31. august 2012

Tõde ja õigus XIII



Ilmus „Sirbis“ 31.08.2012 suht tühiselt  kärbituna (ca 1500tm) ja veidi teisiti liigendatuna.


Tõde ja õigus XIII

Aet Annist, „Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Arenguantropoloogiline uurimus“. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2011. 408 lk

Mihkel Kunnus


1.

Tallinna Ülikooli Kirjastuselt on viimastel aastatel kohe hooga väga häid raamatuid tulnud, väärt tõlkeid ja väärt algupärandit. Viimaste hulka kuulub ka Aet Annisti arenguantopoloogiline uurimus „Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas“.

Igati kongeniaalses ja lisaväärtustavas tutvustuses ütleb Külli-Riin Tigasson, et „Aet Annisti raamat on minu arvates tõeline suurteos. Omalaadne anti-“Tõde ja õigus” 21. sajandi alguse Eesti külaelust. Teaduslikus vormis “Rise and Fall of Estonia”” (”Vikerkaar”, 2011, nr 10-11).
Üldjoontes nõustudes tahaks siiski nokkida ühe väikse kujundliku ebatäpsuse all, nimelt, miks anti-? Ei mingit anti-’t! Pigem on Annisti raamat vaadeldav ”Tõe ja õiguse” ääremärkusena, või kui pisut ülendada, siis ”Tõe ja õiguse” mõttelise järjena, selle 13. osana (kolmteist pole siin mingi arvusümboolika, vaid puhtmatemaatiline ekstrapolatsioon (täpsemalt 12,5-12,7), võttes keskmiselt kümme aastat osa kohta, Annisti välitööd kestsid 07.2002-01.2004).
Seda väga mitmes aspektis. Alustades sellest, et Tammsaare peateos on korraga nii meie kodumaise kirjanduse kui antropoloogilise tunnetuse suurim saavutus. Suurimad antropoloogid ja suurimad romaanikirjanikud on oma keskseid pürgimusi sõnastanud kaunikesti sarnaselt, mõlemad on üritanud kaardistada inimolemust üldisemalt. Näiteks äärmiselt mitmekülgselt kogu humanitaariat mõjutanud antropoloogiaklassik Claude Lévi-Strauss on öelnud, et on olnud „pühendunud ainult ühele probleemile: püüda mõista, kuidas toimib inimmõtlemine.” Mitte vähem mõjukas Dostojevski sõnastas juba õige noorelt oma elumoto: „Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene.“
Peeter Tulviste alustab raamatut „Mõtlemise muutumisest ajaloos“ märkusega: „Kui inimene asub teadusliku psühholoogiaga tutvuma või seda õppima selleks, et iseenda ja teiste hingeelus selgusele jõuda, siis ta tavaliselt pettub“ ja lisab, et „varem või hiljem jõuab otsija tuntud järeldusele, et Dostojevski romaanides või Tennessee Williamsi näidendites on rohkem psühholoogiat kui psühholoogiaalastes teaduslikes uurimustes“. Tõsi.
Milan Kundra tsiteerib „Eesriides“ Ernesto Sábatot: „Filosoofia poolt hüljatud ja sadade teaduslike spetsiifikatega lõhestatud moodsas maailmas püsib romaan kui viimane vaatetorn, millelt saame haarata inimelu tervikuna“.
Mõistagi ei kattu Kundera pürgimusest ja tunnetuseetikast lähtuv romaanimääratlus kuigivõrdki formaliseeritusega, mida nõuab (kirjandus)teadus, ja sellistele tingimustele vastavaid romaane on kogu kirjanduslikus toodangus proportsionaalselt vahest umbes sama palju kui uudse tunnetusväärtusega teadusartikleid kogu formaalselt korrektses teadusproduktsioonis, tähendab, üpris tühine osa.
Ei loovusel ega teaduslikul avastamisel pole meetodit või psühholoogilisel läbinägelikkusel algoritmi ja ka antropoloogilise uurimustöö formaalne eeskiri saab olla ainult pea kasutamatuseni üldine.


2.

Üheksanda peatüki pealkirjaks on Annist pannud „Kaasamismüstika“. See on parafraas. Nimelt „[James] Ferguson kirjeldab üht Lesotho karjapidamise kummalist aspekti, mida ta nimetab veisemüstikaks: kohalikud laseks oma loomadel pigem nälgida ja surra, kui neid müüksid. Ta selgitab kultuurilisi reegleid sellise käitumise taga, mis koos karjaomanike positsiooniga takistavad karjaomanikel kaasa minemast muutustega, mida Thaba-Tseka arenguprojektiga ellu tahetakse viia“ (lk 324).
Meenub tahtmatult üks võikamaid stseene „Kuritöös ja karistuses“, Raskolnikovi unenägu, kus Mikolka peksab surnuks oma ülekoormatud hobuse karjudes: „Minu oma! Mis tahan, seda ka teen! Istuge veel peale. Istuge kõik peale. Tahan, et tingimata läheks nelja! ...“ […]„Minu oma!“ karjub Mikolka, raudkangi käes hoides, endal silmad vihast verd täis valgunud. Ta seisab nagu kahetsedes, et pole enam, keda peksta“.

„Ferguson mainib ka möödaminnes ka kohalikke arengutöötajaid, kelle ülesanne on veenda ülejäänud kohalikke arengueesmärkide objektiivsuses“(lk 324). Sarnaselt lähenesid ka Annisti kirjeldatud arengutöötajad. Sest kuidas ikka motiveerida inimesi edumeelselt käituma – neile tuleb anda (stardi)vahendeid (siin välisabi) ja selgitada, kuidas on mõistlik ja neile endile hea. Tuleb selgitada kohalikele, et keegi ei ürita neid kuidagi lüpsta, petta, vaid tegutsetakse nende endi huvides; tuleb veenda kohalikke arengueesmärkide objektiivsuses.
Dostojevski põrandaalune osatab: „Seejuures olete te surmkindlad, et ta selle ükskord ometi selgeks õpib, niipea kui on lõplikult kadunud mõned vanad ja halvad harjumused ja kui terve mõistus ja teadus on jõudnud inimloomuse täiesti ümber kasvatada ning normaalsele rajale suunata. Te olete kindlad, et siis lakkab inimene vabatahtlikult väärteid käimast ja hoidub nii-öelda tahes-tahtmata lahkhelidest oma tahte ja ja oma normaalse kasu vahel“(„Ülestähendusi põranda alt“ I osa, VII ptk., Dostojevski rõhutus – M.K.)
Ei käi need asjad nii lihtsalt.
 „[S]ee kõik sünnib tühisel põhjusel, mis muidu ei tasuks nagu mainimistki: nimelt sellepärast, et inimene on alati ja igal pool, ükskõik kes ta ka poleks, armastanud tegutseda nii, nagu ta on tahtnud, ja mitte sugugi nii, nagu mõistus ja kasu talle ette kirjutavad; tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta (see on juba minu idee). Omaenda isikupärane vaba tahe, omaenda ükskõik kui pöörase tuju järgimine, oma fantaasia, olgu see teinekord kas või hulluseni üles piitsutatud, – see on see üks ja ainus, see ära unustatud kõige kasulikum kasu, mis ei sobi mingisse kategooriasse ja mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad. Kust need tarkpead selle siis võtavad, et inimese tahtmised peavad olema just normaalsed ja mingil moel vooruslikud? Mille põhjal nad nii kindlalt kujutlevad, et inimese tahtmised peavad olema mõistlikult kasulikud? Inimene tahab ainult oma tahtmistes suveräänne olla, ükskõik mida see suveräänsus ka maksma läheks ja mis tagajärjed sel oleksid“ (samas, Dostojevski rõhutused – M.K.).
Miks kukkusid läbi Annisti uuritud arenguabiprogrammid, miks ei käitunud inimesed mõistlikult ja oma kasu huvides ega ühinenud inimesed välise utsitamise toel reibasteks ja teotahtelisteks kogukondadeks nagu kujutlesid õilsad arenguabistajad?
 „Oo imevat last, oo puhast, ilmsüütut lapsukest – kunas on see esiteks nii olnud, kõigi nende aastatuhandete jooksul, et inimene toimib ainuüksi oma kasu ajel?! Mida teha nende miljonite faktidega, mis näitavad selgesti, kuidas inimesed tahtlikult, see on – täiesti teades oma tõelist kasu, jätavad selle tagaplaanile ja sööstavad teisele teele, riski peale, hea õnne peale, ilma et keegi või miski neid selleks otseselt sunniks – peale selle, et nad justkui nimme ei soovi minna neile kättejuhatatud teed mööda, vaid rühivad jonnakalt, isepäiselt käia teist teed, rasket ja mõistusevastast, otsides seda peaaegu pilkases pimedas? Eks tähenda see ju tegelikult, et jonnakus ja isepäisus meeldib neile rohkem mis tahes kasu?... Kasu!“ (samas, Dostojevski rõhutused – M.K.)
Võiks isegi öelda, et  tihti „abistatavad“ jonnisid. Nii nagu meie rahvapoliitikas võib tihti kohata vastuseisu Brüsselist tulnud juhistele just ja ainult seetõttu, et need on Brüsselist – „alles saime ühe keskvalitsuse alt välja, tahaks ometi kord ise ka enda käekäigu üle otsustada!“ Ei ole vaja probleemist ega ettepanekust arugi saada, saati mingit oma alternatiivi asemele pakkuda, jonnimiseks piisab ainult oma tahtest (NB! Eestlaste enesekirjelduses on jonn tihti positiivse väärtusega iseloomujoon).
            Kiired ühiskondlikud muutused on drastiliselt vähendanud maainimese võimalusi enesemääratlemiseks ja oma elu suunamiseks ning sellised välistest oludest üledetermineeritud, „alandatud ja solvatud“ inimesele on oma hobusekronu mahalöömine, oma karja nälgasuretamine (kuigi oleks ju mõistlik ja kasulik müüa, eks) või „objektiivsetele arengueesmärkidele“ sülitamine ainus viis suveräänne olla, sest „tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta“. Objektiivne ratsionaalus on ju determineeriv ja pikka aega oludest lükadud-tõugatud inimene ei alluta end vabatahtlikult järjekordsele süsteemile, kus tal agentsus puudub. Kui tuleb keegi, näiteks hell ja heatahtlik Euroopa Liit, ja ütleb sellistele inimestele: „Ah, tahate minna punktist A punkti B? Näete, siin on stardivahendid ja teadke, kõige mõistlikum ja ratsionaalsem ja teile endile kõige kasulikum viis minna punktist A punkti B on sirgjoon,“ siis ainus võimalus säilitada suveräänsus on jääda paigale või minna mõnd kõverjoont mööda.
Väljavõte välitööpäevikust osutab:
„Õhtu lõppeb arvukate mängude, laulude ja näidenditega. Inimesed esitavad gruppides väikeseid sketše, üks neist kirjeldab stseeni, kus „linnatibi“ tuleb külla, et õpetada inimesi „taotlema Euroopa Ühenduse raha võimaldamaks sooliselt integreeritud personaalse hügieeni tagamise keskust“ ehk nagu segaduses külaelanike ja juhmaka bürokraadi dialoogis selgub: ühissauna“(lk 339).
Kuigi eelnäitlikustatud psühholoogiline mehhanism on kindlasti üks takistavaid tegureid arenguabi programmide teostumisel, pole see kaugeltki keskne ja Aet Annisti uurimus ei ole mingi maainimeste jonni detailne analüüs. Küll aga aitab see esiteks näitlikustada „Dostojevski meetodit“, seda, mida kasutab ka Aet Annist, nimelt formaliseerimatut ja algoritmistamatut püüdu süveneda inimese motivatsioonidünaamikasse, püüdu mõista, miks inimene käitub nii nagu ta käitub. Ja teiseks: tõstatada suure ringi küsimuse – kuidas rakendada sellist laadi antropoloogilisi teadmisi poliitikapraktikatesse? Et ei peaks järgmine kord konstateerima: „Programmi üritused peegeldasid väga selgelt külade igapäevasuhteid ja seda, kuidas visioon nendest suhetest ja nende korrigeeritavusest polnud reaalsusega vastavuses“ (lk 318).
Sarnastel põhjusel pole vist mõtet ka liialt loota, et keegi loobuks inimest modelleerimast homo economicus’ena lihtsalt selle pärast, kui talle üksipulgi selgitada, kui võrratult totter on see mudel nagu ei murra kellegi jonni türanlik loogika, et piiramatu (majandus)kasv pole piiratud ressursside korral võimalik. Ratsionaalsus ei osale kuigivõrd inimese käitumise reguleerimisel, küll aga on see ülioluline kohtumispunkt kommunikatsioonis, universaalseim metakeel, seega on nähtuste tõlkimine ratsionaalsusesse tõhusaim viis maksimeerida kommunikatiivsust. Ja see pole sugugi tühine asi.
Ent töötuks jäänud inimesed ei muundu tragideks (väike)ettevõtjateks lihtsalt seetõttu, et nii oleks riigi poolt maha jäetuna ratsionaalne, nagu ei muutu ka pehmed humanitaarikesed karmipilgulisteks tehnikainsenerideks kui neil oma huvidele ja annetele vastav õppimisvõimalus ära võtta, ei, ei muundu (pigem lähevad välismaale). Isegi kui nõnda arvav minister on väga pikka kasvu. Loodusteaduste kõrge tase on majanduskasvule küll hea, aga laboris uut tehnilist teadmuset luues mõeldakse sellele sama vähe kui pereplaneerimisel iibele.


3.

Ida-Euroopa muutusi nähakse üldiselt kui läände naasmist ja „seda nii „lääne heategijate“ kui Ida-Euroopa eliitide silmis, kuid vähemalt viimase ajani on see olnud ka siinsete elanike üldine seisukoht“ (lk 44). „Sõltumatuse saavutanud uued eliidid kirjeldasid elu Nõukogude tingimustes sageli kui teist või siis kui ennast, mida okupatsioon oli deformeerinud. Et selle perioodi korrumpeerivast mõjust üle saada, heidetakse okupatsiooniaastad kui ebaseaduslik sekkumine progressi edenemisse ja teleoloogiat väärav värdnähtus kõrvale. Lääs on sellistes kirjeldustes tõelise enda kehastus, miski, milleks pidanuks saama, kui pool sajandit okupatsiooni poleks seda takistanud“, mistõttu „[e]nne muutuste algust oli Ida-Euroopas soov minevik hüljata ja (taas)omandada lääne mentaliteet erakordselt intensiivne“ (lk 43).

Müütilisest Eesti Wabariigst mäletatakese eelkõige, et see oli hea ja autentne, mitte konkreetseid olusid. Ja kui pöördume jälle Tammsaare juurde, kes suri kaunikesti täpselt koos esimese Eesti Vabariigiga, siis peame möönma, et iroonilisel kombel see valuline ägamine ja maaelu hääbumine, mida dokumenteerib ka Annist, ongi nii mõneski mõttes järjepidevuse taastamine. Eriti hästi tuleb esile lugedes Tammsaare 1930ndate aastate publitsistikat, kus madal iive ja linnastumine on ühed teravamad ja korduvamalt käsitletud probleemid.
Maainimese suhteline jõukus ENSV-s oli üks neid okupatsioonivõimu loodud kunstlikke kõrvalekaldeid ja „üks Eesti edu ja moderniseerumise poliitiliselt väärtuslik indikaator ongi olnud põllumajandussektori tähtsuse kiire vähenemine riigi majanduses“ (lk 90).
Põllumajanduslike subsiidiumite väiksuses ja kaitsetollide kaotamises oli Eesti vägagi eesrindlik, mistõttu tööhõive langus põllumajanduses oli endiste NLi vabariikide kiireim, edestades teise koha saanud Kasahstani lausa 3,5 kordselt.
Kõige primitiivsemale ehk matemaatilisele loogikale on aeg pelgalt võrdluskategooria kahe seisundi vahel, mistõttu on ka ühiskondlikke muutusi kajastavates debattides nii sage argument stiilis „sada aastat tagasi polnud ka naistel valimisõigust ja samamoodi vaieldamatult on X parem kui Y ja mida kiiremini see saavutatakse, seda parem“.
Kuna iseseisvuse taastamise järgsed muutused maaelus olid pööraselt kiiremad kui põlvkondade vahetus, mis võimaldab kõige loomulikuma haridusliku ja eluviisilise kohanemise, siis „enamik põllumajanduses töö kaotanuid ei läinud mitte teistesse sektoritesse üle, vaid jäid tööturult kõrvale“ (lk 91). Maapiirkondades rakendus liigagi hästi elu olemuslikku ajalisust eirav matemaatiline loogika, mis võimaldab maksimeerida mis tahes oleku A muundumist olekuks B ja mille järgi on kõige efektiivsem laps otse kirstu sünnitada.

Tammsaare kirjutas aastal 1936, et „me unustame ühe pisiasja: ükski masin ega tehnika pole seni suutnud sigimisprotsessi kiirendada. Naised on endiselt üheksa kuud rasedad ja lapsi peab ikka veel paarkümmend aastat kasvatama, enne kui neist õieti asja saab, nagu poleks aurujõudu, elektrit, mootorit, raadiot ega telegraafi olemaski […] Järeldus: kes tahab sigivust, peab võitlusesse astuma tänapäeva eluoluga, s.t. tehnikaga, tsivilisatsiooniga, mis kisub inimese ikka enam ja enam mingisse rähklemise ja tõttamise keerdvoolu, kus pole aega, võimalust ega tahetki sigida. Maailmas on veel ainult töö ja tööst puhkamiseks lõbutsemine, aga lapsed pole tänapäeval puhkuseks. Ei aita mingi mentaliteet sigimiseks kui kogu eluolu töötab selle vastu. Õigem – ei saagi olla mentaliteeti, mis käiks eluolule risti vastu. Ja kui ometi süüdi peaks olema mentaliteet, siis ehk see, mis ajas meid iseseisvust nõudma ja selle tõttu oma arenemist siduma Lääne-Euroopaga, mis haaras meid oma kapitali ja tehnika keerdu.“
(„Lapsed ja mentaliteet“ kogumikus „Kogutud teosed“ nr 17, lk 186-190)


4.

Nende protsessidega suhestumiseks kasutatakse enamasti kahte laadi nartsissistlikku misantroopiat: pigem noored ja vasakpoolsed eelistavad tehtagu-idealismi – „tagatagu maainimestele kõik võrdsed võimalused mis linnaski!“; pigem vanemad ja parempoolsemad eelistavad moralismi, umbes nagu Rein Sikk 28. juuli EPLis: „Eelkõige tuleb võõrsile läinuile senisest märksa jõulisemalt meelde tuletada oma kohustusi isamaa ees, eesti keele ja meelsuse hoidmist, eestluse edendamise vajadust laias ilmas“. Sellist laadi moralismi hambutust demonstreerib elu ise, aga esimese versiooni ajuvabadusel ei lase nii üheselt ilmneda see, et nende võrdsete võimaluste teostamiseks puuduvad materiaalsed ressursid, kuid selle tuum toetub oma sõgedas idealismis mingi transsubstantsiooni-laadsele mehhanismile – see eeldab maad, millel oleks kõik linna omadused, aga mingil müstilisel substantsiaalsel viisil oleks tegu ikka maaga. Katsutagu nüüd detailsemalt ette kujutada sellist maapiirkonda, mis pakuks noorele inimesele kõiki neid samuseid ahvatlevaid võimalusi mis linngi alates kooli- ja töökohavalikutest, ööklubidest, huviringidest, trennidest, kaubanduskeskustest, anonüümsuse ja mitmekesiste subkultuurideni välja.
Tammsaare kirjutab aastal 1937: „Ühetoalise korteri elanikulgi on võimalus oma toreduse, mugavuse ja laheduse tarvidust üürikeseks rahuldada kusagil kinos, kohvikus või kella viie teel.
Välimisel hiilgusel on maagiline võime hulkade ligitõmbamiseks. Siin on üks põhjustest, miks linnad maarahva enestesse imevad. Ole linnas ükskõik kui vaene, vahetevahel avaneb ometi võimalus viibida sama toreduse ja laheduse keskel, mis on rikaste eesõiguseks. Teatri ja kino odavaimalt kohalt näed sedasama, mida näeb kallimagi platsi lunastaja. See on suur lohutus“ („Kodukultuurist“ kogumikus „Kogutud teosed“ nr 17, lk 229-232)

Annist kirjutab: „Kõige ilmsem ja kestvam joon mõlema küla ümberkorraldatud elus oli põllumajandusliku töö kadumine. Peale selle oli ühiseks kogemuseks töö sotsiaalne killustumine, mis tähendas, et töökoht – kui see olemas oli – ei pakkunud enam sellist ühtsust ja läbikäimist, mis iseloomustas nõukogudeaegset majandit“ (lk 136).
Ei teagi  kumb kahest standardvalikust, mille abil maaelu turgutada püütakse, on elujõulise maaelu grotesksem paroodia, kas turismitalundus ehk kohaliku maaelu etendamine (välismaisele) publikule või internetipõhised töökohad, mille järgi maaelu eristab linnaelust looduslik taust akna taga.
Samuti püütakse panustada rohujuuretasandi kultuurile, kogukonnastada töötuid ja perspektiivituid koorilaulu ja ühistantsuga (muide, mis on olnud maalapse helgeim perspektiiv? Ikka linn, eks…).
Nagu rusikas silmaauku sobib siia Juhan Kivirähki hiljutine märkus:
„Kuid ainult laulu- ja tantsupidudega, külakiikede ehitamise ja külaväravate avamisega ei tohiks rahva ühistegevus piirduda, on vaja võimalust ja valmidust ka ühiste majanduslike eesmärkide teostamiseks.
Ilmselt ei võeta kodanikuühiskonda tõsiselt, kuni tal pole taga majanduslikku jõudu, kuni ta peamiselt vaid ressursse tarbib, mitte ei loo rikkust juurde.
Seetõttu kuulebki viimasel ajal üha sagedamini ettepanekuid taas laiemalt ellu kutsuda ennesõjaaegsele Eesti Vabariigile nii iseloomulik olnud ühistuline liikumine ning viia lõpuks ometi läbi haldusreform, mis tooks kaasa majanduslikult elujõulised omavalitsused. Oma põhiolemuselt on ju omavalitsuski kodanike ühiseid probleeme lahendav ühistu – nii nagu riigi keskvõim peaks endast kujutama nende ühistute keskühistut.“ ("Sirp" 09.08.2012)

Maaelu on alati tähendanud maatööd ja alternatiiviks on lihtsalt geograafiliselt välja  sopistunud linnaelu. „Kuid millest on inimesed unistanud, mõeldes heale elule maistes raamides?“ küsib avara ajaloolase pilguga David Vseviov („Areen“ 24.05.2001) ja vastab, et kogu inimkonna ajalookäik kinnitabki vääramatut tõsiasja, et „mõisted „hea elu“ ja „füüsiline töö“ on sajandeid olnud absoluutselt üksteist välistavateks polaarsusteks“.
Mistõttu võib korrata: „üks Eesti edu ja moderniseerumise poliitiliselt väärtuslik indikaator ongi olnud põllumajandussektori tähtsuse kiire vähenemine riigi majanduses“ (lk 90)
„Kuni 19. sajandi alguseni elas suurtes linnades vaid tilluke osa kogu maailma rahvastikust – mitte enam kui 3 protsenti. Koos fossiilsete kütuste üha laialdasema kasutamisega ning üleminekuga suure energiatarbimisega tööstuslikele ühiskondadele Euroopas ja Põhja-Ameerikas ilmusid ka esimesed tõeliselt linnastunud ühiskonnad, milles umbes kolmveerand elanikkonnast elas linnades. Ühtekokku elas 1900. aastal kogu maailma elanikkonnast linnades siiski vaid umbes 14 protsenti. 20. sajandil, eriti selle teisel poolel aset leidnud oluline muudatus tähendas aga suurte linnade ilmumist ka mujale maailmas isegi siis, kui nendes riikides puudus arenenud tööstus. 21. sajandi esimeseks kümnendiks elas linnades juba suurem osa maailma rahvastikust“ (Clive Ponting „Uus maailma roheline ajalugu“ lk 332)


5.

Senise retseptsiooni põhjal võib öelda, et raamat kipub natuke liiga palju esile kutsuma teatavat matusepidulikkust ja ebakonstruktiivset hardust. Seda aga ei saa lugeda raamatu puuduseks, sest teaduslikkusele pretendeerivates ühiskonnaanalüüsides ei saagi tõmmata selget joont, kus sotsiaalne protest ja valitsuse kirumine peaks üle minema eksistentsiaalseks protestiks ja hiioblikuks needmiseks.


30. august 2012

Filmist ja romaanist



See sai kirjutatud paar kuud tagasi ja ilmus 28.08.2012 kinolehes La Strada nr 21. See oli plaanitud Andrei Zvjagintsevi filmi„Elena“ arvustusena, aga antud tähemärgid said nii ruttu otsa, et otsustasime toimetajaga jätta selle lühikeseks iseseisvaks esseekeseks.

Peatükk 1. on lehes muudetud, sest siinne sisaldab SPOILERIT (ja La Strada neid väldib. Mõistlik.) Ja sisaldab tõesti st kes kardab, see ärgu lugegu. Jätan siia sisse, sest see selgitab, miks dostojevskilikkus pole kohane väljendus selle filmi kohta.




Jäta romaanile, mis romaani, filmile, mis filmi



Mihkel Kunnus

1.
Evan McMurry nimetab Andrei Zvjagintsev „Jelenat“ „imeliste kaadritega ja perfektse näitlejatööga Vene draamaks, mis on dostojevskilik oma moraalsetelt rõhuasetustelt ja tšehhovlik oma keeldumisega nende vahel valida“. Kiitusega võib suuresti nõustuda, aga võrdlused kirjandusklassikutega on eksitavad nagu paraku tavaks.
Iga moraalne komplitseeritus pole veel dostojevskilikkus. Jelena dilemma, mis on filmis pigem põgus kõhklus, väärib pigem kõrvutamist selle vana tobeda anglo-ameerika analüütilise eetikaga, millele meeldib hirmsasti pureda „praktilisi eetikadilemmasid“ a la kas moraalelt õigem on lõigata oma ema viiludeks või panna oma isa põlema, kas sõita rongiga üle imiku või joodiku.
Jelena abikaasa Vladimir saab infarkti ja taastumise ajal plaanib kirjutada testamendi, mille järgi tema varanduse pärib pea tervenisti tema tütar ta eelmisest abielust. Jelena otsustab ta enne tappa, et saaks suurema osa pärandusest, mille abil turgutada oma eelmisest abielust pärinevaid lapsi. Jah, sooritab mõrva altruistlikel eesmärkidel nagu Raskolnikovgi, aga see kõrvutus on väga pinnaline ja sündmustikku puudutav. Mööndusi öeldes: „Jelena“ lõppeb seal, kust Dostojevski alustab. Mingist mõrvajärgsest „elava Jumala“ kätte sattumisest pole siin juttugi. Ometi peitub just selles Dostojevski suurus inimhinge mõistmisel, ratsionaalsusele kättesaamatute keeldude ja seaduspärasuste esile toomisel.
Tšehhovlikku otsustamatusesse võib jääda vaataja ka siis, kui vahelt enne lõputiitreid tsiteeritaks – emba-kumba – dekaloogi ranget tapmiskeeldu või mõnda (Raskolnikovi inspireerinud) materialistlikku utilitaristi.

2.
Dostojevski on iseäranis raskesti ekraniseeritav, sest ta on inimese sisemaailma kujutaja par excellence. Dostojevski toob esile seda, mida ei saa silmaga näha ja lisaks ka seda, mida ei saa puhtmõistuslikult tuletada. Küll aga võib iga filmitegija Dostojevskilt õppida ning ka luua talle filmide kujul häid illustratsioone. Viimane kõige dostojevskilikum filmikogemus oli siinkirjutajale Steve McQueeni „Häbi“. Mis teeb Brandon Mulliganile ta õe läheduse talumatuks?
Ei Kant, Mill ega Bentham (saati Peter Singer!) suudaks Raskolnikovi suunas sõrmega vibutades öelda: „Ei  tohi! Muidu kaotad oma võime läheduseks nii ema kui õega, inimestega, kes olid sulle senini kõige kallimad!“ On psühholoogilised piirid, millest üleminekutel pole tagasiteed, hoiatab Tammsaare pessimistlikumalt, sest tema usk karistuse lunastavasse toimesse (täpsemalt, halastajata halastuse võimalikkusesse) on väiksem.  

3.
Ma saan aru, et epistemoloogiline kategoorilisus ei ole tänapäeval eriti moes, aga ometi on Mathura arvustus McQueeni „Häbile“ ( "Sirp" 09.03.2012) enam-vähem igas mittetehnilises punktis täiesti vale. Mathura alustab nii:
„Aasta oli 1967 ja The Beatles laulis, et vaja on armastust ja ei midagi muud. Nüüd, kui sellest on möödas kolmkümmend viis aastat, on armastus küllap endiselt kõik, mida inimene tõepoolest vajab. Ainult et kuidas seda leida, on ikka ühtviisi hoomamatu; pealegi on „armastus” sõnana üha devalveerunud; armastada võib šokolaadi, autot või pesupulbrit. Armastus on kaup nagu kõik muu: kes omab, see järelikult ka armastab. Armastuse (või õigemini selle puudumise) ja iha (kui omamistungi) omavahelisest suhtest kõneleb ka Steve McQueeni uus mängufilm „Häbi”“.
Kui antud tsitaadis alustuseks näiteks sulgude sisud ära vahetada, läheks pilt juba üksjagu õigemaks.
Mulligan ei viskle ju iha kui omamistungi käes, täpselt vastupidi!, tal puudub igasugune omamistung, tema piin on just nimelt see, et tema iha on ilma igasuguse omamistungita. 
Nagu Robert Musil ütleb, just „truudus kuulub omandikompleksi“, on minu mees, minu naine, minu elukaaslane; ükski seksiklubi kunde ei kasuta väljendit „ta sai minu omaks“ ning ka muu armastuse fraseoloogia kattub üldiselt omanditerminoloogiaga – inimene on odav, kui tahetakse ainult seksi, ainult iharahuldust; kallis inimene on kallis, on oma; oma inimest kardetakse kaotada jne.
Just Mulligan on palju lähedam hipi-ideoloogia vabaarmastajale, mitte tema õde (keda Mathura hipilikuks nimetab!), kes piinleb õnnetult kaotatud armastuse ja-ehk ühepoolse truuduse käes, vabaarmastuse võimetuse käes.
Peategelane Dolgoruki hüüatab „Noorukis“ (üks Dostojevski autobiograafilisimaid suurromaane; e.k. 1940): „Teil on tulevikus kasarm, ühiskorterid, strict nécessaire, ateism ja ühised naised ilma lasteta – see on teie finaal, tean ju seda“. The Beatels&co ei halastanud muidugi isegi sellisele kodanlik-traditsionalistlikule piiraja-institutsioonile nagu juuksur ja andis kõigiti oma parima, et peaaju tervenisti selgroo sisse nagu teokarpi tõmmata, aga ei aidanud ei narkootikumid, alkohol ja isegi mitte elektriga võimendatud muusika, ikka kippus paarikiindumine ja truudus peale nagu uni silma ning ühes ideoloogilisemalt järjekindlamas Saksa hipikommuunis (loe: kasarmus) pidi pea-vabaarmastaja isegi ametliku monogaamiakeelu sisse seadma.
Jaan Kapliski kirjutab pihtimuses „Isale“: „Vaba armastus on kena, aga mulle tundub, et inimestel ei ole võimet armukadeduse ja mahajäetuse valust üle saada. Mõlemad võivad inimese hävitada ja ma ei usu, et meil on õigust seda niisama, oma õnne või mõnu nimel teha. Kuigi reegleid siin anda ei saa, neid saab anda vaid oma südametunnistus.“
Aga „head muusikat saab luua ainult ilma südametunnistuseta“ nagu ütleb Clarisse Musili „Omadusteta mehes“, selles biitlite kolmeköitelises antiteesis.
Kaugel Dostojevski kiiluvees looviv Houellebeqc seab hipi-liikumise vabaarmastuse ideoloogia tänapäeva hingelise kalestumisega juba ehk liiga sirgjooneliselt põhjuslikku suhtesse, ometi kuulub tema koos McQueeni „Häbiga“ selgelt vastassuunas ujuvasse traditsiooni kui hipide selgroosurin ja Imagine’i lummutav lalin.

4.
Ka Rainer Sarneti „Idioodis“ polnud Dostojevskit rohkem kui paar hüüdlauset. Omas žanris muidugi väga vaadatav film, aga dostojevskilikkusest parsekite kaugusel.
1878 kirjutas Dostojevski ühele austajale:
„Te arvate, et ma kuulun nende inimeste hulka, kes päästavad südameid, vaigistavad hingi, peletavad muret? Mõnikord kirjutatakse mulle niiviisi, aga mina tean kindlalt, et ma olen pigem võimeline pettumust ja vastikust sisendama. Sussutama pole ma meister, kuigi olen seda proovinud. Aga paljud vajavad just seda, et neid sussutataks“.
Dostojevski karakteritel esineb lausa peajupõletikus päädivat süütunnet, tema kese on viimseni piitsutatud mõistus ja tunnetus, inimese motivatsioonidünaamika ja moraalse dialektika esile toomine kogu selle pöörases komplekssuses, ta esindab igasuguse lummamise ja meeleaistingutesse uinumise vastandtendentsi.
Aforistlikumalt: Dostojevski ei näita Jumalat kirikus, Dostojevski näitab Jumalat seal, kus kirikust pole haisugi.

5.
Georg Henrik von Wright on öelnud, et „ainsaks õigustuseks Dostojevskist kirjutada on püüd tekitada inimestes huvi õppida tema enese käest“ (siin püüaks tekitada inimestes huvi tutvuda ka von Wrighti enda suurepärase käsitlusega Dostojevskist, kogumikus „Minerva öökull“, Vagabund, 1996). Eks see soovitus käi ka filmide kohta. Ja häda nagamannile, kes arvab, et film võib raamatulugemist asendada!
Aga häda ka demokraadile ja rahvavalgustajale, kes arvab, et saab audiovisuaalia kirjasõnaga asendada. Kirjasõna on liiga elitaarne. Kasutades Dostojevski suurinkvisiitori mõtteskeemi: nii valgustusliku humanismi kui ristiusu nõudmised ületavad kaugelt selle, mida lihtne inimene on suuteline täitma. Kuidas saab see, kes inimesi armastab, öelda: „Paljud on kutsutud, kuid vähesed seatud?“.   
Film on võrratult demokraatlikum kui romaanikunst, kirjasõnas avalduv vaimsus. Ja mitte ainult.
***

Aasta alguses refereeris alalises klikinäljas netimeedia filosoofi ja meditsiinieetiku Francesca Minerva seisukohta, et „kui vanemad last ei soovi, beebi kasvatamine läheks liiga kalliks või pärast sünnitust selgub, et laps on puudega, peaks vanematel olema ühe päeva jooksul pärast sünnitust õigus paluda arstidel laps tappa“. Seisukoht on üpris ebaoriginaalne (raskolnikovlik mõistusega liialdamine) ja ei vääri erilist tähelepanu, küll aga on üpris ilmekas üks kommentaar:
„Vigase lapse puhul võibolla õigustatud, aga kõik muud põhjused olid absurdsuse tipp. Et ema otsustab peale sünnitust, et ah, ma ei viitsi ja mul pole energiat ning arst teeb lahkelt lapsele otsa peale? Uskumatu lihtsalt. Ja ei saa väita, et abort ning lapse tapmine peale sündimist sisuliselt sama asi on. Abordi puhul on laps veel nii väike ja ema ei näe teda, peale sündi aga näeb ju ema oma last. Milline inimene laseks peale oma vastsündinu nägemist ta ära tappa? See peab olema eriti külm, kalk, enesekeskne ja südametu inimene“.
Moraaliotsus seotakse teo nägemisega. Kogu Platoni-Kanti kaanon maigutab siin abitult suud.
See pole juhus, et just filmikaadrid seafarmides toimuvast tekitas nii ägeda ühiskondliku vastukaja.
Inimese moraaliotsuste kujundamisel on tajusüsteemil (ja seega ka filmil) märksa olulisem roll kui valgustus-humanistlikus traditsioonis kombeks eeldada.
Lev Tolstoi kirjutab oma „Pihtimuses“: „Mulle tegi surmanuhtluse pealtnägemine Pariisis selgeks, kui vähe abi oli minu edu-ebausust. Kui ma nägin pead keha küljest ära tulemas ning mõlemat eraldi mütsti kasti kukkumas, siis sain ma mitte üksnes mõistuse, vaid kogu olemusega aru, et mitte mingisugused olemasolevad mõistlikkuse ja edu teooriad ei suuda seda tegu õigustada, ning kui ka kõik maailma inimesed mis tahes teooriate alusel maailma loomisest saadik seda vajalikuks oleksid pidanud, siis mina ikkagi tean, et nii ei tohi, et see on halb, ning seepärast tuleb mul otsustada, mis on hea ja vajalik, mitte kaasinimeste sõnade ja tegude, vaid mu enda südamehääle järgi“. 

23. august 2012

Fundamentalismi õnnetusi


Küllap see on nüüd üks neid kordi, mille kohta on teravmeelitsetud, et netivaidlus on nagu paraolümpia: isegi kui võidad, oled puudega.


Aga noh, olen ikka püüdnud siin blogis enamasti õiglane olla. Ka nende vastu, kelle suhtes õiglust ei peeta tihti heaks tooniks. Näiteks seksuaalvähemused, debütandid, toorfeministid jne.


Tihti kohtab meedias sellist äraspidist diskrimineerimist a la tumedanahalised ei pea aru saama sõnade kultuurisõltelisest tähendusest [aga meie, valged, peame], venelased ei pea aru saama, et on olemas erinevad ajaloonägemused [aga meie, eestlased, peame] jne. See on selline ennastimetlev patroneerimine. Üleskutse stiilis " no targem annab järele [ja meie oleme ju targemad!]". Kuna oleme ilmselgelt isandlikul positsioonil, siis olgem suuremeelsed isandad, pigistame neegrite, homode, naiste jms eksimuste juures silma kinni!

Seega tuleb vist ka fundamentalistide vastu õiglane olla.


Olen ikka tsiteerinud ühte lõiku Schopenhaueri "Elutarkusest":
„Kuulus küünik Krates sai muusik Nikodromoselt nii tugeva kõrvahoobi, et nägu paistetas ja veriseks muutus. Seepeale kinnitas ta oma laubale tahvlikese pealkirjaga N
ικοδρομος εποιει [Nikodromose töö], mille tõttu sattus suurde häbisse flöödimängija, kes oli hakkama saanud seesuguse toorusega“.

Kirjalike tegevuste suhtes kehtib see eriti hästi. Kui ma kirjutan arvustuse, mis on üks alatu löök, siis saab igaüks kõrvutada arvustust ja teksti ning kui ma olengi saanud hakkama toorusega, siis satun häbisse mina, mitte löödu.
(Näiteks teatrikriitikuil seda garantiid südamerahule pole)

Seepärast pistan ma selle sissekande lõppu ka vastuse mu „Surmakultuuri arhitektide“ arvustusele, Toomas Vooglaidi töö. Olgu see õpetuseks.

Enne veel mõned mõrkused ja märkused.
Myrymi igati kohasele kommentaarile vastuseks muu hulgas.


Myrym:

“kuidas siis tõlgendada, et, tsiteerin: "Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele"? See, et iga organism saab osaleda Elu kaunis hubelevas lõkkes või suurejoonelises hargnemises, näiteks ka huumusena nartsisse väetades, on pigem paratamatus kui miski, mis vajaks deklareerimist ja kaitsmist. Võib-olla tuleks nentida, et kui bioloogia seisukohast ongi viga rääkida üksikutest eludest ja viia pidevusse sisse katkelisus, siis tegu on "veaga, mida tehakse" kultuuris väljaspool bioloogiat, st kui eetika sõnavaras kasutatakse, mitte ainult lohakusest, "elu" nii, nagu näiteks inimõiguste deklaratsioonis, kas siis on kõige otstarbekam järjekindlalt osutada selle kasutuse väärusele bioloogia seisukohalt?[…]Või on emakast väljumine (või nabanööri läbilõikamine) või kuskil mujal mingi piir, kust alates muutub proportsionaalseks rääkida/kõmistada "pühast inimelust" ja õigusi deklareerida, MINGIL hetkel ju hakatakse kaitsma kahejalgse rakukobara elusat eksistentsi?”

Probleemi olemusest on väga hästi aru saadud. Viis pluss.
Tõepoolest, MINGIL hetkel hakatakse kaitsma ühe rakukobara eksistentsi. Maimets oma artiklis näitabki (loe siit!), et selle hetke, selle piiri tõmbamine on suuresti kokkuleppeline (sest pole mingid järsku bioloogilist jõnksatust (mille saaks lugeda hinge sisenemiseks/tekkeks)).

Viide inimõiguste ülddeklaratsioonile on ka ülimalt kohane, olen ka ise seda korduvalt teinud nt nii:
„Humanist Settembrini nokkis jõuluõhtul veidi proua Stöhri kallal ja „kõneles siis pisut puusepapojast ning inimsoo-õpetajast, kelle sünnipäeva pühitsemist täna teeseldi. Kas too mees tõesti elas, olevat ebakindel. Sündinud aga olevat toona üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega, – ühe sõnaga individualistlik demokraatia, mille võidukäik katkematult edasi kestvat kuni tänapäevani.”
Kristliku maailmavallutuse üks ilusamaid žeste on vahest inimõiguste ülddeklaratsioon, ent üks võikamaid teisendeid kommunistlik ideoloogia, täielikult vastu maad laiaks löödud  kristlus.“ 


Inimõiguste ülddeklaratsioonis on inimene määratletud negatiivselt st eituste kaudu (rassita, rahvuseta, kodumaata, religioonita jne), mitte positiivselt st tunnuste komplektina.
Milles probleem? On võimatu määratleda jumalanäolisust/surematut hinge maistes kategooriates (aga just see on inimõiguste subjekt). Nii pea kui määratlema hakkad, ilmneb, et see piir ei jookse mööda inimliiki – osad inimisendid jäävad välja (ja osad mitteinimesed sisse, seepärast ongi võimalik loomaõiguslus).
Seda paradoksi kasutab metoodiliselt Peter Singer (mistõttu on ta mulle tüütuseni igav, ta artikleid võiks samahästi produtseerida arvutiprogramm).

Probleem on inimese määratluses. Enamikes diskussioonides sõna inimene sisuks mõni meie- ehk oma-kategooria laiendus st sisu on kultuuriline (hea ülevaate saab nt Silver Rattasepa artiklist "Vikerkaares" 2012 nr 7-8; see on üldse väga hea number, osta see!).

Toomas Vooglaid:
„Edasi hüppab Kunnuse terav kultuurikriitiline pilk „suurepäraseid aimeartikleid kirjutava bioloogi” Toivo Maimetsa ja „katoliikliku taustaga” Toomas Vooglaiu, st minu tagasihoidliku isiku mõne aasta tagusele diskussioonile „Akadeemias”, aga ma ei tahaks sellel siinkohal pikemalt peatuda, kuna jõudsime Kunnuse blogis selle teema üle juba mõtteid vahetada. Ehk ainult niipalju, et tema kokkuvõttev lause „elususe seisukohalt on see [organismide] hargnemine olnud alati pidev ja mitte katkeline”, kus „pidevuse” positsiooni kaitsmine omistatakse „bioloogide konsensusele” Maimetsa isikus ja „katkelisuse” positsiooni kaitsmine katoliiklusele minu isikus, nõuab minu vaatenurgast nähtuna taas korrigeerimist. Kui arenevat embrüot ei tunnistata inimesena (Maimets), siis teoreetiliselt ju katkeb inimelu edasikandmine ja see hakkab iga kord uuesti arenema mingitest mitte-veel-inimlikest algetest inimsuse suunas. Ning vastupidi, kui uus (loomulikult väljaarenemata) inimene tekib eostumisel, vaid siis antakse inimlik elu edasi pidevalt, so katkestuseta.”

Toon olulise veelkord esile:
„Kui arenevat embrüot ei tunnistata inimesena (Maimets), siis teoreetiliselt ju katkeb inimelu edasikandmine ja see hakkab iga kord uuesti arenema mingitest mitte-veel-inimlikest algetest inimsuse suunas.“

Mida tähendab bioloogilises mõttes inimene? See on liik st sel on tähendus ainult suhtes teiste liikidega. Aga kogu paljunemisprotsess käib ühe liigi sees (see ongi liigi tavalisim määratlus), teisisõnu, paljunemisprotsessist rääkides on kategooria "inimene" sisutühi. Igale etapile võib ette kirjutada "täpsustuse" inim- : inimsperm ühineb inimmunarakuga tekib inimsügoot jne.
„Kui arenevat embrüot ei tunnistata inimesena“ – pardon my french, herr Vooglaid, see konstruktsioon on nonsenss. Kogu paljunemisprotsess on ühe liigi sees, seega selle protsessi erinevate etappide kirjeldamisel ei saa teha inimene-mitteinimene eristust, sest inimene-mitteinimene on liikidevaheline eristus, aga paljunemine on tervikuna liigisisene.

”Ning vastupidi, kui uus (loomulikult väljaarenemata) inimene tekib eostumisel, vaid siis antakse inimlik elu edasi pidevalt, so katkestuseta” – lollus! Paljunemisel pole liigiteket. Pole mingit inimlikku elu, on elusus ja see läheb päris fülogeneetilise alguseni välja. Paljunemine on ühe organismi välja kasvamine teisest, sujuvalt ja järkjärgult. Ja see on pidev elususe mõttes ja liigisisene st elus-mitteelus eristus on mõttetu ning mõttetu on ka inimene-mitteinimene eristus.

Mul on kahju, on võimatu leida mingit loodusteaduslikku ekvivalenti (surematule) hingele. Parimal juhul on see ontogeneesi ehk organismimõiste reifitseerimine.

Kordan: elus-mitteelus eristusel pole paljunemisprotsessis midagi peale hakata. Elusus on pidev.

Kalevi Kull:
”Surma tundes teame, et piir elusa ja elutu vahel on õige järsk. Surmast elu tagasi ei saa. Eluks on igal juhul vaja elu ennast. See on tore küsimus: kaua me oleme elus olnud? Võib kaunis kindlasti öelda, et üheski meie praegusel hetkel elusas rakus pole elu katkenud juba vähemalt kaks miljardit aastat. Me oleme seega olnud nii kaua kogu aeg elus. Miski – seesama elu ise – on kogu aeg edasi kandunud ilma kordagi katkemata neis rakkudes, neis kehades, mis praegu elus on.”

****

Toomas Vooglaidi artikliga võiks polemiseerima jäädagi, aga see oleks liialt ressurssikulukas. Mõtlev inimene näeb ise, kus ja mis seal nihkes.
(Esimene lõigu kokkuvõte: „Kunnus väidab, et teispoolsuse kadudes muutub kristlus irratsionaalseks, aga, ha-haa, hea jobu, teispoolsus on ju olemas ja kristlus pole irratsionaalne“ – no mida ma argumenteerin siin?)


***

Paar kultuurikriitiliselt representatiivset märkust siiski teeks:

Toomas Vooglaid: „Olles selgitanud oma positsiooni asub Kunnus vaagima raamatut, mida kandvat hoiakut võib tema arvates „mööndustega nimetada katoliiklikuks fundamentalismiks”. On kohe näha, et talle ei meeldi selged seisukohad ja teravad piirid, ta eelistaks pooltoone ja mitmesuguseid varjundeid”

Siin on tõesti eluhoiakuliste temperamentide kokkupõrge. Nimelt omadussõna "piiratud" on intellekti ees kindlasti negatiivne (piiratud mõistus, eks), aga moraali sees positiivne (moraal ongi piirid).
Kirjutasin sellest pisut ka varem:
”Konservatiivne) moralism ja (revolutsioonilembene) idealism on mõlemad üpriski anti-intellektuaalsed; nende mõlema eesmärgiks ja eelduseks on märkimisväärne intellektuaalne piiratus, kusjuures mõlemal juhul tajutakse tüüpilisi intellektualismi voorusi – paindlikkust, kompromissivõimelisust, nüansirikkust, pooltoonidega arvestamist – puudustena. Nii moralist kui idealist jälestavad kompromisse, vastutulekut ”vaenlasele” jne. Moralist väljendab seda eelkõige ranguse ja puhtuse kategooriates, idealist põlgusena konformismi, piskuga leppimise jms vastu.
Ja mõlemad väljendavad oma rahulolematust praeguse olukorraga mõne lööklauselise nõudmise näol; nad esindavad nõudvaid hoiakuid ühiskonnale.”

Fundamentalism on tõesti antiintellektuaalne (normatiivse moraali seljavõit intellekti üle): Mida teravamad, rangemad ja selgemad piirid, seda parem.
”Abort on patt. Punkt.” Selle lause võib isegi papagoile selgeks õpetada. Aga siis tuleb intellektuaal ja hakkab urgitsema, tooma esile pooltoone, moraalselt ähmasemaid olukordi  ”Aga kui tegu on vägistamisega? Aga kui lapse saamine on emale üliohtlik ja laps on kindlalt üliraske puudega?  Jne” Sellised ähmasused ja hämarolukorrad fundamentalistile ei meeldi. Hästi lihtne on karjuda: ”Abort on mõrv! Punkt.”
Või siis need igasugused katseklaasiviljastamised ja surrogaatemadused ja… no pagan! Selgust ja teravaid piire!



Aga ühiskond toimib mõistagi pigem traditsioonide ja kommete, mitte intellekti baasil. Vabandan väärtushierarhiat ähmastamast, aga ka intellekt on suhteline hüve, mitte üliväärtus.

*

Siis
Toomas Vooglaid:
”Katoliku kiriku antikristlikkus ilmneb siis Masing-Kunnusliku loogika järgi ilmselt selles, et ta kaitseb perekonda ja võitleb selle eest, et senise perekonnastruktuuriga poleks lõpp, hoolimata „Kristuse tõeliste jüngrite”, sekularistlike relativistlike humanistide (edaspidi: sekumanistid, sekumanism) pingutusest Jeesuse antiperekondlik õpetus lõpuks ometi ellu viia. Kirikluse hale agoonia. Kunnuse arvates. See on nii suurejooneline visioon maailmaajaloo jõujoontest, et vääriks äranimetamist: näiteks „kunnism” poleks paha nimi.”

Öeh…
Igati liigutav kui üht kultuuriloolist aabitsatarkust üritatakse sinu nimega pärjata, aga ei saa seda vastu võtta… Loetagu Ilmar Vene „Pahustumist“ või John Gray’d (nt sealt samast "Vikerkaarest" alustuseks), Thomas Manni ("Võlumägi") või Marchel Gauchet’d (väike vihik ilmunud ka LR'is). Ampluaa on lai. Viimane (one ofFrance's most prominent contemporary intellectuals) on muide juba aastakümneid kunnist ja kirjutanud sellest pakse teoseid veel enne minu sündi (ennetavad plagiaadid, naah). Ka katoliiklased ise on seda pihtinud nt Unamuno „Püha Manuel hea, märter“(läks index librorum prohibitorumisse!) , Jeesuse viimne kiusatus Kazantzakise järgi (läks index librorum prohibitorumisse!) oli just nimelt kiusatus luua pere, pageda kodukolde ette sooja jne…. eeh. Siin ei oska vaprale misjonärile öelda muud soovitust kui otsi lolli… (ja tema nimi on leegion).


Veel:
Toomas Vooglaid: „Kunnuse püüd labastada pühadust võrreldes seda peldikuuksega on tülgastav, isegi kui see on tingitud pigem iga hinna eest mõne vaimukuse väljapigistamise taotlusest.“
Ei. Olin lihtsalt täpne.
„Pühadus on nagu peldikuuks –  selle funktsioon midagi varjata, katta kinni ebameeldivus, mille kaotamiseks pole insenerlikku väge.“
Usk inimmõistuse, täpsemalt selle insenerliku väe kõikvõimsusesse on valgustusliku humanismi üks keskseid komponente ning see usk on kaunikesti elujõuline. Aga kui ta kaotab selle usu, siis võivad hakata kehtima need Pauluse hoiatused  a la „kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad” jms. Muide, just surmakultuuri arhitekt Nietzsche hoiatas selle lollaka optimismi eest positivistliku joovastuse palavaimail päevil.
Mis puudutab peldikuust, siis ka see on täpne kujund, mitte pingutatud vaimukus. Žižeklikult võiks öelda, et teoloogiline kurjuseprobleem ja teodiike pole teoloogilne kurjuseprobleem ja teodiike, vaid sitast mitterääkimine. Sellest annab hea ülevaate Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses“ ptk 6.
Väike reklaamtsitaat: „Sitt on raskem teoloogiline probleem kui kurjus. Jumal andis inimesele vabaduse ja nõnda võime lõppude lõpuks möönda, et tema pole vastutav inimlike kuritegude eest. Kuid vastutust sita eest kannab ainult see, kes inimese lõi.“

***

Väike märkus veel. Pole ma mingi antikatoliiklane ja pole ma ka mingi humanist. Humanismi kitsaskohti olen rohkem kui ühes artiklis esile toonud ning paljud mu kirjutised sisaldavad küllaga katoliiklikke positiivsusi – kel silmad, see nähku.

Küll aga mulle ei meeldi fundamentalism ning väiklus ja madalus. Wikeri ja DeMarco suguste kasutatavad võtted meenutavad kirjaoskamatutele massidele peetavaid hurjutuskõnesid. Eestis on ja on olnud küllaga väga sümpaatseid katoliiklasi. Fanny de Sievers ei laskunud kunagi sellise tigetseva labasuseni, ta oli puhas positiivsus. Või millist suursugusust ja kõrgvaimust õhkub Vello Salost! Mihhail Lotman on kitsarinnalisuse täielik vastand… või millist kirjandust annab välja Johannes Esto Ühing!  Philippe Jourdani avalikud sõnavõtud on alati igati mõistlikud ja avarad.


Eeh…


„Kuulus küünik Krates sai muusik Nikodromoselt nii tugeva kõrvahoobi, et nägu paistetas ja veriseks muutus. Seepeale kinnitas ta oma laubale tahvlikese pealkirjaga Nικοδρομος εποιει [Nikodromose töö], mille tõttu sattus suurde häbisse flöödimängija, kes oli hakkama saanud seesuguse toorusega“






Kultuurikriitik Kunnuse tagurpidine tunnetus

(Käesoleva kirjatüki poleemilise žanri tõttu on see kohati ehk hoogsam kui ma sooviksin, aga olgu pealegi, vast on lõbusam lugeda.)

Kultuurikriitik Kunnus, Mihkel üllitas 26.07 ilmunud Sirbis kriitika Elukultuuri Instituudi poolt väljaantud raamatu „
Surmakultuuri arhitektid” aadressil pealkirjaga „Kirikluse agoonia ehk Kristuse teine tulemine”. Kahjuks on emotsionaalne šokk, mille Kunnus on „Surmakultuuri arhitektidega” kohtumisest saanud, kohati kahjustanud tema muidu sageli üsna vahedat analüüsivõimet.

Teispoolsuse kaotsiminek

Artikli sõnumi on Kunnus kokku võtnud nii: „Teispoolsuse kadudes kristlus ainult fundamentalistlikuna esineda saabki, sest enam pole lepingut (käitud nii, siis saad taeva), vaid ainult irratsionaalne nõue: käitu nii!” See kokkuvõte iseloomustab üsna hästi sekularistlik-ateistlik-materialistlik-liberalistlik-pluralistlik-relativistlik-(post)modernistliku(...) humanisti arusaama: teispoolsus kadus (või: jumal suri) ära, seega leping kehtetu, järelikult kristlus fundamentalistlik (loe: irratsionaalne). Sellega seoses meenub Kristuse tähendamissõna viinamäe rentnikest, kes omaniku poega nähes arutasid, et lööme poja maha, siis saab viinamägi meile...
Või kuningast, kes rändas teisele maale ja kellele mõned alamad saatsid sõna järele, et nad ei taha teda tagasi; ja kui kuningas oli kätte võitnud tolle kauge maa, tuli ta tagasi, laskis tuua enda ette need, kes teda tagasi ei tahtnud ning need kurjal viisil ära hukata... :( Niipalju Kristuse teisest tulemisest. Erudeeritud ja avarapilgulise relativistina peaks Kunnus ju teadma, et teispoolsus näib kaduvat ainult teatud kindlast vaatenurgast, teisest vaatenurgast põle ta kadunud ühti. Ja mõne nurga tagant võime äkitselt sellega silm-silma vastu seista või koguni ise sinna sisse sattuda (ja mõnest vaatenurgast koguni paratamatusega). Aga sarnaseid vastuolusid leidub artiklis teisigi.

Fundamentalism

Teemaks, mille ümber Kunnuse tants peamiselt käib, on fundamentalism. Ülaltsiteeritud kokkuvõttes mainitakse kristluse põhimõttelist fundamentalistlikkust (teispoolsuse kaotsiminemise tulemusena), artikli jooksul jõuab ta aga sarjata katoliikluse fundamentalistlikkust, raamatu „Surmakultuuri arhitektid” autorite fundamentalistlikkust ja raamatule eessõna kirjutanud Varro fundamentalistlikkust. Siia jääks veel lisada igasuguse religioosse maailmavaate fundamentalistlikkus (mis jäi ehk lehe mahupiirangute tõttu artiklist välja) ja lõppeks mistahes mitte-sekularistlik-ateistlik-materialistlik-liberalistlik-pluralistlik-relativistlik-(post)modernistlik-humanistliku maailmavaate fundamentalistlikkus ning saaksimegi igasugusest fundamentalismist vaba „väga leebe, end turvaliselt tundva ja suure võimekusega erudeeritud intellekti”, millele, jääb mulje, Kunnus tagasihoidlikult pretendeerib. Tõsi, ta hoiatab intellektuaalse nivoo väikseimagi alanemise eest, „muidu muutub ta [relativistlik pluralism] hõlpsalt suisa enda vastandiks.” Ja kahjuks näib, et Kunnus ei ole suutnud enesele esitatud kõrgetele nõuetele täielikult vastata.

Selline relativistlik liberalistlik pluralist, aka „intellektuaalselt aus ja avara silmaringiga inimene”, on (valuliselt) avastanud, „et puudub nii tunnetuse kui moraali Archimedese punkt” (loe: tõde). Ammutuntud paradoks on muidugi see, et siis puudub Archimedese punkt ka selleks avastuseks; teisisõnu: tõdemus, et tõde pole, on seesmiselt vastuoluline, st irratsionaalne (ja seetõttu muidugi valuline nagu Kunnus sedastab). Ja püüd seda irratsionaalsust kehtestada üldkehtiva normina on kahtlemata „enesegapiirnematu” ja „sõjakas”, mis on samuti fundamentalismi Kunnuse poolt identifitseeritud tunnused. Seega näib, et oma alusprintsiibi poolest irratsionaalne ja oma üldkehtivuspretensiooni poolest enesegapiirnematu relativism on veelgi fundamentalistlikum fundamentalism kui kõik eelmainitud fundamentalismid, mis vähemalt oma aksiomaatikas taotlevad mõistust mitte solvavat kooskõlalisust.

Olles selgitanud oma positsiooni asub Kunnus vaagima raamatut, mida kandvat hoiakut võib tema arvates „mööndustega nimetada katoliiklikuks fundamentalismiks”. On kohe näha, et talle ei meeldi selged seisukohad ja teravad piirid, ta eelistaks pooltoone ja mitmesuguseid varjundeid, elu ja surma küsimustele eelistaks ta alkoholi- ja tubakapoliitikat. Jah, kujutan ette küll, et ühe veendunud relativisti jaoks võib elu ja surma probleem olla lihtsalt „vaatenurga küsimus” ja osutamine massilisele tapmisele „ülepaisutatud paatos”.

Samas olen ma Kunnusega nõus, et raamatu sihtgrupiks on pigem katoliiklased või üldisemalt kristlased, kes ei vaja veenmist surmakultuuri reaalsuse või selle moraalse iseloomu suhtes, vaid pilguheitu selle kujunemise lukku ja mehhanismi. Selles mõttes on see tõesti „oma mätta raamat”, ehkki pole muidugi välistatud, et mõni intellektuaalselt aus, avara silmaringiga, leebe, end turvaliselt tundev ja suure võimekusega erudeeritud intellekt saab üle oma instinktiivsest vastikusest kaasaegset kultuuri oluliselt mõjutanud inimeste elulugude vastu (jutustatud „nii vastikute inimeste” poolt) ja avastab sealt midagi enese jaoks tähelepanuväärset. See, et ühele liberalistlik-pluralistlik-bla-bla-bla-humanistile tunduvad raamatus esindatud seisukohad ja hinnangud väiklastena, pahatahtlikena, pilkavatena, küünilise demagoogitsemisena ja intellektuaalse ebaaususena näitab pigem elu- ja surmakultuuri kandjate väärtushinnangute kardinaalset erinevust just nendes -- elu ja surma, headuse ja kurjuse küsimustes.

Eesmärk pühitseb abinõu

Siin jõuab Kunnus oma süüdistuseni katoliikluse vastu -- nimelt kõlavat intellektuaalse ebaaususe „moraalne versioon” just ühe katoliikluse tunnusvormelina: eesmärk pühitseb abinõu. Kui ma ei usuks, et Kunnus lihtsameelselt korrutab levinud anti-jesuiitlikku müüti, asjasse kunagi vähimalgi määral süvenenuna, siis võiks eelnev väide olla väga heaks näiteks intellektuaalsest ebaaususest. Oleks Kunnusel kärbsesitagi jagu aimu katoliiklikust moraaliteoloogiast, siis ei söandaks ta nii häbitult valetada. Kui ta peaks seda lugu siin lugema juhtuma, siis saaks ta end antud küsimuses veidi harida Notre Dame'i Ülikooli Maritaini keskuse
leheküljel.

Et kuitahes hea eesmärk ei saa muuta heaks vahendit, mis on iseeneses halb, on üks moraaliteoloogia vundamente. Ent kogu surmakultuuri abordi-retoorika lähtub vastupidisest postulaadist. Ehkki tunnistatakse, et abort on paha ja keegi seda ei taha, leitakse et rahvastiku kasv, vilets majanduslik olukord, halvad suhted abikaasa või „sõbraga”, karjäär või paha enesetunne kaaluvad selle paha üles, et nende probleemide lahendamine õigustab loote tapmise, et eesmärk „pühitseb” abinõu. Seega püüab Kunnus pookida katoliiklusele printsiipi, mida surmakultuur ise massiliselt rakendab oma väärakate ideoloogiate ellurakendamisel. Oleks Kunnus piisavalt avara silmaringiga ja erudeeritud, et olla tuttav katoliikliku moraaliteoloogia alustega, siis peaks ta seda väidet esitades olema intellektuaalselt ebaaus. Eelistan uskuda, et tema silmaring võib veelgi avarduda ja et tema intellektuaalne ausus võimaldab tal tunnistada oma eksimist ja loobuda alusetutest süüdistustest.

Argumentum ad hominem

Osalt seisneb Kunnuse süüdistus autorite vastu väites, nagu kasutanuksid nad argumentum ad hominem demagoogiavõtet. Tõepoolest, pealiskaudsel vaatlusel võib see nii paista: näitavad ju autorid surmakultuuri seda kujundavate isikute elulugude kaudu. Ja see olekski argumentum ad hominem, kui autorid püüaksid seeläbi tõestada midagi, mis ei sõltu vahetult vaadeldavate isiklikust elust ja moraalsusest. Näiteks tõestada, et nende seisukohad on pahad, kuna nad kasvasid üles sellistes tingimustest, tegid nii- ja naasuguseid sigadusi vms. St kui nad püüaks tõestada teoreetilist väärakust moraalse väärakusega. Teooria vigasust ei saa tõestada selle autorite moraalsele vigasusele osutades, vaid üksnes näidates teooria enese seesmist vastuolulisust või mittevastavust tegelikkusele. Aga DeMarco ja Wiker ei püüa seda teha. Nad ei püüa üldse tõestada, et nende poolt vaadeldavate isikute mingid seisukohad või teooriad on pahad. See on eeldus, raamatu seisukohalt a priori antus. Mida nad püüavad näidata on just nimelt see, kuidas nende seisukohtade ja teooriate kujunemist mõjutas antud isikute kasvamine, teod ja moraalne elu. See oligi raamatu põhiülesanne -- seose näitamine isiku moraalse elu ja tema teoreetiliste seisukohtade vahel. Öelda, et uurides seda seost moraali ja teooria vahel kasutasid autorid argumentum ad hominem demagoogiavõtet tähendaks väita, et selline ülesandepüstitus ise ongi demagoogiline, et mingit seost isikute moraalse elu ja nende poolt loodud teooriate või propageeritud seisukohtade vahel pole olemas. Mis oleks jabur ja sugugi mitte ühe erudeeritud ja intellektuaalselt ausa bla-bla-bla-humanisti vääriline. Iseasi on see, et autorite poolt väljatoodu ei pruugi kriitikule meeldida, et autorite poolt „halvaks” hinnatud teooria võib talle tunduda hoopis eriti heana, või leiab ta, et elulugudes on eksitud tõsiasjade vastu vms. Tunnistades, et tegemist on „oma mätta raamatuga” Kunnus ühelt poolt nagu mõistaks, kellele ja milleks raamat on suunatud. Aga et sel juhul jääks tal üle ainult õlgu kehitada ja poleks suurt midagi kritiseerida, siis asub ta ühtlasi positsioonile, nagu tahaks autorid oma elulugudega tõestada midagi surmakultuuri tõsiseltvõetavuse või teoreetilise pädevuse osas. Kui nad tahaksid, siis oleks antud formaat täiesti sobimatu. Aga nad ei taha. Kunnus tahab, et nad tahaksid. Siis oleks süüdistustel alust. Nüüd kaotab leebe kultuurikriitik Kunnus psüühilise tasakaalu ja tal tekib tahtmine kaitsta nende „vastikute kitsarinnaliste papikeste”, „tõeliste antivalgustuslike moraalikääbuste” eest „traditsioonilist kirikukultuuri ja katoliiklust, traditsiooni, mis kätkeb endas üht inimkonna vägevaimat vaimumõõdet ja mille mõned rõhuasetused on õhtumaades üha aktuaalsemad”.

Kristlus ja humanism

Milles siis seisneb Kunnuse kaitsekõne? Kõigepealt annab ta vihje selle kohta, mis tulemas on: „Kristlus on religioonist väljumise religioon”. Sisu on selles, et just kristlus pidi päädima humanismis ja ilmalik humanism ongi lihtsalt ilmalikustunud kristlus. Olen üldiselt nõus, ainult selle pisikese täpsustusega, et kuigi kristlus ise ongi Jumal-Inimese religioonina fundamentaalselt humanism selle täielikul ja täiuslikul kujul, siis ilmalik humanism on pelk koorik, „kõlu” ütleks ehk Lao-zi Mälli tõlkes, millest iva on välja heidetud. Kunnus formuleerib oma „kaitsekõne” aforistlikult: „humanismi peaarhitekt on Jeesus Kristus ja (katoliku) kirik on olnud põhimine kaitsemüür Kristuse humanistliku sõnumi imbumisel ühiskonda”. Siis teatab ta, et „evangeeliumitele eelistatakse tegelikult järjepidevalt vana testamenti jmt.” Ning jõuab seejärel nähtavasti oma peamise autoriteedini katoliiklusele hinnangu andmisel:
vürst Mõškin (NB! Algselt kavandatud kui vürst Kristus!): „„Katoliiklus ei ole ju üldse kristlik usk! […] Esiteks üldse mitte kristlik usk!” kordas vürst ülierutunult ja üpris kategooriliselt. „Seda esiteks, ja teiseks on rooma-katoliku usk isegi halvem kui ateism – selline on minu seisukoht! Ateism jutlustab ainult nulli, aga katoliiklus läheb kaugemale: ta jutlustab moonutatud Kristust, keda ta on ise teotanud ja valega rüvetanud – vastupidist Kristust! Ta jutlustab antikristust, ma kinnitan teile, ma vannun teile!””
Didached iseloomustab Kunnus järgmiselt: „pelgalt mainitakse uut testamenti ning siis lajatatakse vanatestamentlikumalt kui vanas testamendis (sina ei tohi mitte X ja Y ja Z ja …!) Milline evangeelium!”

Jah, tõesti, eks öelnud ju Kristus, et ta tuli mitte seadust tühistama, vaid seda täitma, ning et ükski iota ei kao seadusest kuni püsivad taevas ja maa. Aga mida teab Kristus evangeeliumist! Kultuurikriitik Kunnus teab. Vanatestamentliku „sa ei tohi tappa” asemel oleks evangeelsem manitseda „organismide hargnemispuud mõõdukalt pügama”, „sa ei tohi hoorata” asemel „puritaanlikust seksuaalmoraalist pole tolku” ja „sa ei tohi manustada abordiaineid” asemel „karmistatagu alkoholi- ja tubakapoliitikat”. Umbes selline võiks olla Kunnuse humanistlik evangeelium.


„Kaitsekõne” jätkub katoliikluse antikristliku ja antijeesusliku iseloomu veelkordse kinnitamisega. Selle aitab Kunnuse jaoks „puust ja punaseks teha” Uku Masing: Jeesus tuli traditsioonilist perekonda lõhkuma, ässitama pereliikmeid üksteise vastu ning tema nimel neid ja iseenese tervet mõistust vihkama... , kõik see kokku tähendab, et „senise perekonnastruktuuriga on lõpp”. Katoliku kiriku antikristlikkus ilmneb siis Masing-Kunnusliku loogika järgi ilmselt selles, et ta kaitseb perekonda ja võitleb selle eest, et senise perekonnastruktuuriga poleks lõpp, hoolimata „Kristuse tõeliste jüngrite”, sekularistlike relativistlike humanistide (edaspidi: sekumanistid, sekumanism) pingutusest Jeesuse antiperekondlik õpetus lõpuks ometi ellu viia. Kirikluse hale agoonia. Kunnuse arvates. See on nii suurejooneline visioon maailmaajaloo jõujoontest, et vääriks äranimetamist: näiteks „kunnism” poleks paha nimi.

Edasi hüppab Kunnuse terav kultuurikriitiline pilk „suurepäraseid aimeartikleid kirjutava bioloogi” Toivo Maimetsa ja „katoliikliku taustaga” Toomas Vooglaiu, st minu tagasihoidliku isiku mõne aasta tagusele diskussioonile „Akadeemias”, aga ma ei tahaks sellel siinkohal pikemalt peatuda, kuna jõudsime Kunnuse
blogis selle teema üle juba mõtteid vahetada. Ehk ainult niipalju, et tema kokkuvõttev lause „elususe seisukohalt on see [organismide] hargnemine olnud alati pidev ja mitte katkeline”, kus „pidevuse” positsiooni kaitsmine omistatakse „bioloogide konsensusele” Maimetsa isikus ja „katkelisuse” positsiooni kaitsmine katoliiklusele minu isikus, nõuab minu vaatenurgast nähtuna taas korrigeerimist. Kui arenevat embrüot ei tunnistata inimesena (Maimets), siis teoreetiliselt ju katkeb inimelu edasikandmine ja see hakkab iga kord uuesti arenema mingitest mitte-veel-inimlikest algetest inimsuse suunas. Ning vastupidi, kui uus (loomulikult väljaarenemata) inimene tekib eostumisel, vaid siis antakse inimlik elu edasi pidevalt, so katkestuseta. Aga jäägu see esmapilgul veidi kunstlikult siia poogitud teema praegu edasiarenduseta.

Ütlesin „esmapilgul”, kuna järgmises lõigus selgub selle vajadus -- nimelt vajab kunnism ühenduslüli „katoliikliku” bioloogilise katkelisuse ja „humanistliku” ühiskondliku katkelisuse vahel. Ja kui ühenduslüli on vaja, siis tuleb see konstrueerida. Fiat! Kunnus on vahepeal laupkokkupõrkest fundamentalismiga toibunud ja tõusnud taas jumalikesse kõrgustesse, kust tal on hea ülevaade kõigist ja kõigest kultuurimaastikul toimuvast, olgu see kristlus või humanism. Kuna edasi on kunnistlikku mõlgutust „kristliku hinge jumalanäolisusest”, humanisti ja kristlase lähisugulusest, nende bioloogia- ja evolutsionismijälestusest jms natuke igavavõitu jälgida, siis hüppan edasi lõigu lõppu, kus esineb üks huvitavam lause:
Kui moraalsust konstitueerib suhe teise inimesse (ilmalikkus), mitte suhe Jumalasse (kiriklus, katoliiklus), siis peab nõustuma valgustuslike loosungitega à la Bertrand Russell: „Kristlik religioon oli ja on oma kirikute kaudu organiseeritud kujul kõlbelise progressi peavaenlaseks maailmas”. 
Hoolimata antud lause hüpoteetilisest vormist näib Kunnus kinnitavat, et just nii see on. Siin on ta, kas teadlikult või mitte, jõudnud lõpuks juurte juurde.

Armastus ja sallivus

Kui Kristus kinnitab, et esimene käsk (moraalsust konstitueerivas) seaduses (muide vanatestamentlikus samavõrd kui uues) on armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast, siis Kunnus tõmbab esimese poole maha (sest Jumal „sai surma” ja teispoolsus „kadus ära”) ning asendab armastuse „suhtega teise inimesse”. See suhe esineb tänapäeval sagedamini „kaaskodanike sallimisena”. Kristlik armastusereligioon on sekularistlikus humanismis (aka sekumanismis) kõlustunud jumalata sallivusereligiooniks, ja kuna see on jumalata, ehk „Archimedese punktita”, siis puudub sellel selge orientatsioon. Kuna sel puudub absoluutne tugipunkt väljaspool iseennast nagu on kristlastele Jumal, kes on Armastus, Tõde ja Elu, siis omandab absoluutse iseloomu sallivusprintsiip ise. Relativismile iseloomulikult muutub see iseenese vastandiks, st sallimatuseks kõigi vastu, kes ei tunnista sallivusprintsiipi moraalsust konstitueeriva alusena. Aga miks ei peaks seda tunnistama?

Kui tõega lahutamatult seotud armastus nõuab kõikide hüve edendamist, kuni vaenlaste armastamiseni välja, ning kõige selle hülgamist, mis on isiku hüvega vastuolus (st patt), kuni selle vihkamiseni välja, siis relativistlik sallivusdoktriin, eitades võimalust toetuda mingile kindlale tõe-alusele, saab lähtuda vaid voluntaristlikust tahan/ei taha, meeldib/ei meeldi, kasulik/kahjulik, mugav/tülikas vms rohkem või vähem tundmuspõhisest kriteeriumist, suutmata seejuures rangelt eristada isikut tema tegudest. Kõlu on asendanud iva, nähtumus olemuse, aktsidentsid substantsi, noomen resi, inimese aktid inimese enese. Seepärast ei salli sallivusideoloogia patu kristlikku hukkamõistu. Ta peab seda inimese hukkamõistuks. Aga kristlane peab seda armastusteoks: inimese päästmiseks sellest, mis kahjustab tema hüve -- summa summarum tema õndsust.

Kristlane peab vabaduseks võimalust saavutada see õndsus -- eesmärk, mis on talle ette antud ja asub tema loomulikust tasandist kõrgemal, ent mille saavutamiseks on talle tagatud loomulikud ja üleloomulikud vahendid; sidemeid, mis seda liikumist takistavad, peab ta pigem orjuseks. Sekumanist aga peab vabaduseks võimalust teha oma rohkem või vähem impulsiivset tahtmist ning orjuseks kõike, mis seda takistab. Vastavalt seisneb kõlbeline progress kristluses liikumises pühaduse, kõigile inimestele ühise üleloomuliku eesmärgi suunas, sekumanisti jaoks aga kõikide oma suva üha täielikumas järgimises. Nii saab mõistetavaks, miks tuntud sekumanist Russell väidab, et organiseeritud kristlus on kõlbelise progressi peavaenlaseks ja miks see positsioon Kunnuse poolehoiu pälvib -- sest kristlus (oma traditsioonilistes vormides) takistab inimesi oma suvade järgi jooksmast ning püüab neid suunata selle poole, milleks nad on loodud -- totaalse õndsuse saavutamisele. See aga on tihtipeale konfliktis oma suva järgimisega.

Pühadus ja moraal

Kunnuse püüd labastada pühadust võrreldes seda peldikuuksega on tülgastav, isegi kui see on tingitud pigem iga hinna eest mõne vaimukuse väljapigistamise taotlusest. Ta leiab ilmalikustumisprotsessi väljenduvat pühaduse ja jumalakartuse dimensioonide muutumises moraalsuseks ja südametunnistuseks. Ent ilmalikustumine ei seisne mitte pühaduse muutumises moraalsuseks, vaid moraalsusest pühaduse väljajuurimises, mitte jumalakartuse muutumises südametunnistuseks, vaid südametunnistusest jumalakartuse väljaopereerimises. Seeläbi kaotavad moraal ja südametunnistus oma sisima orientiiri ning muutuvad pluralistlikult hägusaks, et mitte öelda läbusaks, nagu Kunnuse eeltoodud võrdluse puhul. Kui pühadusetaju kaob kiriku sees, siis ei saa sellest moraalsus, vaid moraalihälve, näiteks seksuaalne väärkohtlemine. Pühadusetajuta moraal on rüve ja jumalakartuseta südametunnistus tumm.

Kunnuse käsituses lükatakse pühaduse sildi taha see, mida me ei oska manipuleerida, viidates jumalakartlikkusele selle suhtes, vajadusele leppida vastumeelsega, näiteks kannatusega. Ilmalikustumise käigus, sedamööda, kuidas omandatakse insenerlik manipuleerimisvõime, võtab inimene vastutuse enese kätte, pühadusesilt muutub moraalsuseks, jumalakartus asendub südametunnistusega ning kaotatakse vastumeelne, näiteks kannatus. Kasvõi tappes. Kannatamatult. Kui teispoolsus on kadunud, siis pole mõtet kannatada, sest „edasi” ei tule midagi peale keha naasmise looduse ringkäiku. Ometi ei saa seda, et „midagi ei tule”, teada, seda saab vaid uskuda, niisamuti kui seda, et midagi tuleb. Teada, et see tõesti tuleb, saab seda siis, kui see tuleb. „Kui ülestõusmist ei ole”, ütleb püha Paulus
kirjas korintlastele, „kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad” (vt 1Kor 15,12-19). Ja veidi edasi „Kui surnuid üles ei äratata, siis „söögem ja joogem, sest homme sureme nagunii”! [...] Jah, mõnel ei ole üldse jumalatunnetust. Seda ma ütlen teile häbiks.” (samas 32-34) Muidugi ei ole Piibel just Dostojevski ja püha Paulus vürst Mõškin, keda Kunnus autoriteedina tunnistab, aga ehk pole Kunnus ainus, kes seda loeb.

Lõpuks on mõistetav, et Kunnus, nagu iga inimene, januneb selgema teadmise järele taeva ja põrgu, nö „viimsete asjade” kohta. Aga soov leida osutust nendele igast kättesattunud katoliiklikust tekstist on liig mis liig. Soovitaksin alustada mingist süstemaatilisest käsitlusest, näiteks
katekismusest. Aga kui on soov saada kinnitust, et ka mõni paavst veel neid sõnu söandab suhu võtta, siis võiks Kunnus tutvuda Johannes Paulus II taeva ja põrgu käsitlusega. Ja just meie isiklikud vabad valikud, mida ainult täielik võhik kristlikus literatuuris saab pidada pluralistliku liberalismi pärusmaaks, määravad meid ühte või teise. Vaidluse all pole see, kas me neid valikuid ise teeme või mitte (loomulikult ise), vaid see, kas me neid tehes pälvime taeva või põrgu, või lihtsalt kõdu.

2. august 2012

Parem raha ja pahemad väärtused


Kuna toimetaja sõnutsi see ”intellektuaalne pingutus on ikka vist
veidi üle lugejate pääde” (njah, küllap vist), siis jõudis sellest ”Maalehte”02.08.2012 päris tugevalt kärbitud ja lihtsustatud versioon.


 
Parem raha ja pahemad väärtused



Mihkel Kunnus


Poliitilise maailmavaate jaotamist parem- ja vasakpoolseks on iga natukenegi avarama pilguga analüütik maapõhja neednud ja põhjalikult iganenuks tunnistanud. Nii jämedakoeline lahterdamine teeb igale mõtlejale paratamatult tuska. Ometi on see väga elujõuline jaotus, sest tegutsemine ei saa olla kunagi nii nüansseeritud kui mõtlemine, mistõttu iga aktiivne ja teovõimekas inimene jagab ka meie väikse poliitmaastiku kenasti kaheks. Muidugi mitte niivõrd parem- ja vasakpoolseks, kuivõrd pimeduse- ja valgusejõududeks, kurjuseks ja headuseks. Ja valimiskasti ees on niikuinii igal valijal üks ja jagamatu hääl, mitte näiteks tops liiva, millest saaks siis igale parteile proportsiooni järgi mandaati nõristada.
Intelligentsusega pole sel kaheksjaotusel suurt midagi pistmist. Vasak- ja parempoolsete erinevus on eelkõige moraalset laadi ja seda kvalitatiivselt, mitte kvantitatiivselt st tegu on erinevat tüüpi moraalsustega, mitte et ühtedel oleks moraalsust rohkem ja teistel vähem.
Üldjoontes ja kujundlikult: vasakpoolsele on süütu lapse nutt talumatum kui ühiskondliku parasiidi süüdimatu irvitus, parempoolsele vastupidi.

Vastasseisu hoiab elavana see, et mõlema ebameeldiva hääle samaaegne vaigistamine on tehniliselt võimatuseni keeruline. Õiglane ja mittediskrimineeriv süsteem peab olema juba definitsiooni järgi umbisikuline: ametnikul ei tohi olla võimalustki „näo järgi“ hinnata, kas inimene kuulub mingi hüve saajate hulka või mitte ja seetõttu peabki õigusriigis olema kõik võimalikult üheselt formaalsete seadustega  määratud. Selline formaliseeritus aga võimaldab ka väga hästi jokitada ja parasiteerida. Tuletan meelde, et jokk on küllalt hiline uudissõna, lühend fraasist „juriidiliselt on kõik korrektne (kuigi moraalselt on asi enam kui kahtlane)“ ning sellist jokitamist võimaldavast ühiskonnast oleks hullem ainult seda mitte võimaldav ühiskond st ühiskond, kus oleks võimalik riiklik karistamine ka sel juhul, kui ühtegi seadust pole rikutud. 
Ja tõepoolest, õigusriigis on ainus viis olla täiesti kindel, et keegi lapsetoetusi või tudengiabi alatult ära ei kasuta –  neid mitte jagada.

Kirjandusteadlne ja luuletaja Aare Pilv kirjutas veebruaris 2012 järgmised luuleread:

me ei maksa teile lapsetoetust, sest see paneb teid jooma
me ei maksa teile hüvitist, sest see paneb teid laisklema
me ei maksa teile stipendiumi, sest see teeb teid lolliks
ei saa öelda, et meil raha pole
on küll
aga me ostame selle eest endale hoopis uue rahva
karske, virga ja targa



*


Kui räägitakse väärtustest, näiteks väärtuspõhisest kasvatusest või ühiskondlikest põhiväärtustest, siis on kindel, et ei räägita rahast ja tihti lausa vastandutakse rahale. Sest see, et raha on väärtuste väärtus, on nii ilmne, et sellele ei ole enam sünnis osutadagi ning raha ülemvalitsuse vastu võib muretult täie jõuga sõdida, sest pole vähimatki hirmu, et vastane võidetakse ning ise valitsusvastutuse kätte jäädakse. Samuti on kindel, et kui mõni siinpoolsuse preester ehk poliitik räägib mõne valdkonna ühiskondlikust ehk mitteriiklikust ehk mitterahalisest väärtustamisest, siis selle valdkonna esindajad (päästjad, arstid, õed, õpetajad, kultuuritegelased, politseinikud jne) paremal juhul vaid muigavad virilalt –  ei peta ära, kristluse aeg on ümber, surmajärgse või mõne muu mittemaise tasuga ei osta enam kedagi ära.
Kristlikud kajad muidugi veel kumisevad ning alt üles tõusev raha on räpane ja haisev, rüve ja patune ning olgu neetud need erakonnad, mis tumedatelt jõududelt, selle maailma vürstidelt salamahti raha võtavad. Seevastu ülevalt alla, valitsuselt rahvale tulev raha on alati puhas, külva või lennukilt – see oleks küll hirmsasti ebaefektiivne, jätkusuutmatu ja vähegi pikemas plaanis väga ebaratsionaalne, riikliku vastutustundetuse mõttes isegi ebamoraalne, aga kindlasti poleks see raha patune ja rüve või kuidagi metafüüsiliselt korrumpeerunud. Rahvale jagatav raha ei saa olla must. Ning pole pikka pidu poliitikul, kes Jeesuse kombel peab lesknaise paari vaskmünti suuremaks annetuseks rikaste kullast.
Ajalooprohvet Oswald Spengler, kellele tsivilisatsioon tähendas kultuuri surmaeelset arenguetappi, kirjutab: ”Seega tähendab tsivilisatsioon kultuuri astet, kus traditsioon ja isiksus on kaotanud oma vahetu kehtivuse [loe: bürokraatia domineerib – M.K.] ja iga idee tuleb kõigepealt rahasse ümber mõelda, et seda teoks teha. Algul oldi rikas tänu sellele, et oldi võimas. Nüüd ollakse võimas tänu sellele, et omatakse raha. Alles raha tõstab vaimu troonile. Demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine.” (”Õhtumaa allakäik” 2.kd, lk 635)


*


Veel üks olemuslik antagonism vasak- ja parempoolsuse vahel on vaev ja efektiivsus. Vasakpoolsele intuitsioonile on omasem inimkesksus ning inimese ja töö suhet iseloomustab selles kohas vaev ning õiglane töötasu peaks vasakpoolse meelest olema nähtud vaevale vastav. Parempoolsele intuitsioonile on omasem tehniline ratsionaalsus ja süsteemikesksus ning inimese ja töö suhet iseloomustab efektiivsus ning töötasu peaks olema kasumlikkusele ja tulemusele vastav. Mõlemad hoiakud on liiga puhtal kujul ühiskonnale tapvad, aga vastastikku komplementaarsed.
Vahetult pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni üritasid bolševikud töötasu siduda vaevaga, konkreetselt „kaloriga“, et ehtsat higi eritav labidamees saaks ometi kord väärilise tasu ning igasugused ahtapoorilised rantjeed, kulakud ja intelligendid teaksid oma kohta. Ei ole raske näha, et see hoiak võib olla efektiivsusele lausa vastassuunaline. See, kellel on tehnilist taipu kivikamakas kärru tõsta, näeb kõvasti vähem vaeva kui higist leemendav veeretaja. Efektiivsuse tõus tähendabki sama töö tegemist vähema vaevaga.
Samas on küllaga valdkondi, kus ressursside lisamine tulemust ei suurenda (st efektiivsust ei tõsta), küll aga vähendab vaeva. Vaev on siin küllalt täpne sõna ja seda seetõttu, et inimene võib vaevelda ka ilma igasuguse tulemuseta. Näiteks patsiendile valuvaigisti andmine ei tõsta kuidagi puurimise efektiivsust. Või puudega inimese hooldajale raha juurde andmine. Pole seal mingit efektiivsuse tõusu, ainult vaeva vähenemine. Parempoolne kreedo, mis on ratsionaalne ja puhtintellektuaalselt igati korrektne, võib kokku suruda lausesse: (süütult) vaevlemine pole töö, et selle eest (riik) raha peaks maksma.
Mida väiksema rahaga laps üles kasvatatakse, seda efektiivsem. Inimressursi üks efektiivsemaid rakendusi on orjandus. Ratsionalistlik efektiivsusele orienteeritud mõtlemine on sobilik kõiges, mis puudutab masinaid, elavate ehk vaevlemisvõimeliste üksuste puhul on selline lähenemine jõhker, kalk ja barbaarne.
Lisaks see, mille eest Tammsaare hoiatas juba 1936, et „me unustame ühe pisiasja: ükski masin ega tehnika pole seni suutnud sigimisprotsessi kiirendada. Naised on endiselt üheksa kuud rasedad ja lapsi peab ikka veel paarkümmend aastat kasvatama, enne kui neist õieti asja saab, nagu poleks aurujõudu, elektrit, mootorit, raadiot ega telegraafi olemaski“. Eluliste asjadel on tihti teatav piirkiirus, efektiivsuse lagi. Näiteks haridus või truudus – kui need asjad liiga kiiresti ja efektiivselt ära teha on tulemus kaunikesti vastupidine.

See Tammsaare artikkel („Lapsed ja mentaliteet“ kogumikus „Kogutud teosed“ nr 17, lk 186-190) lõppeb niiviisi:
„Järeldus: kes tahab sigivust, peab võitlusesse astuma tänapäeva eluoluga, s.t. tehnikaga, tsivilisatsiooniga, mis kisub inimese ikka enam ja enam mingisse rähklemise ja tõttamise keerdvoolu, kus pole aega, võimalust ega tahetki sigida. Maailmas on veel ainult töö ja tööst puhkamiseks lõbutsemine, aga lapsed pole tänapäeval puhkuseks. Ei aita mingi mentaliteet sigimiseks kui kogu eluolu töötab selle vastu. Õigem – ei saagi olla mentaliteeti, mis käiks eluolule risti vastu. Ja kui ometi süüdi peaks olema mentaliteet, siis ehk see, mis ajas meid iseseisvust nõudma ja selle tõttu oma arenemist siduma Lääne-Euroopaga, mis haaras meid oma kapitali ja tehnika keerdu.“


P.S.
Spengleri visandatud tsivilisatsioonini on meil aega veel küll. Meil on veel küllaga asju, mis kõvasti raha neelavad ja millest pole midagi kasu ja mille olemasolu on võimatu maise ratsionaalsusega põhjendada, näiteks vabadussammas või eluaegsed vangid. Need on meie põhiväärtuse sümbolid ja ilma nendeta inimene ei saa.