17. veebruar 2016

Nihikas haarab mainekujundusrelva

Eile (16.02) sain kirja, kus Kennu sortside administratiivjuht palus mult abi mu maine kahjustamiseks (sic!). 



See on korraga üliväga naljakas, aga ka õpetlik.


Õpetlik just selles mõttes, et siin on oma primitiivsuses alasti see, millele viidatakse märksõnadega „aktiivne mainekujudus“, „meediamanipulatsioon“, „PR-töö“, „spinn“ jne.

Pöördumine algab toreda strateegilise meelitusega ja seejärel on hunnik kohmakalt suunatud ülekuulamisküsimusi (kas-küsimused!), et annaksin neile vastused, et mind siis mu oma tsitaatidega paika panna. :).

Toon kirja muutmata kujul (ühe pärisnime asendan pseudoinitsiaalidega, et säästa seda isikut tahtmatust tähelepanust) ja siis vastan ka lahkelt küsimustele.



Lp Mihkel Kunnus!
Olen ajakirjandusväljaande NIHILIST FM peatoimetaja Siim Sinamäe.
Sooviksin kirjutada Teist persoonilugu, kuna olete silmapaistev eesti kultuurinimene ja mõtleja, kes on väga suurel määral elavdanud debatti kirjanduse piiride üle seoses Untitled 12 kriminaalasjaga.
Loodan, et olete nõus vastama meilitsi alljärgnevatele küsimustele. Palun Teil lahkesti vastata hiljemalt neljapäevaks.
Lugupidamisega ja ette tänades
Siim Sinamäe

****
1. Kuidas kommenteerite väidet, et Teil on Kaur Kenderi vastu isiklik viha ja  prokuratuuri avalikult toetama ajendas Teid isiklik kättemaksusoov? (Kaur Kender on väidetavalt Teid avalikult mõnitanud….)
2. Kui vastus eelmisele küsimusele on JAH, siis kas selline hoiak ei ole väiklane ja eesti kultuurielu häbistav?
3. Mida arvate Rein Rauast ja Peeter Helmest, kes on asunud Kenderi kaitsele?
4. Kas olete lugenud Markii de Sade'i kirjandusteost "Soodoma 120 päeva..."?
5. Kas olete lugenud William Burroughsi kirjandusteost "Alasti lõunasöök"?
6. Kui vastus küsimustele  4 või 5 on JAH, kas olete seisukohal, et nende teoste kättesaadavust tuleks kriminaalõiguslike vahenditega piirata?
7. Kuidas kommenteerite väidet, et Untitled 12 debatt on saanud tõelise hoo sisse tänu Teie avalikule sekkumisele? 
8. Kas Teile on sümpaatne IRL poliitiline programm või eelistate EKRE’t?
9. Kas toetate pagulaste vastuvõtmist Eestisse?
10. Kas Teile on sümpaatne liikumine “Odini sõdurid”?
11.   Kas tunnete L.K-d?
12.  Kas Te olete kunagi L.K-d noaga ähvardanud?
13.  Kui vastus eelmisele küsimusele on JAH, siis mis Teid ajendas? Palun kirjeldage konkreetseid asjaolusid. Kas ajendiks võis olla Teie solvumine, kuna naisterahvas ütles Teie lähenemiskatsetele EI?
14.  Kui vastus küsimusele 12 on JAH, siis kas see episood leidis ka mingi juriidilise lahendi? Milline see oli?
15.  Kas olete teisi naisi ja/või mehi kunagi ähvardanud või rünnanud? Kui JAH, siis palun kirjeldage konkreetseid asjaolusid.


Milline võrratu psühholoogiline meistritöö! Juba teise rea juures vajun meelisklevasse unelusse, oh, mina „silmapaistev eesti kultuurinimene ja mõtleja!“ et siis nagu poolunes laliseda end sellisesse meisterlikku inkvisitsioonilõksu nagu vastus küsimusele: „Kas Teile on sümpaatne IRL poliitiline programm või eelistate EKRE’t?“
(Aga Sina, hea nihilistlane, kas Sa kiidad jäägitult heaks Stalini praktikad ja visioonid, või eelistad pigem Pol Poth'i?)

Olgu, kiri on tõesti väga naljakas, aga samuti informatiivne, sest siin tahetakse mulle inkrimineerida nende endi identiteedi mõned antipoodsused. St küsimused 8-10 peaksid andma mu omasõnalise kinnituse sellele, et olen paremäärmuslike sümpaatiatega.
Võin vastata: mul on kahju, armsad junsud, ei ole. Olen seda korduvalt välja öelnud, et maailmavaatelt olen kõige lähemal rohelistele. Odini sõdurite üle ironiseerisin nt Ahto Lobjaka artikli „Odini püss seinal“ kommentaariumis, avalikult ja oma nime all.

Muidugi viimased küsimused on ülinunnud. Eriti viimane :). Aga olgu, vastan lahkelt järjest.


    1.Kuidas kommenteerite väidet, et Teil on Kaur Kenderi vastu isiklik viha ja  prokuratuuri avalikult toetama ajendas Teid isiklik kättemaksusoov? (Kaur Kender on väidetavalt Teid avalikult mõnitanud….)Kuna mu tegevusel puudub igasugune juriidiline kaal, siis on minu (ja ka kelle tahes teise) avalikel sõnavõttudel ainult moraalne kaal. Kohtus ei maksa kellegi avalik toetus ei Kennule ega prokuratuurile. Meil on õigusriik, mitte kohutmõistev külavanem, keda saab ära meelitada. Kuna Kennu on väga räige isikliku mõnitamisega rünnanud prokuratuuri töötajaid (selle eest, et need täidavad oma tööülesandeid!), siis ainuüksi see on põhjus, miks moraalse toetuse avaldamine neile tundub põhjendatum. Puhtisiklikuks mõõtmeks mu tegevusel on olnud näiteks lõbu. On sadistlikult lõbus lõhkuda end rusikakauboiks räppinud tegelinski fantaasiamull ja tuletada talle meelde, et tegelikult on ta 45 aastane mees, kes räägib teismelistele, et õpsid ja mendid on lollid ning arvutimängud ja kanep lahedad.

  1. Kui vastus eelmisele küsimusele on JAH, siis kas selline hoiak ei ole väiklane ja eesti kultuurielu häbistav?Kaur Kenderi suur roll ja tähelepanukesksus eesti kultuurielus on seda häbistav. Olen süüdi selles, et oma „ravimeetoditega“ olen muuhulgas seda rolli suurendanud. Mea culpa!

    3.Mida arvate Rein Rauast ja Peeter Helmest, kes on asunud Kenderi kaitsele?Peeter Helmest ja Rein Rauast arvan hästi, kenad, haritud ja viisakad inimesed mõlemad, kuigi maailmavaatelt üksteisele üsna antipoodsed. Küll aga teeb muret see, et igasugused eristusvõimetud tainapead ei saa aru, et Helme ja Raud ei kaitse Kenderit, vaid sõnavabadust. Ja just selliste eristusvõimetute tainapeade prevaleerimine ongi üks põhjus, miks pidasin paremaks avaldada moraalset toetust prokuratuurile – sest need samad eritusvõimetud tainapead näevad selles vastandumist Kennule. Ja see on hea. Ja tuletan meelde, et nii minu kui Helme-Raua sõnavõtu juriidiline kaal on võrdne, võrdne null.
4. Kas olete lugenud Markii de Sade'i kirjandusteost "Soodoma 120 päeva..."?
Jah. Ja on riiulis.

5. Kas olete lugenud William Burroughsi kirjandusteost "Alasti lõunasöök"?
Jah. Ja on riiulis.
6. Kui vastus küsimustele  4 või 5 on JAH, kas olete seisukohal, et nende teoste kättesaadavust tuleks kriminaalõiguslike vahenditega piirata?Ei. Nende teoste kättesaadavust ei tuleks kriminaalõiguslike vahenditega piirata.

7. Kuidas kommenteerite väidet, et Untitled 12 debatt on saanud tõelise hoo sisse tänu Teie avalikule sekkumisele? 
Ma arvan, et see on liialdus.

8. Kas Teile on sümpaatne IRL poliitiline programm või eelistate EKRE’t?
Kõige sümpaatsem on mulle roheline maailmavaade, poliitiliselt püüan püsida suhteliselt jahedal vaatlejapositsioonil.

9. Kas toetate pagulaste vastuvõtmist Eestisse?
Küllap leiame koha neile mõlemale tahtjale :)

10. Kas Teile on sümpaatne liikumine “Odini sõdurid”?
Ei. See on hea näide sellest, kui halb on ilma reaalsustajuta tegutsemisneuroos.

11.   Kas tunnete L.K-d?
12.  Kas Te olete kunagi L.K-d noaga ähvardanud?
13.  Kui vastus eelmisele küsimusele on JAH, siis mis Teid ajendas? Palun kirjeldage konkreetseid asjaolusid. Kas ajendiks võis olla Teie solvumine, kuna naisterahvas ütles Teie lähenemiskatsetele EI?
14.  Kui vastus küsimusele 12 on JAH, siis kas see episood leidis ka mingi juriidilise lahendi? Milline see oli?See on nüüd võrratu näide sellest, kuidas ühele faktinööbile higistatakse tohutut sündmusülikonda juurde õmmelda. Milline on fakt? Ma olen olnud põhjuseks politseiväljakutsele, mille sisuks oli „majja sisenes mingi noaga tüüp“. Paari minuti pärast sai politsei samalt numbrilt kõne, kus öeldi, et tegu oli eksitusega, rumala naljaga, kõik on korras. Politsei keeras keset sõitu otsa ringi. See oli ka nö juriidiline lahend.
Kirjeldan sündmust täpsemalt. Tegu oli ühe Eesti parema loodusteadlase J.K. sünnipäevaga, kuhu mind kutsuti. Selline väike, eramus toimuv koosviibimine. Kuna mul oli asjatoimetusi, hilinesin. Maja esikus nägin suurt kööginuga ja kuna uksed olid lahti, mõtlesin, et teen nalja – võtsin noa kätte, tegin sellise joobunud näo pähe ja tuterdasin vaikselt ja midagi ütlemata tuppa. Paraku õnnestus praktiline nali liigagi hästi, nimelt esimeses ruumis polnud sünnipäevalast J.K.-d, kes oleks oma lõbustatud reaktsiooniga näidanud, et tegu on naljaga. Küll aga märkas mind majasisesel trepil J.K. õde L.K., kes polnud mind kordagi näinud. Seega arvas ta, et majja tungibki parajasti mingi ohtlik pätt, eriti tundlikuks tegi ta ka see, et tal magas kaks väikest last ülakorrusel. Vilksti oli ta üleval ja helistas polisteisse. Siis aga andis altkorruselt kostev naer märku, et tegu oli naljaga ja ta tegi politseisse teise kõne, kus tühistas väljakutse. Eks ta oli häiritud küll, sest tema kartis ju reaalselt (eriti arvestades kahe väikse lapse lahedalolu). Vabandasin ja sünnipäev kulges pidulikus meeleolus edasi (mul oli näiteks kaasas tahket süsihappegaasi, mille killukesi pistsin õigel hetkel läätsepüreesse. Sellised nohikunaljad. Kellelgi hakkab taldrik järsku hirmsalt suitsema jne). See noaga nali oli muidugi väga loll. Sest selles esimeses ruumis oleks võinud peale sünnipäevalapse puudumise olla ka mõni ärksa toolihoobiga isane vms.
Aga antud juhul on eriti kõnekas, mida sellest sündmusest – või õigemini selle kõlakast (mida olen ju isegi naerdes edasi rääkinud) - üritatakse välja pigistada! „Kui vastus eelmisele küsimusele on JAH, siis mis Teid ajendas? Palun kirjeldage konkreetseid asjaolusid. Kas ajendiks võis olla Teie solvumine, kuna naisterahvas ütles Teie lähenemiskatsetele EI?“ -WTF?!?
Nihika-junsud üritavad nagu läbi ussi***i indutseerida loogikat: vaadake, see Kunnus, see, kes meie Suurt Kenderit kiusab, on selline inimmonstrum ja jäle elukas, nii üdini paheline ja kuri, et see, keda ta ründab, ei saa olla muu kui õilsuse ja progressi esindaja!
(demagoogiavõte argumentum ad hominem avalikus sfääris kahtlemata mingil määral töötab).

15.  Kas olete teisi naisi ja/või mehi kunagi ähvardanud või rünnanud? Kui JAH, siis palun kirjeldage konkreetseid asjaolusid."
"Kas olete teisi..." ma isegi seda ühte ei ähvardanud, eks, oo meisterlik ülekuulaja! Ei, ma pole mitte kunagi kedagi noaga ähvardanud.
Aga muidu, jah, kõike on ettetulnud, sest olen töötanud ööklubi turvamehena. Aga mitte midagi sellist, et polisteisse tulnuks mu kohta avaldus teha. Ja mind saab täiesti legaalselt ja sõbralikus õhkkonnas rünnata igal laupäeval kell 14 spordiklubi „Kombat“ saalis (sparritrenn kõigile soovijatele. Tule-tule!).



P.S. Hää nihilisti-junsu. Isegi kui selgub, et Mihkel Kunnus on tegelikult ilge tropp ja mölakas, ei tee see Kennut kuidagi toredamaks ja õilsamaks inimeseks. Samuti pole see absoluutselt mingi argument kohtusaalis.
Seniks kuulake, kuidas stalinistlike sümpaatiatega räppar Vana Yoss teenib lugupidamist:
https://www.youtube.com/watch?v=NZnDb0V5lMc 

12. veebruar 2016

Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus

Ilmus umbes kolme neljandiku ulatuses ajalehes „Sirp“ 12.02.2016. Kirjutamise käigus paisus juba ühe teemalõime lahtikirjutamine mahukaks iseseisvaks esseeks, miska on oluline rõhutada, et käsitletav teema pole nende raamatute ainus teema, ega isegi mitte keskne teema. Milan Kundera „Naeru ja unustuse raamat“ kuulub Kundera loomingu tippu, soovitan väga.


Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus

Milan Kundera „Naeru ja unustuse raamat“, tõlkinud Pille KruusVarrak 2014, 278 lk
Michel Houellebecq „Saare võimalikkus“, tõlkinud Triinu Tamm, Varrak 2015, 360 lk

Nii Kundera kui ka Houellebecq näitavad lõpule jõudnud feminismi, soolise emantsipatsiooni finišit ja meeldivana see ei paista, sest ka kuri inimloomuses emantsipeerub kaasa.


Naeru ja unustuse raamatu” kohta võiks lihtsalt öelda, et lugejarahva rõõmuks ilmus aastal 2014 selle eestindus ja kõik nagu olekski öeldud. Mõtlesin isegi, et nüüd on mul kõik Kundera – ühe oma lemmikautori – teosed maakeelsena riiulis. Siis aga tuli teine tore uudis. Vanameister on mõne aja eest veel ühe teosega maha saanud („La Fête de l'insignifiance“, Gallimard, 2014). Selle inglisekeelse tõlke ilmumise puhul kirjutas briti kirjanik Jonathan Coe essee „Kui tähtis on Milan Kundera tänapäeval?”i Jonathan Coe’ jõuab järeldusele, et kui miski saab kahjustama Kundera pikaajalist reputatsiooni, siis pole see teatav skemaatilisus või poliitiline kontekst, vaid tema teoste „kõikehõlmav androtsentrism”.
Tõsi, esinduslikult tigedat, pimeideoloogilist, stereotüüpset ja klišeelikku „feministlikku vaatenurka” on toodetud Kundera suunal tööstuslikes kogustes. Tundub, et sellise lähenemise mõju on olnud (ka akadeemilises) retseptsioonis teenimatult suur. Võimalik, et üheks põhjuseks on see, et halvem osa feminismist on lasknud liugu soouuringute akadeemilisel prestiižil.
Kundera sedastustes naiste kohta on vaenulikkus üldine aspekt,” tsiteerib Jonathan Coe Joan Smithi raamatut „Misogüünid”. Ühes feministlikus blogisii jutustab tudeng, et olles maininud õppejõule oma Kundera vaimustust vastas õppejõud, et too on ju kohutav misogüün ja andis tõestuseks lugeda Joan Smithi „Misogüüne”. Pärast selle „silmiavava raamatu” lugemist muutus tublile tudengile vastikuks suur osa kultuuri, Kunderast Casablancani.
Loomulikult allub ka feministide kogukonna intellektuaalne võimekus normaaljaotusele ning pahatahtlik urgitseja võib leida iga teema kohta juhmi arvamuse inimeselt, kes end feministina määratleb, ent ei pea väga pikalt sekundaarkirjanduses tuhnima, et veenduda, et Jonathan Coe'l on õigus: feministlikku ütlemist Kundera suunal on olnud väga palju ja Joan Smithi oma on küllalt esinduslik neist.

2.
Sellist üldhoiakut pole raske mõista, sest Kundera meeskarakterite suhtumine ja käitumine naiste suunal pole tihti meeldiv (eriti naislugejale). Küll aga ei saa seda ebameeldivust kuidagi iseloomustada klassikaliste feministlike süüdistusterminitega nagu patriarhaalne, domineeriv, šovinistlik vms. Kardan, et võimetus teha seda eristust on üks suuremaid feminismi diskrediteerijaid.
Kundera teoste feministliku kriitika pihta on väga lihtne teha mürgine üldistus, et feministid peavad Kunderat misogüüniks ja antifeministiks eelkõige kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et naiskaraktereid pole kujutatud iseseisvate brünhildelike ratsionalistidena, kes lõug püsti, kordagi kõhklemata kõnnivad sirgeselgsena läbi elu ja ületavad mängeldes kõik raskused, vaid on nõrkuste ja kompleksidega, jäävad tihti alla saatuselöökidele ja käituvad sageli veidratel motiividel (nagu inimesed ikka).
Teiseks, kui naiskarakterile langeb meeskarakteri pilk, siis ei verbaliseeru umbes järgnevalt: „Inimene! Millene uhke, iseomase väärikusega kõigiti võrdne inimene, iseseisev ja mõistuslik! Ülev on olla selle inimese kaaslane ja koostööline maailma parendamise ja õiglasemaks muutmise projektis. Eh, see on naine! Eh, sel on seksuaalseid kvaliteete! Eh, need erutavad minu sekusaalseid seadumusi ja seda ilma igasuguse dominineerimistungita!” Selle asemel on mehe pilk sageli himur, omakasupüüdlik, instrumentaliseeriv jne (nagu päriselus tihti).
Ei veena ka hoiak, et jah, loomulikult feminism ongi ideoloogiline ja feministlik kriitika peabki mingil määral esitama pretensioone realismile, mis halva olukorra realistliku kujutamisega võib seda taastoota. Vastus oleks mõistagi: et probleemid lahendada, tuleb need esile tuua ja analüüsida. Oh, feministid, ülistage siis Kunderat kui praegu domineeriva Mehe Pilgu päevavalgele tirijat!

3.
Olgu, feministlikust (ja mõnestki teisest!) vaatepunktist on Kundera kirjeldatu ebameeldiv ja ebasümpaatne. Aga miks see nii on, on mu meelest üsna märkimisväärne. Feminismil kui vabastusliikumisel on oma sihtiii. Ja ma väidangi, et Kundra näitab nö kohale jõudnud feminismi, soolise emantsipatsiooni projekti lõpetatust. Kundera puhul kehtib küllalt hästi see, mida Houellebeqc ütleb enda kohta: “Mulle on alati meeldinud Balzaci väga solvav seisukoht, et romaani ainus otstarve on näidata, milliseid õnnetusi põhjustab väärtuste muutumine. Ta liialdab vaimukal moel. Aga seda ma teengi: näitan õnnetusi, mida põhjustab väärtuste liberaliseerimine.“iv
Võtan näiteks „Olemise talumatu kerguse” (Monokkel, 1992, edasi: OTK) Tomaši, sest see on tuntuim ja ehk ka naistes enim (feministlikku) viha tekitanud meeskarakter. Väidan, et Tomaš on (sooliselt, seksuaalselt) emantsipeerunud mees. Feministid rõhutavad õigusega, et feminism on kasulik ka meestele. Tõsi, ka mees vabaneb, sest ei pea enam „naist ülal pidama“, kui kujundlikult väljenduda. Oma rollist vabanevad eestkostja ja eestkostetav üheaegselt.
Tomaš ei paista paljudele just meeldiv tüüp („kuradi pervert ja liiderdaja!”). Emantsipeerunud mees aga polegi džentlemen, pole härrasmees. Viimased, need ühese soomarkeriga sõnad on nostalgilised tähistused patriarhaalsele korra positiivsetele elementidele (rõhutan, et nende olemasolu kuidagi ei eita ega tühista negatiivseid!), süsteemile, kus mehe roll oli olla naise kaitsja, naist hoidev, naise kui naise heaolu eest vastutav. Tomaš on seevastu tegelane, kes kohtleb naist moraalses mõttes endaga kõigiti võrdväärsena (kõne all on siin eelkõige inimeste sooline lävimine). Kuna kõnealused seksuaalsuhted on bioloogiliselt viljatud ja rangelt vabatahtlikud, siis kaasnevad sellega ainult „psühholoogilised kõrvalnähud” ning nende eest vastutavad mees ja naine võrdselt, igaüks peab ise oma risti kandma.
Tomaš kui üks üsna invariantne kunderalik meeskarakter käitub selles süsteemis igati moraalselt: ei anna võltslubadusi, ei peta kuidagi seksi välja vms NB! on kõike muud kui vägistaja, lausa vastupidi, kunderalikult küpsed ehk emantsipeerunud vahekorrad meeste ja naiste vahel on „algusest peale rajatud absoluutselt vastastikuse agressiivsuse välistamisele”v.

Etteruttavalt võib öelda, et probleem tuleb sellest, millest kõigi vabaduste korral: vabadus ei anna võimu, vaid jätab inimese oma vabastatud eravõimuga omapäi (otsustus- ja tegutsemisvabadusse). Teisisõnu, vabadus sunnib näkku vaatama oma individuaalsele võimekusele. Ja viimast jaotub indiviiditi alati väga erinevalt. Lühidalt, kui mehed ja naised on kenasti võrdsed ja vabad ja pole mingit soolistatud moraali (st mehemoraali ja naisemoraali), siis ikkagi on nõrgad mehed ja tugevad mehed, nõrgad naised ja tugevad naised. NB! See ebavõrdsus on väljajuurimatu juba ainuüksi sünniaegade erinevuse tõttu, sest tugevus on seotud vanusega ning ühiskond koosneb alati väga erineva vanusega isenditest.
 Kui võrdne kohtub võrdsega on kõik enam-vähem hästi – näiteks tugev Tomaš ja tugev Sabina. Aga Tereza on nõrk, väga nõrk ja see teeb ta suhte Tomašiga väga ebasümmeetriliseks. Tomašil on hea töö, elukoht, kammitsemata seksuaalsus jne. Terezal pole suurt midagi peale kohvritäie isiklike asjade. Ja sellel asümmeetrial pole midagi pistmist sooga.

4.
Jätan siin tugevuse ja nõrkuse määratluse kõnekeeleliselt uduseks, aga et käesolevas kirjatükis keskendun eelkõige seksuaalsusele ja soo-elule, siis eks tugevuse ja nõrkuse mõõtmeteks ole võime mõjuda teistele („erootiline kapital“) ja vastupanuvõime teise mõjule ning elujõulisus üldse. Läbi selle skemaatilise opositsiooni võib näha Kundera ja Houellebecqi suurt erinevust. Sellel on üsna tõenäoliselt autobiograafiline alus, aga selle oletuse tõesus pole mõistagi oluline. Nimelt tüüpiline Kundera meeskarakter on tugev, aga Houellebecqil nõrk. Houellebecqi vaade inimese seksuaalsusele on kitsas, sest on üsna üheselt kirjutatud nõrga mehe vaatepunktist. Seevastu Kundera suudab võtta küllalt erinevaid vaatepunkte, sealhulgas erinevate naiste omi, ent domineerima jääb siiski tugeva mehe oma. Küllalt tüüpiline Houellebecqi meeskarakter vaatab naise poole – ja ikka seksuaalselt atraktiivse ja noore ehk tugeva naise poole – alt üles, lausa põrmust, jõuetus meeleheites enda võitmatu allutaja ees. Samuti kujutatakse seksuaalselt väekat meest, näiteks rockstaari „Elementaarosakestes“, üsna groteskselt ja selge vaenulikkusega. Seevastu Kundera võib rääkida eleegilise nostalgiaga ühe päeva jooksul kolme erineva naisega magamisest kui „elu äkktiheduse ilust“vi ning arstitöö kaotanud Tomaš käib aknapesijana korterist korterisse ja ei pese teps mitte ainult aknaid ning kui sõbrad küsivad talt partnerite arvu, siis vastab ta põiklevalt, et „neid võiks olla nii umbes kakssada“ (OTK, lk 120). Seevastu Houellebecqi „Võitlusvälja laienemises“ teeb 28-aastane neitsi Raphael Tisserand enesetapu, sest tema täielik sooline ebaatraktiivsus – nõrkus mehena – on ta naistest ja sooelust lootusetult ära lõiganud.
Nagu igast vabastusliikumisest võidavad ka soolisest emantsipatsioonist ainult tugevad. Tugevad mehed ja tugevad naised.

5.
Houellebecqi üks leitmotiive on seksi ebademokraatlikkus, seksuaalse vabaturu tingimustes toimuv suur kihistumine, kus osad saavad palju ja osad ei saa üldsevii.
Emantsipatsiooni kitšis on kõik inimeste vahelised hierarhiseerivad kategooriad ja välistamisprintsiibid sotsiaalselt konstrueeritud ning oma autentses tuumas on kõik inimesed võrdsed. Näiteks seksuaalvähemuste võrdõiguslikkust ja emantsipatsiooni jutlustavas kogumikus saadetakse ka heteroseksuaalsus ajaloo prügikasti, sest see diskrimineerib ju armuvektorit soo alusel, ometi peab igandlikest sotsiaalsetest konstruktsioonidest vabastatud inimene olema vähemalt ideeliselt biseksuaalne. See on kõlbeline ettekirjutus inimese ontoloogiale, kategooriline nõue maailmale. Kogumiku üks autor (Maali Käbin) rõhutab, et inimene  tuleb vabastada mis tahes kategooriatest, ning teine (Janika Saul) postuleerib väga üheselt: „Oluline on vaid see, et partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi”viii. Nii aastal 2010.
Aastal 1931 lasi A. H. Tammsaare Indrekul ja Kristil vestelda nõnda:
„[Indrek räägib revolutsioonijärgsest ajast:] „Naine vabaneb siis mehe orjusest, saab esimest korda täiesti vabaks. Mehele minnakse ja naist võetakse mitte enam raha või seisuse pärast, vaid puhtinimlikul alusel.“
„Aga kas ilul on siis veel tähendust?“ küsis Kristi.
Indrek tundis, et temale on lõks üles seatud, sest tal tulid meelde küsija liig pikad ja suured käed. Seepärast ta vastas põiklevalt: „Ilu, teate, ei saa patta panna ega kangaks kududa. Kui inimesed on täiesti vabad ja üheõiguslikud, siis on ilu vooruste seas viimane, sest ilu pole kellegi võtta ega kellegi teha, küll aga näiteks haridus, tarkus, ausus, leplikkus, truudus, töökus, kasinus, usinus ja nõnda edasi. Need omadused suruvad ilu hoopis tagaplaanile, kui inimene on täiesti vaba, sest ilu on üürikene, voorused igavesed.“
„Aga mina arvan, et poisid näevad ikkagi ennem ilusaid tüdrukuid kui inetuid, olgugi need ei tea kui vooruslikud. Kõik näevad ainult ilu.““ix
Nagu aeg on näidanud, oli õigus Kristil. Paari ei minda sugugi „puhtinimlikul alusel“ ka siis, kui „inimesed on täiesti vabad ja üheõiguslikud“. On hoopis „Cosmopolitan“ ning püsiv iludusvõistlus psüühiliste häirete ja enese vigaseks näljutamiseni.
„Siinkohal,“ kirjutab Houellebeqc „mängib füüsiline ilu täpselt sama rolli nagu aadliveri ancien régime'i ajal“ (lk 165).





6.
Inimvajaduste ja motivatsioonidünaamika modelleerimise klassik Abraham Maslow soovitas vajadused samastada õigustega, ent ühtlasi hoiatas, et „peame end põhimõtteliselt valmistama ette sotsiaalse ebaõigluse alibist loobumise põrutavatest tagajärgedest. Mida rohkem me sotsiaalset ebaõiglust vähendame, seda enam leiame selle asenduvat „bioloogilise ebaõiglusega“, mida kinnitab tõsiasi, et imikud sünnivad maailma erineva geneetilise potentsiaaliga. Kui me jõuame sinnani, et anname iga imiku heale potentsiaalile täisvõimaluse, siis tähendab see ka kehva potentsiaali tunnistamist. Keda me süüdistame, kui laps sünnib viletsa südame, nõrkade neerude või neuroloogiliste kahjustustega? Kui saame süüdistada ainult loodust, siis mida see tähendab looduse enese poolt „ebaõiglaselt“ koheldud indiviidi eneseaustuse jaoks?“x.
Feminism on üks allharu üldisest liikumisest, mis võitleb sotsiaalse ebaõigluse vastu. Maslow hoiatab, et võit ei too mingit õndsust ja toredust, ning Houellebecq ja Kundera kirjeldavad seda maailma (mõistagi eraelulises ja sooelulises aspektis, rõhutan veelkord, et ei käsitle siin valimisõigust, palgalõhet jms).
Naeru ja unustuse raamatus“ on ühe peatüki pealkiri „Litost“. Kundera sõnul on see teistesse keeltesse tõlkimatu tšehhikeelne sõna, kummatigi on tal „raske kujutleda, et inimhinge võiks selleta mõista“(lk 155). Ta toob selle mõiste avamiseks mitmeid näiteid. Üks on järgmine: „[M]eesüliõpilane ujus üliõpilasest sõbratariga jões. Neiu oli sportlik, ent noormees ujus väga halvasti. Ta ujus aeglaselt, pea veepinna kohal närviliselt õieli. Naisüliõpilane oli temasse arutult armunud ja ujus suurest peenetundelisusest sama aeglaselt kui poiss. Aga kuna suplus hakkas lõpule jõudma, tahtis ta hetkeks oma sportliku instinkti valla päästa ja suundus kärme krooliga vastaskalda poole. Meesüliõpilane üritas kiiremini ujuda, ent neelas vett alla. Ta tundis, et teda on madaldatud, tema füüsiline alaväärsus paljastatud, ja teda valdas litost.“ (lk 155) Hiljem annab Kundera ühe määratluse: „Litost on piinav seisund, mille tekitab omaenda äkiliselt paljastatud viletsuse tunnistamine“ (lk 156). Niisiis võib Maslow hoiatuse sõnastada ka nõnda: sotsiaalse ebaõigluse alibi kadudes saab litostist paljude paratamatu elutunne.
Peatüki lõpus räägib Kundera ühe õnnetust ja kibestunud meesluuletajast, kes „vihkab õnnelikke armastajaid“ ja „räägib põlgusega läägete tunnete ja suurte sõnade luulest“. Kundera avab tausta: „Asi oli selles, et ta ei saanud keppi. Kohutavas litost'is, mida tekitab see, et ei saada keppi“ (lk 184). Ja just see spetsiifiline ja ajastuomane kohutav litost on Houellebecqi teostes alati kohal. Sellel meesluuletajal on õigus olla tahetud, vabadus olla tahetud, aga see ei lohuta teda kuigivõrd.
(siin võib mõelda ka Kölni sündmustele)



7.
Ilmar Vene on väga suure konspektiivsusega sõnastanud, et kõik vabaduse poole püüdlejad, emantsipeerijad jms „on nii või teisiti Rousseau lapselapsed. Kõik nad on väsinud inimsusest ning ihkavad tagasi esialgse loomulikkuse juurde. Nad kõik põlgavad teesklust, hindavad otsekohesust ning näevad vaeva, et kinnitust saaks Rousseau suurtõde: loomalikkuse ülemsus inimlikkusest“xi. Moodsamas keeles öelduna: indiviidi autentne loomus (see, milliseks ta on sündinud) on ülem mis tahes sotsiaalsetest konstruktsioonidest. Heteronormatiivne abielu on sotsiaalne konstruktsoon, mis peab andma vajadusel (nt homoseksuaalsuse korral) teed indiviidi kaasasündinud (loe: autentsele) loomusele. Ilmar Vene nimetab seda kaasasündinut loomalikkuseks ja see on üsna hea määratlus ning ma ei pea silmas selle sõna argipruugi hinnangulisust, vaid seda, et mittekultuuriline ehk geneetiline pärilikkus ongi ju see, mis on meis loomalikku selle sõna selgeimas tähenduses.
See kõlab peaaegu tautoloogiliselt aga sooelu – ehk siis käesoleva kirjatüki fookus – on see valdkond, kus indiviidid liigituvad oma loomalikus ehk kaasasündinud autentsuses kaheks üsnagi erinevaks tüübiks, sest inimliik on tavapärase seksuaalse dimorfismi esindaja (jätan siin kõrvale statistiliselt tühised hermafrodiitsed hämaralad). See tüübierinevus on enam-vähem sama vana kui suguline paljunemine: ühel tüübil on palju väikseid sugurakke ja teisel tüübil vähe ent suuri. See erisus on taandamatult oluline, kuna määrab nende tüüpide sookäitumise strateegia, mida organism ise subjektiivselt tajub tahtmiste ja tungidena, tähendab sellena, mida indiviid Ise Tõeliselt Tahab. Seni, kuni piirdume kenasti ainult bioloogilise seletustasandiga, pole mingit raskust mõista, et vajadused, tahtmised ja ihad on sügavalt pärilikud (inimesele on kaasa sündinud meeldivus rasvasele, magusale, soolasele, seksile jne), aga häirivaks läheb asi siis, kui tahame vajaduse ja õiguse samastust teha seksuaalvajadustesfääris. Piltlikult: mao vajadused on monoloogilised ja individuaalõiguslusega kenasti klapitatavad (ja ebaisikuliselt institutsionaliseeritavad) , aga kubeme vajadused ei ole ja nende diaoloogi-igatsus süveneb seda enam, mida rohkem puhtbioloogilisest eemaldutakse. Isegi kui kuulutada välja „õigus olla tahetud“ ei taga see kuidagi tahetud olemist. Olgu seemnerakuline kvantiteedinälg või munarakuline kvaliteedinälg soovajaduse supiköögis valitseb talumatu litost.

(Samuti ei päästa kuitahes maniakaalselt poleeritud individuaalõigused isegi nii tavaliste nähete eest nagu demograafiliste disproportsioonid.)

8.
Michel Houellebecq'i nimetamine androtsentristiks oleks märksa rohkem põhjendatud, sest selle „kohutava litosti“ sooüleseks abstraheerimisega ilmneb kohe, et Houellebecq on üldinimlikuks teinud nõrga mehe litosti ja ängi. Eriti hästi tuleb see esile tema utoopiates, olgu siis „Elementaarosakestes“ või „Saare võimalikkuses“. Need utoopiad on fallotsentristlikud selle sõna parimas (ja kahjurõõmsamas) etümoloogias. Lühimalt: Houellebecqi utoopiates puudub igasugune emarõõm. Siin oleks feministlik kriitika kõigiti õigustatud, sest Houellebecq kirjutab utoopiad kogu inimkonnale, aga seda tehes ta ekstrapoleerib absoluutseks mehe ja ainult mehe organismi positiivse tagasiside õnnestunud sookäitumisele. Naise sookäitumine ja evolutsiooniliselt kinnistunud positiivsed tagasisidestused on ju üpris teistsugused. Võib ette kujutada, milline oleks naise kohutav litost, piin, mida ta tunneb, kui on paljastatud ta viletus ja füüsiline alaväärsus naisena. Vaevalt, et naistel oleks sama akuutne „see, et ei saada keppi“, vaid pigem võimetus leida ja siduda endaga (piisavalt kvaliteetne) spermakandja ja ehk kõige hullem – võimetus olla emaks. Sellest Houellebecq ei räägi. Küll aga näiteks A.H. Tammsaare, kelle jutustuses „Kärbes“ – kriitik Marta Sillaotsa sõnadega – „sigitust januneva naise traagika leiab võrratu väljenduse“xii ja näidendis „Juudit“ võib näha küll spetsiifiliselt naiseliku litosti kihvatust.
Sooliselt emantispeerunud ja vabastatud inimloomus lõpeb sellega, et mehed on autentselt enese(soo)kesksed ja naised on autentselt enese(soo)kesksed. Ja sellest olukorrast võidavad ainult tugevad. Kompromiss on ikka mingi kultuuriline konstrukt, mingit laadi indiviidivabaduse piiramine. Kui võtta näiteks vana kristlik konstrukt, et igaüks saab ühe ja ainult ühe sooelukaaslase, keda välja vahetada ei või, siis sellisega kaotab Tomaš (tugev) ja võidab Raphael Tisserand (nõrk).

9.
Ka Elli Soolo toob näite soosisese vaba konkurentsiga kaasnevast problemaatikast:
Milline oleks see kujutletav ühiskond, kus minitatud siresäär ei torkaks oma kikkrinnanibudega surnuks ettejäänud vananevat suguõde? Noh, eks ikka selline, kus naised in corpore loobuvad oma looduslikust kaasavarast (või neid sunnitakse selleks!). Näiteks kõik katavad oma keha ühesuguse mitteliibuva riidega.“xiii

Jah, islam korraldab sugudevahelisest konkurentsist tulenevaid ühiskondlikke probleeme sootuks teise nurga alt lähenedes (nt tõrjudes ärritajad-vallandajad maksimaalselt tajuväljast). Kummatigi tendeerib ka Houellebecq kobamisi selles, tähendab, aseksualiseerivas suunas. Kui „Elementaarosakeste“ utoopias on inimesed tehnoloogiliselt vabastatud geneetilisest unikaalsusest kui hädade peapõhjustajast (sügavalt kahtlane seisukoht), ent on siiski väga seksuaalsed, siis „Saare võimalikkuse“ prohvet kastreerib erinevate psühhotehnikatega oma sookaaslased (naiste soosisene konkurent jääb Houellebecqi pilgu alt jällegi välja) ning tulevikuinimesed on sootuks aseksuaalsed. Aga ka asotsiaalsed. Sellise ulmelise tehnoloogilise võimekuse juures oleks võinud Houellebecq võtta eeskujuks ühiselulised putukad (sipegad, mesiliased, termiidid), mitte sugulasprimaadid (lk 210), sest ühiselulised putukad on tõesti suutnud soosisese seksuaalse konkurentsi kaotada. Töölisklassil sugukired puuduvad ja ühiskond selle võrra harmoonilisem.

10.
Feminismi kitši tuumas on kujutelm aheldatud tugevast (klaaslae metafoor on hea näide sellest). Kui Google'i pildiotsingusse sisestada „feminism“ , siis ilmub ekraanile hulk variatsioone üles tõstetud rusikatest ja muudest ikoonilistest jõuatribuutidest. See kitš elab veendumuses, et nõrkus on peale surutud hälbimine tugevusest kui loomulik olekust, veendumuses, et ühiskondlikud struktuurid piiravad ja kärbivad (nais)indiviidi tugevust.
Toril Moi visoneerib vabast naisest: „Beauvoiril oli õigus selles, mida tähendab elada vabana õiglases ja võrdses ühiskonnas. Esiteks ei ole vaba naine kellestki majanduslikult sõltuv. Ta teenib endale oma tööga ise elatist.“xiv
Ometi pole tugevus – eriti täieliseks sõltumatuseks vajalik tugevus – inimese pärisosa ja tõeline loomus, vaid pelgalt mõningate (hea geneetilise pagasiga) isendite ajutine ontogeneesietapp. Inimene sünnib abituna ja tõenäoliselt sureb abituna ning sugugi mitte kõik ei saa vahepeal nii tugevaks, et olla täiesti sõltumatud ja iseseisvad. Õigupoolest saavad seda seisundit nautida ainult jõuka liberaaldemokraatia valitud isendid oma parimas eas.
Kriitik Jiří Opelík rõhutab õigusega noorkangelaste märgilist rolli Kundera loomingus. Kundera määratletuna tähendab mõiste „noor“ inimest, „kes on alla kolmekümne aasta vana, äärmisel juhul on ta kolmkümmend kolm, kes pole veel tunnetanud ome elu tõelist, see tähendab „väetit ja vaevalist“ kestust.“xv
Nõnda väljatooduna peaks olema üsna ilmne, et russoistlike vabastusliikumiste kitš – seal hulgas siis ka feminismi kitš – on sellele veendumusele lausa antiteetiline. See tuleb sellest, et diametraalselt erinevalt vastatakse küsimusele, kas inimene on oma põhiolemuselt nõrk või tugev, kas nõrkus või tugevus on ajutine ja ebarepresentatiivne kõrvalekalle inimese tõelisest loomusest.
„“Ma tahaksin, et sa oleksid vana. Kümme aastat vanem. Kakskümmend aastat vanem!“
Tereza tahtis sellega ütelda: Ma tahan, et sa oleksid nõrk. Et sa oleksid niisama nõrk nagu mina.“ (OTK, lk 47)
Ka androtsentristlik Houellebecq näeb organismi ajalikkuses nõrkuse vääramatust:
„Ma olen veendunud, et poliitkorrektsus ei tulene feminismist. Tegelikult lähtub see palju vastikumast asjast, mis ei tihka välja öelda oma nime – see on lihtsalt vanade inimeste vihkamine. Mehe ja naise omavahelise domineerimise küsimus on üsna teisejärguline – tähtis, aga siiski teisejärguline – võrreldes sellega, mida ma olen püüdnud selles raamatus tabada: praegu me oleme lõksus maailmas, mis kuulub lastele. Vanadele lastele. Vanemate ja laste vahelise sideme katkemine tähendab seda, et vana mees on tänapäeval lihtsalt kasutu vare. Kõige rohkem väärtustame just noorust, mis tähendab, et elu muutub automaatselt masendavaks, sest kokkuvõttes koosnebki elu vananemisest.“xvi
Sabina küsib jõuliselt Franzilt: „Aga mispärast sa ei kasuta jõudu vahel minu kallal?“
Franz vastab: „Kuna armastus tähendab jõust lahtiütlemist“ (OTK, lk 71).

11.
Lõpetuseks tuleks vist rõhutada, et ma ei vastusta kuidagi feminismi poliitilis-juriidilisi taotlusi, vastupidi, elan neile täiesti kaasa, ent selle mudeli laiendamine muudesse elusfääridesse tundub mulle parimal juhul mõttetu, halvimal juhul destruktiivne (nagu kinkida noorpaarile pulmadeks stopper ja märkmik, et „tasustamata kodutöid“ harmoonia saavutamiseks täppisvõrdselt jaotada).
Naise positsiooni üle südant valutav Raul Rebane toob näite filmist „Moskva pisaraid ei usu“: „Lukksepp Goša ütleb oma kõrgharidusega, 3000-liikmelise tehase direktorist kallimale: «Edaspidi võtan kõik otsused vastu mina sel lihtsal põhjusel, et ma olen mees!» Naine langetab pea, palub vabandust ja tõstab Gošale suppi… Kogu lugu.“xvii
Ma ei arva, et selle situatsiooni jälkus oleks kuidagi soospetsiifiline. Sooneutraalsus ei leevendaks stseeni kuidagi. Julgen öelda, et meie moraalne protest tuleb sellest, et – tuues kenasti soosisese näite Oscar Wilde'i kibedast elukogemusest lord Alfred Douglasega – „See oli madalama loomuse võit üllama loomuse üle. See oli üks näide sellest nõrkade hirmuvalitsusest tugevate üle, mille kohta ma ühes näidendis ütlen, et see on „ainus hirmuvalitsus, mis kestma jääb“.xviii



P.S. Thomas Manni novell, millele Kundera viitab (lk 208, on ilmunud eesti keeles Bernhard Linde koostatud Saksa kirjanduse antoloogias („Noor-Eesti kirjastus“, 1913)




i http://www.theguardian.com/books/2015/may/22/milan-kundera-immortality-jonathan-coe-novels-women
ii http://lifediscursive.blogspot.com/2009/10/unbearable-weight-of-feminism.html
iii Vt nt Toril Moi „Naised: sugu, soolisus ja vabadus“, „Sirp“ 3. VII 2015
iv intervjuu Susannah Hunnewell'iga, „The Paris Review“, sügis 2010, nr 194
v Milan Kundera „Surematus“, Monokkel, 1995, lk 355
vi Milan Kundera „Eesriie“, Tänapäev, 2008, lk 25
vii Vt Jan Kaus „Väikeste naudingute aegu“, „Sirp“ 13. VI 2008
viii Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. Toimetanud Brigitta Davidjants. MTÜ Eesti Gei Noored, 2010. lk 30
ix A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ 3. osa, Tallinn 1954, lk 190-191
x Abraham Maslow „Motivatsioon ja isiksus“ Mantra, 2007, lk 30-31
xi Ilmar Vene„Tuuled Vahemere hüperboreas”, Ilmamaa 1997, lk 272
xii Marta Sillaots „A.H. Tammsaare looming“, kogumikus „Kirg ja kavalus“, Ilmamaa 2012, lk 328
xiv samas
xvJiří Opelík „Halastamatus“, järelsõna kogumikus Milan Kundera „Veidrad armastuslood“, LR 2011, nr 4-6, lk 182
xviintervjuu Susannah Hunnewell'iga, „The Paris Review“, sügis 2010, nr 194
xviiRaul Rebane „Naispuudega Eesti“, „Postimees“ 13. XII 2013
xviiiOscar Wilde „De Profundis“ rmt-s „Readingi vangla ballaad“, Varrak 2004, lk 179   

Kennu raamatuesitlusel. Seletuskiri.

Jätan selle siia blogisse arhiveerival eesmärgil. Ilmus Delfis 06.02.2016. Sündmus ise 05.02.2016


Üldiselt on kogu see jant läinud nii kaugele, et ma tahaks kogu maailmalt andeks paluda, end pesuharjaga kõrvatagustest varbavahedeni puhtaks küürida ja kuhugi mungakongi pageda.
Kõnealune intsident Rahva Raamatus oli tervikuna nii sümboolne nagu selle oleks lavastanud keegi inimesest kõrgem.

Kes on käinud Tartu Rahva Raamatus, see oskab seda paremini ette kujutada.
Kaur Kender esitles oma raamatut lastekirjanduse osakonnas, kus on laud ja diivan. Ta rääkis fantaasiarikkalt oma võitlusest fentanüüliga, narkokogemustest üldiselt, ja näiteks sellestki, kuidas Mihkel Raua õigeaegne sekkumine TV3 otsestuudios päästis Ken-Marti Vaheri keretäiest. Kõrval noogutas tätoveeritud räppar Beebilõust ja kogu õhustik oli igati „narko ja gängsta“ ning noored kuulasid hardunult. Ja siis, äkki, tuleb ülevalt rõdult – sealt, kus on ajakiri „Akadeemia“ ja ülikoolide kirjastuste raamatud – hääl, mis noomib. Selles mõttes ei eita ma kuidagi, et mina olin see, kes õhustiku rikkus, mina olin see, kes „sõitis sisse“. Jah, mind võib süüdistada lausa maksimaalses ebaviisakuses, sest raske on ette kujutada suuremat lugupidamatuse avaldust sellisele gängsta-mentaliteedile, kui õpetajalik-vanemlik noomimine. Ma püüdsin Kaur Kenderile selgitada põhiliselt seda, et ta ei mõju kuigi veenva ja positiivse inimlikkuse jutlustajana, kui suhtub nii paljudesse teistesse inimestesse (prokurör, politseinikud jne) äärmise põlgusega ja räige ebaviisakusega. Samuti lõhkus selline sekkumine selle fantaasiamulli, kus ta esines vitaalse gängsta-kauboina, kelle brutaalne jõud ja halastamatu rusikas maailmas õige korra maksma panevad. Loomulikult ajas selline sekkumine ta lausa hetkega raevu ja ta kutsus turvamehed, kelle saatel ma rahulikult lahkusin. Ja kordan, et kahtlemata olin mina see, kes aktiivselt sekkus ja seal valitsenud korra ja õhustiku rikkus. See oli sama kohatu žanriviga nagu oleks see, kui keset tulist võisturäppimist löödaks korraga tuled põlema, esineja ema astuks lavale, tõmbaks poisil püksid üles ja pühiks nina ning seejärel jälle lahkuks. Selles mõttes oli minu ruumiline teisaldamine enam kui põhjendatud. Vabandan väga kõigi asjaosaliste ees.

Kuid ma ei saa jätta rõhutamast, et sellesse situatsiooni näib kontsentreeruvat lausa Õhtumaade saatus: lastekirjanduse riiuli eest saadetakse „Akadeemia“ riiuli ette turvamees, kes viib kohatu vahelesegaja ära.  

4. veebruar 2016

Kenderile Kenderit ehk Spontaanne rünnak on enesetutvustus


saatja:
Mihkel Kunnus <mihkel.kunnus@gmail.com>
saaja:
Valner Valme <valner.valme@err.ee>
kuupäev:
1. veebruar 2016 12:47
teema:
Kenderile Kenderit

Ahoi!

Kirjutasin ühe provokatiivse triksterivinjeti. Alguses peabki selline kohmakas keel olema.
Homme on "Vabariigi kodanikud" sel teemal, mis mõtlesin, et annan veel ühe kõplahoobi herilasepessa.

Vaprust!
MK


Järgnev tekst läks eetrisse ERRi päevakommentaarina 04.02.2016

Teha Kenderile Kenderit ehk Spontaanne rünnak on enesetutvustus.

Küllap see on inimese kaasasündinud sotsiaalsuse üks kesksemaid avaldusi, et üks inimene peab teist inimest laias laastus endasuguseks. Seda nii halvas kui heas. Aus peab ka teisi ausaks, pätt peab ka teisi pätiks. Sama instinkt paneb meid õhinaga jagama vastavastatud lemmiktoitu, sest oleme veendunud, et teine saab sellest sama naudingu. Sügelevate rusikatega noorukid arvavad, et enamik pagulasi on sügelevate rusikatega noorukid. Heasüdamikud inimesed seevastu arvavad, et enamik sisserändajaist on samuti heasüdamlikud inimesed. Ja nii edasi.
Sellel äratundmisel baseerub ka eetika kuldreegel: ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks.
Samas pole see hoiak täies mahus kaasa sündinud, vaid vajab kasvatuslikku tuge. Nii tavaline on olukord, kus lapsevanem noomib oma last sõnadega: „Aga mõtle, kas sul oleks hea, kui tema sulle nii teeks!“. Või juba vanema ea koolitusähvardusi: „Ma teen nüüd sulle ka nii!“.

Eelmisel pühapäeval sain kõne, kus mind kutsuti saatesse „Vabariigi kodanikud“. Nõustusin ja õhtuks küpses idee teha kasvatuslikel kaalutlustel Kenderile Kenderit. Nii, mõtlesin, üks kõige põhilisemaid Kenderi teguviise on ülim ebakonventsionaalsus ja seda kõige halvemas ja mölaklikumas mõttes. Seega, kui enamik kirjainimesi vaagis, kas avaldada Kenderile toetust või mitte, otsustasin ma hoopis rünnata st asuda toetama prokuratuuri. Et asi oleks veel kenderlikum, siis otsustasin vähemalt näiliselt anda tema vastasele lausa praktilist tuge ning panna kirsiks tordile ühe eriti labase, alatu, isikliku ja asjasse mitte puutuva solvangu. Ehtsa Kenderi madaluseni ma laskuda ei suutnud, seega asendasin labase ja alatu isikliku solvangu, kujundliku ja õela isikliku solvanguga.
Järgnes töine öö ja hommikul leidiski ERRi portaali toimetaja oma postkastist kirja, mille päiseks oli „Kenderile Kenderit“ ja manuses „Avalik toetus prokuratuurile seoses "Untitled-12" kohtuasjaga“. Selle toetuse sisu kirjutasin üsna asjaliku, sest kenderlik oli eelkõige asumine tugevama poolele. Loomult argpükslik Kender ründab ju alati alatult ja kaitsetus positsioonis olevaid. „Sirbi“ juhtum on hea näide.

Löök mõjus. Minu pihta vallandus ta sõprade turmtuli.
Nagu öeldud, peab inimene teist inimest instinktiivselt endasarnaseks. Nii on spontaanse rünnaku imperatiiviks: Tee talle seda, mida tahad, et sulle ei tehtaks! Ähvarda teda sellega, mida ise kõige rohkem kardad!
Üks väga kena ja alati kompromissialdis ja sõbralikkust esmaseks pidav inimene heitis mulle näkku etteheite, mis mõjuks talle rängimalt: „Mihkel, see on ju täiesti alatu!“. Noormees, kes on alati väga hoolitsetud ja stiilse välimusega, nähvas, et mul lausa õudsed riided. Et tal on ka bioloogiline laps,  kellele ta isaks ei ole, siis nähvas ülima põlguse märgiks, et „Kunnus, tahab võõrastele isaks olla!“. Inimene, kellel on eraelus nii mõndagi, mida ta häbeneb, raporteeris, et mul on eraminevikus nii mõndagi häbenemisväärset. Seksuaalselt kahtlaselt initsiatiivikas inimene kuulutass, et Kunnus on seksuaalselt kahtlaselt initsiatiivikas jne. Aga Nihilistide kõige madalamal klassil, twitteris kaasa piuksuvatel pisisortsidel ei saaks olla suuremat õudust kui see, et nende juures avastataks mingi veidrus, mis nad teiste silmis naerualuseks teeb ja karjast välja tõukab. See oleks õudseim, sest peale selle karja pole neil ühtki väärtust, millele toetada oma positiivne identeet. Nii nad asusidki mind kõigest jõust naeruvääristaama. Kuna nende vaimne arengutase vastab umbes põhikoolile, siis ründasidki nad mind nii, nagu see võiks haavata üht põhikoolilast, tähendab korraldasid põhjaliku koolikiusamise. Varastasid netist mu pilte ja joonistasid sinna peale vaimukusi, tegid tobedaid karikatuure ja ohtralt allapoole vööd nalju.
Kultuuriteoreetilisemat sõnavara kasutades võiks öelda, et nad kõik üritasid kasutada strateegilist häbistamist distsiplineerimisvahendina, ent konstrueerisid potentsiaalse ohvri mõjupunktid põhjendamatult enese identiteedi järgi.

Aga Kender? Ka Kender ründas mind spontaanselt oma enese suurima hirmuga. Kender ütles, et mind tehakse kukeks.
Jajah, sponnaanne rünnak on enesetutvustus.

Oma toetusavaldust prokuratuurile kirjutades mõtlesin spontaanselt, et lugejad on nagu mina, see tähendab sellised, kelle kutsumuseks on tekstide lähilugemine ja süvaanalüüs. Ja seega nad näevad täpselt konstrueeritud auke selle teksti üldpildis. Näiteks seda, et soovitus prokuröril teha Robin Hoodi tähendab alatut meelitust: „Te olete rahva kangelane, kui Te selle ebameeldiva kuju kinni panete! Ta on küll süütu, aga me juubeldame, kui Te ta kinni panete.“

Saatesse minnes riietusin Kaur Kenderiks, et igaüks, kel silmad, ikka näeks, et ma teen Kenderile Kenderit, siis ütlesin ka välja, et ma teen parasjagu Kenderile Kenderit, et isegi kõige tuimem inimeseloom taipaks, et teen Kenderile Kenderit.

Küllap mu suurejooneline plaan läks lörri sama tüüpi vigade otsa: ma automaatselt oletasin, et tallinlased on sama aegavõtvalt arutlevad nagu mina, tartlane. Samuti arvasin vaistlikult, et teised on nagu mina, semiootik, kes muudkui tõlgendab, kus aga saab.

Igatahes Kenderi hirm pole normaalne. Seda saab põhjendada ainult see, et prokuratuuril on tema vastu mingi ebanormaalne huvi. Võimalik, et selleks on äsja ilmunud raamat „Kuidas minust sai HAPKOMAH“ (eelkõige siis järelsõna). Mis aga puudutab „Untitled-12“, siis see õnnetu kirjanduslik röötsatus ei vääri vähimatki tähelepanu.



Allikas: Delfi


1. veebruar 2016

Avalik toetus prokuratuurile seoses „UNTITLED-12“ kohtuasjaga


Ilmus ERRis 01.02.2016




Avalik toetus prokuratuurile seoses „UNTITLED-12“ kohtuasjaga





Seoses suure avaliku huviga, mis on seotud „UNTITLED-12“ kohtuasjaga, sooviksin avaldada toetust Eesti Vabariigi õiguskaitseorganite tööle ning ühtlasi pakkuda käesolevaga hea kodanikutahte korras mõningat intellektuaalset toetust, sest avalikus ruumis asetleidva arutelukultuuri tase on kahetsusväärselt madal, mistõttu on tekkinud ja kinnistumas palju ohtlikke väärarusaamu ja need võivad kahandada õiguskaitseorganite avalikku mainet.
Kasutan selleks konkreetseid näiteid, mis avalikus ruumis ringlevad, kusjuures neist suure osa relevantsus kohtuasja suhtes on pelgalt näiv, aga just see näiv relevantsus kahjustabki õiguskaitseorganite avalikku mainet.

Annan kõigepealt kümme retoorilise praagi tüüpnäidet, siis kaks täiesti üldist märkust kultuuriprotsessi kohta ning seejärel põgusa visandi kahtlustava psühholoogilisest profiilist ning ettepaneku, kuidas teda tuleks kohelda.

Tüüpnäide 1.
„See, kes teost läbi lugenud pole, ei ole pädev kaasa rääkima.“ - see väide on väär.
Põhjedused leitavad TÜ kunstifilosoofi Marek Voldi doktoritööst "The epistemic and logical role of definition in evaluation of art" (TÜ 2007, netis saadaval)
Usaldavamad lugejad võivad piirduda nn lapseversiooniga – Marek Volt Vahetu kogemise roll kunstiteose hindamisel: ontoloogilised ja episteemilised eeldused, Kunstiteaduslikke Uurimusi 2006, 1-2

Tüüpnäide 2.
„See ei ole lapsporno, see on kirjandus!“ - sellesse retoorilisse sõlmpunkti põimub palju vigu, mis on seotud lihtsa ontoloogilise veaga: eeldatakse, et üks ja sama asi ei saa korraga olla nii lapsporno kui kirjandus. NB! Asja muudab kurisoosseks see, et iga lapsporno teos on korraga mingi muu kunsti osa. Ei saa eksiteerida „puhast lapspornot“, iga konkreetne lapspornoteos on samal ajal ka filmikunst, fotokunst vms.
Lühimalt: totaalne kunstivabadus tähendab seda, et selline asi nagu lapsporno ei saagi eksiteerida.

Tüüpnäide 3.
„Riik tahab hakata määrama, mis on kirjandus ja mis on mitte“ - eelnevaga lähedalt seotud juhtum: riik ei otsi kirjandustunnuseid, vaid lapspornotunnuseid ja kui need on ühe objekti küljes, siis kannatavadki mõlemad. See on samasugune viga, kui öelda: „Riik saadab noori isasid välisriikidesse püssi alla!“. Ei saada, sõdureid saadab, aga sõdur on ka vahel noor isa.

Tüüpnäide 4.
„Kas on üldse vaja meenutada, et kui riigid lähevad sõtta kirjanike ja kunstnike vastu, siis sõltumata asja konkreetsest lahendusest jäävad ajaloo silmis kaotajaks nemad?“(PEN) - taas kahe eelnevaga seotud viga. Eeldatakse, et omadus kirjanik on ontoloogilises hierarhias kõrgeim. Pareerida saaks vastuküsimusega: „Kas kirjanikel on sellise taseme puutumatus, et nad lausa ei saa kuritegu sooritada?!“ Küüniliselt võiks lisada, et kuna riik ka ei saa määratleda, kes on ja kes pole kirjanik, siis oleks kõige lihtsam end enne mistahes kuritööd kirjanikuks kuulutada.

Tüüpnäide 5.
„Teose loomisel ei kanntanud ükski laps ja fiktsionaalsed lapsed ei kannata“ - lihtne retooriline viga. Fiktiivne karakter ei kannatagi, aga see ei tähenda, et fiktsioonil poleks võimet reaalseid kannatusi tekitada.

Tüüpnäide 6.
„See on jälk ja iiveldama-ajav tekst, mitte porno, mille eesmärk on tekitada iha ja erutust“ - unustatakse ära eesliide laps-. Iga lapsporno ajab normaalse inimese iiveldama st antud väide ei päde taoteldava eristusena.

Tüüpnäide 7.
„Keegi ei sunni seda lugema ja selle saamiseks peab lausa vaeva nägema“ - samuti see iseloomustab igasugust lapspornot.

Tüüpnäide 9.
„Kas läheme arengus tagasi, et hakkame järk-järgult kättevõideldud vabadusi piirama“ - eeldakse infantiilselt, et iga vabaduse lisamine on alati progress, pluss tehakse tüüpnäites 2 toodud viga.
Kunstivabaduse ahenemine mõnes sfääris võib olla moraalne progress teises sfääris st tegu on väärtushierarhia teisenemisega. Seda, et karusnaha kunsti, loomapiinamiskunsti (tsirkus, härjavõitlus) jms piiratakse ja välja tahetakse rookida ei pea ju allakäiguks. Või ülimalt virtuoosse timukakunsti kadu. Ka räigema kunsti üha rangem piiramine suureneva empaatia ilming. Filmides ei või isegi lehmi enam põletada!

Tüüpnäide 10.
„Kenderi karistamine on esmene märk diktatuurist ja vaikivast ajastust, täna Kender, homme Kivirähk jne“ see on demagoogiavõte Libe tee (slippery slope) vrdl „täna koooseluseadus, homme pedofiilia, siis nekrofiila ja abielu laternapostiga“.



Märkus 1.
Põlastusega vaatame aegadele ja kultuuridele, kus abiellutakse lastega, me oleme uhked, et meie tundlikkus on suurem. Varem tundunuks mõeldamatu, et riidemoodi – disainerite kunstiloomingut ja rätsepade loomevabadust – hakataks piirama öeldes, et see ei vääri puuris virelevate loomade valu.
Nii nagu tsirkus ja härjavõitlus on kunstid, aga nende jäle loomus on nüüd teinud meid selle suhtes tundlikumaks. Neid keelates tajume ometi progressi. Pange tähele: keelates tajume progressi! Mitte uutele jälkustele eluõigust andes ja aplodeerides nende leiutamisele, vaid värdvorme järjest ajaloo prügikasti saates. Ei saa täielikult nõustuda Walter Benjamin mõttega, et igasugune kunsteos on ühtlasi barbaarsuse asitõend, et kindlasti tasuks mõelda, milline kunst väärib oma värdjalikku sünnikaaslast ja seda maailmas, mis upub niigi nii kunsti kui barbaarsusesse.
„Kaastunne on inimliku eksistentsi peamine ja võib-olla ainus seadus,“ arutleb vürst Mõškin, karakter sellise maailmakirjanikult, kelle elu viimasest teosest võime leida mõtte, et miski ei vääri süütu lapse pisaraid. Kindlasti ei maksa isegi riskida – riskida! - ühegagi neist, neid on niigi liiga palju.

Ja muide, vaadake karistuspraktikate ja vanglate ajalugu – selles peegeldub Euroopa tundlikkuse kasvamise ajalugu!

Märkus 2.
Sotsioloogiaklassik Norbert Elias toob ühe olulise näitena tsiviliseerumisprotsessist jõukasutuse tsentraliseerimise, koondumise riigi monopoliks ja „kui kujunevad välja füüsilise vägivalla kasutamise organisatsioonid ja pidevate vaenuste ja sõdade surve asemel võtavad üksikisiku üle võimust rahumeelsete, raha või prestiiži omandamisele suunatud funktsioonide pidevamad sunnid, hakkavad afekti-ilmingud aegamööda oma tervavust kaotama. Käitumise ja afekti-ilmingute ebastabiilsus ei kao, kuid muutub mõõdukamaks. Üles-alla kõikumised ei ole enam nii suured ega järsud muutused nii äkilised. /.../ Füüsilise vägivalla monopoliseerimisega muutub ka üksikisiku füüsiline ohustatus umbmäärasemaks; see ei ole enam nii vahetult sõltuv hetkeafektidest, vaid allutatakse tasapisi järjest enam täpsetele reeglitele ja seadustele”.
Kui selline protsess on piisavalt kaugele arenenud (nagu see on jõukates demokraatiates), siis kujuneb välja selline üldine afektistruktuur, mis võtab enesestmõistetavusena seda, et kui sa seadusi ei riku, siis oled füüsilise vägivalla eest kaitstud. See inimtüüp on keskmistatult väga seaduskuulekas ja vastutasuks saab turvatunde.
See kõik on aga keskmistatus, üldtüübi kirjeldus – alati leidub populatsioonis küllaga isendeid, kes on raskesti-tsiviliseeritavad.

Kui au andis traditsioonilises ühiskonnas indiviidile eelised, rohkem juurdepääsu ühiskondlikele hüvedele sh kogukondlikule võimule, siis õigusriigis muutub au kiviks kaela. Õigusriigis jokitajad „ruulivad täiega”, raha kühveldavad tihti kokku kõige paremini need, kes tegutsevad autult seaduse piires (täpsemalt, nende ebaseaduslikkust ei suudeta tõestada).
Kuidas on vastanud nii mõnigi poliitikud ahastavale hüüdele: „Kas Teil häbi pole?”. Õigusriiklikult: „Ootame ära kohtuotsuse, siis selgub, kas mu käitumises oli midagi ebaseaduslikku.”
See on õigusriigi aluseks oleva ülla printsiibi „Seadused kehtivad kõigile ühtemoodi!” pahupool – see seaduse-ühtemoodi kehtib nii aumeestele kui aututele lurjustele.

„Mina ei taha sellist ühiskonda, kus ma ei saa kurja teha, vaid just niisugust, kus ma saaksin teha igasugust kurja, aga ise ei tahaks seda teha,“ kritiseeris Dostojevski peagi algavat ajastut. Aga tasapisi on Euroopa selle suure inimetundja näpunäidete järgi liikunud. Probleemiks jäävad sellises ühiskonnas need inimesed, kes ikkagi tahavad teha kurja. Ja nad ka saavad.
Kuidas karistada inimest, kelle lausa iseloomulikuks tegevuseks on teha seaduse raames teistele haiget ja tüli, lihtsalt oma lõbuks või huligaansuskirest? Meie õigusüsteem selliste lustlike märatsejate eest ei kaitse, sest ei saagi kaitsta.
Pealegi, kas kohtunik, kes karistaks ilmset mölakat, sest saab, ei sünteesiks nõnda JOKKi ja Robin Hoodi parimad omadused?

Kaur Kenderi psühholoogiline profiil

Ülimalt sümptomaatilise koondpildi leiab ajalehest „Äripäev“08.01.2016, kuhu Kaur Kender kirjutas artikli „Eesti vihkab noori“ ja kõrvalpildil on ta tema tavapärases riietuses ja olekuga.
Annan punkthaaval olulisemad tunnused (kuna analüüsitav on avalikus meediapildis väga esindatud, võib mu tähelepanekutes hõlpsalt ise veenduda).
-käitub ühiskonnas kohmakalt, ei taju hästi kultuurinorme, otsib piire, ületab neid tihti ja on tihti teiste reaktsioonidest üllatunud ja ka lõbustatud
-otsib noorte sõprust,
-sõnakasutus ja üldine käitumine on provotseeriv, ropendab palju, olek on väljakutsuv
-tegeleb ohtralt enesekehtestamisega,
-kultuurihuvideks arvutimängud, räpp
-tahab lõhkuda just neid vabadusi, mille on kehtestanud vanemlikud agendid kultuuris (õpetajad, politsei, lapsevanemad), nõuab õigustust mõnuainetele, ropendamisele, igasugusele mitteviisakusele jne (st vabastustaotlused on enesekesksed ja hedonistlikud)
-meeldivad autod jt prestiižkaubad
-riietub alati nagu teismeline ja identifitseerib end nende kogukonna liikmena.

No viimane punkt tegi vahest asja ka igaühele selgeks, iga põhikooliõpetaja noogutas juba ammu äratundmisest. Tegu on täiesti tavalise teismelisega.
AGA. Ja nüüd tuleb aga. Täiesti tavaline energiat ja krutskeid täis teismeline, kes on vangistatud keskealise mehe kehasse. Ta ei tunne end seal mugavalt, kõik on nihkes ja hing segaduses. See vaene mürsikuhing on vales kehas – Kaur Kender on transager.
Õnneks hiljuti kajastati meedias ühe transseksuaali juhtumiga päris põhjalikult, milline piin on olla vales kehas. Ja ometi ei saa vaest poissi vangi panna, kellel on isegi raske. Lisaks haigusele veel vanglakaristus lisaks! Mõelge, mis tunne oleks tavalisel teismelisel eluvennal, kellelt kõik eeldavad täiskasvannu käitumist, kõik inimesed käituvad temaga, nagu ta oleks keegi muu, kellena ta end tunneb ja identifitseerib. See on põrgu!
Seega oleks minu ettepanek – meenutagem meie kultuuri tundlikkuse kasvamise ajalugu! – et riik mitte ei represseeriks, vaid aitaks teda, ning rahastaks täies mahus tema eavahetusoperatsiooni. Pärast oleks kõigil segadust vähem! Turniks vanadel hoonetel üks õbluke ümmarguse näoga poiss rohkem, vinn põsel, koni hambus, piidleks pahuralt möödakäijaid, kiruks õpse ja mente ning joonistaks müüridele peeniseid ja lemmikräppari logosid. Kõik täpselt nagu peab.

foto: Delfi






Mihkel Kunnus, kultuurieugeenik

01.02.2016, Tartu