Nädalakommentaar: depressioon

Nädalakommentaar Kuku raadios 22. XI 2019

Tere! Mina olen kultuurikriitik Mihkel Kunnus ja see on minu nädalakommentaar teemal „depressioon“.

Depressioon on sõna, mis tunneb end kõnekeeles juba ammu liigagi koduselt. Ta leiab kasutust nii sõimamiseks kui tegudele utsitamiseks, nii moraliseerimiseks kui meditsiiniliseks diagnoosimiseks. Sageli teavitatakse selle abil ka lihtsalt oma tujutusest, et „ah, mul on deprekas praegu“ ning vahel üritatakse seda kasutada nii-nimetatud romantilisele kurbusele moekamalt viitamiseks.

Jätan need argikeele lodevused praegu kõrvale.

Maailma Terviseorganisatsioon teatas aastal 2017, et depressioonist on saanud töövõimetuse peamine põhjustaja maailmas ning depressiooni levik näitab kasvutrendi. Depressioonist on saanud peamine suitsiidipõhjus. Niisiis rangemalt pruugituna tähendab see sõna midagi väga tõsist.

Levinud definitsiooni kohaselt on depressioon „püsivalt väljendunud meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine, energia vähenemine ning mille tulemusena langeb toimetulekuvõime ja elukvaliteet.“ Rõhutada tuleb siin püsivust. Ajutised meeleolulangused on igati loomulikud.

Püsivus on vajalik, aga mitte piisavalt defineeriv tunnus. Sellest saab aru kiirelt, kui küsida põhjuse järele. Mis põhjustab depressiooni? Põhjuseid on väga palju ja need on nii varieeruvad, et võib isegi öelda, et depressioon – vähemalt eeltoodud definitsiooni järgi määratletuna – pole mitte haigus, vaid umbes sama üldine sümptom nagu palavik. Depressiooni väljakujunemisel on pärilikkusel selge osa, aga depressioon võib olla ka täiesti reipast ja eluaplast sugupuust võrsunud. Depressioon on tekitatav ka üsna robustsete mehhanismidega, näiteks keemiliselt, depressantidega. Tuntuim depressant on alkohol. Viimane on ses mõttes huvitav, et selle vahetu reaktsioon organismile on ülitõhusalt antidepressiivne, aga natuke ja palju pikemalt depressiivne. Ka siin on individuaalne varieeruvus väga suur.

Pidevalt väljendud meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine ja energia vähenemine, võib olla ka rikutud unerežiimi tagajärg, see võib olla autoimmuunne reaktsioon valele toidusedelile, see võib olla ka mikrobioomi tasakaalust väljas olemine, see on ka keha põletikureaktsiooniga tugevalt korreleeruv jne. Ka sotsiaalmeedia suuremat kasutamist on depressiooni levikuga seostatud. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Aga kindlasti ei maksa kõrvale jätta võimalust, et see on igati heas korras oleva organismi kui psühhofüüsilise terviku igati adekvaatne reaktsioon. Reaktsioon millele?
Sellele, et sul on lihtsalt kohutav elu. Meeleolulangus on püsiv, sest selle välised allikad on püsivad.

Paarikümne aastase kliinilise psühholoogia praksisega Jordan Peterson loetleb rea üldisi tunnuseid, mis peaks normaalse elu juurde käima. Tähtsusjärjekord kõigub individuaalselt, aga need on järgmised:

1. Töö või lausa karjäär

2. Mingi kasulik ja mõttekas tegevus peale töö

3. Enese eest hoolitsemine, nii füüsiline kui vaimne 

4. Lähedussuhe 

5. Sõbrad

6. Lapsed

7. Haridus, mis vastab su võimetele

8. Piisav raha

Kui nendest rohmakalt kaardistatud valdkondadest juba kolmega on tõsiseid vajakajäämisi, siis ei saa rääkida niivõrd depressioonist, kuivõrd väga halvast elust. Jordan Peterson ei suhtu üleolevalt antidepressantidesse, sest neist võib olla tõesti väga suurt abi, aga need ise ei paranda su elu.

Samuti ei aita see, kui kuulutada kõik need eeltoodud kriteeriumid mingis tobedas revolutsioonilises õhinas repressiivseteks konstruktsioonideks, olgu väikekodanlikeks või patriarhaalseteks.
Ajaloos on sedagi ette tulnud. 1968. aasta Pariisi kevadrevolutsioonides peksid tudengid segamini kloorpromasiini leiutaja Jean Delay kontoriruumid. Delay oli meditsiiniringkondades laialdaselt lugupeetud ja paljude auhindadega tunnustatud teadlane, kelle tähelend sai tõelise hoo sisse just kloorpromasiiniga. See oli esimene tõesti toimiv antipsühootikum, psühhofarmakon, mis tühendas omajagu hullumajasid. Teadusloolane Thomas Hager kirjutab: „Tudengid uskusid, et hullumeelus ei olud niivõrd bioloogiline, nagu arvas Delay, kuivõrd sotsiaalne konstruktsioon, mida kasutati mugandumise pealesurumiseks. Delay sümboliseeris valitsevat klassi, võime, kes kasutas kloorpromasiini „keemilise hullusärgina“, millega kontrollida igaüht, keda peeti soovimatuks“.

Kloorpromasiini näite õpetlikkus pole aga ülearu suur. See tõesti toimis. See tõesti tühjendas kõvasti hullumajasid. Aga depressioon levik on ikka tõusuteel ja hoolimata sellest, et ka antidepressantide kasutumine on viimase paarikümne aastaga kordades tõusnud. Antidepressandid töötavad, aga nende mõjuulatus on piiratud. Ja mitte ainult selle pärast, et need ei tee korda su elu, ei anna töökohta, raha, häid inimsuhteid ja kõike muud, mis elu teeb nauditavaks ja tähendusrikkaks.

Sest depressioon on ka seisund, mis tekib siis, kui elu kaotab tähenduse kõige laiemas mõttes, kui kaob transtsendentaalne mõõde, transtsendentaalne horisont. Lugematud uuringud kinnitavad, et religioosne on nii-öelda kasulik olla. Religioossus ja psüühiline heaolu korreleeruvad. Ometi on religioossus midagi, mida ei saa arst välja kirjutada või mida ise endale lihtsa pealehakkamisega pragmaatiliselt sisse süstida. Ilmaliku inimese ilmalikkus ripub sama konksu otsas, mille küljes uskliku jumal. See konks ainult nõnda töötabki, et ise ei saa sealt midagi alla võtta või sinna midagi riputada.
Suur eksistentsialistlik filosoof Albert Camus ütles ilmalikustumisprotsessi kirjeldades, et transtsendentsuse kadudes transtsendenteerub tulevik. See on psühholoogiliselt täpne. Camus suri aastal1960. Siis oli ilmalikkuse preesterkond – loodusteadlased – veel üsna reipalt tulevikku vaatav kogudus. Tundus, et inimkond väljub loodusteaduste toel pimedast ja metsikust, haigusi ja näljahädasid täis maailmast tehnoloogiliselt valgustatud väljale ja valgus juba paistab. Nüüd on need samad teadlased üha kindlamad, et see üha liginev valgus tunneli lõpus on siiski vastutuleva rongi latern.

„Mu isa, mu isa, miks oled mu jätnud,“ hüüatas Jeesus ristil enne surma. Kõlab totaalselt depressiivselt küll.

Nõrga tugeva poeedi misogüünne hingetõmbepaus

Ilmus ajakirjas „Keel ja Kirjandus“ XI. 2019


Nõrga tugeva poeedi misogüünne hingetõmbepaus

Kärt Hellerma. Medusa juuksed. Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid, mõtisklusi 1988–2018. Tallinn: EKSA, 2018. 566 lk.

Kärt Hellerma on naine. Kui oled naine, siis oled sa elu andmisega eriti lähedalt seotud. See on sügavalt filosoofiline küsimus, millega naistel endal on selleks liiga tihe side, et seda objektiivselt analüüsida. Elu järjepidevusi analüüsivad ja elu mõtte üle filosofeerivad enamasti mehed, kuigi neil on selles küsimuses pigem taanduv positsioon. Isadus on halvemini adutav kui emadus ja seetõttu jääb meeste puhul filosoofiale rohkem ruumi.

Eelmise lõiguga on see häda, et ainult esimene lause on minu kirjutatud (seegi triviaalne). Ülejäänu on sõnasõnaline tsitaat kogumiku järelsõnast (lk 545). Mul on tunne, et seda kogumikku arvustades ma ei saa mitte eksida. Liigne nõustumine Hellermaga tooks teenitult seksisti- ja misogüünitiitli, liigne vastandumine võimaldaks väita, et üritan siin kedagi oma soopositsioonilt paika panna. Võimalik, et ainuüksi niisugune tsiteerimine on taktitundetu ja empaatiatu – ja just need on etteheited, mida oleks kõige tõenäolisem pälvida seda kogumikku arvustades. Empaatia tähtsust rõhutab aga Hellerma vähemasti sõnades väga. Samuti suhtub ta varjamatu ja läbiva halvakspanuga mõistusega liialdamisse. Väga sageli kohtab otseseid märkusi selle kohta, et kalk mõistuslikkus on kultuuriväljal domineeriv ja tunded alavääristatud. Näiteks: „Tõsi, mõistust absolutiseerivas ja tundeid tõrjuvas kultuurilises keskkonnas pole Talveti luulet kuigi mugav lahterdada. See ei näita mitte tema luule nõrkust, vaid on tundejõudu alahindava ja ratsionaalsust ületähtsustava ajastu tunnus.“ (lk 182)

Eriti selgelt joonistub Hellerma positsioon välja artiklis, kus käsitletakse eesti ja udmurdi luulet: „Ratsionalismi pealetung on kaasa toonud teadusliku mõtte ja teaduslike kriteeriumide idealiseerimise. Ühes sellega on intellekt muutunud võimu instrumendiks, mis väärtustab ja kinnistab teatud standardeid ühiskondlikus vaimulaadis tervikuna – jättes automaatselt kõrvale need, kes keelduvad valitsevates fraseoloogiates osalemast. // Just ratsionaalsusekultus on kaudselt kaasa aidanud argisuhete ja madalstiilsuse võidukäigule kultuuris. Mõistuseajastu on kehtestanud end ka kirjanduses ja kunstis.“ (lk 191) Minu mõistus seda järelduskäiku järele teha ei suuda.

Õigupoolest juba sissejuhatuses öeldakse üheselt: „Viimase kümmekonna aastaga on kultuuris mõndagi muutunud. Näib, et kasvanud on vastuolu avaliku kultuurikriitika ja kultuuris aset leidvate sisemiste protsesside vahel. Kriitiku analüütikupositsioon ja rahva ainitine igatsus ilu ja ülevuse järele oleksid mõnikord justkui kaks eri vektorit.“ (lk 11)

Aga mõistusega liialdamise sarjamine polesiiski täiesti läbiv. Kogumikus on ka artikkel „Kriitka lauamängud“, mida võiks pidada kriitikukreedo väljenduseks, ja seal antakse teada väga selgelt: „Teadsin algusest peale, et kriitikutöö on seotud teatud ühekülgsusega, üksnes mõistusliku lähenemisega, kuigi hea kunstiteose mõju pole kunagi lõpuni mõistuslik, vaid seotud tunnetega, inimese emotsionaalse tervikolemusega. Minu kui kriitiku ülesanne ei seisnenud mitte selle mõju eitamises – sest ilmetuid teoseid poleks ju mõtet arvustada –, kuivõrd teose mõju lihtsustamises, selle arusaadavasse keelde panemises – tegevuses, mis oli juba ette kuidagi poolik. [---] Kriitika on mõistuse tegu.“ (lk 483) Sama artikli lõpus võib leida üpris radikaalse imperatiivi: „Maksab lihtne reegel: kui sa ei saa tundeid elimineerida, siis ära kirjuta“ (lk 486). Artikli all on aastaarvud 2012, 2018, seega on tekst saanud allkirja ka kogumiku ilmumise ajal.

Pean tunnistama, et minu mõistus jäi hätta, püüdes neid seisukohti koherentseks kokku sobitada . Nojah, aga see on pelgalt mõistus.Peale selle häiris see, et Kärt Hellerma teeb väga suuri üldistusi ja esitab väga hõlmavaid väiteid, aga on näidete toomisega enam kui kitsi. Kui väidetakse, et kriitikaväljal valitseb toores mõistusekultus, siis tahaks teada, kes ja kus, ja loodaks kas või sulgudes nimepillamist, muidu on mul tunne, et elan justkui teises reaalsuses ja koban teisel kriitikaväljal. Kas tegu võib olla põlvkondadevahelise erinevusega? Söandan väita, et mitte. Kogumiku alapealkirjaks on „Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid, mõtisklusi 1988–2018“, seega alates ajast, mil siinkirjutaja oli kõigest kuueaastane. Kui aga vean ühele teljele aastaarvud ja teisele avaldatud tekstide hulga, siis saab hilisemasse aega kaks prisket küüru ja algusaastatesse suurt ei midagi. Aastast 1988 pärineb vaid üks tekst, vahemikku 1998–2006 seitse artiklit, seevastu rekordilisse 2012. aastasse jääb lausa 16 artiklit. Enamus on ilmunud ajal, mil ma end juba ise kirjandusväljal toimuvaga kursis püüdsin hoida.

Kuigi mulle endale on korduvalt ette heidetud liigset tsiteerimist – mis ju tõesti võib lugemise tüütuks ja fragmenteerituks teha –, siis Hellermalt ootaks seda natukenegi, võiks olla mõnigi konkreetne näide. Lihtsalt mitte kuidagi ei veena eeltoodud suurejoonelised väited, ka mitte niisugused nagu „Tänapäeva kunst ja kirjandus pole nõrganärvilistele, hoiatavad kriitikud.“ (lk 209)

Medusa juuksed

Kogumikule pealkirja andnud artikkel teeb feminismile samamoodi karuteene nagu Facebooki kogukond „Virginia Woolf Sind Ei Karda“: kaotab õelal oponendil vajaduse konstrueerida õlgmees, sest selle töö teevad omad ise ära. Artikkel on ka internetis vabalt saadaval¹ ja algab nõnda: „Eesti kirjanduselu külavaheteedel piseneb iga vähegi tavatumalt mõtlev naine varem või hiljem eikeegiks, kelle tööst võib teha naljanumbri igal ajal, kui tuju tuleb, kirjutab kirjanik Kärt Hellerma.“ Raamatus on saanud sellest kursiivi pandud moto artikli alguses (lk 331).

Mis ma oskan kosta? Ei ole nõus, kohe üldse mitte. Eriti kui mõtlen neile naisautoritele, kelle teoseid hiljuti lugenud olen: Eeva Park, Maimu Berg, Ene Mihkelson, Eva Koff, Maarja Kangro, Margit Lõhmus. Neist kellegi kohta ei kehti see vimmas rahvusmisogüünia, millest Hellerma artikkel nõretab, ei nende loomingu ega vastuvõtu kohta. Pealegi on nad kõik nii isenäolised, et mingit toekamat üldistust on raske teha. Mis ühendab Eva Koffi „Sinise mäe“ vitaalseid ja eluosavaid naisi Margit Lõhmuse „Sterne“ lugude kummastavalt hälbeliste peategelastega? Maimu Bergi mälestused keerlevad ikka Vaintsa ümber, samas kui Maarja Kangro emantsipatsioon ulatub juba toksilise maskuliinsuse ja võrdmölakluseni, meestibinaid siblib ümber palju ja need vahetuvad alatasa, krabatakse reipalt kubemest ja ollakse objektistamiseni agentne. Ene Mihkelsoni minevikuvaade on painav ja põhjatu viirastussegu, Eeva Pargi oma mõraline päikesepaiste. On arvustused, tunnustused, auhinnad.

Ja siis käntsatab Kärt Hellerma: „Karta on, et kui Hannah Arendt või Susan Sontag elanuksid Eestis, oleksid nad varem või hiljem ära lintšitud – vähemasti oleks neile kiiremas korras trobikond lapsi tehtud ja siis neid ühes lastekarjaga kuhugi keldrisse heidetud, et nad enam tülinaks poleks.“ (lk 337)

Hoopis luuletaja, hoopis lüürik!

Ärritus ja äng aga kaovad, kui vahetada lugemisregistrit ja vaadata Hellerma tekste kui lüüriku eneseväljendust. Palun vabandust, tsiteerin jälle. Ja jälle Milan Kunderat: „Luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks. Luuletaja ütles eile: elu on tühine nagu nutt, täna ütleb ta: elu on lõbus nagu naer, ja mõlemal korral on tal õigus. Ta ütleb täna: kõik lõpeb ja kaob vaikusesse, homme ütleb ta: miski ei lõpe ja kõik kaikub igavesti, ja mõlemad väited on tõesed. Luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus.

Lüürilise luule geenius on ühtlasi kogenematuse geenius. Luuletaja teab maailmast vähe, kuid sõnad, mis temas tärkavad, moodustavad kauneid ühendeid, mis on lõplikud nagu kristallid; luuletaja ei ole küps inimene ja ometi on tema värssides prohvetlikku küpsust, mille ees ta isegi kohkub.“² Ma pole kindel, kas Kundera öeldu kehtib luule kohta, aga Hellerma esseistika kohta näib päris täpselt paika pidavat.

P.S. Arvustuse pealkiri mõistagi viitab hiljuti lahkunud Harold Bloomile, kelle järgi tugev poeet on see, kes kehtestab oma loominguga mõõdupuu, mille järgi teda ja teisi hinnatakse. Mul on tunne, et Hellerma püüab kehtestada mõõdupuud, mille järgi teda ennast võiks hinnata: see kätkeb kõvasti ebamäärast igatsust üleva järele ja ennetavat vaenu selle vastu, et inimest sunnitakse oma puudustele näkku vaatama. Selle mõõdupuu järgi võib talle positiivse hinde panna küll, kuigi universaalsena tal seda mõõdupuud kehtestada pole õnnestunud.

„Ka kirjanduses on viimastel aastakümnetel märgata sundust näidata ennast kui koletist, uurida ennast kui koletist, küsida endalt, miks ma olen koletis... Need küsimused pole juhuslikud ja flirtivad. Neist on saanud kinniskujutelm, mis on levinud kultuuri kõigis valdkondades.“ (lk 209) No ei ole!

„Jah, maaläheduse kultustamises pole eestlasele võrdset. Ära hõlju pilvedes, tule maa peale, ütleb üks eestlane teisele, surudes viimase mõnuga ninapidi porri, ja kui võimalik, litsub kirsaga veel pähe ka.“ (lk 303) Oh, tõsta nägu porist, eestlane, tee silmad lahti! Tutvu eluga, tutvu kirjandusega!

MIHKEL KUNNUS

1Eesti Päevaleht 17. III 2017. https://epl.delfi.ee/kultuur/medusa-juuksed?id=51076084

2M. Kundera, Elu on mujal. Tlk P. Kruus. Tallinn: Tänapäev, 2009, lk 254.

Rohelise Eesti mure

Ilmus ajalehes „Sirp“ 01.11.2019. Kirjutatud septembris 2019 st mõni näide on sellevõrra aegunud (nt Sven Sesteri artikkel jne), on ka mõningaid muid muudatusi, Kalevi Kulli kiri on lehes küljendatud omaette looks jms.


Rohelise Eesti mure

Roheline arusaam põhineb ökosüsteemi tasakaalu mõistmisel ja kohalike koosluste hoiul. See nõuab õppimist.

Mihkel Kunnus

Kus on poliitikas rohelised?

Puhtteoreetiliselt mõtiskledes tundub mulle, et on kaks parteilist maailmavaadet, mille puhul oleks korraga mõistetav, et nad saaks valimistel kõige rohkem hääli. Või siis hoopis kõige vähem. Need on sotsiaaldemokraadid ja rohelised. Õhtumaine liberaaldemokraatlik heaoluühiskonnapüüdlus pole laias laastus midagi muud kui sotsiaaldemokraatia ning erinevad erakonnad pakuvad siin vaid variatsioone, teatud nüansierinevusi. Ses mõttes on sotsiaaldemokraatlik ka meie Reformierakond ja Isamaa ja spetsiifilisest retoorikast puhtaksroogituna isegi EKRE. Aga just seepärast, et see orienteeritus on nii üldine, võiks selle nii-öelda sulgude ette võtta. Poleks midagi imelikku, kui sotsiaaldemokraadid sellistena oleks maailmavaatelisest eristumisvõimetusest ja tööpuudusest tulenevalt kõige vähem hääli saavaks jõuks. Sarnane võiks teoreetiliselt olla olukord rohelistega. Kliimatemaatika on üldvaldav ja keskkonnaprobleeme peab ülioluliseks igaüks, kes vähegi üldse ühiskondlikele asjadele pihta saab ja tulevikule mõtleb. Tähendab, nii nagu iga Euroopa demokraatlik riik on vaikeseadena olnud sotsiaaldemokraatlik, peaks see nüüd olema sedavõrd roheline.

Eelöeldu on puhtmõistuslik ja loogiline, tähendab, selle kohta võib öelda, et olin oma arutluses filosoof, kuid mitte praktik. See ei tähenda, et filosoofid on rumalad, vaid ma pidasin silmas seda teadmise tüüpi, mille kohta Uku Masing ütles sapiselt, et see on katse tuletada kärbse mõistest kärbse jalgade arvu. Selmet üle lugeda ja vaadelda.
Läheme natuke teaduslikumaks, tähendab, teeme reaalsuskontrolli, kõrvutame faktidega. Siis võime näha, et näiteks viimastel valimistel, nii Europarlamendi omadel kui siseriiklikel Euroopas, on rohelised teinud ajaloolisi rekordeid, olgu Soome või Saksamaa või Prantsusmaa, rohelised on väga populaarsed. Praegune Rooma paavstki on pretsedenditult roheline, Greta Thunbergi ähvardavad mõned Nobeli rahupreemiaga, mõned lausa pühakustaatusega. Eestis aga tundub rohelisusega – ma ei pea silmas konkreetset parteid, vaid üldisemalt – pigem kehvasti olevat.

Nüüd võiks vaadata ka kujunemislukku. Seda ma ei hakka oma küündimatuse tõttu ise üritama ja pöördun heatahtliku targema inimese poole. Professor Kalevi Kulli vastus väärib täies mahus ära toomist:

Kalevi Kull rohelistest
Roheline liikumine on maailmavaatelisena väga noor. Kuigi ökoloogia sündis teadusena juba rohkem kui sada aastat tagasi, tuli ta teadusest välja rahva sekka (ehk ajakirjandusse) keskkonnaprobleemide teadvustudes alles 1960ndail, sealhulgas Rachel Carsoni raamatu "Hääletu kevad" (Silent Spring) mõjul. Donella ja Dennis Meadowsi jt “Kasvu piirid” (Limits of growth) ilmus 1972, Herbert Gruhli “Üht planeeti rüüstatakse” (Ein Planet wird geplündert) 1975. Niisiis, vaid pool sajandit on ökoloogia-põhine roheline vaade saanud end kujundada, ning poliitilise liikumisena veelgi vähem. Esimene niisuguse nimega partei – Rohelised (Die Grünen) Saksamaal sündis aastal 1980, Riigipäeva valiti nad aastal 1983.

Rohelised olid uutmoodi parteiks – teisiti riides ja teisiti käituvad poliitikud. Mitte vasakul ega paremal, vaid ees, nagu Herbert Gruhl sõnastas. 1980ndail sündisid seejärel rohelised parteid reas teistes riikides, kümnendi lõpul ka Eestis.

Roheline maailmavaade ulatub väga sügavale kõigisse elu sfääridesse. Sellest tulenes ka tema esimene suur probleem – valmisolek muudatuste ulatuseks polnud ühesugune isegi roheliste endi seas. Nii juhtuski, et enamikus maades lõhenes roheline partei varsti mitmeks – radikaalsemaks ja mõõdukamaks liikumiseks. Populaarsus valijate hulgas on eri maades olnud võrdlemisi erinev. On omamoodi paradoksaalne, et Norras, mis on olnud üks ökofilosoofia arengu liidreid (seal ju tegutsesid Arne Næss and Sigmund Kvaløy), on roheline partei saanud vähe hääli. Ent nad olid ka kaunis radikaalsed. Næss sõnastastas süvaökoloogia (deep ecology) põhimõtted. Ei ole ka Inglismaal roheline partei veel esimene valik, kuigi just seal sündis hiljuti oluline ökokollapsiga hakkamasaamise liikumine süvakohanemise (deep adaptation) nime all, mille algatas kliimateadlane Jem Bendell.

Eestis on rohelisel liikumisel olnud mitmeid algusi. Augustis 1982 oli Raikkülas peetud teoreetilise bioloogia augustisessiooni teemaks ‘roheline elamisviis’, mis hiljem Eesti Looduse vestlusringi algatas (Eesti Loodus 7, 1985). Aastal 1988 loodi Eesti Roheline Liikumine, ja samal aastal Eesti Looduseuurijate Seltsi juures Teaduslike Roheliste Ühendus. 1989 asutati Raplas Eesti Roheline Partei ja 1990 loodi Eesti Roheline Erakond (ERE), mis 1991 liitusid erakonnaks Eesti Rohelised. 1992. aasta Riigikogusse sai üks roheliste saadik, järgmisse mitte ühtegi. Vahemikus 1998–2006 rohelistel oma parteid Eestis ei olnud. Erakond Eestimaa Rohelised loodi novembris 2006, järgmise aasta valimistel saadi Riigikogusse kuus kohta, 2011., 2015. ja 2019. aasta valimistel mitte ühtegi. Suur parteisisene lõhenemine toimus aastal 2010, milles oli näha muusikute ja füüsikute tüüpi vastandumist. Vähevõitu on neid, kellesse mahuvad mõlemad tahud.

Parteid on muidugi vaid esindused. 1980ndate lõpu Venemaast lahutumise liikumine oli suuresti rahvuslik-rohelisel alusel. Argument, et Pandivere veekaitseala on vaja meie inimeste ja meie ökosüsteemi tervise pärast, oli tugevam igasugustest ideoloogilistest vastuseisudest oma teadusliku põhjendatuse tõttu – ja need põhjendused on õiged tänini. Aastal 1994 esines Europarlamendi roheliste fraktsioonis olnud Jakob Uexküll Tartu Ülikooli aulas kõnega "Eesti tee rohelisse tulevikku", kus põhjendas, et Eesti võib roheliste riikide eesotsas olla. Miks siis ikkagi praegu on toetus rohelistele väiksevõitu? Või kas ikka on, kui pidada rohelist maailmavaadet silmas, ja mitte just parteid?

Sõna mahe sai eesti keeles oma praeguse tähenduse aastast 1988. Mahetootmise ja mahetoidu kasutamise osas on praegu toetus ikka päris suur. Erinevaid rohelisi liikumisi ja suuri algatusi on järjest lisandunud, sealhulgas "Teeme ära" ning "Organic Estonia". Miks siis ikkagi...

Roheline arusaam põhineb ökosüsteemi tasakaalu mõistmisel ja kohalike koosluste hoiul. See nõuab õppimist. Mitte ainult ajakirjanikud ja erinevate elualade inimesed, vaid ka paljud teadlased pole läbi mõelnud, kuidas toimib ühiskond, majandus ja riik, milles tarbimine lõpetab kasvu ja jääbki ühele tasemele – sest vaid siis saab ökosüsteem olla tasakaalus. See ju tähendab, et majandus enam ei kasva. Et Eesti saab oma energiavajaduse – umbes 2 gigavatti võimsust – täielikult kohalikest taastuvatest allikatest (tuulest, Päikesest, heinast ja küttepuudest) katta, on paljudele energeetikutelegi selgeks saanud alles pärast aastakümnete pikkust põhjendamist. Et kui energia on odav, siis kütame oma kliima kindla peale veeuputuseks, varem või hiljem – kuivõrd on see arusaadav?

Praegust olukorda on iseloomustatud kui post-säästlikku (post-sustainable). See on, kui roheline säästlikkuse idee on jõudnud juba enamiku inimesteni, ent ökosüsteemi tasakaalulise toimimise tingimuste mõistmine mitte. Niisuguses olukorras on kasvu taotlev (ja seega mittesäästev) majandus täis ökoreklaami, ent pakutav on pigem rohepesu – pealiskaudne ja tegelikku ökoloogilist mõju mitteomav. Näiteks kuigi füüsik Peeter Saari on igapidi arvutuslikult põhjendanud, et "säästulambid" Eesti tingimustes ei säästa, pole lambifirmad sellest huvitatud. Kuigi Avalikult Rail Balticust on väga üksikasjalikult põhjendanud, et see suurehitus oma kavandatud kujul on Eesti ökosüsteemile hukatuslik, on hoopis pealiskaudsemate lausetega võimalik mittespetsialistidest valijaid süvenemast hoida. Kuigi fosforiidi kaevandamine Pandiveres ei ole ökoloogiliselt mõistlik, saab ratsa rikkaks saamise lootust levitades kergesti ümber veenda neid, kes aineringete reegleid eriti ei tunne.

Kokkuvõttes, roheliste seni madalal toetusel on mitu põhjust.

(1) Roheline maailmavaade on noor, ta mitmes osas alles kujuneb välja.

(2) Ta nõuab ökosüsteemi tasakaalutingimustest arusaamist, seega rohkem haritust kui enamik teisi parteidega esindatud maailmavaateid.

(3) Roheliste puhul on sisemine vastuolu radikaalse ja mõõduka tiiva vahel raskesti hallatav.

(4) Rohepesu levik diskrediteerib tugevasti rohelist vaadet, sest firmade poolt rohelisena pakutav ei oma tegelikku head mõju.

(5) Ühiskonnas, milles on soov kasvus kellelegi järele jõuda, on rohelisel vaatel vähem toetust kui seal, kus sellist alaväärsust ei tunta.

Eesti eripära mitmete Lääneriikidega võrreldes tuleneb arvatavasti suuresti just viimasest punktist. Kuigi meil on veel käsitsi tegemise ja kehalise töö oskust, mida süvakohanemise ajastu nõuab ja vajama saab, pole piisavalt eneseusku selle väärtusse. Ent siinne lühianalüüs vääriks juurde veel palju põhjalikumat Eesti rohelise arengu ülevaadet. Et paremini mõista.

Raudteel ja ratsa rikkaks

Ei saa salata, olen ise ka korduvalt öelnud, et fraas „olen rohelise maailmavaatega, aga toetan Rail Balticut praegu kavandataval kujul“ kõlab sisuldasa sama moodi nagu „ma pole küll rassist, aga neeger ikka päris inimene pole“. Ja see tähendab, et ökoloogilise mõistmise miinimumi ületanud erakondadest ükski valimiskünnist ei ületanud.

Kalevi Kulli viimase väitega meenuvad kõige küünilisemad populistlikud loosungid ratsa rikkaks saamisest ja Euroopale jõukuses järele jõudmisest (ja lausa etteotsa saamisest). Ja et need loosungid tõid kõige rohkem ka hääli. Üht vaadet esindab Sven Sesteri hiljutine sõnavõtt „Postimehes“ („Põlevkivist ja rohepöördest“ PM 27. IX 2019), mis teavitab ühemõtteliselt, et „kui tahame olla ühel ajal rikas ja kliimapoliitikas eesrindlik riik, siis ei peaks me fokuseerima sellele, kuidas võimalikult kiiresti põlevkivi hüljata. Fookus tasub suunata sellele, kuidas võimalikult rikka riigina reaalselt rohepööre ellu viia“. Sealjuures toetub ta sellele, et „Rahvusvahelise Energiaagentuuri, aga ka Maailma Energeetikanõukogu hinnangul kasvab naftatoodete tarbimine veel paarkümmend aastat. Kasvu veavad peamiselt keemiatööstus ja maanteetransport arengumaades, aga ka lennundus ja laevandus“. Ja kõige krooniks katsub ta muljet jätta, et mõtleb kuidagi roheliselt. See on näide ilmselt kaunis laialt levinud mõttekäigust: kuna varsti tuleb ausaks hakata, siis oleks hea enne võimalikult palju kokku varastada.

Mis kliimapoliitikast siin rääkida, kui eelduseks on see, et naftatoodete tarbimine (ja sealhulgas lennunudus!) kasvab veel paarkümmend aastat! Saaks vist sõnastada veelgi läbipaistvamalt: kahandame süsihappegaasi emissioone süsihappegaasi emissioonide kasvades.

Eriti vastuoluline (õieti vigane) on siinjuures jutt Rail Balticust kui suurest kliimaprojektist. Keskkonnaministeeriumi enese kodulehelt võib lugeda, et „Energeetikasektor on suurim kasvuhoonegaaside allikas Eestis. 2017. aastal pärines 88,8 protsenti Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest energeetika-valdkonnast.“ ja „Transpordisektor moodustab 13,2 protsenti energeetikasektori heitkogusest ja 11,7 protsenti Eesti koguheitest.“¹ Sellest väikesest osast moodustab kaubavedu põhja-lõuna suunal väikese osa ja Rail Baltic peaks siis sellest murdosa murdosast murdosa vähendama. Ja seegi pole kindel. Mis aga on kindel, on selle suur maksumus ja suur kahju looduslikele kooslustele.

Ometi on ka kõige ökokaugemates erakondade mõned vähemasti matemaatilis-majanduslikult täiesti valgustatud pead, näiteks Endel Oja EKREs tegi siin väga tunnustamisväärset selgitustööd (kuni enese väga kahetsusväärse diskrediteerimiseni siinsesse teemasse mittepuutuval asjaolulⁱ) ja Priit Humal Isamaas. Ometi on nende mõjukus olnud väike, nagu ka Aleksei Turovskil SDE-s või Rea Rausil Keskerakonnas.

Eksponentfunktsioon ja lapsepõlvehariduse kiire aegumine

Statistika ja andmete hiilgava populariseerija Hans Roslingi väga lugemisväärse raamatu „Faktitäius“ (e.k. 2018ⁱⁱ) juures tasub tähele panna kahte asja. Esiteks seda – mis on ka raamatu keskne sõnum – kui pööraselt kiiresti vananevad tänapäeval need teadmised maailma rahvastikust, majandusest, elatustasemest, epidemioloogiast jms, mis oleme ise koolis õppinud. Teiseks seda, millise iseenesestmõistetavusega Rosling jätab muutujate hulgast välja keskkonnaolukorra, loeb selle taustakonstandiks. Viimane on iseloomulik just seetõttu, et see on Hans Roslingi (1948-2017) enda pimetähn, oma enda lootusetult vananenud koolieatarkuse usaldamine (selle kohta vaata detailsemalt SIIT ).
Heaks näiteks sobib tsiteerida Marek Tamme artiklit viimasest „Vikerkaares“ (nr 9, 2019. See on keskkonnateema erinumber ja tungivalt soovituslik lugemisvara):

„Kõige hämmastavam ja õõvastavam praeguses ökoloogilises kriisis on tõsiasi, et peamine hävitustöö elukeskkonna kallal on toimunud mõne viimase kümnendi jooksul ehk siis ajajärgul, mil kõigil, kes vähegi teada tahtsid, oli olemas vajalik informatsioon, et oma käitumist muuta. Keskkonnakriis ei ole sajanditepikkune pöördumatu protsess, vaid pigem ühe inimpõlvkonna saavutus. Enam kui pool fossiilsete kütuste põletamisest atmosfääri paisatud süsinikust on sinna jõudnud viimasel kümnendil. Teisiti öeldes, Balti ketist alates on inimesed hävitanud oma elukeskkonda rohkem kui kogu liigi senise eksitentsi jooksul.“
Marek Tammel on õigus (ta toetub siin David Wallace-Wellsi värskele raamatule „The Uninhabitable Earth: Life After Warming“ New York 2019).

See on üks põhjus, miks USA füüsikaprofessor Albert A. Bartlett nimetas inimeste võimetust mõista eksponentfunktsiooni kõige suuremaks ohuks globaalsete protsesside hindamisel.

Teen ühe näitearvutuse. Oletame, et see Rahvusvahelise Energiaagentuuri prognoos, millele viitab ka Sven Sester, on korrektne. Oletame, et kasv on sama, mis möödunud kolmkümmend aastat. Võtame Marek Tamme näite ja ekstrapoleerime seda. Kui topeldumine toimub kolmekümne aastaga, siis on aastane kasvuprotsent üldsegi mitte jahmatamapanev, vaid näeb isegi tagasihoidlik, et mitte öelda konservatiivne välja: ln2/30= 0,0233, teisisõnu ca 2,3% aastas. 2,3% tundub ju väga väike. Aga kui mingi asi kasvab 2,3% aastas, siis on see 30 aasta pärast kaks korda suurem. Võib-olla ei tundu isegi see väga kohutav (no kellele ei meeldiks kaks korda suurem majandus!). See, mis siin varju jääb, on aga tõsiasi, et topeldumisaja jooksul ületab kasvava asja maht kogu eelneva mahu kokku. See eksponentfunktsiooni integraali omadus panigi Marek Tamme hämmelduma. Matemaatiline järeldus oleks siis eelnevale järgmine: kui fossiilkütuste tarbimine kasvaks veel kolmkümmend aastat 2,3% aastas, siis lisataks aastatel 2020-2050 õhku rohkem süsihappegaasi kui kogu senise inimeksistentsi jooksul kokku on lisatud. Ja olukord on juba praegu väga-väga halb, nii halb, et seda on võimatu topeldada. Kui inimliigi mõju on praeguseks kasvanud sellise määrani, et maismaaselgroogste biomassist moodustavad farmiloomad koos inimesega ca 96%, siis seda tendentsi ei anna enam topeldada. Oleme juba päris seina ääres. Täiemahuline kaos jõuaks palju varem kätte, kui see uduhämune aasta 2050. 30 aastat sellist kasvu on muidugi võimatu, aga häda on selles, et ülaltoodud artikkel toetub tõsimeeli sellisele eeldusele. Ja siin on oluline teha märkus, et Sven Sester sai siin näiteks täiesti juhuslikult, ta esindab maailmapilti ja mõtteviisi, mis pole kahjuks üldse originaalne, vaid paraku üsna levinud.
Kui eksponentfunktsiooni ja naturaallogaritmi käsitlemiseks läheb vaja vilumust gümnaasiumiprogrammi tasemel, siis Rail Balticu kui kliimapäästuprojekti haletsusväärsuse eksplitseerimisest piisab põhikoolimatemaatikastki. Selleks, et näidata, kui tühise osa Eesti süsihappegaasi emissioonist moodustab põhja-lõunasuunaline kaubavedu, mille osaline raudteele kolimine seda väidetavasti pisut vähendab, tuleb osakaalud kokku korrutada ja siis mitte eksida komajärgsete nullide loendamisel.

Roheline kooslus on liigirikas

Füüsikute ja lüürikute vastuseis roheliste eneste sees on kujund, mis viitab end praktikas korduvalt tõestanud hüpoteesile, et rohelised pole väga ühtne kamp.Vastupidiselt süüdistusele ökofašismis on ökoloogilise kompetentsi miinimumi ületanud jõudude poliitilise edutuse põhjuseks liiga vähene fašistlikkus s.t. pluralism ja killustatus konkurentsivõimetuseni Tõsi on see, et mingi taseme rohelisuseni võib jõuda kaunis erinevaid teid pidi. Materialistlikumat maailmavaadet konkretiseerides – pean konkretiseerimise all silmas, et tullakse reaalsete Maa andmete juurde, mitte ei püsita platonlike formulatsioonide tasandil – võib jõuda tehnoloogiliselt optimistliku rohelisuseni (panen siia ebamäärase viitena Marek Strandbergi), termodünaamika tõlgendamise kaudu võib jõuda tehnoloogiliselt pessimistliku rohelisuseni (siia paneks näiteks Kaupo Vipi ja Karl Rebaseⁱⁱⁱ), nii-öelda lüürilis muusikalismad rohelised oleks näiteks erisugused valgustatud uuspaganad ja uusanimistid, olgu Ahto Kaasik või Valdur Mikita. Kuna nad näevad olukorra tõsidust, siis liigsest optimismist nad ei pakata, nemad üritavad hävingut maksimaalselt edasi lükata. Nende pilk on süvalokaalne, kohalikkust ja kodupaika kaitsev. Siis on veel spirituaalsem, end maailmas kodusena tundev või vähemasti kaotatud kodusust taastada püüdev liin (paneks siia kuhugi Toomas Trapido).
Kristlikku vastutustunnet planeedi ees jutlustab esimene ökopaavst, paavst Franciscus. Märkimisväärne punaroheline liikumine – mis näiteks põhjanaabril on täiesti esinduslik – näib Eestis pea täiesti puuduvat. Siis on veel noorema ja linlikuma kontingendi seas üha populaarsem humanismi edasiarendus, humanistlike printsiipide laiendamine teistele liikidele, veeganlus ja vastuseis spetsiesismile ehk liigirassismile. Jne. Pilt on tõesti kirju ja juured väga harali.
Oma vaimusilmas unistan ehk sellisest poliitdebatist, kus omavahelist kooselu otsivad ökoglobalistid ja ökolokalistid, need, kes on seisukohal, et inimesed tuleks maksimaalselt linnadesse pakkida, ja need, kes leiavad, et linnad on üldse saatanast, need, kes leiavad, et õigus on Pentti Linkolal, ja need, kes leiavad, et õigus on Marek Strandbergil, need, kes unistavad AI-st, ja need, kes leiavad, et pääsetee on spiritualismis. Igatahes sellised, kellel ökoloogiamõistmise miinimum on täidetud. Mitmekesisus muidugi jääb, rahuelu elurikkuses on ju rohelise vaate mõte.

P.S. „Mitte miski bioloogias ei oma mõtet ilma evolutsioonita,“ on tuntud evolutsioonibioloogi Theodosius Dobzhansky paljutsiteeritud lause. Tahaks seda parafraseerida: mitte miski ühiskondlikes reformides ei oma enam mõtet ilma ökoloogilise perspektiivita. Näiteks eriti pensioni.

1https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/kliima/rahvusvaheline-aruandlus/kui-palju-eestis-kasvuhoonegaase-tekib

iMikk Salu „EKRE mõjukas liige korruptsiooniafääris: Endel Oja küsis lobitöö eest pistist“ Eesti Ekspress 1.X 2019

iiVt https://kultuur.err.ee/859285/arvustus-meeleselguse-kasiraamat-nii-algajale-kui-edasijoudnud-maailmaparandajale

iiiKaupo Vipp on tuntum ja tema „Globaalpohmelus“ suurepärane kokkuvõte, aga ühe artiklimahus populaarteadusliku tekstina võib ehk lugeda ka ENSV Teaduste Akadeemia pikaaegse presidendi füüsik Karl Rebase (1926-2007) kõnet „Energia, entroopia, elukeskkond. Miks on keskkonnakaitse ka objektiivselt raske“. Akadeemia 1990, nr 3