27. detsember 2012

Kord otsa lõppemine, kord otsast algamine



Ilmus Eesti Ekspressis 27.12.2012, pisut muudetuna ja uusaastasoovita.



Kord otsa lõppemine, kord otsast algamine


Mihkel Kunnus


Vana Testamendi Koguja on üks kultuuriloo tuntumaid pessimiste. Kõik olevat üks tühi töö ja vaimu närimine, tühisuste tühisus. Ta kirjutab: „Mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all? Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti! Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb! Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole, keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku!“ Ja nii edasi, ikka ja jälle, ikka ja jälle. „Mis on olnud, see saab olema, ja mis tehtud, seda tehakse veel, ei ole midagi uut päikese all!“

Niels Bohr on öelnud, et triviaalne tõde on see, mille eitus on absurd, aga suur tõde on see, mille eitus on samuti suur tõde. Umbes nõnda on ka põrguga. Aleksei Turovski sõnutsi: „On kaks põrgu definitsiooni, mis kirjeldavad virtuaalset reaalsust, põrgut, minu meelest kõige paremini. Esimene: mitte midagi äratuntavat, ruum-aeg, kus ükski signaal, ükski ärritaja, ükski heli, nähtav signaal, lõhn või kompimismeelele apelleeriv puudutus ei ole raasugi tuttav. Ja teine seisund: ainult peeglitest koosnev ruum, kus te olete üksinda ja näete ainult ennast. Kõik on absoluutselt tuttav ja ei midagi muud“.
Ei midagi uut päikese all, ohkab Koguja oma ülimat elutüdimust. Võib-olla mingit sarnast ängi mäletavad vanemad inimesed nn stagnaajast, mida olevat iseloomustanud samuti täielik lootusetus muutustele.

Meil on praegu aga kogujaliku elutunde suur vastandäärmus, kogujaliku põrgu vastandpõrgu – kõik muutub pöörase kiirusega ja milleski ei saa olla kindel. Osad pole enam selleski kindlad, et ka homme ikka päike tõuseb, rääkimata siis rahvapõlvele vääramatult järgnevast rahvapõlvest ja igavesest maast. Iga homne ähvardab olla väga palju erinev tänasest.

Ka need, kes rääkisid veel mõni aeg tagasi, et kriisid on majanduses loomulikud, et majandus ongi tsükliline, möönavad, et see kriis on suurim, on enneolematu. Tsükkel tähendab korduvust, korda, midagi, mis on olnud (ja tuleb jälle). „Kas kõik saab ikka korda?“ küsitakse murelikult. „Tehtagu see asi korda!“ nõuab õiguslane. „Kord olgu majas!“ kõmistab moralist, „Peaasi, et majandusega on kõik korras“ täpsustab viimase lähisugulane, kes inimliku korraloome kõrgeimaks orientiiriks ei pea igavest moraaliseadust, vaid igavest maksumäära. „Nii, võtame nüüd end kokku ja teeme kõik korda!“ kutsub üles entusiast. Tõesti, jätame korraks kõrvale need, kes ei jõua ära vaielda, kas igavene ja muutumatu väärtus peaks olema põhiseadus, tuumikperekond, tulumaks või miski muu. Pühad on üks selline asi, millega inimesed ise loovad korda, täpsemalt rituaalse käitumisega pühade ajal. Rahustavat, turvalist ja kodustavat korduvust luuakse sellega, et tehakse väga palju sarnaseid asju, süüakse sama toitu, kuulatakse samu laule ja nii edasi presidendikõne ja kingituste jagamiseni välja. Abistatakse kodutuid ja loetakse moraali.
Moraal sobib hästi, sest moraali on ikka kordamise ja korra asi. Küll on tore jälle kuulata kantslist, et ligimest tuleb aidata ja mammona kummardamine on patt. Ikka see sama moraal. See on nagu kartul või päikesetõus, millest iial ei tüdine. Mäletan luuleridu:
aga kas sina usuksid
kui päike ütleks üks päev
et ta homme enam ei tõuse
Rohkem ei mäleta, aga kuigi see oli just nimelt päike, mitte majanduskasv, mäletan veel, et see oli üks kõige kurvemaid luuletusi, mida lugenud. Luule, see vanamoodne, on hea, sest see on eriti korrastatud tekst. Riim on ju korduvus.
Essee ei ole seega hea žanr pidulikku aega. Muide, mõtlemine üldse, sest see kipub looma uut, avama uusi vaatenurki jne. Mõtlemine ja loovus on üks neid valdkondi, mis on korduvusele selja keeranud, miski, mis ihaleb uut, miski, mis ei lepi ühe ja sama pideva ülekordamisega. Seepärast on moralistide ja mõtlejate vahel alatasa sügavaid lahkhelisid. Moraal tähendab piire ja piiride põlistamist, tunnetus aga piiride ületamist ja uute perspektiivide avamist. Ja see pingeväli on inimhinge kodu. Ei suuda inimene täielikult loobuda ei mõtlemisest ega südametunnistusest. Ja kui mõni suudabki, siis teised arvavad ta omade hulgast välja.

Praegune maailmalõpumeeleolu pole põhjustatud neist paljudest erinevatest maailmalõpulugudest, mis meedias ringlevad. Hoopis maailmalõpumeeleolu on selliste lugude ringlemise põhjuseks. Sellised lood hakkavad alati hulgakesi ringlema, kui ühiskonda tabavad väga suured muutused. Suured muutused tähendavad ühe korra kadumist ja kõik, kes peavad seda korda maailmaks – ja iga hästikodunenud ja moraalne inimene peab! – tajuvadki selle korra lõppu maailmalõpuna. Näiteks sellele, kellele Nõukogude Liit oli kodu ja kodune, oligi selle lagunemine maailmalõpp („XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof“), aga see, kellele Nõukogude Liit ei olnud kodune, kellele oli see võõras monstrum, see tervitas selle lagunemist ja lootis rõõmuäreva hingega vana korra, selle õige ja koduse korra taastumist.
Selline äratundmine – et iga korra kadumist saadab moraalipaanika - on ajaloolase lohutus, jah, iga kord. Seegi on maailma kord, ajalooline seaduspära.

Tuttavlikkust ja korda luuakse näiteks ka sellega, et aastavahetusel lastakse rakette, linnad ja omavalitsusedki tellivad ilutulestiku. Igal aastavahetusel. Siirad ja vahetud inimesed naudivad värvidemängu, löövad ka sel korral kokku vahuveiniklaase ja soovivad üksteisele ikka seda ühte ja sama soovi.
Aga võib-olla on seal kuskil ka mõni korrarikkuja, see, kes ei käitu nagu kombeks, see, kes ei rõõmusta värvidemängu üle taevas, sest talle pole suitsujoaga taevasse kärgatav rakett ilus värvidemäng, vaid linnadest põgenevad linnuparved, hüsteerias koduloomad, taevasse lastud raha ja keemiareostus. See õnnetu hing on läinud mõtlemise amoraalsele teele, ta ei ole enam vahetu ja siiras, sest seoseahelad, mida ta teadvus loob, on tajust lahutatud, mistõttu ei tule talle enam piim poest, ega raha automaadist, sardell pole roosa vorstike, vaid peenestatud loomakorjus tema enese peensooles, nutitelefonist kostab alati Hiina lapstöölise nutt ja loomade varjupaik pole heategevus, vaid drive-in fastgood, kus sentimentaalsed ja lühinägeliku kaastundega linnainimesed ostavad endale indulgentse „poest tulnud“ loomatoiduga. Jaa, mõtlemine, tajust vabastatud ja üha pikenevad seoseahelad, on koduse korra suur vaenlane, iga korra potentsiaalne vaenlane, sest „kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu!“

P.S. Mu uusaastasooviks oleks kiire pankrott kõigile pürotehnika tootjatele ja maaletoojatele!

29. november 2012

Rahavaba vabaturg



Ilmus EestiEkspressis 29.11.2012 (kirjutud umbes kuu enne "Harta 12" jms ).
Lehes on lühemalt, paar lõiku vähem.


Globaalpohmelus ja rahavaba vabaturg


Mihkel Kunnus




Aastal 1905 kirjutas George Herbert Shaw, et „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, sest „raha ja elu on lahutamatud“, lühimalt: „Raha on elu“. See kõlab ebameeldivalt küünilisena. Aga see sama Shaw on ka öelnud, et läbinägelikkust peavad küünilisuseks need, kellel endal see omadus puudub.

Tema suur kaasaegne Oswald Spengler noogutas sel kohal tunnustavalt ja täpsustas, et tegu on siiski ühe loomuliku etapiga ühiskondlikes suurprotsessides, täpsemalt tsivilisatsiooniga, mis tema terminoloogias tähendas kultuuri surmaeelset arenguetappi.
Oswald Spengler: “Seega tähendab tsivilisatsioon kultuuri astet, kus traditsioon ja isiksus on kaotanud oma vahetu kehtivuse ja iga idee tuleb kõigepealt rahasse ümber mõelda, et seda teoks teha. Algul oldi rikas tänu sellele, et oldi võimas. Nüüd ollakse võimas tänu sellele, et omatakse raha. Alles raha tõstab vaimu troonile. Demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine.”
Kõlab väga tuttavalt küll. Õigemini läbinägelikult.
Eesti omapära on see, et nimetatud protsessid nimetatud suundades – raha ja elu samastumine, raha ja poliitilise võimu võrdsustumine – on toimunud väga kiirelt. Nii kiirelt, et seda on võinud omal nahal tunda isegi väga noor inimene. Eriti terav on kontrast võrrelduna taasiseseisvumise algusaastatega. Inimestel oli toona raha nii vähe, et kui raha ja elu oleks olnud sama võrdsustunud kui praegu, siis oleks päris suur hulk inimesi vist otsesõnu nälga surnud. Päästjateks olid sellised ühiskondlikud suhted, mis iseloomustavad sedavõrd arhailisi kogukondlikke kooseluvorme, et nende nimetamine lihtsalt mittedemokraatlikeks oleks üpris sisutühi, alates korilusest ja väikepõllundusest kuni rahavaba kaubavahetuse ja mitmesugusete hõimusuheteni. Maitsvast ja tervislikust toidust, mis siinkirjutajagi lapsepõlve helgeks tegi, oli küllalt väike osa raha eest saadud. Mõistagi ei tehtud selle saamiseks vähe tööd, ei, isegi väga palju, aga raha seda ei vahendanud, ning lausa võimatu olnuks toona välmida mõnda nii tatikväiklast mõistet nagu „tasustamata majapidamistööd“.

Võtame nüüd mõne juhusliku näite, näiteks arutelu tudengite või laste vajaduspõhisest toetusest. Mida seal ka konkreetselt ei räägita, kindel on see, et sel vajadusel on üks ja ainus mõõt – raha. Olgu turufundamentalist või padusots – inimese elukvaliteedi mõõduks riiklikes diskussioonides on raha ja ainult raha, keegi ei tule selle pealegi, et mis tahes toetuse vajaduspõhisuse juures hakata rahaliste sissetulekute kõrval vaatama ka kartulimaa suurust, lehmaga naabri olemasolu või sugulussuhteid võimulolijatega. Siin on ilusas üksmeeles kirjutatud alla nii Shaw’le kui Spenglerile.

Kas selline demokraatlik (õigus)riik saab oma rahvast hoolida? Vastus sõltub sellest, kui küüniline olla. Igatahes kui lapsevanema ja lapse suhe ammendub rahalise suhtega, siis selle suhte nimetamist hoolivaks peetakse ikka üsna üheselt küüniliseks. Pigem loetakse hoolivussuhtes rahalist komponenti teisejärguliseks. Võib ette kujutada erinevaid perekondlikke suhteid. Üks võiks olla selline, kus perepea, näiteks Vargamäe Andres, käseb oma lapsel teha vajalikke töid, näiteks paneb tüki leiba kaasa ja saadab karja. Kahtlemata ka tahumatu Vargamäe Andres vägagi hoolis oma lastest ja nende käekäigust. Võib ette kujutada ka mõnd sellist perekonda, kus hooliv ja hoolitsev lapsevanem palub lapsel enne sööki ikka toa ka ära koristada. Aga selline perekond, kus ainus viis oma laps ühise hüve nimel tööle saada käib läbi raha, tundub meile kuidagi kõle.
Riigiga on asi kaunikesti vastupidi, siin on kõik muud mõjutusviisid peale raha vastuvõetamatud. Mida arvata poliitikust, kes lihtsalt paluks tuletõrjujatel, meditsiinitöötajatel, õpetajatel oma tööd (edasi) teha? Päris kehv variant oleks ka käskimine (“Teie ehitage siia lasteaed! Teie olge vait ja ravige edasi!“). Totalitaarsetes režiimides ja monarhiates saab käskida küll. Paluda saab vist ainult väikse perekondliku kogukonna pealik, keda jäägitult usaldatakse. Meil on demokraatia ja „demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine”.

Andres Arrak on kirjutanud: ”Kui mina maakodu rõdul õhtust päikeseloojangut ja põlispuude varju nautides ennast hästi tunnen, siis Eesti SKP ega majandustervikuna ei kasva. Kui ma aga need puud maha saeksin, klotsideks lõikaksin ja üle piiri ekspordiksin, siis SKP kasvaks. Siin peitubki üks rahamaailma paradokse. Me loeme kokku raha, mis meil on.”
Siin veel üks asi, miks demokraatlikud tendentsid soodustavad kõige arvestamist rahaks – seda on kõige hõlpsam ümber jagada, tähendab, seda vähemasti saab püüda õiglaselt jagada. Kõiki muid eluhüvesid, elurõõme ja tähendusrikkusi on praktiliselt võimatu riigil (õigluse huvides) ümber jagada. Ühel ministril oli kord plaan tõsta õpetajate prestiiži, aga kui selline ümberjagamine oleks võimalik, siis oleks poliitik ju kõige prestiižsem amet üldse, aga praegu on neil lihtsat suur palk, kuluhüvitised, isetäituv kapp, nähtamatu käega ämm jms ning prestiiži pole ollagi, sest see tuleb auga välja teenida.

Raha hulk on ka alati piiratud ja nii peab muudkui valima, kas mitte mängida maksudega või laste toiduportsudega. Või võtta laenu ja osta meie rahvale veel üks põlvkond, et ikka oleksid olemas ja omaverelised need, kellele me võlgu pärandada ei tohi. Või siis teha Eesti kultuuri efektiivsemalt (st vähemate inimestega), kuigi oleme juba maailma kõige efektiivsem kultuur. Valikuid kui palju ja ainult mõned välistavad üksteist.

Shaw’l on õigus, tõepoolest „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, aga siin tuleb teha ajakohased korrektuurid. Nimelt see lootusrikkus on saanud enda ette miinusmärgi. Kui enam mitte ainult kogu toit, vaid lausa kogu eluvõimelisus on vahendatud rahaga, siis raha haigestumine sandistab samuti kõike, kogu eluvõimet. Energia (ca 90% ulatuses ikka veel fossiilne) kallinemine on kõige raskem raha haigus, sest olemuslikult on raha sügavaim sisu just energia – nisukaloritest ja naftadžaulidest kilovatt-tundideni. Kui riik ei jaksa maalesõiduks enam kütust osta, peavad riigi funktsioonid taas muutuma rahavabaks -olgu näiteks priitahtlikud pritsumehed või maapiirkondades taastuv omakohus

Neist protsessidest ja nende tagamaadest, ajastu olulistematest üldsuundumustest on võimalik nüüd ülevaatlikumalt lugeda ka eesti keeles, refereeringud omamaa ja välismaa teadlaste töödest on koondatud nüüd ühte kahvatukaanelisse kogumikku (Kaupo Vipp „Globaalpohmelus“) ja see raamat on nagu meie tulevik: minimaalsete kuludega välja antud, taaskäideldud materjalidest ja sellegi poolest paljudele liiga kallis.








******


Eelviimane lõik oli algselt selline:

„Shaw on õigus, tõepoolest „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, aga siin tuleb teha ajakohased korrektuurid. Nimel see lootusrikkus on saanud enda ette miinusmärgi, sest see, mis andis lihalikule inimesele sama suure sõltumatuse maapinnast kui rahale, see, mis üldse võimaldas samastada maist elu ja raha –  nafta – on ise liiga kalliks muutumas. Näiteks riik ei jaksa maale sõiduks enam eriti kütust osta, rahavabad on ka priitahtlikud pritsumehed ja maapiirkondades taastuv omakohus.“

Aga toimetajad arvasid, et see on lehte liiga keerukas. Küllap vist (eriti viimaste nädala palaviku-õhkkonnas, mis kollektiivse mõistuse süvenemisvõimet kõvasti kärbib).
Ja viide nafta hulga ja humanistliku eetika seosele vajaks ja vääriks palju põhjalikumat lahtikirjutust. Humanistlik eetika näeb ette inimese igakülgse dekontekstualiseerimise, juuretustamise. Öelda, et inimeseke/kodaniku õigused peavadki sõltuma tema ruumilisest asetusest (Võrus ei saagi olla samad võimalused kui Tallinnas), tähendab veendunud õiguslasele parimal juhul küünilisust. Inimese maapinnast lahti haakimine tahab aga palju energiat (konkreetselelt ja füüsikaliselt  st džaule) ning energiavoo kokkukuivamine toob paratamatult tagasi inimese juurdumise, lokaliseerumise, võimaluste sõltumise asukohast ja keskkonnast. Riigi lahkumine maapiirkondadest on suurepärane näide.
Ja lähedal on ka see põhjus, miks humanism ja inimõiguslus on sügavalt antiökoloogiline.  

19. november 2012

Uussiiras ekstremist suhtleb meediaga




 Huh, küll olen end viimastel päevadel pilastanud… oi, kuidas mulle ei meeldi demonstratsioonid, oi, kuidas ei meeldi… ja siis see läbini antiintellektuaalne žanr – sõnavõtt demonstratsioonil (jaota maailm väideteks, millele saab karjuda maruliselt „EI!“ või maruliselt „JAA!“).
Küll on vastik, et kõik arukamad kommunikatsiooniviisid on välja lülitatud ja sellise asja järele peab haarama...


Kõige paradoksaalsem on mõistagi see, et tegu pole demokraatia kriisiga. Lausa vastupidi – tegu on aristokraatia kriisiga. Need, milles on määravad puudused – eetilisus ja riigimehelikkus – kuuluvad aristokraatlikku kompleksi. Häbitunde täieline asendumine seadustundega, jokk jms on demokraatlik-õigusriigilik käitumisregulatsioon, mis aristokraatlikkusest juba liiga edukalt on kaugenenud. Ahto Lobjakase artikkel kirjeldab probleemi väga ilusti, samuti Tarmo Jüristo oma… aga lahendused, mida praegu pakutakse… jah, muudame seadusi! Noneh, eks võtame vastu seaduse, mis kohustab jokki häbenema! Paragrahv see ja see sätestab, et ministril peab olema Lennart Mere afektistruktuur!

Jokk on ju liiga puhastverd õigusriigi omadus.
(õigupoolest on demokraatia elujõuline ainult mingis aristokraatlikkuse miinimumi juures, st suudab toimida ainult teatava inertsi kestes, aga see on juba pikem teema)

Seadusandluse täiustamine mingis mõttes valab õli tulle (asetab rõhu veelgi rohkem seaduse primaadile), aga alternatiivil pole muud väljendust peale infantiil-idealistliku moralismi. Valisin siiski viimase (arvestades üldist atmosfääri tundus see parem variant).

Olguolgu… ei hakka siin nokkima praegu (kuigi mõeldes esseele, mis peaks ilmuma selle nädala „Areenis“…)

Omamoodi valgustav oli meediaga suhtlemine ja meediapildi tekkimise protsessi kõrvalt nägemine.

Eriti sümptomaatilise käkerdisega sai hakkama Tartu Postimehe peatoimetaja Vahur Kalmre. Selline tondimaalimine, et lausa piinlik.
Õnneks talle vastas keegi Henri Kõiv. Olgu ta siinkohalgi tänatud.

Pidin algselt ise Kalmrele vastulause kirjutama. Aega sain selleks umbes kaks tundi (umbes nii "olgu, võtame vastulause küll, aga ootame seda juba täna kella neljaks").
2000tm, tähendab, haiku.



Esimene versioon valmis mõnekümne minutiga (ja saan nüüd ka ise aru, et see on žanrilt kõige lähemal autoparoodiale):


TAPVAD SÕNAD, TAPVAM KURTUS

Mihkel Kunnus

Küllap oleks üpris naiivne rahustada Vahur Kalmre hirme rahvatarkusega „Haukuv koer ei hammusta“.  Tõsi, sõna võib olla säde, mis paneb püssirohutünni plahvatama, aga ei pea olema keemikuharidusega nagu meie peaminister, et mõista, plahvatab siiski püssirohi, mitte säde. Ja sõna jõust suuremagi süütamisvõimega võib vabalt olla sõna jõuetus, sõna jõuetuse tunnetamine. Tammsaare on öelnud, et just siis, kui sõna ei aita, siis aitab jõud. Vene revolutsiooni prohvet Dostojevski kirjeldas seda nii:
„Vaadatakse ja imestatakse. Aga võib-olla on selle äkilise purske põhjuseks niisuguse inimese puhul, kellest seda kõige vähem oleks võinud oodata, üksnes ängistusest aetud kramplik tung ennast avaldada, instinktiivne vajadus ennast tunda anda, ilmutada oma maharõhutud isiksust, mis äkki nähtavaks on saanud ja avaldub tigeduses, hulluses, mõistuse sõgenemises, vihahoos, krampides. Just nõnda prõmmib võib-olla elavalt mahamaetu ja hauas ülesärganu vastu kirstukaant ja püüab seda kõrvale lükata, kuigi ta mõistus võiks talle selgeks teha, et kõik ta pingutused on asjatud. Kuid selles asi ongi, et siin pole mõistusega tegemist, need on krambid”.
William James kirjutab psühholoogia kullafondi kuuluvas „Psühholoogia printsiipides“: „Pole võimalik välja mõelda õelamat karistust — kui selline asi oleks füüsiliselt võimalik — kui lasta keegi ühiskonda nii, et ta jääb kõigi selle liikmete poolt absoluutselt tähelepanuta. Kui keegi ei pöörduks, kui me sisse astume, ei vastaks, kui me neid kõnetame, ega tunneks huvi selle vastu, mida me teeme, vaid kõik inimesed, keda me kohtame, teeksid nii, nagu ei märkakski meid, ja käituksid, nagu poleks meid olemas, hakkaks peagi meie sees pulbitsema omamoodi raev ja võimetu meeleheide, millega võrreldes ka kõige julmem kehaline piin oleks kergenduseks.“
Robert Musil võtab kokku kivinäoga suhtlemise psühholoogia, tähendab, erakonnaväliste inimeste pöördumise kokku nõnda: „Kui inimene peab midagi anuma vankumatu näo ees, mis ei anna mingit vastust, ajab see ta meeleheite, kallaletungi või väärituse joovastusse“.





*

Küsisin Tartu algatusgrupilt, mis arvavad. Arvasid, et sellest ei saa keegi midagi aru. Nõus. (Üldse, mul on tunne, et see palavikuline meeleolu on mõistust ja arusaamisvõimet üksjagu madaldanud; meedia ja ühiskond säriseb mingis loomalik-mütoloogilises režiimis. See on väga häiriv).



Proovisin olla konkreetsem (see sai valmis kell 15:55 :) ):

ÖÖ SALADUSES MÕRVU HAUDUV AJAKIRJANDUS

Mihkel Kunnus

Omal õnnetul ja iroonilisel kombel on Tartu Postimehe vanemtoimetaja (!) Vahur Kalmre arvamus ”Tapvad sõnad. Tapvad teod” küllaltki esinduslik.
Nimelt see on esinduslik oma ebaesinduslikkuses: üldistus ühiskondliku nähtuse kohta tehakse selle kõige ebaesinduslikuma elemendi järgi. Korduvalt. Mütoloogilise mõtlemise musternäide on mingi juhusliku huligaansuse – Ansipi istutatud puu maha raiumise – esitamine valitsusvastatse meeleolude kontsentraadina. Igaüks, kes valitsust julgeb kritiseerida, kes avaldab meelt (NB! Realiseerib oma demokraatlikku põhiõigust!), samastatakse kellegagi, kes on ”seda tegu pikalt plaaninud, sest peab ootama pimedamat aega – ning raiub seal halastamatult maha kunagise linnapea istutatud noore tamme. Salajane mõrv pimeduses, sest mis see teise inimese puu vihaga maharaiumine muud ikka on.” No, vaadake retoorikat! Salaja! Halastamatult! Pimedas mõrva plaanimine! Vihaga raiumine! – see on see valitsuse kritiseerija tõeline tuum!
Ometi oli just selline mentaliteet üheks meeleavalduse ajendiks, mentaliteet, mis tapab igasuguse kriitika valitsuse aadressil.
Valitsuse kritiseerijad pole seemneid söönud, pole pimeduses ja salaja halastamatuid plaane hauduvad mõrvarid! Kordan siin üht meeleavalduse keskset teesi: ”Aususe nõudmine pole ekstremism!”

Pressifotograafi asi on olla adekvaatne ja representatiivne. Antud kahe punkari ja nende loosugi (mis korraldajate käsul ka kiirelt ära koristati!) esiletõstmine on jokk-mentaliteet par excellence: ”Haa, näete, foto, fakt, et ka selline loosung seal oli, järelikult oligi selline üritus!”
Tuletan siinkohal lahkelt meelde ühiskondlike nähtuste analüüsi aabitsatarkusi: valim peab olema üldkogumit esindav (representatiivne). Selleks
1. peab valim olema küllalt arvukas
2. valimi jaotus peab olema lähedane üldkogumi jaotusele.
Tegu oli kahe noore punkariga Teismeiga kohustab. Nende ebaküpsus on vabandatav, pressifotograafid on aga täiskasvanud inimesed.
Kinnitan, nii fotograafid kui ajakirjandus käitus täiesti seaduse piires, ometi pole neiltki aususe ehk representatiivsuse nõudmine ekstremism.


*

Selle avaldamisest Kalmre keeldus. Ma pole algatusgrupi liige ja mingi lugejakirja kohta ta kokkulepe ei käinud.
No tühja…

Vastasin ka SL Õhtulehe küsimustele:

Kuidas jäite rahule Tallinnas toimunud meeleavaldusega?
Võis väga rahule jääda. Arvestades meie inimeste loomuomast vastumeelsust tänavale tulla – muide, hindan seda paljukirutud iseloomujoont väga kõrgelt – ning ilma, oli rahvast kenake hulk ja demonstratsioon kulges väga tsiviliseeritult. Ei ilmunud välja, provokaatoreid või lihtsalt märatsuslusti täis jalgpallihuligaane ja muud taolist kontingenti. Demonstrantide hulgas oli ohtralt tippintelligentsi esindajaid ja haritlasi, seda oli väga liigutav näha.

Milline oli osalemine samal ajal Viljandis toimunud meeleavaldusel?
Pole mul ses küsimuses paremaid allikaid kui mis tahes teisel meediatarbijal.

Miks olite valinud meeleavalduse päevaks laupäeva, kui sellel päeval riigikogus tööd ei tehtud?
Ei oska vastata. Selle valiku tegemise juures mind polnud.

Mida õppida järgmisteks üritusteks ja kas on üldse midagi edaspidi plaanis?
Jaa, kindlasti edasi. Käesolev asi oli alles algus, nii öelda märguanne. Eks edasised plaanid sõltuvad suuresti sellest, mida valitsus ette võtab. Praegu toimub töö edasi sektsioonides, näiteks Tartu algatusgrupp koguneb juba esmaspäeval (19.11), kus arutletakse edasisi plaane ja tegevuskavu.

Rõhutasite oma kõnes, et ausus ja austus on põhjusega sarnased sõnad - kas valitsuselt on jäänud puudu ainult aususest või pole suhtluses tunnetada ka austust? Kas Teie näete, et viimase nädala väljaütlemised on nendes valdkondades nö jää liikuma pannud?
Sa ei valeta sellele, keda austad. Seega  võib öelda küll, et on päris tugevaid probleeme austusega. No näiteks, mida mõtles Rene Ilves kui reserveeris olematu rahvakogunemise jaoks Reformierakonna kontori esise. Tegu on sellise klassi tatiklikkusega, et selle adekvaatne kirjeldamine moraalsel skaalal on paratamatult solvang. Kuidas on võimalik austada riigitegelasi, kes käivad prokuratuuris ajamas sellist jampsi, et isegi lapsed punastavad kuuldes. Selliseid inimesi on psühholoogiliselt võimatu austada.
Ja teiste erakondade vaikimine on ebameeldivalt kõnekas. Ja siis tuleb mingi mokaotsast möönmine, et polda päris plekitud ja kõik teised teevad ka! Kõik teised teevad ka! No halloo! Selline liivakastivabandus!
Kui probleem ühte mõistesse suruda, siis oleks see täiskasvanu-au. Nende poliitikute hulk, kellel puudub elementaarsel tasemel täiskasvanu-au, on paisunud üle kriitilise piiri. Minu arust oli see pretsedenditult piinlik demonstratsioon: peab tegema demonstratsiooni, et nõuda poliitiliselt eliidilt(!) elementaarset kultuursust!  Selles mõttes on tegu ekstremismi suurima võimaliku vastandiga – me ei nõua äärmust, me nõuame elementaarsust!


Sellest jäi järgi niipalju :). pluss see.

4. november 2012

Paar märkust sõnavabaduse asjus



Ilmus ERRis 01.11.2012.
Tegu paari komplementaarse m
ärkusega neil teemadel äsja ilmunud artiklitele. Siin on pool lauset pikem ja paari viitava lingiga kirjandusallikatele.


Paar märkust sõnavabaduse asjus

Mihkel Kunnus


Sõnavabadus on mõttevabadus.
Mõjukas Briti filosoof ja erudiit John Stuart Mill (1806-1873) on hiliseim, kellele olen kohanud omistatavat auväärse tiitli olla viimane inimene, kes teadis enam-vähem kõike, mida tema ajal oli võimalik teada [siin]. No see on selge liialdus. Küll aga on iseenesestmõistetavaks muutunud tema libaralistlik tees: minu vabaduse piiriks on teise  vabadus. Igati sümpaatne ütlus. Paraku suures plaanis ainut ütluseks jääda see saabki, sest see piir ei saa olla põhimõtteliseltki midagi objektiivselt tuvastatavat. Selle piiri tunnetamine kasvab meile sisse umbes samamoodi nagu häälikute või sõnapiiride eristus emakeeles. Näiteks, kes lapsena ei kuule Õ ja Ö eristust, sel on täiskasvanuna seda nii raske ära õppida, et vaid vähesed saavad hakkama. Õhtumaine kultuur on olnud sügavalt sõnakeskne, hinnanud ratsionaalsust väga kõrgelt. Näiteks vaimsele puudulikkusele vihjamine on meile väga universaalne solvang, see solvab sügavalt ka neid, kelle identiteet ja ühiskondlik väärtus mõistusest eriti ei sõltu (nt tippsportlased, superstaarid jne), tähendab, õhtumaises nägemuses on inimloomus mõistuslik ja kuna mõistus on sõnaline, siis ei saa olla inimvabadust mõtlemisvabaduseta ja sõnavabaduseta. Sestp on sõnavabadus midagi väga fundamentaalset, nii fundamentaalset, et see on õhtumaise algupäraga inimõigustest täiesti lahutamatu.
Paradoks on aga selles, et sellist asja nagu individuaalne keel pole olemas; keel on kollektiivne ja suurem ja vanem ja hõlmavam igast selle üksikust kandjast ning kaunis sarnased on lood ka mõtlemisega. Tinglikult: minu mõtlemise piirid on meie kommunikatsiooni piirid. Mis puudutab mõtlemist, siis olen oma vabaduse piirajaga samal pool piiri (muide, see on ka põhjus, miks intellektuaalid muudkui dotseerivad ja õpetavad – nad tunnevad rumalate hulgas ennast ahistatuna ja piiratuna).
George Orwell hoiatas aastal 1944, et väga ohtlik eksimus ”seisneb usus, et diktatuuri tingimustes saab olla seesmiselt vaba.  Suurim viga on kujutleda, et inimene on autonoomne indiviid. Salajane vabadus, mida võivat despootliku valitsuse all nautida, on täielik nonsenss, sest su mõtted ei ole kunagi täiesti sinu enda omad. Filosoofid, kirjanikud, kunstnikud ja isegi teadlased ei vaja üksnes julgustust ja publikut, nad vajavad pidevalt stiimuleid teistelt inimestelt. Kui kaotada sõnavabadus, siis kuivavad kokku ka loomevõimed”.
(Lihtne kontroll: kes on olnud suurimad ja originaalsemad mõtlejad? Eks ikka erudiidid, need, kes on suutnud tohutult ahmida endasse ”võõraid” mõtteid.)

”Vihakõnede” keelustamine katab kinni sümptomid, mitte ei kaota viha.
Humanistlik-valgustuslikult tradistioonile on ka omane mõtlemise ja ka sõna meeletu ületähtsustamine, selle pidamine muutuste algatajaks. On valdkondi, kus on see tõesti nii, kus tõesti idee ja mõte käib enne tegutsemist. Ühiskondlikus plaanis, eriti selles osas, mida plaanitakse nüüd seadusemuudatusega reguleerida, on sõna algatuslik roll väike. Nn ”vihaõhutus” on seal rohkem õhutusklapp või surveventiil kui sepaääs. Sõnad ei tee inimest kurjaks, nälg teeb, kitsikus teeb, trööstitus teeb. Esmatasandi intellekt on just põhjuste otsija ja tuvastaja. Inimene tunneb end halvasti, näeb talle kodust ja turvalist maailma enda ümber lagunemas, ning siis proovib leida nendele tendentsidele mõistuslikult põhjuseid. Juute, neegreid, kreeklasi, homosid, kristlasi, moslemeid saab ühiskondlikes hädades süüdistada ainult siis, kui ühiskondlikud hädad on olemas. Ja primitiivne intellekt haarab just kõige esmasema ja monokausaalsema põhjenduse järele. Juri Lotman on öelnud, et kui ühiskondlikud muudatused on liiga kiired, siis ”harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid […]Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist. Millisena siis kangastub hirmust traumeeritud ühiskonnale see vaenlane?
Esimese alustpaneva kujutluse […] võiks sõnastada nii: nad on ohtlik organiseeritud vähemus. Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks”.
Mis on järsku esile kerkinud ”kreekaviha” põhjuseks? Kas tõesti mingid vihakõned? Rassism?! Selleks, et arvata, et seda tüüpi sallimatust ja rassismi on mõistlik ravida väljendusvõimaluste piiramisega, peab omama sama lühinägelikku monokausaalset otsemõtlemist, mis kreeklasi üldse Eesti praegustes hädades süüdlasena kujutleda laseb. See pole mitte ebatõhus, vaid lausa hädasid võimendavalt rumal, mitte rektaalne hambaravi, vaid žgutt ninaverejooksu vastu.
Aastal 1971 pidas antropoloog Claude-Levi Strauss UNESCOs rassismiteemalise kõne, kus rõhutas, et mingite perioodiliste heatahte avalduste kuhjamisega  seda probleemi ei lahenda, et vastastikune sallivus eeldab ”et on täidetud kaks tingimust, mille realiseerumisest tänapäeva ühiskonnad on kaugemal kui kunagi varem: need on suhteline võrdsus ja piisav füüsiline vahemaa”.
Aga muidugi on rahvale prundi suhu toppimine tehniliselt märksa lihtsam kui rahulolematuse põhjuste –  viletsuse ja ebavõrdsuse – kaotamine.

Lõpetuseks
Sagedasem kujund, mida tuuakse positiivse repressiooni näitlikustamiseks, on last tema enda rumaluse eest kaitsev lapsevanem. Lapsevanem nii öelda toetab ja suunab lapse käitumist, kuni lapse enesekontroll jõuab vajaliku küpsuseni.
Kirjaliku seaduse päritolu on seotud mingis mõttes inimlikkuse pankrotiga – kui osade ühiskonnaliikmete enesekontroll pole piisav harmooniliseks kooseluks, siis tuleb seda välise jõuga reguleerida. Seestpoolt vaadatuna ilmneb enesekontroll indiviidile häbi- ja süüsüsteemina, ühiskonnatasandil au ja prestiiži kaudu. Inimene peaks häbenema pidada vihakõnet, inimesel peaks olema piinlik kedagi mõnitada. Need mehhanismid on kõvasti vanemad kui õigusriik. Vanema ja lapse suhe on tõesti tabav võrdlus. Õigusega on öeldud, et just lapse saamine teeb inimesest täiskasvanu, et laps kasvatab väga palju vanemat. See on nii, sest lapse pilk apelleerib häbitundele eriti mõjusalt. Lapse ees on eriti piinlik lapsikult, väiklaselt, tigetsevalt käituda – täiskasvanuau ei luba. Täiskasvanu nõuab endalt rohkem kui lapselt ja see annab talle õiguse last kasvatada. Kui aga Kristen Michal arvab, et häbitunne ei reguleeri Eesti inimeste sõnavõtte piisavalt ja neid tuleb seadusega piirata, siis tuleb talle tuti-tuti teha ja nurka häbenema saata. Ja oma püksid peab ta ka ise ära pesema, sest nii suured poisid enam mähkusid ei kanna, kuigi Kaja Kallasel mõlgub lõige juba mõnda aega meelen.

26. oktoober 2012

Möödne kunst ehk teispool kriitikat ja tarbijakaitset





Möödne kunst ehk teispool kriitikat ja tarbijakaitset



Mihkel Kunnus


1.
            Vahel mul on tunne, et kaasaegse kunstiga on umbes nõnda nagu poliitikaga: üheksakümmend protsenti praktiseerijatest rikub ära ülejäänud kümne protsendi maine. Saatuslik erinevus tuleneb sellest, et poliitikat ja poliitikuid on pea võimatuseni raske vältida, kaasaegset kunsti aga õige lihtne. Ei pea kunstikajastuste netikommentaare lugemagi, et nõustuda Marek Tamme märkusega „Postimehe“ kultuurikommentaaris (PM 23.09.2012): „Ma ei tea vist ühtegi teist kultuurivaldkonda Eestis, mille avalik positsioon oleks närusem kui kaasaegsel kunstil“.
           
2.
            Nõustusin Artishoki biennaalil kunstnike töid kommenteerima ainult kinnituse tõttu, et seekord tahaksid nad kaasa lööma just nimelt ka mõnda sellist, kes ei pärine kunstiväljalt, ja neid huvitavad pisut ka metakriitilised arutelud. Idee kaasata retseptsiooni „süütu pilk“ on kahtlemata kiiduväärne algatus. Ma arvan, et populaarsustaotlusega väljapanekul oleks alusetu nõuda neitsilikult kunstiavastajalt suuremaid eelteadmisi kui gümnaasiumis pakutu. Seega oli siinkirjutaja pigem ebarepresentatiivselt üleharitud (pagasis on vanameister Jaak Kangilaski mahukas loengukursus kunstiajaloost pluss kursus kunstisemiootikast pluss kursus „Kunst sotsiaalse märgisüsteemina“), ometi (vaevalt, et just seetõttu) oli kirjutamine tõeline piin ja enesesund, sest kritiseeritavad tööd tundusid enamasti talumatuseni kerglased ja tühised. Tuli ette, et ainus võimalus vältida veendumust „See kunstnik on ju lihtsalt ambitsioonikas ullike!“ oli selline tõsikindluse üleannustamine, mis võimaldas Hume’il rõhutada, et isegi sellest, et päike on alati igal hommikul tõusnud, ei saa me täie kindlusega järeldada, et nõnda juhtub ka homme. Tõsi. Sestap kinnitan: ma ei saa 100% kindlusega ka öelda, et viga pole minus. Ega vastupidi. Kuid ka tervemõistusliku skeptitsismidoosi korral ei saa isegi hitlerlikku väärtusühesusse kivistunud purgitäide olla iial sama veenev praak kui juuksekarv supis. Ja see kunstiväärtuslikkuse päästev ebamäärasus on korraga nii õnn kui õnnetus. Schopenhauer ütles solipsistide kohta, et nende kindlus on küll vallutamatu, aga neid pole vaja ka karta, sest nad ei pääse sealt ka välja ning mõistlikuim oleks nende kantsist lihtsalt mööda minna. Umbes nõnda on ka kaasaegne kunstnik oma kaasaegses galeriis.

3.
            Siin võib kohe osutada ühele väga üldisele valupunktile kogu loovtööstuses: kellele on minul, usaldaval kultuuritarbijal, kaevata, kui mind solvatakse alandava kõnetusega? Kus on tarbijakaitse, kui loen raamatu kaanelt, et tegu on „läbinägeliku kokkuvõttega ajastu põhitendentsidest“, aga seest leian hunniku ajakirjanduslikke klišeesid?  Kuhu mul pöörduda, kui mind kutsutakse galeriisse, kuid seal on hoopis midagi muud kui kutsudes lubati? Kuhu pöörduda? Kardetavasti ainult ümber ja mujale. Aga mitu korda uskus külarahvas üleannetut karjapoissi, kes korduvalt võltsi hundihäiret andis?

4.
            Ka kaasaegses kunsti kohta kehtib see, mida mainisin 2012 aasta vikergallupis kirjanduse kohta:
            ”Alustuseks tahaksin natuke kontekstiväliselt tsiteerida Uku Masingut: kui tahad, et sulle oleks kõik lubatud, siis saa enne selliseks, kellele on kõik lubatud. Et konventsioonide purustamise ja püha loomevabaduse kunstiliseks tippsaavutuseks ei jääks kaashäälikuühendi rikkumine jms või romaan, mille läbilugemiseks piisab ka aeglasel lugejal kahest tunnist. Mida arvata Geenius-kokast, kelle kolmekäiguline lõuna koosneb isutekitavast šokolaadinööbist, tõesti imehõrgust tikuvõileivast ja tummist punkti virutavast espressost?
Kaua töötab õigustus: “Ära välista! Äkki sa pole sihtgrupp! Küll leidub ka üks kurguni täis gurmaan, kellele see filigraanne komplektlõunake täpselt ideaalne on!”?
Kategooriad ja tüpoloogiad pole mingi kuri arhaism ega tsensuur Loojate ahistamiseks, vaid toimiva kommunikatsiooni eeldus ja – NB! – juba ammu on suuremaks probleemiks (omale sobiva) jalgratta ülesleidmine, mitte selle olemasolu või taasleiutamine kuskil.”

5.        
            Probleemi võib üldjoontes visandada järgmiselt: loomingulise (uudis)toote ainus kvaliteedigarantii on usaldus tegija vastu. Kõige riskivabam on usaldada klassikuid – suuri pärisnimelisi üksikiskuid, kes on end juba põhjalikult tõestanud. Kõik uued tulijad on paratamatult pärisnimetud st neid iseloomustab ainult usaldus kogu seisuse vastu, nt kunstnike kui klassi vastu. Ja sellised suhted ei ole meie üha harjumuspärasema individualistliku eetikaga (igaüks vastutab ainult iseenda eest) kooskõlas, ometi kehtib siin seisuseau ja punkt. Iga (uus) kaasaegne kunstnik on kaasaegne kunstnik kui selline.  Seetõttu olen ma ka käesolevas sõnavõtus kasutanud sellist jõhkralt üheülbastavat ja tasalülitavat mõistet nagu kaasaegne kunst – see on täpne oma ebatäpsuses. Kujutan ette, kuidas mõni natukenegi rohkem ekspert, siin ahastuses käsi murrab: on nii palju täiesti erinäolisi suundumusi ja kunstnikke, mõiste ”kaasaegne kunst” on täiesti sisutühi! Aga selle mõiste tähendusühtsus ei tule sellest, mida ta nii nivelleerivalt ja ebaõiglaselt kokku sulatab. Selle mõiste tähendusühtsus ongi usaldus kunstniku kui sellise vastu. Usaldus kunstniku kui seisuse vastu.
Ka 19.10.2012 avatud KUMU näituse „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik" tutvustuses öeldakse: ”Viimastel aastatel on dramaatiliselt pingestunud kunstiülevaadete ja kunsti tutvustamisega tegelevate näituste usaldusväärsuse küsimus”.

6.
            Kõrghardus on pöördumatu ja võõrandamatu, diplom ei määrdu, au aga küll ja ”iga au on olemuselt seisuseau” (Spengler) ning Bourdieu igati demokraatlik ehk seisusevaenulik esteetilise maitse sotsioloogiline kriitika, mis osutas kunstikeele väljavatele mehhanismidele, aitas mõneti kaasa (täpsemalt: oli ajastu üldsuundumusega kongeniaalne) kaasaegse kunsti praeguse staatuse saavutamisele. Paraku on toimiv väljamismehhanism (-kood, -süsteem) iga elujõulise semiootilise süsteemi vältimatu struktuurielement ning see, et kaasaegse kunsti retseptsioonis on rõhk esteetilistelt küsimustelt nihkunud ontoloogilistele, on korraga nii märk väljamissüsteemi toimimatusest kui ka vajadusest selle järele. Küsimus ”kas see on ülepea kunst?” on küsimine kunsti ja mitte-kunsti piiri järele. Järgmine etapp – eristus hea ja halva kunsti vahel –  on pärimine elujõulise semiootilise süsteemi teise vältimatu struktuurielemendi – hierarhilisuse järele.

7.
            Kuidas hävitada kaasaegse kunsti elujõudu? Tuleb püüda kaotada piir kunsti ja mittekunsti vahel ning dekonstrueerida väärtushierarhiad. Kaasaegne kunst on sellega ise üsna programmiliselt hakkama saanud, isegi veel AD 2012 (sh sel samal Artishoki biennaalil) korrutakse seestunult mantrat hierarhiate lammutamisest, piiride lõhkumisest ja domineerivast ideoloogiast. Peab nentima, et avangardism on tänapäevaks väga konservatiivne ja kanooniline kunstipraktika, tublid kunstitudengid õpivad usinasti ära anvangardismi põhimeetodid ja siis matkivad püüdlikult. Hästi on hakkama saadud. Kaasaegne kunstnik võib endale õlale patsutada: tublilt on lõhutud piiri kunsti ja mitte-kunsti vahel, tõhusalt on lammutatud väärtushierarhiad ning uhkustundega võib ta vaadata tehtud tööle ja kinnitada: ”Ei ole teist kultuurivaldkonda, mille avalik positsioon oleks närusem kui kaasaegsel kunstil“.

8.        
            Jüri Talvet kirjutab alla Rahvusvahelise Võrdleva Kirjandusteaduste Assotsiatsiooni president Koji Kawamoto osundusele aastal 2001, et ”sellal kui umbes 10-15 aastat tagasi seisnes võrdleva kirjandusteaduse kriis ülemäärases kalduvuses üldisusele, mis eeskätt läänekesksuse ülemmõjul kippus tühistama erilist ja individuaalset, siis praeguse kriisi lätteid tuleks otsida just vastasvoolust, kummituslikust partikularsimist, ”atomiseeritud perspektiivide” ja ”ohtrate egotsentrismide” silmapiirilt, mis üha enam jätab meid varju mis tahes dialoogi või üldistuse ürituse, tõugates meid, nagu Kawamoto ilmekalt ütleb, bellum omnium contra omnes lohutusse ollu” (”Akadeemia” 2002, nr5).

9.
            Kardetavasti iseloomustab siinkirjutaja kohtumine Paco Ulmani tööga kunstivälja positsiooni tervikuna rohkem kui meile meeldiks mõelda. Nimelt põhimised tähenduslikkused ja kõnetavused olid täiesti juhuslikud, õnnelikud valestimõistmised. Paco Ulmani tööks oli video My Little Red Riding Hood, kus kruusasel platsil keerutab punane BMW ja taamal on suur graffiti ”Art needs no artist“. Hiljem, artist talk’il selgus, et see graffiti – miski, mille mina lugesin töö keskseks elemendiks –  oli sattunud sinna täiesti juhuslikult ja plaanimata. Samas jäi mulle kättesaamatuks olulisim mõõde, nimelt see, et tegu oli kurikuulsa EKA krundiga, mida ma tartlasena lihtsalt ära ei tundud. Ulmani tööd eelarvustades tsiteerisin Andrei Platonovi „Auku“ ning tegu oli taas väga õnneliku juhusega, sest EKA krundi ja „Augu“ kõrvutamine avab tõepoolest väga mitmeid kõnekaid paralleele. Indrek Grigor patsutas mulle õlale ja ütles, et Platonovi „Auk“ oli tõeliselt geniaalne leid. Ei, ei mingit geniaalsust, kõigest õnnelik juhus. Lihtsalt vaadates taustal olevat sõnumit „Art needs no artist“ meenus mulle see koht „August“, kus klassiteadlik Tšiklin kohtub eelmise korra jäänukiga, kellegagi, kellel pole enam uues paremas ilmas funktsiooni ega kohta, nimelt kirikupapiga, kes arukalt kinnitab, et tema elu on täitsa mõttetu. Proovisin seda analoogiat edasi arendada ja küsisin, et kas kunstiga ei või minna nagu religiooniga, et kunagine Suur ja Tähtis taandubki õige marginaalsele positsioonile. Ega ma mingit mõistlikku vastust küll ei saanud.

10.
            Madis Katz tutvustab oma projekti nii: „Projektiga „Julgus“ uurib kunstnik riietuses ilmneva individuaalse eneseväljenduse olemust ja piire“. Ja kogu projekt, või ütlemise siis uurimus, kujutab endast riideid, millele on mõned ropud sõnad peale prinditud. Selline tühine, koolipoisilik huumor. Mu sõbrad tegid kunagi mulle sünnipäevaks ka taolise T-särgi. Ometi uurimus viitaks justkui millelegi metoodilisele… Kas on kunstnik teinud põhjaliku töö, mille vilju nüüd jagab? Ei. Tühisuste tühisus ja üks materialiseerunud naljake, teostuse leidnud uitmõtteke.
            Art Allmägi saatis erinevatele institutsioonidele mõne kirja ja siis eksponeeris neid koos vastustega. Kokku alla kümne kirja. Kaaskirjas kriitikutele ütleb ta muu hulgas: „Olin siiani suhtunud institutsioonidesse üpris üheselt: institutsiooni nägin tõsise, paindumatu, välise mõjutuse suhtes ükskõiksena ja sekkumist eiravana. Oma suhtlustes alati kindlat skeemi või formaati kandvana ja sellest väga raskelt eemalduvana. Tihti peale olen pidanud institutsiooni konservatiivse väljavaatega ja sisemaailmaga masinavärgiks”.  Ta peab üht kõige moodsamat ühiskondlikku organiseerimisviisi tagurlikuks! Ta peab traditsiooni, kommete ja tavade asendamist õigusriigilike mehhanismidega konservatiivsuse ilminguks!  Selgitan:  kunstnik üritas institutsiooni esindaja poole pöörduda kui oma kogukonna liikme, kui hõimukaaslase poole, tähendab, ta üritas kõnetada arhailisema ja konservatiivsema koodiga, katsudes esile kutsuda seda, et institutsiooni esindaja, kelle käitumist peaksid ja tohiksid reguleerida ainult seaduslikud kohustused, ületaks need ja käituks isiklikult vastutuleva hõimukaaslasena st kui liige grupist, mille sidusus on loodud vastastikuste teenete kaudu (institutsionaalses süsteemis tõlgendub see korruptsiooniks).
Mõistagi näeb üks tubli ja püüdlik kunstnik, kes ilusti tükid on ära õppinud, isegi halvas ilmas parempoolsuse karvast kätt, konservatiivsuse esilekerkimist ja domineerivat ideoloogiat… Lausa piinlik on hakata üksipulgi osutama, kui masinlik ja klišeerohke on säärane „ühiskonnakriitilisus“ ja „sotsiaalne närv“ ning  enese tagasi hoidmiseks ei leidnud ma õieti muud põhjust kui Richard Rorty hoiatus, et “tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid”.

11.
            Kokkuvõtlikult võibki öelda, et tunnetuslikus plaanis jäi seekordne Artishoki Biennaal väga kergekaaluliseks (NB! Kindlasti pole see esiletoomine, külastasin põhjalikult ka Tartu kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT, kergekaalulisus on tabavaim ühesõnaline kokkuvõte ) . Ei avardunud mu pilk institutsioonide toimemehhanismide kohalt, ei mõista ma nüüd paremini „riietuses ilmneva individuaalse eneseväljenduse olemust ja piire“, ei karda ma nüüd rohkem „domineerivat ideoloogiat“ jne. Ikka jäi mulje, et põhimine „alternatiivne pilk“, mida kaasaegne kunst ka siin pakkus, on ähmasus. Ometi olid ambitsioonid tihti just nimelt heuristilist laadi, oma tegevust kirjeldati kui uurimist jne. Kardan, et sellist laadi kunst ei saa eriti hästi õnnestuda kui pole keskmist taset ületavat ühiskonnamõistmist ja minimaalset eruditsiooni.
Sellega ei õigusta ma aga kuidagi seda kontingenti, kes jääb õiglase solvumistundega Kanal 2 rüppe, sest neile väärilist loomingut pole üheski kunstisaalis ega raamatukogus ning tervikuna on AB vägagi huvitav kogemus ning igati tunnustustvääriv on selle sünergiline sulandamine EKKMi majaga. Aga mõelgu ka hea kunstnik sellele, kui palju tema on võimeline ja motiveeritud pingutama uue keele õppimise nimel. Näiteks äsja ilmus Kaupo Vipp'ilt väga oluline raamat „Globaalpohmelus“; see on ühiskondlike protsesside ökoloogilisest mõõtmest ja domineeriva neoliberalistliku ideoloogia informeeritud ja argumenteeritud kriitika. Vägagi võimalik, et siinkirjutaja on kaasaegse kunsti seisukohalt lihtsalt täiesti kirjaoskmatu või lausa puudeline, aga siiski lõpetaks käesoleva ülevaate retoorilise küsimusega: kui paljud teist on nõus end termodünaamika ABCga kurssi viima, et mõista ökoloogia ja biofüüsikalise majandusteooria olulisemaid aluseid ja tendentse, see tähendab kogu praeguse ühiskonna olulisemaid tendentse, mida mõistmata on ühiskonnakriitika nagu hilisteismelise räpp, tähendab, lihtsalt üks rütmis porisemine…
           

31. august 2012

Tõde ja õigus XIII



Ilmus „Sirbis“ 31.08.2012 suht tühiselt  kärbituna (ca 1500tm) ja veidi teisiti liigendatuna.


Tõde ja õigus XIII

Aet Annist, „Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Arenguantropoloogiline uurimus“. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2011. 408 lk

Mihkel Kunnus


1.

Tallinna Ülikooli Kirjastuselt on viimastel aastatel kohe hooga väga häid raamatuid tulnud, väärt tõlkeid ja väärt algupärandit. Viimaste hulka kuulub ka Aet Annisti arenguantopoloogiline uurimus „Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas“.

Igati kongeniaalses ja lisaväärtustavas tutvustuses ütleb Külli-Riin Tigasson, et „Aet Annisti raamat on minu arvates tõeline suurteos. Omalaadne anti-“Tõde ja õigus” 21. sajandi alguse Eesti külaelust. Teaduslikus vormis “Rise and Fall of Estonia”” (”Vikerkaar”, 2011, nr 10-11).
Üldjoontes nõustudes tahaks siiski nokkida ühe väikse kujundliku ebatäpsuse all, nimelt, miks anti-? Ei mingit anti-’t! Pigem on Annisti raamat vaadeldav ”Tõe ja õiguse” ääremärkusena, või kui pisut ülendada, siis ”Tõe ja õiguse” mõttelise järjena, selle 13. osana (kolmteist pole siin mingi arvusümboolika, vaid puhtmatemaatiline ekstrapolatsioon (täpsemalt 12,5-12,7), võttes keskmiselt kümme aastat osa kohta, Annisti välitööd kestsid 07.2002-01.2004).
Seda väga mitmes aspektis. Alustades sellest, et Tammsaare peateos on korraga nii meie kodumaise kirjanduse kui antropoloogilise tunnetuse suurim saavutus. Suurimad antropoloogid ja suurimad romaanikirjanikud on oma keskseid pürgimusi sõnastanud kaunikesti sarnaselt, mõlemad on üritanud kaardistada inimolemust üldisemalt. Näiteks äärmiselt mitmekülgselt kogu humanitaariat mõjutanud antropoloogiaklassik Claude Lévi-Strauss on öelnud, et on olnud „pühendunud ainult ühele probleemile: püüda mõista, kuidas toimib inimmõtlemine.” Mitte vähem mõjukas Dostojevski sõnastas juba õige noorelt oma elumoto: „Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene.“
Peeter Tulviste alustab raamatut „Mõtlemise muutumisest ajaloos“ märkusega: „Kui inimene asub teadusliku psühholoogiaga tutvuma või seda õppima selleks, et iseenda ja teiste hingeelus selgusele jõuda, siis ta tavaliselt pettub“ ja lisab, et „varem või hiljem jõuab otsija tuntud järeldusele, et Dostojevski romaanides või Tennessee Williamsi näidendites on rohkem psühholoogiat kui psühholoogiaalastes teaduslikes uurimustes“. Tõsi.
Milan Kundra tsiteerib „Eesriides“ Ernesto Sábatot: „Filosoofia poolt hüljatud ja sadade teaduslike spetsiifikatega lõhestatud moodsas maailmas püsib romaan kui viimane vaatetorn, millelt saame haarata inimelu tervikuna“.
Mõistagi ei kattu Kundera pürgimusest ja tunnetuseetikast lähtuv romaanimääratlus kuigivõrdki formaliseeritusega, mida nõuab (kirjandus)teadus, ja sellistele tingimustele vastavaid romaane on kogu kirjanduslikus toodangus proportsionaalselt vahest umbes sama palju kui uudse tunnetusväärtusega teadusartikleid kogu formaalselt korrektses teadusproduktsioonis, tähendab, üpris tühine osa.
Ei loovusel ega teaduslikul avastamisel pole meetodit või psühholoogilisel läbinägelikkusel algoritmi ja ka antropoloogilise uurimustöö formaalne eeskiri saab olla ainult pea kasutamatuseni üldine.


2.

Üheksanda peatüki pealkirjaks on Annist pannud „Kaasamismüstika“. See on parafraas. Nimelt „[James] Ferguson kirjeldab üht Lesotho karjapidamise kummalist aspekti, mida ta nimetab veisemüstikaks: kohalikud laseks oma loomadel pigem nälgida ja surra, kui neid müüksid. Ta selgitab kultuurilisi reegleid sellise käitumise taga, mis koos karjaomanike positsiooniga takistavad karjaomanikel kaasa minemast muutustega, mida Thaba-Tseka arenguprojektiga ellu tahetakse viia“ (lk 324).
Meenub tahtmatult üks võikamaid stseene „Kuritöös ja karistuses“, Raskolnikovi unenägu, kus Mikolka peksab surnuks oma ülekoormatud hobuse karjudes: „Minu oma! Mis tahan, seda ka teen! Istuge veel peale. Istuge kõik peale. Tahan, et tingimata läheks nelja! ...“ […]„Minu oma!“ karjub Mikolka, raudkangi käes hoides, endal silmad vihast verd täis valgunud. Ta seisab nagu kahetsedes, et pole enam, keda peksta“.

„Ferguson mainib ka möödaminnes ka kohalikke arengutöötajaid, kelle ülesanne on veenda ülejäänud kohalikke arengueesmärkide objektiivsuses“(lk 324). Sarnaselt lähenesid ka Annisti kirjeldatud arengutöötajad. Sest kuidas ikka motiveerida inimesi edumeelselt käituma – neile tuleb anda (stardi)vahendeid (siin välisabi) ja selgitada, kuidas on mõistlik ja neile endile hea. Tuleb selgitada kohalikele, et keegi ei ürita neid kuidagi lüpsta, petta, vaid tegutsetakse nende endi huvides; tuleb veenda kohalikke arengueesmärkide objektiivsuses.
Dostojevski põrandaalune osatab: „Seejuures olete te surmkindlad, et ta selle ükskord ometi selgeks õpib, niipea kui on lõplikult kadunud mõned vanad ja halvad harjumused ja kui terve mõistus ja teadus on jõudnud inimloomuse täiesti ümber kasvatada ning normaalsele rajale suunata. Te olete kindlad, et siis lakkab inimene vabatahtlikult väärteid käimast ja hoidub nii-öelda tahes-tahtmata lahkhelidest oma tahte ja ja oma normaalse kasu vahel“(„Ülestähendusi põranda alt“ I osa, VII ptk., Dostojevski rõhutus – M.K.)
Ei käi need asjad nii lihtsalt.
 „[S]ee kõik sünnib tühisel põhjusel, mis muidu ei tasuks nagu mainimistki: nimelt sellepärast, et inimene on alati ja igal pool, ükskõik kes ta ka poleks, armastanud tegutseda nii, nagu ta on tahtnud, ja mitte sugugi nii, nagu mõistus ja kasu talle ette kirjutavad; tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta (see on juba minu idee). Omaenda isikupärane vaba tahe, omaenda ükskõik kui pöörase tuju järgimine, oma fantaasia, olgu see teinekord kas või hulluseni üles piitsutatud, – see on see üks ja ainus, see ära unustatud kõige kasulikum kasu, mis ei sobi mingisse kategooriasse ja mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad. Kust need tarkpead selle siis võtavad, et inimese tahtmised peavad olema just normaalsed ja mingil moel vooruslikud? Mille põhjal nad nii kindlalt kujutlevad, et inimese tahtmised peavad olema mõistlikult kasulikud? Inimene tahab ainult oma tahtmistes suveräänne olla, ükskõik mida see suveräänsus ka maksma läheks ja mis tagajärjed sel oleksid“ (samas, Dostojevski rõhutused – M.K.).
Miks kukkusid läbi Annisti uuritud arenguabiprogrammid, miks ei käitunud inimesed mõistlikult ja oma kasu huvides ega ühinenud inimesed välise utsitamise toel reibasteks ja teotahtelisteks kogukondadeks nagu kujutlesid õilsad arenguabistajad?
 „Oo imevat last, oo puhast, ilmsüütut lapsukest – kunas on see esiteks nii olnud, kõigi nende aastatuhandete jooksul, et inimene toimib ainuüksi oma kasu ajel?! Mida teha nende miljonite faktidega, mis näitavad selgesti, kuidas inimesed tahtlikult, see on – täiesti teades oma tõelist kasu, jätavad selle tagaplaanile ja sööstavad teisele teele, riski peale, hea õnne peale, ilma et keegi või miski neid selleks otseselt sunniks – peale selle, et nad justkui nimme ei soovi minna neile kättejuhatatud teed mööda, vaid rühivad jonnakalt, isepäiselt käia teist teed, rasket ja mõistusevastast, otsides seda peaaegu pilkases pimedas? Eks tähenda see ju tegelikult, et jonnakus ja isepäisus meeldib neile rohkem mis tahes kasu?... Kasu!“ (samas, Dostojevski rõhutused – M.K.)
Võiks isegi öelda, et  tihti „abistatavad“ jonnisid. Nii nagu meie rahvapoliitikas võib tihti kohata vastuseisu Brüsselist tulnud juhistele just ja ainult seetõttu, et need on Brüsselist – „alles saime ühe keskvalitsuse alt välja, tahaks ometi kord ise ka enda käekäigu üle otsustada!“ Ei ole vaja probleemist ega ettepanekust arugi saada, saati mingit oma alternatiivi asemele pakkuda, jonnimiseks piisab ainult oma tahtest (NB! Eestlaste enesekirjelduses on jonn tihti positiivse väärtusega iseloomujoon).
            Kiired ühiskondlikud muutused on drastiliselt vähendanud maainimese võimalusi enesemääratlemiseks ja oma elu suunamiseks ning sellised välistest oludest üledetermineeritud, „alandatud ja solvatud“ inimesele on oma hobusekronu mahalöömine, oma karja nälgasuretamine (kuigi oleks ju mõistlik ja kasulik müüa, eks) või „objektiivsetele arengueesmärkidele“ sülitamine ainus viis suveräänne olla, sest „tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta“. Objektiivne ratsionaalus on ju determineeriv ja pikka aega oludest lükadud-tõugatud inimene ei alluta end vabatahtlikult järjekordsele süsteemile, kus tal agentsus puudub. Kui tuleb keegi, näiteks hell ja heatahtlik Euroopa Liit, ja ütleb sellistele inimestele: „Ah, tahate minna punktist A punkti B? Näete, siin on stardivahendid ja teadke, kõige mõistlikum ja ratsionaalsem ja teile endile kõige kasulikum viis minna punktist A punkti B on sirgjoon,“ siis ainus võimalus säilitada suveräänsus on jääda paigale või minna mõnd kõverjoont mööda.
Väljavõte välitööpäevikust osutab:
„Õhtu lõppeb arvukate mängude, laulude ja näidenditega. Inimesed esitavad gruppides väikeseid sketše, üks neist kirjeldab stseeni, kus „linnatibi“ tuleb külla, et õpetada inimesi „taotlema Euroopa Ühenduse raha võimaldamaks sooliselt integreeritud personaalse hügieeni tagamise keskust“ ehk nagu segaduses külaelanike ja juhmaka bürokraadi dialoogis selgub: ühissauna“(lk 339).
Kuigi eelnäitlikustatud psühholoogiline mehhanism on kindlasti üks takistavaid tegureid arenguabi programmide teostumisel, pole see kaugeltki keskne ja Aet Annisti uurimus ei ole mingi maainimeste jonni detailne analüüs. Küll aga aitab see esiteks näitlikustada „Dostojevski meetodit“, seda, mida kasutab ka Aet Annist, nimelt formaliseerimatut ja algoritmistamatut püüdu süveneda inimese motivatsioonidünaamikasse, püüdu mõista, miks inimene käitub nii nagu ta käitub. Ja teiseks: tõstatada suure ringi küsimuse – kuidas rakendada sellist laadi antropoloogilisi teadmisi poliitikapraktikatesse? Et ei peaks järgmine kord konstateerima: „Programmi üritused peegeldasid väga selgelt külade igapäevasuhteid ja seda, kuidas visioon nendest suhetest ja nende korrigeeritavusest polnud reaalsusega vastavuses“ (lk 318).
Sarnastel põhjusel pole vist mõtet ka liialt loota, et keegi loobuks inimest modelleerimast homo economicus’ena lihtsalt selle pärast, kui talle üksipulgi selgitada, kui võrratult totter on see mudel nagu ei murra kellegi jonni türanlik loogika, et piiramatu (majandus)kasv pole piiratud ressursside korral võimalik. Ratsionaalsus ei osale kuigivõrd inimese käitumise reguleerimisel, küll aga on see ülioluline kohtumispunkt kommunikatsioonis, universaalseim metakeel, seega on nähtuste tõlkimine ratsionaalsusesse tõhusaim viis maksimeerida kommunikatiivsust. Ja see pole sugugi tühine asi.
Ent töötuks jäänud inimesed ei muundu tragideks (väike)ettevõtjateks lihtsalt seetõttu, et nii oleks riigi poolt maha jäetuna ratsionaalne, nagu ei muutu ka pehmed humanitaarikesed karmipilgulisteks tehnikainsenerideks kui neil oma huvidele ja annetele vastav õppimisvõimalus ära võtta, ei, ei muundu (pigem lähevad välismaale). Isegi kui nõnda arvav minister on väga pikka kasvu. Loodusteaduste kõrge tase on majanduskasvule küll hea, aga laboris uut tehnilist teadmuset luues mõeldakse sellele sama vähe kui pereplaneerimisel iibele.


3.

Ida-Euroopa muutusi nähakse üldiselt kui läände naasmist ja „seda nii „lääne heategijate“ kui Ida-Euroopa eliitide silmis, kuid vähemalt viimase ajani on see olnud ka siinsete elanike üldine seisukoht“ (lk 44). „Sõltumatuse saavutanud uued eliidid kirjeldasid elu Nõukogude tingimustes sageli kui teist või siis kui ennast, mida okupatsioon oli deformeerinud. Et selle perioodi korrumpeerivast mõjust üle saada, heidetakse okupatsiooniaastad kui ebaseaduslik sekkumine progressi edenemisse ja teleoloogiat väärav värdnähtus kõrvale. Lääs on sellistes kirjeldustes tõelise enda kehastus, miski, milleks pidanuks saama, kui pool sajandit okupatsiooni poleks seda takistanud“, mistõttu „[e]nne muutuste algust oli Ida-Euroopas soov minevik hüljata ja (taas)omandada lääne mentaliteet erakordselt intensiivne“ (lk 43).

Müütilisest Eesti Wabariigst mäletatakese eelkõige, et see oli hea ja autentne, mitte konkreetseid olusid. Ja kui pöördume jälle Tammsaare juurde, kes suri kaunikesti täpselt koos esimese Eesti Vabariigiga, siis peame möönma, et iroonilisel kombel see valuline ägamine ja maaelu hääbumine, mida dokumenteerib ka Annist, ongi nii mõneski mõttes järjepidevuse taastamine. Eriti hästi tuleb esile lugedes Tammsaare 1930ndate aastate publitsistikat, kus madal iive ja linnastumine on ühed teravamad ja korduvamalt käsitletud probleemid.
Maainimese suhteline jõukus ENSV-s oli üks neid okupatsioonivõimu loodud kunstlikke kõrvalekaldeid ja „üks Eesti edu ja moderniseerumise poliitiliselt väärtuslik indikaator ongi olnud põllumajandussektori tähtsuse kiire vähenemine riigi majanduses“ (lk 90).
Põllumajanduslike subsiidiumite väiksuses ja kaitsetollide kaotamises oli Eesti vägagi eesrindlik, mistõttu tööhõive langus põllumajanduses oli endiste NLi vabariikide kiireim, edestades teise koha saanud Kasahstani lausa 3,5 kordselt.
Kõige primitiivsemale ehk matemaatilisele loogikale on aeg pelgalt võrdluskategooria kahe seisundi vahel, mistõttu on ka ühiskondlikke muutusi kajastavates debattides nii sage argument stiilis „sada aastat tagasi polnud ka naistel valimisõigust ja samamoodi vaieldamatult on X parem kui Y ja mida kiiremini see saavutatakse, seda parem“.
Kuna iseseisvuse taastamise järgsed muutused maaelus olid pööraselt kiiremad kui põlvkondade vahetus, mis võimaldab kõige loomulikuma haridusliku ja eluviisilise kohanemise, siis „enamik põllumajanduses töö kaotanuid ei läinud mitte teistesse sektoritesse üle, vaid jäid tööturult kõrvale“ (lk 91). Maapiirkondades rakendus liigagi hästi elu olemuslikku ajalisust eirav matemaatiline loogika, mis võimaldab maksimeerida mis tahes oleku A muundumist olekuks B ja mille järgi on kõige efektiivsem laps otse kirstu sünnitada.

Tammsaare kirjutas aastal 1936, et „me unustame ühe pisiasja: ükski masin ega tehnika pole seni suutnud sigimisprotsessi kiirendada. Naised on endiselt üheksa kuud rasedad ja lapsi peab ikka veel paarkümmend aastat kasvatama, enne kui neist õieti asja saab, nagu poleks aurujõudu, elektrit, mootorit, raadiot ega telegraafi olemaski […] Järeldus: kes tahab sigivust, peab võitlusesse astuma tänapäeva eluoluga, s.t. tehnikaga, tsivilisatsiooniga, mis kisub inimese ikka enam ja enam mingisse rähklemise ja tõttamise keerdvoolu, kus pole aega, võimalust ega tahetki sigida. Maailmas on veel ainult töö ja tööst puhkamiseks lõbutsemine, aga lapsed pole tänapäeval puhkuseks. Ei aita mingi mentaliteet sigimiseks kui kogu eluolu töötab selle vastu. Õigem – ei saagi olla mentaliteeti, mis käiks eluolule risti vastu. Ja kui ometi süüdi peaks olema mentaliteet, siis ehk see, mis ajas meid iseseisvust nõudma ja selle tõttu oma arenemist siduma Lääne-Euroopaga, mis haaras meid oma kapitali ja tehnika keerdu.“
(„Lapsed ja mentaliteet“ kogumikus „Kogutud teosed“ nr 17, lk 186-190)


4.

Nende protsessidega suhestumiseks kasutatakse enamasti kahte laadi nartsissistlikku misantroopiat: pigem noored ja vasakpoolsed eelistavad tehtagu-idealismi – „tagatagu maainimestele kõik võrdsed võimalused mis linnaski!“; pigem vanemad ja parempoolsemad eelistavad moralismi, umbes nagu Rein Sikk 28. juuli EPLis: „Eelkõige tuleb võõrsile läinuile senisest märksa jõulisemalt meelde tuletada oma kohustusi isamaa ees, eesti keele ja meelsuse hoidmist, eestluse edendamise vajadust laias ilmas“. Sellist laadi moralismi hambutust demonstreerib elu ise, aga esimese versiooni ajuvabadusel ei lase nii üheselt ilmneda see, et nende võrdsete võimaluste teostamiseks puuduvad materiaalsed ressursid, kuid selle tuum toetub oma sõgedas idealismis mingi transsubstantsiooni-laadsele mehhanismile – see eeldab maad, millel oleks kõik linna omadused, aga mingil müstilisel substantsiaalsel viisil oleks tegu ikka maaga. Katsutagu nüüd detailsemalt ette kujutada sellist maapiirkonda, mis pakuks noorele inimesele kõiki neid samuseid ahvatlevaid võimalusi mis linngi alates kooli- ja töökohavalikutest, ööklubidest, huviringidest, trennidest, kaubanduskeskustest, anonüümsuse ja mitmekesiste subkultuurideni välja.
Tammsaare kirjutab aastal 1937: „Ühetoalise korteri elanikulgi on võimalus oma toreduse, mugavuse ja laheduse tarvidust üürikeseks rahuldada kusagil kinos, kohvikus või kella viie teel.
Välimisel hiilgusel on maagiline võime hulkade ligitõmbamiseks. Siin on üks põhjustest, miks linnad maarahva enestesse imevad. Ole linnas ükskõik kui vaene, vahetevahel avaneb ometi võimalus viibida sama toreduse ja laheduse keskel, mis on rikaste eesõiguseks. Teatri ja kino odavaimalt kohalt näed sedasama, mida näeb kallimagi platsi lunastaja. See on suur lohutus“ („Kodukultuurist“ kogumikus „Kogutud teosed“ nr 17, lk 229-232)

Annist kirjutab: „Kõige ilmsem ja kestvam joon mõlema küla ümberkorraldatud elus oli põllumajandusliku töö kadumine. Peale selle oli ühiseks kogemuseks töö sotsiaalne killustumine, mis tähendas, et töökoht – kui see olemas oli – ei pakkunud enam sellist ühtsust ja läbikäimist, mis iseloomustas nõukogudeaegset majandit“ (lk 136).
Ei teagi  kumb kahest standardvalikust, mille abil maaelu turgutada püütakse, on elujõulise maaelu grotesksem paroodia, kas turismitalundus ehk kohaliku maaelu etendamine (välismaisele) publikule või internetipõhised töökohad, mille järgi maaelu eristab linnaelust looduslik taust akna taga.
Samuti püütakse panustada rohujuuretasandi kultuurile, kogukonnastada töötuid ja perspektiivituid koorilaulu ja ühistantsuga (muide, mis on olnud maalapse helgeim perspektiiv? Ikka linn, eks…).
Nagu rusikas silmaauku sobib siia Juhan Kivirähki hiljutine märkus:
„Kuid ainult laulu- ja tantsupidudega, külakiikede ehitamise ja külaväravate avamisega ei tohiks rahva ühistegevus piirduda, on vaja võimalust ja valmidust ka ühiste majanduslike eesmärkide teostamiseks.
Ilmselt ei võeta kodanikuühiskonda tõsiselt, kuni tal pole taga majanduslikku jõudu, kuni ta peamiselt vaid ressursse tarbib, mitte ei loo rikkust juurde.
Seetõttu kuulebki viimasel ajal üha sagedamini ettepanekuid taas laiemalt ellu kutsuda ennesõjaaegsele Eesti Vabariigile nii iseloomulik olnud ühistuline liikumine ning viia lõpuks ometi läbi haldusreform, mis tooks kaasa majanduslikult elujõulised omavalitsused. Oma põhiolemuselt on ju omavalitsuski kodanike ühiseid probleeme lahendav ühistu – nii nagu riigi keskvõim peaks endast kujutama nende ühistute keskühistut.“ ("Sirp" 09.08.2012)

Maaelu on alati tähendanud maatööd ja alternatiiviks on lihtsalt geograafiliselt välja  sopistunud linnaelu. „Kuid millest on inimesed unistanud, mõeldes heale elule maistes raamides?“ küsib avara ajaloolase pilguga David Vseviov („Areen“ 24.05.2001) ja vastab, et kogu inimkonna ajalookäik kinnitabki vääramatut tõsiasja, et „mõisted „hea elu“ ja „füüsiline töö“ on sajandeid olnud absoluutselt üksteist välistavateks polaarsusteks“.
Mistõttu võib korrata: „üks Eesti edu ja moderniseerumise poliitiliselt väärtuslik indikaator ongi olnud põllumajandussektori tähtsuse kiire vähenemine riigi majanduses“ (lk 90)
„Kuni 19. sajandi alguseni elas suurtes linnades vaid tilluke osa kogu maailma rahvastikust – mitte enam kui 3 protsenti. Koos fossiilsete kütuste üha laialdasema kasutamisega ning üleminekuga suure energiatarbimisega tööstuslikele ühiskondadele Euroopas ja Põhja-Ameerikas ilmusid ka esimesed tõeliselt linnastunud ühiskonnad, milles umbes kolmveerand elanikkonnast elas linnades. Ühtekokku elas 1900. aastal kogu maailma elanikkonnast linnades siiski vaid umbes 14 protsenti. 20. sajandil, eriti selle teisel poolel aset leidnud oluline muudatus tähendas aga suurte linnade ilmumist ka mujale maailmas isegi siis, kui nendes riikides puudus arenenud tööstus. 21. sajandi esimeseks kümnendiks elas linnades juba suurem osa maailma rahvastikust“ (Clive Ponting „Uus maailma roheline ajalugu“ lk 332)


5.

Senise retseptsiooni põhjal võib öelda, et raamat kipub natuke liiga palju esile kutsuma teatavat matusepidulikkust ja ebakonstruktiivset hardust. Seda aga ei saa lugeda raamatu puuduseks, sest teaduslikkusele pretendeerivates ühiskonnaanalüüsides ei saagi tõmmata selget joont, kus sotsiaalne protest ja valitsuse kirumine peaks üle minema eksistentsiaalseks protestiks ja hiioblikuks needmiseks.