4. november 2012

Paar märkust sõnavabaduse asjus



Ilmus ERRis 01.11.2012.
Tegu paari komplementaarse m
ärkusega neil teemadel äsja ilmunud artiklitele. Siin on pool lauset pikem ja paari viitava lingiga kirjandusallikatele.


Paar märkust sõnavabaduse asjus

Mihkel Kunnus


Sõnavabadus on mõttevabadus.
Mõjukas Briti filosoof ja erudiit John Stuart Mill (1806-1873) on hiliseim, kellele olen kohanud omistatavat auväärse tiitli olla viimane inimene, kes teadis enam-vähem kõike, mida tema ajal oli võimalik teada [siin]. No see on selge liialdus. Küll aga on iseenesestmõistetavaks muutunud tema libaralistlik tees: minu vabaduse piiriks on teise  vabadus. Igati sümpaatne ütlus. Paraku suures plaanis ainut ütluseks jääda see saabki, sest see piir ei saa olla põhimõtteliseltki midagi objektiivselt tuvastatavat. Selle piiri tunnetamine kasvab meile sisse umbes samamoodi nagu häälikute või sõnapiiride eristus emakeeles. Näiteks, kes lapsena ei kuule Õ ja Ö eristust, sel on täiskasvanuna seda nii raske ära õppida, et vaid vähesed saavad hakkama. Õhtumaine kultuur on olnud sügavalt sõnakeskne, hinnanud ratsionaalsust väga kõrgelt. Näiteks vaimsele puudulikkusele vihjamine on meile väga universaalne solvang, see solvab sügavalt ka neid, kelle identiteet ja ühiskondlik väärtus mõistusest eriti ei sõltu (nt tippsportlased, superstaarid jne), tähendab, õhtumaises nägemuses on inimloomus mõistuslik ja kuna mõistus on sõnaline, siis ei saa olla inimvabadust mõtlemisvabaduseta ja sõnavabaduseta. Sestp on sõnavabadus midagi väga fundamentaalset, nii fundamentaalset, et see on õhtumaise algupäraga inimõigustest täiesti lahutamatu.
Paradoks on aga selles, et sellist asja nagu individuaalne keel pole olemas; keel on kollektiivne ja suurem ja vanem ja hõlmavam igast selle üksikust kandjast ning kaunis sarnased on lood ka mõtlemisega. Tinglikult: minu mõtlemise piirid on meie kommunikatsiooni piirid. Mis puudutab mõtlemist, siis olen oma vabaduse piirajaga samal pool piiri (muide, see on ka põhjus, miks intellektuaalid muudkui dotseerivad ja õpetavad – nad tunnevad rumalate hulgas ennast ahistatuna ja piiratuna).
George Orwell hoiatas aastal 1944, et väga ohtlik eksimus ”seisneb usus, et diktatuuri tingimustes saab olla seesmiselt vaba.  Suurim viga on kujutleda, et inimene on autonoomne indiviid. Salajane vabadus, mida võivat despootliku valitsuse all nautida, on täielik nonsenss, sest su mõtted ei ole kunagi täiesti sinu enda omad. Filosoofid, kirjanikud, kunstnikud ja isegi teadlased ei vaja üksnes julgustust ja publikut, nad vajavad pidevalt stiimuleid teistelt inimestelt. Kui kaotada sõnavabadus, siis kuivavad kokku ka loomevõimed”.
(Lihtne kontroll: kes on olnud suurimad ja originaalsemad mõtlejad? Eks ikka erudiidid, need, kes on suutnud tohutult ahmida endasse ”võõraid” mõtteid.)

”Vihakõnede” keelustamine katab kinni sümptomid, mitte ei kaota viha.
Humanistlik-valgustuslikult tradistioonile on ka omane mõtlemise ja ka sõna meeletu ületähtsustamine, selle pidamine muutuste algatajaks. On valdkondi, kus on see tõesti nii, kus tõesti idee ja mõte käib enne tegutsemist. Ühiskondlikus plaanis, eriti selles osas, mida plaanitakse nüüd seadusemuudatusega reguleerida, on sõna algatuslik roll väike. Nn ”vihaõhutus” on seal rohkem õhutusklapp või surveventiil kui sepaääs. Sõnad ei tee inimest kurjaks, nälg teeb, kitsikus teeb, trööstitus teeb. Esmatasandi intellekt on just põhjuste otsija ja tuvastaja. Inimene tunneb end halvasti, näeb talle kodust ja turvalist maailma enda ümber lagunemas, ning siis proovib leida nendele tendentsidele mõistuslikult põhjuseid. Juute, neegreid, kreeklasi, homosid, kristlasi, moslemeid saab ühiskondlikes hädades süüdistada ainult siis, kui ühiskondlikud hädad on olemas. Ja primitiivne intellekt haarab just kõige esmasema ja monokausaalsema põhjenduse järele. Juri Lotman on öelnud, et kui ühiskondlikud muudatused on liiga kiired, siis ”harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid […]Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist. Millisena siis kangastub hirmust traumeeritud ühiskonnale see vaenlane?
Esimese alustpaneva kujutluse […] võiks sõnastada nii: nad on ohtlik organiseeritud vähemus. Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks”.
Mis on järsku esile kerkinud ”kreekaviha” põhjuseks? Kas tõesti mingid vihakõned? Rassism?! Selleks, et arvata, et seda tüüpi sallimatust ja rassismi on mõistlik ravida väljendusvõimaluste piiramisega, peab omama sama lühinägelikku monokausaalset otsemõtlemist, mis kreeklasi üldse Eesti praegustes hädades süüdlasena kujutleda laseb. See pole mitte ebatõhus, vaid lausa hädasid võimendavalt rumal, mitte rektaalne hambaravi, vaid žgutt ninaverejooksu vastu.
Aastal 1971 pidas antropoloog Claude-Levi Strauss UNESCOs rassismiteemalise kõne, kus rõhutas, et mingite perioodiliste heatahte avalduste kuhjamisega  seda probleemi ei lahenda, et vastastikune sallivus eeldab ”et on täidetud kaks tingimust, mille realiseerumisest tänapäeva ühiskonnad on kaugemal kui kunagi varem: need on suhteline võrdsus ja piisav füüsiline vahemaa”.
Aga muidugi on rahvale prundi suhu toppimine tehniliselt märksa lihtsam kui rahulolematuse põhjuste –  viletsuse ja ebavõrdsuse – kaotamine.

Lõpetuseks
Sagedasem kujund, mida tuuakse positiivse repressiooni näitlikustamiseks, on last tema enda rumaluse eest kaitsev lapsevanem. Lapsevanem nii öelda toetab ja suunab lapse käitumist, kuni lapse enesekontroll jõuab vajaliku küpsuseni.
Kirjaliku seaduse päritolu on seotud mingis mõttes inimlikkuse pankrotiga – kui osade ühiskonnaliikmete enesekontroll pole piisav harmooniliseks kooseluks, siis tuleb seda välise jõuga reguleerida. Seestpoolt vaadatuna ilmneb enesekontroll indiviidile häbi- ja süüsüsteemina, ühiskonnatasandil au ja prestiiži kaudu. Inimene peaks häbenema pidada vihakõnet, inimesel peaks olema piinlik kedagi mõnitada. Need mehhanismid on kõvasti vanemad kui õigusriik. Vanema ja lapse suhe on tõesti tabav võrdlus. Õigusega on öeldud, et just lapse saamine teeb inimesest täiskasvanu, et laps kasvatab väga palju vanemat. See on nii, sest lapse pilk apelleerib häbitundele eriti mõjusalt. Lapse ees on eriti piinlik lapsikult, väiklaselt, tigetsevalt käituda – täiskasvanuau ei luba. Täiskasvanu nõuab endalt rohkem kui lapselt ja see annab talle õiguse last kasvatada. Kui aga Kristen Michal arvab, et häbitunne ei reguleeri Eesti inimeste sõnavõtte piisavalt ja neid tuleb seadusega piirata, siis tuleb talle tuti-tuti teha ja nurka häbenema saata. Ja oma püksid peab ta ka ise ära pesema, sest nii suured poisid enam mähkusid ei kanna, kuigi Kaja Kallasel mõlgub lõige juba mõnda aega meelen.

5 kommentaari:

  1. „Esmatasandi intellekt on just põhjuste otsija ja tuvastaja. Inimene tunneb end halvasti, näeb talle kodust ja turvalist maailma enda ümber lagunemas, ning siis proovib leida nendele tendentsidele mõistuslikult põhjuseid. Juute, neegreid, kreeklasi, homosid, kristlasi, moslemeid saab ühiskondlikes hädades süüdistada ainult siis, kui ühiskondlikud hädad on olemas. Ja primitiivne intellekt haarab just kõige esmasema ja monokausaalsema põhjenduse järele. Juri Lotman on öelnud, et kui ühiskondlikud muudatused on liiga kiired, siis ”harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid […]Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist. Millisena siis kangastub hirmust traumeeritud ühiskonnale see vaenlane?
    Esimese alustpaneva kujutluse […] võiks sõnastada nii: nad on ohtlik organiseeritud vähemus. Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks”.“

    Kui eesti intellektuaalide vaidlustamatu patriarh Lotmani ülaltsiteeritud, universalistliku pretensiooniga seletust tõepoolest süüdimatult UNIVERSAALSENA võtta, siis pärast seda kui ülaltoodud poliitiliskorrektselt litsentseeritud ohvergruppide loetelust arvata välja kreeklased ja kristlased, sobitub sinna sujuvalt ka Rehvormierakond. Selles ongi nn „vihakõne“-kontseptsiooni („hate-speech“) ilu ja võlu ja utilitaarne väärtus selle kontseptsiooni välja töötanud intellektuaalide ja seda kontseptsiooni kriminaalseadustikesse juurutavate „organiseeritud vähemuste“ tarvis (nendesamade, kes marsivad „liiga kiirete ühiskondlike muutuste“ - mis „juhtumisi“ justnimelt vastavate organiseeritud vähemuste võimupositsioone üle „matsikarja“ kindlustavad – avangardis).

    Ja nii ongi igati kehtestet draamareeglite pärane, et Michal, Ligi ja kogu Reformierakond oma praegustes praalimistes end ühtlasi ka „progressiivsete ohvritena“ kujutavad (kaastundliku rahvaosa suunas „tänulikult“ lõuga väristav Michal või traagilisheroiline Ligi Kolmeraudses, vintide vindiks ja absurdide absurdiks muidugi „naisohver“ Kaja Kallas...).

    -Aq.-

    (jätkub)


    VastaKustuta
  2. „Ühiskond valis välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam vihakõnet – ja ülendab nad „vaenlasteks“,“ võiks Michal oma valgesse kampsunisse pisaraid nõristada. Ja nagu öeldud, juba nad nõristavadki. Neid „ei mõisteta“ ja sestap „mõistmatus külvab viha“. Sarnaselt intellektuaalidega (MK: „muide, see on ka põhjus, miks intellektuaalid muudkui dotseerivad ja õpetavad – nad tunnevad rumalate hulgas ennast ahistatuna ja piiratuna“) tunnevad ka rehvormierakondlased „rumalate hulgas ennast ahistatuna ja piiratuna“. Või mis? Ja miks mitte? Kui ikka poliitilised draamareeglid kehtestavad, et see, kes lavastaja poolt Drama Queeni rolli vääriliseks tunnistatakse, ongi õigustet drama queenina komejantlema ja publikumi kaastunde- ja tänupisaraid vastu võtma.

    Fakt, et kogu see liberalistlik, “sekulaarteokraatlik“ (vt Paul Edward Gottfried „Multiculturalism and the Politics of Guilt. Toward a Secular Theocracy“) „ohvervähemuste“ ideoloogia on iivelduseni täis topitud ja üle valatud kõige sofistikeerituma logorröaga, ei suuda varjata tõsiasja, et tegemist on sama lihtsa võimu-/tsensuurimehhanismiga kui juudibolševistliku vähemuse poolt kehtestet „proletariaadi diktatuur“ seda XX sajandi Venes oli.

    Apelleerimine „vähemuse-“staatusele paljalt „vähemusse“ kuulujaid arvuliselt üle lugedes ja jättes arvesse võtmata vastava „vähemuse“ valduses olevad reaalsed ja sümboolsed ressursid (ning eesmärgid, milleks nad oma ressursse laiema ühiskonna suhtes pruuguvad) on parimal juhul „smoke and mirrors“, silmamoondus – järjest enam aga paljastub see kui lihtlabane „uusenamlik“ vaimne terror.

    Me elame enneolematul absurdiajastul, mil eliit (nii poliitiline kui intellektuaalne) permenentselt sandib „pööblilt“ kaastunnet – ja kui samune eliit samust kaastunnet santides ei saavuta, siis pressib selle välja kriminaalseadustike ja vangimajade toel – selles on saabuva „vihakõne“-seaduse mõte ja eesmärk ja otstarve.

    -Aq.-

    VastaKustuta
  3. MK: „Mis on järsku esile kerkinud ”kreekaviha” põhjuseks? Kas tõesti mingid vihakõned? Rassism?„
    -

    Jah, nii rahvusvahelises kui kohalikus meinstriimmeedias üles köetud „kreekaviha“ põhjuseks on JUSTNIMELT nn „vihakõned“ ja nn „rassism“ (just selles spetsiifilises võtmes, millises liberalistlik tsensuur nn „vihakõnet“ ja nn „rassismi“ käsitleb ja „ära hoida“ üritab). Sest kui ei süüdistataks liberalistliku finants- ja ühiskondliku moraalisüsteemi kollapsis „kreeklasi“, siis – ai-vai-ai-vai! - kerkiksid tõenäoliselt süüdlasteks liberalistlikud finantssilmamoondajad ja liberalistlikud ühiskonnnaõpetus-silmamoondajad ise. Nagu Bernie Madoffi ja Lehmanni-vennikeste bluffide lõhkedes „vastutustundlik meinstriim“ paanitsedes-hingeldades „kolmekümnendate stiilis süüdlaste otsimise“ eest hoiatas. Otse loomulikult selleks, et litsentseeritud-priviligeeritud vähemust No 1 ebamugavustest säästa. Sest isegi poliitkorrektse meinstriimi lennukikandjasse The New York Times'i lipsasid arutlused Golman Sachsi rolli üle Kreeka valitsuste majanduslikul nõustamisel – kusjuures GS nõustas Kreekat kõigiti Brüsseli „regulatsioonide raames“. Ega's ometi Goldman Sachs (st Clintoni deregulatsioonide järgne finantspetuskeemide ja -praktikate punutis) ja/või Tõotatud Brüssel (millise Keskuse huvisid Kreeka eliit oma rahva huvide asemel palju aastaid esindand) saand vastutust võtta.

    Kreeklased kui rahvas, kui „enamus ühel eraldivõetud maal“ sobis ülihästi tegema katet litsentseerit-priviligeerit (ja muidugimõista ürg-kannatavale) „vähemusele“.

    Nagu FBI järelvalve all koduarestis kükitav Bernie Madoffi naine „suurkannataja“ Berniele selle sõnastas: „The Gentiles are responsible for this!“ (Brian Ross „The Madoff Chronicles: Inside of the Secret World of Bernie ja Ruth“). Süüdlased, niisiiis, on muidugi olemas: „tõelised süüdlased“ on kehtivate poliitkorrektsete draamareeglite järgi ALATI „vaenulik enamus“, mihuke teatud „organiseeritud, kuid kaitsetule vähemusele“ lakkamatut klaperjahti peab...

    „Kreeklaste“ süüdistamine on seega kõigiti koššerilt „antirassistlik“ süüdistusakt, ära hoidmaks (eeldatavalt) tõusvat „vihakõnet“ priviligeerit vähemuse vastu.

    -Aq.-

    VastaKustuta
  4. Juhtusin kunagi ühest poliitilise „ebakooraktsusega“ flirtivast veebitabloidist (Taki's Mag) lugema järgnevat hädaldust:

    „... ask a question a lot of Americans are asking: How did we get to the point where facts are offensive? This country started out with Thomas Jefferson saying, “There is not a truth existing which I fear…or would wish unknown to the whole world,” but today’s liberal-arts graduates have created an environment where anything that makes anyone uncomfortable is hate speech, even if it’s true—in many cases, ESPECIALLY if it’s true.“
    Silmakirjeldavaks hädaldamiseks pean ma eelnevat avaldust seetõttu, et ehkki laiemas retoorilises mõttes on hädaldajal õigus: intellektuaalid („liberal-arts graduates“) ON loonud Õhtumaile poliitilis-kultuuralise keskkonna, kus väga paljud ühiskondade jaoks elutähtsalt olulised tõed on ON kuulutet „vihakõneks“ (ja seda ERITI sellepärast, et needsinatsed ON tõed), samas lähemal vaatlusel on selgemast selgem, et tegemist on jultunud võlts-universalismiga, st sugugi mitte kõik vihased ja vihkavad retoorilised rünnakud pole tabulised, „poliitiliselt korrektsetel eesmärkidel“ ja priviligeerit vähemus(t)e huvides on vihaste tiraadide pidamine kõigiti koššer.

    „Vihakõne“-kontseptsioon ON eksklusivistlikult instrumentaalne kontseptsioon võltsmoralistlikus, võltsilt end "universaalsena" välja pakkuvas vutlaris.

    VastaKustuta
  5. Ähh, sry, mu eelnevas postituses peaks seisma muidugimõista "poliitilise ebakorrektsusega flirtiv veebitabloid".

    VastaKustuta