28. september 2016

Olla loov ja mõelda oma peaga?



Oma peaga mõtlemise ja loovuse võimalikkusest õppeasutustes.


Mihkel Kunnus

Loovusest on kaheldamatult saanud üks ajastu märksõnu. Loovusesse usutakse ja loovuselt loodetakse. „Loovus annab võime lahendada keerulisi ja enneolematuid olukordi originaalselt ja uudselt. Loovus annab inimesele võimaluse tunda end vabana ning õnnelikuna,“ kinnitavad mitmed äravahetamiseni sarnased raamatud ja netisaidid.
„Lähenege loovalt! Laske fantaasial lennata!“ hüüavad lugematud masinlikud koolitajad zombistunud karjadele loovmajades, loovtubades, loovkeskustes, loovusringides, loovuslaborites. Loovalt keeratakse rooli, loovalt maitsestatakse putru, loovalt plötsitakse saviga ja loovalt tehakse paber vesivärviseks. „Loov saab olla igaüks ja igal ajal!“ kinnitavad kõikvõimalikud loovusgurud.
„Olen loov! Olen loov!“ korrutavad seestunult ärijuhid, koduperenaised, müügiagendid pärast järjekordset Koolitust.
„Loovus on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada (McLeod & Cropley, 1989). Loovus selliste uudsete ideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad (Cropley & Urban, 2000); selliste uudsete ideede, toodete, seadmete või kunstiteoste loomine, mis meie elu edendavad (Feldhusen, 1999)“ kirjutab Vikipeedia.

Tõepoolest, ega me ju ei vajagi õigupoolest midagi muud, kui pelgalt võimet, mis „mistahes inimetegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada“. Seega pole ka ime, et kui räägitakse haridusest, siis jõutakse varem või hiljem selleni, et rõhutatakse loovuse suurt tähtsust ja vajadust seda imelist võluvärki rohkem õppimisasutuste seinte vahele saada.

Senikaua kuni detailidega end vaevama ei pea, on kõik hästi. Aga küsime siis konkreetsemalt, et kuidas õigupoolest õppimine ja loovus suhestuvad. Kasutan esmaseks vastamiseks suure humanistliku psühholoogi Abraham Maslow sõnastust: „Kui mõttetegevusel on üldse mingi tähendus, siis definitsiooni järgi on see loovus, ainulaadsus, vaimukus ja leidlikkus. Mõtlemine on tehnika, läbi mille inimene loob midagi uut, mis omakorda tähendab, et mõtlemine peab olema murranguline selles mõttes, et satub aeg-ajalt vastuollu sellega, mida on juba järeldatud. Kui see vastandub vaimsele status quole, siis on see harjumuse või mälu või juba õpitu vastand sel lihtsal põhjusel, et see peab definitsiooni järgi vastanduma sellele, mida me oleme juba õppinud. Kui meie eelnevalt õpitu ja meie harjumused töötavad hästi, saame reageerida automaatselt, harjumuslikult, tuttavalt. See tähendab, me ei pea mõtlema. Sellest vaatenurgast vaadatuna on mõtlemine õppimise vastand, mitte üks õppimise tüüp.“(„Motivatsioon ja isiksus“ Mantra, 2007, lk 364-365)

Tõsi. Kui me natukenegi järele mõtleme, siis peame möönma, et praktiliselt kõik, mis me koolis õpime (ja mitte ainult koolis!), ootab meid suuresti valmiskujul ees. Ei leiuta ju me ise õigekirjareegleid, ei mõtle välja prantsuse keelt, ei Newtoni seadusi, ei matemaatika teoreeme, ammugi ei mõtle me ise välja geograafiat või ajalugu. Või kui vaatame enda ümber, siis kui palju näeme asju, mis oleks meie enda leiutatud? Või mis leiutatud, oleks kasvõi enda tehtudki!
Ikka kipub ununema, et inimene on suur leiutaja ainult liigilises mastaabis ja tema edukus ei tulene kõigi isendite pöörasest loovusest ja leiutusvõimest, vaid liigilises mõttes pretsedentitust õppimisvõimest. Ja pange tähele, viimane on suuresti see, mida õigusega peetakse loovuse ja originaalsuse vastandiks, tähendab, matkimisvõimekus, võimekus teha järele, võimekus hakata käituma ja toimima sama moodi nagu teine isend. Üks nutikas isend leiutab viisi, kuidas panna kaks ratast raami vahele ja ühendada kettülekandega pedaalid, ning kasulik konstruktsioon levib kulutulena mööda inimpopulatsiooni. Pilt muutub veel selgemaks, kui toome siia juurde ühe levinuima ja hõlmavaima kultuuri definitsiooni: kultuur on mittegeneetiline pärilikkus. See tähendab, kultuur on miski, mis antakse ühelt põlvkonnalt teisele. Inimene on kõige kultuurisõltelisem loom. Ühelt poolt tähendab see seda, et ellujäämisvõimeliseks saamiseks peab ta olema väga pikalt eelmise põlvkonnaga kontaktis, neilt õppima, aga teisalt annab selline saamatus suure kohastumusliku paindlikkuse, sest ta saab mingis mõttes omandada kogemusi ilma ise neid kogemata. Kui miski on kord leiutatud, ei pea seda iga põlvkond uuesti leiutama, tuletegemisoskusest elektrigeneraatorini, rattast kirjani – õppimine päästab korduvleiutamise kulukast vaevast.

Loovuse-kultuse lähisugulane on ka teine anti-intellektuaalne moehaigus: kohustus mõelda oma peaga. Sellega on samuti nagu loovusega, tähendab, seda soovitust tuleks otsesõnalises tähenduses rakendada ainult viimases hädas, siis, kui tõesti ühegi targemat pead kontaktiulatuses pole. Ometi üha odavnev trükitehnoloogia ja internet teeb üha rohkem päid kättesaadavaks. Raamat on tõhusaim ühendus teise teadvusega. Valdur Mikita on õigusega rõhutanud, et üksik inimteadvus sõltub teistest inimteadvustest. Inimese erakordne vaimne võimekus liigilises mastaabis tulebki sellest, et (tänu sümbolilisele kommunikatsioonile) on tal võimalus kasutada väga paljusid teadvusi. Kes on inimkonna helgemad pead? Ikka need, kes on endasse ahminud tohutus koguses „võõraid“ mõtteid. Soovitus mõleda oma peaga pädeb ainult selle pisikese kröömikese jagu, mis ütleb, et ära allu pimesi ühele teisele ajule. Rõhutan: ühele. Lolli ja vähemlolli erinevus ei seisne niivõrd ühes või teises teadvuses, kuivõrd vähestes või paljudes teadvustes. Mida vähem teisi teadvusi üksikinimene kasutab, seda lollim ehk vaimselt ahtapilgulisem see inimene on.
Kool on ikka olnud see koht, kus püütakse uuele põlvkonnale inimkutsikatele avada jõukohasel määral uusi teadvusi ning mõned teadvussisud (näiteks Eukleidese ja Pythagorase omad) on kristalliseerunud tuhanded aastad tagasi ja kantud põlvest põlve ühest teadvusest teise ilma, et oleks olnud vahepeal vaja nende sisu uuesti leiutada või avastada.

William James on formuleerinud sõnadesse takerdumise vältimiseks pragmatismi printsiibi. See tähendab lihtsustatult seda, et kui erinevatest sõnastusest ei tule mingit erinevust käitumispraktikatesse, siis need sõnastused on samaväärsed, samatähenduslikud. Oletame, et lapsel on mingi probleem, näiteks tahab ta lahendada matemaatika ülesannet või ehitada küülikupuuri. Kui lapsevanem vastab talle seepeale: „Kasuta oma loovust! Ära lase oma fantaasiat millestki piirata!“, siis on see pragmatismi printsiibi järgi samaväärne vastusega: „Ah, mõtle ise välja! Ma ei anna sulle abiks ühtegi juhtnööri!“. Sest mõlemal juhul jäetakse laps oma murega üksi ja omapäi. Soovitus läheneda loovalt ja nõuandmisest keeldumine on ses mõttes samaväärsed.

Hannah Arendt sõnastab sellist võltsvabaduse jätmist lapsele veel karmimalt. Ta ütleb, et nii käitudes keeldub täiskasvanu vastutusest uue põlvkonna ees, et nii käitudes annab täiskasvanu lapsele mõista, et ka tema, täiskasvanu, tunneb end siin maailmas sama ebakindlalt ja saamatult, et ka tema on siin võõras ja ei tunne seaduspärasid.

Kuidas siis määratleda harimatut lollpead? See on õnnetu hing, kes pole midagi õppinud, kes pole saanud ega saa kontakti teiste teadvustega, inimkonna varasemate ja kaasajas sündivate vaimusaavutustega. Loll püüab mõelda oma peaga ja olla loov, tark kasutab teiste teadvusi, võimalikult paljude teiste.



     

17. september 2016

Sünnitusmasin ja põllutöömasin. Rahva elujõust

Ilmus ajalehe „Postimees“ kultuurilisas „AK“ 17 09.2016



Sünnitusmasin ja põllutöömasin. Rahva elujõud suures ja väikses pildis.



Eesti rahvaarvul pole häda midagi. Praeguse arvukuseni – kopik üle 1,3 miljoni – jõuti siinse maalapi ajaloos esmakordselt alles väga hiljuti, XX sajandi kuuekümnendate lõpus. See tähendas toona absoluutset rekordit. Mis muidugi ei tähenda, et asjad oleks hästi. Rahvaarv pole nimelt kuigi hea rahva elujõu indikaator. Juba palju informatiivsem on rahvastiku püramiid, skeem, mis näitab rahvastiku soolist ja vanuselist jaotust. Sellega on aga see häda, et ta kipub olema loosungilikuks rahvavalgustuseks liiga keeruline ja samuti mõningate hetkel kehtivate suurväärtustega vähemasti potentsiaalselt konfliktis. Näiteks ülimoekate inimõigustega, mille kaitsmist on alati mugav ja ohutult ennastõilistav nõuda. Ometi inimõigused ei näe muud kui puhtliigilist (Homo Sapiens) kuuluvust ja on väga tõrksad mis tahes muude tunnuste järgi inimesi lahterdama (teiste liikide eluõigusest rääkimata). Samas ühiskonnaterviku elujõulisuse seisukohalt on ignoreerimatult oluline, et soolised ja vanuselised vahekorrad jääksid teatud piiridesse. Näiteks on üsna väheütlev arvutus, mis näitab, kui suure protsendi moodustavad hiljuti Saksamaale sisserännanud inimesed sealsest elanikkonnast. Reaalse ühiskonna vaatepunktist ei ole inimene lihtsalt inimene ja sisseränne, mis on demograafiliselt nii ühekülgne, et suudab muuta märkimisväärselt disproportsionaalseks rahvastiku püramiidi, võib olla tõeliselt ohtlik isegi siis, kui jätta naiivselt arvesse võtmata kultuurilised erinevused. Eriti kui on tegu suure hulga noorte meestega, tähendab, kõige kriminogeensema ja raskemini kodustatava inimkontingendiga, kellel pealegi pole ainuüksi puhtmatemaatiliselt vähimatki võimalust abieluks ehk menetluseks, mis väidetavalt on nii rahustav ja stabiliseeriv, et sel on lausa endokrinoloogilised kõrvalnähud (nt testosteroonitaseme langus).

Rahvastikupüramiid kirjeldab eelkõige ühiskonna bioloogilise jätkusuutlikkuse miinimumtingimusi, mis on küll väljataandamatult olulised, aga paraku kaugeltki mitte piisavad.
Õhtumaades on praeguseks enam-vähem lõpule jõudnud protsess, mille käigus üha rohkemad eluvajaduste rahuldamised on vahendatud rahaga. Kui veel sadakond aastat tagasi ostis maainimene toitu väga vähe, piltlikult, suu ja söögi vahel oli harva raha, siis tänapäeval, mil ka maaelu tähendab suuresti pelgalt linnaelu maa piirkonnas, on pea kõik elutoimingud rahaliselt vahendatud: eluase, riided, toit jne kõik ostetakse (rahaline vahendatus on nii kõikehõlmav, et näiteks sularaha kaotamisega saadav kontroll rahavoogude üle tähendaks ühtlasi täielikku kontrolli selle ühiskonna üle). Isegi maainimene toob oma toidu tänapäeval supermarketist. Raha on leiutis, mis korraga võimaldab väga keerukat ja kompleksset tööjaotust ning lahutab ühiskondliku funktsiooniahela lülid erinevatesse vaateväljadesse. Piltlikult: kui rahata ühiskonnas tuleb piim lehmalt, keda tuleb toita ja lüpsta, siis rahaga ühiskonnas kipub teadmiseks tarduma kogemus, et piim tuleb poest.
Kui kõik elutoimingud on rahaliselt vahendatud, siis raha ümberjaotamine tähendab ühtlasi elujõu ümber jaotamist ja raha ümberjaotamine on üks riigi peamisi funktsioone. Riik kogub makse ja suunab sealt saadud raha avalike teenuste pakkujate palkadeks (arstid, õpetajad, politseinikud, päästjad, piirivalvurid jne), pluss pensioniteks ja lastetoetuseks. Üheks ammendamatuks kriisiallikaks on saanud tõsiasi, et väga paljud institutsioonid, mille toimimist ja olemasolu peetakse praegu loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks, on võimalikud ainult kasvu tingimustes.
Toome ühe väga lihtsustatud näite: oletame, et töötaja keskmine palk on tuhat eurot ja oletame, et pensioniks maksab ta sellest kakskümmend protsenti st kakssada eurot. Nüüd oletame, et keskmine pension on nelikümmend protsenti keskmisest palgast st nelisada eurot. See tähendab, et ühe pensioni maksmiseks peavad maksu maksma kaks töötajat. Kui need kaks töötajat pensioniikka jõuavad, peab nende ülalpidamiseks samadel tingimustel töötama juba neli töötajat jne. Lühimalt, see süsteem on jätkusuutlik ainult kasvu tingimustes. Mille kasvu? Majanduskasvu.

Majanduskasv aga ei pea tingimata tulema rahvastiku kasvust. Majanduskasv kätkeb endas rahvaarvu kasvu ja elatustaseme kasvu, tähendab, ühe kidurust võib teine tegur kompenseerida. XIX sajandil said Õhtumaades mõlemad tegurid enese ette rasvase plussmärgi, rahvastik kasvas eksponentsiaalselt ja ka tehnoloogiline progress oli enneolematu. Praegu aga hakkavad ilmnema selle protsessi pidurdumise mõjud: kõik arvutusvõimelised inimesed räägivad vajadusest tõsta pensioniiga, alla neljakümnesed on leppinud teadmisega, et nemad riiklikku pensioni ei saa, haigekassa vajab üha rohkem raha, sest vananev rahvastik on ühtlasi üha haigem rahvastik jne. Majandus ei kasva ega kasva, sest inimeste vähenemisega kahanevad turud ja tööliste valik ning ka tehnoloogia areng ei ole kuidagi võrreldav XIX-XX sajandil toimunuga (elekter! nafta! massikommunikatsioon!).
Õhtumaade eksistentsiaalne paradoks seisneb niisiis selles, et sisseharjunud elustandard ja ühiskonna institutsioonid eeldavad pidevat (majandus)kasvu, aga kõige paremad ja kindlamad teadmised, mis inimkonnal loodusest on, kinnitavad, et see on võimatu. Juba praegu on inimkonna mõju Maale umbes poolteistkorda suurem kui selle taastootmisvõime.

Eesti on siin mitmes mõttes erandlik. Esiteks ei ole meil muret ülerahvastatusega (siin võiks Eesti olla kogu maailmale eeskujuks), teiseks, Eesti riigil pole võlgu ja võlg on veel üks asi, mis vajab majanduskasvu, sest kui majanduskasvu protsent jääb laenuintressile alla, kasvab laenukoormus hoolimata kärbetest ja muust säärasest edasi. Samuti on Eesti nii väike, et ei saa kultuuri järkusuutlikkuse nimel endale kuigi pikalt negatiivset iivet lubada. Siin aga on jõudnud majnduskasvu üks paisutustegur sellise määrani, et see lausa pärsib bioloogilist jätkusuutlikust, tähendab, laste saamist. See on koondatav mõistesse „kiirendus“ , ühiskondlikud protsessid üha kiirenevad ning igalt inimeselt oodatakse üha suuremat paindlikkust, elukestvat õpet, forsseeritud kohanemisvõimet jne, samas inimese bioloogiline areng pole mainimisväärselt kiirenenud ja kultuuriline küpsemine on suisa aeglustunud – tööealiseks arenemine-harimine võtab üha kauem aega ning on üha kulukam. Vaba konkurentsi pime loogika on läinud siin ilusti suurema efektiivsuse teed – kui tahta mingit tootlikkust suurendada, siis tuleb investeerida masinatesse, mitte inimestesse. Veel XX sajandi alguses oli enamik inimesi hõivatud toidu(toorme) tootmisega, nüüd töötab põllul ühekohaline protsent tööjõust ja ometi on vaja kvoote, et ületootmist piirata. Inimene ei ole majanduslikult tulus ja esimesed kakskümmend eluaastat on inimene ühiskonnale puhas kulu (ja ka pensionipõlves). Tihti võib kuulda protesti, et miks lasteaiakasvataja teenib kordades vähem kui mehaanik autoteeninduses, ometi on see selge majanduslik loogika: lastehooldaja – olgu ta töö ehk raskemgi – tegeleb asjadega, mis (selles faasis) ainult kulutavad, aga masinahooldaja tegeleb asjadega, mis suurendavad tootlikkust. Kui mingi ettevõte satub majandusraskustesse on ju esimene leevendusmeede osade töötajate vallandamine st inimfaktori vähendamine. Kui talus tähendas iga lapse sünd õige peatset tööjõu lisandumist, siis nüüd on laste saamine suurim vaesusriski tõstja. Tehnoloogiliselt nii arenenud ühiskonnas on laps luksuslelu.
Samas ühiskonnale kui tervikule on inimtööjõusse investeerimine üha kallim ja üha suurema riskiga investeering. Näiteks ühe arsti valmis küpsetamine on ühiskonnale tohutult kulukas (puhas kuluartikkel sünnist stuudiumi lõpuni) ja kui ta siis kohe emigeerub, oleks ühiskonnale puhtmajanduslikult parem, kui ta poleks sündinudki. Seevastu iga sisserännanud noor spetsialist on nagu lotovõit. Seda kõike puhtmajanduslikust aspektist, mis pole kaugeltki küll kõik, aga siiski täiesti väljataandamatu mõõde.

Kui aga jääda põhiseaduse preambulile truuks, siis ei jää muud üle, kui tuleb iivet natuke upitada. Meil pole lootustki, et siia saabuks noori haritud inimesi sellises koguses, et need suudaks korvata negatiivset iivet ja pealegi kultuuri säilimiseks on selles kultuuris lapsepõlve veetmine möödapääsmatult oluline. Võib olla ka üsna kindel, et kui liiga ligistikku kostuvad sõnad „riiklik“ ja „strateegia“ ja „sündivuse tõstmine“ võib peagi vastu kajada moraalsest üleolekuveendumusest kantud põlgusavaldus, mis omaarust naeruvääristab „ideed, et naine on sünnitusmasin“. „Sünnitusmasin“ on sõna, millel selle levikust hoolimata pole suurt väärtust. Eelkõige on see lollfeministide järjekordne vahend enese solvamiseks ühiskonna nimel, sest puuduvad vähimadki sunnimehhanismid, mis sellele sõnale natukenegi otsesema tähenduse annaks. Suurfarmi emiseid võib ehk nimetada sünnitusmasinateks, sest nemad vägistatakse tiineks ja pannakse siis imetamiseks sulgu, kus nad end liigutadagi ei saa. Ainus, mida riik teha saab, on kõrvaldada maksimaalselt takistusi selle inimese elust, kes ise tahab lapsi saada ning võimalust mööda ka hoolitseda selle eest, et vaesusrisk ei suureneks, anda materiaalseid garantiisid jms, tähendab, teha seda, mille kõige agressiivsemat vormi võib nimetada meelitamiseks või äraostmiseks.
Tihti kirutakse meie koolisüsteemi, et see olla veel otsapidi 19. sajandis, ometi on üks osutamatuseni igandlikum jäänuk, mis seisab justkui kalju keset üha kiirenevat veevoolu, nimelt naiste paljunemisefektiivsus pole mitte 19. sajandis, isegi mitte 9. sajandis, vaid ankurdub tõelise progressipidurina lausa pleistotseeni. Tammsaare kirjutas juba aastal 1936: „Aru võib kaotada mõeldes, kui ruttu sõidavad masinad maas, vees ja õhus, kui kiiresti valmistavad määratul hulgal igasuguseid tarbe- ja toredusasju, aga samal ajal inimene, see masina peremees, sigib ja kasvab endise aeglusega! Kellel on veel mahti või kannatust masinlikus kärsituses sellise aeglase toiminguga jännata?!“
XXI sajandil ollakse ikka veel üheksa kuud rasedad – no tule taevas appi!




1. september 2016

Ilmalikust konservatiivsusest tarkusepäeva puhul

Konservatiivsuse lippu võtavad kanda need, kelle puhul jätab see kokkuvõttes mulje pigem mitmemõttelisest postmodernistlikust mängust ilma tummise ja koherentse sisuta, nagu (:)kivisildnik või noorema põlvkonna esindaja Mihkel Kunnus.“ Johanna Ross

No seletan siis tänase päeva puhul oma konservatiivsust, või õigemini, miks ma konservatiivsuse lippu kanda võtan. (Võtan pisendavalt isikliku retoorilise hoiaku).
Ma võin tunduda postmodernse veiderdajana, sest mu konservatiivsusel on õige väike ühisosa sellega, millest räägib Markus Järvi.

Asi koondub täpsustusse ilmalik. Olen ilmalik konservatiiv. Ja religioosse konservatiivsusega võrreldes on siin „peatelg“ teisipidi.

Kõige igavikulisemad seadused, mida inimõistus võib hoomata, on matemaatilised. Ja samuti ei suuda seda igavikulist ehk siis maailma täpset matemaatilist struktuuri kätte saada, aga pisitasa pusima peab. Peakatedraal on ehk CERN. Keemia on juba tsipa kaugemal, bioloogia veelgi jne edasi. Kultuuri on puhta udune.

Teiseks, teistlikud mõisted on suuresti sisuta. Mitte ateistlik, vaid ilmalik. Jumala mõiste kuulub kultuuri ehk väga matemaatikakaugesse sfääri.
Samas maailm on samuti hierarhiline. Füüsikaseadusi ei saa rikkuda, bioloogia toimib nende raames, kultuur omakorda bioloogia raames jne. Vabadusaste alati suureneb, aga eelmise, matemaatilisema maailma piires.

Siit ka kõlbelised erinevused. Seks pole mingi püha akt, vaid paljunemine. Paljunemine on probleemne asi. Homo sapiensi on juba nii pagana palju, et rikuvad ökoloogilised aineringed (matemaaatilisem tasand!) nii ära, et teised liigid kõngevad (mis pole patt, aga millest on pagana kahju, sest just SEE maailm on me ainus ja tõeline kodu). Siin on pahupidipööratus katoliiklusega eriti ilmne: kondoomiga seksi palju ja kuidas tahad, aga viljakas seks on juba selge kõlbeline probleem. Homoabielud on täiesti suva, tehku, mis tahavad, aga lapsendada ei soovita, sest beebi on küll nunnu, aga teismeline on nii põrgulik elukas, kes peab oma loomulikkegi vanemaid tihti haigeteks veidrikeks, mis siis veel homovanematest... brh
Tähendab, seda sfääri reguleerib pühholoogiline ökonooma. Õieti ka seksuaalsfääri ja liiderdaja lõpetab ikka iivelduses või elutüdimuses(vt nt Houellebeqc, Kundera), miska juhised enesepiiramisest ei puudu ja praktilised soovitused ei erine eriti religioossetest eetikatest.

Nii materialistlikku vaatepilti nimetavad katoliiklikud konservatiivid ka surmakultuuriks (ja enda oma elukultuuriks). Samas ilmalik maailmapilt vastupidi – just arvamine, et elu juur on (tomistlikus) metafüüsikas, koraalides ja palvetes, on surmakultuur. Elule on möödapääsmatult vajalik maine, mitte taevane sfäär. Ökosüsteemid tuleb korras hoida, elu vajab esmasena vett, normaalset mulda ja valgust, mitte palvet ja inimeste endi vahelisi voorusi!

Humanistidel on peanupp katoliiklastega samas suunas, nad arvavad, et konstitusioon, inimõigused, majanduskasv ja muud taolised kvaasireligioossed sonimised on maailma ja elu teljeks, miska hukutav oleks just neist eemalduda.

Nii palju ontoloogiast. Konservatiivi arhevaenlane on mõistagi revolutsionäär, tegelane, kes arvab, et superväärtus on inimlik õiglus ja vabadus ning selle saavutamiseks tuleb kõik ahistavad (igandlikud) institutsioonid puruks peksta, Rousseau'nd shit.
Nagu ütleb Steven Van Hecke: konservatiivsust iseloomustab antropoloogiline pessimism. Kõik need kipakad institutsioonid on hädise inimese katsed talle mõneti vaenuliku maailmaga hakkama saada. Need on ta kohastumismehhanismid, mitte vanglad. Revolutsionäär on kui tegelane, kes päästab vähki koorikust või tigu kojast.

Konservatiiv on veendunud, et inimelu probleem seisneb EHITAMISES, mitte lõhkumises. Ehitamine on vaevaline, keeruline, ajamahukas, lõhkumine aga lihtne ja kiire (pealegi toimub kogu aeg iseeneslik lagunemine!).
Nagu Kennu ütleb, et „plahvatuslik raev viib elu edasi“. Vaimusilma kerkib steen, kus vahuse suuga ja rusikatega vehkiv Kennu tormab taluõuele röögatab ja laksti kena kanakuut olemas. Aga oh ei, isegi kanakuudi ehitamine võtab omajagu aega ja oskusi ja materjali. Plahvatusliku raevuga saab aga selle seevastu ära lõhkuda küll.

Seepärast vaatan igasugustele revolutsionääridele võõriti (ka feministide sage ikoonatribuut on rusikas, tähendab lõhkumis-, mitte ehitamisriist).

Mu vanema ütles ikka (sõjast rääkides): „Kui kerge on inimest tappa, aga katsu sa üks üles kasvatada!“.

Seega on iga õpetaja kasulikum olevus kui mingi sõge emantsipant, kes oma arust klaaslage puruks taob. Vot arenda sa infandist lennuvõimeline inimene, see on aastatepikkune vaev ja ehitustöö!
Head esimest sepembrit!