29. aprill 2016

See vohav õiguslus ehk miks ma humanist ei ole

ERRi päevakommentaar 28.04.2016

Õiguslus laieneb nagu vähkkasvaja

Mihkel Kunnus

Hiljuti ilmus raamatupoodidesse üks värske tükilõhnaline raamatuke, selline väike, mahult kuukirjadele alla jääv. Enne kui täpsustan selle raamatu žanri, toon sealt ühe lõigu, tsiteerin:
„Pagulaste vastuvõtmist pooldavad inimesed ja ettevõtted korraldavad kontserte ja räägivad, et kedagi ei tohi diskrimineerida soo, rassi või nahavärvi pärast. Nad unustavad liigid. Kedagi ei tohi diskrimineerida sellepärast, et ta on teisest liigist kui Homo sapiens.“
Küllap nii mõnigi kuulaja vähemasti turtsatas selle tsitaadi juures. No kes võiks olla autor? Äkki mõni tuntud humorist või satiirik, kes keerab mõnuga teatud suhtumisele topeltvinti peale?
Kui see oleks nii, siis oleks tegu õige ebaoriginaalse vaimutsejaga. Pilketekstina ilmus sarnase sisuga asi juba rohkem kui kahesaja aasta eest, kui Cambridge'i filosoof Thomas Tylor reageeris 1792. aastal ilmunud Mary Wollstonecrafti kirjutisele „Naiste õiguste kaitse“. Lugupeetud filosoofile tundus idee, et ka naistel võiks meestega võrdsed õigused olla nii totakas ja absurdne, et kirjutas samas võtmes satiiri loomade õiguste kaitsest.
Üsna täpselt samal ajal kirjutas Prantsusmaal markii de Condorcet: "Inimliigi üksikindiviidil pole kas üldse tõelisi õigusi või on kõikidel ühesugused õigused." De Condorcet'l võeti küll kohe-varsti pärast neid sõnu pea maha, aga üldiselt – ja iseärnis pärast Teise Maailmasõja õudusi – on ägedalt võideldud üldiste inimõiguste laienemise eest.
Niisiis, see raamat, mille tsitaadiga alustasin pole sugugi naljaraamat. See on väga tõsine raamat, kohati lausa ahastama ajavalt tõsine raamat. See raamat räägib loomade õigustest. Või siis õigemini nende praegusest õigusetusest. Pean siin kohe täpsustama, et de Condorcet sõnastatud dilemmas kaldub mu tõetunne selgelt esimese variandi suunas, tähendab, kellelgi pole üldse mingeid tõelisi õigusi. Ja see ei ole mu moraalne seisukoht või poliitline platvorm, vaid pigem loodusteaduslik vaatepunkt. Selleks, et mõistel „õigus“ - või ütleme siis kitsamalt „inimõigus“ - oleks mingi mõttekas sisu, et see poleks pelgalt ilukõneline sõnakõlks, peavad olema täidetud teatud minimaalsed materiaalsed tingimused. Ja niipea, kui läheme materiaalsete tingimuste juurde, ei pääse me kuidagi loodusteaduste põhiatribuutikast, tähendab, mõõdust ja matemaatikast, piiratud ressurssidest ja halastamatust jagamistehtest.
Ilma selleta jääb kogu õiguslusest järele lihtsalt õige arhailine moraal: ära tapa, ära varasta jne. Teisisõnu, lihtsalt hunnik piiranguid käitumisele. Ja piirangud ise ei kata ega toida. Poola filosoof Leszek Kolakowski ongi näiteks öelnud, et „paremini kui inimõiguste deklaratsioon, teeniks meid rahvusvaheline konventsioon, mis määratleks, mida ei tohi riigivõim teha – piirangute, mitte õiguste konventsioon, ja seega mitte minu õiguste nimekiri, vaid pigem loetelu nendest asjadest, mida ühelgi riigil pole õigust teha.“
Kuna loomad oma õigusi kuidagi ei nõua, sest nad seda nõuda ei saa, siis loomaõiguslus langeb instrumentaalses mõttes kokku sellise arusaamaga piirangutest. Ja just seepärast on loomaõiguslased mulle sümpaatsed. Mitte sellepärast, et nad on ühed järjekordsed õiguslased, vaid seepärast, et nad üritavad Homo sapiensi mõõdutundetule laiamisele natuke pidurit tõmmata.

See 18. sajandi viimane kümnend on mõnes aspektis justkui inimkonna lühikokkuvõte. Nimelt veel 1798 jõudis Robert Malthus avaldada kurikuulsa „Essee rahvastiku alustest“, kus näitas, et näljaste suude hulk kasvab alati kiiremini kui maa võime suurendada toidutoodangut.
Optimistlikud empiirikud võivad siin muidugi osatada öeldes, et Malthuse ajal oli kogu inimkonna suuruseks napp miljard, praegu aga läheneb seitsemele ja poolele. Tõsi. Aga see esmapilgul justkui antimalthuslik vohamine on saavutatud teiste liikide ülimastaapse ekspluateerimise ja endlösungliku hävitamise hinnaga. Loodusseaduslikult vääramatute ökoloogiliste seoste tõttu sööstab kogu see progressiivne ülimliik vaat et täies koosseisus kuristikku. Võibolla sonivad sel surmalennul veel midagi oma kaasasündinud õigustest või veel millestki, kes teab, igatahes selle lennu algust markeerivad muu hulgas tohutud rahvasteränded, mis vaikselt juba hoogu koguvad.
Loen lõpetuseks veel mõned laused sellest raamatust.

„Looma- ja söödakasvatus võtab enda alla 45% planeedi maismaast.“
„Loomakasvatus on vihmametsade hävimise peamine põhjustaja – see tööstus vastutab Amazonase hävimise eest kuni 91% ulatuses.“
„Loomakasvatus on liikide elukeskondade hävimise, vee reostumise ja ookeanide surnud tsoonide peamine põhjustaja.“
„Loomakasvatus põhjustab 18% atmosfääri paiskuvatest kasvuhoonegaasidest, 5% rohkem kui kõigi transpordivahendite heitgaasid kokku.“
„Täna moodustavad inimesed ja meie põllumajandusloomad maailma zoomassist kuni 98%.“
„Seisame silmitsi viimase 65 miljoni aasta suurima liikide väljasurmislainega.“

Muide, see raamat on loomaõiguslase Kadri Tapersoni koostatud kogumik „Loomade poolt“.


[päevakommentaari lõpp]

Soovitaks väga lugeda A.H. Tammsaare esseed „Inimene ja loom“ (Kogutud teosed nr 16), kus ta läbi essee loetleb üle maailma toimuvaid tapatöid nt
„Huvitav on hävitustöö tagajärgi tähele panna Lõuna-Ameerikas Kordiljeerides villhiire (tšintšilja) püüdmisel. A. 1900 saadi 695 000 nahka, 1905 – 217 836, 1906 – 117 312, 1907 – 51 300, 1909 saadi kõigi jõupingutuste peale vaatamata ainult 36 288 nahka.
Suurtest mereloomadest seisavad hävinemise ees kõigepealt vaal ja hüljes, sest nende jaht oli hulk aega üks kasulikumaist ettevõtteist. Ainult viimasel ajal hakkab saak vähenema. Beringi meres Pribõlovi saarte ümber arvati 50-60 aastat tagasi ligi 5 miljonit hüljest elutsevat, nüüd leidub veel harva mõni.“
Essee lõppeb sellega, et mainib Vilsandi looduskaitse ala loomist ja „Väike ime meie väikesel kodumaal! Niisuguseid imesid peaks küll meil kui ka mujal rohkem olema, muidu muutub inimese eluase peagi kõrbeks.“
[1925]
Kõrbeks ta kipub muutuma paraku jah, ei ole erinevate maade tammsaaresid eriti kuulda võetud. Küll aga on imetlusväärne kui hea varustatusega raamatukogu oli toona Tallinnas.
Lugemist tasub ka järgmine essee ses raamatus „Kas loomad mõtlevad?“ ja ka teised. Maal loomadega talus kasvanud lapsena oli Tammsaare pilk nii mõneki mõttes avaram kui mõnel lääne aristokraatlikul kabinetifilosoofil.


„Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud.
Üks mullikas lähenes Terezale, jäi seisma ja vahtis teda kaua oma pruunide silmadega. Tereza tundis teda. Kutsus teda Marketaks. Meeleldi oleks ta nimed andnud oma kõikidele mullikatele, kuid ei suutnud. Neid oli liiga palju. Kunagi ammu, kindlasti veel enne neljakümnendaid aastaid, olid kõikidel lehmadel selles külas siin nimed olnud. (Ja kuna nimi on hinge tähiseks, siis võin ma ütelda, et Descartes’ist hoolimata oli neil hing.) Aga siis tehti küladest suur kooperatiivne vabrik ja lehmad elasid ära kogu oma elu kahel ruutmeetril lehmalaudas. Sellest ajast peale pole neil enam nimesid ja neist on saanud „machinae animatae.“ Maailm on andnud õiguse Descartes’ile. [...]
Nietzsche väljub Torinos oma hotellist. Ta näeb enda ees hobust ja kutsarit, kes peksab looma piitsaga. Nietzsche läheb hobuse juurde ja kutsari silma all embab tema kaela ja nutab. See oli aastal 1889 ja Nietzsche oli siis juba inimestest eemaldunud. Teisti öeldult: just tollal lõi välja tema vaimuhaigus. Kuid just seepärast, mulle näib, et tema žestil on kaugeleulatuv mõte. Nietzsche tuli hobuselt andeks paluma Descartes’i pärast. Tema hullumeelsus (niisiis tema irdumine inimkonnast) algab hetkel, mil ta nutab hobuse juures.“


Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“

1 kommentaar:

  1. Ah mis hobused ja mullikad. Inimene "piitsutab" hea meelega ka teist inimest, siinkohas justkui läbitud moraalne eksam on suuresti vaid näitemäng. Ja kui inimene on lihtsalt bioloogiline elu, siis miks ta peaks *tegelikult* mingeid süümekaid tundma? Põhiline, et veeuputus tuleb pärast teda, muu pole tõesti tähtis. EP

    VastaKustuta