Ilmus ajalehe
„Postimees“ kultuurilisas „AK“ 17 09.2016
Sünnitusmasin
ja põllutöömasin. Rahva elujõud suures ja väikses pildis.
Eesti rahvaarvul pole
häda midagi. Praeguse arvukuseni – kopik üle 1,3 miljoni –
jõuti siinse maalapi ajaloos esmakordselt alles väga hiljuti, XX
sajandi kuuekümnendate lõpus. See tähendas toona absoluutset
rekordit. Mis muidugi ei tähenda, et asjad oleks hästi. Rahvaarv
pole nimelt kuigi hea rahva elujõu indikaator. Juba palju
informatiivsem on rahvastiku püramiid, skeem, mis näitab rahvastiku
soolist ja vanuselist jaotust. Sellega on aga see häda, et ta kipub
olema loosungilikuks rahvavalgustuseks liiga keeruline ja samuti
mõningate hetkel kehtivate suurväärtustega vähemasti
potentsiaalselt konfliktis. Näiteks ülimoekate inimõigustega,
mille kaitsmist on alati mugav ja ohutult ennastõilistav nõuda.
Ometi inimõigused ei näe muud kui puhtliigilist (Homo Sapiens)
kuuluvust ja on väga tõrksad mis tahes muude tunnuste järgi
inimesi lahterdama (teiste liikide eluõigusest rääkimata). Samas
ühiskonnaterviku elujõulisuse seisukohalt on ignoreerimatult
oluline, et soolised ja vanuselised vahekorrad jääksid teatud
piiridesse. Näiteks on üsna väheütlev arvutus, mis näitab, kui
suure protsendi moodustavad hiljuti Saksamaale sisserännanud
inimesed sealsest elanikkonnast. Reaalse ühiskonna vaatepunktist ei
ole inimene lihtsalt inimene ja sisseränne, mis on demograafiliselt
nii ühekülgne, et suudab muuta märkimisväärselt
disproportsionaalseks rahvastiku püramiidi, võib olla tõeliselt
ohtlik isegi siis, kui jätta naiivselt arvesse võtmata
kultuurilised erinevused. Eriti kui on tegu suure hulga noorte
meestega, tähendab, kõige kriminogeensema ja raskemini kodustatava
inimkontingendiga, kellel pealegi pole ainuüksi puhtmatemaatiliselt
vähimatki võimalust abieluks ehk menetluseks, mis väidetavalt on
nii rahustav ja stabiliseeriv, et sel on lausa endokrinoloogilised
kõrvalnähud (nt testosteroonitaseme langus).
Rahvastikupüramiid
kirjeldab eelkõige ühiskonna bioloogilise jätkusuutlikkuse
miinimumtingimusi, mis on küll väljataandamatult olulised, aga
paraku kaugeltki mitte piisavad.
Õhtumaades on
praeguseks enam-vähem lõpule jõudnud protsess, mille käigus üha
rohkemad eluvajaduste rahuldamised on vahendatud rahaga. Kui veel
sadakond aastat tagasi ostis maainimene toitu väga vähe,
piltlikult, suu ja söögi vahel oli harva raha, siis tänapäeval,
mil ka maaelu tähendab suuresti pelgalt linnaelu maa piirkonnas, on
pea kõik elutoimingud rahaliselt vahendatud: eluase, riided, toit
jne kõik ostetakse (rahaline vahendatus on nii kõikehõlmav, et
näiteks sularaha kaotamisega saadav kontroll rahavoogude üle
tähendaks ühtlasi täielikku kontrolli selle ühiskonna üle).
Isegi maainimene toob oma toidu tänapäeval supermarketist. Raha on
leiutis, mis korraga võimaldab väga keerukat ja kompleksset
tööjaotust ning lahutab ühiskondliku funktsiooniahela lülid
erinevatesse vaateväljadesse. Piltlikult: kui rahata ühiskonnas
tuleb piim lehmalt, keda tuleb toita ja lüpsta, siis rahaga
ühiskonnas kipub teadmiseks tarduma kogemus, et piim tuleb poest.
Kui kõik elutoimingud
on rahaliselt vahendatud, siis raha ümberjaotamine tähendab ühtlasi
elujõu ümber jaotamist ja raha ümberjaotamine on üks riigi
peamisi funktsioone. Riik kogub makse ja suunab sealt saadud raha
avalike teenuste pakkujate palkadeks (arstid, õpetajad,
politseinikud, päästjad, piirivalvurid jne), pluss pensioniteks ja
lastetoetuseks. Üheks ammendamatuks kriisiallikaks on saanud
tõsiasi, et väga paljud institutsioonid, mille toimimist ja
olemasolu peetakse praegu loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks, on
võimalikud ainult kasvu tingimustes.
Toome ühe väga
lihtsustatud näite: oletame, et töötaja keskmine palk on tuhat
eurot ja oletame, et pensioniks maksab ta sellest kakskümmend
protsenti st kakssada eurot. Nüüd oletame, et keskmine pension on
nelikümmend protsenti keskmisest palgast st nelisada eurot. See
tähendab, et ühe pensioni maksmiseks peavad maksu maksma kaks
töötajat. Kui need kaks töötajat pensioniikka jõuavad, peab
nende ülalpidamiseks samadel tingimustel töötama juba neli
töötajat jne. Lühimalt, see süsteem on jätkusuutlik ainult kasvu
tingimustes. Mille kasvu? Majanduskasvu.
Majanduskasv aga ei pea tingimata tulema rahvastiku kasvust. Majanduskasv kätkeb endas rahvaarvu kasvu ja elatustaseme kasvu, tähendab, ühe kidurust võib teine tegur kompenseerida. XIX sajandil said Õhtumaades mõlemad tegurid enese ette rasvase plussmärgi, rahvastik kasvas eksponentsiaalselt ja ka tehnoloogiline progress oli enneolematu. Praegu aga hakkavad ilmnema selle protsessi pidurdumise mõjud: kõik arvutusvõimelised inimesed räägivad vajadusest tõsta pensioniiga, alla neljakümnesed on leppinud teadmisega, et nemad riiklikku pensioni ei saa, haigekassa vajab üha rohkem raha, sest vananev rahvastik on ühtlasi üha haigem rahvastik jne. Majandus ei kasva ega kasva, sest inimeste vähenemisega kahanevad turud ja tööliste valik ning ka tehnoloogia areng ei ole kuidagi võrreldav XIX-XX sajandil toimunuga (elekter! nafta! massikommunikatsioon!).
Õhtumaade
eksistentsiaalne paradoks seisneb niisiis selles, et sisseharjunud
elustandard ja ühiskonna institutsioonid eeldavad pidevat
(majandus)kasvu, aga kõige paremad ja kindlamad teadmised, mis
inimkonnal loodusest on, kinnitavad, et see on võimatu. Juba praegu
on inimkonna mõju Maale umbes poolteistkorda suurem kui selle
taastootmisvõime.
Eesti on siin mitmes
mõttes erandlik. Esiteks ei ole meil muret ülerahvastatusega (siin
võiks Eesti olla kogu maailmale eeskujuks), teiseks, Eesti riigil
pole võlgu ja võlg on veel üks asi, mis vajab majanduskasvu, sest
kui majanduskasvu protsent jääb laenuintressile alla, kasvab
laenukoormus hoolimata kärbetest ja muust säärasest edasi. Samuti
on Eesti nii väike, et ei saa kultuuri järkusuutlikkuse nimel
endale kuigi pikalt negatiivset iivet lubada. Siin aga on jõudnud
majnduskasvu üks paisutustegur sellise määrani, et see lausa
pärsib bioloogilist jätkusuutlikust, tähendab, laste saamist. See
on koondatav mõistesse „kiirendus“ , ühiskondlikud protsessid
üha kiirenevad ning igalt inimeselt oodatakse üha suuremat
paindlikkust, elukestvat õpet, forsseeritud kohanemisvõimet jne,
samas inimese bioloogiline areng pole mainimisväärselt kiirenenud
ja kultuuriline küpsemine on suisa aeglustunud – tööealiseks
arenemine-harimine võtab üha kauem aega ning on üha kulukam. Vaba
konkurentsi pime loogika on läinud siin ilusti suurema efektiivsuse
teed – kui tahta mingit tootlikkust suurendada, siis tuleb
investeerida masinatesse, mitte inimestesse. Veel XX sajandi alguses
oli enamik inimesi hõivatud toidu(toorme) tootmisega, nüüd töötab
põllul ühekohaline protsent tööjõust ja ometi on vaja kvoote, et
ületootmist piirata. Inimene ei ole majanduslikult tulus ja esimesed
kakskümmend eluaastat on inimene ühiskonnale puhas kulu (ja ka
pensionipõlves). Tihti võib kuulda protesti, et miks
lasteaiakasvataja teenib kordades vähem kui mehaanik
autoteeninduses, ometi on see selge majanduslik loogika:
lastehooldaja – olgu ta töö ehk raskemgi – tegeleb asjadega,
mis (selles faasis) ainult kulutavad, aga masinahooldaja tegeleb
asjadega, mis suurendavad tootlikkust. Kui mingi ettevõte satub
majandusraskustesse on ju esimene leevendusmeede osade töötajate
vallandamine st inimfaktori vähendamine. Kui talus tähendas iga
lapse sünd õige peatset tööjõu lisandumist, siis nüüd on laste
saamine suurim vaesusriski tõstja. Tehnoloogiliselt nii arenenud
ühiskonnas on laps luksuslelu.
Samas ühiskonnale kui
tervikule on inimtööjõusse investeerimine üha kallim ja üha
suurema riskiga investeering. Näiteks ühe arsti valmis küpsetamine
on ühiskonnale tohutult kulukas (puhas kuluartikkel sünnist
stuudiumi lõpuni) ja kui ta siis kohe emigeerub, oleks ühiskonnale
puhtmajanduslikult parem, kui ta poleks sündinudki. Seevastu iga
sisserännanud noor spetsialist on nagu lotovõit. Seda kõike
puhtmajanduslikust aspektist, mis pole kaugeltki küll kõik, aga
siiski täiesti väljataandamatu mõõde.
Kui aga jääda
põhiseaduse preambulile truuks, siis ei jää muud üle, kui tuleb
iivet natuke upitada. Meil pole lootustki, et siia saabuks noori
haritud inimesi sellises koguses, et need suudaks korvata negatiivset
iivet ja pealegi kultuuri säilimiseks on selles kultuuris lapsepõlve
veetmine möödapääsmatult oluline. Võib olla ka üsna kindel, et
kui liiga ligistikku kostuvad sõnad „riiklik“ ja „strateegia“
ja „sündivuse tõstmine“ võib peagi vastu kajada moraalsest
üleolekuveendumusest kantud põlgusavaldus, mis omaarust
naeruvääristab „ideed, et naine on sünnitusmasin“.
„Sünnitusmasin“ on sõna, millel selle levikust hoolimata pole
suurt väärtust. Eelkõige on see lollfeministide järjekordne
vahend enese solvamiseks ühiskonna nimel, sest puuduvad vähimadki
sunnimehhanismid, mis sellele sõnale natukenegi otsesema tähenduse
annaks. Suurfarmi emiseid võib ehk nimetada sünnitusmasinateks,
sest nemad vägistatakse tiineks ja pannakse siis imetamiseks sulgu,
kus nad end liigutadagi ei saa. Ainus, mida riik teha saab, on
kõrvaldada maksimaalselt takistusi selle inimese elust, kes ise
tahab lapsi saada ning võimalust mööda ka hoolitseda selle eest,
et vaesusrisk ei suureneks, anda materiaalseid garantiisid jms,
tähendab, teha seda, mille kõige agressiivsemat vormi võib
nimetada meelitamiseks või äraostmiseks.
Tihti
kirutakse meie koolisüsteemi, et see olla veel otsapidi 19.
sajandis, ometi on üks osutamatuseni igandlikum jäänuk, mis seisab
justkui kalju keset üha kiirenevat veevoolu, nimelt naiste
paljunemisefektiivsus pole mitte 19. sajandis, isegi mitte 9.
sajandis, vaid ankurdub tõelise progressipidurina lausa
pleistotseeni. Tammsaare kirjutas juba aastal 1936: „Aru võib
kaotada mõeldes, kui ruttu sõidavad masinad maas, vees ja õhus,
kui kiiresti valmistavad määratul hulgal igasuguseid tarbe- ja
toredusasju, aga samal ajal inimene, see masina peremees, sigib ja
kasvab endise aeglusega! Kellel on veel mahti või kannatust
masinlikus kärsituses sellise aeglase toiminguga jännata?!“
XXI
sajandil ollakse ikka veel üheksa kuud rasedad – no tule taevas
appi!
Mu meelest on artiklis tähelepanuta jäänud info, mida kõige paremini toovad esile järgmised graafikud: https://duckduckgo.com/?q=rise+of+productivity+vs+real+wages&t=ffab&iax=1&ia=images
VastaKustutaSee statistika on küll peamiselt USA kohta, aga ma arvan, et tendents on globaalne. Minu jaoks räägivad need graafikud seda, et igat sorti tootlikkust parandavate saavutuste tulemused ei peegeldu inimeste heaolu tõusus nii hästi kui võiks.
Päriseluline näide on see, kus tööline asendatakse masinaga: tehase tootlikkus kasvab, aga nüüd on laokil potentsiaalselt sajad inimesed, kellel võib-olla õnnestub ümber õppida, aga kes tõenäoliselt kogevad elustandardi langust. Ja nüüd on riigil nende töölistega mitu probleemi: neile tuleb maksta abirahasid, ümber õpetada ja kuna nad enam ei teeni niipalju, kui töötades, jääb majandusel kõik tööliste kulutatud raha saamata. Robotid vajavad eluks vaid elektrid ja veidike hooldust, inimesed seevastu on hulga nõudlikumad.
Mina väidan, et iibe upitamise asemel on vaja keskenduda sellele, inimested elatustase tõuseks koos tootlikkusega. Konkreetselt tähendaks see astmelist tulumaksu (ka firmadele) ja garanteeritud universaalset sissetulekut (mida finantseeriks tulumaks). Sest mida aeg edasi, seda keerulisem ja kallim on masinate poolt asendatud inimesi riigi kulul uutele töödele poolsunniviisiliselt ümber õpetada.