30. juuli 2017

Jüri Kolk "Roheline süü"

Ilmus pisut lühendatult ja liigendatult ajalehes "Sirp" 28.07.2017.


Kuhi kujunditest kasvanud monolooge

Jüri Kolk, Roheline suits, Post factum, 2017, kujundanud Kalle Müller, 171 lk

Mihkel Kunnus

Heidan aeg-ajalt pilgu raamatupoodide ja kirjastuste netilehekülgedele, et omada mingit ülevaadet ilmuvast kirjandusest. Vaevalt, et see on kuigi originaalne käitumine. Nii: Jüri Kolk „Roheline suits“. Ütlen kohe ära, et kartes rikkuda avastamisrõõmu ei taha loo südmustiku ja sisu kohta öelda rohkemat, kui et selleks on üks kummaline pantvangistamine Vatikanis ja sellega otseselt või kaudsemalt seotud isikute reaktsioonid, mõtted ja käitumised. Sündmustikku ise on pigem vähe ja keskendutud on rohkem tegelaste sisemaailmas toimuvale.Kirjastuse kaastekst algab nõnda: „Eesti kaasaegse kirjanduse ühe mitmekülgsema ja põnevama autori Jüri Kolgi mosaiikromaani „Roheline suitsˮ võib võtta kui psühholoogilist põnevikku, teravmeelset jäädvustust ebakindlast tänapäevast või groteskset rännakut suures maailmas seiklevate väikeste eestlaste jälgedes.“
Nii seda kirjastuse antud tuvustust kui raamatut on võimatu hinnata arvestamata žanrit, kuhu see umbkaudugi kuulub (iga tekst on mitmekordselt kodeeritud, ütleks semiootik). Žanrid on aga ähmaste piiridega ja tihti ongi mitte ainult paratamatuks vaid ka viljakamaks lugemiseks mõningane žanriline möödalugemine (mis võib mõnel piirjuhtumil lausa kohtusüsteemiga kokkupuutesse viia). Näiteks kui kirjastuse kaasteksti lugeda kui objektiivsust taotleva kriitiku iseloomustust, siis oleks see üsna eksitav.

Põnevus põnevuseks, aga kas Jüri Kolk on mitmekülgne autor? No ei. Pigem vastupidi. Jüri Kolgil on üsna selge ja isikupärane käekiri, loojapaatos ja tekste hingestav elutunne. „Minu mulje järgi pole Jüri Kolgi laad ja n-ö tehnikate repertuaar aja jooksul eriti muutunud, küll aga selgema kuju võtnud,“ kirjutab Aare Pilv Kolgi senise loomingu üldiseloomustuseksi. Rauno Alliksaar alustab luulekogu „Igapidi üks õnn ja rõõm“ (2016) arvustust järgmiselt: „Jüri Kolgi uut luuleraamatut süvenemata sirvides on esimene emotsioon „ta tegi seda jälle“. Pealtnäha on tegemist üpriski klassikalise Kolgiga“ ja lõpetab lausega: „Kolk on edukalt jätkanud oma seniste kogude vaimus“ii.

Siiani ongi Kolk avaldanud tekste oma andelaadile sobivaimates formaatides – (proosalises) luules ja proosa lühivormides. Kas „Roheline suits“ on psühholoogiline põnevik? Ei. Teravmeelne jäädvustus ebakindlast tänapäevast? No seal on paar pikemat esseistlikku lõiku, mis ehk vastaksid sellele määratlusele. Groteskne rännak? No ei.
On see mosaiikromaan? Kujutan ette kirjastaja kimbatust ja jagan tema tõrget nimetamast „Rohelist suitsu“ romaaniks. Eesliide „mosaiik-“ näib siin veel päris heatahtliku kompromissina. Kui Märten Rattasepp lõpetab oma asjatundliku ja põhjaliku analüüsi Jüri Kolgi loomingust (konkreetsemalt lühitekstide kogumikule „Suur võidujooks“) lausega „Ja lõpuks – ootan huviga, mis küll saab, kui Jüri Kolk kirjutab kunagi romaani“iii, siis „Rohelise suitsuga“ ma seda ootust täidetuks ei loeks.
Kordan siin igaks juhuks üle, et selline kategoriseerimine pole mingi kuri arhaism ja Prokrustese säng Loojate kallal jõhkrutsemiseks, neile kriitiku positsioonilt koha kätte näitamiseks vms., vaid toimiva kommunikatsiooni eeldus ja juba ammu on suuremaks probleemiks (omale sobiva) jalgratta üles leidmine, mitte selle olemasolu või taasleiutamine kuskil. Ei ole kerge töö raamatukoguhoidjatel või kauba riiuleisse tõstjatel raamatupoodides, ei kellelgi, kellelt palutakse soovitada näiteks mõnda head kaasaegset kodumaist romaani.

Mõistagi on romaani defineerimine ja formaalne piiritlemine komplitseeritud ja tänamatu, aga mõne tarviliku tunnuse tuvastamisega on siiski veidi lihtsam. Esiteks maht. Romaan ei saa olla väga väike. Romaan on pikem terviklik proosateos. Kui pikkusega on „Rohelisel suitsul“ enam-vähem hästi (171 lk) , siis terviklikkusega enam mitte. Maht on saavutatud rohkem kuhjamise, kui orgaanilise kasvamise läbi. Kui organismis on osad üksteist vastastikku defineerivad ja neil puudub põhiolemus ilma seoseta teiste osadega (süda on süda ainult organismis, see tähendab, seoses teiste orgenitega ehk organismi tervikuga, välja lõigatud süda on pelgalt lihatükk, koemass), siis kuhjas puudub osade vahel vastastikku defineerivad seosed ja osa põhiolemus ei sõltu sellest, kas ja millises kuhjas ta on.
„Rohelise suitsu“ alamosad ongi väga lõdvalt seotud ja üsna iseseisvad. Need on suuresti erinevate tegelaste sisekõned ja just sisemonoloogid, tähendab, need pole omavahel dialoogis ja läbi põimitud, nad on üksteisest üsna sõltumatud ja iseseisvad, tähendab, nad moodustavad rohkem kuhja kui organismi. Näiteks kui peaminister Kadi Kivivilla asemel oleks mõni teistsuguse maailmapildiga peaminister, siis mingeid muutusi mujal see kaasa ei tooks. Isegi kui kõik ta väärtushinnangud diametraalselt vastandlikega asendada, siis ei juhtuks ülejäänute maailmapildis ega käitumises midagi. Üks suletud purk riiulil oleks vahetatud teise vastu ja kõik. „Roheline suits“ koosnebki suuresti kuhjast sisemonoloogidest, millele annab raami üks väline sündmus, aga ka selle kokkusiduv jõud on väike, kuna tegelased elavad ikka väga autonoomselt ja suletult oma peas ning suur taustasündmus ei moodusta kuigivõrd ühist teadvuste kohtumise välja. Liialdamisi võiks öelda, et need lood on üheks raamatuks on sõna otseses mõttes kokku köidetud. Ja jällegi: see pole tingimata hinnang, vaid pigem määratluspüüd.

Teiseks. Romaani vaimsus, see formaalselt määratlematu asi, mille artikuleerimisele Milan Kundera nii palju oma sõnaosavust on kulutanud, „Cervantese pärand“, see traditsioon, mis laseb Hannah Arendtil nimetada romaani kõige uusaegsemaks kunstivormiks, ja millest lähtub see iseenesestmõistetavus, millega Tzvetan Todorov teeb järgmise märkuse: „[Vjatšeslav] Ivanov hindas õigesti [Marina] Tsvetajeva annet ja intelligentsust, kuid eksis, pidades teda suuteliseks romaani kirjutama. Romaan eeldab paljude teadvuste tundmist, kuid Tsvetajeva, kes suutis oma vaatlustes ja analüüsides minna äärmiselt kaugele, tundis ainult ühte teadvust: enda oma“iv.
„Rohelises suitsus“ on erinevaid teadvusi justkui omajagu, aga see jääb siiski mõneti väliseks. Kõigi karakterite sisekõne on antud edasi jutustavalt, vestluslikus ja just isikupäraselt jürikolgilikus maneeris. Jutustavus seisneb omamoodi kirjalikus suulisuses. See tekst sobiks suurepäraselt kuuldemänguks, elavaks esitluseks, sest erinevate tegelaste sisekõned on emotsionaalsed (enamasti on emotsiooniks mingit laadi rahulolematus maailma või inimeste mingi aspekti nõmedusega) ja suulise kõne markeritega, täis hüüatusi ja emotsiooniväljendusi, nohhe, mhhe, pffe ja muud sellist. „Eestlased olla tuim rahvas. Peldikusse sõitke selle jutuga ja puhastage oma vaim,“ kostub Mirjami peas (lk 126) „Kui platsi ühes servas oli igivana hoone, mis oli – vähemalt ametliku teooria kohaselt – mõeldud vaimu puhastamiseks ja selgitamiseks, siis teise serva jäi plastmassist putkade rida, kus keha pidi taas kergemaks saama. Pff. Kuidagi ähvardav oli see kontrast, kuidagi vastik,“ kostub Petri peas(lk 78). „Kui keegi sai surma keskmisest ägedamal viisil, oli see automaatselt uudis. Kõige suurem uudis oli terrorism. Tapke inimesi keset linna ja avalikult, tapke mitu tükki korraga, ja olete saavutanud midagi mainimisväärset. No ei ole ju! Inimeste tapmine on nõme,“ kostub Kadi peas(lk 112).

Kõik tegelased „Rohelises suitsus“ on mingis mõttes Jüri Kolgi jutustused. See äratuntav Jüri Kolgi jutustusmaneer võtab juhtohjad ikka enda kätte ja tulemuseks on vaimukas eksalteeritud pragamine, emotsionaalsed hüüatused ja seda kõik õige sarnaselt, õige jürikolgilikult. Anname veel ühe võimaliku tagakaanemääratluse: „Roheline suits“ - meie ühe isikupärasema kirjaniku teravmeelne raamjutustus.

Jüri Kolk on loojatüübilt luuletaja, poeet. Kasutan seda sõna siin kunderalikult, eristava kõrvutusena romaanikunstnikust. Kui Milan Kundera on öelnud, et romaanikunsti ainus moraal on tunnetus, tähendab, selle eetos mõneti sarnane teadusele (Dostojevski noogutaks siin ägedalt), siis
„Luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks. Luuletaja ütles eile: elu on tühine nagu nutt, täna ütleb ta: elu on lõbus nagu naer, ja mõlemal korral on tal õigus. Ta ütleb täna: kõik lõpeb ja kaob vaikusesse, homme ütleb ta: miski ei lõpe ja kõik kaikub igavesti, ja mõlemad väited on tõesed. Luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus“v.
Näiteks tundub, et Jüri Kolk tabab järgmise lausega „Rohelise suitsus“ ka enda loomisviisi: „Mõneski peas, eestlastest näiteks Mirjami omas, tekkis mõte, et pantvangis ei olda sedapuhku mitte inimeste, vaid pigem jumala käes, see mõte kõlas nii poeetiliselt, et sellest oli raske loobuda“(lk80). Jääb mulje, et „Roheline suits“ on tervikuna sündinud ühest ideest, mis kõlab nii poeetiliselt, et sellest on raske loobuda, ja samuti paljud selle ehitusklotsid suuremal või vähemal määral.
Näiteks „Aleks tundis, praegu väga selgelt, et see hale punt kehastab maailma kurjust ja mannetust. Kui suurus seisab gigantide turjal, siis kurjus kerkib maast veidi kõrgemale magedike massi tuimal toel, seisab väikeste inimeste peal ja sel ei ole muljetavaldavat vertikaalmõõdet. Kurjus on horisontaalne nähtus“(lk 14-15).
Kena kujund, kena aforism, aga hoopis teisest materjalist, kui „Ilu päästab maailma“ või „Kui Jumalat ei ole, siis on kõik lubatud“. „Kurjus on horisontaalne nähtus“ on sattumuslik poeetiline kujund, mitte mingi romaanikunstilise tunnetusskeemi koondsõnastus. „Rohelises suitsus“ ei muutuks midagi, kui Aleks oleks arutlenud umbes nõnda, et kogu maailma kurjus ja mannetus on võimuiha, tung ronida kellelegi kukile ja et lõppkokkuvõttes kurjus on vertikaalne nähtus.
Ent tasub meelde tuletada, et „Rohelist suitsu“ romaani-liistule tõmmata tähendab olulises mõttes ikka mööda arvustamist. Jüri Kolki kui loojat ei iseloomusta romaanikirjaniku läbinägelikkus, vaid vaimukas sõnakasutus ja kujundiloome, mida hingestab üsna sümpaatne eetiline põhihoiak, melanhoolne humanism, leebus ja traagilisus. Ta vahendab eelkõige elutunnet, mitte tarkust.

Lõpetuseks võib öelda, et „Rohelise suitsu“ kohta kehtib üsna täpselt see, mida Jüri Kolgi loomingu kohta on öelnud kaks põhjalikumat ja analüütilisemat arvustust, nimelt eeltsiteeritud Märten Rattasepa ja Aare Pilve oma. Kummaltki üks tsitaat:
„Endast suuremaga rindapistmine on veel üks motiiv, olgu see siis allegoorilise kõnekujundina või otsesõnu – lõpptulemus pole aga üldiselt üleliia helge. Klassikalise Vana-Kreeka kirjanduse tragöödiažanr (millele Kolk kord vihjab, teisal otseselt ümber kirjutab, nii käesolevas jutukogus kui ka mitmetes varasemates luuleteostes) seisnes ennekõike indiviidist suurema ja võimsama saatuse kiuslikkusel, inimlikult ebatäiuslike kangelaste sattumuslikult õnnetutel eksivalikutel, millel kippusid olema teenimatult kurvad tagajärjed.“
„Asjad, mida Jüri Kolk tegelikult öelda tahab, on ju väga lihtsad: kas sul on hing? kas su elul on mõte? kas sa suudad inimeseks jääda? Puhas klassika, igihaljad küsimused, ei mingeid idiosünkraasiaid. Just see pateetikavaba vaimukas pretensioonitus ja samas võrdselt positsioonilt esitatud küsimuste fundamentaalsus on see, miks minu meelest tasub Kolki lugeda.“vi


„Roheline suits“ on Jüri Kolgi esimene pikem proosateos, Jüri Kolgi tema tuntud headuses.
i Aare Pilv „Pretensioonitu puudutus“, Looming, nr 11, 2016
ii Rauno Alliksaar „Igapidi üks Jüri ja Kolk“ Sirp. 02.IX.2016
iii Märten Rattasepp „Tänapäevatragöödia“ ERR 13.07.2015 http://kultuur.err.ee/307208/arvustus-tanapaevatragoodia
iv Tzvetan Todorov “Elu Tules. Marina Tsvetajeva pihtimused” Sinisukk, 2007, lk 55
v Milan Kundera, Elu on mujal Tänapäev, 2009, lk 254

vi Enam-vähem sajaprotsendilise täpsusega sobib „Rohelise suitsu“ kohta ka kirjandusblogis „Loterii“ kogumiku „Suur võidujooks“ kohta kirjutatust järgmine lõik: “Tundub, et autorile on eelkõige oluline jutustamine ise, loo algus ning seejärel proosajoru ja lugejaga vestlemine. Puänt kui selline pole vist primaarne, paistab, et kogu energia lähebki jutustamistegevusele. Jah, loo lõpud võivad olla igati dramaatilised, aga need pole sellised, mis paneks lugeja üllatunult juukseid katkuma. Pigem on see banaalsusse sumbumine? Või kes teab. Ma ei ütle, et see on negatiivne või puudus – selline lihtsalt on Kolki tekstimaailm. Kui siit midagi paistab puuduvat... siis ehk teravate dialoogide olematus. See tekstimaailm on pigem jutuvestmine, autor esitab oma nägemust, siin ei hakka tegelased oma elu elama, omavahel suhtlema, see on pigem formaalsus nö suures narratiivis.“ https://loterii.blogspot.fi/2015/06/juri-kolk-suur-voidujooks-2015.html

29. juuli 2017

Isiklik on poliitiline. Lähisuhtevägivalla pimetähne.

 Ilmus ajalehes „Sirp“ 14.07.2017 kõvasti lühemana, kirjutasin Helen Fisheri toodud statistika lahti, mudisin sõnastus ja kirjutasin lõppu paar peatükki juurde ja kärpisin väite, et alkohlijoove on karistusseadustikus


Isiklik on poliitiline.


Lähisuhtevägivalla pimetähne.


Ainus viis vähendada vägivaldsust on minimeerida tegureid, mis suurendavad vägivaldse käitumise esinemise tõenäosust.

Mihkel Kunnus


Perevägivalla terminist täpsem oleks lähisuhtevägivald - asjad väljuvad kontrolli alt just oma kõige lähedasemaga ja füüsilise ja vaimse vägivalla ilmingud on enamasti põimunud, siinjuures ei maksa primitiivselt polariseerida (naisednäägutavad-mehedpeksavad). Mõnikord aitab paariteraapia - kui paar varakult adub, et suhe võib käest ära minna...Praegu aga ootaksin Kunnuselt kui intelligentselt inimeselt (enese)analüüsi, millest võiks olla kasu teistel (meestel), kes samamoodi puntras on.
Tiina Jõgeda, Facebook 22. detsember 2016

Käesolevas kirjutises ei pretendeeri ma ammendavusele ega isegi mitte ülevaatlikkusele, vaid proovin keskenduda mõndadele olulisematele aspektidele, mida avalikus arutelus on erinevatel põhjustel kõige vähem käsitletud. Lähisuhtevägivalda käsitlev arutelu katab tavaliselt kõike asjassepuutuvat sama hõlmavalt nagu harjased hambaharja – ühest otsast, ühes suunas ja ühekülgselt. Heaks – ma ütleks et täiesti representatiivseks – näiteks sobib lähisuhtevägivallale pühendatud „Sirbi“ eriumber (30. juuni 2017), milles hästi põhjalikult, mitmekordselt, liiaselt ja emotsionaalselt korratakse üle see, milles välitseb enam-vähem täielik üksmeel – „Vägivallale ei ole õigustust, vägivald tuleb lõpetada ja vägivallatsejad vastutusele võtta“. Ja siis tuuakse selle vaidlustamata teesi toetuseks hulganisti konkreetseid näiteid, osutatakse majanduslikule kahjule, korratakse üle femisnistlikud klišeed ohvrisüüdistamisest jne. Praktiliselt üldse aga ei puudutata vägivaldsuse põhjuseid, ei tehta ettepanekuid, kuidas vägivaldust vältida ja ennetada ning isegi selles, mida tagantjärele teha, ollakse üsna napi- ja üldsõnalised, lühimalt, puudub pea igasugune analüütilisem vaade, mis annaks suuniseid mõistmiseks, ammugi siis praktiliseks tegutsemiseks.

Sina ei tohi mitte põhjuseid otsida!
„Võim. Kontroll. Allutus. Need ajendid on seksuaalvägivallatseja käitumise taga“ – sellise põhjuste postuleerimisega algab Kristina Birki artikkel „Süüdi on süüdlane“i. Niiviisi poole säutsu pikkusena välja tooduna paistab feministliku diskursuse analüütiline küündimatus eriti selgelt välja. Ometi väärib see siin esile toomist kahel põhjusel. Esiteks on see väga levinud ja teiseks võrsub see suurema kandepinnaga kohast, mis teeb põhjuste analüüsi eriti raskeks: nimelt ei suudeta eristada õigustamist ja põhjuste välja toomist. See on mõneti mõistetav, sest teaduslik meetod ja õigustamine ongi paljus sama ülesehitusega: mõlemad korraga depersonifitseerivad vaadeldava ja ehitavad põhjusahelaid, mis ulatuvad kaugemale konkreetsest vägivallaaktist ja selle sooritajast. Kuna süü hajumist kardetakse nagu tuld, siis visatakse pikemata üle parda kõik, mis ähvardab hälbida tautoloogiast „Süüdi on süüdlane“, kusjuures viimase teeb eriti piinlikuks asjaolu, et sellega üritatakse (enamasti ühese seksistlikkusega) mööda hiilida süütuse presumptsioonist. Igasugune pikem menetlmine ja arutelu on ju vähemasti potentsiaalne ohvrisüüdistamine! Küsimus „Kes on süüdi?“ on a priori kahtlane, sest teadagi ju, et süüdlane on süüdi. Samuti loetakse talumatult õõnestavaks selline küsimus nagu „Kui palju on keegi süüdi?“ (ammugi on ketserlik nii pikki seoseahelaid loov analüütilisus, mis ähvardab ivankaramazovlikus meeleheites: „Oo, omast arust, oma viletsa, maise, Eukleidese mõistuse järgi ma tean ainult seda, et kannatus on, et süüdlasi pole, et kõik tuleb üksteisest, otse ja lihtsalt, et kõik voolab ja tasandub.“ ). Moekas malakas „See on ohvrisüüdistamine!“ peksab arutelust välja igasuguse põhjuste analüüsi ja katab selle lahenduste otsimisel võtmeliselt olulise valdkonna kinni mõne feministliku klišeega nagu „Vägivalla juured on toksilises maskuliinsuses“,„Süüdi on süüdlane“, „Patriarhaalsus tegi!“ vms.


Mis põhjustab vägivaldsust lähisuhetes?
Loomulikult pole ühte ja kontekstitut põhjust – nimetatagu seda siis toksiliseks maskuliinsuseks, kurjuseks, võimuihaks, saatanaks või milleks iganes – vaid on palju vägivaldsuse ilmnemise tõenäosust soodustavaid tegureid. Triviaalseks näitkes sobib alkohol, legaalne narkootikum, mille mõju agressiivsuse tõusule ja impulsikontrolli kahanemisele on teaduslik aabitsatarkus, aga mille tarvitamine on kultuuris nii sügavalt sees, et selle suure vägivallasoodustaja vastu ei söandata kuigi valjuhäälselt astuda. Õilis poliitik võib küll ennastsalgava pingutusega panna valge lindi rinda, aga alkoholitöösturite lobi ees säilitab siiski „kainemõistuslikkuse“. Alkoholitarvitamine on sügavalt kulturiseeritud – see on siiski meie kultuuri olulisim ja massiivselt kasutatav legaalne narkootikum –, aga selle mõjubaas on loomulikult looduses.

„Täna on riigipüha. Politsei teab – pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa. Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Nii on see jõulude ajal, jaanipäeval. Nii on see ka täna, vabariigi aastapäeval.“ president Kersti Kaljulaid Eesti vabariigi aastapäeva kõnes 24. II 2017
Pühad käivad paraku ikka käsikäes alkoholiga, mis omakorda soodustab vägivaldsuse esilekerkimist. See selleks. Presidendi tundelist sedastust tuleks aga vaadata selle alternatiivide valguses. Kui ühiskonnas on kõik hästi, siis kodu ongi kõige ohtlikum koht nii naisele kui lapsele. Lõviosa traumasid ja hukkumisi, mis (väike)lastele osaks saab, juhtub kodus, sest lasteaiad ja koolid peavad vastama märksa kõrgematele turvalisusnõuetele. Kui kodus juhtub traagiline õnnetus ja laps saab raskelt viga või suisa hukkub, siis tuntakse vanemaile südamest kaasa, kui aga institutsionaliseeritud lastehoiuasutuses juhtub midagi sellist, siis vallandub üleriigiline skandaal ja vastutajal pole asu. Kui tänav või töökoht on naisele ohtlikum kui kodu, on selle riigi ja ühiskonnaga midagi tõsist lahti, tõenäoliselt on tegu poliitilise kaose või sõjaolukorraga. Kodu on ikka olnud privaatsääri kuuluv nähtus, koht, kuhu riiklik, seadustest lähtuv elukorraldus ulatub väga piiratult. Niisiis analüütilisele, alternatiividega kõrvutavale pilgule on tõdemus, et kodu on naisele kõige ohtlikum koht, tegelikult positiivse sisuga raport.
Sama on lähisuhtega. Kui tegu ei ole sõja, näljahäda või muu täiesti ekstreemse olukorraga, siis peamiseks vägivalla ilmnemisvallaks mehe ja naise vahel on just nimelt lähisuhe ja seksuaalsus. Triviaalsus on ju seegi, et inimesi paneb ühiselulise paare moodustama just nimelt selline ürgne instinkt nagu sugutung, ehk miski, mille üle inimesel üsna piiratud voli (see on ka selge argument sooneutraalse abielu poolt – inimese võime oma seksuaalsust ümber kujundama on nii väike, et on korraga mõttetu ja julm teha prokrustesesänglik nõue teha siin sellisele riiklikule institutsioonile nagu abielu heteronormatiivne kitsendus või karta mingit „homoideoloogiat“). Ja kuigi see hirmutav, süüst vabastatud kategooria – loodus – võib ärritada ja selles võib näha jälle õigustajat, siis peab kardetavasti ikka natuke ka vaatama ka seda, millise loodusliku antuse kulturiseerimisega me antud juhul kimpus oleme.
NB! Loodus ei õigusta midagi, küll aga aitab seletada!

Oh, miks me oleme löödud seksuaalsuse risti?“ (D.H. Lawrence)
USA väljapaistev antropoloog Helen Fisher annab oma monograafias „Miks me armastame? Romantilise armastuse olemus ja keemia“ (e.k. 2006) rohkesti empiirilisi andmeid, millest toon siin natuke asjassepuutuvat välja:

„Mees seisab vastamisi märkimisväärse riskiga, kui talle sarved tehakse – ta võib kulutada äärmiselt palju aega ja energiat teise mehe DNA-ga lapse kasvatamisele./.../ Kui mehed kardavad petetud saada, siis naised kardavad hülgamist – nii emotsionaalset kui rahalist. Seega, kui suhe hakkab kokku varisema, otsivad naised võimalusi takistusest üle saamiseks. Naised vaatavad meestest suurema tõenäosusega läbi sõrmede abikaasa üheöösuhetele või ajutistele seksisuhetele rivaaliga. Kui naine võib muutuda äärmiselt armukadedaks, kui ta teab, et mees kulutab väärtusliku aega ja raha võistleja peale või loob teise naisega tõsist emotsionaalset suhet.
Selline käitumine on loogiline ka Darwini teooriast lähtudes. Miljoneid aastaid vajasid esiemad kaaslasi, kes aitaks järglasi kasvatada. Järelikult on naistel arenenud ajumehhanismid, mis muudavad nad eriti omamishimuliseks olukorras, kus kaaslane ähvardab vähendada ressursse või emotsionaalset tuge või teise pärast suhte lõpetada.
/.../
USA justiitsministeerium kinnitab, et igal aastal jälitatakse enam kui miljonit ameeriklannat (enamasti vanuses 18-39 eluaastat). 59 protsendil juhtudest on jälitajaks poiss-sõber, abikaasa, endine abikaasa või elukaaslane. Iga neljandat neist jälitajad löövad, tõukavad, annavad neile kõrvakiile või ründavad füüsiliselt mõnel muul moel. Viis sõltumatut uurijat kolmelt mandrilt teatavad, et umbes 55-89 protsendil juhtudest muutuvad jälitajad oma endise seksuaalpartneri suhtes vägivaldseks. /.../
Mehed ka peksavad. Kolmandik kõikidest kiirabiteenustest vajavatest ameeriklannadest, üks neljast enesetappu üritavast naisest ja umbes 20 protsenti sünnituseelset hooldust soovivatest rasedatest on intiimpartneri käest peksa saanud./.../Ja mehed ka tapavad. Umbes 32 protsenti kõikidest mõrvatud naistest Ameerika Ühendriikides sureb oma abikaasa, endise abikaasa, poiss-sõbra või endise poiss-sõbra käe läbi. Tegelikult usuvad eksperdid, et see näitaja võib ulatuda isegi 50-70 protsendini./.../
Olukorda, kus mees valvab, et rivaalid tema paarilist üle ei lööks või naine meest ei hülgaks, on soositud ajalooliselt paljudes ühiskondades. Inglise tavaõigus pidas abielu rikkunud naise tapmist mõistetavaks või isegi õigustatuks, kui seda oli tehtud kirehoos. Armukadeda abielumehe sooritatud mõrv andestati või seda ignoreeriti nii Euroopa, Aasia, Aafrika, Melaneesia kui ka Ameerika indiaanlaste õigussüsteemis. Kuni 1970. aastateni oli mitmes Ameerika Ühendriikide osariigis abielu rikkunud naise tapmine seaduslik tegevus.“

See tunnustatud (nais!)anrtopoloog võtab need leheküljed õõvastavat statistikat kokku üsna omapärase metafooriga, aga iva see ei muuda:
„Kogu selle vägivalla taga peitub meeste ürgne tung kaitsta end sarvede saamise eest ja hoida anumat, mis võib kanda tema DNA-d“ ja „seega on armukadedusel reproduktiivsed eelised.“
Ei pea nõustuma Helen Fisheri evolutsioonipsühholoogilise kontseptualiseerimisega (see ei ole väga hea teooria), aga armukadeduse ja omandi-istinkti rolli ühe lähisuhtevägivalda soodustava tegurina on raske ülehinnata (Helen Fisheri raamat peaks humanitaaridele siiski meeldima, sest ta toob ohtralt näiteid ilukirjandusest).
Kõike eelnevat oleks võinud rääkida ka näiteks Tartu Ülikooli käitumisökoloogia professor Raivo Mänd, aga piisas tal vaid suu lahti teha, kui kogu feministeerium oli hoobilt tagasõrgadel ja igasugune natukenegi loodusteaduslikuma algupäraga diskussioon kisati surnuks, professor naelutati tiitli „Aasta šovinist“ kandidaadina Feministeeriumi häbiposti ja TÜ oli sunnitud tema kaitseks sõna võtma.
Ometi pole raske näha, et näiteks ühe sellesse kompleksi kuuluva ürgse, vägivaldsust soodustava hirmu – „kulutada äärmiselt palju aega ja energiat teise mehe DNA-ga lapse kasvatamisele“ – saaksks tänapäeva tehnoloogilise arengu juures väga lihtsalt ja ka mitte kuigi kallilt neutraliseerida: korraldada riiklikult iga vastsündinu isaduskontroll.
Käepäraselt võib osutada näieks Aimée Beekmani 1978 aastal ilunud romaanile „Valikuvõimalus“, mis jutustab loo naisest, kes abiellub heasüdamliku pehmoga, aga teeb „talle“ kolm last meelepärasema geneetilise potentsiaaliga isasega. Kätlin Kaldmaa kirjutas „Päevalehes“ sellele romaanile viidates: „minu arvates on “Valikuvõimalus” eesti kirjanduses kõige naisemeelsem romaan. Jah, olen isegi ämmaga selle raamatu alusel eetikast ja südametunnistusest ja muist valupunktidest kõnelenud, aga enda juurde ma jään ja peategelase valiku kiidan kõigel häälel heaks"ii. Kui siia kõrvale panna tugev sooline kallutatus laste hooldusõiguse jaotamisel ja valdav võimetus tagada isade õigus näha oma lapsi, siis võib mürgiselt nentida, et kui üldse kasutada nii valuslolli mõistet nagu vägistamiskultuur, siis meil on isade või isaks vägistamise kultuur, sest ainult sellel on seaduse soosing ja ühiskondlik tabukaitse. Millise paragrahvi alla läheb valetamine antipeebipillide võtmise kohta või kondoomi salajane läbitorkamine? Selline „fakti ette panemine“ võib olla jällegi üks vägivaldse käitumise aktualiseerumist soodustav tegur.
Vägivald on ju tihti eskaleerunud erimeelsus ja lapse saamine par excellence näide kompromissi võimatusest. Abordiküsimuses on samuti trumbid naise käes. Mida on mehel teha, kui naine otsustab „tappa tema lapse”? Ainult laulda (nt Aventura „El Aborto”) või kirjutada märatsevaid moralistlike traktaate.
Või vastupidine juhtum: mees ei taha last (loe: alimente kaela), aga naine lihtsalt „paneb ta fakti ette”. Seda karjuvalt ebaõiglast võimujaotust on mõned feministliku ajukahjustuseta võrdõiguslased loomulikult märganud ja ühe leevendusstrateegiana välja käinud sellise idee nagu „finantsiline abort”. Sest, kui mehel puudub bioloogilise abordi puhul igasugune kaasarääkimisvõimalus, siis peab tal olema võimalus teha oma poolne katkestus vähemalt materiaalsel tasandil. Kes võtab valimisprogrammi, nooh? See oleks tõenäoliselt üks lähisuhtevägivalda vähendav tegur.


Truudus on juhuse puudus. Seksuaalne konkurents ja armukadedus.
Armukadeduses pole midagi loogilist ja ratsionaalset. Isegi vastupidi – trenn hoiab organid toonuses ja nii ongi need, kes on liialt uskunud, et instinkte saavad kuigi paljud inimesed mõistuse ja õiglustundega kantseldada, püüdnud (kahtlemata rõhuvpatriarhaalse) armukadeduse kui kodaniku igandi ajaloo prügikasti saata. Nii nagu ülemöödunud sajandil näiteks Tšernõševski oma kambajõmmide- ja jõmmitaridega, hipid eelmisel sajandil ja vaprad polüamoristid tänapäeval, aga ikka põrkutakse seesmiste tungide ja mõistusega jaatatud ideaalide piinavale vastuolule. Jaan Kapliski kirjutab pihtimuses „Isale“: „Vaba armastus on kena, aga mulle tundub, et inimestel ei ole võimet armukadeduse ja mahajäetuse valust üle saada. Mõlemad võivad inimese hävitada ja ma ei usu, et meil on õigust seda niisama, oma õnne või mõnu nimel teha. Kuigi reegleid siin anda ei saa, neid saab anda vaid oma südametunnistus“iii. (Selliseid inimesi muidugi on).
Hästi lühidalt: inimeses on korraga nii mono- kui polügaamsed tungid. Vana klišee, et truudus on juhuse puudus, viitab, ütleme, keskkonna aktiveerivale toimele. Analoogselt võiks sõnamängeldes öelda, et saledus on suhkru ja rasvase puudus. Analoogia sobib eriti hästi veel seetõttu, et on selgelt näha, et rasvumistendents on üldine ja seda just nimelt statistiliselt vaadatuna. Igasuguste ano- ja ortorektikute ning fitness-fanaatikute olemasolu ei väära kuidagi üldist tendentsi rahvastiku rasvumisest.
Armukadedus ja (võimalik, potentsiaalne) truudusetus on järjekordselt pelgalt üks võimalik vägivaldsuse soodustaja ja vallandaja lähisuhetes. Selle võimalustevälja plahvatuslik avardumine seoses infotehnoloogilise arenguga on kindlasti andnud oma osa lähisuhtevägivalla jätkuvale kestmisele ja ka võimendumisele rikastes, tiheasustusega liberaalsetes demokraatiates („Põhjamaade paradoks“, eks). Toon suvalise näite: „End Suurbritannia juhtivaks lahutusteenuseks nimetav Divorce-Online tuli lagedale hämmastava statistikaga: peaaegu üks viiest paarist toob lahkumineku põhjuste seas viiteid Facebooki sotsiaalvõrgustikule. Olete kuulnud ütlust, et truudus on võimaluse puudus? Lahutusadvokaadid kinnitavad, et täpselt nii ongi: Facebooki ja Bebo sarnaste keskkondade plahvatuslikult kasvanud populaarsus ahvatleb inimesi kallimaid petma“iv.
Abielutruudus pole midagi loomulikku, see ilmneb juba põgusas pilgus sellele, kui suurt kultuurilist ressurssi on pandud selle tagamisse ja ikkagi põrutud. Tiheasustus, Tinder, alkohol, porno ja pihuarvuti – milline võimas survekompleks ja afektistruktuuriteisendi monogaamia vastu! (Tean isiklikult kahte üsna pikaajalist abielu, mis on purunenud brauserisse unustatud paroolide tõttu.) Püsiühendusega sotsiaalmeedia võimaldab aktualiseerida ja salvestada iga seljaajuimpulsi, mis mobiiltelefoni- ja internetieelsel ajastul oleks lihtsalt välja magatud.

Kas mõni kultuur on vägivaldsem kui teine? Alanduseprobleem.
Jah, on kultuure, mille liikmed on vägivaldsemad ja agressiivsemad. Kõnekeel kattub siin õige hästi sotsioloogiaklassik Norbert Eliase sõnavaraga – need on vähemtsiviliseeritud kultuurid. Siin tasuks muidugi meelde tuletada, et Elias tõi tsiviliseerumisprotsessi ühe tunnusjoonena välja jõukasutuse üha suurema koondumise riigi kätte. See tendents on imbunud üsna sügavale meie moraalsesse intuitsiooni (selle ilmingu üheks hilisemkas näiteks on ka õpilase ja õpetaja vahelise jõukasutuse delegeerimine riigile – mida vanem generatsioon peab moetotruseks ja progressiivsem põlvkond elementaarsuseks). Väga lühidalt kõlaks üldistus järgmiselt: mida tähtsamal kohal on indiviidi käitumise reguleerimisel au, seda vägivaldsem on kultuur: aukultuur on vägivaldne kultuurv (üllatunud lugeja, kes on harjunud pidama aud läbibi positiivseks asjaks, võib siinkohal mõelda aumõrvadele, rüütliaule, duellidele, au kaitsmisele, au haavamisele jne). Haavatud au kaitsmist ei saa põhimõtteliselt delegeerida riigile. Häbi ja hirmu vahekorda käitumise regulatsioonil luges Juri Lotman nii oluliseks, et pidas seda heaks kultuuritüpoloogia lähtekohaks, lühimalt: kui teisi saab survestada seaduse jõuga (seadus on siin siis hirmul põhinev käitumisregulaator), siis „ „au“ eeldab kõikide küsimuste lahendamist kollektiivisiseste jõududega“vi (alates sellest „pere asjadest võõraste ees ei räägita“ kuni selleni, et au-mõrva peab sooritama just nimelt perekonnaliige).
See mudel seletab osaliselt ka seda väga suur psühholoogilist tõrget kutsuda riigimuskel peretülisid lahendama st miks see on nii suur häbi, ja osalt ka seda, miks karistusmäärade karmistamine nii ebaefekiivne on. „Nii nagu ei lahenda liiklusummikuid signaali andmine, ei ole ka vägivallaprobleemi lahendamisel paragrahviga signaali andmisest suurt kasu,“ lõpetab Jako Salla artikli, milles annab ülevaate lähisuhtevägivallale suunatud seadusloomestvii.
See selgitab ka seda, miks karistus ei peaks olema kriminaalkorras. Lähisuhtevägivalla esmajuhu dekriminaliseerimine on igati mõistlik, sest siis ei teki süüdlasele täiendavaid piiranguid tööturul ja seega on vähem tõenäoline, et ta jääb riigi ülal pidada – olgu või töötu abiraha näol – vaid vastupidi, saab anda ühiskonnale rohkem tagasi juba maksude näol, rääkimata võimalikest alimentidest. Aga isegi sellise täiesti mõistliku ettepaneku arutelu alla võtminegi on avaliku diskursuse sügavalt feministliku vaikehäälestatuse tõttu tugevalt raskendatud. Kusjuures see on lähisuhtevägivalla „kuradi keerulisi“ probleeme (wicked problems) – kuidas lõhkuda perekond, et kõik tükid jääksid omadele jalgadele. Siin lähedal on teine suure mõjuulatusega pimetähn:

Can't live with them can't shoot them – vägivallatsejaprobleem
Mul on täna olnud väga hea päev. Tänud proksile ja head esimest krimkaristust minu poolt ühele ilasemale tropile, keda eesti meedia näinud on:) neid keisse tuleb veel, armsad pruudipeksjad, ma luban:) Kunnus, musklike, tee yks aumehe tegu - laena kelleltki veidi häbitunnet ja poo end kempsus üles nädalavahetusel, ma jõuludeks muud ei oskagi tahta nagu:)
Sass Henno Facebook 21. detsember 2016

See Sass Henno teade kogus kiirelt kolmekohalise arvu „laike“ ja see on väga mõistetav, sest traagilisel kombel on sellesse nappi juubeldusse kätketud kontsenteeritud kujul kogu lähisuhtevägivalla avalik diskursus ja selle edenemus tsiviliseerumisprotsessis. Nagu ilmekalt näitab ka „Sirbi“ lähisutevägivalla erinumber on kogu arutelu suunatud kõigele ohvriga seonduvale ning rohkem või vähem toetutakse sealjuures vaikivale tööhüpoteesile, et vägivallatseja „kaob pildilt“, läheneb enese olemasolu-probleemile sasshennoliku konstruktiivsusega. Lähisuhtevägivallast rääkides on üks pool tervikuna pildilt väljas ja hääletu! Hääletu olemine on muidugi mõistetav, sest kes teks kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks öelnud, et jah, mina vägivallatsesin ja see on õigustatud. Null! Lähisuhtevägivallaga vahele jäämine on totaalne häbi ja sellega kaasneb igakülgne sotsiaalne degradatsioon. Mind kurvastab, kuidas Eestis koduvägivalda nii vastutustundetult käsitletakse, kuidas diskursuse on enda kätte haaranud täielikult faktiresistentne ja sotsiaalselt kanapime feministlik diskursus, pinnapeale deklaratiivsus ja just selline paneme-valge-lindi-rinda tüüpi rituaalkäitumine, mistagatipuks, nagu eelpool näidatud, käib komplektis keeluga otsida põhjusi. Kõrvutava näitena võib tuua igasugused seksiskandaalikesed – need jätavad vähemalt Eestis sotsiaalse närvi suhteliselt külmaks ning isegi presidendiametis saab suurema kärata abikaasa „noorema mudeli“ vastu välja vahetada, aga ka üksikepisoodiline lähisuhtevägivallajuhtum on absoluutselt andestamatu ja sotsiaalselt täiesti hävitav isegi siis, kui kohus on oma sõna öelnud ja kannatanu karistusega rahul. Ometi pühendatakse lähisuhtevägivalda käsitlevates artiklites õlemehike „vägivalla õigustus“ tampimiseks ohtralt energiat ja ruumi, kuigi see õlgmehike on juba ammu nii ületapetud, et pole enam surnud, vaid juba antielus.

Häbi ja vägivald. Sotsiaalmeedia.
Kui ma läksin saatesse „Suud puhtaks“, mis rääkis lähisuhte vägivallast, siis läksin sinna peamiselt kahel põhjusel (loomulikult ma teadsin, et paljude jaoks on see täiesti häbitu käitumine), ühelt poolt selleks, et näidata, et ma olen olemas, ma olen pildil, et see saade ei oleks samuti nii täielikult ühekülgne kui kogu diskursus, teiseks, et näidata ühte raamatut, mida katsusin kogu saate aja hoida nähtavana (mitte see polnud manspreading, oh vaesekesed!). See on Jon Ronsoni „Ah et sind onavalikult häbistatud“. See raamat räägib häbistamisest ja sellest, kuides see sotsiaalne regulaator on saanud sotsiaalmeediaga pretsedenditu võimenduse, kuidas see on taaselustanud rohujuure tasandilt võrsuva omakohtu, mis on spontaanne, iseorganiseeruv ja metsik ning halastamatu; väli, mis mis mõjutab inimeste elu üha rohkem ja millega tänapäeva institutsioonid pole kuigivõrd kohanenud. Süüdistataval pole seal mingeid õigusi, kaitsjast rääkimata.

Raamatut kirjutades vestles Jon Ronson paljude teiste hulgas psühhiaater James Gilliganiga, raamatu „Vägivald: mõtteid meie ohtlikumast epideemiast“ (Violoence: Reflections on our Deadliest Epidemic, 1999) autoriga. „Gilligan on üks maailma paremini informeeritud arhivaar sellel teemal, kuidas häbistamine võib meie sisemist elu mõjutada,“ kirjutab Ronson. Oma psühhiaatriapraksises oligi ta keskendunud vägivaldsetele inimestele, võtab oma kogemuse kokku lausega „kogu vägivald on inimese püüe häbi eneseväärikusega asendada“. Gilligan meenutab ühe kurjategija sõnu: „„Sa ei kujuta ette ka, kui palju sind austatakse, kui sa oled relva mõnele tüübile näkku surunud.“ Meeste kohta, kes on kogu elu kogenud vaid põlgust ja halvakspanu, võib sel moel hoobilt austuse ära teenimine üles kaaluda vangiminemise või isegi surma.“ (lk 188)
Inimesse on sisse kasvanud vajadus on arvata halvasti inimestest, kelle tahetakse haiget teha, häbistada ja sotsiaalselt hävitada. Hirm halvab igasuguse empaatia, ei saa omistada sisemust, ammugi olla empaatiline nende suhtes, keda kardetakse. Aga motiivid on tihti ju just sisemised.
See on veel üks põhjus, miks lähisuhtevägivalda käsitlev diskursus on nii läbini ühekülgne ja instrumentaalselt küündimatu. Mis puudutab lähisuhtevägivalda, siis seal tundub olevat usk inimese moraalsesse eneseregulatsiooni suuremgi kui SAPTKi arhailis-heroilistel eestkõnelejatel - keerata juurde häält hüüdele "Oldagu vähem vägivaldsed! Kohe!" on instrumentaalselt sama tõhus kui käsk "Oldagu 100% heterod ja kõik!"

Kardetavasti pole ühiskond kuigi aldis lähenema lähisuhtevägivallale nii külma kõhuga ja insenerliku asisusega, emotsioonid, eriti hirm, on nii raskesti talitsetavad, et tihti ollakse „valmis tiiki kargama vihma eest“ (Goethe), see tähendab, et häbistamine jätkub sama hooga isegi kui see vägivaldsusega võitlemist raskendab.
Mis siis oleks lahendus? Treeningsolvamine ja -solvumine? (Sotsiaalmeedia on igatahes tõeline treenigväli) Oma häbistruktuuri ümber kasvatamine. Õpitud autus. Muide inimkond ongi seda tsiviliseerumiprotsessis teinud ja selle protsessi jätkumine ärritab kohutavalt osasid inimesi. Arhailisema mõtteviisiga inimese jaoks on moodne õhtumaalane autu limukas – sa võid talle mida iganes otse näkku öelda, aga vat duellile ei kutsu! Ei ole valmis oma nahaga oma au kaitsma! Aumõrvast rääkimata.

Jon Ronson jätkab: avaliku häbistamise vastane liikumine oli juba täies hoos 1787. aasta märtsis, kui Ühendriikide üks rajajatest, Benjamin Rush, kirjutas essee, milles ta kutsus üles neid ebaseaduslikeks nimetama – jalapakke, häbiposti, piitsutamist, kogu kupatust:

Avalikku teotust peetakse kõikjal jubedamaks karistuseks kui surma. Näib kummaline, et avalik teotus võeti kasutusele surmast leebema karistusena, kas me siis ei teadnud, et inimmõistus jõuab igas valdkonnas tõeni harva enne, kui see on kogenud eksimuse äärmust.

Juhuks kui te Rushi liialt nõretava südamega liberaaliks peate, tasub ära märkida, et ta tegi muuhulgas avalikule häbistamisele alternatiive välja pakkudes ettepaneku viia kurjategija eraldiseisvasse ruumi – eemale avalikest pilkudest – ja tekitada talle „kehalist valu“.

Nagu teame, eelistavad inimesed enamasti ka tänapäeval ses asjas kehalist valu eraldiseisvas ruumis avalikele pilkudele. Ja siin võib anda tunnustava patsutuse feministidele – isiklik on poliitiline! Valige avalik tähelepanu! Ohvreid julgustatakse kapist välja tulema jne
On muidugi ka vastassuunaline liikumine st häbistamisvastane (igasugused fatshaming'u jms vastu liikumised, eks).
Homoseksuaalsus enam häbiasi ei ole ja pean seda väga heaks, sest näiteks NSVL kasutas seda ühena paljudest repressioonivahenditest.

*
Kärt pooldas muidugi konservatiivset liini, aga NB! - veel üks probleem häbiga – see on kollektiivne st ta ei saanud valida, mida tema tahtis:
„Pöördusin mitme loo avaldanud väljaande poole, et need loo ära korjaksid. Selgitasin, et ma ei taha sellega kaasnevat tähelepanu. Kui ise võinuksin häbi- ja aupaistet kanda, siis mu lähedaste jaoks oli tegemist vastiku tähelepanuga. Suurem osa väljaannetest, kuhu pöördusin, isegi ei reageerinud. Küll aga sain rääkida telefonitsi kahe BNS-i töötajaga.
Neist esimene ütles, et Mihkel Kunnus on avaliku elu tegelane ja isegi kui nad saaksid loo kustutada, ei teeks nad seda. Teine aga pidas mulle maha pikema kihutuskõne: ühiskonna parandamise nimel pead sa selle rolli välja kandma! Täna ehitame me paremat homset! Sa oled kangelane!“.

Meie õigussüsteem on indiviidipõhine, aga häbitunne pole. Inimtunded ei tule parema homse ehitajatele järele! No siis paneme! Kärdi heaolu ja rohkemgi ta pereliikmete heaolu ohverdati progressi nimel!

Ja miks ma selles kaasuses nii paljusid ärritan? Sest, jah, võtsin karistuse vastu, kõigi seadusest tulenevate sanktsioonidega, võtsin vastutuse igal pool, aga loobusin avaliku demonstaratiivsusega häbist. Pläran lehtedes, TV-s, blogis jne

Tegin Kärdile ettepaneku, et peaksime abiellumise asemel kooselluma, sest meil on nii ülimalt progressiivne peremudel, et p***kukub küljest. Riigimuskliga silutud konflikt ja puha.
Aga see tsirkus on Kärdist õige käreda antifeministi teinud (ma olen selline retrofeminist, neil on kunagi tõesti teeneid olnud, no nagu vapsidel vms).

Lühimalt: hirmu ja häbi dünaamikat peab ka mõistma, vägivalla tekkemehhanismides on see ülioluline. Lugege Ronsonit, lugege Dostojevskit - häbi, hirmu ja alanduse mõju suurmeistrit!.


Postkriptum. „Praegu aga ootaksin Kunnuselt kui intelligentselt inimeselt (enese)analüüsi, millest võiks olla kasu teistel (meestel), kes samamoodi puntras on.“Tiina Jõgeda,

Neile, kes samamoodi on puntras, soovitaks AA-d. Seal tuntakse kõige paremini häbi ja alkoholismi seoseid. Paljutögatud stampvormel: „Tere, olen X, ja alkohoolik“ seob toetava mikrokollektiivi ees alkoholismi häbist lahti (sa saad kollektiivi, kus ei ole häbi alkoholismi põdeda). Seda on vaja teha palju kordi ja see peab teadvuse osaks kuluma – mina olen alkohoolik (inimesel on kohutav häbi seda teadvustada) ja mulle pole tilkagi alkoholi lubatud. Sest alkoholism on ainevahetushaigus – no nagu suhkruhaigus, aga ilma insuliinita. Seda ei saa ravida, aga selle saab kappi panna (see võib olla päris pikk ja vaevaline protsess).
Alkohol ei kaota häbi, vaid lükkab selle kuhja enda ette. Nii on alkohoolikul vaheldumisi liiga palju ja liiga vähe häbi. Ja see lammutab lõpuks inimese ära.


P.S. Mäletan, kuidas istusime kord pärast teatrietendust ja mõnede näitlejatega ja suur konjakipudel käis ringi ja pakkusin Mihkel Rauale. Ta vastas nagu muuseas, ei, ma olen alkohoolik.
Tekitas imestust. Ja hiljem respekti. Suurepäraselt õpitud häbitus!



iKristina Birk „Süüdi on süüdlane“, Sirp 30. juuni. 2017
ii Kätlin Kaldmaa, Hüpake tundmatusse ja kartke, kui tahate. Eesti Päevaleht, 22.09.2006
iii Jaan kaplinski Isale 2003 Varrak, lk 165
ivhttp://forte.delfi.ee/news/digi/facebook-ajab-paare-lahku?id=28081673&l=fplead
v Richard E. Nisbett, Dov Cohen Culture of Honor: The Psychology of Violence in the South Boulder, CO: Westview Press
viJuri Lotman „Mõistete „häbi“ ja „hirm“ semiootikast kultuurimehhanismis“ kogumikus Hirm ja Segadus Varrak 2007 lk 94

vii Jako Salla „Vägivallavastane poliitika kui paragrahviga signaali andmine“ Sirp 30. juuni. 2017