6. juuni 2012

Proosavõistlus ja kirjanikuks pürgimise häbi


Üldiselt on matkimine midagi väga head. See on üks keskseid õppimis- ehk arengumehhanisme. Täiskasvanu teeb ees ja laps järgi (ses tobedas „Väikeses Printsis“ on asi täpselt vastupidi ja iga russoistike õhkab lugedes liigutatult).
Oskajam inimene (treener, õpetaja, meister jne) teeb ees ja vähem oskaja teeb järgi. Mänguliselt proovitakse läbi ja harjutatakse teatud tüüpolukordi, mida sellel alal lahendada tuleb, spordist ja puidutööst kriisinõustamise ja hambaravini.

Loovust ei saa juba definitsiooni kohaselt matkida. Loovus tähendabki uue lahenduse (millest võib omakorda saada algoritm või standardlahendus) väljatöötamist.
Seepärast ütleb ka Valdur Mikita, et loovust ei saa õpetada (lappa siin).
(Muide, Valdur Mikita on kirjutanud kreatiivsuskäsitlustest doktoritöö ja on ka ise väga loov, üks Eesti loovamaid praeguseid autoreid).

Loovus on võime murda etteantud süsteemist ja mõttemustritest välja. Mõtlemine (mitte ajada segi teadmise või kiire järeldamisega!) on loovtegevus par excellence.
Tsiteerides Abraham Maslow'd : „Kui mõttetegevusel on üldse mingi tähendus, siis definitsiooni järgi on see loovus, ainulaadsus, vaimukus ja leidlikkus. Mõtlemine on tehnika, läbi mille inimene loob midagi uut, mis omakorda tähendab, et mõtlemine peab olema murranguline selles mõttes, et satub aeg-ajalt vastuollu sellega, mida on juba järeldatud. Kui see vastandub vaimsele status quole, siis on see harjumuse või mälu või juba õpitu vastand sel lihtsal põhjusel, et see peab definitsiooni järgi vastanduma sellele, mida me oleme juba õppinud. Kui meie eelnevalt õpitu ja meie harjumused töötavad hästi, saame reageerida automaatselt, harjumuslikult, tuttavalt. See tähendab, me ei pea mõtlema. Sellest vaatenurgast vaadatuna on mõtlemine õppimise vastand, mitte üks õppimise tüüp. Kui meile lubataks väike liialdus, siis võiks mõtlemist defineerida peaaegu kui võimet murda oma harjumusi ja eirata oma varasemaid kogemusi.“(„Motivatsioon ja isiksus“)  

Mitteloovatel aladel langevad täiuslik matkimine ja täiuslik sooritus kokku. See, kes suudab täiuslikult matkida Usain Bolti sprindikiirust, ongi sama hea sprinter. Tehnilistel aladel on see kokkulangemine kõige ilmekam. Mõne salto või pirueti või käsitööoskuse täiuslik matkimine ongi selle täiuslik sooritus.

Teeme võistluse ja hindame, kõik on vinks-vonks.

Loovaladega on natuke teisti.

Kui keegi matkib loovust, njah.. siis ta ei ole looja.
Väikest last küll julgustatakse, aga  kui täiskasvanu „ei tunne oma kohta“, siis on piinlik.


Miks peaks üks inimene häbenema kirjutamist? Miks peaks teine inimene esimesele püüdma jalga taha panna? Kuulge, kirjutamine pole ju ometi häbiasi. Isegi kõige algelisemal tasemel alustamine mitte. Kirjutamine pole poest varastamine või kellelegi kurja tegemine.  Kirjutamine on püüdlus pisut maailma paremaks teha, unistada, lisada ühisesse katlasse veidi meelelahutust või visata mõni pähkel katki hammustada. Hüva algatuse eest ju ei pooda! Ometigi suhtutakse kirjutamispüüdlusesse vahel justkui isiklikku solvangusse”
kirjutatakse blogis ”Kuidas saada kirjanikuks?”.
Aadress on ka väga tähelepanuväärne: http://kirjutamise-abc.blogspot.com  
Abc- vihjab üsna selgelt algoritmile, eks.

Käitud nii ja nii ja nii, siis on tunnistus käes.

”Noored autorid, kes saadavad mulle oma värsse, pole halvemad oma eelkäijatest, ja kuna nende eelkäijaid kõik kiitsid, siis ei saa nad aru, miks ka neid ei kiideta. Ja ikkagi pole tarvis teha midagi, et neid julgustada – just seetõttu, et meil on sadu selliseid talente; ei tohi kiita heaks liigset, samal ajal kui nii palju vajalikku on veel tegemata,”
kirjutas Goethe Eckermannile.

Romaaniteoreetilises essees ”Eesriie” on Kunderal isegi alapeatükk ”Enese kordamise häbi”.
Kundera kirjutab: ”Täiesti naeruväärne oleks kirjutada uus ”Inimlik komöödia”. Sest kui Ajalool (inimkonna Ajalool) ongi piisavalt halb maitse, et ennast korrata, siis kunstiajalugu ei kannataks selliseid kordamisi välja. /…/ Ja et end korrata, tuleb olla ilma häbi, intelligentsi, maitseta”.

(Siin on üks kurb paradoks. Nimelt üldiselt on inimesed, kes matkivad paremaid-parimaid inimesi, ühiskonna parimad liikmed. Ka Jeesus kutsus end järgima, eks.)

Enamikele inimestele on loovus sügavalt vastumeelne (ühes psühholoogilisest uurimusest lugesin, et selles tunnevad end koduselt ca 5% inimesi). Kui vana mudel ja harjumused enam ei tööta, satub enamik inimesi tugevasse stressi (kes peab seda vanakeste pärusmaaks, meenutagu seda igakordset hädakisa, mida iga FB või brauseriuuendus kaasa toob).
Pedagoogina olen ikka pannud kontrolltöösse mõned sellised ülesanded, mida klassis pole läbi lahendatud (st matkijad jäävad hätta), et hinde viis saamiseks tuleb rakendada loovust. Tublid tuupurid sellist asja ei salli. Ühes küsitluses, kus uuriti õpilastelt konkreetsete õpetajate plusse ja miinuseid, oligi see mu enim esile toodud puudus. Loovus on enamikele inimestele tugevalt vastumeelne (tihti ka nn loojatele, aga paljudel neist on niikuinii olemine pinges).

Ka Juri Lotman on rõhutanud, et kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki ja „harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni.“

Pole midagi loomulikumat kui positiivne tagasiside eduka matkimise eest. Aga mitte loovusega..eeh, aga mitte loovusega.

Olin kirjandusfestivalil „Head Read“ proosa võistulugemise žüriis.

Pärast astusin korraks poetry-slam’ilt ka läbi.


„Enamikku ülespoole pürgivaid inimesi viib niisugune püüdlemine esialgu vältimatult selleni, et nende teadvus ja hoiak täiesti spetsiifiliselt känguvad./…/ Üsna sageli kohtab seda ka Õhtumaa enda ühiskonna väikekodanlik-keskseisuslikes ringkondades poolharitlaste hulgas, kes pretendeerivad oma olekuga niisugusele positsioonile, mida neil pole; see avaldub nende käitumise ja maitse ebakindluses, mitte ainult mööbli ja riietuse, vaid ka hingede „kitšistumises“ ning peegeldab üht sotsiaalset olukorda, püüet imiteerida mingi teise, kõrgemal positsioonil oleva rühma mudeleid. See ei õnnestu, see jääb silmnähtavalt võõraste mudelite matkimiseks. Ülespürgijate ja ülemkihi kasvatus, elustandardid ja elukeskkond on selles arengujärgus veel nii erinevad, et katse saavutada käitumise kindlust ja täiustamist ülemkihi skeemi järgi põhjustab enamiku ülespürgivate inimeste puhul erilise valskuse ja näotuse, kuigi selle taga on nende täiesti ehtne sotsiaalse eksistentsi hädaolukord, soov pääseda survest, mis tuleb ülevalt, ja allajäämisest. Ja see ülimina eriline vermimine ülemkihist lähtuvalt põhjustab esilepürgival kihil alati ka täiesti spetsiifilist häbi- ja allajäämistunnet. Need erinevad täiesti neist tunnetest, mis alamkihti kuuluvail inimestel on siis, kui neil pole tõusu väljavaateid. Nende käitumine võib olla jämedakoelisem, aga see on ühtsem, terviklikum, tervem,“
(Norbert Elias „Tsiviliseerumisprotsess“)

Jälle üks šigalevlik praktikaparadoks: alustame demokraatliku ideega, et anname kõigile võrdse võimaluse (end kaamera ees superstaarina tõestada), ja saame tulemuseks aristokraatliku vähemuse, kelle kätte koguneb kogu (kultuuriline-sümboolne) kapital, ja laia alanduses vähkreva massi.

22 kommentaari:

  1. Moodsal ehk soodsalt masside käsutuses olevate personaalraalide ajastul ei aita suures mahus kirjanduse abc-stiilis loomine isegi mitte galligraafia arengule kaasa. Kahju, ilus kunsti vorm on, nõuab pühendumist ja süvenemist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Arvutiajastu ja käekiri on igal pedagoogil hell teema :)

      Kustuta
  2. Seda sissekannet lugedes tekkis tunne, et juba tähestiku õppimine ei ole hea mõte – liiga süsteemne ja puhas kordamine kellegi järgi. Mis siis veel rääkida mõnest baasteadmisest nagu näiteks struktuur-süžee. Ma ei tea kas meelega või kogemata on hr. Kunnus minu ajaveebist vale pildi joonistanud – ilmselt lugedes pealkirja ja esimest lõiku, kartes taolisse jumalavallatusse pikemalt süveneda. Arvamust kujundada saab aga sellise teadmise pealt juba küll, eksole

    Olen korduvalt, korduvalt ja korduvalt rõhutanud, et igaüks peab oma raamatud ise kirjutama. Mõnda tehnilist detaili on hea teada, aga ühtegi ei ole mõtet 1:1 järgida, ega jäljendada, vaid tuleb leida oma tee. Ja siis veel, et peab palju lugema ja palju kirjutama. Aga need mõtted vist ei mängi välja kõrgema kunsti tasemel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "Seda sissekannet lugedes tekkis tunne, et juba tähestiku õppimine ei ole hea mõte – liiga süsteemne ja puhas kordamine kellegi järgi"

      Alustasin sissekannet nii: "Üldiselt on matkimine midagi väga head. See on üks keskseid õppimis- ehk arengumehhanisme".

      Kordan: "Üldiselt on matkimine midagi väga head. See on üks keskseid õppimis- ehk arengumehhanisme".

      Kustuta
  3. Kasutan ka sina vormi kuigi pole ju Teiega tuttav ja üldiselt pole mul mitte mingit põhjust nii mõelda, aga:

    Nii nagu noored kirjanikud jäljendavad püüdlikult loovust, matkitakse mõtlemisvõimet ja tsitaatidekuhja alla mattuvad kirjutised võib üsna mureta samasse patta panna kõikide matkivate luuletuste ja jutukestega. (jätame arvestamata nende sisulist poolt vaid räägime siin matkimisest kui sellisest)
    Meil on eeskujud ja me võtame neid arvesse nii teadlikult kui alateadlikult. (oled kunagi avastanud end kellegi maneere järgi tegemas? Inimene ei pruugi küll olla autoriteet aga märkamatult võtad üle ta käeliigutuse või parasiitsõna.) Loova tegevuse puhul toimub see enamasti varjatumas vormis, kuid kõrvalseisjad olles noore värsside või juttude lugejad, näevad selgelt erinevate autorite mõjutusi. ( Tammsaare ja Dostojevsi seost ei pea meelde tuletamagi). Isiklik areng põhinebki tõsiasjal, et alguses me matkime ja see on vajalik, nii see inimlapse maailm toimib. (Kuidas me keele selgeks saame? Kuidas lapsed õpivad potil käimist?) Hiljem, olles teadlikumad maailma vaatlejad suudame teha ise otsuseid, seda aga alati retrospektiivselt olnuga ja oma kultuuri antusega.

    Ma ei usu, et püüdlikele matkijatele tuleb pea peale patsutada ja öelda: "Tubli oled!" aga ka püüdliku ja matkiva meele taunimine on äärmus (millesse sa kindlasti ei lasku). Tuleb indiviidi mõtte-evolutsioonis moment, kus ta avastab, et ehk saab teisiti ja astub sammu kreatiivsema meele poole. Kurat seda teab... Hakkab looma midagi "uut".

    Ahjaa, üks asi veel:
    Tsiteerisid Norbert Eliast ja tahan just selle kohta ühe küsimuse esitada. Kas sa pead end ülemkihi liikmeks või võin hoopis muud väita ja su esitatud Eliase sõnad välja tuua: "Ja see ülimina eriline vermimine ülemkihist lähtuvalt põhjustab esilepürgival kihil alati ka täiesti spetsiifilist häbi- ja allajäämistunnet." Sest ekstensiivne tsiteerimine on niisamuti matkimine. Aga kindlasti ei tee sa seda kogu aeg ja igal pool. (Nii moka otsast mainides)

    Jään häbematult anonüümseks, vabandan selle pärast aga nime ei pane, sest keda see ikka huvitab... Vot.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. On üsna selge, et väite "tsitaatidekuhja alla mattuvad kirjutised võib üsna mureta samasse patta panna kõikide matkivate luuletuste ja jutukestega" mõistlikkus sõltub lisatud tingimusest: "jätame arvestamata nende sisulist poolt vaid räägime siin matkimisest kui sellisest". "Kui sellisest"! Amatööri vingerdus. Ainus vastus saab olla: kust tuleb tingimus "jätame arvestamata", kui kogu teksti mõte on sellega vastuolus? Võibolla üks elementaarne mõte: ehk oleks targem teksti lugeda, ilma MITTE välja jätmata, ilma arvestamata seda mis on teksti tuumaks? Või tehnilisemalt: siin on tegemist tuntud juhuga, kus rõhumine formaalsele tinglause üritab meid veenda, et sisu ei olegi tähtis.

      Ah, veel üks asi. Persekukkunud psühhoanalüütiku üheks tunnuseks on passiivagressiivne katse teistel süütunnet tekitada. Või kui tsiteerida:

      ""Ja see ülimina eriline vermimine ülemkihist lähtuvalt põhjustab esilepürgival kihil alati ka täiesti spetsiifilist häbi- ja allajäämistunnet." Sest ekstensiivne tsiteerimine on niisamuti matkimine. Aga kindlasti ei tee sa seda kogu aeg ja igal pool."

      Ega sa, Mihkel, ei tee ju seda, ega ju? Sa oled ju tegelt täitsa hea poiss.

      Kustuta
    2. Õhõh, teksti tuuma sai arvestatud. Ära muretse. Ja ära nüüd jaura ja aja verereõhku endal kõrgele, sest kus on öeldud, et küsimuse alla ei või seada kirjatüki loojat ennast, olgu küsijateks siis amatööridest perssekukkunud psühhoanalüütikud, nagu sa kenasti siin mulle diagnoosi panid. (ega sa seda tegelikult ei arva ju, onju?....Oled kindlasti täitsa hea poiss ju...)
      Lisaks, ma sügavalt kahtlen selles, et minu passiivagressiivne katse Kunnusel süütunnet tekitada tegelikult õnnestus. Ta teab neid amatööride võtteid. Halb on alati ühtemoodi, hea on hea omamoodi. Sina aga ähid.


      Lõpetan siis paatosliku noodiga:
      Eks õigus sõna võtta ja kritiseerida tuleb aja ja enda põllu harimisega. Samas oleks värskendav mitte unustada, et me kõik oleme kord noored, vihased ja ideaalidest läbi imbunud maailmavallutajad olnud. Me ei sündinud sügavate mõtlejatena ja mõista liigselt hukka inimese otsinguid end leida (kasvõi matkimise läbi).. noh, ma sean selle kahtluse alla. Samas, eks need "alanduses vähkrevad massid" on ise end alanduse rambivalgusesse seadnud. Las nad olla seal.. saavad targemaks.

      Ja igasuguseid hingekarjaseid on meil alati olnud. Olgu siis selleks Kristus, Masing või Kunnus.

      Kustuta
    3. Alustasin sissekannet nii: "Üldiselt on matkimine midagi väga head. See on üks keskseid õppimis- ehk arengumehhanisme".

      Kordan: "Üldiselt on matkimine midagi väga head. See on üks keskseid õppimis- ehk arengumehhanisme".

      Lean "poleemika":
      "Me ei sündinud sügavate mõtlejatena ja mõista liigselt hukka inimese otsinguid end leida (kasvõi matkimise läbi)"

      Tõesti-tõesti, ma ütlen, et matkimine on üldiselt midagi väga head, et see on üks keskseid õppimis- ja arengumehhanisme, ent siis söandatakse see kahtluse alla seada ja väita, et me ei sünni targana ja arenetakse ka matkimise läbi... !!!

      "Eks õigus sõna võtta ja kritiseerida tuleb aja ja enda põllu harimisega"
      kas mitte seda ei peakski reguleerima häbi? Et kui inimene pole piisavalt oma põldu harinud, siis tal peaks olema HÄBI sõna võtta ja kritiseerida. Või mis oleks selle nimetet õiguse tagaja? Mõni riiklik instants, või?

      Ma ütlen, et inimesel peaks olema häbi ilma enda põllu harimiseta sõna võtta, häbi lihtsalt hakata, nipsti, vaimupreestriks ja minuga vaieldakse, et hoopis "õigus sõna võtta ja kritiseerida tuleb aja ja enda põllu harimisega". !!!

      Õigus kommenteerida tuleb kommenteeritava teksti läbilugemisest. Jaa, teksti mõttega tuleb arvestada. Tuleb.
      Tsiteerin: "kust tuleb tingimus "jätame arvestamata", kui kogu teksti mõte on sellega vastuolus?".

      Kustuta
    4. Aitäh, U., säästsid mitu klahvikõlksu.

      Kustuta
    5. Mulle tundub tore ja kohe huvitav, et kui 'Anonüümne' oma vastuses kasutab väljendit "passiivagressiivne", siis see näikse tähendavat, et vastus ei saa ju mitte kuidagi olla ise pasiivagressiivne. Sest ta on sellest liiga teadlik.

      Teine tore asi on (aususe nimel: mu enda poolt rumalalt esile kutsutud, vabandust) järgmine lõik:

      "nagu sa kenasti siin mulle diagnoosi panid. (ega sa seda tegelikult ei arva ju, onju?....Oled kindlasti täitsa hea poiss ju...)"

      "Ise oled loll!!1!" ütleb mulle lapsepõlv.

      Kustuta
  4. ma ei saanudki nüüd pihta, mis probleem on Kunnusel selle "kirjanikuks saamise ABC-ga"? ütleks, et see tsiteeritud lõik jutuks olevast bloogist on üsna geniaalne võrreldes nende järgnevate tsitaatidega Goethelt, Kunderalt ja kelleltki Norbertilt, mis selle bloogi sissekandega minu silmis kohe kuidagi ei haaku.

    keegi ei kahtlegi, et paljas matkimine kuhugi ei vii. mida siis Kunnus nüüd mõtles? et kuskil pandi kirja kirjanikuks saamise ABC ja järgmiseks upuvad meie intellektuaalid dekadentliku pasa sisse, sest raudselt roomavad nüüd kuskilt kobrulehe alt diletandid välja ja hakkavad igal pool laiutama?

    kirjutamine polegi mingi häbiasi ja alati ei pooda selle eest kah kedagi. vastupidi. kirjutamist, diletantismi ja amatöörlust tulebki ergutada - mitte sellepärast, et need nähtused on alati on head, vaid selleks, et tekiks hasart ja mingi huvi kirjutamise ja teiste kirjutiste vastu. vanasti ju õpetati aristokraatidele luuletamist, muusikat ja maalikunsti, et tekiks mingi vahetu seos kultuuriga. jah, tegu oli amatööridega. aga seda paremini osati hinnata endast paremaid.

    praegu liigub õhtumaa ju üldse kultuurilise tühermaa suunas ja nüüd hüppavad kuskilt kohe mingid intellektuualid välja, kes teevad amatöörluse kah maha, sest on paremaid, nagu Goethe ja Beethoven. et tasub ikka häbi tunda, kui ei oska klaverit mängida, aga hirmsasti tahaks. et loovust ei saa õpetada jnejne. no kuulge.... mis kuradi targutamine see on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. (Tõepoolest, mis kuradi targutamine see on, igast norbertid ja geothed, nagu oma mõtteid polekski, eks...)

      Uku Masing on kenasti öelnud selle hoiaku kohta: kui mina oleksin sama tark kui sina, siis oleks ma palju targem.

      Kustuta
    2. tegelikult on selles tsitaadivastasuses päris sügav mõte sees. asi pole sugugi selles, nagu näitaks tsiteerimine tsiteerija rumalust või ebaloomingulisust, vaid pigem selles, et rohke tsiteerimine osutab ühest küljest karuteene tsiteeritavatele autoritele, rebides nende mõtted kontekstist välja ja teisest küljest moonutab see tsitaatide mõtet, kui neid sobitatakse mingisse oma konteksti. jääb mulje, nagu Goethe asemel räägiks mingi kõhurääkija, kuigi nukk on täitsa Goethe ja suu käib kah plaks-plaks lahti.

      teeme siis nii hoopis, et võtame aluseks Goethe tsitaadi ja kirjutame artikli tema mõtte lahkamiseks, aga mitte nii, et lapime oma kontseptsiooni tsitaatidega eri ajastu autoritelt. see ei mõju ausalt. see võib aus olla, aga me ei saa kunagi teada, sest meile ei jäeta ruumi ise otsustamiseks.

      ehk siis lühidalt öeldes - rohke tsiteerimisega ei jää mitte niivõrd mulje, et Teil endal pole mõtteid, vaid et Goethel ja Kunderal pole märkimisväärsed mõtted.

      Kustuta
  5. "praegu liigub õhtumaa ju üldse kultuurilise tühermaa suunas ja nüüd hüppavad kuskilt kohe mingid intellektuualid välja, kes teevad amatöörluse kah maha, sest on paremaid, nagu Goethe ja Beethoven. et tasub ikka häbi tunda, kui ei oska klaverit mängida, aga hirmsasti tahaks. et loovust ei saa õpetada jnejne. no kuulge.... mis kuradi targutamine see on."

    Arvan, et Kunnus mõtles selle all seda, et amatöörlust ei tuleks kaubastada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. oletame, et nii ongi - et amatöörlust ei tuleks kaubastada. aga kas praegune elitaarne kunst müüb? amatöörlust ei tuleks kaubastada, aga kõrgkultuuri ei saagi kaubastada. seda on üsna raske 'kaubastada', kui ühiskond käppa alla ei pane. kõrgkultuuri ebaatraktiivsus nn laiade masside hulgas on vastuolus eliidi väitega, et tegu ongi kõige parema asjaga, mis sest, et see ei müü. vbl sellepärast ei müügi, et see on nii räigelt hea ja loll mass ei mõista head kraami.

      sellise näite puhul ma väidaks, et kui me annaksime kõigile "võrdse võimaluse", siis kaoks esmases järjekorras igasugune akademism kirjanduses, muusikas ja kujutavas kunstis. sellist varianti, et võrdse võimaluse andmisel saaksime aristokraatliku vähemuse, kelle kätte koonduks mingi kultuurilis-sümboolne kapital, ei juhtuks. vastupidisel juhul ei sõltuks praegune eliidikultuur ühiskonna heasoovlikkusest.

      saaks vastu vaielda, et eliidikunsti kriteeriumiks polegi selle müüdavus, vaid selle sisukus. mingid seesmised väärtused, mida tuleb alal hoida. mida tuleb kaitsta labasuse laviini eest jne. kas see ongi kultuurieugeenika - et kuskil kujuneb mingi eliit ja siis tuleb seda kaitsta rumaluse jms eest? ma ütleks, et vastupidi. laske tal rahus surra.

      omal ajal ajasid loojad patroone taga. siis mingil hetkel muutus kõrgkultuur heaoluühiskonna hoolealuseks, kelle jaoks kapitalistlikud turundusreeglid ei kehtinud.

      Kustuta
  6. "sellist varianti, et võrdse võimaluse andmisel saaksime aristokraatliku vähemuse, kelle kätte koonduks mingi kultuurilis-sümboolne kapital, ei juhtuks."

    juhtub-juhtub. Igasuguse akadeemilisuse ja traditsioonilises mõttes kõrgkultuurilisuse ja kõrgvaimususe üle parda heitmine ei anna mitte ilusat demokraatlikku egalitaarsust, vaid tipus kõrguva McDonna ja cartlandi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. aga McDonna ja Cartland ei ole tõusnud tippu, vastupidisel juhul härrad Kunnus ja Lang ei ironiseeriks. mina käin näiteks siin lugemas, mis on tõeline tipp - Goethe, Kundera, keegi Norbert. Uku Masing. Maslow. terve raamatukogu.

      tipp on see, mida toetab bürokraatlik Kultuuriministeerium - mitte sellepärast, et asi, mida bürokraatia toetab, oleks bürokraadile isiklikult nauditav. see ei oma tähtsust, mis 'asi' see on, mida bürokraatia üleval hoiab, kuidas see asi suhestub bürokraadiga isiklikult - peaasi, et pumpame kuhugi maksumaksja kopikad ja "toetame kõrgkultuuri". see on suhteliselt ebaisikuline süsteem. kujutan ette, et kuskil Kultuuriministeeriumis töötab mingi sekretäribeib, kes vormistab pabereid mingi kunsti toetuseks ja siis läheb koju, manustab hamburgerit, loeb cartlande või kuulab madonnat. samas ei kujuta ette, et Lorenzo de Medici oleks Michelangelot sama ükskõikselt soosinud nagu tänapäevane bürokraatia mõnda kunstnikku. tõenäoliselt pidi Lorenzo valima isikliku maitse järgi.

      see, et kuskil kujuneb mingi akadeemiline eliit, kes on mingite nähtamatute antennidega ühenduses ülima maitsekusega, on puhtalt elutu ja abstraktse bürokraatiaajastu nähtus. see on sotsialism kultuuris. tõenäoliselt on ka haridussüsteem sotsialistlik.

      Kustuta
  7. „Jälle üks šigalevlik praktikaparadoks: alustame demokraatliku ideega, et anname kõigile võrdse võimaluse (end kaamera ees superstaarina tõestada), ja saame tulemuseks aristokraatliku vähemuse, kelle kätte koguneb kogu (kultuuriline-sümboolne) kapital, ja laia alanduses vähkreva massi.“


    Õrrituseks, aga mitte ainult:

    „Šigaljovi paradoks“ seisneb minu meelest hoopistükis selles, et kurjadest vaimudest vaevatud „demokraatlik idee“ on nii umbes saja aasta jooksul andnud Õhtumail tulemuseks permantses alanduses vähkreva „aristokraatliku vähemuse“ - misukse võimupositsioon püsibki kiledalt deklareeritud „alandustel“, emotsionaalsel väljapressimisel, kättemaksul „ajalooliste alanduste“ eest. Erinevalt traditsioonilistest aristokraatiatest peab tänapäeva liberalistlik eliit hädavajalikuks just „laialt massilt“ kaastunnet santida – ja nagu öeldud, väääga vinguval nasaalsel tiiskandil -, seejuures grotesksel kombel sellesama „laia massi“ seest „alanduses vähkrevaid vähemusgruppe“ liitlasteks moosides-formeerides-värvates.

    Ja minu poolt tähendatu hüvaks tõenduseks sobib ka MK viimasele lõigule eelnev vääääga asjatundlik, kahtlemata introspektiivne tsitaat Norbert Eliaselt – kui seda lugeda vinklist, millega uue eliidi tõusu viktoriaanliku Britannia edvardiseerumisel kommenteeris leedi Paget (tsiteerin Philip Blomi, „Pöörased aastad. Euroopa 1900-1914):

    Kuningat „ümbritses alati trobikond juute ja kamp võiduajamistega seotud tegelasi,“ märkis leedi Paget halvakspanuga, lisades, et kuningat iseloomustas „samasugune luksust eelistav maitse ning samasugune armastus naudingute ja mugavuste vastu nagu semiitidel.“

    -Aq.-

    VastaKustuta
  8. Noorena õppisin kitarri, läks väga hästi (vb oli lithalt vanemate ja tutavate ülekiitimine). Mingi aeg tekkis mõtte, et maailmas on juba nii palju muusikat, et ei suudaks mitme eluaja jooksul seda kuulata. Seega saaksin kuulata juba olevasolevat muusikat ning uue loomine oleks suure tõenäosusega millegi sarnane. Teiseks minu looming kaoks suure tõenäosusega ära uute loodud teoste sügavikku, hoolimata selle tasemest. See ka põhjus miks loobusin kitarri õppimisest.

    Siit ka küsimus Hr. Kunnusele, kas loovus võib otsa saada?

    Teiseks, kui meil on muusikat ja kunsti nii palju, et inimene võib sünnist surmani nautida kõrgkultuuri hommikust õhtuni, miks inimene peab midagi looma (vaikiv eeldus, et looma midagi avaldamiseks, näituseks)?

    Kolmandaks, kas on hinnatud kui palju suurepäraseid loojaid jäävad varju kuna nende looming meenutab mingi eelneva ajastu kunstivoolu või pole piisavalt šokeerivad ja uudsed?

    Te võite viidata mingile teosele (või selle lõigule) mis vastaks antud mõtetele, kui küsimused tunduvad Teile algelised.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Loovus nüüd küll otsa ei saa saada. Ka jalgratta uuesti leiutamine nõuab kahtlemata kõvasti loovust. Iseasi kas keegi selle saavutuse ka kinni maksab.

      Ja just avalikus hüves ja kaubastamises ongi asi. Kitarrimäng on väga tore, saab lõkke ääres tinistada ja puha, aga elukutseks ei soovita.

      Kolmanda vastuseks: (kuidas seda üldse hinnata?! kuidas loendada mittemärgatud asju???); a) keegi ei igatse nende järele; b) vaevalt, et millegi Tõeliselt Suure autor on muus osas selline ullike, et ei oska end märgatavaks teha.

      Jah, sellest on kirjutatud küll. Päris hea ülevaade neil teemadel (kunsti piiramatus vs indiviidi kunstitarbimise piiratus jms) saab Mihkel Muti raamatust "Progressiivsed hiired" alates lk 200 (eriti 219).

      Kustuta