Nädalakommentaar. Must luik

Raadio Kuku nädalakommentaar 31.01.2020

Sõnapaari „must luik“ tegi laialtlevinuks Liibanoni päritoluga mitmekülgne mõtleja Nassim Taleb oma samanimelise bestselleriga. Enne mustade luikede leidmist Austraalias kehtis pikale kogemusele toetuv veendumus, et kõik luiged on valged ja seepärast võttis Taleb „musta luige“ kujundiks, mis tähistab midagi, mida ei osatud ette näha, aga tagantjärele tundub üsna loomulik või hästi seletatav. Aga probleem pole tagantjärele tarkuses, selles väikses epistemoloogilises alanduses. Taleb peab silmas eelkõige juhtumeid, mis on ennustamatud, aga väga suure mõjuga. Ja et reaalses elus tuleb selliseid ette alati, siis ei jaksa Taleb ära kiruda majandusteadlasi ja muid sääraseid ratsionaliste, kes tuginevad tuleviku ennustamisel lihtsalt mineviku ekstrapoleerimisele. „Ei ole midagi hullemat kui prognoosid, mis loovad inimestele turvaillusioone,“ rõhutab Taleb.

Määramatus on tegelikkuse olemuslik osa, ilmaennustus ei saa iial täppisteaduseks.

Kas tehnoloogiline progress päästaks? Ei. See teeb palju asju mugavamaks ja paremaks, aga riskid ühiskonnast ei kao, vaid muutuvad teistsugusteks. Sellest kirjutas mõne aasta eest surnud Saksa sotsioloog Ulrich Becki palju tunnustust saanud teoses „Riskiühiskond“. Beck kirjutab seal, et tehnoloogilise progressiga oleme küll väga palju vanu riske maandanud, aga loonud ka väga palju uusi ja täiesti teistsuguseid riske.

Muide, tema raamatul on kaks eessõna, sest vahetult pärast käsikirja valmimist vapustas maailma Tšernobõli katastroof, mis oli kui Becki sõnade elavaks kinnituseks. Ja selle sündmuse valguses lisas ta veel ühe eessõna, sest Tšernobõli katastroof on ideaalseks näiteks uut tüüpi ohust, tehnoloogia enese sünnitatud ohust.

Talebi bestseller „Must luik“ nägi ilmavalgust aastal 2007. Taleb kirjutab siin mittelineaarse maailma mõjudest inimestele, normaaljaotuse sobimatusega ekstreemsetesse olukordadesse ja nii edasi. Niisiis “must luik” on fenomen, mille saabumise tõenäosus on väga väike, aga mille mõju on tohutu. Aastake hiljem tuli suur majanduskriis ja Taleb osutus siin üheks vähestest ettepoole tarkadest, mida kinnitas ka see, et teenis selle majandusüldsusele täiesti ootamatu krahhi pealt hiiglaslikke summasid.

Väiksemas skaalas võiks „mustaks luigeks“ nimetada ka Soleimani tapmise. Kogu maailma julgeolekuanalüütikud vahtisid nõutute nägudega ringi ja maigutasid suud. Keegi osanud seda ette näha, aga sündmuse mõju oli suur.
Või mõelge, mis saaks kõigist neist tohututest analüüsivirnadest, mis on tehtud Venemaa tulevikustsenaariume kirjeldades, kui Putin saaks hommepäev insuldi. See oleks „must luik“ par ecxellence – väikse tõenäosusega, sugugi mitte võimatu, aga samas tohutute tagajärgedega.

See, et hiljuti lahvatanud koroonaviirus sobib hästi „musta luige“ näiteks, on nii ilmne ja ebaoriginaalne tähelepanek, et guugeldades võib leida terve rea seda metafoori kasutavaid artikleid. Ja igat sorti majandusteadlaste prognoosid osutuvad taas täiesti kasututeks. Hiinas tekkis ootamatu haiguspuhang uue viirusega ja börs langeb, nafta hind kukub ning isegi meie päevalehtedes võib leida pealkirju nagu „Hiina koroonaviirus jätab eestlaste tehased seisma“.

See läheb kenasti kokku Ulrich Becki mudeliga. Globaliseerumise üks pahupool on ka see, et maailmast kaovad turvalised nurgakesed. Löök, mis mõjutab kohalikku majandust, võib tulla teiselt poolt maakera. Majandus on globaalne, atmosfäär on globaalne, infovõrk on globaalne. Ühelt poolt see võimaldab riskide hajutamist positiivses mõttes – kui Ameerika kohviga midagi juhtub, siis saab juua Aafrika kohvi – aga teiselt poolt tähendab see riskide hajutamist negatiivses mõttes. Löök võib tulla igalt poolt. Kui Prantsusmaa ei aevasta, siis aevastab näiteks Hiina ja ikka saab kogu maailm nohu.

Nassim Talebi kokkuvõtlik peateos „Antihabras“ ilmus hiljuti ka eesti keeles ja on väga soovitatav lugemisvara, kuigi ta praalib ja edvistab seal päris mõõdutundetult. No las olla, ta võib seda edale lubada. Ulrich Becki „Riskiühiskond“ on ka maakeeles kättesaadav, ilmus juba 15 aasta eest Tartu Ülikooli kirjastuses.

Lugemissoovituste lainel ka jätkaks. Nimelt Hiina koroonaviirusel on samasugune raamat olemas nagu Tšernobõli katastroofil oli Becki oma ja 2008. aasta majanduskriisil Talebi oma. Selleks on David Quammeni raamat „Hüpe.Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia“. Selle eestikeelne tõlge ilmus 2014.

Tegu on tõesti väga hea populaarteadusliku raamatuga, mis on võitnud rea tähtsaid auhindu. Seal kirjeldatakse inimese ja patogeenide suhete ajalugu, kuidas patogeenid liikide vahel hüppavad ja kuidas muteeruvad (mude, HIV on inimesele üle hüpanud vähemalt 12 korda!) samuti haiguste vastaste võitluste ajalugu ning millised tagasilöögid seal olnud ja millised ootamas. XX sajandi superrelvad ses sõjas – antibiootikumid – hakkavad ammenduma. Raamatus on ka eraldi peatükk Uus Suur Katastroof, kus arutletakse, millal, mil moel ja kus uus pandeemia võiks valla pääseda. Risk on kasvav, sest kasvab surve ökosüsteemidele ning inimene trügib kontaktseks üha rohkemate liikide ja eluvormidega. Kõige tõenäolisem on Hiina, ütles Quammen 8 aasta eest, sest seal on rahvastkutihedus kõrge, ökoloogilised probleemid suured ja kombeks süüa kõike, mis liigutab.

Heaks kandidaadiks ülemaailmsele pandeemiale oleks RNA-viirused, sest need muteeruvad kõige kiiremini. Noh, nagu praegune koroonaviirus. Ja lennundus oleks nagu kurja geeniusviiruse enese leiutis parimaks levikuks.

Niisiis võib öelda, et mingis ebameeldivas mõttes on tulevik ennustatav küll. Häda selliste ennustajatega on see, et ettepanekud, mis nad teevad on, risti vastasuunas neile suundumustele, mis praegu ikka veel on hirmsasti moes st globaliseerumine, efektiivsuse ja suuruse taga ajamine. Kõik suur on habras, rõhutab Taleb, ja kui kukub, siis kukkumise mõju on tohutu. Miljarditehas Emajõe äärde õnnestus ära hoida, ehk õnnestub vältida ka superraudteed tumedasse tulevikku ja ehk jätkub ka oidu mitte survestada kohalikke ökosüsteeme.

Nädalakommentaar. Võrdsus.

Kuku raadio nädala kommentaar 10.10.2019



Tere! Mina olen kultuurikriitik Mihkel Kunnus ja see on minu nädalakommentaar teemal „võrdsus“.

Võrdsus on intuitiivselt nii lihtne ja ilmne asi, et suuremat seletamist ei vaja. Isegi väiksemat seletamist ei vaja. Lõpmatult segaseks lähvad lood võrdsusega ainult siis, kui juttu tuleb inimeste võrdsusest. Üks meie kultuuri baasväärtusi, usk, et kõik inimesed on võrdsed, toodab lakkamatult argiteoloogilisi arusaamatusi ja konfliktikesi.

Esiteks see kõige triviaalsem segadus, kus võrdsus samastatakse mingi reaalse omaduse võrdväärsusega, olgu selleks midagi nii lihtsat nagu mass või pikkus, või midagi nii kahtlast nagu loovus või IQ, selge on igatahes see, et mingist võrdsusest pole siin juttugi. Kõik, mis on mõõdetav, see on ka erinev, ebavõrdne. Võib vist öelda, et keemia vaatlusalasse jääv on see viimane mateeria organiseerumisaste, kus võrdsus ja identsus kokku langevad, teisisõnu, molekul on kõige keerukam süsteem, kus individuaalsus puudub. Kui harvad isotoopidest tulenevad erinevused kõrvale jätta, siis ühe ja sama keemilise aine molekulid on täiesti identsed, igas mõttes võrdsed. Kohe, kui astume bioloogiasse, siis selline asi kaob. Kahte täpselt ühesugust rakku pole olemas.

Inimeste võrdsuse idee on aga sellise eksisuuna eest hästi kaitstud, sest võrdsuse subjekt on määratletud eituste kaudud, apofaatiliselt, via negativa. Inimesed olla võrdsed sõltumata nende reaalsetest omadustest, sõltumata soost, rassist, seksuaalsest orientatsioonist ja nii edasi.

Möödunud pühade puhul võib siin tuua tsitaadi Thomas Manni „Võlumäe“ jõulupeo kirjeldusest:

„[Humanist Settembrini] kõneles siis pisut puusepapojast ning inimsoo-õpetajast, kelle sünnipäeva pühitsemist täna teeseldi. Kas too mees tõesti elas, olevat ebakindel. Sündinud aga olevat toona üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega, – ühe sõnaga individualistlik demokraatia, mille võidukäik katkematult edasi kestvat kuni tänapäevani.”

Väga hästi öeldud. Üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega. Jah, see pole loodusteaduslik avastus või tõsiasi, vaid just nimelt aade. Samas käib katkematu jutt, et meie ühiskonnaelu korraldus peab olema teaduspõhine. Aga mis on inimene – see võrdsuse subjekt – teaduslikus mõttes? Juba Oswald Spengler kõmistas küünilise mõnuga, et inimkond on zooloogiline mõiste või tühipaljas sõnakõlks.

Püüame siis inimest määrtaleda teaduslikumalt. Ilmar Vene kirjutab essees „Pahustumine“:

„Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada [inimolemus] teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahuldava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.“

See on võrratu sõnastus. Uusaja põhivastuolu seiseb selles, et inimsuse religioon seab end vastuollu loodusteadusliku üldsuundumusega.

Lahknevus on veelgi sügavam kui lihtsalt indiviidide vahelised reaalsed erinevused. Võrdsusaade toetub inimväärikusele. Nii on meil ühiskondlik kokkulepe, et ka kõige halvemate inimestega meie seast – näiteks selle kurikuulsa Norra massimõrvariga – ei või käituda nõnda, et see alandaks ta inimväärikust. Vangi, jah, ka üksikkongi, jah, aga inimväärikust ei või alandada – tema põhiõigused on võõrandamatud. Poola filosoof Leszek Kolakowski kirjutab: „See väärikus on sõltumatu kõigest, mis inimesi eristab, niisiis sõltumatu soolisest kuuluvusest, rassist, rahvusest, haridusest, ametist ja iseloomust,“ aga ta lisab samas:

„Kui me usuksime, et oleme mehhanismid, mille teod ja mõtted on vääramatult ette määratud väliste jõudude poolt, füüsilise universumi poolt, siis oleks ka inimväärikuse mõiste vaid sõnakõlks ning sellest johtuvalt kaotaks võrdsuse mõiste oma mõtte.“

Sellele vaalupunktile osutab ka üks praeguse aja kõige popimaid ja loetumaid autoreid, Iisraeli ajaloolane Yuval Noah Harari oma bestselleris „Homo sapiens“. Ta ütleb, et „liberaalse humanismi tõekspidamiste ja loodusteaduste viimaste avastuste vahel on üha enam süvenemas lõhe, mida ei ole võimalik enam kaua eirata“. „Näib, et inimese käitumise määravad pigem hormoonid, geenid ja sünapsid kui vaba tahe – ehk need samad jõud, mis määravad ära ka šimpansite, huntide ja sipelgate käitumise. Meie õigus- ja poliitilised süsteemid üritavad selliseid ebamugavaid tõdesid üldiselt kalevi alla peita. Siiski oleks aeg otse küsida, kui kaua suudame hoida püsti seina, mis eraldab bioloogiat õigusest ja politoloogiast“.

Ma arvan samuti, et see sein mureneb hooga. Aga erinevalt Hararist kuulun ma sellesse parteisse, kes ei märka ehmatusega, et inimene on sama mehhaaniline nagu šimpans või hunt, vaid pigem, et šimpans ja hunt on sama tundlik ja emotsionaalne, sama vaba ja kannatav nagu inimene.

Ja võrdsusprobleemi maised tahud metafüüsikast liialt niikuinii ei hooli. Ebavõrdsus, mis inimesi aina tülli ajab, kipub olema eelkõige ikka varanduslik. Ja sealgi on võrdsuse mõiste lihtsalt keeleliselt lühenenud vorm võrdsetest võimalustest ja võrdsest kohtlemisest, tähendab õiglusest.

Paari aasta eest avaldati Yale'i ülikoolis uurimus, „milles jõuti järeldusele, et inimesed eelistavad tegelikult elada ebavõrdsetes ühiskondades. Sel esmapilgul paljudele üllataval tulemusel on tegelikult lihtne selgitus. Olukordades, kus kõik inimesed peaksid olema formaalselt võrdsed, saavad paljud vihaseks ja on kibestunud, kui avastavad, et innukalt oma tööd tegevad inimesed ei saa selle eest väärilist tasu või kui „logardid“ makstakse üle.Küsimus ei ole niisiis niivõrd materiaalses heaolus ja rikkuses, vaid inimesi pahandab ennekõike ebaõiglus. Ja seepärast eelistataksegi õiglast ebavõrdsust ebaõiglasele võrdsusele.“

---
Viimane lõik pärineb Margus Laidre esseest „Kaks minutit vihkamist“ PM10. X 2017.
Soovitan soojalt ta äsja ilmunud esseekogu, see on tõesti väga hea.

Leszek Kolakowski raamatus „Miniloengud maksiprobleemidest“ on ka loeng võrdsusest. See on lühiformaadis nii ammendav, et teist samaväärilist on raske kõrvale panna.

Rääkida tõtt

Kogumiku "Päästepaadieetika" (mm 2108) eessõna

Rääkida tõtt

Tekstid käesolevas kogumikus on kirjutatud vahemikus 2013. aasta keskpaigast 2016. aasta alguseni. Hilisem tekst ilmus veidi alla aasta enne Trumpi võitu, sündmust, mis mõjus kollektiivsele alateadvusele nagu magatud öö individuaalsele teadvusele – eilne on kvalitatiivselt erinev tänasest. Selles mõttes on need tekstid eilsed. Me kuulume samasse kultuurilisse kehasse, millesse Trumpki. Näiteks hiljutine uudis, et maailmapoliitikas üha olulisemat rolli mängiv Hiina president Xi Jinping sai eluaegse võimu, ei too kaasa praktiliselt mitte mingit ühiskondlikku reaktsiooni. Meid isegi ei huvita see, kuidas ta suhtub seksuaalvähemustesse. Rääkimata siis teiste maailmajagude vägevamatest.

Selle sama kultuurilise keha valgustatud ruumis, seal, kus leiab aset ärkvelolek ja eneserefleksioon, on – võimalik, et immuunvastusena – toimumas samuti mingi murrang ning selle käilakujuks võib ehk nimetada Toronto ülikooli psühholoogiaprofessori ja kliinilise psühholoogi, Youtube’i sensatsiooniks muutunud Jordan B. Petersoni. Tänavu (2018) jaanuaris ilmus temalt raamat „12 reeglit eluks. Vastumürk kaosele“ ja see saavutas hoobilt rahvusvahelise bestselleri staatuse [esimesel aastal müüdi seda ca 3 miljonit eksemplari, tõlked on tehtud ca pooldesajasse keelde sh eesti - M.K. 05.01.2010].

Valdav osa sellest, mida Jordan Peterson seal ütleb, ei ole meeldiv. Näiteks baasäratundmine on sama, mis budistidel: elu on kannatus. Kannatus on elu ülesehituslik komponent ja seda ei saa ükski elukorraldus kaotada. Õnnelikkus pole siht, mille poole püüelda. Mõtestatus teeb elu elamisväärseks. Mõtestatus tuleb isikliku vastutuse võtmisega oma elu ees. Ta öeldu on kibe, aga see leiab tohutult tänulikku vastuvõttu, sest ta öeldu on tõde. Selle raamatu kaheksas reegel ongi järgmine: „Räägi tõtt – või vähemalt ära valeta“.  Nagu iga reegel selles raamatus, on ka see reegel pelgalt mälutehniliseks maksiimiks kokku surutud kontsentraat pikemast arutlusest. Jordan Peterson ei tõsta sellega järjekordset loosungit võltsuudiste ja primitiivse populismi vastu. Ta käsib esmalt lõpetada valetamise iseenesele, ta räägib loo, kuidas tema hakkas harjutama tõe rääkimist. Jah, see vajab harjutamist ja treenimist, sest ainuüksi erinevad automaatsed egokaitsemehhanismidki suunavad sellest kõrvale. Ajaloost õpime enese kohta, ütleb Peterson, ja kui sa arvad, et Natsi-Saksamaal oleks sa oma elu ja oma perekonna eluga riskides juute varjanud, siis ei julge sa oma loomusele näkku vaadata, sest selliseid inimesi oli tühine murdosa ning tõenäosus, et sina oleks olnud üks neist, on kaduvväike.

Tõe rääkimise imperatiiv pole sugugi triviaalne, see on vähemasti potentsiaalselt konfliktis meie kultuuri suurte tendentsidega. Seda nii parem- kui ka vasaktiival. Vale on iga ideoloogia komponent. See, mispärast Valdur Mikita teosed on nii tavatult populaarsed, pole neis sisalduva otsiva vaimu ja tõe pärast, vaid selle magusa vale pärast, mis on ta teoste vorm ja pinnakate. Teise suuna ideoloogia vale koondub suuresti mõistesse „poliitiline korrektsus“ (muidugi on ka, ütleme, „rahvuspoliitiline korrektsus“).
 Hea näite saab Mihkel Muti romaani „Eesti ümberlõikaja“ (Fabian, 2016) algusest, kus kaks Euroopa Liidu funktsionäri vestlevad Ida-Euroopa teemadel:

„Ida-Euroopa divisjonis (aga ka kuratooriumis ja isegi terves ESCU struktuuris laiemalt) eksisteeris mõiste „idaeuroopalikkus”. Mitte ametlikus käibes, vaid omavahelises pruugis, ja ka siis kasutati seda enamasti humoorikalt või pehmendavate lisanditega, jättes avatuks võimaluse, et tegelikult mõtleb ütleja midagi muud ja asjalood on „hoopis vastupidi”. Ainult vahel, südametäiega ja ennast unustades võis keegi seda nähtust maapõhja vanduda ja öelda näiteks, et Ida-Euroopa on „ora sealsamuseski“ (pain in the ass ehk PITA).

Kuratooriumis kehtisid kindlad (ehkki mitteametlikud) eeskirjad, kui kaugele tohtis kellegi arvel nalja visates minna. Näiteks Aafrika maade suhtes olid reeglid karmid, nende kohta ei tohtinud ühelgi juhul öelda, et nemad on „ora sealsamuseski“, isegi kui nad seda olid. Ei tohtinud öelda ka moslemite, kosovlaste, Palestiina araablaste, inuittide, Austraalia aborigeenide ja veel mõnede teiste kohta. Nende puhul tuli noogutada, naeratada ümaralt ja anda mõista, et kõige taga on kunagiste kolonisaatorite pärand, mis on pikk nagu plutooniumi poolestusaeg. Ka idaeurooplased kuulusid veel hiljuti peaaegu puutumatute hulka. Kuigi viimasel ajal oli selles vallas midagi muutumas, vajutas see ikkagi oma pitseri nende kahe härra jutuajamisele.

Kelner möödus nende lauast ja heitis küsiva pilgu. „Kordame,“ lausus van der Velde ning jätkas. „Idaeurooplased on löödud veidra pimedusega. Nad tahaksid olla lääne parempopulistidega ühes mestis, aga nad näevad nende juures ainult seda, mis neile meeldib. Neile imponeerib vastavate parteide tõrjuv suhtumine immigrantidesse. Nad ei saa aru, et needsamad parempopulistid on nende endi suhtes sama vaenulikud, kuigi nad seda taktikalistel kaalutlustel välja ei näita. Nad peavad idaeurooplasi teise sordi kodanikeks. Paremateks küll kui Lähis-Idast või Aafrikast tulnud migrante, aga ikkagi kuuluvad nad perifeeriasse ja kõlbavad üksnes teenijarahvaks. Mõelge, siin on mingi sarnasus Hitleriga. Näiteks baltlased tahtsid teda venelaste vastu välja mängida, aga ei mõistnud, et natside all olnuks neil veelgi vähem tulevikku loota. Venelaste all kaotasid nad kümnendiku oma rahvastikust, natsidega oleksid kaotanud vähemalt poole. Kui 1991. aastal ei oleks lagunenud Nõukogude Liit, vaid Suur-Saksamaa, siis polnuks meil Baltikumist kedagi Euroopa Liitu võtta, sest need rahvad oleks olnud hullemas seisus kui praegu udmurdid või komid Siberis. Tõde vaatab neile näkku, aga nemad ei näe. Euroopa parempopulistid on ju Kremliga ühes voodis. Aga kui Putin on baltlaste verivaenlane, siis Lääne-Euroopa nuiameestele ja -naistele nad oma südames – sest avalikult nad ei julge – aplodeerivad, kuna nood on oma valitsuste migratsioonipoliitika vastu. Idaeurooplased ei taha mõista, et mõne tuhande põgeniku murendav mõju nende ühiskonnale on suhteliselt väike võrreldes selle kasuga, mis nad saavad, kui säilitavad Euroopa juhtriikidega head suhted.”

„Vabandust, aga kas teie isiklikult peate idaeurooplasi teise järgu kodanikeks?” küsis noorem mees.

Taas oli vanema härra kord vaevumärgatavalt muiata. Niisugusele küsimusele ei saanud ju otse vastata. Ta alustas kaugemalt. „Nagu paljudel teistelgi, oli minu elu suurim pidupäev siis, kui müür varises. Olen sellest ajast saadik liigutatult, heldimuse ja hardusega jälginud Ida-Euroopa rahvaid. Kui naljakad nad on, ilma et nad seda ise teaksid. Neis on koguni midagi piibellikku. Aga nende vaev on nagu Sisyphosel. Peaks olema selge, et see rong, mille pealt neid pool sajandit tagasi maha kisti, on vahepeal väga kiiresti sõitma hakanud. Loomulikul teel nad järele ei jõua. Sellele rongile võib paar üksust juurde haakida – nii nagu luksuslikule esimese klassi karavanile võib mõned kõvad puunaridega vagunid lisada –, ja nõndaviisi koos edasi tormata. Kiirus on sama, ainult et ühest vagunist teise ei koli. Ka kõik need abifondid ja kvoodid ei tee imet. Mõelge ise, kui analoogiline protsess ei ole täiel määral õnnestunud endiste lääne- ja idasakslaste vahel, hoolimata nende ühisest ajaloost ning kultuuripärandist, tohututest majandushoobadest ja – mis peamine – vähemasti algul eksisteerinud suurest entusiasmist, siis kuidas peaks see olema võimalik ülejäänud Lääne- ja Ida-Euroopa vahel, kus sääraseid eeldusi on märksa vähem? Ida-Euroopa elu ei tõuse tervikuna kunagi samale tasemele nagu vanades maades. Aga teate, paradoksaalsel kombel liigutab mind sel puhul, et keegi ei ütle, mismoodi asjad on. Just selles väljendubki Euroopa suur solidaarsus! Ühed ei tunnista, et nad on kehvemad ega saa kunagi vanadega võrdseks – see on nende panus solidaarsuspakti. Teised aga teevad näo, et nad ei olegi paremad ning et Ida-Euroopa on kõige kiuste nendega võrdne. Selles hoiakus väljendub nende solidaarsus.“

„Kui kaval, ja kui ilus!“ õhkas Janosz.

„Jah, selles on tõesti midagi lausa religioosset,” lausus van der Velde mõtlikult..“

Jah, selles on tõesti midagi lausa religioosset. Selline kaitsvat laadi valetamine puudutab ühte kõige fundamentaalsemat arhetüüpi, nimelt lapse ja lapsevanema suhet. Lapsed on need, keda liiga jõhkra ja halastamatu tõe eest valega kaitstakse, keda tuleb sujuvalt juhatada täiskasvanu karmi maailma. Seda tuleb teha taktitundeliselt ja oskuslikult. Pedagoogide koolitaja Godi Keller toob oma raamatus „Südamega koolis“ (eesti keeles ilmunud 2011) ühe kena näite:


„Tüdruku ettekanne rääkis endale maja ostmisest. Toona oli majaostu puhul realistlik arvestada poole miljoni Norra krooniga. Tüdruk läks panka, rääkis, et peab tegema koolitöö intressidest, ja talle pakuti igakülgset abi. /---/Viimaks oli tüdruk välja arvutanud, et kõige soodsama laenu korral, arvestades oma tõenäolist maksevõimet, läheb laen talle kahekümne aasta pärast kokku maksma ligi 1,4 miljonit Norra krooni.
 Õpetajana olin tüdruku tööga vägagi rahul ja kaasõpilased plaksutasid talle. Aga siis taipasin, et tüdrukul on hoopis midagi muud südamel. Tüdruk lisas, et tal on mõned küsimused.

“Kui nüüd on nii,” ütles ta, “et minu sõbranna on linna kõige rikkama mehe tütar, ja kui tema tahab samuti endale sellist maja muretseda, siis võib ta pöörduda isa poole ja majaostuks raha küsida. Ja kuna tema isa on nii rikas, otsib ta need pool miljonit võib-olla kohe taskust välja ning sõbrannal tarvitseb vaid minna ja maja ära osta! Aga minul ei ole niisugust raha kuskilt võtta, kas siis tulebki maksta kolmekordset hinda?!”
 Õpilane ütles seda kasvava umbusuga hääles ja ma nägin, et tal on tõsi taga. “Kas on tõesti nii, “ lausus ta viimaks, “et vaene peab maksma palju rohkem kui rikas?“

Langesin ka ise natuke näost ära, sest sain aru, et õpilases on hakanud pead tõstma terav ja halastamatult selge intellektuaalse mõtlemise võime, ja et see on viinud ta kohe vastuollu oma tundliku suhtumisega maailma, vastuollu usuga inimestesse ja nende õiglusesse, vastuollu headusega, mida eeldas ümbritsevatelt inimestelt. Sel silmapilgul ei suutnud ta tõesti taibata, et maailmas ongi asjad nii seatud, et vaesemad maksavad rikkamatele peale. Raske on sellesse karmi tõsiasja kuidagi suhtuda, kui võtta seda tervikust lahutatud mõistusliku tõena, samuti heidab see eraldiseisvana varju inimeste või täpsemalt täiskasvanute jutule ligimesearmastusest ja halastusest. Niisugune jutt võib mõjuda lihtsalt võltsilt.

Hetk enne tüdruku küsimusele vastamist jõudsin veel aru pidada: jah, tuleb vastata, aga kuidas ta seda võtab? Mis aitab säilitada inimese usku maailma headusesse hetkel, kui ta näeb kõike uues valguses? Ja jõudsin mõelda: loodetavasti jätkub tal küllaga pilte, mis oma headuse, soojuse ja leplikkusega kaaluvad üles haava, mille lõikab külm analüütiline mõistuslik nuga. Või nagu üks mu Oslo kolleeg toredasti märkis: „Loodan, et tüdruk on „vaimult vägev“.“

Alles seejärel vastasin: „Jah, sul on õigus.““

See lugu juhtus Godi Kelleriga päris paljude aastate eest ja see tüdruk oli siis 7. klassis. Godi Keller valis tõe rääkimise. Aga ainuüksi see, et rahvusvaheliselt tuntud pedagoogide koolitaja peab seda vajalikuks tematiseerida, näitab, et see probleem on reaalne. Tõtt rääkida ei ole alati kerge, sest tõde võib teha haiget. Mäletan oma tudengipõlevest, kuidas vana õppejõud pahuralt porises, et nüüd on lollid looduskaitse all, sest äsja oli keelatud hinnete riputamine avalikule stendile, sest võib läbikukkujaid häirida.

„Vendade Karamazovite“ legend Suurinkvisiitorist problematiseerib sama asja: täiskasvanud inimeste jagunemist ühiskonnas lapsevanemate ja laste rolli. Vähesed „funktsionaalselt täiskasvanud“ võtavad kontrolli ja lasevad lihtinimestel elada „nagu lapsukesed“ lohutavas vales, sest tõde oleks neile talumatu. Kui küsisin ühel Arvamusfestivalil Eiki Nestorilt, mis ta arvab eutanaasia seadustamisest, vastas ta, et ühiskond pole selle teema avamiseks veel küps. Pole veel piisavalt täiskasvanulik, tõlgin mõttes. Probleem on aga selles, et aeg muudkui voolab ja vähemalt osadest lastest on vaja kasvatada täiskasvanud, kes eest hauda kadujate rolli enda kanda võtavad.


Ilmar Vene kirjutab raamatus „Pahustumine. Uusaja olemus“ (Ilmamaa, 2002) fundamentaalsest probleemist, mis on seotud mõiste „inimene“ määratlemisega:



„Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada essents teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahulava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.

Tegemist on tõelise suurilminguga, mis näitab end meie elus igasuguses vormis ja erinevail tasandeil. Lihtsamaid ja sagedasemaid näiteid pakub ootuspäraselt argipäev; tuletagem kas või meelde, missuguse hoolikusega jagatakse tervishoiualaseid tarkusi. Alles viimasel ajal on ilmunud uus tegelane, loomulikult kõhklemisi tehtava vahelepoetuse kujul, „pärilikkuse faktor“; ja kui ta on korraks vilksatanud, tuleb häälekas heastamine: palju, väga palju siiski on ka meie endi teha!... Kes ei taipaks, et põhjus on kõige elulähedasemat laadi? Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna scienta vis est; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseäranis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.
“

Jah, tõerääkijat selles kohas ei armastata sugugi tingimusteta. Ning kohti, kus tõerääkijaid ei armastata, on aga juurde tulnud. Kui biparentaalsus jätab hägussoolised ilmselgesse halvemusse, siis häda biparentaalsusele! Kui planeet jääb 7,8+ miljardile Inimesele kitsaks, siis häda planeedile! Garret Hardinil ei saa olla õigus, sest tal ei tohi olla õigus! Ei tohi olla õigus ka Malthusel, sest see pole kena! Ilmar Vene jätkab:

„Praegu näiteks taotleb üks USA teadur luba kloonida inimest, aga seda ei anta talle mitte; geneetikuil sõjaeelses NSV Liidus kõik load olid, kuid oma elust jäid siiski ilma. Selline kõrvutus ei peaks šokeerima; tegemist on nähtusega, mis on olemuslikult sarnased, kuid avalduvad silmahakkavalt erinevail tasandeil. See tähendab: Nõukogude Liidus kaitsti inimsuse religiooni nii algeliste vahenditega, et need tsiviliseeritud maailmas ei tule kõne allagi. Kui äsjaöeldu mõistmine põhjustab raskusi, siis suuresti ka mõtlejate tõttu, kes ebameeldivaid isikuid varmalt fašistideks kuulutavad: seegi pole muud kui inimsuse religiooni primitiivne kaitsmine. Muidugi peab fašismi tõrjuma, kuid õieti saab seda teha alles siis, kui on mõistetud nähtuse olemust ja selle ilmumise põhjuseid; vastasel juhul pole sõnalisel segadikul otsa ega äärt. Ehk mäletatakse veel kuulutusi, nagu „kommunistlik partei eitab igasugust religiooni”? Hägu pisutki hajutamaks, katsume vähemalt tagantjärele nimetada asju nimepidi: kommunistlik partei, inimsuse religiooni algelisima vormi kaitsja, ei tunnistanud arenenumate sõsarilmingute eluõigust. Algelisus tulenes revolutsioonilisest vaimust ja revolutsioonilise mõtlemise järjekindlusest. Kas on siis tõesti raske mõista, kellena geneetika ilmub inimsuse religiooni paistel? Pärilikkuse osatähtsus pole mingi saladus; seda ei tõenda mitte ainult rahvatarkused, vaid ka igapäevane visuaalsus („nagu isa suust kukkunud”), kuid seni, tänu avaldumise ebamäärasusele, on alati jäänud suur tõlgendusvabadus. On aga ebamäärasus muudetud pärilikkuse õpetuseks, siis „Inimese” vabadus kaob, ta muutub paratamatuse orjaks, lühidalt: inimsuse religioonile antakse surmahoop. Kas poleks siis õigem, arvasid usundi kaitsjad, suunata see hoopis halva asja kavatsejate vastu? Siitpeale hakkab inimsuse religioon sünnitama ilmselget ebahumaansust; koguni päikesepaistel tuliseks küdenud tsisternis olevat [geneetik] Nikolai Vavilovit hautatud.“

M. K. Tartu 24.04.2018

PS. Selle eessõna kirjutamise ajal traumeeris Lääne maailma järjekordne massimõrv. Torontos kihutas tänaval rahvamassi 25-aastane Alek Minassian. Tema sotsiaalmeediapostitused viitavad sellele, et ta oli seotud nn incel’ite liikumisega. Incel on lühend sõnadest “mittevabatahtlik tsölibaat” (involuntary celibate). Selle liikumise keskmes troonib veendumus, et kaasaeg on seksuaalselt ebaatraktiivsete meeste jaoks ebaõiglaselt kaldu. Nende veebilehtedel väidetakse, et ühiskond on üles ehitatud nõnda, et mõnedel meestel on terve hulk seksuaalpartnereid, teistel pole aga ühtegi. See sobib kenaks illustratsiooniks siinse kogumiku esseele “Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus”. Heal kirjandusel võib olla suur heuristiline väärtus ka tänapäeval.