28. juuni 2014

Robert Musil kirjeldab juhtumit

Peeter oli üsna kogukas ligi seitsmeteistaastane poiss, kelles Linderi jääras kasv oli täidetud laiemast kehalisusest ja selle võrra lühenenud. Ta ulatus isale vaid õlani, aga ta pea, mis sarnanes tahumatult ümara suure keeglikuuliga, istus trimmis kaela otsas, mille ümbermõõdust oleks piisanud isa reie jaoks. /.../
Ta armastas jalgpalli ja sellegi juures eelistas rohkem asjatundlikul ilmel pealt vaadata ning kaalukaid hinnanguid langetada kui ennast ise pingutada. Tal oli plaanis lenduriks saada ja ühel päeval kangelastegusid sooritada, aga ta ei kujutanud seda ette sihina, mille nimel tööd tuleb teha, vaid isikliku eeldusena, just nii nagu olendid, kel see eeldus on, võivad ühel päeval lennata. Teda ei mõjutanud seegi, et tema vastumeelsus töö suhtes seisis vastuolus kooli õpetussõnadega. See tunnustatud pedagoogi poeg ei omistanud üldse mingit väärtust sellele, et õpetajad temast lugu peaksid; talle piisas, et olla oma klassis kehaliselt tugevaim, ja kui mõni kaasõpilane paistis talle liiga nutikas olevat, oli ta valmis andma vahekorrale taas talutava kuju rusikahoobiga nina pihta või kõhtu. Teatavasti võib nõndagi elada auväärset elu, ja Peetri meetodil oli ainult see puudus, et ta ei saanud seda rakendada kodus isa vastu – ja, et too tohtis sellest võimalikult vähe teada saada. Sest selle vaimse autoriteedi ees, kes oli teda kasvatanud ja leebelt pihtide vahel hoidis, varises Peetri tormiline meel kokku haledateks mässukatseteks, mida Linder seenior nimetas hädiseks himudehalaks. Väikesest peale tuttav parimate põhimõtetega, oli Peetril raske sulgeda silmi nende tõe ees ning ta suutis rahuldada oma au ja võitlusindu, kasutades üksnes indiaanlase kombel sõjakavalusi, mis vältisid avalikku sõnasõda. Oma vastasega sobitumiseks kasutas ta küll ka palju sõnu, kuid ei laskunud seejuures kunagi vajaduseni tõtt rääkida – see oli tema arusaamist mööda ebamehelik ja lobasuine.


Robert Musil „Omadusteta mees” 3.kd ptk 43

11. juuni 2014

Kuidas kesta

Ilmus Eesti Ekspressis 11.06.2014
Autoriks on Martin Oja.

MARTIN OJA: Tuleb aeg, mil küünetehnikule öeldakse: sul pole midagi vastu anda

Fossiilsed kütused võimaldasid masinatel lõviosa tööst ära teha ja tõugata massid teenindussektorisse.
 
Statistika vihjab, et nii see ei jää. Inimpopulatsioon paisub endiselt, raisates kirglikult taastumatuid varusid, millest kergesti pumbatav nafta on vaid üks paljude seas. Kaugel pole (taas)taipamine, et teenused ei anna sooja ega täida kõhtu. Silmaklappidega jõudeühiskond näeb Maslow’ püramiidi alumisi kihte loomulikuna nagu puhast joogivett või päikesetõusu hommikul; pikaks venitatud ja keerukas tarneahel on muutnud need hüved linlase jaoks umbisikuliseks ja enesestmõistetavaks. Kusagil tagatakse neid ilma “meie” osaluseta. Viimase kümne aastaga kahekordistunud hinnaga toit on läänlase jaoks veel odav. Aga rahvusvahelises geopoliitikas leiavad aset enneolematud muutused. Toitu importivad riigid on asunud välisriikides põllumaad kokku ostma, et kriisile vastu astuda.
Puhta teenuse-rahva hulka ei kuulu muidugi muusikud, õpetajad, oskusehitajad või muud spetsialistid, keda on süsteemis alati vaja. Intuitiivselt on siiski selge, kelle kutsumus kollektiivi hüvestab, kelle oma mitte. Mõni amet hulbib vaid hüpertroofilise kapitali õlises kiiluvees. Nii mõnigi kipub tööl käimist õigustama palgaga. Mida palga eest tegema peab, on juba teisejärguline küsimus. See on õhuke jää. Millal teenindajad liiguvad tagasi põllumajandusse, võib ainult spekuleerida. Kui tuumasõda ei tule, tõusevad kütuste ja väetiste hinnad sujuvalt, traktorilt hobusele ei taanduta üleöö. Veel on aega, et mõelda süvenenumalt oma positsioonist tulevikumaailmas, pidades aru, millised oskused aitavad ellu jääda vähem organiseeritud, vähem “arenenud” ühiskonnas.
Futuroloogia on ühtpidi seotud science fiction’i, teistpidi majandusteadusega. Samasuguse eraldusjoone võib tõmmata läbi ökonoomika. Teatud protsessid, näiteks börsi käitumine lähitulevikus, on ennustamatud, nagu näitas nobelist Daniel Kahnemann. Teist tüüpi nähtusi saab prognoosida, kui eeldame, et algandmete hulka ei ilmu midagi uut ja süsteemitervikut muutvat. Näiteks on spekuleeritud, et energiaprobleemi võib lahendada kontrollitud termotuumareaktsioon. Sellise infoga ei saa ennustustes paraku arvestada. Kui aga algandmed on fikseeritud – kas või toitainete hulk mullas, päikesekiirguse ning vee kogus –, võime paraja täpsusega arvata, kui palju annab saaki meile tuntud taimesort. Prognoosid maakera ressursinappuse ja selle tagajärgede kohta kuuluvad teist tüüpi näidete hulka. Neid on põhjust tõsiselt võtta.
Kaks tähtsaimat raamatut, mis 2013. aastal Eestis ilmusid, on Valdur Mikita“Lingvistiline mets” ja Kaupo Vipi “Globaalpohmelus”. Mõlemad räägivad tulevikust, aga teevad seda eri viisidel, täiendades teineteist suurepäraselt. “Globaalpohmelus” visandab faktide najal kainestava pildi, mis juhtub siis, kui tarbimispillerkaar otsa saab, sest sahver on tühjaks söödud. Mikita jutustab aga veidra ja paeluva muinasloo, kõneldes meist endist; sellest, millised me olla võiks ühes võimalikus maailmas. Samas on Mikita lugu selle maailma loomise retseptiks. Neil raamatutel ma pikemalt ei peatu – paljud on nende juurde juba jõudnud ja teistegi jõudmine näib loomulik. Öelgem vaid, et teema on õhus. Nii mõnigi eestlane tahab hea seista selle eest, et ta laste appihüüdeid ei summutaks eponüümiline veeuputus.
Aprilli lõpus kogunes Sõrve säärele seltskond ärksaid inimesi, kellele eelnenud küsimused on olulised. Kalevi Kulli, Kaupo Vipi, Valdo Ruttase ja Agu Visseli algatatud mõttetalgutel “TuleVAeg” otsiti kolmepäevase grupitöö käigus Eesti konteksti sobivaid lahendusi. Enim keskenduti kogukondade teemale ja vajadusele linnast maale kolida. Kui elekter ja kommunikatsioonid kaovad ning puhkeb marodöörlus, muutuvad linnad surmalõksudeks. Pretsedendid näitavad, et ametlikest struktuuridest on sellistel puhkudel vähe abi. Igaühel tuleb väljas olla oma pere eest.
Mõttetalgutel vaeti ka jätkusuutlikkuse aspekte. Üksmeelselt leiti, et kriisi ajal on just maaühiskond ellujäämise pant. Seda on Eesti ajalugu korduvalt tõestanud. Oleme eelisseisus, sest meie hõre asustus lubab hektaritelt kaloreid nõutada ka traditsioonilistel viisidel. Toimivas kogukonnas on aga kõige tähtsamad sidemed – liikmete omavaheline tutvus ja usaldus üksteise vastu. Just sellised sidemed on kahekümnendal sajandil “kõrgelt arenenud” riikides nõrgenenud ja vajavad taastamist. Vajame uut “meie”-tunnet, nähtamatut, aga ühist eesmärki. Selle piirid on juba selgimas: eesmärk on ellujäämine.
Maaelu tugevdamine peaks olema valitsejate suurimaid prioriteete. Märksõnadeks uued töökohad, väiketootmise bürokraatiavaba toetamine, kriisiplaanide välja töötamine ja vähem tsentraliseeritust. Esmalt tuleb aga tegelda metatasandiga – aruka arengukavana paika panna, milliseid probleeme ja mis tasandilt on mõistlik lahendada. Palju kogemusi saab ammutada eestlaste endistest eluviisidest – võtta eeskuju kas või esimese vabariigi ühistukultuurist. Meie kliimavööndisse sobivate naftavabade tehnoloogiate säilitamist võiks koordineerida Eesti Rahva Muuseum, ellujäämisoskuste teadmistepank.
Inimese väärtustamisel ja päästmisel tarbetust sebimisest kaaluti ühe võimalusena kodanikupalka. Väikeses kogukonnas võiks olla sellise toidu- või küttekujulise palga tagajaks magasiait, millesse kõik liikmed, kas või kaudselt, midagi panustavad. Kogukonda siduvate institutsioonide seas tuleb arvestada tavaõiguse naasmisega. Nagu teame minevikust, pole tavaõiguses midagi barbaarset. Külaühiskonnas oli kuritegevust vähem kui linnades lihtsal põhjusel – käitumist ja minapilti juhtisid tihedad sidemed kaaskondsetega. Kontrollmehhanismina toimis häbi, mis on nüüdiselust suuresti kadunud. Kui häbist väheseks jäi, pani asjad paika süüdlase ignoreerimine kogukonna poolt.

Praegu näib eurooplasel veel aega olevat. Seda tuleb mõistlikult kasutada, rakendades ressursse puhverstruktuuride loomiseks. Tuleb kirjeldada võimalikke stsenaariume ja levitada teadlikkust, vähendada vastandust Linna ja Maa vahel. Ühel hetkel võivad tõmbekeskustest saada tõukekeskused. Iga linlane võiks tunda, et kusagil maakohas on tema tagala, kuhu ta kriisi korral minna saab. Ühe ideena pakuti talgutel välja, et luua võiks tagalakindlustusmaksete võimaluse: ühelt poolt aitaks see konkreetsel kogukonnal maaelu käigus hoida ja teisalt genereeriks lepingusuhtes linnapere jaoks sedasama tagalat. Muutused suhtumises ja plaanides alaku aga laiemast kogukondade liikumisest. Kogukonnad – kogunege!


Külgneval teemal vaata ka SIIA.

6. juuni 2014

Erakonnad vilistavad Riigikohtu otsusele ja ajakirjandusel on sellest suva

Artikkel ilmus kärbitud kujul EPLis sel kolmapäeval (04.06.2014). Selle nädala sündmuste tõttu on seda nüüd oluliselt täiendatud.
Autor on Siim Tuisk.


Miks vilistavad erakonnad ravimituru korrastamist edasi lükates Riigikohtu otsusele ja miks ajakirjandusel sellest suva on


Riigikogu otsus jätkata põhiseaduse rikkumist ja pikendada apteekide asutamispiiranguid sunnib küsima erakondade ja ravimituru liidrite seotuse järele.

Riigikohus tunnistas apteekide asutamispiirangud põhiseaduse vastaseks. Need oleks kaotanud kehtivuse 9. juunil, mil jõustunuks vastav Riigikohtu otsus. Üle-eelmise nädala kolmapäeval pikendas Riigikogu aga apteekide asutamispiirangute kehtivust aasta võrra. Selline tegevus on Riigikohtu otsusega otseses vastuolus. Pikendamise põhjusena toodi välja eelkõige ajapuudus ning suutmatus leida kiiresti paremaid lahendusi.

Arvestades et õiguskantsler pöördus põhiseadusvastaste piirangute kaotamise ettepanekuga Riigikogu poole juba rohkem kui poolteist aastat tagasi, on see põhjendus naeruväärne. Selle nädala kolmapäeval oli aga ka president sunnitud uue regulatsiooni puudumise tõttu asutamispiirangu kehtivust pikendava seadusemuudatuse välja kuulutama. Kui niivõrd olulise valdkonna regulatsiooniga tegelemiseks pole leitud nii pika aja jooksul ressursse, siis on oluline küsida, mis oli erakondade tegelik motivatsioon hoiduda apteekide asutamispiirangutega tegelemisest.

Praegune regulatsioon on teatavasti tekitanud ravimiturul monopoli. Turu maht Eestis oli 2013. aastal umbes 260 miljonit eurot, millest suuremat osa kontrollivad kaks ettevõtet*1, välistades konkurentsi ja uued turuletulijad. Turuliidrid kasutavad oma positsiooni kindlustamiseks kõiki vahendeid, markantseima näitena võib esile tuua 800 riiulifirma loomise. Uue apteegi asutamise luba loositakse taotlejate vahel välja ning need ettevõtted on loodud üksnes selleks, et loosimisel võidušansse suurendada.*2

Ravimituru piirangute eesmärk paistabki olevat takistada konkurentsi tekkimist*3, mis toob tarbijate jaoks loomulikult kaasa kõrgemad hinnad kui toimiva turu tingimustes.*4*5 Seda olukorda, kus sellist sisuliselt varjatud ravimimaksu maksavad kõik Eesti elanikud — põhiliselt muidugi pensionärid —, toetavad kõik parlamendierakonnad. Väga suure summa maksab ravimite eest ka riik haigekassa hüvitiste kujul. Küsimus on, kuhu see raha tegelikult läheb?

Tegelikku huvi olukorra parandamiseks pole näidanud üles ükski parlamendierakondadest. IRL-i vastuhääl seaduse kolmandal lugemisel oli lihtsalt näitemäng, kuivõrd nad ise esitasid veel kuu aega varem sotsiaalkomisjoni juhtides eelnõu, mis paistis välja nagu oleks see tulnud otse turuliidrite juristide sulest. Näiliselt karmikäelise regulatsiooniga oleks tekitatud olukord, kus omandiõigusse sekkudes ja kutsudes sisuliselt esile apteekide sundvõõrandamise oleks riigi vastu algatatud hulganisti kohtuasju. Proviisoreid, kellele võõrandada, poleks leidunud ning seadus oleks jäänud reaalsuses jõustamata. Oleks säilinud praegune olukord ravimiturul. Apteekrite vaikimist sellise regulatsiooni väljapakkumise puhul seletab arvatavasti turuliidrite ja parlamendierakondade hea “teineteisemõistmine”.

Apteekide regulatsioon Eestis kuulubki üldiselt fantastika valdkonda. Riigikohus on leidnud, et apteekide asutamispiirangud ei sobi maa-apteekide säilitamiseks ja maapiirkondades ravimite kättesaadavuse tagamiseks*6. Seda kinnitab ka kogemus — maa-apteeke on järjest suletud ja ravimite kättesaadavus maapiirkondades üha vähenenud*7. Alternatiivseid lahendussuundi on soovitanud nii õiguskantsler*8 kui ka Riigikohus*9. Võiks ju arvata, et kui isegi Eesti kõige kõrgemad õigusinstantsid on viidanud kehtiva regulatsiooni põhiseadusvastasusele, siis võiks opositsioonil olla huvi see kella külge panna. Ometi ei ole seda tehtud.

Riigikogu valimised on vähem kui aasta pärast. President kuulutas küll sel kolmapäeval (04.06.2014) seadusemuudatuse välja, sest oli seatud sundseisu, kuid rõhutas ühemõtteliselt, et Riigikogu ei ole suutnud probleemi lahendada. Hoolimata presidendi tungivast soovitusest luua uus regulatsioon juba novembriks, ootamata õiguskantsleri ja Riigikohtu järjekordseid hinnanguid, satume ilmselt jälle nõiaringi, kus Riigikogu venitab, asi jõuab uuesti Riigikohtusse ning kõik kordub taas. Mis põhjusel lastakse õiguskantsleril taaskord algatada põhiseaduslikkuse kontroll, kui nii õiguskantsleri, Riigikohtu kui ka presidendi sõnul ei vasta ravimiseadus silmnähtavalt sellele seatud nõuetele? Kas ravimimüüjate surve parlamendierakondadele on tõesti nii tugev?

Siinjuures on tähelepanuväärne, et Eesti ajakirjanduse lipulaev Postimees on piirdunud viimaste kuude arengute kajastamisel vaid vastaspoolte sõnasõja vahendamisega ega ole kirjutanud ühtegi toimetusepoolset analüüsivat artiklit. Kõigile on teada, et Postimehe grupp vahetas mullu septembris omanikku, kelleks sai Eesti ravimituru liidri Magnumi suuromanik Margus Linnamäe. Tahaks loota, et see seos on juhuslik ja vaikimise põhjuseks on kõigest ajakirjanike suur koormus ja lugejahuvi alahindamine.

Üldiselt võibki tekkinud olukorra üheks peamiseks põhjuseks pidada ajakirjanduse tegemata tööd. Teemat peetakse keeruliseks ning apteekide asutamispiiranguid spetsiifiliseks ja tavainimesele kaugeks. Teema sisulist avamist raskendab ka turuliidrite agressiivne lobitöö leheveergudel, mille iseloomulikuks näiteks on viimaste kuude koordineeritud rünnakud õiguskantsleri vastu. Ent arvestades teema olulisust — vastamisi on siin ju Riigikohus, parlamendierakonnad ja ulatuslikud ärihuvid — ei tohiks avalikkus ja vaba ajakirjandus sellise mugavuspositsiooniga leppida.

Mäletatavasti kinnitas Edgar Savisaar kohalike valimiste eelses linnapeakandidaatide debatis, et korruptsioon inimesi ei huvita. Tahaks loota, et see ei vasta tõele, sest teatavasti maksavad korruptsiooni kinni kõik riigi elanikud ühiselt. Parlamendierakondade suutmatuse taustal leida olukorrale lahendust mõjub aga lausa farsina IRL-i eurovalimiste kampaania loosung “vähem korruptsiooni, kõrgem elatustase”.

Samamoodi nagu erakondade rahastamisskandaali ajal on siin nii koalitsioon kui opositsioon ühtviisi vait. Kui aga asjad on nii, nagu need ülalt kirjeldusest paistavad, siis avaneb meile siin Silvergate’i tegelik tähendus. Kaks aastat tagasi sai avalikuks teadmiseks see, mida paljud ammu kahtlustasid — et erakonnad on kasutanud musta raha. Siit aga hakkab välja joonistuma, milliseid seadusi või otsuseid võib olla selle eest ostetud.

Riigikohtu otsuse eiramine parlamendierakondade poolt, mis on Eesti parlamentaarses ajaloos enneolematu, ning selleks teadlikult valitud venitamistaktika seavad kahtluse alla õigusriigi olemasolu üldse. Kui kartellistunud erakonnad on riigiaparaadi äriettevõtete toetusel hõivanud ning omavahel jaganud — ja ajakirjandus ei suuda olulisi teemasid avalikkuse ette tõsta  —, siis mandub meie demokraatia peagi oligarhiaks.

Kuningas on tegelikult ammu alasti, aga tal hakkab piinlik alles siis, kui tema alastuse üksikasjad kõigi jaoks avalikuks tehakse ja nende üle arutatakse. Avalikkuse ülesanne võiks olla Riigikogu suvepuhkuseni jäänud ajal — pisut üle nädala — pidevalt aru pärida, kas Riigikogu on uue regulatsiooni väljatöötamisega juba alustanud ning uurida tehtud edusammude kohta. Sellega tuleks jätkata ka erakorraliste istungite ajal, mis arvatavasti toimuvad juulis, ning sügisel, kui Riigikogu uuesti koguneb. Kuigi tegelikult oleks muidugi kõige õigem sotsiaalkomisjon seekord tegemata töö eest üldse suvetööle jätta. Ajakirjanduse roll peaks siin mõistagi olema kogu praeguse regulatsiooniga tekkinud olukorra täiendav avamine ja käsitlemine, et hammustada lõpuks läbi eri huvigruppide varjatud motiivid.



VIITED:

1. Asutamispiirangute mõju kohta üldapteekide turule märgib Riigikontroll, et need ei võimalda turule tulla uutel sõltumatutel apteekidel või apteegikettidel. Sellega kindlustavad asutamispiirangud turuosa kahe suurema ravimite hulgimüüja jaoks, kelle käes oli 2011. aastal 80,6% hulgimüügiturust ja kelle mõjusfääris oli 2012. aasta veebruaris enamusosaluse, vähemusosaluse, kaubamärgi kasutamise kokkuleppe kaudu või muul viisil 81% Eesti üldapteekidest. Teisisõnu on Eesti ravimiturg tugevalt kontsentreeritud (kahe ettevõtja kätte) ja vertikaalselt integreeritud (hulgimüüja kontrollib erinevatel viisidel jaemüüjaid ehk üldapteeke). Kuigi asutamispiiranguid on kehtestatud ka teistes riikides, on Eesti siiski erandlik selle poolest, et piirangud on kehtestatud jae- ja hulgimüügitasandi ulatusliku vertikaalse integratsiooni ja turukontsentratsiooni tingimustes. (Allikas: Riigikontroll 4.04.2013)

2. ”Selleks et liisuheitmisel võiduvõimalust parandada, on mõlemal Eesti ravimiturgu valitseval hulgimüüjal, nii Magnumil kui ka Tamrol, 100 täisühingut, kes konkurssidel osalevad. Magnumi kontrolli all on täisühingud Starting1 kuni Starting100 ja Tamro kontrolli all on Summer Üks kuni Summer Ükssada. Kontrolli täisühingute üle omatakse vastavalt Magnumi või Tamroga seotud isikute kaudu. Praeguseks on liisuheitmisele lisandunud 600 firmat TÜ Proviisor 1 kuni TÜ Proviisor 600, mille üle omab kaudselt kontrolli Magnum.” (Riigikontroll 4.04.2013)

3. “Piirangu tegeliku mõju järgi otsustades teenib see turul kanda kinnitanud suurte jaekettide huve, kes saavad loasüsteemi kasutades hoida ära konkurentide tulekut oma apteekide kõrvale.” (Konkurentsiamet 7.11.2011)

4. “Riigikontrolli hinnangul on aastal 2012 Eesti ravimiturul konkurentsi olukord pigem halb. Ravimite hulgi- ja jaemüügituru põimumine ja koondumine kahe suure tegija kätte ei taga normaalset konkurentsi. Tõenäoliselt oleksid üldapteekides ravimite (sh käsimüügiravimite) hinnad madalamad kui konkurentsisituatsioon oleks parem.ˮ (Õiguskantsler 9.01.2013)

5. “Konkurentsiameti hinnangul ei motiveeri kehtiv juurdehindluste süsteem ravimimüüjaid sisse ostma odavamaid käsimüügiravimeid. Samuti, arvestades kõrget kontsentreeritust ning vertikaalset integreeritust kogu ravimimüügi turul, ei saa rääkida ka konkurentsisurvest kui motivaatorist parima ja soodsaima kauba ja teenuse pakkumiseks.” (Konkurentsiamet 18.09.2009)

6. “148. Üldkogu leiab, et nõudluse suurusest lähtuvalt ei ole asutamispiirangud sobivad vähese nõudlusega piirkondades apteegiteenuse pakkumise jätkamiseks ega sellega alustamiseks.” (Riigikohtu 9.12.2013 otsuse punktid 138-148)

7. “26. Eeltoodu tõttu on mõistetav, miks pole, vaatamata pea seitse aastat kehtinud apteekide asutamise piirangutele, maa-apteeke lisandunud ega nende hulk samaks jäänud ja ravimid pole osale Eesti elanikkonnast geograafiliselt kättesaadavad. Statistika kohaselt on maa-apteekide arv piirangute kehtestamisest saati jätkuvalt vähenenud. Riik seisab sarnaselt 2005. a silmitsi vajadusega välja töötada meetmed, kuidas tagada ka vähemasustatud piirkondades elavate inimeste ravimitega varustamine.”  (Õiguskantsler 9.01.2013, vt ka Ravimiamet 14.03.2012)

8. “23. /.../ Seega ei saa riik RavS § 421 lõigetes 1-3 sätestatud geograafiliste ja demograafiliste piirangute puhul olla kindel, et need viivad soovitud tagajärjeni, st et apteegiteenuse kättesaadavus maal paraneb või vähemalt ei halvene. Hoopis kindlamalt viivad soovitud eesmärgini, kuid kahjustavad konkurentsi ja ettevõtlusvabadust vähem, erinevad otseselt maa-apteekide arvu suurendamisele suunatud meetmed, näiteks maa-apteekide subsideerimine, linnas tegutsevate ettevõtjate kohustus pidada apteeke vähematraktiivses piirkonnas jne. Väikeapteekide toimetulekule suunatud meetmete vajalikkust näitab ilmekalt ka kohalike omavalitsuste tegevus.
/.../
25. Ravimiameti hinnangul on piirang maal taganud olemasolevatele apteekidele stabiilsuse konkurentsi mõttes, kuid ei aita mitte kuidagi nende toimetulekule kaasa ega taga apteegiteenuse säilimist kindlas piirkonnas. Seejuures märgib õiguskantsler, et maa-apteekide majandusliku toimetuleku halvenemise vältimiseks on riigil ravimiseaduse alusel ka teisi võimalusi, mis on jäetud kasutamata. Näiteks arvestades asjaolu, et arvestatava osa tegutsevate maa-apteekide käibest moodustab kohaliku hoolekandeasutuse ravimitega varustamine, siis potentsiaalselt on apteeke ohustav iga sotsiaalministri otsus täiendada asutuste nimekirja, kellel on õigus osta ravimeid otse hulgimüüjalt.”

9. “157. Apteegiteenuse paremat kättesaadavust saaks tagada suure nõudlusega piirkondade apteekide pidajate kohustusega osutada apteegiteenust ka vähese nõudlusega piirkondades. Apteegiteenuse kättesaadavuse saaks tagada kas püsiapteegi olemasoluga või ka näiteks apteegibussi abil.
/.../
158. Võimalik oleks ette näha toetus vähese nõudlusega piirkondade apteekidele. Toetuse maksjaks võiks olla kas riik või kohalik omavalitsus või moodustataks toetusfond, millesse maksaksid suure nõudlusega piirkondade apteegid kas tasu fikseeritult või osana käibest. Seejuures peaks seadusandja otsustama, kas apteegiteenuse kättesaadavuse tagamine on riigi või kohaliku omavalitsuse ülesanne. Toetus aitaks asutamispiirangutest paremini kaasa vähese nõudlusega piirkondades apteegiteenuse kättesaadavuse eesmärgi saavutamisele.”
(Riigikohtu 9.12.2013 otsuse punktid 157-161)