Feministidest ja teistest loomadest

Täna inspireeriti mind sellise viitega

When it gets into the nitty-gritty of radical animal rights and duties it also inevitably comes across as pie in the sky to those who are not fully convinced by the strong animal rights thesis. A favourite moment was the optimistic claim that there ‘is growing evidence that dogs can thrive on a (suitably planned) vegan diet’ and the ensuing discussion of whether cats should be allowed to hunt birds when hungry for meat. (They shouldn’t). Attempts to demonstrate the ability of animals to be engaged political actors stretch credulity despite the best efforts of the authors.

siit.

Vot-vot, laiendame demokraatiat ka loomadele. Olen ennegi mõnel progressiivsel hingel soovitanud ühiselulistele putukatele Marxi ette lugeda. Sipelgate töölisklassi olukord on ikka piinlik küll, termiitidel veel eriti ilmekas – üks hiiglaslik rasvavoltidesse uppuv monarh, kelle heaks teised kõik siblivad.

Mis on siis inimõiguse paarik st inimkohustus? Lühim sõnastus: inimese kohus on tahta olla Inimene, olla inimõiguste vääriline.

Humansimi paradoks, nagu sellele kõige läbinägelikumalt osutas Dostojevski, on selles, et inimene seda ei taha.

Ekspressi artikis ütlesin seda David Vseviovi sõnadega: “Inimene pole kunagi tahtnud vabatahtlikult inimene olla. Ehk: kogu tuhandete aastate pikkune minevikukogemus räägib sellest, et inimest on pigem sunnitud inimene olema ning vabatahtlikult poleks ta sellist rolli ilmaski endale valinud.”

Kant määratles valgustust inimese väljumisena omasüülisest alaealisusest. See on täpne määratlus. See tähendab, et inimene ise loobub ühest lapse atribuudist.
Enam ei tee mõni vanemlik institutsioon tema eest õigeid otsuseid, vaid nüüd hakkab ta neid ise tegema – sapere aude! - , söanda toetuda oma arule, julge ise otsustada!

Kas kassid loobuvad ise linnujahist ja koerad hakkavad ise taimetoitlasteks? No vaevalt. Inimese vanemliku hoole all võib ju neid sedaviisi painutada ja vormida. Nii koerast kui kassist on kunstnikuhingega aretajad loonud juba terve galeriitäie nüüdiskunsti väärilisi värdjaid, miks siis mitte edasi lasta...

„Anna inimesele võimalus ja ta viib end ise vormi, võimalda kõigile haridus, siis ta suudabki ise otsustada...“
njah..

Valgustusega on kehvasti, sest see eeldab arukat subjekti, aga nende osakaal on populatsioonis liiga väike, alati liiga väike.

Saksa sotsiaaldemokraadid moodustasid 1906. aastal kultuuri keskkomisjoni, mis koostas nimekirja „headest“ raamatutest, mida soovitati arvukatele sotsialistlikele töölisraamatukogudele. Juba enne I MSi oli Saksamaal 1147 sellist raamatukogu. SPD kirjastus avaldas odava hinnaga sotsialistlike klassikute teoseid (mh August Bebeli „Naised ja sotsialism“). Donald Sassoon resümeerib laenutusstatistikat: „Marxi ja Engelsi teoseid ei laenatud praktiliselt üldse“. Tänamatu pööbel, rsk...

ei taha olla Inimene, ei taha treenida oma aju, et sellele saaks toetuda.

Kui mingi ideoloogia (kõige laiemas mõttes) pretendeerib üldhõlmavaks, peab see olema väga lollikindel st ka vaimselt väga vähevõimekatele peab seal olema koht. Traditsioonilised religioonid on siin ühed kohanenumad.

Demokraatia ja humanismi, eriti võrdõiguslusega on siin lood kehvad. Näiteks elementaarne eristus võrdsete õiguste ja omaduste identsuse vahel on üldmõistetavuseks selgelt liiga keerukas. 

Näiteks traditsioonilise kristluse funktsionaalsus ei alane kuigivõrd kui kohtub väga rumala inimesega, see saab lihtsalt kimbu väga lihtsaid käitumisjuhiseid (Ära tapa! Ära valeta! jne), samas feminism läheb väga kiirelt hapuks. Kui feminismi korral intellekti maha keerame, saame juba õige varsti umbes sellised õpetussõnad: „Mehed ja naised on täpselt ühesugused“, „Naiste elu tuleb paremaks teha“, „Mehed ja naised on vaenlased“.

Seepärast näiteks netikommentaarides konfronteerutaksegi implitsiitselt umbes taoliste seisukohtadega.

Humanism vajab ka üpris kõrget intellekti. Demokraatias on see suhteliselt suur puudus!

Reklaamid on siin üsna heaks mudeliks. Nende mõistuslik sisu on pehmelt öeldes infantiilne (nuiaga molekulid jne), aga aistinguliselt väga reljeefsed. Üliavar säravvalge ruum, mille ühe seina moodustab hiiglaslik kuvar, millel hobusesuurune hambahari lükkab kuupmeetriselt hambalt kattu – see on Teadus.

Lugesin hiljuti vanu „Ariadne Lõngu“ ja trehvasin ühele huvitavale artiklile, kus oli uuritud sõna „inimene“ kontekste eesti keelsetes tekstides. Et kuivõrd eesti keele „inimene“ on „mees“.
Sel väiksel saarekesel, kus võrdõiguslikkus ja feminism hingata saab, on eristusvõime ja sootundlikkus muljetavaldav.
Eestis vaadatakse keskmiselt 4 tundi ööpäevas telekat. See on teine maailm, seal on teised suhted, aisting ja argument, argument ja aisting... aisting on palju demokraatlikum kui aju, kohe saab aru, mis olevus see naine on:

Miskipärast meenus üks de la Serna gregeriia: „Orav on sõltumatuse saavutanud saba“.