29. aprill 2016

See vohav õiguslus ehk miks ma humanist ei ole

ERRi päevakommentaar 28.04.2016

Õiguslus laieneb nagu vähkkasvaja

Mihkel Kunnus

Hiljuti ilmus raamatupoodidesse üks värske tükilõhnaline raamatuke, selline väike, mahult kuukirjadele alla jääv. Enne kui täpsustan selle raamatu žanri, toon sealt ühe lõigu, tsiteerin:
„Pagulaste vastuvõtmist pooldavad inimesed ja ettevõtted korraldavad kontserte ja räägivad, et kedagi ei tohi diskrimineerida soo, rassi või nahavärvi pärast. Nad unustavad liigid. Kedagi ei tohi diskrimineerida sellepärast, et ta on teisest liigist kui Homo sapiens.“
Küllap nii mõnigi kuulaja vähemasti turtsatas selle tsitaadi juures. No kes võiks olla autor? Äkki mõni tuntud humorist või satiirik, kes keerab mõnuga teatud suhtumisele topeltvinti peale?
Kui see oleks nii, siis oleks tegu õige ebaoriginaalse vaimutsejaga. Pilketekstina ilmus sarnase sisuga asi juba rohkem kui kahesaja aasta eest, kui Cambridge'i filosoof Thomas Taylor reageeris 1792. aastal ilmunud Mary Wollstonecrafti kirjutisele „Naiste õiguste kaitse“. Lugupeetud filosoofile tundus idee, et ka naistel võiks meestega võrdsed õigused olla nii totakas ja absurdne, et kirjutas samas võtmes satiiri loomade õiguste kaitsest.
Üsna täpselt samal ajal kirjutas Prantsusmaal markii de Condorcet: "Inimliigi üksikindiviidil pole kas üldse tõelisi õigusi või on kõikidel ühesugused õigused." De Condorcet'l võeti küll kohe-varsti pärast neid sõnu pea maha, aga üldiselt – ja iseärnis pärast Teise Maailmasõja õudusi – on ägedalt võideldud üldiste inimõiguste laienemise eest.
Niisiis, see raamat, mille tsitaadiga alustasin pole sugugi naljaraamat. See on väga tõsine raamat, kohati lausa ahastama ajavalt tõsine raamat. See raamat räägib loomade õigustest. Või siis õigemini nende praegusest õigusetusest. Pean siin kohe täpsustama, et de Condorcet sõnastatud dilemmas kaldub mu tõetunne selgelt esimese variandi suunas, tähendab, kellelgi pole üldse mingeid tõelisi õigusi. Ja see ei ole mu moraalne seisukoht või poliitline platvorm, vaid pigem loodusteaduslik vaatepunkt. Selleks, et mõistel „õigus“ - või ütleme siis kitsamalt „inimõigus“ - oleks mingi mõttekas sisu, et see poleks pelgalt ilukõneline sõnakõlks, peavad olema täidetud teatud minimaalsed materiaalsed tingimused. Ja niipea, kui läheme materiaalsete tingimuste juurde, ei pääse me kuidagi loodusteaduste põhiatribuutikast, tähendab, mõõdust ja matemaatikast, piiratud ressurssidest ja halastamatust jagamistehtest.
Ilma selleta jääb kogu õiguslusest järele lihtsalt õige arhailine moraal: ära tapa, ära varasta jne. Teisisõnu, lihtsalt hunnik piiranguid käitumisele. Ja piirangud ise ei kata ega toida. Poola filosoof Leszek Kolakowski ongi näiteks öelnud, et „paremini kui inimõiguste deklaratsioon, teeniks meid rahvusvaheline konventsioon, mis määratleks, mida ei tohi riigivõim teha – piirangute, mitte õiguste konventsioon, ja seega mitte minu õiguste nimekiri, vaid pigem loetelu nendest asjadest, mida ühelgi riigil pole õigust teha.“
Kuna loomad oma õigusi kuidagi ei nõua, sest nad seda nõuda ei saa, siis loomaõiguslus langeb instrumentaalses mõttes kokku sellise arusaamaga piirangutest. Ja just seepärast on loomaõiguslased mulle sümpaatsed. Mitte sellepärast, et nad on ühed järjekordsed õiguslased, vaid seepärast, et nad üritavad Homo sapiensi mõõdutundetule laiamisele natuke pidurit tõmmata.

See 18. sajandi viimane kümnend on mõnes aspektis justkui inimkonna lühikokkuvõte. Nimelt veel 1798 jõudis Robert Malthus avaldada kurikuulsa „Essee rahvastiku alustest“, kus näitas, et näljaste suude hulk kasvab alati kiiremini kui maa võime suurendada toidutoodangut.
Optimistlikud empiirikud võivad siin muidugi osatada öeldes, et Malthuse ajal oli kogu inimkonna suuruseks napp miljard, praegu aga läheneb seitsemele ja poolele. Tõsi. Aga see esmapilgul justkui antimalthuslik vohamine on saavutatud teiste liikide ülimastaapse ekspluateerimise ja endlösungliku hävitamise hinnaga. Loodusseaduslikult vääramatute ökoloogiliste seoste tõttu sööstab kogu see progressiivne ülimliik vaat et täies koosseisus kuristikku. Võibolla sonivad sel surmalennul veel midagi oma kaasasündinud õigustest või veel millestki, kes teab, igatahes selle lennu algust markeerivad muu hulgas tohutud rahvasteränded, mis vaikselt juba hoogu koguvad.
Loen lõpetuseks veel mõned laused sellest raamatust.

„Looma- ja söödakasvatus võtab enda alla 45% planeedi maismaast.“
„Loomakasvatus on vihmametsade hävimise peamine põhjustaja – see tööstus vastutab Amazonase hävimise eest kuni 91% ulatuses.“
„Loomakasvatus on liikide elukeskondade hävimise, vee reostumise ja ookeanide surnud tsoonide peamine põhjustaja.“
„Loomakasvatus põhjustab 18% atmosfääri paiskuvatest kasvuhoonegaasidest, 5% rohkem kui kõigi transpordivahendite heitgaasid kokku.“
„Täna moodustavad inimesed ja meie põllumajandusloomad maailma zoomassist kuni 98%.“
„Seisame silmitsi viimase 65 miljoni aasta suurima liikide väljasurmislainega.“

Muide, see raamat on loomaõiguslase Kadri Tapersoni koostatud kogumik „Loomade poolt“.


[päevakommentaari lõpp]

Soovitaks väga lugeda A.H. Tammsaare esseed „Inimene ja loom“ (Kogutud teosed nr 16), kus ta läbi essee loetleb üle maailma toimuvaid tapatöid nt
„Huvitav on hävitustöö tagajärgi tähele panna Lõuna-Ameerikas Kordiljeerides villhiire (tšintšilja) püüdmisel. A. 1900 saadi 695 000 nahka, 1905 – 217 836, 1906 – 117 312, 1907 – 51 300, 1909 saadi kõigi jõupingutuste peale vaatamata ainult 36 288 nahka.
Suurtest mereloomadest seisavad hävinemise ees kõigepealt vaal ja hüljes, sest nende jaht oli hulk aega üks kasulikumaist ettevõtteist. Ainult viimasel ajal hakkab saak vähenema. Beringi meres Pribõlovi saarte ümber arvati 50-60 aastat tagasi ligi 5 miljonit hüljest elutsevat, nüüd leidub veel harva mõni.“
Essee lõppeb sellega, et mainib Vilsandi looduskaitse ala loomist ja „Väike ime meie väikesel kodumaal! Niisuguseid imesid peaks küll meil kui ka mujal rohkem olema, muidu muutub inimese eluase peagi kõrbeks.“
[1925]
Kõrbeks ta kipub muutuma paraku jah, ei ole erinevate maade tammsaaresid eriti kuulda võetud. Küll aga on imetlusväärne kui hea varustatusega raamatukogu oli toona Tallinnas.
Lugemist tasub ka järgmine essee ses raamatus „Kas loomad mõtlevad?“ ja ka teised. Maal loomadega talus kasvanud lapsena oli Tammsaare pilk nii mõneki mõttes avaram kui mõnel lääne aristokraatlikul kabinetifilosoofil.


„Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud.
Üks mullikas lähenes Terezale, jäi seisma ja vahtis teda kaua oma pruunide silmadega. Tereza tundis teda. Kutsus teda Marketaks. Meeleldi oleks ta nimed andnud oma kõikidele mullikatele, kuid ei suutnud. Neid oli liiga palju. Kunagi ammu, kindlasti veel enne neljakümnendaid aastaid, olid kõikidel lehmadel selles külas siin nimed olnud. (Ja kuna nimi on hinge tähiseks, siis võin ma ütelda, et Descartes’ist hoolimata oli neil hing.) Aga siis tehti küladest suur kooperatiivne vabrik ja lehmad elasid ära kogu oma elu kahel ruutmeetril lehmalaudas. Sellest ajast peale pole neil enam nimesid ja neist on saanud „machinae animatae.“ Maailm on andnud õiguse Descartes’ile. [...]
Nietzsche väljub Torinos oma hotellist. Ta näeb enda ees hobust ja kutsarit, kes peksab looma piitsaga. Nietzsche läheb hobuse juurde ja kutsari silma all embab tema kaela ja nutab. See oli aastal 1889 ja Nietzsche oli siis juba inimestest eemaldunud. Teisti öeldult: just tollal lõi välja tema vaimuhaigus. Kuid just seepärast, mulle näib, et tema žestil on kaugeleulatuv mõte. Nietzsche tuli hobuselt andeks paluma Descartes’i pärast. Tema hullumeelsus (niisiis tema irdumine inimkonnast) algab hetkel, mil ta nutab hobuse juures.“


Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“

10. aprill 2016

Püha Jürgeni võitlus erakoolilohega

Avaliku arvamuse kujundamisest erakoolitemaatika näitel. Üks fragment.

Püha Jürgeni võitlus erakoolilohega



9.aprillil tegi Jürgen Ligi oma Facebooki seinale postituse, mis algas sõnadega:
Sünnipäevapohmelus. Kinke sai liiga palju. Meid hinnati nagu loomi ja kommenteeriti kui karja.“
ja lõppes nii:
„Kuidas ühest erahuvist teha ainus huvi ja selle ohjeldajast "ühe teema mees", on näidanud trollid ja näitab aastatagune stardipauk, millest pakun noppeid, sest see on kestnud sõltumata eksperthinnangutest olukorrale ja valede ümberlükkamistest (Võrrelge kirjapandut sündmustega ning probleemi "lahendustega"):
"Kui … otsust muutma suutsime sundida, olime tublid. Nüüd on aga veel suurem pähkel. Jürgen Ligi ….ajab seda väga jõuliselt, eesmärk on leida lisavahendeid õpetajate palgatõusuks. …..asi tuleb kiiremas korras väga suure avaliku kella külge panna - see valitsus ei saa endale veel ühte rinnet lubada (hotellid ja kütuseaktsiis juba on). Mina näen, mis levelil me mängima peame:
- kirik peaks avaldama arvamust, et planeeritav muudatus viib kristlike koolide sulgemiseni
- mõned arvamusliidrid peaks avaldama seisukoha, et ühiskonna arenguks on vaja erinevaid inimesi, erinevaid pedagoogikaid jne
- waldorfkoolid peaks rääkima valikuvabadusest ja sellest, et me ei ole tavalised erakoolid, vaid pakume pedagoogilist alternatiivi
- suured erakoolid peaks rääkima õigustatud ootusest
- tippnäitlejad / -muusikud vmt peaksid rääkima, et kunst ja looming on hariduses olulisemad kui nende tänane osakaal enamus koolides
- ettepanek rahastamise muudatuse osas tuleks koos asjaliku kaaskirjaga saata igale Riigikoguliikmele- jne - jne
Ühesõnaga - Jürgen Ligi ei ole mees, keda AK kaamera paneb otsust muutma - siia on vaja taha saada suur avalik huvi. Tegutseda tuleb kohe. Appi tuleks kutsuda mõni Eesti tipp PR firma. Rõhuda tuleks ühiskondlikule huvile (seda see ju on) ja teha ettepanek töötada pro bono. Ilma liialdamata - see on nüüd küll elu ja surma küsimus."
Aasta eest ei tahetud allkirjastada koalitsioonilepingut haridusministrikandidaadi nime tõttu. Ettekääne oli, et õpetajad kardavad sellist ja et tulevad suured tülid. Tülisid pole tulnud, tulnud on suured huvid, ja EPLlt kingiks väide, et haridusminister hoiab haridusraha endale, ning taas mulje, nagu halvustaksin koole ja lapsevanemaid:
"Ligi ihnete näppude vahele pigistatud rahakotist üritavad suuri rahatähti õngitseda Waldorfi koolide, katoliiklike õppeasutuste ning igasuguste Rocca al Marede kasvandikud ja nende vanemad. Erakoolide eestvõitlejad on ammu tembeldatud rikkureiks, privileegide nõudjaiks ja alatuiks inimesiks“. Ma muidugi pole ainus, kogu valitsus sai seal sünnipäevaks ainult seda kollast ollust.
.Aga õnne sünnipäevaks ikka. Ma ei jäta jonni, et ses riigis võiks kehtida mingi vastutus ka kõigi ühise asja eest.“



Olgu. Vaatame siis punkthaaval, kuivõrd „stsenaariumi järgi“ asi on läinud.

- kirik peaks avaldama arvamust, et planeeritav muudatus viib kristlike koolide sulgemiseni
Suutsin välja guugeldada Urmas Viilma kirja peaministrile (07.05.2015), aga üldiselt on kiriku hääl ühiskonnas sama vali kui tavaliselt st praktiliselt märkamatu.
- mõned arvamusliidrid peaks avaldama seisukoha, et ühiskonna arenguks on vaja erinevaid inimesi, erinevaid pedagoogikaid jne
Ei ole küll täheldanud, et selle aabitsatarkuse korrutamine oleks meedias kuidagi eriliselt ja temaatiliselt võimendunud (erinevuste kui väärtuste ülistamine käib püsiva, ütleme, sallivusele õhutamise tõttu niikuinii)
- waldorfkoolid peaks rääkima valikuvabadusest ja sellest, et me ei ole tavalised erakoolid, vaid pakume pedagoogilist alternatiivi
Waldorfkoolid pole teemas eristunud, esineb lihtsalt kui üks näide loetelus. Debati keskne termin on ikka see õnnetu „erakool“ ilma sisuliste eristusteta mõiste sees.
- suured erakoolid peaks rääkima õigustatud ootusest
Taas ei või pigem ei. Õigustatud ootust on maininud hoopis Eesti Haridustöötajate Liit ja ka Vabaerakond
- tippnäitlejad / -muusikud vmt peaksid rääkima, et kunst ja looming on hariduses olulisemad kui nende tänane osakaal enamus koolides
Seda aspekti ei puudutata kultuuriinimeste pöördumises üldse.
- ettepanek rahastamise muudatuse osas tuleks koos asjaliku kaaskirjaga saata igale Riigikoguliikmele- jne - jne
Ei oska kommenteerida.

Appi tuleks kutsuda mõni Eesti tipp PR firma. Rõhuda tuleks ühiskondlikule huvile (seda see ju on) ja teha ettepanek töötada pro bono.

Nojah, eks siit siis korraga see Jürgen Ligi arvamus, et tegutseb PR-firma ja ka põhjus, miks see nii ei ole. PR-firma, eriti tipp PR-firma ei tegutse pro bono st heast tahtest ja tasuta.

Ilma liialdamata - see on nüüd küll elu ja surma küsimus.

See on aga taas nukker tunnistus sellest, et erakoolid ei võitle selle nimel, et seisusekohast praefaasanit ei vahetataks Selveri grillkana vastu, vaid et taldrik üldse lauale jääks.

Jätkame analüüsiga.

Esiteks.
Kes on see anonüümne strateeg ja hall kardinal? Guugelpildi järgi on tegu ühe Põlvamaa maaelu säilimise eest võitlejaga, nooremapoolse mehega (küllap lapsevanem), kes on seotud Johannese kooliga Rosmal, õpilasi pisut alla saja, vabatahtlikkus ja vanemate töö paistab igast kohast, õppemaks õpilase kohta kuus 40 eurot (mõne riigikogulase tõld põletab selle raha eest diiselbensiini paari päevaga). Uuri ise lähemalt! No ei tõmba see koolike munitsipaal- ja riigikoole tühjaks!

Teiseks.
Kas ükski „stsenaariumipunkt“ on vale või alatu? Vastupidi, kõik on õiged ja mõistlikud, võib-olla pisut naiivsedki oma siiruses (eriti, mis puudutab tipp PR-firma kaasamist pro bono).

Kolmandaks.
Tihti on kõnekam äratoodust see, mis jäetakse ära toomata. Niisiis, mille lõikas sellest motivatsioonikirjast välja Jürgen Ligi?


Tere!

Kui talvel Põlva Vallavalitsuse oma otsust muutma suutsime sundida, siis
olime tublid. Nüüd on meile ette veeretatud aga veel suurem pähkel.

Teen lühidalt.

Täna oli Riigikogu kultuurikomisjonis arutluse all erakoolide rahastamise
teema. Jürgen Ligi on teinud ettepaneku 2016 aastast erakoolidele
tegevuskulusid mitte maksta ning ajab seda väga jõulisel. Kohalviibija
sõnul ei valda minister teemat ning ei ole valmis mingiks aruteluks. Kehv
kombinatsioon. Eesmärk on leida lisavahendeid õpetajate palgatõusuks.
Ajaline plaan: seaduse muudatus soovitakse vastu võtta enne suvepuhkust.

Hea uudis on, et mitmed komisjoniliikmed (sh koalitsiooni omad) ei ole
sellise lähenemisega nõus (teiste seas ei ole asjaga päri ka näiteks endine
Õpetajate Lehe peatoimetaja Kalle Muuli). Täpne jõudude vahekord ei ole
hetkel veel teada.

Kui me tahame, et meie kool ka 2016 aastal edasi tegutseb, siis tuleb minu
arvates kiiremas korras asi väga suure avaliku kella külge panna - see
valitsus ei saa endale veel ühte rinnet lubada (hotellid ja kütuseaktsiis
juba on). Mina näen, et näiteks (esmased mõtted viitamaks mis levelil me
mängima peame):
- kirik peaks avaldama arvamust, et planeeritav muudatus viib kristlike
koolide sulgemiseni
- mõned arvamusliidrid peaks avaldama seisukoha, et ühiskonna arenguks on
vaja erinevaid inimesi, erinevaid pedagoogikaid jne
-  waldorfkoolid peaks rääkima valikuvabadusest ja sellest, et me ei ole
tavalised erakoolid, vaid pakume pedagoogilist alternatiivi
- nn suured erakoolid peaks rääkima õigustatud ootusest - ei saa nii suures
mahus üleöö muuta ühe tegevusvaldkonna finantseerimise põhimõtteid
- tippnäitlejad / -muusikud vmt peaksid rääkima, et kunst ja looming on
hariduses olulisemad kui nende tänane osakaal enamus koolides
- talvel w-ühenduse poolt HTMile tehtud ettepanek rahastamise muudatuse
osas tuleks koos asjaliku kaaskirjaga saata igale Riigikoguliikmele
- jne
- jne

Ühesõnaga - Jürgen Ligi ei ole mees, keda AK kaamera paneb otsust muutma -
siia on vaja taha saada suur avalik huvi.

Kõike seda me ise ei jõua. Lõpututeks kooskõlastusteks aega ei ole -
tegutseda tuleb kohe. Mina näen, et appi tuleks kutsuda mõni Eesti tipp PR
firma. Rõhuda tuleks ühiskondlikule huvile (seda see ju tegelikult on) ja
teha ettepanek töötada pro bono.

Ilma liialdamata - see on nüüd küll elu ja surma küsimus.

Nojah. Asi on läinud ikka kenasti stsenaariumi järgi küll. Jürgen Ligi stsenaariumi. „Kohalviibija
sõnul ei valda minister teemat ning ei ole valmis mingiks aruteluks.“ Eriti viimases võis hiljuti veenduda ka iga „Foorumi“ vaataja. 
Ja isiklikuks solvumiseks põhjust küll ja küll.

Väga kõnekas on ka see, milliste tsensorikääridega tsiteerib Ligi ülaltoodud tegevuskava:
Sellest:
- nn suured erakoolid peaks rääkima õigustatud ootusest - ei saa nii suures
mahus üleöö muuta ühe tegevusvaldkonna finantseerimise põhimõtteid
jääb see:
- suured erakoolid peaks rääkima õigustatud ootusest

Tähendab, argumentatsioon lõigatakse ära. Ja arusaadav, sest see on ju jälle mõistlik. Kool on suure inertsiga asutus, nagu tuumajaamagi seda ei saa klõps-klõps sisse ja välja lülitada. Pealegi nende asutamiseks on võetud laenu, investeeritud nii inimestesse kui infrastruktuuri ning plaanid ja prognoosid on tehtud lähtuvalt kehtivatest seadustest.

Eriti irooniliseks teeb asja see, et nüüd tahab selliseid jänesehaake teha mees erakonnast, mille üheks põhimantraks on see, et maksudega ei mängita, sest finantskeskkonna stabiilsus on ülioluline, mis tahes pikemaajalisteks ettevõtmisteks.

Tartlasena võiks veelgi mõruma muigega nentida, et kui Reformierakonna suurtoetaja Neinar Seli Tartus mingit kinnisvara arendab – oo, ja ta arendab palju! - siis läheb kohe ikka hoopis teisiti kui planeeritud, kohe ebaseaduslikkuseni. Viimati selle hotelliga, mis on kena sümboolsusega kohe raekoja taga. Aga pole hullu, omad joped linnavalitsuses seadustavad asja tagantjärele, sest ega saa ju ometi juba püsti olevat hoonet lammutama hakata. See pole mõistlik!





P.S. vt ka "Äripäeva" analüüsi 13.10.2015