Kuidas kesta

Ilmus Eesti Ekspressis 11.06.2014. 
Autoriks on Martin Oja.

MARTIN OJA: Tuleb aeg, mil küünetehnikule öeldakse: sul pole midagi vastu anda

Fossiilsed kütused võimaldasid masinatel lõviosa tööst ära teha ja tõugata massid teenindussektorisse. 

Statistika vihjab, et nii see ei jää. Inimpopulatsioon paisub endiselt, raisates kirglikult taastumatuid varusid, millest kergesti pumbatav nafta on vaid üks paljude seas. Kaugel pole (taas)taipamine, et teenused ei anna sooja ega täida kõhtu. Silmaklappidega jõudeühiskond näeb Maslow’ püramiidi alumisi kihte loomulikuna nagu puhast joogivett või päikesetõusu hommikul; pikaks venitatud ja keerukas tarneahel on muutnud need hüved linlase jaoks umbisikuliseks ja enesestmõistetavaks. Kusagil tagatakse neid ilma “meie” osaluseta. Viimase kümne aastaga kahekordistunud hinnaga toit on läänlase jaoks veel odav. Aga rahvusvahelises geopoliitikas leiavad aset enneolematud muutused. Toitu importivad riigid on asunud välisriikides põllumaad kokku ostma, et kriisile vastu astuda.

Puhta teenuse-rahva hulka ei kuulu muidugi muusikud, õpetajad, oskusehitajad või muud spetsialistid, keda on süsteemis alati vaja. Intuitiivselt on siiski selge, kelle kutsumus kollektiivi hüvestab, kelle oma mitte. Mõni amet hulbib vaid hüpertroofilise kapitali õlises kiiluvees. Nii mõnigi kipub tööl käimist õigustama palgaga. Mida palga eest tegema peab, on juba teisejärguline küsimus. See on õhuke jää. Millal teenindajad liiguvad tagasi põllumajandusse, võib ainult spekuleerida. Kui tuumasõda ei tule, tõusevad kütuste ja väetiste hinnad sujuvalt, traktorilt hobusele ei taanduta üleöö. Veel on aega, et mõelda süvenenumalt oma positsioonist tulevikumaailmas, pidades aru, millised oskused aitavad ellu jääda vähem organiseeritud, vähem “arenenud” ühiskonnas.

Futuroloogia on ühtpidi seotud science fiction’i, teistpidi majandusteadusega. Samasuguse eraldusjoone võib tõmmata läbi ökonoomika. Teatud protsessid, näiteks börsi käitumine lähitulevikus, on ennustamatud, nagu näitas nobelist Daniel Kahnemann. Teist tüüpi nähtusi saab prognoosida, kui eeldame, et algandmete hulka ei ilmu midagi uut ja süsteemitervikut muutvat. Näiteks on spekuleeritud, et energiaprobleemi võib lahendada kontrollitud termotuumareaktsioon. Sellise infoga ei saa ennustustes paraku arvestada. Kui aga algandmed on fikseeritud – kas või toitainete hulk mullas, päikesekiirguse ning vee kogus –, võime paraja täpsusega arvata, kui palju annab saaki meile tuntud taimesort. Prognoosid maakera ressursinappuse ja selle tagajärgede kohta kuuluvad teist tüüpi näidete hulka. Neid on põhjust tõsiselt võtta.

Kaks tähtsaimat raamatut, mis 2013. aastal Eestis ilmusid, on Valdur Mikita“Lingvistiline mets” ja Kaupo Vipi “Globaalpohmelus”. Mõlemad räägivad tulevikust, aga teevad seda eri viisidel, täiendades teineteist suurepäraselt. “Globaalpohmelus” visandab faktide najal kainestava pildi, mis juhtub siis, kui tarbimispillerkaar otsa saab, sest sahver on tühjaks söödud. Mikita jutustab aga veidra ja paeluva muinasloo, kõneldes meist endist; sellest, millised me olla võiks ühes võimalikus maailmas. Samas on Mikita lugu selle maailma loomise retseptiks. Neil raamatutel ma pikemalt ei peatu – paljud on nende juurde juba jõudnud ja teistegi jõudmine näib loomulik. Öelgem vaid, et teema on õhus. Nii mõnigi eestlane tahab hea seista selle eest, et ta laste appihüüdeid ei summutaks eponüümiline veeuputus.

Aprilli lõpus kogunes Sõrve säärele seltskond ärksaid inimesi, kellele eelnenud küsimused on olulised. Kalevi Kulli, Kaupo Vipi, Valdo Ruttase ja Agu Visseli algatatud mõttetalgutel “TuleVAeg” otsiti kolmepäevase grupitöö käigus Eesti konteksti sobivaid lahendusi. Enim keskenduti kogukondade teemale ja vajadusele linnast maale kolida. Kui elekter ja kommunikatsioonid kaovad ning puhkeb marodöörlus, muutuvad linnad surmalõksudeks. Pretsedendid näitavad, et ametlikest struktuuridest on sellistel puhkudel vähe abi. Igaühel tuleb väljas olla oma pere eest.

Mõttetalgutel vaeti ka jätkusuutlikkuse aspekte. Üksmeelselt leiti, et kriisi ajal on just maaühiskond ellujäämise pant. Seda on Eesti ajalugu korduvalt tõestanud. Oleme eelisseisus, sest meie hõre asustus lubab hektaritelt kaloreid nõutada ka traditsioonilistel viisidel. Toimivas kogukonnas on aga kõige tähtsamad sidemed – liikmete omavaheline tutvus ja usaldus üksteise vastu. Just sellised sidemed on kahekümnendal sajandil “kõrgelt arenenud” riikides nõrgenenud ja vajavad taastamist. Vajame uut “meie”-tunnet, nähtamatut, aga ühist eesmärki. Selle piirid on juba selgimas: eesmärk on ellujäämine.

Maaelu tugevdamine peaks olema valitsejate suurimaid prioriteete. Märksõnadeks uued töökohad, väiketootmise bürokraatiavaba toetamine, kriisiplaanide välja töötamine ja vähem tsentraliseeritust. Esmalt tuleb aga tegelda metatasandiga – aruka arengukavana paika panna, milliseid probleeme ja mis tasandilt on mõistlik lahendada. Palju kogemusi saab ammutada eestlaste endistest eluviisidest – võtta eeskuju kas või esimese vabariigi ühistukultuurist. Meie kliimavööndisse sobivate naftavabade tehnoloogiate säilitamist võiks koordineerida Eesti Rahva Muuseum, ellujäämisoskuste teadmistepank.

Inimese väärtustamisel ja päästmisel tarbetust sebimisest kaaluti ühe võimalusena kodanikupalka. Väikeses kogukonnas võiks olla sellise toidu- või küttekujulise palga tagajaks magasiait, millesse kõik liikmed, kas või kaudselt, midagi panustavad. Kogukonda siduvate institutsioonide seas tuleb arvestada tavaõiguse naasmisega. Nagu teame minevikust, pole tavaõiguses midagi barbaarset. Külaühiskonnas oli kuritegevust vähem kui linnades lihtsal põhjusel – käitumist ja minapilti juhtisid tihedad sidemed kaaskondsetega. Kontrollmehhanismina toimis häbi, mis on nüüdiselust suuresti kadunud. Kui häbist väheseks jäi, pani asjad paika süüdlase ignoreerimine kogukonna poolt.

Praegu näib eurooplasel veel aega olevat. Seda tuleb mõistlikult kasutada, rakendades ressursse puhverstruktuuride loomiseks. Tuleb kirjeldada võimalikke stsenaariume ja levitada teadlikkust, vähendada vastandust Linna ja Maa vahel. Ühel hetkel võivad tõmbekeskustest saada tõukekeskused. Iga linlane võiks tunda, et kusagil maakohas on tema tagala, kuhu ta kriisi korral minna saab. Ühe ideena pakuti talgutel välja, et luua võiks tagalakindlustusmaksete võimaluse: ühelt poolt aitaks see konkreetsel kogukonnal maaelu käigus hoida ja teisalt genereeriks lepingusuhtes linnapere jaoks sedasama tagalat. Muutused suhtumises ja plaanides alaku aga laiemast kogukondade liikumisest. Kogukonnad – kogunege!

Külgneval teemal vaata ka SIIA.