Paar märkust sõnavabaduse asjus

Ilmus ERRis 01.11.2012.
Tegu paari komplementaarse märkusega neil teemadel äsja ilmunud artiklitele. Siin on pool lauset pikem ja paari viitava lingiga kirjandusallikatele.


Paar märkust sõnavabaduse asjus

Mihkel Kunnus

Sõnavabadus on mõttevabadus.

Mõjukas Briti filosoof ja erudiit John Stuart Mill (1806-1873) on hiliseim, kellele olen kohanud omistatavat auväärse tiitli olla viimane inimene, kes teadis enam-vähem kõike, mida tema ajal oli võimalik teada [siin]. No see on selge liialdus. Küll aga on iseenesestmõistetavaks muutunud tema libaralistlik tees: minu vabaduse piiriks on teise  vabadus. Igati sümpaatne ütlus. Paraku suures plaanis ainut ütluseks jääda see saabki, sest see piir ei saa olla põhimõtteliseltki midagi objektiivselt tuvastatavat. Selle piiri tunnetamine kasvab meile sisse umbes samamoodi nagu häälikute või sõnapiiride eristus emakeeles. Näiteks, kes lapsena ei kuule Õ ja Ö eristust, sel on täiskasvanuna seda nii raske ära õppida, et vaid vähesed saavad hakkama. Õhtumaine kultuur on olnud sügavalt sõnakeskne, hinnanud ratsionaalsust väga kõrgelt. Näiteks vaimsele puudulikkusele vihjamine on meile väga universaalne solvang, see solvab sügavalt ka neid, kelle identiteet ja ühiskondlik väärtus mõistusest eriti ei sõltu (nt tippsportlased, superstaarid jne), tähendab, õhtumaises nägemuses on inimloomus mõistuslik ja kuna mõistus on sõnaline, siis ei saa olla inimvabadust mõtlemisvabaduseta ja sõnavabaduseta. Sestp on sõnavabadus midagi väga fundamentaalset, nii fundamentaalset, et see on õhtumaise algupäraga inimõigustest täiesti lahutamatu.
Paradoks on aga selles, et sellist asja nagu individuaalne keel pole olemas; keel on kollektiivne ja suurem ja vanem ja hõlmavam igast selle üksikust kandjast ning kaunis sarnased on lood ka mõtlemisega. Tinglikult: minu mõtlemise piirid on meie kommunikatsiooni piirid. Mis puudutab mõtlemist, siis olen oma vabaduse piirajaga samal pool piiri (muide, see on ka põhjus, miks intellektuaalid muudkui dotseerivad ja õpetavad – nad tunnevad rumalate hulgas ennast ahistatuna ja piiratuna).

George Orwell hoiatas aastal 1944, et väga ohtlik eksimus ”seisneb usus, et diktatuuri tingimustes saab olla seesmiselt vaba.  Suurim viga on kujutleda, et inimene on autonoomne indiviid. Salajane vabadus, mida võivat despootliku valitsuse all nautida, on täielik nonsenss, sest su mõtted ei ole kunagi täiesti sinu enda omad. Filosoofid, kirjanikud, kunstnikud ja isegi teadlased ei vaja üksnes julgustust ja publikut, nad vajavad pidevalt stiimuleid teistelt inimestelt. Kui kaotada sõnavabadus, siis kuivavad kokku ka loomevõimed”.

(Lihtne kontroll: kes on olnud suurimad ja originaalsemad mõtlejad? Eks ikka erudiidid, need, kes on suutnud tohutult ahmida endasse ”võõraid” mõtteid.)

”Vihakõnede” keelustamine katab kinni sümptomid, mitte ei kaota viha.

Humanistlik-valgustuslikult tradistioonile on ka omane mõtlemise ja ka sõna meeletu ületähtsustamine, selle pidamine muutuste algatajaks. On valdkondi, kus on see tõesti nii, kus tõesti idee ja mõte käib enne tegutsemist. Ühiskondlikus plaanis, eriti selles osas, mida plaanitakse nüüd seadusemuudatusega reguleerida, on sõna algatuslik roll väike. Nn ”vihaõhutus” on seal rohkem õhutusklapp või surveventiil kui sepaääs. Sõnad ei tee inimest kurjaks, nälg teeb, kitsikus teeb, trööstitus teeb. Esmatasandi intellekt on just põhjuste otsija ja tuvastaja. Inimene tunneb end halvasti, näeb talle kodust ja turvalist maailma enda ümber lagunemas, ning siis proovib leida nendele tendentsidele mõistuslikult põhjuseid. Juute, neegreid, kreeklasi, homosid, kristlasi, moslemeid saab ühiskondlikes hädades süüdistada ainult siis, kui ühiskondlikud hädad on olemas. Ja primitiivne intellekt haarab just kõige esmasema ja monokausaalsema põhjenduse järele. Juri Lotman on öelnud, et kui ühiskondlikud muudatused on liiga kiired, siis ”harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid […]Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist. Millisena siis kangastub hirmust traumeeritud ühiskonnale see vaenlane?
Esimese alustpaneva kujutluse […] võiks sõnastada nii: nad on ohtlik organiseeritud vähemus. Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks”.

Mis on järsku esile kerkinud ”kreekaviha” põhjuseks? Kas tõesti mingid vihakõned? Rassism?! Selleks, et arvata, et seda tüüpi sallimatust ja rassismi on mõistlik ravida väljendusvõimaluste piiramisega, peab omama sama lühinägelikku monokausaalset otsemõtlemist, mis kreeklasi üldse Eesti praegustes hädades süüdlasena kujutleda laseb. See pole mitte ebatõhus, vaid lausa hädasid võimendavalt rumal, mitte rektaalne hambaravi, vaid žgutt ninaverejooksu vastu.

Aastal 1971 pidas antropoloog Claude-Levi Strauss UNESCOs rassismiteemalise kõne, kus rõhutas, et mingite perioodiliste heatahte avalduste kuhjamisega  seda probleemi ei lahenda, et vastastikune sallivus eeldab ”et on täidetud kaks tingimust, mille realiseerumisest tänapäeva ühiskonnad on kaugemal kui kunagi varem: need on suhteline võrdsus ja piisav füüsiline vahemaa”.
Aga muidugi on rahvale prundi suhu toppimine tehniliselt märksa lihtsam kui rahulolematuse põhjuste –  viletsuse ja ebavõrdsuse – kaotamine.

Lõpetuseks

Sagedasem kujund, mida tuuakse positiivse repressiooni näitlikustamiseks, on last tema enda rumaluse eest kaitsev lapsevanem. Lapsevanem nii öelda toetab ja suunab lapse käitumist, kuni lapse enesekontroll jõuab vajaliku küpsuseni.

Kirjaliku seaduse päritolu on seotud mingis mõttes inimlikkuse pankrotiga – kui osade ühiskonnaliikmete enesekontroll pole piisav harmooniliseks kooseluks, siis tuleb seda välise jõuga reguleerida. Seestpoolt vaadatuna ilmneb enesekontroll indiviidile häbi- ja süüsüsteemina, ühiskonnatasandil au ja prestiiži kaudu. Inimene peaks häbenema pidada vihakõnet, inimesel peaks olema piinlik kedagi mõnitada. Need mehhanismid on kõvasti vanemad kui õigusriik. Vanema ja lapse suhe on tõesti tabav võrdlus. Õigusega on öeldud, et just lapse saamine teeb inimesest täiskasvanu, et laps kasvatab väga palju vanemat. See on nii, sest lapse pilk apelleerib häbitundele eriti mõjusalt. Lapse ees on eriti piinlik lapsikult, väiklaselt, tigetsevalt käituda – täiskasvanuau ei luba. Täiskasvanu nõuab endalt rohkem kui lapselt ja see annab talle õiguse last kasvatada. Kui aga Kristen Michal arvab, et häbitunne ei reguleeri Eesti inimeste sõnavõtte piisavalt ja neid tuleb seadusega piirata, siis tuleb talle tuti-tuti teha ja nurka häbenema saata. Ja oma püksid peab ta ka ise ära pesema, sest nii suured poisid enam mähkusid ei kanna, kuigi Kaja Kallasel mõlgub lõige juba mõnda aega meelen.