Matustel panin tähele, et väga dominantseks tunnusteks olid kõrvad, selised väiksed, ümarad. Ja õlad. Väga tugevad ja üsna selgelt ära tuntava kujuga.
Lui Kunnus tegeles aktiivselt maadlusega. Ja temast on lugusid ja legende, Näiteks veel sel aastal kohtusin EMÜ jõusaalis maadlustreener Prooveliga, tema kunagise matikaaslasega ja ta tundis minus Lui ära (ka nägu on väga sarnane). Proovel ütles, et kui Lui silda viskas, sai selle peal lausa trampida.
Võistluskaal 75kg, pikkus 172cm, kaela ümbermõõt 50cm (mul on selline oma 115kg juures!). Jõutõmme 250kg ja veel näiteks suutis ühel jalal seistes teha 70 kükki.
Vahel ta ikka näites meile oma treeningpäevikut, oli pidulik sündmus. Ja näitas maadlusvõtteid ja ka maadles poistega (see võis olla üsna karm, mitte pelk müramine)
Isa tegeles rohkem poistega, ema tüdrukutega.
Ega me oma aiast väga väljas ei käinud, no naabrite juures. Ja vahel metsas ja rabas hulkumas. Asustus oli ju pigem hõre.
Sünnipäevaks isa kinkis põhiliselt rauast asju. Mul ja Märdil on sünnipäevade vahel ainult üks päev, seega saime demokraatlikult samasuguse asja. Oma nimelise noa, kirve, sae, pisikesed isiklikud alasidki oli, aga taskunuge oli ikka päris mitu.
Aiatööriistad olid ikka tugevdustega, isegi rehale oli Naabri-Valter - asendamatu mees! - metall-latikese peale keevitanud. Ja tegi meile korraliku aiakäru.
Need blokid seal taga on puukuuri põranda toestamiseks. Me tagusime nad niiviisi pooleks, et lükkasime paksuseinalisele torule lapiti pikali, ühele otsale asetasime suure sepa-alasi, selle 100kg-se ja siis põrutasime kahepuudase sangpommiga peale. Seejärel rullisime torudel paika.
Saabusime Kaareperre 1986, isa tuli vanema vennaga veidi varem. Maja oli väga kehvas seisus. Kui isa sisse astus, vajus jalg läbi põranda. Ja NB! see oli uus maja! Nõukogude aeg oli ehituskvaliteedile oma jälje jätnud. Kui külla läksime oli ikka rida ruudulisi hiirelaipu voodi kõrval maas. Maja oli nii hiiri täis, et isa magas kärbselapats käes.
Isa töötas enamasti lähedal Luual, seal oli Metsatehnikum, puukool, saeraam jne. Ühesõnaga väga arenenud metsandus ja mu isal on metsandusharidus. Ta sai kõrgendatud stippi, sest tal on väga hea pea (ema meenutab, et isa oli seda korduvalt rõhutanud, kui kohtusid).
Vanaemal ja papal kummalgi neli talve koolis käidud, seega ikka kõva hüpe.
Isa rääkis, et oma esimese sulepea teenis mutinahkade eest (isa eeskujul nülgisin ka lapsena terve hunniku pisinärilisi, mis salata).
Ta töötas mõnda aega ka Metsatehnikumi direktorina. Tugeva autoriteedi- ja hierarhiatundega inimesena ta mingit tudengite vastuhakku (täis peaga kaotab mõni igasuguse ohutunde) või sigatsemist ei talunud. Näiteks ükskord tundis isa, et ühikaukse vahelt imbub tubakalehka - Joovad, sindrid!
Isa nõudis koheselt ukse avamist, aga vat ei avatud. Asutuse direktorina oleks näotu ka inventari lõhkuda. Tudengid trimpavad edasi ja äkki hüppab direktor kolmanda korruse aknast sisse - ta oli muuhulgas päris hea alpinist! - ja heitis kohe patustajad üle rinna. Tänapäeval ei peeta enam heaks tooniks kui direktor õpilasi üle rinna heidab. Õieti ei peetud väga siiski - isa pidi korduvalt noorsookomisjonis käima, sest oli isegi mõrase pealuu juhtum, pisematest traumadest rääkimata.
Kuna tal olid üsna paksud prillid , siis neid prille ikka kulus. Näiteks kedagi üle rinna heites. Neid ta ka meile näitas, need olid kõik ühes kindlas karbis. Soenguks selline punakas-pruun "mikker", Aus alfa-nohik.
Ta hüüdnimi oli "Tööröövel" (muide, selle pani ta kursakaaslane Villu Reiljan, kes ta sinna üldse kutsus). See on mingi maniakaalne rügamistung. Ja selline üldine. Näiteks me väsisime ikka parajalt ära kui isaga rabas jõhvikal käisime, sest ka seal lähtus ta printsiibist: "Kõiki jõhvikaid rabast kokku ei jõua korjata - aga proovima peab!!!" Sügised on emale raske aeg, sest tema pidi kõik need seene- ja marjamäed kuidagi ära realiseerima (peab praegugi). No, küla peale saab ka ikka jaotada.
Seda maniakaalsusprintsiipi rakendas ta ikka üsa üldiselt, sealt ka see "Tööröövel". Spordis, seenel, liipreid staabeldades (seal olime meie ka abis).
Selle maniakaalsusprintsiibi olen isalt kaasa saanud. Ülikooliuksest sisse astudes kõlas samuti peas: "Saa ei saa kõike tarkust ära õppida - aga proovima peab!!!". Õnneks koperdasin peagi väärtkirjanduse otsa(Peeter Toropi loengus pidi essee kirjutama "Idioodist". Ma jäin lausa suvepeale, sest Dostoka kogumaht eesti keeles on üle 6000lk ja tegin sellest enne konspekti.)
Spordi puhul kõlab see lausa kentsakalt: "Saa ei saa ei ära teha kogu sporti - aga proovima peab!"
Ometi rakendasin. Nagu Vana-Lui omal ajal. (See geen on, muide, avaldunud juba ühes õelapses, näiteks kekatunnis tehti kord nii, et tema üksi ja ülejäänud klass vastu, lõuatõmbes, õelaps ühega siiski kaotas).
Olen üks neid väheseid õnnelikke lapsi, kes pole kordagi näinud oma vanemaid purjus olevat. Isegi mitte lõhnadega. Nojah, maniakaalsusprintsiibi rakendumine oleks siin üsna hukatuslik. Muidugi võiks isalt küsida, et ehk ta ülikooliaeg proovis ning mõttesse tekkis hääl: "Sa ei saa kõiki baaris olevaid mehi üle rinna heita - aga proovima peab!"
(näiteks minu muudab naps Milan Antonovich Karamazoviks, kes on päris hirmus tegelane, aga temast mõni teine kord)
(Mõtlen, et peaks hakkama mälestusi kirjutama: nagu Andrus Kivirähk, aga päris. "Sa ei saa kirja panna ...)
Isa Lui Kunnus pesakonnaga
Kunnuse-õlad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar