Nädalakommentaar: depressioon

Nädalakommentaar Kuku raadios 22. XI 2019

Tere! Mina olen kultuurikriitik Mihkel Kunnus ja see on minu nädalakommentaar teemal „depressioon“.

Depressioon on sõna, mis tunneb end kõnekeeles juba ammu liigagi koduselt. Ta leiab kasutust nii sõimamiseks kui tegudele utsitamiseks, nii moraliseerimiseks kui meditsiiniliseks diagnoosimiseks. Sageli teavitatakse selle abil ka lihtsalt oma tujutusest, et „ah, mul on deprekas praegu“ ning vahel üritatakse seda kasutada nii-nimetatud romantilisele kurbusele moekamalt viitamiseks.

Jätan need argikeele lodevused praegu kõrvale.

Maailma Terviseorganisatsioon teatas aastal 2017, et depressioonist on saanud töövõimetuse peamine põhjustaja maailmas ning depressiooni levik näitab kasvutrendi. Depressioonist on saanud peamine suitsiidipõhjus. Niisiis rangemalt pruugituna tähendab see sõna midagi väga tõsist.

Levinud definitsiooni kohaselt on depressioon „püsivalt väljendunud meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine, energia vähenemine ning mille tulemusena langeb toimetulekuvõime ja elukvaliteet.“ Rõhutada tuleb siin püsivust. Ajutised meeleolulangused on igati loomulikud.

Püsivus on vajalik, aga mitte piisavalt defineeriv tunnus. Sellest saab aru kiirelt, kui küsida põhjuse järele. Mis põhjustab depressiooni? Põhjuseid on väga palju ja need on nii varieeruvad, et võib isegi öelda, et depressioon – vähemalt eeltoodud definitsiooni järgi määratletuna – pole mitte haigus, vaid umbes sama üldine sümptom nagu palavik. Depressiooni väljakujunemisel on pärilikkusel selge osa, aga depressioon võib olla ka täiesti reipast ja eluaplast sugupuust võrsunud. Depressioon on tekitatav ka üsna robustsete mehhanismidega, näiteks keemiliselt, depressantidega. Tuntuim depressant on alkohol. Viimane on ses mõttes huvitav, et selle vahetu reaktsioon organismile on ülitõhusalt antidepressiivne, aga natuke ja palju pikemalt depressiivne. Ka siin on individuaalne varieeruvus väga suur.

Pidevalt väljendud meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine ja energia vähenemine, võib olla ka rikutud unerežiimi tagajärg, see võib olla autoimmuunne reaktsioon valele toidusedelile, see võib olla ka mikrobioomi tasakaalust väljas olemine, see on ka keha põletikureaktsiooniga tugevalt korreleeruv jne. Ka sotsiaalmeedia suuremat kasutamist on depressiooni levikuga seostatud. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Aga kindlasti ei maksa kõrvale jätta võimalust, et see on igati heas korras oleva organismi kui psühhofüüsilise terviku igati adekvaatne reaktsioon. Reaktsioon millele?
Sellele, et sul on lihtsalt kohutav elu. Meeleolulangus on püsiv, sest selle välised allikad on püsivad.

Paarikümne aastase kliinilise psühholoogia praksisega Jordan Peterson loetleb rea üldisi tunnuseid, mis peaks normaalse elu juurde käima. Tähtsusjärjekord kõigub individuaalselt, aga need on järgmised:

1. Töö või lausa karjäär

2. Mingi kasulik ja mõttekas tegevus peale töö

3. Enese eest hoolitsemine, nii füüsiline kui vaimne 

4. Lähedussuhe 

5. Sõbrad

6. Lapsed

7. Haridus, mis vastab su võimetele

8. Piisav raha

Kui nendest rohmakalt kaardistatud valdkondadest juba kolmega on tõsiseid vajakajäämisi, siis ei saa rääkida niivõrd depressioonist, kuivõrd väga halvast elust. Jordan Peterson ei suhtu üleolevalt antidepressantidesse, sest neist võib olla tõesti väga suurt abi, aga need ise ei paranda su elu.

Samuti ei aita see, kui kuulutada kõik need eeltoodud kriteeriumid mingis tobedas revolutsioonilises õhinas repressiivseteks konstruktsioonideks, olgu väikekodanlikeks või patriarhaalseteks.
Ajaloos on sedagi ette tulnud. 1968. aasta Pariisi kevadrevolutsioonides peksid tudengid segamini kloorpromasiini leiutaja Jean Delay kontoriruumid. Delay oli meditsiiniringkondades laialdaselt lugupeetud ja paljude auhindadega tunnustatud teadlane, kelle tähelend sai tõelise hoo sisse just kloorpromasiiniga. See oli esimene tõesti toimiv antipsühootikum, psühhofarmakon, mis tühendas omajagu hullumajasid. Teadusloolane Thomas Hager kirjutab: „Tudengid uskusid, et hullumeelus ei olud niivõrd bioloogiline, nagu arvas Delay, kuivõrd sotsiaalne konstruktsioon, mida kasutati mugandumise pealesurumiseks. Delay sümboliseeris valitsevat klassi, võime, kes kasutas kloorpromasiini „keemilise hullusärgina“, millega kontrollida igaüht, keda peeti soovimatuks“.

Kloorpromasiini näite õpetlikkus pole aga ülearu suur. See tõesti toimis. See tõesti tühjendas kõvasti hullumajasid. Aga depressioon levik on ikka tõusuteel ja hoolimata sellest, et ka antidepressantide kasutumine on viimase paarikümne aastaga kordades tõusnud. Antidepressandid töötavad, aga nende mõjuulatus on piiratud. Ja mitte ainult selle pärast, et need ei tee korda su elu, ei anna töökohta, raha, häid inimsuhteid ja kõike muud, mis elu teeb nauditavaks ja tähendusrikkaks.

Sest depressioon on ka seisund, mis tekib siis, kui elu kaotab tähenduse kõige laiemas mõttes, kui kaob transtsendentaalne mõõde, transtsendentaalne horisont. Lugematud uuringud kinnitavad, et religioosne on nii-öelda kasulik olla. Religioossus ja psüühiline heaolu korreleeruvad. Ometi on religioossus midagi, mida ei saa arst välja kirjutada või mida ise endale lihtsa pealehakkamisega pragmaatiliselt sisse süstida. Ilmaliku inimese ilmalikkus ripub sama konksu otsas, mille küljes uskliku jumal. See konks ainult nõnda töötabki, et ise ei saa sealt midagi alla võtta või sinna midagi riputada.
Suur eksistentsialistlik filosoof Albert Camus ütles ilmalikustumisprotsessi kirjeldades, et transtsendentsuse kadudes transtsendenteerub tulevik. See on psühholoogiliselt täpne. Camus suri aastal1960. Siis oli ilmalikkuse preesterkond – loodusteadlased – veel üsna reipalt tulevikku vaatav kogudus. Tundus, et inimkond väljub loodusteaduste toel pimedast ja metsikust, haigusi ja näljahädasid täis maailmast tehnoloogiliselt valgustatud väljale ja valgus juba paistab. Nüüd on need samad teadlased üha kindlamad, et see üha liginev valgus tunneli lõpus on siiski vastutuleva rongi latern.

„Mu isa, mu isa, miks oled mu jätnud,“ hüüatas Jeesus ristil enne surma. Kõlab totaalselt depressiivselt küll.