaapse kõrkuse (superbia) loodimiseks on tõesti teoloogilised atribuudid kohaseimad.

Ja mis importkommetega vehib Markus Järvi? Objektiivi uudis- ja arvamustoimetaja Facebooki nimi on praegu Martin Wolfgang Vaher, enne oli see pikalt Martin von Vaher. Viimane on eriti ilmekas. SAPTK-i poisid on pesueht kadakad. See on matsluse pseudomorfoos, võltspõlisus, tahe kaaperdada endale võõras traditsioon. Põrumine on see kristlasenagi, igas supiköögis on mõõtmatult rohkem Jeesuse kohalolu, kui neis hoolikalt klanitud pintsakutes ja mantlites ning roosikrantsidega palve-etendustes Vabadusristi ees.

Muide, kui need SAPTKi väärikusenarrid peaksid kellelegi taas duellikutse esitama, siis soovitan relvadeks sõnnikupomme – esteetiline ülitundlikkus on nende Achilleuse kand ja hästi käinud põlluramm mõjub kadakasakslasele nagu küüslauk vampiirile.

Ettepanekuid?

EKRE juhtfiguuridel soovitaksin tungivalt leida eneses üles matslikkuse positiivsed tahud. Meie poliitmaastikul vohavat vurlelikkust oleks väga vaja tasakaalustada konstruktiivse matslikkusega. Lugege Mikitat ja Tammsaaret!

Praegu ja peagi valitsuses olijatele tahaks aga meelde tuletada, et selles radikaliseerumist ja terrorismi käsitlevas bukletis, mis äsja omavalitsustele saadeti, on viimane aste enne seda, kui asjad ohtlikult kurjaks lähevad, pettumine vägivallatu võitluse võimalustes. Selleks, et seda ei juhtuks, peab olema võimalik vägivallatult võidelda. See tähendab sõnadega, argumenteeritult, ratsionaalselt (Rail Balticu küsimuses on valitsus väga halvasti käitunud). Mõistliku arutelu ruum peab säilima, õigusriigist tuleb kümne küünega kinni hoida. Tammsaare on öelnud, et kui ei aita sõnad, siis aitab muusika või rusikas. Matsid, kinnitan, ei ole teps musikaalsed.