Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus

Ilmus umbes kolme neljandiku ulatuses ajalehes „Sirp“ 12.02.2016. Kirjutamise käigus paisus juba ühe teemalõime lahtikirjutamine mahukaks iseseisvaks esseeks, miska on oluline rõhutada, et käsitletav teema pole nende raamatute ainus teema, ega isegi mitte keskne teema. Milan Kundera „Naeru ja unustuse raamat“ kuulub Kundera loomingu tippu, soovitan väga.

Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus

Milan Kundera „Naeru ja unustuse raamat“, tõlkinud Pille KruusVarrak 2014, 278 lk

Michel Houellebecq „Saare võimalikkus“, tõlkinud Triinu Tamm, Varrak 2015, 360 lk

Nii Kundera kui ka Houellebecq näitavad lõpule jõudnud feminismi, soolise emantsipatsiooni finišit ja meeldivana see ei paista, sest ka kuri inimloomuses emantsipeerub kaasa.

„Naeru ja unustuse raamatu” kohta võiks lihtsalt öelda, et lugejarahva rõõmuks ilmus aastal 2014 selle eestindus ja kõik nagu olekski öeldud. Mõtlesin isegi, et nüüd on mul kõik Kundera – ühe oma lemmikautori – teosed maakeelsena riiulis. Siis aga tuli teine tore uudis. Vanameister on mõne aja eest veel ühe teosega maha saanud („La Fête de l'insignifiance“, Gallimard, 2014). Selle inglisekeelse tõlke ilmumise puhul kirjutas briti kirjanik Jonathan Coe essee „Kui tähtis on Milan Kundera tänapäeval?”ⁱ Jonathan Coe’ jõuab järeldusele, et kui miski saab kahjustama Kundera pikaajalist reputatsiooni, siis pole see teatav skemaatilisus või poliitiline kontekst, vaid tema teoste „kõikehõlmav androtsentrism”.

Tõsi, esinduslikult tigedat, pimeideoloogilist, stereotüüpset ja klišeelikku „feministlikku vaatenurka” on toodetud Kundera suunal tööstuslikes kogustes. Tundub, et sellise lähenemise mõju on olnud (ka akadeemilises) retseptsioonis teenimatult suur. Võimalik, et üheks põhjuseks on see, et halvem osa feminismist on lasknud liugu soouuringute akadeemilisel prestiižil.

„Kundera sedastustes naiste kohta on vaenulikkus üldine aspekt,” tsiteerib Jonathan Coe Joan Smithi raamatut „Misogüünid”. Ühes feministlikus blogisⁱⁱ jutustab tudeng, et olles maininud õppejõule oma Kundera vaimustust vastas õppejõud, et too on ju kohutav misogüün ja andis tõestuseks lugeda Joan Smithi „Misogüüne”. Pärast selle „silmiavava raamatu” lugemist muutus tublile tudengile vastikuks suur osa kultuuri, Kunderast Casablancani.
Loomulikult allub ka feministide kogukonna intellektuaalne võimekus normaaljaotusele ning pahatahtlik urgitseja võib leida iga teema kohta juhmi arvamuse inimeselt, kes end feministina määratleb, ent ei pea väga pikalt sekundaarkirjanduses tuhnima, et veenduda, et Jonathan Coe'l on õigus: feministlikku ütlemist Kundera suunal on olnud väga palju ja Joan Smithi oma on küllalt esinduslik neist.

2.

Sellist üldhoiakut pole raske mõista, sest Kundera meeskarakterite suhtumine ja käitumine naiste suunal pole tihti meeldiv (eriti naislugejale). Küll aga ei saa seda ebameeldivust kuidagi iseloomustada klassikaliste feministlike süüdistusterminitega nagu patriarhaalne, domineeriv, šovinistlik vms. Kardan, et võimetus teha seda eristust on üks suuremaid feminismi diskrediteerijaid.
Kundera teoste feministliku kriitika pihta on väga lihtne teha mürgine üldistus, et feministid peavad Kunderat misogüüniks ja antifeministiks eelkõige kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et naiskaraktereid pole kujutatud iseseisvate brünhildelike ratsionalistidena, kes lõug püsti, kordagi kõhklemata kõnnivad sirgeselgsena läbi elu ja ületavad mängeldes kõik raskused, vaid on nõrkuste ja kompleksidega, jäävad tihti alla saatuselöökidele ja käituvad sageli veidratel motiividel (nagu inimesed ikka).
Teiseks, kui naiskarakterile langeb meeskarakteri pilk, siis ei verbaliseeru umbes järgnevalt: „Inimene! Millene uhke, iseomase väärikusega kõigiti võrdne inimene, iseseisev ja mõistuslik! Ülev on olla selle inimese kaaslane ja koostööline maailma parendamise ja õiglasemaks muutmise projektis. Eh, see on naine! Eh, sel on seksuaalseid kvaliteete! Eh, need erutavad minu sekusaalseid seadumusi ja seda ilma igasuguse dominineerimistungita!” Selle asemel on mehe pilk sageli himur, omakasupüüdlik, instrumentaliseeriv jne (nagu päriselus tihti).

Ei veena ka hoiak, et jah, loomulikult feminism ongi ideoloogiline ja feministlik kriitika peabki mingil määral esitama pretensioone realismile, mis halva olukorra realistliku kujutamisega võib seda taastoota. Vastus oleks mõistagi: et probleemid lahendada, tuleb need esile tuua ja analüüsida. Oh, feministid, ülistage siis Kunderat kui praegu domineeriva Mehe Pilgu päevavalgele tirijat!

3.

Olgu, feministlikust (ja mõnestki teisest!) vaatepunktist on Kundera kirjeldatu ebameeldiv ja ebasümpaatne. Aga miks see nii on, on mu meelest üsna märkimisväärne. Feminismil kui vabastusliikumisel on oma sihtⁱⁱⁱ. Ja ma väidangi, et Kundra näitab nö kohale jõudnud feminismi, soolise emantsipatsiooni projekti lõpetatust. Kundera puhul kehtib küllalt hästi see, mida Houellebeqc ütleb enda kohta: “Mulle on alati meeldinud Balzaci väga solvav seisukoht, et romaani ainus otstarve on näidata, milliseid õnnetusi põhjustab väärtuste muutumine. Ta liialdab vaimukal moel. Aga seda ma teengi: näitan õnnetusi, mida põhjustab väärtuste liberaliseerimine.“^iv

Võtan näiteks „Olemise talumatu kerguse” (Monokkel, 1992, edasi: OTK) Tomaši, sest see on tuntuim ja ehk ka naistes enim (feministlikku) viha tekitanud meeskarakter. Väidan, et Tomaš on (sooliselt, seksuaalselt) emantsipeerunud mees. Feministid rõhutavad õigusega, et feminism on kasulik ka meestele. Tõsi, ka mees vabaneb, sest ei pea enam „naist ülal pidama“, kui kujundlikult väljenduda. Oma rollist vabanevad eestkostja ja eestkostetav üheaegselt.

Tomaš ei paista paljudele just meeldiv tüüp („kuradi pervert ja liiderdaja!”). Emantsipeerunud mees aga polegi džentlemen, pole härrasmees. Viimased, need ühese soomarkeriga sõnad on nostalgilised tähistused patriarhaalsele korra positiivsetele elementidele (rõhutan, et nende olemasolu kuidagi ei eita ega tühista negatiivseid!), süsteemile, kus mehe roll oli olla naise kaitsja, naist hoidev, naise kui naise heaolu eest vastutav. Tomaš on seevastu tegelane, kes kohtleb naist moraalses mõttes endaga kõigiti võrdväärsena (kõne all on siin eelkõige inimeste sooline lävimine). Kuna kõnealused seksuaalsuhted on bioloogiliselt viljatud ja rangelt vabatahtlikud, siis kaasnevad sellega ainult „psühholoogilised kõrvalnähud” ning nende eest vastutavad mees ja naine võrdselt, igaüks peab ise oma risti kandma.

Tomaš kui üks üsna invariantne kunderalik meeskarakter käitub selles süsteemis igati moraalselt: ei anna võltslubadusi, ei peta kuidagi seksi välja vms NB! on kõike muud kui vägistaja, lausa vastupidi, kunderalikult küpsed ehk emantsipeerunud vahekorrad meeste ja naiste vahel on „algusest peale rajatud absoluutselt vastastikuse agressiivsuse välistamisele”^v.

Etteruttavalt võib öelda, et probleem tuleb sellest, millest kõigi vabaduste korral: vabadus ei anna võimu, vaid jätab inimese oma vabastatud eravõimuga omapäi (otsustus- ja tegutsemisvabadusse). Teisisõnu, vabadus sunnib näkku vaatama oma individuaalsele võimekusele. Ja viimast jaotub indiviiditi alati väga erinevalt. Lühidalt, kui mehed ja naised on kenasti võrdsed ja vabad ja pole mingit soolistatud moraali (st mehemoraali ja naisemoraali), siis ikkagi on nõrgad mehed ja tugevad mehed, nõrgad naised ja tugevad naised. NB! See ebavõrdsus on väljajuurimatu juba ainuüksi sünniaegade erinevuse tõttu, sest tugevus on seotud vanusega ning ühiskond koosneb alati väga erineva vanusega isenditest.
 Kui võrdne kohtub võrdsega on kõik enam-vähem hästi – näiteks tugev Tomaš ja tugev Sabina. Aga Tereza on nõrk, väga nõrk ja see teeb ta suhte Tomašiga väga ebasümmeetriliseks. Tomašil on hea töö, elukoht, kammitsemata seksuaalsus jne. Terezal pole suurt midagi peale kohvritäie isiklike asjade. Ja sellel asümmeetrial pole midagi pistmist sooga.

4.

Jätan siin tugevuse ja nõrkuse määratluse kõnekeeleliselt uduseks, aga et käesolevas kirjatükis keskendun eelkõige seksuaalsusele ja soo-elule, siis eks tugevuse ja nõrkuse mõõtmeteks ole võime mõjuda teistele („erootiline kapital“) ja vastupanuvõime teise mõjule ning elujõulisus üldse. Läbi selle skemaatilise opositsiooni võib näha Kundera ja Houellebecqi suurt erinevust. Sellel on üsna tõenäoliselt autobiograafiline alus, aga selle oletuse tõesus pole mõistagi oluline. Nimelt tüüpiline Kundera meeskarakter on tugev, aga Houellebecqil nõrk. Houellebecqi vaade inimese seksuaalsusele on kitsas, sest on üsna üheselt kirjutatud nõrga mehe vaatepunktist. Seevastu Kundera suudab võtta küllalt erinevaid vaatepunkte, sealhulgas erinevate naiste omi, ent domineerima jääb siiski tugeva mehe oma. Küllalt tüüpiline Houellebecqi meeskarakter vaatab naise poole – ja ikka seksuaalselt atraktiivse ja noore ehk tugeva naise poole – alt üles, lausa põrmust, jõuetus meeleheites enda võitmatu allutaja ees. Samuti kujutatakse seksuaalselt väekat meest, näiteks rockstaari „Elementaarosakestes“, üsna groteskselt ja selge vaenulikkusega. Seevastu Kundera võib rääkida eleegilise nostalgiaga ühe päeva jooksul kolme erineva naisega magamisest kui „elu äkktiheduse ilust“^vi ning arstitöö kaotanud Tomaš käib aknapesijana korterist korterisse ja ei pese teps mitte ainult aknaid ning kui sõbrad küsivad talt partnerite arvu, siis vastab ta põiklevalt, et „neid võiks olla nii umbes kakssada“ (OTK, lk 120). Seevastu Houellebecqi „Võitlusvälja laienemises“ teeb 28-aastane neitsi Raphael Tisserand enesetapu, sest tema täielik sooline ebaatraktiivsus – nõrkus mehena – on ta naistest ja sooelust lootusetult ära lõiganud.

Nagu igast vabastusliikumisest võidavad ka soolisest emantsipatsioonist ainult tugevad. Tugevad mehed ja tugevad naised.

5.

Houellebecqi üks leitmotiive on seksi ebademokraatlikkus, seksuaalse vabaturu tingimustes toimuv suur kihistumine, kus osad saavad palju ja osad ei saa üldse^vii.

Emantsipatsiooni kitšis on kõik inimeste vahelised hierarhiseerivad kategooriad ja välistamisprintsiibid sotsiaalselt konstrueeritud ning oma autentses tuumas on kõik inimesed võrdsed. Näiteks seksuaalvähemuste võrdõiguslikkust ja emantsipatsiooni jutlustavas kogumikus saadetakse ka heteroseksuaalsus ajaloo prügikasti, sest see diskrimineerib ju armuvektorit soo alusel, ometi peab igandlikest sotsiaalsetest konstruktsioonidest vabastatud inimene olema vähemalt ideeliselt biseksuaalne. See on kõlbeline ettekirjutus inimese ontoloogiale, kategooriline nõue maailmale. Kogumiku üks autor (Maali Käbin) rõhutab, et inimene  tuleb vabastada mis tahes kategooriatest, ning teine (Janika Saul) postuleerib väga üheselt: „Oluline on vaid see, et partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi”^viii. Nii aastal 2010.

Aastal 1931 lasi A. H. Tammsaare Indrekul ja Kristil vestelda nõnda:

„[Indrek räägib revolutsioonijärgsest ajast:] „Naine vabaneb siis mehe orjusest, saab esimest korda täiesti vabaks. Mehele minnakse ja naist võetakse mitte enam raha või seisuse pärast, vaid puhtinimlikul alusel.“
„Aga kas ilul on siis veel tähendust?“ küsis Kristi.

Indrek tundis, et temale on lõks üles seatud, sest tal tulid meelde küsija liig pikad ja suured käed. Seepärast ta vastas põiklevalt: „Ilu, teate, ei saa patta panna ega kangaks kududa. Kui inimesed on täiesti vabad ja üheõiguslikud, siis on ilu vooruste seas viimane, sest ilu pole kellegi võtta ega kellegi teha, küll aga näiteks haridus, tarkus, ausus, leplikkus, truudus, töökus, kasinus, usinus ja nõnda edasi. Need omadused suruvad ilu hoopis tagaplaanile, kui inimene on täiesti vaba, sest ilu on üürikene, voorused igavesed.“

„Aga mina arvan, et poisid näevad ikkagi ennem ilusaid tüdrukuid kui inetuid, olgugi need ei tea kui vooruslikud. Kõik näevad ainult ilu.““^ix
Nagu aeg on näidanud, oli õigus Kristil. Paari ei minda sugugi „puhtinimlikul alusel“ ka siis, kui „inimesed on täiesti vabad ja üheõiguslikud“. On hoopis „Cosmopolitan“ ning püsiv iludusvõistlus psüühiliste häirete ja enese vigaseks näljutamiseni.
„Siinkohal,“ kirjutab Houellebeqc „mängib füüsiline ilu täpselt sama rolli nagu aadliveri ancien régime'i ajal“ (lk 165).

6.

Inimvajaduste ja motivatsioonidünaamika modelleerimise klassik Abraham Maslow soovitas vajadused samastada õigustega, ent ühtlasi hoiatas, et „peame end põhimõtteliselt valmistama ette sotsiaalse ebaõigluse alibist loobumise põrutavatest tagajärgedest. Mida rohkem me sotsiaalset ebaõiglust vähendame, seda enam leiame selle asenduvat „bioloogilise ebaõiglusega“, mida kinnitab tõsiasi, et imikud sünnivad maailma erineva geneetilise potentsiaaliga. Kui me jõuame sinnani, et anname iga imiku heale potentsiaalile täisvõimaluse, siis tähendab see ka kehva potentsiaali tunnistamist. Keda me süüdistame, kui laps sünnib viletsa südame, nõrkade neerude või neuroloogiliste kahjustustega? Kui saame süüdistada ainult loodust, siis mida see tähendab looduse enese poolt „ebaõiglaselt“ koheldud indiviidi eneseaustuse jaoks?“^x.

Feminism on üks allharu üldisest liikumisest, mis võitleb sotsiaalse ebaõigluse vastu. Maslow hoiatab, et võit ei too mingit õndsust ja toredust, ning Houellebecq ja Kundera kirjeldavad seda maailma (mõistagi eraelulises ja sooelulises aspektis, rõhutan veelkord, et ei käsitle siin valimisõigust, palgalõhet jms).

„Naeru ja unustuse raamatus“ on ühe peatüki pealkiri „Litost“. Kundera sõnul on see teistesse keeltesse tõlkimatu tšehhikeelne sõna, kummatigi on tal „raske kujutleda, et inimhinge võiks selleta mõista“(lk 155). Ta toob selle mõiste avamiseks mitmeid näiteid. Üks on järgmine: „[M]eesüliõpilane ujus üliõpilasest sõbratariga jões. Neiu oli sportlik, ent noormees ujus väga halvasti. Ta ujus aeglaselt, pea veepinna kohal närviliselt õieli. Naisüliõpilane oli temasse arutult armunud ja ujus suurest peenetundelisusest sama aeglaselt kui poiss. Aga kuna suplus hakkas lõpule jõudma, tahtis ta hetkeks oma sportliku instinkti valla päästa ja suundus kärme krooliga vastaskalda poole. Meesüliõpilane üritas kiiremini ujuda, ent neelas vett alla. Ta tundis, et teda on madaldatud, tema füüsiline alaväärsus paljastatud, ja teda valdas litost.“ (lk 155) Hiljem annab Kundera ühe määratluse: „Litost on piinav seisund, mille tekitab omaenda äkiliselt paljastatud viletsuse tunnistamine“ (lk 156). Niisiis võib Maslow hoiatuse sõnastada ka nõnda: sotsiaalse ebaõigluse alibi kadudes saab litostist paljude paratamatu elutunne.

Peatüki lõpus räägib Kundera ühe õnnetust ja kibestunud meesluuletajast, kes „vihkab õnnelikke armastajaid“ ja „räägib põlgusega läägete tunnete ja suurte sõnade luulest“. Kundera avab tausta: „Asi oli selles, et ta ei saanud keppi. Kohutavas litost'is, mida tekitab see, et ei saada keppi“ (lk 184). Ja just see spetsiifiline ja ajastuomane kohutav litost on Houellebecqi teostes alati kohal. Sellel meesluuletajal on õigus olla tahetud, vabadus olla tahetud, aga see ei lohuta teda kuigivõrd.

(siin võib mõelda ka Kölni sündmustele)

7.

Ilmar Vene on väga suure konspektiivsusega sõnastanud, et kõik vabaduse poole püüdlejad, emantsipeerijad jms „on nii või teisiti Rousseau lapselapsed. Kõik nad on väsinud inimsusest ning ihkavad tagasi esialgse loomulikkuse juurde. Nad kõik põlgavad teesklust, hindavad otsekohesust ning näevad vaeva, et kinnitust saaks Rousseau suurtõde: loomalikkuse ülemsus inimlikkusest“^xi. Moodsamas keeles öelduna: indiviidi autentne loomus (see, milliseks ta on sündinud) on ülem mis tahes sotsiaalsetest konstruktsioonidest. Heteronormatiivne abielu on sotsiaalne konstruktsoon, mis peab andma vajadusel (nt homoseksuaalsuse korral) teed indiviidi kaasasündinud (loe: autentsele) loomusele. Ilmar Vene nimetab seda kaasasündinut loomalikkuseks ja see on üsna hea määratlus ning ma ei pea silmas selle sõna argipruugi hinnangulisust, vaid seda, et mittekultuuriline ehk geneetiline pärilikkus ongi ju see, mis on meis loomalikku selle sõna selgeimas tähenduses.
See kõlab peaaegu tautoloogiliselt aga sooelu – ehk siis käesoleva kirjatüki fookus – on see valdkond, kus indiviidid liigituvad oma loomalikus ehk kaasasündinud autentsuses kaheks üsnagi erinevaks tüübiks, sest inimliik on tavapärase seksuaalse dimorfismi esindaja (jätan siin kõrvale statistiliselt tühised hermafrodiitsed hämaralad). See tüübierinevus on enam-vähem sama vana kui suguline paljunemine: ühel tüübil on palju väikseid sugurakke ja teisel tüübil vähe ent suuri. See erisus on taandamatult oluline, kuna määrab nende tüüpide sookäitumise strateegia, mida organism ise subjektiivselt tajub tahtmiste ja tungidena, tähendab sellena, mida indiviid Ise Tõeliselt Tahab. Seni, kuni piirdume kenasti ainult bioloogilise seletustasandiga, pole mingit raskust mõista, et vajadused, tahtmised ja ihad on sügavalt pärilikud (inimesele on kaasa sündinud meeldivus rasvasele, magusale, soolasele, seksile jne), aga häirivaks läheb asi siis, kui tahame vajaduse ja õiguse samastust teha seksuaalvajadustesfääris. Piltlikult: mao vajadused on monoloogilised ja individuaalõiguslusega kenasti klapitatavad (ja ebaisikuliselt institutsionaliseeritavad) , aga kubeme vajadused ei ole ja nende diaoloogi-igatsus süveneb seda enam, mida rohkem puhtbioloogilisest eemaldutakse. Isegi kui kuulutada välja „õigus olla tahetud“ ei taga see kuidagi tahetud olemist. Olgu seemnerakuline kvantiteedinälg või munarakuline kvaliteedinälg soovajaduse supiköögis valitseb talumatu litost.

(Samuti ei päästa kuitahes maniakaalselt poleeritud individuaalõigused isegi nii tavaliste nähete eest nagu demograafiliste disproportsioonid.)

8.

Michel Houellebecq'i nimetamine androtsentristiks oleks märksa rohkem põhjendatud, sest selle „kohutava litosti“ sooüleseks abstraheerimisega ilmneb kohe, et Houellebecq on üldinimlikuks teinud nõrga mehe litosti ja ängi. Eriti hästi tuleb see esile tema utoopiates, olgu siis „Elementaarosakestes“ või „Saare võimalikkuses“. Need utoopiad on fallotsentristlikud selle sõna parimas (ja kahjurõõmsamas) etümoloogias. Lühimalt: Houellebecqi utoopiates puudub igasugune emarõõm. Siin oleks feministlik kriitika kõigiti õigustatud, sest Houellebecq kirjutab utoopiad kogu inimkonnale, aga seda tehes ta ekstrapoleerib absoluutseks mehe ja ainult mehe organismi positiivse tagasiside õnnestunud sookäitumisele. Naise sookäitumine ja evolutsiooniliselt kinnistunud positiivsed tagasisidestused on ju üpris teistsugused. Võib ette kujutada, milline oleks naise kohutav litost, piin, mida ta tunneb, kui on paljastatud ta viletus ja füüsiline alaväärsus naisena. Vaevalt, et naistel oleks sama akuutne „see, et ei saada keppi“, vaid pigem võimetus leida ja siduda endaga (piisavalt kvaliteetne) spermakandja ja ehk kõige hullem – võimetus olla emaks. Sellest Houellebecq ei räägi. Küll aga näiteks A.H. Tammsaare, kelle jutustuses „Kärbes“ – kriitik Marta Sillaotsa sõnadega – „sigitust januneva naise traagika leiab võrratu väljenduse“^xii ja näidendis „Juudit“ võib näha küll spetsiifiliselt naiseliku litosti kihvatust.
Sooliselt emantispeerunud ja vabastatud inimloomus lõpeb sellega, et mehed on autentselt enese(soo)kesksed ja naised on autentselt enese(soo)kesksed. Ja sellest olukorrast võidavad ainult tugevad. Kompromiss on ikka mingi kultuuriline konstrukt, mingit laadi indiviidivabaduse piiramine. Kui võtta näiteks vana kristlik konstrukt, et igaüks saab ühe ja ainult ühe sooelukaaslase, keda välja vahetada ei või, siis sellisega kaotab Tomaš (tugev) ja võidab Raphael Tisserand (nõrk).

9.

Ka Elli Soolo toob näite soosisese vaba konkurentsiga kaasnevast problemaatikast:

„Milline oleks see kujutletav ühiskond, kus minitatud siresäär ei torkaks oma kikkrinnanibudega surnuks ettejäänud vananevat suguõde? Noh, eks ikka selline, kus naised in corpore loobuvad oma looduslikust kaasavarast (või neid sunnitakse selleks!). Näiteks kõik katavad oma keha ühesuguse mitteliibuva riidega.“^xiii

Jah, islam korraldab sugudevahelisest konkurentsist tulenevaid ühiskondlikke probleeme sootuks teise nurga alt lähenedes (nt tõrjudes ärritajad-vallandajad maksimaalselt tajuväljast). Kummatigi tendeerib ka Houellebecq kobamisi selles, tähendab, aseksualiseerivas suunas. Kui „Elementaarosakeste“ utoopias on inimesed tehnoloogiliselt vabastatud geneetilisest unikaalsusest kui hädade peapõhjustajast (sügavalt kahtlane seisukoht), ent on siiski väga seksuaalsed, siis „Saare võimalikkuse“ prohvet kastreerib erinevate psühhotehnikatega oma sookaaslased (naiste soosisene konkurent jääb Houellebecqi pilgu alt jällegi välja) ning tulevikuinimesed on sootuks aseksuaalsed. Aga ka asotsiaalsed. Sellise ulmelise tehnoloogilise võimekuse juures oleks võinud Houellebecq võtta eeskujuks ühiselulised putukad (sipegad, mesiliased, termiidid), mitte sugulasprimaadid (lk 210), sest ühiselulised putukad on tõesti suutnud soosisese seksuaalse konkurentsi kaotada. Töölisklassil sugukired puuduvad ja ühiskond selle võrra harmoonilisem.

10.

Feminismi kitši tuumas on kujutelm aheldatud tugevast (klaaslae metafoor on hea näide sellest). Kui Google'i pildiotsingusse sisestada „feminism“ , siis ilmub ekraanile hulk variatsioone üles tõstetud rusikatest ja muudest ikoonilistest jõuatribuutidest. See kitš elab veendumuses, et nõrkus on peale surutud hälbimine tugevusest kui loomulik olekust, veendumuses, et ühiskondlikud struktuurid piiravad ja kärbivad (nais)indiviidi tugevust.
Toril Moi visoneerib vabast naisest: „Beauvoiril oli õigus selles, mida tähendab elada vabana õiglases ja võrdses ühiskonnas. Esiteks ei ole vaba naine kellestki majanduslikult sõltuv. Ta teenib endale oma tööga ise elatist.“^xiv

Ometi pole tugevus – eriti täieliseks sõltumatuseks vajalik tugevus – inimese pärisosa ja tõeline loomus, vaid pelgalt mõningate (hea geneetilise pagasiga) isendite ajutine ontogeneesietapp. Inimene sünnib abituna ja tõenäoliselt sureb abituna ning sugugi mitte kõik ei saa vahepeal nii tugevaks, et olla täiesti sõltumatud ja iseseisvad. Õigupoolest saavad seda seisundit nautida ainult jõuka liberaaldemokraatia valitud isendid oma parimas eas.

Kriitik Jiří Opelík rõhutab õigusega noorkangelaste märgilist rolli Kundera loomingus. Kundera määratletuna tähendab mõiste „noor“ inimest, „kes on alla kolmekümne aasta vana, äärmisel juhul on ta kolmkümmend kolm, kes pole veel tunnetanud ome elu tõelist, see tähendab „väetit ja vaevalist“ kestust.“^xv

Nõnda väljatooduna peaks olema üsna ilmne, et russoistlike vabastusliikumiste kitš – seal hulgas siis ka feminismi kitš – on sellele veendumusele lausa antiteetiline. See tuleb sellest, et diametraalselt erinevalt vastatakse küsimusele, kas inimene on oma põhiolemuselt nõrk või tugev, kas nõrkus või tugevus on ajutine ja ebarepresentatiivne kõrvalekalle inimese tõelisest loomusest.
„“Ma tahaksin, et sa oleksid vana. Kümme aastat vanem. Kakskümmend aastat vanem!“

Tereza tahtis sellega ütelda: Ma tahan, et sa oleksid nõrk. Et sa oleksid niisama nõrk nagu mina.“ (OTK, lk 47)

Ka androtsentristlik Houellebecq näeb organismi ajalikkuses nõrkuse vääramatust:
„Ma olen veendunud, et poliitkorrektsus ei tulene feminismist. Tegelikult lähtub see palju vastikumast asjast, mis ei tihka välja öelda oma nime – see on lihtsalt vanade inimeste vihkamine. Mehe ja naise omavahelise domineerimise küsimus on üsna teisejärguline – tähtis, aga siiski teisejärguline – võrreldes sellega, mida ma olen püüdnud selles raamatus tabada: praegu me oleme lõksus maailmas, mis kuulub lastele. Vanadele lastele. Vanemate ja laste vahelise sideme katkemine tähendab seda, et vana mees on tänapäeval lihtsalt kasutu vare. Kõige rohkem väärtustame just noorust, mis tähendab, et elu muutub automaatselt masendavaks, sest kokkuvõttes koosnebki elu vananemisest.“^xvi

Sabina küsib jõuliselt Franzilt: „Aga mispärast sa ei kasuta jõudu vahel minu kallal?“

Franz vastab: „Kuna armastus tähendab jõust lahtiütlemist“ (OTK, lk 71).

11.

Lõpetuseks tuleks vist rõhutada, et ma ei vastusta kuidagi feminismi poliitilis-juriidilisi taotlusi, vastupidi, elan neile täiesti kaasa, ent selle mudeli laiendamine muudesse elusfääridesse tundub mulle parimal juhul mõttetu, halvimal juhul destruktiivne (nagu kinkida noorpaarile pulmadeks stopper ja märkmik, et „tasustamata kodutöid“ harmoonia saavutamiseks täppisvõrdselt jaotada).

Naise positsiooni üle südant valutav Raul Rebane toob näite filmist „Moskva pisaraid ei usu“: „Lukksepp Goša ütleb oma kõrgharidusega, 3000-liikmelise tehase direktorist kallimale: «Edaspidi võtan kõik otsused vastu mina sel lihtsal põhjusel, et ma olen mees!» Naine langetab pea, palub vabandust ja tõstab Gošale suppi… Kogu lugu.“^xvii

Ma ei arva, et selle situatsiooni jälkus oleks kuidagi soospetsiifiline. Sooneutraalsus ei leevendaks stseeni kuidagi. Julgen öelda, et meie moraalne protest tuleb sellest, et – tuues kenasti soosisese näite Oscar Wilde'i kibedast elukogemusest lord Alfred Douglasega – „See oli madalama loomuse võit üllama loomuse üle. See oli üks näide sellest nõrkade hirmuvalitsusest tugevate üle, mille kohta ma ühes näidendis ütlen, et see on „ainus hirmuvalitsus, mis kestma jääb“.^xviii“

P.S. Thomas Manni novell, millele Kundera viitab (lk 208, on ilmunud eesti keeles Bernhard Linde koostatud Saksa kirjanduse antoloogias („Noor-Eesti kirjastus“, 1913)

i http://www.theguardian.com/books/2015/may/22/milan-kundera-immortality-jonathan-coe-novels-women

ii http://lifediscursive.blogspot.com/2009/10/unbearable-weight-of-feminism.html

iii Vt nt Toril Moi „Naised: sugu, soolisus ja vabadus“, „Sirp“ 3. VII 2015

iv intervjuu Susannah Hunnewell'iga, „The Paris Review“, sügis 2010, nr 194

v Milan Kundera „Surematus“, Monokkel, 1995, lk 355

vi Milan Kundera „Eesriie“, Tänapäev, 2008, lk 25

vii Vt Jan Kaus „Väikeste naudingute aegu“, „Sirp“ 13. VI 2008

viii Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. Toimetanud Brigitta Davidjants. MTÜ Eesti Gei Noored, 2010. lk 30

ix A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ 3. osa, Tallinn 1954, lk 190-191

x Abraham Maslow „Motivatsioon ja isiksus“ Mantra, 2007, lk 30-31

xi Ilmar Vene„Tuuled Vahemere hüperboreas”, Ilmamaa 1997, lk 272

xii Marta Sillaots „A.H. Tammsaare looming“, kogumikus „Kirg ja kavalus“, Ilmamaa 2012, lk 328

xiii http://ellilood.blogspot.com.ee/2009/01/vabadus-vrdsus-elus.html

xiv samas

xvJiří Opelík „Halastamatus“, järelsõna kogumikus Milan Kundera „Veidrad armastuslood“, LR 2011, nr 4-6, lk 182

xviintervjuu Susannah Hunnewell'iga, „The Paris Review“, sügis 2010, nr 194

xviiRaul Rebane „Naispuudega Eesti“, „Postimees“ 13. XII 2013

xviiiOscar Wilde „De Profundis“ rmt-s „Readingi vangla ballaad“, Varrak 2004, lk 179