Idealismist ja konservatismist

”"Samas ma väsi kordamast, et on täiesti mõttetu [seksuaalvähemusi] kiusata ja ahistada, olen ilma igasuguse irooniata uue perekonnaseaduse poolt. Konservatiivid, kes peavad seksuaalvähemuste kapis hoidmist perekonna (saati iibe!) kaitsmiseks, on intellektuaalselt sama kaliibri vennikesed, kui need vabastusveidrikud, kes igasuguseid trans-, queer- ja muumõnuseksuaalsusi kõne- ja vabastamisväärilisteks Erinevusteks peavad."

[…]

Sellest johtuvalt mõtlesin lihtsalt küsida, kas osundatud sõnad ongi mõeldud nii, nagu paistab. Võiks ju küsida muudki, nagu nt seda, kas vastuseis abielu ja perekonna institutsiooni seadustega ümberkirjutamisele on samastatav "seksuaalvähemuste kapis hoidmisega".

[…]

ma olen nii palju taibanud, et tekstil on enamasti alltekst. Ent kui väited esitatakse kasutades sõnu "ilma igasuguse irooniata", siis võiks ju arvata, et ehk kirjutataksegi ilma igasuguse irooniata. Kui aega leiate, siis oleks küll huvitav lugeda pikemat vastust, sest mulle tõepoolest pakub huvi, mille eest Teie seisate ehk mis on need fundamentaalsed printsiibid, millele oma ilmavaatelistes positsioonides toetute.”

Jah, ma olengi ilma igasuguse irooniata uue perekonnaseaduse poolt.

Üldiselt proovin ma olla oma esseedes võimalikult täpne ja selge. Aga kommuikatsioon jääb paratamatult ähmaseks, sest ühiskondlikel teemadel arutledes ei pääse kuidagi ümber mõistetest, mille tähendus on väga varieeruv ja ähmane.

Olen tähele pannud, et sellised suured mõisted nagu näiteks õiglus, hoolivus, mõistlikkus jmt tähendavad üsna ebamäärast hüvelisust ja on seega oma ebamäärasuses lausa vastastikku väljavahetatavad.

Et hüved võivad olla konfliktis, tundub vahest isegi enamikule kontraintuitiivne. Inimestel on sageli väga raske mõista, et mõistlikkus, õiglus, hoolivus jmt võivad tähendada ka negatiivseid suundumusi, et neil võib olla hind ja ka üle maksevõime käiv hind.

(Konservatiivne) moralism ja (revolutsioonilembene) idealism on mõlemad üpriski anti-intellektuaalsed; nende mõlema eesmärgiks ja eelduseks on märkimisväärne intellektuaalne piiratus, kusjuures mõlemal juhul tajutakse tüüpilisi intellektualismi voorusi – paindlikkust, kompromissivõimelisust, nüansirikkust, pooltoonidega arvestamist – puudustena. Nii moralist kui idealist jälestavad kompromisse, vastutulekut ”vaenlasele” jne. Moralist väljendab seda eelkõige ranguse ja puhtuse kategooriates, idealist põlgusena konformismi, piskuga leppimise jms vastu.

Ja mõlemad väljendavad oma rahulolematust praeguse olukorraga mõne lööklauselise nõudmise näol; nad esindavad nõudvaid hoiakuid ühiskonnale.

Konservatiivne moralism iseloomustab pigem vanemate inimeste sotsioloogilist ebapädevust ja võimetust näha seoseid – kui mingi ühiskondlik tendents ei meeldi, siis selles on süüdi kombelõtvus ja moraalne allakäik. Iive on madal, sest kombed on lõdvad ja pühadusi ei austata; maalt lahkuvad noored pole mitte majanduspõgenikud vaid reeturlikud koerad, kelle isamaa ja vanemad jne pole olulised, tänamatud kutsikad jne.

Revolutsiooniline idealism on samuti sotsioloogilise ebapädevuse avaldumisvorm, üks viis väljendada oma rahulolematust eestleituga. Kuid erinevalt eelmisest, mida toidab moonutav mälu ja müüdiline teadvus, siis siin eelistatakse mingit unistust, ideaali, utoopiat, millega mittevastamise eest praegune ühiskond on segipeksmist väärt.

Tagasi alguses toodud tsitaadi juurde. Kordan: see on täpne. Nii abielu pühadust kaitsvad kristlikud konservatiivid kui õiguslastest idealistid on intellektuaalselt sama kaliibri vennikesed, aga see, mis nö üle jääb, on vastastikku karikeerivas nihkes, mistõttu on nad üksteise verivaenlased. Ühtlasi on nad ideoloogilised lähisugulased.

Kuigi kristikud konservatiivid kasutavad humanistlike idealistide ründamiseks (nende oma süsteemi järgi) ränka süüdistust: "Te arvate, et inimene on Jumal [ja võib ise kõik siin omatahtsi ümber korraldada]!", lähtuvad nad ise samast eeldusest: siinpoolne maailm on läbini inimeste meelevallas ja järelikult, niipea kui võtta perekonnaseadusest sooline määratlus, siis kaasnevad sellega kohe suured ühiskondlikud muudatused (a la  pooled abielud on homoabielud, iive poole väiksem jne)

Humanistlik õiguslane aga hüüab kuraasikalt: „partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“ ning endalt tuleb heita kõik piirangud ja ahistavad normid, sest ainult „neist kastidest vabanedes saame olla tõeliselt vabad ning tõeliselt meie ise. Ja mitte lihtsalt olla, vaid ooh-la-la-la!“

Tähendab, mõlemad arvavad, et kogu piiratus ja süsteemsus on inimeste kätes. Esimesed ütlevad, et ei tohi neid piire ületada, muidu valgub kõik laiali! Teised ütlevad, et saadame need piirid, kus kurat, ja oleme lõpuks täiesti vabad!

Lähisugulust näitab seegi, et mõlemad jälestavad bioloogiat ja evolutsionismi. Ilmalikul humanistil läheb Darwinit vaja ainult niipalju, et kristlikud konservatiivid kukele saata, kes edasi tuleb pärilikkusest ja miskist bioloogilisest determinismist kobisema, on hoobilt saatanast (ilmalik saatan on teadagi Hitler, oma Blut’i ja Boden’iga).

Kordan, humanistlik idealism ja moralistlik konservatism on lähisugulased; lisaks eelnevale, mõlemad esindavad teatavat pretensiooni, nõudvat hoiakut ühiskonna suhtes, mis projitseerib Kurja lätted endast välja poole. Mõlemad loevad inimese kõikvõimsaks isandaks, aga halvasti käituvaks kõikvõimsaks isandaks.

Kui midagi on halvasti, siis on süüdi Põhjuste Põhjus ehk Jumal ehk Inimene. Sest õnnetusi pole ju olemas, on ainult inimese süü.