26. märts 2012

Kriitikast ja kultuuriajakirjandusest 27.03.2012

Mõned fragmendid kodulugemist aruteluõhtuks 27.03.2012 siin
(fragmendid pärinevad kunstitekstist st mitte pidada jutustajaks Mihkel Kunnust)


/…/tegemist kunstilise tekstiga st selle empiirilisel autoril puudub igasugune moraalne seos jutustajahäälega; vastutus on võimatu ja ainult loorberid võimalikud. See on kunstniku olemuslik eelis pagari ees –  autor mitte ainult ei pea vastutama, vaid lausa ei saa vastutada. On ju igasuguse kunstiteksti kriitika algtõde, et „autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab“.  Seega....tam-tam-tam.. saagu kunstkriitika!
/…/
W.H. Auden on öelnud, et „kriitiku jaoks on ainus mõistlik teguviis vaikida teostest, mida ta peab halvaks, samal ajal jõuliselt võideldes teoste eest, mida ta peab heaks, iseärnis kui publik neid eirab või alahindab. Mõned raamatud on ülekohtuselt unustatud; ükski pole ülekohtuselt meeles peetud“. Ta ütleb „Halb kunst jääb meiega alati, kuid alati on iga üksikteos halb oma ajastule iseloomulikul moel; selles avalduv eriline halbus möödub, et asenduda mingi uuema halbusega. Seetõttu pole vaja seda rünnata, sest see kaob niikuinii“.
Sellega tuleb suuresti nõustuda. Aga on siiski ka mõned halbuse invariandid, mis kipuvad korduma.  Kui lubada üks heuristiline liialdus, siis võiks öelda, et kunstiga, eriti algajate tehtud kunstiga, on tihti risti vastupidi Tolstoi tähelepanekule perekonnaõnne kohta, nimelt iga õnnestunud kunstiteos on hea omamoodi ja kõik ebaõnnestunud kunstiteosed on ebaõnnestunud ühtemoodi. Või vähemasti ebaõnnestumisi ja halbusi on võimalik üpris tulemuslikult klassifitseerida (pandagu tähele kui selged alampiinlikkused  joonistuvad välja näiteks amatöörluules!). Tähtis on meeles pidada seda, et halva kunstiteose hea kriitika peaks olema kood, täpsemalt kood, mis ökonomiseerib sellist tüüpi halbuse läbinägemist st halba kunstiteost tuleb kritiseerida kui üldist, kui universaali, mitte kui konkreetset ja üksikut.
Eriti oluline on see siis, kui seda halba kunstiteost on mingil põhjusel kiidetud. Mitte lihtsalt seepärast, et passiivsemad kultuurikandjad kannavad saasta kriitkavabalt edasi ja raisatakse alatult kriitka järgi orienteeruvate inimeste aega ja usaldust (ja praeguses tohutus vabaturulärmis vajatakse usaldusväärseid kriitikuid rohkem kui kunagi varem) ja võltstunnustus moonutab samakõrgusjooni kultuurikaardil, vaid ka noorte loojate eneste pärast.
Viimase näitlikustamiseks sobib üks pikem lõik romaanist, mis võiks olla üks väheseid mahukaid teoseid, mis abituuriumis kohustuslik, nimelt W.S. Maughami „Inimorjusest“:

„Ma kardan, et see tähendab seda, et teie meelest pole mul kuigivõrd lootust.“
Monsieur Foinet kehitas kergelt õlgu.
„Teil on teatavat manuaalset osavust. Ma ei näe põhjust, miks hoolsa töö ja visadusega ei võiks teist saada korralik, tehniliselt pädev maalija. Maailmas leiduks sadu kunstnikke, kes maalivad teist halvemini – ja sadu, kes maalivad täpselt samamoodi. Ma ei näinud kübetki annet üheski töös, mida te mulle näitasite. Ma nägin töökust ja intelligentsi. Teist ei saa kunagi midagi enamat kui keskpärane kunstnik.“
Philip sundis end üsna rahulikult vastama:
„Tänan teid väga, et nõustusite endale minu pärast tüli tegema. Mul ei jätku sõnu, et väljendada teile oma tänulikkust.“
Monsieur Foinet tõusis ja asutas juba minekule, ent muutis siis meelt, seisatas ja pani käe Philipi õlale.
„Kui te minu nõu kuulda tahate, siis ütleksin nii: võtke kogu oma julgus kokku ja katsuge õnne millegi muuga. See kõlab väga julmalt, aga las ma ütlen teile veel midagi: ma annaksin täna kõik, et keegi oleks mulle teie eas seda nõu andnud ja ma oleksin seda kuulda võtnud.“
Philip heitis vanale õpetajale jahmunud pilgu. Meister sundis naeratuse huulile, kuid ta silmad jäid tõsiseks ja nukraks.
„Julm on see, kui avastad oma keskpärasuse alles siis, kui on hilja midagi muuta. See ei paranda just iseloomu.“
Viimaste sõnadega tõi Foinet kuuldavale lühikese naeru ja astus kiiresti uksest välja.

Kuldsed sõnad! Kuna tegu on paljus autobiograafilise teosega ja autoriks on tavatult intelligentne ja läbinägelik inimene, siis Philipi tänulikkus siin väga representatiivne ei ole. Ei, sellises situatsioonis lüüakse päästvale käele pea alati hambad sisse. Ja küllap on see odav tänulikkus üks neist teguritest, mis meie autoriteedikesi paneb tihti lahkelt võltslootust jagama, mis on sageli veel ekstra ebaeetiline arvestades seda, et nii mõnigi autoriteedike on ise avastanud oma keskpärasuse siis, kui on hilja midagi muuta ning tundnud omal nahal kuivõrd „see ei paranda just iseloomu“. Ta jälestab ennast, sest teab oma tühisust, joob ja masendub, ent hooti suudab endale sugereerida, et ajab tähtsat asja, seda kõige tähtsamat! ning siis lollitab noori, sest vanemate hulgas kannavad juba kõik vaikses ühishäbis keisri uusi rõivaid.
       Üks mu poksijast sõber, Paul,  nimetab seda kultuuripedofiiliaks ja ta ei kannata neid silmaotsaski. Jah, õiglus on julm, teeb kindlasti haiget ja tänulik selle eest ei olda, aga palju julmem on olla poputav ja heaonutsev-armastäditsev eas, mil inimene teeb pöördumatuid valikuid. Lootusrikkus pole amet ega nunnusus elukutse ja kui inimesse on vastupidine arvamus pähe aplodeeritud, siis tal võib tõepoolest tekkida maailmalõpuaimdus, kui ta ise oma lapsepõlvest puhtbioloogiliselt välja kasvab. Kaugeltki kõik ei tunne seda tunnet, sellist maailmale projitseeritud isiklikku ummikut, ja  seetõttu polnud ka selle teatritüki üldistusjõud kuigi suur, kuigi see osalt proovis taolisi aimdusi artikuleerida. Saamatult, eh, väga saamatult...

Eriti ohtlik on see selliste kunstiliikidega, mille puhul on tagasisideks aplaus. See on täiesti sisutu rituaal, aga ta ikka mõjub nagu kõige võltsim komplimentki. Näiteks sel etendusel istus mu kõrval üks suur  mehevolask, ilmselgelt mõne naise poolt sinna kohale tiritud, küll piinles, ägas ja ohkis, pobises midagi brändist ja hämaraski oli näha, et punastab aeg-ajalt, aga lõpus plaksutas pikalt ja kohusetundlikult nagu iga hästikasvatatud inimene.
Ja seal see siis on –  rituaal ja klaveritunne, vajadus käratseda ja kinnitada lärmakalt oma kultuursust ning nii saabki seaduspäraks, et „vaatajad teatris plaksutavad kõigist oma tegeliku arvamuse piiridest üle minnes aabitsatõdedele, millega ergutatakse nende aplodeerimisvajadust“ (Musil).
/…/
Nad peavad noorusvaimustust kunstielamuseks, kevadisi hingevärinaid ja mahlajookse inspiratsiooniks. Ohtlik on see iga, väga ohtlik! Mäletan kui esimest korda ühistus karjas käisin, siis oli mul loomade korrale kutsumiseks kaasa võetud umbes meetri pikkune sõrmejämedune toomingavõsu. Vanem karjus muigas heatahtlikult ja andis mulle samasuguse nagu tal endal – umbes kahemeetrise kahe sõrme jämeduse sarapuumalaka, sest see oli mullikate esimene karjalask. Naisi neid ohjeldama ei lastud, täismehedki virutasid nii et nahk auras seljas, aga mõni jooksis ikka end vigaseks, üks lausa soolikad välja. Noorus on ilus aeg, kui see üle elada. Eriti meeste hulgas võtab kevadvägi kohe vikatiga, kolmekümnendais on juba naisi rohkem kui mehi, olgu kaarsild või järvesilm, bemm või äärekivile maanduv ärplejakukal. Ning ega siis oma vaimseid võimeid adekvaatsemalt hinnata! „Muidugi sa jaksad üle ujuda, mina usun sinusse!“
/…/
Paul armastab ikka öelda (eriti, kui keegi hakkab õiglusest rääkima), et „Enne kui ringi ronid ja nukkidega vehkima hakkad, mõtle, kas sa, sitt, ikka ise lööki talud?“ Jaah, Paul ütleb seda päris sageli. „Õiglus on karm värk, iga könn seda ei talu,“ ütleb ta ka. Muidugi paljude enesearmastus on nii loomterve, et igasugune muu suhtumine  neisse peale jumaldamise on nende arust a priori ebaõiglus.
Kas see etendus oli nagu pauk vastu hambaid nagu Autor taotles? Ei, see oli nagu märja nõudepesulapiga lõdvalt vastu nägu. Võtan kapist korralikumad riided, loksun tükk aega rongis, jalutan surmlibedail tänavail (einoh, siis selline klaasrist, eeh, need tallinlased on ikka totakad – mis pagana pärast nad sellise asja siia püsti panid?!), lähen kohale, koht on numbriga ja puha, ja siis... pläts! Lõtv, leige ja ligane...
Meenub, kuidas Kundera alustas infantokraatia määrtalust Musili tsitaadiga: „Mootorrattur sööstis mööda tühja tänavat, käsivarred ja jalad O-kujulises asendis, ning liikus kõuemürinal silmapiiri poole; tema näol peegeldus lapse tõsidus, kes peab omatehtud lärmi kõige tähtsamaks.“
Just-just, see oma tehtud lärmi maailmas kõige tähtsamaks pidava lapse tõsidus.
Üks Uku Masingu kirjakoht meenus ka: „Häda inimesele, kes noorust nimetab rumaluse ajaks ja säärast kannatlemist näitlemiseks. Kogu maailma ülekohus on temas kehastunud ja nõuab mamma käest karistamist“.
See lüüriline mina sigatseb, lällab, joob, hoorab, kakerdab, laaberdab ja siis pöörab su poole oma pilgu, millel peegeldub see oma tehtud lärmi maailma tähtsaimaks pidava lapse surmtõsidus ja ta karjub: „Sina ei tea, mis tunne see on, sa ei tea!“
Seda ei ole iseenesest ilus väga karmilt hukka mõista, inimeksitents on niigi piinlik, esimesel eluaastal näiteks me kõik aina lõugame ja teeme sööki sitaks, aga gottverdammt, neid elutegevuse piinlikke kõrvalprodukte ei serveerita vähemasti nii järjekindlalt kunstisaavutustena!

See puhevil ja pretensioonikas arhetüüpne teismelisekarjatus –  „Sina ei tea, mis tunne see on! Sa ei tea!“ –  moodustab nii suure osa halva kunsti põhimisest „sõnumist“, et sellele on lausa piinlik väga selgelt osutada; millegi säärasega paugutatakse uksi, pretendeeritakse luulele, teatrile, pärast Salingeri isegi romaanidele. Ja siis muidugi see „lühinägelik poeesia, mis väljendub soovis olla maetud vaatluspunktis“ (Musil).
Dostojevski lisab: „noorte suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast, et ta selle odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata. Kõik see on nii-ütelda „olemasolu esimesi muljeid“, aga kui õige vaadata teid vaeva nägemas! Odav suuremeelsus on alati kerge. Isegi elu anda – ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu! Ei, te võtke raske, vaikne, kuuldamatu ning kuulsusetu, laimatud suuremeelsuse vägitegu, milles on palju ohvrit ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuid oleks? – proovige kord seda vägitegu! – ei, te keeldute!“

Oli see nüüd siis teater ja luule või mähe? Neile, kes mõistavad teiste järkude koode, „laksivad metatasandeid“ (neid on ka selles kirjutises, minu uussiirad vabandused!), on selline kunst sisutu plära ja  triviaalsus, neile, kes võtavad siiralt ja vahetult, ülemäära reflekteerimata, aga kahjurlik saast, väikluse, egotsentrismi ja narkomaania heroiseerimine ja õigustamine. Selles on mingi naiivne ja süüdimatu tänutundetaotlus, püüd meeldida vähearenenud publikule seeläbi, et ülendatakse nende puudused vooruseks a la joomine on tundlikkuse märk, pirtsakus toidu suhtes on elitaarne gurmaanlus, hetkenaudingutele andumine aristokraatlik, laiskus on peen, sest töö on kurjuse ema, sport on matslik, seega ebasportlikkus on juba iseenesest vaimsus jne. /…/ st sama taseme kunst kui perfonks, mida korraldavad paukherneid tänavale loopivad tattnokad – kindlast mõjub ja punkt! Ei ole diip, no tõesti ei ole! Tatikad tahavad mõjuda, mitte midagi öelda või pakkuda, pauk vastu hambaid an sich on ainult mõju. Ptüi! Milline jälkus! Ägestusin lausa, aga noh, kuna ka käesoleval puhul on tegu kunstilise ehk süüdimatu situatsiooniga, siis pole sest midagi. On mõnus küll niiviisi süüdimatult märatseda, on, täitsa mõnus, hakka või kunstnikuks ja loojageeniuseks...
/…/




'
'
'
'
'
P.S. Kuula ka seda, mida Meelis Oidsalu räägib teatrist ja teatrikriitikast: alates umbes 10:00 siin

19. märts 2012

Feministidest ja teistest loomadest

Täna inspireeriti mind sellise viitega
When it gets into the nitty-gritty of radical animal rights and duties it also inevitably comes across as pie in the sky to those who are not fully convinced by the strong animal rights thesis. A favourite moment was the optimistic claim that there ‘is growing evidence that dogs can thrive on a (suitably planned) vegan diet’ and the ensuing discussion of whether cats should be allowed to hunt birds when hungry for meat. (They shouldn’t). Attempts to demonstrate the ability of animals to be engaged political actors stretch credulity despite the best efforts of the authors.

Vot-vot, laiendame demokraatiat ka loomadele. Olen ennegi mõnel progressiivsel hingel soovitanud ühiselulistele putukatele Marxi ette lugeda. Sipelgate töölisklassi olukord on ikka piinlik küll, termiitidel veel eriti ilmekas – üks hiiglaslik rasvavoltidesse uppuv monarh, kelle heaks teised kõik siblivad.

Mis on siis inimõiguse paarik st inimkohustus? Lühim sõnastus: inimese kohus on tahta olla Inimene, olla inimõiguste vääriline.

Humansimi paradoks, nagu sellele kõige läbinägelikumalt osutas Dostojevski, on selles, et inimene seda ei taha.
Ekspressi artikis ütlesin seda David Vseviovi sõnadega: “Inimene pole kunagi tahtnud vabatahtlikult inimene olla. Ehk: kogu tuhandete aastate pikkune minevikukogemus räägib sellest, et inimest on pigem sunnitud inimene olema ning vabatahtlikult poleks ta sellist rolli ilmaski endale valinud.”

Kant määratles valgustust inimese väljumisena omasüülisest alaealisusest. See on täpne määratlus. See tähendab, et inimene ise loobub ühest lapse atribuudist.
Enam ei tee mõni vanemlik institutsioon tema eest õigeid otsuseid, vaid nüüd hakkab ta neid ise tegema – sapere aude! - , söanda toetuda oma arule, julge ise otsustada!

Kas kassid loobuvad ise linnujahist ja koerad hakkavad ise taimetoitlasteks? No vaevalt. Inimese vanemliku hoole all võib ju neid sedaviisi painutada ja vormida. Nii koerast kui kassist on kunstnikuhingega aretajad loonud juba terve galeriitäie nüüdiskunsti väärilisi värdjaid, miks siis mitte edasi lasta...

„Anna inimesele võimalus ja ta viib end ise vormi, võimalda kõigile haridus, siis ta suudabki ise otsustada...“
njah..
Valgustusega on kehvasti, sest see eeldab arukat subjekti, aga nende osakaal on populatsioonis liiga väike, alati liiga väike.

Saksa sotsiaaldemokraadid moodustasid 1906. aastal kultuuri keskkomisjoni, mis koostas nimekirja „headest“ raamatutest, mida soovitati arvukatele sotsialistlikele töölisraamatukogudele. Juba enne I MSi oli Saksamaal 1147 sellist raamatukogu. SPD kirjastus avaldas odava hinnaga sotsialistlike klassikute teoseid (mh August Bebeli „Naised ja sotsialism“). Donald Sassoon resümeerib laenutusstatistikat: „Marxi ja Engelsi teoseid ei laenatud praktiliselt üldse“. Tänamatu pööbel, rsk...
ei taha olla Inimene, ei taha treenida oma aju, et sellele saaks toetuda.


Kui mingi ideoloogia (kõige laiemas mõttes) pretendeerib üldhõlmavaks, peab see olema väga lollikindel st ka vaimselt väga vähevõimekatele peab seal olema koht. Traditsioonilised religioonid on siin ühed kohanenumad.
Demokraatia ja humanismi, eriti võrdõiguslusega on siin lood kehvad. Näiteks elementaarne eristus võrdsete õiguste ja omaduste identsuse vahel on üldmõistetavuseks selgelt liiga keerukas. 
Näiteks traditsioonilise kristluse funktsionaalsus ei alane kuigivõrd kui kohtub väga rumala inimesega, see saab lihtsalt kimbu väga lihtsaid käitumisjuhiseid (Ära tapa! Ära valeta! jne), samas feminism läheb väga kiirelt hapuks. Kui feminismi korral intellekti maha keerame, saame juba õige varsti umbes sellised õpetussõnad: „Mehed ja naised on täpselt ühesugused“, „Naiste elu tuleb paremaks teha“, „Mehed ja naised on vaenlased“.
Seepärast näiteks netikommentaarides konfronteerutaksegi implitsiitselt umbes taoliste seisukohtadega.
Humanism vajab ka üpris kõrget intellekti. Demokraatias on see suhteliselt suur puudus!


Reklaamid on siin üsna heaks mudeliks. Nende mõistuslik sisu on pehmelt öeldes infantiilne (nuiaga molekulid jne), aga aistinguliselt väga reljeefsed. Üliavar säravvalge ruum, mille ühe seina moodustab hiiglaslik kuvar, millel hobusesuurune hambahari lükkab kuupmeetriselt hambalt kattu – see on Teadus.

Lugesin hiljuti vanu „Ariadne Lõngu“ ja trehvasin ühele huvitavale artiklile, kus oli uuritud sõna „inimene“ kontekste eesti keelsetes tekstides. Et kuivõrd eesti keele „inimene“ on „mees“.
Sel väiksel saarekesel, kus võrdõiguslikkus ja feminism hingata saab, on eristusvõime ja sootundlikkus muljetavaldav.
Eestis vaadatakse keskmiselt 4 tundi ööpäevas telekat. See on teine maailm, seal on teised suhted, aisting ja argument, argument ja aisting... aisting on palju demokraatlikum kui aju, kohe saab aru, mis olevus see naine on:


Miskipärast meenus üks de la Serna gregeriia: „Orav on sõltumatuse saavutanud saba“.

14. märts 2012

Vikergallup ja luule

Kirjutasin lubatud mahu (2500) ilusti täis ja 61 tähemärki läks ülegi, aga osa jäi ikka ütlemata.
Kirjutasin nii:


Alustuseks tahaks tsiteerida natuke kontekstiväliselt Uku Masingut: kui tahad, et sulle oleks kõik lubatud, siis saa enne selliseks, kellele on kõik lubatud. Et konventsioonide purustamise ja püha loomevabaduse kunstiliseks tippsaavutuseks ei jääks kaashäälikuühendi rikkumine jms. või romaan, mille läbi lugemiseks piisab ka aeglasel lugejal kahest tunnist. Mida arvata Geenius-kokast, kelle kolmekäiguline lõuna koosneb isutekitavast šokolaadinööbist, tõesti imehõrgust tikuvõileivast ja tummist punkti virutavast espressost?
Kaua töötab õigustus „Ära välista! Äkki Sa pole sihtgrupp! Küll leidub ka üks kurguni täis gurmaan, kellele see filigraanne komplektlõunake täpselt ideaalne on!“?
Kategooriad ja tüpoloogiad pole mingi kuri arhaism ja tsensuur Loojate ahistamiseks, vaid toimiva kommunikatsiooni eeldus ja NB! juba ammu on suuremaks probleemiks (omale sobiva) jalgratta üles leidmine, mitte selle olemasolu või taasleiutamine kuskil. Kas ikka maksab Jim Ashilevi, Peeter Helme ja Rein Raua kaantega laaste romaanideks nimetada?
Väga hea väike romaan – rõhutan: romaan! - on näiteks Paul Bourget „Õpilane“ (parima tõlkeraamatu hääl).
Parima kodumaise raamatu hääle annan Olle Lauli „Kodutusele“, tundub, et selles on leitud üpris optimaalne tasakaal tunnetusliku väärtuse ja esimese vastuvõtutasandi lihtsuse vahel.
Parimaks debüüdiks nimetaksin Margus Tamme „Unesnõiduja“. Kui see ei kõlaks nii talumatult kõrgilt, siis ütleks, et ideaalne algus: autor juba näeb, aga veel ei mõtle, ega sünteesi. Aga see kõlab ikka talumatult kõrgilt ja seega ei ütle.
Kõrkust soodustab ka see, et 2011 oli mingis mõttes Tammsaare aasta ja Tammsaarega on ikka sedasi, et pärast temaga tegelemist tundub värskelt jooksev kirjandus lausa vihaleajav ajaraisk ja lurr. Elem Treierilt ilmus teine, (kõnekate joonealustega) täiendatud trükk raamatust „Tammsaare elu härra Hansenina“ ning lisaks kaks suurepärast doktoritööd Tammsaare ainetel: Mirjam Hinrikuse „Dekadentlik modernsuskogemus A.H. Tammsaare ja nooreestlaste loomingus“ ja Maarja Vaino „Irratsionaalsuse poeetika A.H. Tammsaare loomingus“. Eriti viimast soovitaks kõigile noortele autoritele. See on nagu helihark, mis annab Kirjanduse mõõdu kätte.

Veel jääb 2011. aasta meelde sellega, et kohmakas ministrihärra äratas oma kolistamisega progressiivse vaimu dogmaatilisest nõidusunest ja selle üheks tagajärjeks oli teaduslik avastus, et haldusjaotusest sõltumatu juurdepääs sopakirjandusele on kaasasündinud inimõigus. See on vist üks suurimaid alandusi, mis Inimesele pärast „Liikide tekkimist“ osaks on saanud.



------------------------------------------

Palju õnne Olle Laulile Kulka preemia puhul! Igati väärt.
(Midagi arvustuselaadset tema "Kodutuse" kohta kirjutasin siia)

Luule kohta ei mahtunud üldse kaasa rääkima, aga sest polegi hullu, sest õigupoolest ütlesin Tauli arvustades põhimise ära:
„tundub, et poeetilisus on tänapäeval üha vähem teksti (s.t verbaalse kaadervärgi)  omadus. Luuletused on justkui kirjanduslikud poolfabrikaadid, midagi „värvi ise” ja kargu vahepealset, ning poeetilisus on pigem kultuurikood, teatav meeleseisund, selline harras enesesse kukkunud tardumus, mille sügavuse presumptsioonil võib liugu lasta kui tahes argine ja proosaline tekstihake. Selles meeleseisundis inimesele on kõik poeetiline nagu kanepiuimas vennikesele naljakas ning võime seda seisundit saavutada iseloomustab rohkem  lugejat kui teksti. Üldiselt markeerib seda kultuurikoodi ridade napp pikkus, see, et ühele reale kirjutatakse ainult paar sõna. Palju abi on ka meisterlikust etlemisest, sest poeetilisus on meeleseisundina nakkav nagu naer.“


Raske on välja tuua mingi aastalõikelisi üldistusi. Need iseloomustavad pigem ütlejat ennast (umbes et millest ta sel aastal aru sai, mida taipas jne). Seega üks tähelepanek veel, mis iseloomustab siis palju pikemaajalisemat tendentsi.

Milan Kundera kirjutab „Eesriides“ (lk 138): „[I]gal kunstil on unustamisega oma suhe. Sellest vaatepunktist on luulel privilegeeritud staatus. Inimene, kes loeb Baudelaire'i sonette, ei saa vahele jätta ühtegi sõna. Kui ta neid armastab, loeb ta neid veel ja veel ja võib-olla valjusti. Kui inimene neid jumaldab, õpib ta need pähe“.

Milline on viimane luuletus, mille õppisin pähe? (Õppisin üldse kunagi omal initsiatiivil? Ei, need jäid ise ja neid oli palju). Ühtegi värsket luuletust küll praegu ei meenu. Samuselt Baudelaire'ilt jäi küll nii mõnigi (nendest legendaarsetest 1967a tõlgetest), pikki lõike „Faustist“ (Sanga tõlge) ja hunnik sonette Shakespeare'ilt (Rajametsa tõlge). Ja üks lemmik luuleraamat oli John Fowlesi „Prantsuse leitnandi tüdruk“, mille paljude peatükkide ees oli luulekatkeid Hardylt, Tennysonilt ja teistelt (Väljataga ja Kareva tõlked):

Kesk tormimüha
Või leebeid tuuli
Ikka ta käis
Mööda muuli
Pilk otsimas üha
Veevälja äärt
Muud ta ei leidnud
mis vaatamist väärt

või

Mis muutused on taband sind
oh maa – seal kuristik on nüüd
kus mühas laas, seal avenüüd
kus muiste möllas merepind

vaid varjud voogavad on künkad
niisama mööduvad on nad
kui uduvall ja tahked maad
on muutlikud kui pilverünkad

See viimane kummitas veel eriti järjekindlalt (kus juures valjuhäälselt ei lugenud ma neid kunagi, etlusaparaat ei venitanud välja, rütm on suhteliselt keeruline).
Aga värskemast eestikeelsest luulest nagu ei meenugi, et midagi oleks suures mahus kummitama jäänud (vanemast küll).
Mis on mulle jäänud meelde nt (:)kivisildniku luulest? Tema deemoni jäine hingus, Liivi vaimu valukrambid, mitte aga ta sõnad ja read.