Robert Musil kirjeldab juhtumit

Peeter oli üsna kogukas ligi seitsmeteistaastane poiss, kelles Linderi jääras kasv oli täidetud laiemast kehalisusest ja selle võrra lühenenud. Ta ulatus isale vaid õlani, aga ta pea, mis sarnanes tahumatult ümara suure keeglikuuliga, istus trimmis kaela otsas, mille ümbermõõdust oleks piisanud isa reie jaoks. /.../

Ta armastas jalgpalli ja sellegi juures eelistas rohkem asjatundlikul ilmel pealt vaadata ning kaalukaid hinnanguid langetada kui ennast ise pingutada. Tal oli plaanis lenduriks saada ja ühel päeval kangelastegusid sooritada, aga ta ei kujutanud seda ette sihina, mille nimel tööd tuleb teha, vaid isikliku eeldusena, just nii nagu olendid, kel see eeldus on, võivad ühel päeval lennata. Teda ei mõjutanud seegi, et tema vastumeelsus töö suhtes seisis vastuolus kooli õpetussõnadega. See tunnustatud pedagoogi poeg ei omistanud üldse mingit väärtust sellele, et õpetajad temast lugu peaksid; talle piisas, et olla oma klassis kehaliselt tugevaim, ja kui mõni kaasõpilane paistis talle liiga nutikas olevat, oli ta valmis andma vahekorrale taas talutava kuju rusikahoobiga nina pihta või kõhtu. Teatavasti võib nõndagi elada auväärset elu, ja Peetri meetodil oli ainult see puudus, et ta ei saanud seda rakendada kodus isa vastu – ja, et too tohtis sellest võimalikult vähe teada saada. Sest selle vaimse autoriteedi ees, kes oli teda kasvatanud ja leebelt pihtide vahel hoidis, varises Peetri tormiline meel kokku haledateks mässukatseteks, mida Linder seenior nimetas hädiseks himudehalaks. Väikesest peale tuttav parimate põhimõtetega, oli Peetril raske sulgeda silmi nende tõe ees ning ta suutis rahuldada oma au ja võitlusindu, kasutades üksnes indiaanlase kombel sõjakavalusi, mis vältisid avalikku sõnasõda. Oma vastasega sobitumiseks kasutas ta küll ka palju sõnu, kuid ei laskunud seejuures kunagi vajaduseni tõtt rääkida – see oli tema arusaamist mööda ebamehelik ja lobasuine.

Robert Musil „Omadusteta mees” 3.kd ptk 43