Kärt Hellerma. Medusa juuksed.
Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid, mõtisklusi
1988–2018. Tallinn: EKSA, 2018. 566 lk.
Kärt Hellerma on naine. Kui oled
naine, siis oled sa elu andmisega eriti lähedalt seotud. See on
sügavalt filosoofiline küsimus, millega naistel endal on selleks
liiga tihe side, et seda objektiivselt analüüsida. Elu
järjepidevusi analüüsivad ja elu mõtte üle filosofeerivad
enamasti mehed, kuigi neil on selles küsimuses pigem taanduv
positsioon. Isadus on halvemini adutav kui emadus ja seetõttu jääb
meeste puhul filosoofiale rohkem ruumi.
Eelmise lõiguga
on see häda, et ainult esimene lause on minu kirjutatud (seegi
triviaalne). Ülejäänu on sõnasõnaline tsitaat kogumiku
järelsõnast (lk 545). Mul on tunne, et seda kogumikku arvustades ma
ei saa mitte eksida. Liigne nõustumine Hellermaga tooks teenitult
seksisti- ja misogüünitiitli, liigne vastandumine võimaldaks
väita, et üritan siin kedagi oma soopositsioonilt paika panna.
Võimalik, et ainuüksi niisugune tsiteerimine on taktitundetu ja
empaatiatu – ja just need on etteheited, mida oleks kõige
tõenäolisem pälvida seda kogumikku
arvustades. Empaatia tähtsust rõhutab aga Hellerma vähemasti
sõnades väga. Samuti suhtub ta varjamatu ja läbiva halvakspanuga
mõistusega liialdamisse. Väga sageli kohtab otseseid märkusi selle
kohta, et kalk mõistuslikkus on kultuuriväljal domineeriv ja tunded
alavääristatud. Näiteks: „Tõsi, mõistust absolutiseerivas ja
tundeid tõrjuvas kultuurilises keskkonnas pole Talveti luulet kuigi
mugav lahterdada. See ei näita mitte tema luule nõrkust, vaid on
tundejõudu alahindava ja ratsionaalsust ületähtsustava ajastu
tunnus.“ (lk 182)
Eriti selgelt
joonistub Hellerma positsioon välja artiklis, kus käsitletakse
eesti ja udmurdi luulet: „Ratsionalismi pealetung on kaasa toonud
teadusliku mõtte ja teaduslike kriteeriumide idealiseerimise. Ühes
sellega on intellekt muutunud võimu instrumendiks, mis väärtustab
ja kinnistab teatud standardeid ühiskondlikus vaimulaadis tervikuna
– jättes automaatselt kõrvale need, kes keelduvad valitsevates
fraseoloogiates osalemast. // Just ratsionaalsusekultus on kaudselt
kaasa aidanud argisuhete ja madalstiilsuse võidukäigule kultuuris.
Mõistuseajastu on kehtestanud end ka kirjanduses ja kunstis.“ (lk
191) Minu mõistus seda järelduskäiku järele teha ei suuda.
Õigupoolest juba
sissejuhatuses öeldakse üheselt: „Viimase kümmekonna aastaga on
kultuuris mõndagi muutunud. Näib, et kasvanud on vastuolu avaliku
kultuurikriitika ja kultuuris aset leidvate sisemiste protsesside
vahel. Kriitiku analüütikupositsioon ja rahva ainitine igatsus ilu
ja ülevuse järele oleksid mõnikord justkui kaks eri vektorit.“
(lk 11)
Aga mõistusega
liialdamise sarjamine polesiiski täiesti läbiv.
Kogumikus on ka artikkel „Kriitka lauamängud“, mida võiks
pidada kriitikukreedo väljenduseks, ja seal antakse teada väga
selgelt: „Teadsin algusest peale, et kriitikutöö on seotud teatud
ühekülgsusega, üksnes mõistusliku lähenemisega, kuigi hea
kunstiteose mõju pole kunagi lõpuni mõistuslik, vaid seotud
tunnetega, inimese emotsionaalse tervikolemusega. Minu kui kriitiku
ülesanne ei seisnenud mitte selle mõju eitamises – sest ilmetuid
teoseid poleks ju mõtet arvustada –, kuivõrd teose mõju
lihtsustamises, selle arusaadavasse keelde panemises –
tegevuses, mis oli juba ette kuidagi poolik. [---] Kriitika on
mõistuse tegu.“ (lk 483) Sama artikli lõpus võib leida üpris
radikaalse imperatiivi: „Maksab lihtne reegel: kui sa ei saa
tundeid elimineerida, siis ära kirjuta“ (lk 486). Artikli all on
aastaarvud 2012, 2018, seega on tekst saanud allkirja ka kogumiku
ilmumise ajal.
Pean tunnistama,
et minu mõistus jäi hätta, püüdes neid seisukohti koherentseks
kokku sobitada .
Nojah, aga see on pelgalt mõistus.Peale selle häiris see, et Kärt
Hellerma teeb väga suuri üldistusi ja esitab väga hõlmavaid
väiteid, aga on näidete toomisega enam kui kitsi. Kui väidetakse,
et kriitikaväljal valitseb toores mõistusekultus, siis tahaks
teada, kes ja kus, ja loodaks kas või sulgudes nimepillamist, muidu
on mul tunne, et elan justkui teises reaalsuses ja koban teisel
kriitikaväljal. Kas tegu võib olla põlvkondadevahelise
erinevusega? Söandan väita, et mitte. Kogumiku alapealkirjaks on
„Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid,
mõtisklusi 1988–2018“, seega alates ajast, mil siinkirjutaja oli
kõigest kuueaastane. Kui aga vean ühele teljele aastaarvud ja
teisele avaldatud tekstide hulga, siis saab hilisemasse aega kaks
prisket küüru ja algusaastatesse suurt ei midagi. Aastast 1988
pärineb vaid üks tekst, vahemikku 1998–2006 seitse artiklit,
seevastu rekordilisse 2012. aastasse jääb lausa 16 artiklit. Enamus
on ilmunud ajal, mil ma end juba ise kirjandusväljal toimuvaga
kursis püüdsin hoida.
Kuigi mulle endale
on korduvalt ette heidetud liigset tsiteerimist – mis ju tõesti
võib lugemise tüütuks ja fragmenteerituks teha –, siis
Hellermalt ootaks seda natukenegi, võiks olla mõnigi konkreetne
näide. Lihtsalt mitte kuidagi ei veena
eeltoodud suurejoonelised väited, ka mitte niisugused nagu
„Tänapäeva kunst ja kirjandus pole nõrganärvilistele, hoiatavad
kriitikud.“ (lk 209)
Medusa juuksed
Kogumikule pealkirja andnud artikkel
teeb feminismile samamoodi karuteene nagu Facebooki kogukond
„Virginia Woolf Sind Ei Karda“: kaotab õelal oponendil vajaduse
konstrueerida õlgmees, sest selle töö teevad omad ise ära.
Artikkel on ka internetis vabalt saadaval1
ja algab nõnda: „Eesti kirjanduselu külavaheteedel piseneb iga
vähegi tavatumalt mõtlev naine varem või hiljem eikeegiks, kelle
tööst võib teha naljanumbri igal ajal, kui tuju tuleb, kirjutab
kirjanik Kärt Hellerma.“ Raamatus on saanud sellest kursiivi
pandud moto artikli alguses (lk 331).
Mis ma oskan
kosta? Ei ole nõus, kohe üldse mitte. Eriti kui mõtlen neile
naisautoritele, kelle teoseid hiljuti lugenud olen: Eeva Park, Maimu
Berg, Ene Mihkelson, Eva Koff, Maarja Kangro, Margit Lõhmus. Neist
kellegi kohta ei kehti see vimmas rahvusmisogüünia, millest
Hellerma artikkel nõretab, ei nende loomingu ega vastuvõtu kohta.
Pealegi on nad kõik nii isenäolised, et mingit toekamat üldistust
on raske teha. Mis ühendab Eva Koffi „Sinise mäe“ vitaalseid ja
eluosavaid naisi Margit Lõhmuse „Sterne“ lugude kummastavalt
hälbeliste peategelastega? Maimu Bergi mälestused keerlevad ikka
Vaintsa ümber, samas kui Maarja Kangro emantsipatsioon ulatub juba
toksilise maskuliinsuse ja võrdmölakluseni,
meestibinaid
siblib ümber palju ja need vahetuvad alatasa, krabatakse reipalt
kubemest ja ollakse objektistamiseni agentne. Ene Mihkelsoni
minevikuvaade on painav ja põhjatu viirastussegu, Eeva Pargi oma
mõraline päikesepaiste. On arvustused, tunnustused, auhinnad.
Ja siis käntsatab
Kärt Hellerma: „Karta on, et kui Hannah Arendt või Susan Sontag
elanuksid Eestis, oleksid nad varem või hiljem ära lintšitud –
vähemasti oleks neile kiiremas korras trobikond lapsi tehtud ja siis
neid ühes lastekarjaga kuhugi keldrisse heidetud, et nad enam
tülinaks poleks.“ (lk 337)
Hoopis luuletaja, hoopis lüürik!
Ärritus ja äng aga kaovad, kui
vahetada lugemisregistrit ja vaadata Hellerma tekste kui lüüriku
eneseväljendust. Palun vabandust, tsiteerin jälle. Ja jälle Milan
Kunderat: „Luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks.
Luuletaja ütles eile: elu on tühine nagu nutt, täna ütleb
ta: elu on lõbus nagu naer, ja mõlemal korral on tal õigus.
Ta ütleb täna: kõik lõpeb ja kaob vaikusesse, homme ütleb
ta: miski ei lõpe ja kõik kaikub igavesti, ja mõlemad
väited on tõesed. Luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus
on tema tunnete intensiivsus.
Lüürilise luule
geenius on ühtlasi kogenematuse geenius. Luuletaja teab maailmast
vähe, kuid sõnad, mis temas tärkavad, moodustavad kauneid
ühendeid, mis on lõplikud nagu kristallid; luuletaja ei ole küps
inimene ja ometi on tema värssides prohvetlikku küpsust, mille ees
ta isegi kohkub.“2
Ma pole kindel, kas Kundera öeldu kehtib luule kohta, aga Hellerma
esseistika kohta näib päris täpselt paika pidavat.
P.S. Arvustuse pealkiri mõistagi
viitab hiljuti lahkunud Harold Bloomile, kelle järgi tugev poeet on
see, kes kehtestab oma loominguga mõõdupuu, mille järgi teda ja
teisi hinnatakse. Mul on tunne, et Hellerma püüab kehtestada
mõõdupuud, mille järgi teda ennast võiks hinnata: see kätkeb
kõvasti ebamäärast igatsust üleva järele ja ennetavat vaenu
selle vastu, et inimest sunnitakse oma puudustele näkku vaatama.
Selle mõõdupuu järgi võib talle positiivse hinde panna küll,
kuigi universaalsena tal seda mõõdupuud kehtestada pole õnnestunud.
„Ka kirjanduses
on viimastel aastakümnetel märgata sundust näidata ennast kui
koletist, uurida ennast kui koletist, küsida endalt, miks ma olen
koletis... Need küsimused pole juhuslikud ja flirtivad. Neist on
saanud kinniskujutelm, mis on levinud kultuuri kõigis valdkondades.“
(lk 209) No ei ole!
„Jah,
maaläheduse kultustamises pole eestlasele võrdset. Ära hõlju
pilvedes, tule maa peale, ütleb üks eestlane teisele, surudes
viimase mõnuga ninapidi porri, ja kui võimalik, litsub kirsaga veel
pähe ka.“ (lk 303) Oh, tõsta nägu porist, eestlane, tee silmad
lahti! Tutvu eluga, tutvu kirjandusega!
MIHKEL KUNNUS
1Eesti
Päevaleht 17. III 2017.
https://epl.delfi.ee/kultuur/medusa-juuksed?id=51076084
2M.
Kundera, Elu on mujal. Tlk P. Kruus. Tallinn: Tänapäev, 2009, lk
254.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar