Olla loov ja mõelda oma peaga?

Ilmus ajalehes „Eesti Ekspress“ 28.09.2016

Oma peaga mõtlemise ja loovuse võimalikkusest õppeasutustes.

Mihkel Kunnus

Loovusest on kaheldamatult saanud üks ajastu märksõnu. Loovusesse usutakse ja loovuselt loodetakse. „Loovus annab võime lahendada keerulisi ja enneolematuid olukordi originaalselt ja uudselt. Loovus annab inimesele võimaluse tunda end vabana ning õnnelikuna,“ kinnitavad mitmed äravahetamiseni sarnased raamatud ja netisaidid.

„Lähenege loovalt! Laske fantaasial lennata!“ hüüavad lugematud masinlikud koolitajad zombistunud karjadele loovmajades, loovtubades, loovkeskustes, loovusringides, loovuslaborites. Loovalt keeratakse rooli, loovalt maitsestatakse putru, loovalt plötsitakse saviga ja loovalt tehakse paber vesivärviseks. „Loov saab olla igaüks ja igal ajal!“ kinnitavad kõikvõimalikud loovusgurud.

„Olen loov! Olen loov!“ korrutavad seestunult ärijuhid, koduperenaised, müügiagendid pärast järjekordset Koolitust.

„Loovus on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada (McLeod & Cropley, 1989). Loovus selliste uudsete ideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad (Cropley & Urban, 2000); selliste uudsete ideede, toodete, seadmete või kunstiteoste loomine, mis meie elu edendavad (Feldhusen, 1999)“ kirjutab Vikipeedia.

Tõepoolest, ega me ju ei vajagi õigupoolest midagi muud, kui pelgalt võimet, mis „mistahes inimetegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada“. Seega pole ka ime, et kui räägitakse haridusest, siis jõutakse varem või hiljem selleni, et rõhutatakse loovuse suurt tähtsust ja vajadust seda imelist võluvärki rohkem õppimisasutuste seinte vahele saada.

Senikaua kuni detailidega end vaevama ei pea, on kõik hästi. Aga küsime siis konkreetsemalt, et kuidas õigupoolest õppimine ja loovus suhestuvad. Kasutan esmaseks vastamiseks suure humanistliku psühholoogi Abraham Maslow sõnastust: „Kui mõttetegevusel on üldse mingi tähendus, siis definitsiooni järgi on see loovus, ainulaadsus, vaimukus ja leidlikkus. Mõtlemine on tehnika, läbi mille inimene loob midagi uut, mis omakorda tähendab, et mõtlemine peab olema murranguline selles mõttes, et satub aeg-ajalt vastuollu sellega, mida on juba järeldatud. Kui see vastandub vaimsele status quole, siis on see harjumuse või mälu või juba õpitu vastand sel lihtsal põhjusel, et see peab definitsiooni järgi vastanduma sellele, mida me oleme juba õppinud. Kui meie eelnevalt õpitu ja meie harjumused töötavad hästi, saame reageerida automaatselt, harjumuslikult, tuttavalt. See tähendab, me ei pea mõtlema. Sellest vaatenurgast vaadatuna on mõtlemine õppimise vastand, mitte üks õppimise tüüp.“(„Motivatsioon ja isiksus“ Mantra, 2007, lk 364-365)

Tõsi. Kui me natukenegi järele mõtleme, siis peame möönma, et praktiliselt kõik, mis me koolis õpime (ja mitte ainult koolis!), ootab meid suuresti valmiskujul ees. Ei leiuta ju me ise õigekirjareegleid, ei mõtle välja prantsuse keelt, ei Newtoni seadusi, ei matemaatika teoreeme, ammugi ei mõtle me ise välja geograafiat või ajalugu. Või kui vaatame enda ümber, siis kui palju näeme asju, mis oleks meie enda leiutatud? Või mis leiutatud, oleks kasvõi enda tehtudki!

Ikka kipub ununema, et inimene on suur leiutaja ainult liigilises mastaabis ja tema edukus ei tulene kõigi isendite pöörasest loovusest ja leiutusvõimest, vaid liigilises mõttes pretsedentitust õppimisvõimest. Ja pange tähele, viimane on suuresti see, mida õigusega peetakse loovuse ja originaalsuse vastandiks, tähendab, matkimisvõimekus, võimekus teha järele, võimekus hakata käituma ja toimima sama moodi nagu teine isend. Üks nutikas isend leiutab viisi, kuidas panna kaks ratast raami vahele ja ühendada kettülekandega pedaalid, ning kasulik konstruktsioon levib kulutulena mööda inimpopulatsiooni. Pilt muutub veel selgemaks, kui toome siia juurde ühe levinuima ja hõlmavaima kultuuri definitsiooni: kultuur on mittegeneetiline pärilikkus. See tähendab, kultuur on miski, mis antakse ühelt põlvkonnalt teisele. Inimene on kõige kultuurisõltelisem loom. Ühelt poolt tähendab see seda, et ellujäämisvõimeliseks saamiseks peab ta olema väga pikalt eelmise põlvkonnaga kontaktis, neilt õppima, aga teisalt annab selline saamatus suure kohastumusliku paindlikkuse, sest ta saab mingis mõttes omandada kogemusi ilma ise neid kogemata. Kui miski on kord leiutatud, ei pea seda iga põlvkond uuesti leiutama, tuletegemisoskusest elektrigeneraatorini, rattast kirjani – õppimine päästab korduvleiutamise kulukast vaevast.

Loovuse-kultuse lähisugulane on ka teine anti-intellektuaalne moehaigus: kohustus mõelda oma peaga. Sellega on samuti nagu loovusega, tähendab, seda soovitust tuleks otsesõnalises tähenduses rakendada ainult viimases hädas, siis, kui tõesti ühegi targemat pead kontaktiulatuses pole. Ometi üha odavnev trükitehnoloogia ja internet teeb üha rohkem päid kättesaadavaks. Raamat on tõhusaim ühendus teise teadvusega. Valdur Mikita on õigusega rõhutanud, et üksik inimteadvus sõltub teistest inimteadvustest. Inimese erakordne vaimne võimekus liigilises mastaabis tulebki sellest, et (tänu sümbolilisele kommunikatsioonile) on tal võimalus kasutada väga paljusid teadvusi. Kes on inimkonna helgemad pead? Ikka need, kes on endasse ahminud tohutus koguses „võõraid“ mõtteid. Soovitus mõleda oma peaga pädeb ainult selle pisikese kröömikese jagu, mis ütleb, et ära allu pimesi ühele teisele ajule. Rõhutan: ühele. Lolli ja vähemlolli erinevus ei seisne niivõrd ühes või teises teadvuses, kuivõrd vähestes või paljudes teadvustes. Mida vähem teisi teadvusi üksikinimene kasutab, seda lollim ehk vaimselt ahtapilgulisem see inimene on.

Kool on ikka olnud see koht, kus püütakse uuele põlvkonnale inimkutsikatele avada jõukohasel määral uusi teadvusi ning mõned teadvussisud (näiteks Eukleidese ja Pythagorase omad) on kristalliseerunud tuhanded aastad tagasi ja kantud põlvest põlve ühest teadvusest teise ilma, et oleks olnud vahepeal vaja nende sisu uuesti leiutada või avastada.

William James on formuleerinud sõnadesse takerdumise vältimiseks pragmatismi printsiibi. See tähendab lihtsustatult seda, et kui erinevatest sõnastusest ei tule mingit erinevust käitumispraktikatesse, siis need sõnastused on samaväärsed, samatähenduslikud. Oletame, et lapsel on mingi probleem, näiteks tahab ta lahendada matemaatika ülesannet või ehitada küülikupuuri. Kui lapsevanem vastab talle seepeale: „Kasuta oma loovust! Ära lase oma fantaasiat millestki piirata!“, siis on see pragmatismi printsiibi järgi samaväärne vastusega: „Ah, mõtle ise välja! Ma ei anna sulle abiks ühtegi juhtnööri!“. Sest mõlemal juhul jäetakse laps oma murega üksi ja omapäi. Soovitus läheneda loovalt ja nõuandmisest keeldumine on ses mõttes samaväärsed.

Hannah Arendt sõnastab sellist võltsvabaduse jätmist lapsele veel karmimalt. Ta ütleb, et nii käitudes keeldub täiskasvanu vastutusest uue põlvkonna ees, et nii käitudes annab täiskasvanu lapsele mõista, et ka tema, täiskasvanu, tunneb end siin maailmas sama ebakindlalt ja saamatult, et ka tema on siin võõras ja ei tunne seaduspärasid.

Kuidas siis määratleda harimatut lollpead? See on õnnetu hing, kes pole midagi õppinud, kes pole saanud ega saa kontakti teiste teadvustega, inimkonna varasemate ja kaasajas sündivate vaimusaavutustega. Loll püüab mõelda oma peaga ja olla loov, tark kasutab teiste teadvusi, võimalikult paljude teiste.