22. oktoober 2010

Kinnitatud

„Ja nüüd ei tohi enda eest varjata, mis sokraatilise kultuuri rüppe peidetud on! Ennast kõikvõimsaks pidav optimism! Nüüd ei tohi ka ära kohkuda, kui küpsevad selle optimismi viljad, kui seda sorti kultuurist kõige sügavamate kihtideni hapuks läinud ühiskond hakkab vähehaaval värisema külluslike meeleliigutuste ja himude all, kus usk kõikide õnnesse maa peal, kui usk üleüldisesse teadmistekultuuri võimalikkusesse muutub vähehaaval ähvardavaks nõudmiseks Aleksandria maailmaõnne ja Euripidese deus ex machina väljamanamise järele." (TrS:122)

"Siiski ei tahaks ma nõustuda Kaupo Vipiga, et „kasvamine on lõppenud ning algamas on paratamatu kokkutõmbumine” ning et „demokraatia ei suuda üle elada majandusolude järsku halvenemist”. Tehnoloogia on ennegi imet teinud. Uued energiaallikad tekivad enne, kui vanad ammenduvad. Teist maakera ei ole meil aastaks 2030 vaja. Klaasitäiest mereveest võib New York põhimõtteliselt toituda terve nädala."
Andres Arrak, "Sirp" 22.10.2010

"Kaupo Vipi artiklist jääb mulje, et majandusteadlased ei pööra üldse tähelepanu globaalsetele probleemidele. Kindlasti on majandusteadlased siiski teadlikud sellest, et suur osa majanduses kasutusel ressursse on piiratud. Õnneks on ressursside hulgas ka erand – teadmus (knowledge). Väga suured lootused ongi pandud teadmuse kasutamisele  majanduses senisest hoopis suuremas ulatuses."
Urmas Varblane, "Sirp" 22.10.2010


Usk aga on kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade olemasolu tõestus.
Hb 11:1

------------------

ja jätkub (27.10.2010):
"Miks on hukuennustused alati valeks osutunud? Sellel on kaks peamist põhjust.
Esiteks: maavarasid ei loo loodus, vaid inimene, täpsemalt, inimeste teadmised. Loodusvara on sotsiaalne konstruktsioon. Kakssada aastat tagasi ei olnud nafta loodusvara, vaid saaste, mille leidumine pigem kahandas maatüki väärtust. Kui rääkida majanduskasvust ja energiast, siis majanduskasv on informatsiooni, mitte maavarade küsimus."
Mikk Salu, EPL

Füüsikaõpetaja nutab minus, aga... kõnealune müüt on rohkem alasti kui eelviidatuis: maavarasid loob inimese mõistus!

--------------  "Roheline Värav" 26.11.2010
Sir Arvi Parbo kõnest «Maavarad ja tulevik» Austraalia tehnoloogia- ja inseneriteaduste akadeemias 16. novembril 2003
"Optimistliku mudeli kohaselt vaibuvad eksponentsiaalselt kulgenud protsessid inimühiskonnas paarisaja aasta pärast. Tulevikumaailmas elaks ligikaudu viisteist miljardit inimest ja keskmine elatustase oleks neli korda kõrgem. Maavarade kättesaadavus poleks probleem, sest uued tehnoloogiad arendaksid asendusi. Optimistliku mudeli kohaselt ei ole tulevikuprotsessid ohjeldamatud, sest inimeste leidlikkusel pole piire."

19. oktoober 2010

Tragöödia sünd heaolu talumatust ebaheroilisusest

Ilmunud: Sirp 17.09.2010  

 

Tragöödia sünd heaolu talumatust ebaheroilisusest


Tuuli Taul kirjutab kahtlemata väga head muusikat ning ka muu tema looming on õigustatav ainult esteetilise fenomenina.



Tuuli Taul, Täiuslik ja turvaline. Toimetanud Triin Ploom. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. MT Ü Värske Rõhk, 2010. 76 lk.

1.
Luulekogule on pandud järgmine moto:

Kui otsustate võtta meilt kõik
jätke alles võimalus
sellest kirjutada

ja meie liik säilib.

  Moto on juhtumisi väga tabav. Esiteks annab see hoiatavalt mõista, et kõik mõistus jätke, astudes siit sisse: piisaks pisimastki kriitilise mõtlemise algest, et kogu kaardimaja kokku kukuks (kes võtab? kellelt meilt? kuidas? jne), s.t tegu on puhta kujutlusesfääriga. Kui midagi sellist ütleks praktikasfääri puutuv tegelane, näiteks Rooma Klubi, Greenpeace’i või ametiühingute esindaja, hakkaks lihtsalt kirjeldamatult kõhe, aga kui seda ütleb nooruke poetess, siis on see armas nagu kerjuse juustesse pistetud lilleõis. 
    Teiseks annab see juhtumisi viite sarnase elutunde suurepärasele artikuleerijale Marina Tsvetajevale: „Võtke minult võimalus kirjutada – ma lihtsalt lakkan elamast”. Miks jälle selline üleolev „juhtumisi”? Sest esitatud assotsiatsioonid on mõistuslikud, aga elutunne, mis kannab seda motot, on mõistuse vastu absoluutselt allergiline. See allergilisus pole Taulil sugugi taotluslik,  vaid on võõra vaimuga analüüsija tähelepanek, oluline on hingestatus tragöödia vaimust, muusika vaimust. Mõistus sihib sisu, aga muusikalisus püüdleb vormi täielikku ülemvõimu. See moto on justkui kõlks vastu heliharki, mis häälestab lugeja õigele kodeerimisviisile – maksimaalselt vormile! Arvata, et Taul tahab sellega midagi sisulist öelda, tähendaks pidada teda nõdrameelseks. 
    Oma MySpace’i leheküljel kirjutab Taul: „mõistsin ühel ööl, et muusika on neid väheseid asju, mis võib mu mõistuse röövida”  ja see pole kriitika või eemalepõrge, vaid truudusevanne muusikale. See, et mõistus on miski, millest on vaja lahti saada, miski, mille ike on vaja murda, on sellele elutundele täiesti iseenesestmõistetav. 

2.   
    Märt Väljataga annab 2009. aasta luule ülevaates (Looming 2010, nr 3) kriitikutele kaks pidepunkti: „[Kõigepealt] tehniline küsimus: siin on üks verbaalne kaadervärk. Kuidas see töötab? Järgmine küsimus on laias laastus moraalne: missugune inimene selles luuletuses pesitseb? Millised on tal arusaamad heast ja kurjast? Mida ta lugeja eest varjab? Mida ta varjab iseendagi eest? Eelkõige moraalse küsimuse tõttu peavad paika Molière’i  Alceste’i sõnad: “Mu härra, luule on üks delikaatne teema, / sest laitus autori viib tihti vihast keema””.   
    Verbaalne meisterlikkus pole minu pädevus ja selle jätan teiste hinnata, kui aga Tuuli Tauli luuletused projitseerida moraalsele skaalale, siis on asi enam-vähem sama mis mõistusega – järele jääb nii võpatamapanevalt hale narts, et analüüsija kargab automaatselt oma instrumente revideerima. Lähtun siin ilmalikust moraalist, see  tähendab, et moraalsust konstitueerib suhtumine teise elusolendisse, teise inimesse.   Teise inimesse suhtub Tuuli Taul reeglina agressiivselt, üleolevalt, ülbelt ja ilma igasuguse empaatiata. Tundub, et kui tal oleks mehe keha, siis oleks ta kõige vastikum rullnokk, kes sõidab täiega kümpi igaühele, kes ta tajuvälja jultub riivama. Parastava mõnuga paneb paika vana koolivenna, kes teda ära ei tunne ja flirti alustab (lk 26-27), kui ta tänaval  ära tuntakse oletusega, et see on vastastikune, siis eitab staariliku kõrkusega ja lisab : „või olete hoopis mees / kelle kübersuhtluses esimesel nädalal / igavusest blokeerisin” (lk 29, minu rõhutus – M.K.), kui kohtab eskalaatoril suudlejaid, siis nimetab neid pervertideks ja lubab, et „kunagi tulen / oma printsi printsessi / või kesksoolisega / et suudelda teie ees / kui olete ammu / raevukalt lahus” (lk 38), lk 40 viljeleb ausat vaata-milline-iseoled  moraali: „tuleb tunnistada olen tõesti / jälle tundlik lüüriline loomejobu / aga teie / unustasite oma lapsevankri ristmikuveerele maha / seltsimees emalendur”.       
   Mis kõige ilmekam – ta peab oma jõmmiimpulsse ja rullnoka-reaktsioone demonstreerimisväärseiks! Mis eristab Tuuli Tauli (persona poetica’t) sellest, kelle kohta ta ütleb „jõmminärakas fuu raisk fuu”? Tuuli Taul laulab ilusti ja ta on nunnu. 
    Usutluses Jürgen Roostega (Sirp 14.V) ütleb Taul: „Kogus on luuletus „Tammide purunemine”, mille avaldamist ma mõnes  mõttes siiani väga põen, muu hulgas ka seepärast, et olen naine – keskmise lugeja, keskmise inimese teadvuses pehme ja sulnis.” 
    Õigupoolest pole kõnealune luuletus teise inimesse suhtumise laadilt kuigivõrd erandlik, see kerkib esile pelgalt kõrgema kontsentreeritusega: „kui üksainus jorss / peaks eales mu luuletusi lugema / siis peksan ta näo / pliiatsiotstega sisse raisk / kirjutan roppusi / ta sulejopest haudunud seljale / raban kahe käega silmile ta / võidunud mütsinoka / peksan raisk rammin raamatuga / põlveõndlasse ja hargivahesse” jne (lk 31).  Seda, et pehme ja sulni kuvandit tahetakse ületada, pole ehk liiga raske mõista, aga et sobilikuks teeks peetakse agressiivset mölaklust, on enam kui heidutav. Küpsuse ja tõsiseltvõetavuse suurendamiseks soovitaksin Taulile näiteks empaatiat. See käib nii: tuleb endalt küsida „mis tunne oleks olla X?” ja asendada X mõne konkreetse inimesega. 
    Esimeseks südamlikkuseharjutuseks võiks X asemele panna järjest neid inimesi, keda neis luuletustes kajastatakse, näiteks, mis tunne oleks olla karaokebaari kauboi?  Mis tunne oleks olla jorss, kes tahaks ka (Tuuli Tauli) luuletusi lugeda? Mis tunne oleks olla ema, kes unustab lapsevankri ristmikule? (Kas nii tormleb õnnelik inimene? Mis tunne tal seda märgates on?) Mis tunne oleks olla igavusest blokeeritud? Mis tunne oleks olla „ilmselt mitte kõige ilusam mees”? Mis tunne oleks olla tüütuseks muutunud armastus? Jne. 

3.
    Seda luulekogu tutvustav Meelis Oidsalu (Sirp 22.VII) nimetab Tuuli Tauli „toredalt tõredaks”, „linnadžungli kirglikuks kiskjaks, kelle eest sulejopedes jobudel on targem hoiduda”.  Vängeim sõna, mida Jürgen Rooste (EE 27. VII) Tauli selle tahu iseloomustamiseks kasutab, on „kiuslik”, Peeter Helme mainib „toorust” (Klassikaraadio 4. VII, Internetis järelkuulatav). Aga üldtoon on positiivne ja tunnustav. Neid tutvustusi sobib kõige paremini iseloomustama lõik Lev Tolstoi „Kreutzeri sonaadist”: „Imelik asi, kui täielik võib olla meelepete, et ilu on hüve. Ilus naine räägib rumalusi; sa kuulad ja ei märka rumalusi, vaid pead seda tarkuseks. Ta räägib rumalusi, teeb inetuid tegusid, aga sa näed selles midagi armast”.       
    See, et Tuuli Taul on armas ja meeldiv, on neis tutvustustes justkui torupilli ühtlane undamine, millele siis pisut verbaalset vilepilli peale näpitakse, ent see domineeriv taustafoon saab pärineda ainult kaunikesti tekstivälisest sisendist. 
    Ma lausa kategooriliselt taunin autori välimuse (ja lauluhääle) lugemist kirjandusteose osaks ja suunaandjaks retseptsioonis, aga just selle vea näivad eelnimetatud tegevat.   
    „Täiusliku ja turvalise” tekstidest armsuse väljalugemine oleks paras tippadvokaatlus, pealegi ei taotle Tuuli Taul ka ise seal olla malbe ja armas ning ütleb Sirbi usutluses Roostele, et seal ta „iroonitseb kõvasti ja on kohati endalegi ehmatavalt räme ja torkav”. Taul tahab olla tõsiseltvõetav, ent siis selline ilma pedagoogilisuseta papatsemine arvustajatelt! Instinktiivne üldhoiak on mõistetav, sest sel peab ikka päris kivist süda sees olema, kelles  tänapäeva kirjandusdebütandid vanemlikke tundeid ei ärata, ent puhtalt näärmepõhiste reaktsioonidega ajakirjandusse siiski ei peaks kippuma, mistõttu vannutaksin arvustajaid: mõistus ja refleksioon olgu arvustamisel nagu turvavöö autosõidul – alati peale! 
    Ma ei väida midagi eelnimetatud arvustajate mõtlemisvõime kohta, vaid olen sunnitud kahetsusega nentima, et antud juhul on eelistatud tugineda impulssidele, mis pärinevad märksa demokraatlikumatest organitest kui aju; on loomulik, et enamikus reaktsioonides  me mõistust ei kasuta, olgu tegu siis erutumise, lobisemise või vastunaeratusega, aga raamatuarvustuses siiski võiks. 

4.
    Õigupoolest sobivad Väljataga antud juhised „Täiusliku ja turvalise” analüüsiks iseäranis halvasti. Küsimusele, kuidas see verbaalne kaadervärk töötab, pole nagu head vastust, sest tundub, et poeetilisus on tänapäeval üha vähem teksti (s.t verbaalse kaadervärgi)  omadus. Luuletused on justkui kirjanduslikud poolfabrikaadid, midagi „värvi ise” ja kargu vahepealset, ning poeetilisus on pigem kultuurikood, teatav meeleseisund, selline harras enesesse kukkunud tardumus, mille sügavuse presumptsioonil võib liugu lasta kui tahes argine ja proosaline tekstihake. Selles meeleseisundis inimesele on kõik poeetiline nagu kanepiuimas vennikesele naljakas ning võime seda seisundit saavutada iseloomustab rohkem  lugejat kui teksti. Üldiselt markeerib seda kultuurikoodi ridade napp pikkus, see, et ühele reale kirjutatakse ainult paar sõna. Palju abi on ka meisterlikust etlemisest, sest poeetilisus on meeleseisundina nakkav nagu naer.       
    Teiseks Väljataga antud kriteeriumiks on moraalsus. See ei sobi kõnealuse luule lüürilisuse tõttu, sest lüürilisus on moraali suhtes samavõrd allergiline kui kriitilise mõistuse suhtes. Vahest parim apoloogia, mis moralist lüürilisele luuletusele võib pakkuda, oleks psühholoogilise funktsionaalsuse kaudu, siis oleks lüüriline luule kui puhkus moraalist. Tuuli Tauli persona poetica pole mitte niivõrd ebamoraalne, kuivõrd mittemoraalne ja tema luuletekstid pole niivõrd luuletused, kuivõrd moraalist puhkamise partituurid, mille abil sarrustada hingetõmbeid hoolimisest, pause süüdivusest.       
    Tuuli Taul – Muusik suure algustähega  – kirjutab oma MySpace’i lehel: „Üks väheseid päristundeid muusika suhtes, mille olen sõnastanud, ütleb, et otsin sellest igavikulisust [---] Kõige sügavamad lood, mida tean, on just igavikulised, neis on midagi, mis kehtib ka siis, kui aega ei ole”.       
    William Jamesi järgi lohutab sarnaselt usk Absoluuti, sest see võimaldab „käsitleda ajalikku potentsiaalselt igavesena, usaldada selle lõpptulemust ning heita endalt patust  puhtana hirm ning lakata muretsemast meie lõpliku vastutuse eest. Ühesõnaga, [Absoluuti uskujad] peavad silmas, et neil on ikka ja jälle õigus võtta moraalne puhkepäev, lasta maailmal loogelda omal moel, tundes, et selle probleemid on paremates kätes kui meie omad ja pole seega meie mureks” („Pragmatism ja elu ideaalid”, lk 57).       
    Muusika vaimu ja südametunnistuse orgaanilise vastasseisu tõttu hüüatab Robert Musili nietzscheaan Clarisse oma loomejõudu kaotavale mehele: „Sul on liiga palju südametunnistust; kunstnik võib kirjutada head muusikat ainult ilma südametunnistuseta!”. Tuuli Taul kirjutab kahtlemata väga head muusikat ning ka muu tema looming on õigustatav ainult esteetilise fenomenina – miski pole sellele võõram kui Sokrates oma (instinkte allutava) mõistusega ja Kristus oma kaastunde ja headusega.       

5. 
    Väljataga tsiteerib samas ka W. H. Audenit, kes nõuab healt luuletuselt, et see ütleks „midagi tähtsat meile kõigile ühise tõeluse kohta”. Ka  siin on Tauli luulekogu omamoodi miinusmärgiga rekord. Nimelt sisu tasandil on „Täiuslik ja turvaline” harukordselt väikese üldistusastmega. Sirbi usutluses ütleb Taul: „Mu raamat räägib suurlinna mõjust väikelinna tüdrukule, kes seal suureks kasvas, kaotusest ja äratundmisest, iroonitseb kõvasti ja on kohati endalegi ehmatavalt räme ja torkav.” 
    Suurlinna mõjud väikelinna tüdrukule on juba täiesti eksitav liialdus ja sisutasandil pole ka mingit ehmatust, luuletuste minajutustaja ei ehmu kordagi enese peale, seega  tõestab selle väikse tüdruku „endalegi” veel kord autori ja luuletuste minajutustaja samasust. Nimelt on „Täiusliku ja turvalise” sisuks (ja ka vormiks!) Tuuli Taul, Tuuli Taul ja ainult Tuuli Taul. Alates fotost kaanel (Tuuli Taul kaupluses), fotodega sees (Tuuli Taul vaatab kaugusesse, Tuuli Taul on surmtõsine jne), eriti aga sündmustest, mida seal kirjeldatakse. Kui paljudel suurlinna sattunud väikelinna tüdrukutel on kontserdil veider tunne olla seekord  hoopis publiku hulgas? Kui paljud varjavad end apteegis mantlikrae varju, on tänaval anonüümselt ära tuntud, kurdavad meelelahutaja elu, bankettide tüütust jne?       
    Kirjeldatavad sündmused on selgelt autobiograafilised ja igasuguse üldistusvõimetuseni spetsiifilised. Veel viitab dokumentaalsusele see, et need seigad on fiktsionaalsuseks liiga väikesed, olgu suudlejad eskalaatoril või eksi nägemine parklas. Loomulikult ei pea luule sisuks olema mingid Sündmused, luule sisuks võib olla mis tahes, aga Tauli luuletuste sisuks siiski on enamasti sündmused, küll ääretult argised ja väiksed, aga siiski sündmused à la Tuuli Taul sõidab taksoga, Tuuli Taul külastab kultuuriklubi WCd, Tuuli Taul sööb bussijaamas  paljast juustu, Tuuli Taul tuntakse tänaval ära, Tuuli Taul saab öösel kell kolm orgasmi jne. Tähelepanuväärne on, et seda kõike peetakse raporteerimisväärseks ning serveeritakse mingis mõttes kui tragöödiat, vapustavaid üleelamisi. Andrus Kasemaad ja Triin Tasujat arvustav Hasso Krull (Vikerkaar 2009, nr 9) mainib oma üllatumist, kui kergelt antakse nendes kogudes kätte jutustaja esimene isik. Nagu öeldud, on Tauli kogu ses mõttes omamoodi rekord,  sest tegu on väga puhtakujulise enesepoetiseerimisega, ütleme, egolüürika uue tasemega (Triin Tasuja „Provintsiluulet” ei edesta siiski palju ja ka seal on illustratsiooniks fotod autorist). Seda tendentsi vahest ei maksaks lugeda mingiks kirjanduslikuks suundumuseks, pigem on tegu elutunnetuslike protsesside avaldumisega kirjanduses. „Pihtimuslikkuse (ja igasuguse dokumentalismi) kasvav väärtustamine ei tõenda muud kui individualismi  jätkuvat süvenemist” (Ilmar Vene, „Pahustumine”, lk 318).   
    Tuuli Taul jagab meiega oma eneseimetlust, tiražeerib isiklikku fotoalbumit, päevikut, ühesõnaga – iseennast. Siin on tegu üpris muusikalise, antikristliku egostruktuuriga. Motivatsiooniks ongi eneseluulendus: kujundusest tekstini – väärtustava mõõtmena on silmas peetud just Tuuli Tauli kui sellist. Musili omadusteta mees Ulrich talitas harilikult „arvamuse kohaselt, et see, mida sa mõtled, tunned, tahad, kujutled ja teed, võiks  teatud asjaoludel tähendada elu rikastamist, kuid see, mis sa oled, ei tähenda mingitel asjaoludel enamat kui selle tootmisprotsessi kõrvalprodukti. Musikaalsed inimesed on aga väga tihti vastupidisel arvamisel. Nad küll loovad asja, mille kohta kasutavad muusika isikupäratut nimetust, kuid see asi koosneb ometi suurimas või vähemalt neile tähtsamas osas neist endist, nende tundmustest, tunnetest ja ühisest elamusest” (3. kd, lk 463).   

6.     
    Kõik eelnimetatud arvustajad mainivad siirust. See vajab täpsustust. Milline kiht on siiras? Kas usk enese väärtusesse avaliku hüvena? Jah. Kas  siiras on eneseimetlus ja tragöödia, mida selle atribuudina kasutatakse? Jah, ei. Samuti ei saa siiras olla tagasihoidlikkus, nohiklus jms, sest need omadused on sügavas vastuolus selle eneseluulenduse faktiga. Tagasihoidlikud ei kipu lavale ja hallid hiirekesed ei tiražeeri eneseluulendusi nagu nohikud ja sisemistele väärtustele orienteeritud inimesed ei serveeri end Kroonikas nappides tunkedes.     
    Luulekogu psühholoogiline ülesehitus on kontsertlik. Leheküljel 54 on järgmine sõnataie:  „aga kui ma ütleks et olen / õnnelik inimene / siis kes mind usuks / kui ma niimoodi ütleks” ning kõrvallehel vaatab Tuuli Taul surmtõsiselt kaugusse ning ei saa jääda mingit kaksipidi arvamist – igasugused Imbi Pajud, Ene Mihkelsonid jmt peaksid häbenedes vakatama ning vabastama punktvalguse Tõelisele Tragöödiale. Luulekogu viimasel lehel toimub aga täielik registrivahetus: näole ilmub see spetsiifiliselt ootusrikas lapsenaeratus, millega  emmele oma joonistust näidatakse; üksik ja traagiline kangelanna, kes pani meid äsja häbenema oma väikeseid tundeid ja tuima hinge, teeb kelmika nalja, lehvitab emale ja isale, tervitab sõpru, oma poissi, teisisõnu – teeb etendusejärgse kummarduse. Kui neis tragöödiates on siirust, siis on see eneseluulendus Stanislavski meetodil.   

7.     
    Väga oluline on rõhutada, et sellist ego-loomingut motiveeriv elutunne on väga üldine, alates lavastatud tundepuhangutest riäälitišõudes kuni buumini elulookirjanduses, ning on rohkem kui ebaõiglane ja eksitav tuua Tuuli Tauli loomingut esile millegi enamana kui  üldise suundumuse ühe representatiivse näitena. Kuigi mulle see suundumus kohe mitte üldse ei meeldi, ei ole aus sõimata lumehelbekest laviinis ning Värske Rõhu proosateoste põhjal (need on variatsioonid romantilisest standardist Kohutav Saladus) peab kindlasti tunnistama Tauli keskpära ületavat sõnalist andekust. Ühtlasi hindan seda luulekogu kõrgelt antropoloogilise toormena ja paigutaksin selle süveneva individualismi ja nartsissismikultuuri  tekstilise räppetombuna „Provintsiluule” kõrvale.   

P.S. Kas kerjuse juustesse lilleõie pistmine on ikka armas? 

18. oktoober 2010

Humanismi õnnetusi

 Ilmunud: Sirp 05.08.2010

Humanismi õnnetusi.
Laste kirjutatud teosed ja lasteks kirjutatud teosed; autori potentsiaalsusest kirjandusteose retseptsioonis
Kirjatüki aluseks on Nüplis 2. ja 3. juunil peetud kirjanduse kevadkooli ettekanne.


1.
Humanist Settembrini nokkis jõuluõhtul veidi proua Stöhri kallal ja „kõneles siis pisut puusepapojast ning inimsoo-õpetajast, kelle sünnipäeva pühitsemist täna teeseldi. Kas too mees tõesti elas, olevat ebakindel. Sündinud aga olevat toona üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega, – ühe sõnaga individualistlik demokraatia, mille võidukäik katkematult edasi kestvat kuni tänapäevani.”
Kristliku maailmavallutuse üks ilusamaid žeste on vahest inimõiguste ülddeklaratsioon, ent üks võikamaid teisendeid kommunistlik ideoloogia, täielikult vastu maad laiaks löödud kristlus. Teatavasti ei tähendanud võrdsus nõukogude käsitluses võrdsete võimaluste garanteerimist kõikidele, vaid loodusliku võrdsuse postuleerimist a priori – selles tähenduses, et köögitüdrukudki võivat riiki juhtida. See määrava tähtsusega analüütiline eristus on vähemasti vanemliku hoolega harjunud eas intuitiivselt nii eemaletõukav, et sulab punamustas nõudlusvaimus ikka üheks ning selle metastaase jagub kaunis erinevatesse elusfääridesse.
Üheks näiteks on äge tõrjereaktsioon hinnangulisele eristusele pop- ja kõrgkultuuri vahel, mis tekitab automaatselt kõlbelist protesti neis idealismilembestes õilishingedes, kes tahavad kristlikku printsiipi kõikide inimeste sünnipärasest eluõigusest laiendada kõikidele inimese tegudele ja loomingule. Kristliku hinge sekulaarne projektsioon ehk inimõiguste subjekt on ilma omadusteta (rassita, kodumaata, usuta, seksuaalse orientatsioonita jne). See ajab üpris suurde segadusse sellise loodusteadlasliku intellektitüübi, kes on harjunud maailma vaatlema läbi predikatiivse hulgateooria (Bertrand Russellist Peter Singerini, naturaliseerijatest (loodus)teadlasteni), ja kuidas nad ka ei pusserdaks, millised inimsust (inimhingelikkust) määratlevaid tunnustekomplekte nad ka ei määratleks, ikka irvitab elu oma plastilisusega neile näkku – kord on järelduseks see, et šimpansil on suuremad (elu)õigused kui kaheaastasel lapsel või koomasse langenud inimesel, kord ilmneb, et abort on moraalselt õigustatud kuni 36 kuud pärast viljastamist (minateadvuse teke) jne.
See, et igal inimesel on võõrandamatu eluõigus ehk väärtus, hoolimata sellest, millised on ta omadused, on kristliku kultuuri aksioom.
Kirjandusteosest räägitakse väga sageli kui autori lapsest. Klišee on nii elujõuline ja nii levinud osalt seetõttu, et on psühholoogiliselt väga tabav: autorile teeb teose eriliseks väärtuseks sarnane suhe (see on oma), et see on seotud autori nimega ja loodetavasti kannab seda edasi (üle vanema lihaliku surma), levib kuulsusena laiali jne. Sarnane on ka see, et tihti üllatab teos oma iseseisvuse, isepäisuse ja sõprade valikuga ning hakkab elama oma elu ja teeb vanemale häbi. Sellised vanemlikud tunded teevad veelgi loomulikumaks intuitsiooni iga raamatu võõrandamatust eluõigusest, s.t väärtuslikkusest, hoolimata sellest, millised on ta omadused. Selle tendentsi kohta ütleb Milan Kundera essees „Eesriie”: „Põhilise eetika on andnud maad arhiivi eetikale (arhiivi ideaal: magus võrdõiguslikkus, mis valitseb üüratus ühishauas).”
See võikski ju nii olla, kui raamatu(kogu)d ei pakuks siinpoolsusele ikka veel huvi, mistõttu vajame ses üha kiirenevalt paisuvas paradiislikpõrgulikus säilitusmaailmas üha enam teejuhiseid ja kedagi, kes osutaks, milliste uustulnukatega nende tohutust tulvast tasub lähemalt tutvust teha. Vajame vist kriitikut.
Ent kes on kriitik ses psühholoogiliselt tabavas analoogias? Katsikutele sattunud tõuparandaja! Ja tuleb koerad kallale ässitada sellele mõõdupuudega targutajale, kes klassikuid ja marmorskulptuure eeskujuks tuues tahab rassihügieeni edendada ja väikse vääksu eluõigust kombata ning küsitavuse alla seada! Teadupärast mõjuvad äsjastele vanematele peaaegu kõik reaktsioonid allapoole deliirsete õhete enam-vähem kätkisse sülitamisena, rääkimata ninakirtsutavast oli-seda-nüüd-siis-vaja pearaputusest, mis pöidla imperaatorlikult allapoole keerab.
Vanemlike-perekondlike tunnete avaldumine avalikus sfääris (ja kirjandus on avalik sfäär, eriti see osa, mis taotleb riiklikku toetust!) on väga häiriv ja hävitab elujõudu, sest avalikus sfääris peaksid selle funktsioneerivuse huvides domineerima objektiivsed, õiglusest ja ühistest väärtustest juhinduvad hierarhiseerimisja valikuprintsiibid (ühistest väärtustest keeldumist võib vaadelda kui ühe võrra kõrgemat järku tuletist funktsioonist, mis seob omadusteta hinge selle väärtuslikkusega). Perekondlike ja isiklike suhete mõjulepääsu avalikus sfääris nimetatakse kõige üldisemalt onupojapoliitikaks, korruptsiooniks.
Mitte vähem elujõudu ei hävita aga vastupidine protsess: objektiivsusest ja õiglusest juhinduvate hierarhiseerimis- ja valikuprintsiipide avaldumine perekondlikus, see on intiimsfääris. Statistiliselt on see märksa haruldasem, sest see protsess on reeglina intellekti ja õiglustunde ülemäärase vohamise vili, erinevalt esimesest, millele on iseloomulik üpris instinktiivne mina-tungide pidurdamatus. Kõige teravamalt ja kontsentreeritumalt on sellist üle-kainet, üle-mõistuslikku, üle-õiglast, üle-objektiivset suhtumist väljendanud Uku Masing, aga ka Mihkel Mutt (eriti romaanis „Keerukuju”, 1985), kelle empaatia ja õiglustunne on kasvanud samuti üle selle määra, mis oleks (selle isendi) bioloogilise jätkuvuse kohalt kasulik.
„[M]ehed näisid mõtlevat, „et kas või kole, peaasi, et firmamärk küljes. Sest see on minu välimus. Ja ma olen selle üle uhke. Ja muide, kui lähemalt vaadata, siis isegi selles inetuses midagi justkui on. Ta on siiski omamoodi ... huvitav!” Võimalik, et vastumeelsus niisuguse bioloogilise egotsentrismi suhtes oli üks põhjusi, miks Erlendil polnud taskus toda õnnetut [s.t oma lapse – M. K.] pilti” (lk 37) ja kui Erlendi last peol imetletakse, siis „[a]lgul oli see mäng üsna armas ning isegi midagi uhkusetaolist tulvas Erlendi südamesse. See oli ikkagi tema laps, keda seal nõnda imetleti! Aga sisemine hääl ütles talle, et imetluse ei saa kanda Diana isiklike omaduste arvele, et tema asemel võiks olla ükskõik kelle teise laps” (lk 81).
Oma loengutes „Budismist” (Ilmamaa, 1995) on Uku Masing kirjeldanud emaarmastusest rääkides, „kui õudne võib olla teie ärkamine, kui kunagi annate järele oma selgele mõistusele ja suvatsete saada aru. /---/ Mu meelest see, mis „emaarmastus” on teil, on võrreldav ainult idioodi nõrkustega oma mitmete puhtisiklikpersoonlike toodete vastu. Isegi kui kujutleksite meest, kes on 9 kuud pidevalt teinud mingit homunkulust (või sümfooniat), ning näeksite teda nõnda kohtlevat oma toodet, nagu ema kohtleb oma puhtisiklikpersoonlikku last, siis te säärast meest peaksite idioodiks. /---/ Ema võib lapsest (eriti pojast) rääkida tundide kaupa kõige tühisemaid asju, unustades, et see kõik on tuhandete miljardite lastega juhtunud enne, ja ei loe midagi, kas tema võsuke on seisma saanud kaks päeva enne, kui kadeda naabrinaise oma.” (lk 243-244).
Nii Uku Masing kui Mihkel Mutt vaatlevadhindavad siin last kui vanemate loomingut (mille väärtus seisneb ta omaduste objektiivses kõrvutamises teistega). See ei ole tervislik. Samuti nagu pole tervislik suhtuda loomingusse nagu lapsesse. Kriitik peaks olema avaliku sfääri teenistuses, s.t hoidma ära sellise suhtumise vastsesse raamatusse, mis „on võrreldav ainult idioodi nõrkusega oma mitmete puhtisiklikpersoonlike toodete vastu”.
Muidugi mitte äärmuseni. Näiteks kui mõni säravakaaneline värdjaslaps tahab kirjandusrassi eruditsioonist ja süvenemise võimalikkusest päästa, siis ei maksaks teda ehk kohe ahju ajada, ent munad võiks siiski pedagoogiliselt maha võtta.
Lapse väärtust ei vähenda see mitte üks põrm, et sarnaseid on varem sündinud loendamatu hulk, kirjandusteose puhul küll. Tööka erudiidi ja ambitsioonika jõnglase elu- ja hääleõigus on küll võrdsed, ent nende teostele (s.t retseptsioonile) ei peaks see teps laienema. Ja on päris kahjulik nii iibele kui kirjandusele, kui soositakse vanemlike vajaduste väljaelamist mitte-bioloogiliste vahenditega. Eriti ses udupäises ontogeneesietapis, kus bioloogilised funktsioonid pole veel paika loksunud ja inimlapse vaimne emaplaat veel pehme, siis võib inimene õppida pöördumatult mitmeid keeli, jalgrattaga sõitmist, aga ka hammastega pudelite avamist, huvitavaid kiimalahendusi ja mittebioloogilist lapsesaamist. Viimase tendentsi on üks Uku Masingu tublimaid õpilasi Linnart Mäll üldistanud lausa tsiviliseerumisprotsessi (täpsemini: tsiviliseerumisprogressi) ning tema arvates humanistlikud baastekstid (Konfutsiusele omistatav „Vesteid ja vestlusi”, „Bhagavad-gita”, evangeeliumid jt) küll aktsepteerivad suuremal või vähemal määral inimese põlvnemist loodusest, ent „annavad samas ometi mõista, et inimese elu raskuspunkt peaks asuma mujal, kultuuritasemel, mis tähendab ka seda, et looduspärane loomus tuleb asendada kultuuriloomusega. /---/
Sellest järeldub, et suhted, mille aluseks on füüsiline põlvnemine (teisiti öeldes: geneetiline informatsioon) ei tohi olla nii olulised,  kui kultuuriliselt determineeritud sidemed (teisisõnu: kultuuriinformatsioon)” ja õpetajaõpilase suhe saab olulisemaks vanema ja lapse suhtest” (tsit. Linnart Mäll, „Humanistlike baastekstide kontseptsioon” rmt-s „Budismi pühad raamatud I”, Lux Orientis, 2004).
Ikka tuleb üle rõhutada, et pedagoogikal on humanismis olemuslik roll (eriti praeguse madala sotsiaalse regulatsiooni tingimustes, mis seab noortele, see on paljude valikuvõimalustega ehk sotsiaalselt aladetermineeritud inimestele suure psühholoogilise surve matkida mis tahes prestiižgrupi käitumismustreid) ja ilma pedagoogilisuseta saab vaid ühe hunniku linnaseid. Iseenesestmõistetavalt ei tohi linnaseid teha kunagi liiga suurest osast aastakäigust, aga kui võrdselt kõik veega ehk välise idanemisvõimalikkusega üle kasta, siis maldavad kardetavasti liiga vähesed oma aastaaega oodata. Linnased, tuletan meelde, on kuivanud idandid, terad, mille pöördumatu kasvuprotsess on ühel hetkel katkenud ja mis ei hakka enam kunagi kasvama ka heale mullale langedes, küll aga saab neist ühe laari vedelikku, mis korraks purju teeb nagu noorus ikka.
Kriitik peaks vahest olema väärtuspõhine alternatiiv turuseaduste selektsioonisurvele ja vitaalsele võidulärmamisele ning samuti peaks ta ehk olema ikka cultura-mees, mitte lõbus õllepruulija, kes laseb kogu saagi lahkelt linnasteks.


2.
Maarja Vaino kirjutab Sirbi gallupis (28. V 2010), et teda „paneb imestama, kui kergekäeliselt tunnistatakse iga esimese kirjaproovi autorid arvestatavateks kirjanikeks ning missuguse retoorikaga teoseid arvustatakse. Neid hinnanguid lugedes tekib tihti tunne, nagu saabuks eesti kirjandusse igal aastal mitmeid erakordselt andekaid autoreid”.
Eesti Ekspressi rubriigis „YLÖS/ALAS” ilmus 14. detsembril 2007 järgmine „YLÖS”, „Kirikutulistamised Colorados”: Massitulistamine on tänapäeval ainus viis, kuidas maniakk saab globaalset uudiskünnist ületada. Katse-eksituse meetodil on leitud kolm mõnusat paika, kus tapmisobjekte tihedalt koos. Need on koolid, kirikud ja ostukeskused. Iga kuul, mille järjekordne peast segi läinud snaiper laseb välja ostukeskuses või kirikus, aitab säästa laste elusid koolides ning on seetõttu positiivne. Isegi kümne šoppamis- või lihtsalt usuhullu elu ei asenda ühe lapse oma, kellest võib saada uus Shakespeare, Chaplin või Dalí.”
Humanism on katse olla järjepidevalt maine ehk ajada läbi transtsendentsusele toetumata. Kuna see on võimatu, siis transtsendeerub tulevik ehk potentsiaalsus; seega on laps alati rohkem väärt kui täiskasvanu. Iga laps on Shakespeare’i võimalikkus, tavaline täiskasvanu kõigest tühjaks osutunud loteriipilet. Statistikat asendab unistus: lapse 99%-line šoppamishullupotentsiaal jääb psühholoogiliselt alla 0,001%-lisele geeniusepotentsiaalile.
Kirjandusteose retseptsioonis hakkab üha suuremat rolli määrama autori potentsiaalsus, s.t noore inimese kirjutatud mannetu käkerdis pole lihtsalt väga armetu teos, vaid võimaliku klassiku potentsiaalne esmasammuke ning see kujutlus annab sellele sära, mille varjus staažika kirjaniku keskhea teos ei vääri eriti tähelepanu: noor kirjanik on klassiku võimalikkus, aga keskealine kirjanik on luhtunud klassik; üha määravamaks saab autori iga.
Väga sümptomaatiline oli Kaarel Kressa ülevaateartiklikese pealkiri “Tulevikulootused: kas mõnest noorautorist saab kunagi klassik?” (EPL 26. II ). On sada protsenti kindel, et Jaan Kross ega Tammsaare ei saanud Nobeli preemiat, vasttärganute (isegi mudast isetärganute) puhul  aga seda öelda ei saa (vähemasti hume’iliku tõsikindlusega).
Elitarismivaen võrsub demokraatlikust vaimust, seisuse päritavust rünnati (edukalt)  loosungiga, mis käskis hinnata inimest tema teenete, mitte tema päritolu, s.t vanemate järgi (selle vaimu elust veelgi puhtam versioon ründab analoogselt bioloogilist pärilikkust ning selle idealismi jaburus ei vähenda kuigivõrd selle elujõudu).
Ses täishorisontaalsuseni nõdras humanismiversioonis saab iroonilisel kombel sünnipära jällegi määravaks, täpsemini sünniaeg. Nimelt inimest ei õilista enam see minevik, mille ees antud isendil teeneid pole (tema vanemad ja sugupuu), vaid see tulevik, mille ees tal teeneid ei ole – potentsiaalsus, (retseptsioonis) kujutletavad tulevikuteosed. Kõige kahjulikum selle tendentsi juures (koos kõige eelnimetatuga) on töö(kuse) devalveerumine, professionaalsuse kui sellise mõttetuks muutumine, staažikuse allajäämine unistuslikule lootusele. Psühholoogiliselt sarnaneb see meelsusega, mis tegi võimalikuks laenuralli ja kinnisvaramulli – mitte niivõrd kehv matemaatika, kuivõrd disproportsioneerunud lootuse ja kogemuse dialektika, kainete tulevikuprognooside asendamine fantastiliste kujutelmadega. Oluline osa on arvatavasti ka sellel, et lugemisväärse kirjanduse koguhulk ületab ka andunuima raamatutarbija lugemisvõimsuse ning midagi Tõeliselt Suurt saabki ilmuda ainult tulevikukujutlusena (ometi ajakirjandus vajab sensatsioone, ei saa ju iga aasta kireda „Omadusteta mehest” või „Võlumäest”, kuigi pedagoogiliselt oleks see väga tänuväärne).
Sellele laenavale-unistuslikule eluhoiakule vastandub olemasolevat, tehtut-saavutatut väärtustav eluhoiak, mis väärtustab täiskasvanut ehk olemasolevat rohkem kui last ehk potentsiaalsust, sest „iga täiskasvanuga hukkub terve universum, aga iga lapsukesega üksnes võimalik universum” (Mihkel Mutt, „Keerukuju”, 1985, lk 106). Kas kirjandus on kaotanud rohkem Kalev Kesküla surmaga või sellega, kui mõni maimuke otsustab-otsustas oma kirjanduslikku tähelendu ikkagi pisut edasi lükata ja enne gümnaasiumi siiski ära lõpetada? Ei maksa vist nõnda transtsendeerida tulevikku, potentsiaalsust an sich, aga et transtsendentsuseta ei saa – siis mida? Siin varjuksin jälle Thomas Manni seinlaia selja taha ja tsiteeriksin neid lohutavaid sõnu, mis ta läkitas aastal 1941 riääliti-ooperisse „Drittes Reich”: „Ükskõik kui pilklikult ja kibe-kahtlevalt inimsust ka kujutleda – kogu armetusele vaatamata jääb salgamatuks ja hävitamatuks, et ta endas kannab jumalikkuse sädet, mõistuse ja headuse sädet”.
Headus ja tarkus on küllalt transtsendentsed, ühtlasi jätavad ka vanadele eluõiguse (et mitte öelda väärikusenatukese kaduva füsioloogilise atraktiivsuse kõrvale, mida cosmondussuperstaarindus propageerib kui inimkonda ühendavat ainuväärtust) ning hoiavad arengu avatuna, sest inimene on protsess: inimloomuse võib fülogeneetilises plaanis küll muutumatuks lugeda, aga mitte ontogeneetilises: öelda, et kapsaliblika loomus on püsinud aastatuhandeid sama ei tähenda, et röövik on valmikuga identne. Võib küll vanemliku lootusega mõelda, et liblikas, mis praegusest ussikest kunagi kasvab, lendab kõrgemale kui kõik praegused ja kunagised, aga kui see mentaliteet saab ülemäära valdavaks ka avalikus sfääris, siis käib üks suur ja pidev roomamine lendamispotentsiaalsuse sildi all ja ilma igasuguse aktuaalse vertikaalita. Pealegi võib debütant lootusrikkusega säratatud kriitikat võtta kui koeproovi analüüsi ja mõelda, et kriitikute tuvastatud andekus tema eneseväljutuses on kui mendellik geen, mis determineerib vääramatult mingi tunnuse, ning piisab, kui istuda maha, süüa putru (või vatti apelsinimahlaga) ja oodata ning Suured Teosed ilmuvad sama iseenesliku mehhanismiga nagu hiljuti vinnid näkku või karvad kaenla alla ning heatahtliku lootusega vastidandatud debütant kuivabki õhinal linnaseks. Ei maksa ka unustada epigeneetikat: isegi XX-kromosoomipaar ei määra üheselt omadusi ja ka imetoredast tüdrukutirtsust, kelles särab õigusega suur lapselapse-lootus, võib saada hoopis turjakas jõmm, kui ta satub näiteks keskkonda „Ida-Saksamaa kergejõustikukoondis”.

Sarvedega peremudeleid ehk võrdõigusluse õnnetusi

 

Sarvedega peremudeleid ehk võrdõigusluse õnnetusi


Aimée Beekman, Valikuvõimalus
Pegasus, 2010. 264 lk.



1.
Mind isiklikult häirib kirjastuste potjomkinlik komme ajada raamatud röstsaialikult kohevateks riiulipinnaröövliteks (võrrelge näiteks „Olemise talumatu kerguse“ esimest ja teist trükki!), kõnealune uustrükk jääb siiski mõistlikkuse piiridesse, kuigi muutmata tähesuuruse juures on kasvanud nii raamatu pikkus, laius kui paksus. Tõsi, 208-lt 264-le lahjendatud lehekülgedest seitsmele annab väärika eluõiguse Johanna Rossi järelsõna.
Ja siis häirib mind foto kaanekujundusel; ei ole vaja sellist suurt katmata nägu esikaanele, see mõjub kirjanduslikule kujutlusvõimele kahjustavalt ja füsiognoomilistele eelarvamustele ergutavalt, aga veel rohkem häirib mind see, kui arvustuses räägitakse liiga palju raamatu kujundusest, puhtisiklikest maitse-eelistustest ning muudest teisejärgulistest ja mittekirjanduslikest kvaliteetidest. Raamatu võimet kõnetada kaasaega, tuua esile ühiskonna varjatud vaevusi ja artikuleerida inimeseks olemise ebamääraseid puhitusi pean kirjanduslikkuse osaks ja suureks vooruseks ning seepärast ütlen veel enne sissejuhatavate pisivirinate lõppu, et Aimée Beekmani „Valikuvõimalus“ on väga hea, lugemist ja kaasamõtlemist vääriv raamat. Arutlus selle romaani kunstilise teostuse ja retseptsiooni ajaloo üle, millest antakse järelsõnas põgus ülevaade, siin käsitlust ei leia.
Edaspidi katsun igasugust isiklikkust vältida, kuigi pean arvestama, et oma paratamatu soo tõttu ei saa ma (vast vähemalt mõne lugeja silmiski) täielikult vältida sperma solvunud epifenomeni ideoloogiliselt kahtlast positsiooni.
Samuti pean vastuvõetamatuks arvustada elusoleva autori teost anonüümselt (nt sootunnusteta pseudonüümi taha varjudes).

2.
„Valikuvõimalus“ algab sellega, et peategelane, 29-aastane vallaline Regina, näeb tänavalt vaateaknasse kiigates ühte oma sõbrannat kaupluses keskealiselt käitumas ning teda tabab reflektsioonipuhang, mis lööb pöördumatult mõradesse tema minapildi lüürilise kookoni: „Vara veel, püüdis ta endale kinnitada. Hetk hiljem käis temast oluline äratundmine värinana läbi: mis vara! Oma ea vastu sõdida ei saa. Kulunud vanatüdrukud, need nad on, ja ei maksa luua illusioone“ (lk 8). Probleemide, õnnetuste, kriiside korral on kaks väga üldist leevendusstrateegiat: kas püüda muuta enese meeleseisundit või püüda muuta asjaolusid.
Esimest võiks tinglikult nimetada muusiku teeks ja teist inseneri teeks. Mõlemal variandil on oma puudused ja voorused. Kui majal hakkab katus läbi laskma, siis on ehk remonti teha mõistlikum kui komponeerida kurblik bluusilugu „Sajab vihm jälle mu voodisse“, ent surnud lemmiklooma mutrivõtme ja epo-liimiga tagasi ei too. Insener ammutab energiat peale hakkamiseks sokraatilisest optimismist, muusikul aitab olukorraga leppida tragöödia ilust kostuv metafüüsiline lohutus.
Siis on veel lapsukesed, nemad hakkavad jonnima ja jalgadega trampima. Neid nimetan ma siin õiguslasteks. Õiguslane ei võta kätte ei kitarri ega haamrit, vaid istub märjal voodil, käed rinnal vaheliti, põrnitseb tigedal pilgul laest tilkuvat vett ning korrutab vihase nõudliku häälega: „Mul on õigus kuivale voodile! Eluase on inimõigus!“; kuiva ja päikselise ilmaga toob õiguslane külmkapist süüa, vaatab aknast välja ning teavitab tajuvälja sattuvate iluvigade korral nende tungivat õigust kaduda; näeb hüljatud koerakest ja annab sellelegi lahkelt õiguse ninaesisele ja peavarjule, tihti ta vaimustub endast ja satub omamoodi eufooriasse, siis jagab ta õigusi nagu Kingpool jäätist – „Kõigile! Ja kirssidega!“ – õiguse olla nõrk, õiguse olla loll, õiguse olla seksikas, õiguse olla autu jne. Pahurama tujuga käratab mõne hüüdlause, näiteks „erinevad, aga võrdsed!“ või prahvatab vastuvaidlemist mittesallival toonil, et „inimene on loomult hea!“. Eks õiguslasedki lahenda probleeme, aga ainult siis, kui vanemad on kodus ja kuulekad. Ja olemas.

3.
Regina kriis saab alguse küsimisest oma elu sisu järele: „Ta vajutas ükshaaval sõrmi pihku, loetles põhitegevusi, mis praegusel ajal täitsid ta päevi, et ühtekokku moodustada see ainulaadne ning kordumatu, mida nimetatakse inimese eluks.[...] kõik tundus ühesugune kribu-krabu, sõbratarid, külaskäigud, ekskursioonid, kino ja teater, suhtlemine telefoni teel, raamat enne und, öölambi lüliti klõpsatus. Juhumehed, baarid, restoranid, tagasihoidlikud annused alkoholinarkoosi, et aeg-ajalt esiletikkuvat soovi – hundina ulguda – kuidagiviisi summutada.“(lk 46-47)
Regina pole õiguslane, ta oli seda küll olnud („Regina oli enesele korduvalt toonitanud: ma olen teeninud välja õiguse elada oma mõnuks“(lk 45)), aga nagu öeldud, romaan algabki sellest olekust välja kasvamisega. Muusiku tee sellise situatsiooni puhuks on pakutud menuseriaalis „Seks ja linn“. Johanna Ross kirjutab järelsõnas: „Kattuvus on väga suur, telesarja kangelased tegelevad täpselt samade asjadega. Nendegi õhtud mööduvad telefonitsi üksteisega lobisedes, kõrtsidest-baaridest mehi koju lohistades ja alkoholi juues; nemadki on meeste puudumisel loonud „pseudoperekonna“ – ent niisugust elustiili väärtustatakse kõrgelt ja kuigi aeg-ajalt kõlavad nukramad noodid, pole mingisugusest hundina ulgumisest juttugi“ ja kindlasti on seriaali tegelased kujutatud positiivsetena. „Seks ja linn“ ei ürita muuta olukorda, vaid meeleseisundit, see püüab veenda, et selline (vallaline) elustiil ongi kõige lahedam asi üldse ning eksistentsiaalse problemaatika non plus ultra ongi igavesti taastulev probleem: mida seekord toppida jalga ja nende vahele?
Elustsenaarium „Seks ja linn“ Reginale ei sobi, sest tal „oli üks parandamatu viga küljes: teda piinas üha enam mõte, et elul peab olema ka suurem sisu. Ürgsetest aegadest peale olid naised ennast teostanud laste kaudu. Miks mitte ka tema? Siinkohal ring sulgus. Kust võtta lastele isa? Ta ei tahtnud, et tema lapsele öeldaks: hunt on su isa. Vallasema staatus Reginale ei sobinud, mitte et ta oleks kartnud lapsega tüdruku kuulsust. Hoidku teised oma eelarvamused endale. Paraku oli ta oma pedagoogilise praktika jooksul palju kordi näinud kurbi väikesi vanainimesi, kes pingsalt juurdlesid ühe probleemi kallal: miks pole minul täielikku perekonda nagu teistel? Ise orvuna üles kasvanud, soovis Regina oma lastele terviklikku kodu.“ (lk 91)
„Enamik vanatüdrukuid ootas oma printsi ja laskis päevadel voolata. Regina polnud nii naiivne, et imele loota“ (lk 67)
Muusiku tee laidab ta maha: „ei maksa luua illusioone“, ammugi ei turgata talle pähe paraadi väärt mõte, et tal on (või vähemasti peaks olema) kaasasündinud õigus sigimispartnerile. Regina valib inseneri tee ning otsustab aktiivselt sekkuda oma saatuse kujundamisse. Siin lähtub Aimée Beekman romaanikirjanikule sobivast põhilise eetikast ning loob pikemata Reginale võimaluse teha oma elus kannapööre: ta tädi pärandab talle ühes alevikus maja ning seal samas on ka töökoht saadaval. Regina ei ole millegagi seotud, ta võib vabalt sinna kolida. Nüüd jääb komplektist puudu ainult lapsed ja ... .

3.
Kirjastuse kodulehel olevas tutvustuses seisab: „„Valikuvõimalus” mõjutas tervet põlvkonda naisi, esitades väljakutse senisele abielumudelile.“
Milles see väljakutse siis seisis? Selles, et Regina tegi selge eristuse mehe (st abikaasa) ja laste isa vahel ning seejärel lõi viimase veel kord lahku laste bioloogiliseks isaks ja sotsiaalseks isaks, lihtsamalt öeldes: nende sigitajaks ja kasvatajaks.
Traditsiooniline pereideaal näeb ette, et need kõik need funktsioonid on koondunud ühte lihalikku isikusse, kes on siis korraga mees (elukaaslane), sigitaja (bioloogiline isa) ja kaaskasvataja (sotsiaalne isa). Aeg ja olud aga sellist õnnelikku kolmekordset kattumist Reginale ei võimalda: ühtki sellist isendit kohe kuskilt ei paista ja Reginal on juba kiire.
Esimene kategooria – mees – on romantiliselt kõige koormatum ja võib oma cartlandlikumates liialdustes koondada üheks Hr Õigeks kõik isashüved, mis jäävad miljonärivõsu sitkete musklite ja Tõelise Hingesuguluse vahele (tingimused, mis peavad olema täidetud, et Printsess teda tingimusteta armastaks). Meest Regina ei vaja, ta ei otsi ei materiaalset tuge ega võrdset vestluskaaslastki. Samuti ei looda Regina leida isendit, kes ühendaks endas sigitaja ja (kaas-)kasvataja ning Beekmani kirjeldatud mudelis saavad siin otsustavaks sigitajale esitatud eugeenilised kriteeriumid. Bioloogiliste isade (kolm last, kolm isa) valikul on Regina üpris hoolikas, isade tausta uurides ei kohku ta tagasi isegi kasutamast tutvusi meditsiinisüsteemis ja see on väga suur risk, sest võimalus saladuse paljastumiseks kasvab väga palju, kuid nii tekib tal juurdepääs ka mitteavalikele isikuandmetele: ta saab kontrollida, et isakandidaat poleks arvel psühhiaatriahaiglas jne. Ametliku abikaasa leidmine pole kuigi suur probleem, siin on Regina kõike muud kui pirtsakas: ta võtab enam-vähem esimese käeulatuses oleva vaba mehe, kelleks osutub pehme loomuga külajoodik Ants.
Regina eetilisus avaldub eelkõige suhtumises lastesse, ta tahab, et need ei oleks terved, heade pärilike eeldustega ja et neil oleks terviklik perekond st ka isa, kes nendega tegeleb. Regina põhiline patt, millest ka raamatu kandev kõlbeline konflikt, seisneb selles, et ta teeb Antsule kolmekordsed sarved ja lisaks veel see, et teeb kolm meest nende endi teadmata lapse võrra isamaks. Lastele valetamisest esialgu numbrit ei tehta.

4.
Väidan, et Regina/Beekman on suhteliselt konservatiivne. Esiteks seetõttu, et muudatus traditsioonilises peremudelis on väga väike. Ühest küljest teeb ta justkui väga suure järeleandmise: ta ei nõua mehelt-abikaasalt suurt vaimu/hinge/staatust/rahakotti, ent ometi sobitub Ants sellesse eksperimentaalsesse pereloomesse üpris ideaalselt, kusjuures seda spetsiifilist ideaalsust määratlevad omadused tunduvad iseärnis haruldased, eriti komplektina.
Nimelt Antsule meeldib aias toimetada, viljapuid ja põõsaid hooldada, ta hoiab peenrad korras, toob värske köögivilja lauale; kui joob, siis ei hakka märatsema, vaid jääb vaikselt tuttu ja NB!:
„Rõõmuga oli Regina jälginud laste kasvavat kiindumust Ants Pamplisse. Laste usaldus oli omakorda Antsu tema enese silmis tõstnud. Viimasel ajal oli mees kiirustamisi töölt koju tulema hakanud, et aga jõnglaste seltsi olla. Talle pakkus lõbu lastele uusi mänge välja mõelda, hiljuti oli ta neile aianurka muruplatsile telgi üles seadnud – möllaku seal kuidas jaksavad – oma tuba, oma luba. [...]
Õnnelikul kombel oli Ants siiani mõneti infantiilseks jäänud, imepäraselt oskas ta väikeste laste soove ära aimata ning neile rõõmu valmistada. Sedasama ei saanud Regina enese kohta öelda: ta oli harjunud õiendama arukasse ikka jõudnud õpilastega ja nüüd ta ootaski, millal põngerjad niipalju kasvavad, et saaks nende vaimset palet kujundama hakata. Ei olnud nad Antsuga milleski kokku leppinud ega suuri sõnu teinud, aga ometi teadis kumbki oma rolli laste kasvatamisel. Antsu hooleks jäid muinasjutud, päkapikud, lumememmed, koopad, lõkked, telgid – see lihtsameelne maailma, mis koolieeliku vaimustusest judisema paneb. Regina pidi teatepulga üle võtma siis, kui jõuab kätte aeg laste mõistuse arendamiseks.[...]
Ka Antsu vanavanemad aitasid laste eest hoolitsemisel omal viisil kaasa, ühtepuhku vedasid nad armsate pisikeste jaoks korvide kaupa toidukraami ning hoidiseid kohale. Maja keldriruumid nägid välja nagu musterpanipaikade pildid naisteajakirjas.[...]
Loomulikult piirdusid Regina enese teened kõige selle puhul vähesega: tema oli lapsed ainult ilmale toonud.“ (lk 208-210)
Viimases lauses tuleb see eriti hästi välja. Teen illustratiivse muudatuse:
Loomulikult piirdusid Reginaldi enese teened kõige selle puhul vähesega: tema oli lapsed ainult sigitanud. Aga temalt oli suguvõsa maja, kuhu ta nooriku oli toonud, ja tema vaimne loomus. Anita oli vaikne ja tasane, korralik naisterahvas, kes teadis suuri sõnu tegematagi oma kohta: hoidis aia korras ja tegeles lastega. See sobiski Anita loomusega rohkem, sest [nagu kõik naised] oli ta ju mõneti infantiilseks jäänud, mistõttu aga ta nii imepäraselt oskas väikeste laste soove ära arvata ja neile rõõmu valmistada. Anitale jäi see lihtsameelne maailm muinasjuttude ja kodu-mängimisega, Reginald pidi teatepulga üle võtma siis, kui jõuab kätte aeg laste mõistuse arendamiseks, aeg kujundada nende vaimset palet.
Beekman ei suuda pakkuda alternatiivi hierarhilisele peremudelile, ta lihtsalt teeb võrrandis väikse ja mugava asenduse ning paigutab Regina sellele kohale, kus traditsiooniliselt on olnud kodu-patriarh ning kirjeldab tulemust idüllilisena. Raamatus see idüll küll kestma ei jää, aga seda muudel põhjustel.
Praktiliseks probleemiks jääb võrrandi teine pool: kust leida nii perfektset isast kodukana? Söandan arvata, et sellised mehed on veel kordades haruldasemad kui traditsioonilisse peremudelisse sobivad kolm-ühes-isendid.

6.
Teine põhjus, miks Beekmani võib pidada konservatiivseks, on toetumine inimloomusele, teatavale sisemisele etteantusele, millega kangelanna on sunnitud arvestama. Teadupärast peavad tänapäeval isegi meditsiinitegelased olema äärmiselt ettevaatlikud essentsialistliku ja normatiivse sõnavara kasutamisel, sest allergilisematel õiguslastel võib ainuüksi nende sõnade peale kõrgeneda pulss ja subjektiivne õiglustunne, harvad pole ka juhud, mil ilmnevad moekamad hüüdlaused ja loosungid, rasketel ja eskaleeruvatel juhtudel võib vallanduda lausa demonstratsioon või paraadihoog, mis võib nakatada kogu ühiskonna vähem-immuunset kihti (eelkõige noored) ja paisuda nõnda epideemiakski.
„Regina oli ennast pidanud isepäiseks, tegi mis tahtis, vahetas armukesi, ei hoolinud tabudest, hülgas hea tooni normid, taunigu teised tema kõlvatust – ükskõik. Kõige agaramad hukkamõistjad kardavad ise sõltumatult elada,“ meenutatakse olnud bravuuri ja jõutakse essentsialistliku tõdemuseni, et „ju pole inimene looduse poolt seadistatud elama ainult iseendale.“ (lk 44-45)
Regina võrdlus Raskolnikoviga on kindlasti põhjendatud. „Maha eelarvamused! Selle loosungi järgi oli Regina ise elanud“ (lk 22) „Vanasti kuulatati südametunnistuse häält, nüüd on mõistuse prioriteedi ajastu“ (lk 48). Nagu Raskolnikovgi surub Regina mõistusega alla nii mõnegi „eelarvamuse“, misjärel teda tabab ootamatu kokkupõrge oma sisemise loomusega. Regina enesevägistamised ei võta küll nii fataalseid mõõtmeid kui Raskolnikovil, kuid ebameeldivalt tuleb tal üllatuda siiski, näiteks ei suuda arutlev mõistus leida põhjendust, miks ainult mehed abiellumisel initsiatiivi võivad üles näidata: „Võib-olla peaks meeste-naiste suhete kiire muutumise ajastul nii mõnedki kehtivad postulaadid ümber hindama? [...] Eelmiste ajastute tavad on ammu aegunud, paljudes perekondades on naised tegevjuhiks kujunenud. Miks ei tohiks naised meestele abieluettepanekuid teha? Nad võiksid ju mehi samal viisil jälitada ning piirata nagu kunagi mehed naisi; neil oli kõik olemas selleks, et tulevast laste isa meelitada oma kindla ning jõuka elujärjega, niisamuti kõlvanuks toonitada oma silmapaistvat ühiskondlikku positsiooni. Kuna haritud naisi on rohkem kui haritud mehi, kuluks meestel naiste poole imetlevalt alt üles vaadata, et aeg-ajalt heldinult laliseda: kallim kust sina seda kõike tead? Sageli näitasid naised ennast meestega võrreldes ettevõtlikumate ning julgemate inimestena, siit edasi oli õige pisuke samm perekonnasuhete kardinaalse teisenemiseni. Kui keskajal kasutasid mehed abielu puhtuse nimel oma naiste vaoshoidmiseks voorusevööd, siis uuemal ajal võiksid naised teha meestele sundkorras alkoholivastaseid kaitsesüste, et valve alt pääsenud elukaaslane säilitaks inimese näo.“(lk 91-92)
Mõeldud, tehtud. Regina teeb Antsule abieluettepaneku, ent „pärast kodus haihtus tuimus“ ja „tol õhtul Regina jälestas ennast ega tahtnud teist korda seesugust värdjalikku situatsiooni läbi elada“ (lk 98) st pärast mõistuslikult korrektse plaani elluviimist tabab Reginat ootamatu enesejälestus.
Ühtlasi sobib toodud tsitaat veelkord illustreerima seda, et hierarhilisele peremudelile ei pakuta alternatiivi, vaid lihtsalt vahetatakse kohti selle sees: hoopis mees võiks „naiste poole imetlevalt alt üles vaadata“ ja naised „võiksid ju mehi samal viisil jälitada“, „meelitada oma kindla ning jõuka elujärjega“ jne.
Ühe võimalusena võiks siin näha Beekmani püüdu tekitada hierarhiliste asetumiste suhtes äratõukereaktsiooni, kuid see oletus ei tundu kuigi veenev, sest Reginal õnnestub luua hierarhiline idüll ning selle idülli purunemine pole kuidagi seotud hierarhilisusega või mehe-naise klassikalise rollijaotuse ümberpööratusega.

7.
Probleem: prostitutsioon alandab (seal töötavaid) naisi. Siin on kaks peamist suunda selle probleemi lahendamiseks. Esiteks inseneri tee: muuta ühiskondlikke suhteid ja institutsioone ning kaotada prostitutsioon; teiseks muusiku tee: kaotada alandus st muuta prostituutide (ja ühiskonna) meeleseisundit. Mõlemal suunal on ka lapsukesed st õiguslased, kes peavad oma žestikuleerimist piisavaks lahenduseks, muusikute lapsed teatavad, et „Naisel on õigus oma keha müüa!“ ja inseneride lapsed teatavad, et „Naisel on õigus väärikale elule ja prostitutsioon on eo ipso naise õiguste rikkumine!“ ning lähvad siis tihti omavahel kisklema. Inseneride ponnistused selles vallas on ikka aeg-ajalt meedias vilksatanud, viimasel ajal võib täheldada ka muusikuliku lähenemise aktiivsust, seda eelkõige televisioonis, enesemüümist vääristavate riäälitišõude kõrval jooksis hiljuti ühes Eesti telekanalis draamasari „Bordell 232“, mis „on ülesehitatud sarnaselt haiglaseriaalide või mis iganes töökollektiivi tegemisi kajastava sarjaga. Vahepeal lahatakse isiklikke suhteid, vahepeal tehakse tööd. Haiglaseriaalis tuleb lahendada keerukas haigusjuhtum, „Bordell 232-s“ on aga tööks seksuaalteenuste pakkumine. Eelmises osas oli teemaks lateks ja sadomaso; ka pakkusid kaks sooja ja südamlikku naisterahvast tipptasemel teenust invaliidile. Töö nagu iga teine, raskused tuleb ületada ja töö ära teha. Sari ka idealiseerib lõbutüdruku ametit. Need kuus naist ei ela halvasti. Neil on raha ja ilusad elamised. Naised näevad välja ilusad ja enesekindlad. Neil on kenad riided. Kuus portreteeritavat lõbunaist on säravad, enesekindlad ja targad. Aga — nende töö on raha eest seksimine.“1 Tsitaat pärineb Ester Vaitmaalt, kes „ei suuda ära imestada, miks [ta] ei ole veel kuskilt kuulnud, et keegi pädev meediakriitik ütleks välja: tegu on ju täiesti haige nähtusega.“2
Regina peab ennast tugevaks naiseks, keda ühiskondlikud eelarvamused ja hukkamõistud ei kõiguta, abikaasat tahab ta eelkõige seetõttu, et „oma pedagoogilise praktika jooksul [oli ta] palju kordi näinud kurbi väikesi vanainimesi, kes pingsalt juurdlesid ühe probleemi kallal: miks pole minul täielikku perekonda nagu teistel?“(lk 91). Regina valis selle probleemi lahenduseks inseneri tee ja komplekteeris täieliku perekonna; nüüd leiab üha suuremat kasutust ka muusiku tee st meeleseisundi muutmine selles asjas. Taolisele lahendusele apelleerivad ka lapsendusõigust taotlevad homoõiguslased, kui lapsendusteema juures mainitakse lapse võimalikku häiritust progressiivselt erineva-aga-võrdse peremudeli suhtes – tuleb muuta ühiskonna ja lapse meeleseisundit selles suhtes. Inimloomus on kahtlemata paindlik ja meeleseisundid erinevate moraali puutuvate asjade suhtes üpris laias vahemikus muudetavad, aga vaevalt, et päris piirideta. Kujundlikult väljendudes: ma ei usu, et Nietzsche oleks välja kannatanud hobuse peksmist ka siis, kui seda oleks tehtud Wagneri parimate teoste saatel.

8.
Ajakirja „Looming“ selle aasta veebruarinumbris ilmus Maarja Kangro jutustus „48 tundi“. Selles jutustuses käsitletavad teemad on „Valikuvabaduse“ omadega sedavõrd kattuvad, et jutu pealkiri võiks olla ka „Valikuvabadus 30 aastat hiljem“. Osa probleeme on kadunud, osa on süvenenud, osa on juurde tulnud ning nende muutuste põhjal võib ehk ühtteist arglikult üldistadagi. Ka Kangro teose peategelane T.T. jõuab umbes samas eas äratundmisele, et ilma lapseta ikka ei saa ning viitab siin samuti oma sisemisele loomusele, tõsi, ta ei tee nii võimast üldistust nagu Regina („ju pole inimene looduse poolt seadistatud elama ainult iseendale“), vaid piirdub enesele osutamisega ning ühtlasi tunnistab ajastu moraali kohaselt („loomulikult“) alternatiivide samaväärset eluõigust: „Loomulikult toetasin ma igati ka nende naiste otsust, kes ei kavatsenudki last muretseda. Vahel mõtlesin ma, kui hea oleks olla üks neist. Aga ma ei olnud.“ (lk 155)
T.T. probleemid on eelkõige insenertehnilised, mitte moraalsed. „Muidugi olin ma pikalt rasestumist vältinud. Aga veidi enne kolmekümneseks saamist polnud ma enam tahtnud seda edasi lükata ja olin nüüdseks üritanud last saada mitme mehega. Arstid kinnitasid, et kõik on korras, polnud mingit põhjust, miks seda poleks pidanud juhtuma. Aga seda ei juhtunud. Ja ma läksin üha enam ärevusse; [...] iga uus tsükkel tundus mulle „viimase võimalusena““ (lk 154) ja jutustuse tegevustiku moodustabki sigitaja hankimine 48 tunni jooksul (kaks rasestumiseks kõige sobivamat päeva ovulatsioonitsüklis, mille alguse ta just testiga kindlaks tegi). Sellest, kas sigitaja on abielus või (püsi-?)suhtes või alles poisike vms, end häirida ei lasta, küll aga muretsetakse suguhaiguste ja sigimispartneri geneetilise potentsiaali pärast. Samuti ei tõstatu küsimus, millises peres peaks laps kasvama, kas tal peaks olema (meessoost) kaaskasvataja vms.
T.T. astub mitu suurt sammu kaugemale kui Regina. Nagu Reginagi tõmbab T.T. mingite ebamääraste tunnete tõttu ratsionaalsust koomale, aga T.T. eemaldub „eelarvamustest“ ja loomulikkusest veelgi kaugemale ja tõmbab piiri alles kunstliku viljastamise ette: „kartsin, et see mõjuks emotsionaalselt rusuvana. Mõte, et isegi sigitushetkel oled sa täiesti üksi (olgu, koos meedikutega, aga kas see siis loeb) ega saa tulevase lapse bioloogilist isa oma käega puudutadagi, tundus kuidagi väga kurb.“ (lk 155). (Söandan üldistada, et ka enamusele meestest pole võõras see veider sentimentaalne kihk olla oma laste tegemise juures isiklikult kohal.)
Mis suunas astub T.T. mitu suurt sammu kaugemale kui Regina? Kui teraselt kuulatada, siis võib tundlikum kõrv tabada kultuuri arhailisemast sügavikust, kuskilt Pärdi ja Noole vahelt, kõmisemas prohvetlikku häält: see on loomastumine!
Tõsi, loomastumine, aga see pole kuigi täpne, taksonoomiliselt korrektsed alternatiivid – seenestumine ja taimestumine – on äärmuseni marginaalsed (seenestumine ahvatles mõneti Jaan Oksa, tuntud on Uku Masingu taime-imetlus ja mõningate bio-öko-utopistide päikese käes peesitavad klorofüllised unelmad). Kui sotsialistid-kommunistid tendeerivad ühiseluliste putukate (termiidid, mesilased, sipelgad jt) elumudelite suunas, siis Regina ja veel rohkem T.T. tembivad seda mõistuslikku igatsust soojaverelisuse ja isikliku paljunemistungiga. Mõlema suurimaks insenerlikku lahendust nõudvaks probleemiks on kvaliteetse sperma hankimine. T.T. laseb end siin eelarvamustest veelgi vähem segada ja ilmutab ka teoretiseerimises märksa suuremat tehnilist taipu:
„„[...]Ma ei jõua ikka ära oodata, millal seatakse sisse naistele mõeldud lõbumajad. Kus töötaksid ilusad, terved, kontrollitud perekondliku anamneesiga mehed, kes võiksid olla naistele ühtlasi elavateks spermadoonoriteks. Ammu oleks aeg.[...] See peaks olema legaalne. Spermadoonorid, keda saab füüsiliselt katsuda.“
„Oioi, ma juba kujutan ette, milline kisa tõuseks. Isade emotsioonid...“
„Nad oleksid ise õilsalt selleks nõusoleku andnud.“
„Et kuidas laps sünniks siis inimkaubandusest!“
„Hmh, mis kaubandusest... No ikka vähemalt heategevuslikust kaubandusest. Kusjuures kaubandussuhted pole üldse need kõige hullemad. Nendes on midagi mõistlikku. Midagi turvaliselt ratsionaalset.““(lk 162)

9.
Seda mudelit, mille suunas nihkub Regina ja rohkem T.T., on teadlaste poolt kõvasti edasiarendatud ja täiustatud ning ka väga edukalt ellu rakendatud; samuti on leidnud elegantseid insenertehnilisi lahendusi kvaliteetse spermaga viljastamise probleem. Maamajandusteavet koondavast infoportaalist PIKK võib lugeda: „Lehmade kunstlik seemendamine on tänapäeval kõige tõhusam seemendamise viis. Sel puhul on vaja üleval pidada tunduvalt väiksemat arvu sugupulle kui loomulikul paaritamisel. See säästab nende pidamiskulusid ning sugupullidena kasutatakse väga kõrge väärtusega tõuloomi.
Loomulikul paaritusel tuleb üleval pidada üks pull 50 lehma kohta, kunstliku seemendamise puhul saab ühe pulli spermaga tiinestada aastas keskmiselt 600...700 lehma, kuna kasutatakse lahjendatud spermat. Sügavkülmutatud sperma kasutamisel, mis on praegu levinud sperma konserveerimise viis, isegi üle 10 000 lehma.“3
T.T. irratsionaalne sentimentaalsus (tahtmine spermadoonoreid käega katsuda) kahandab mudeli efektiivsemaid rakendusi märgatavalt, see on siiski oluline vahe, kas üks sugupull 50 või 10000 lehma kohta. See on muidugi liialdav lahmimine, sest liikide vahelisi mudeleid ei saa nii üks-üheselt üle kanda. Näiteks Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli Eestis lehmade (Bos taurus) keskmine praakimisvanus 2005. aastal 6 aastat ja 6 kuud, emastel inimestel (Homo sapiens) tundub see (kõnealuste kirjandusteoste põhjal üldistades) kuskil 30 ja 40 eluaasta vahel ning seda nimetatakse kriitiliseks eaks, nii Regina kui T.T. lähevad selle ea aimduses ärevaks. Ka Janek Mäggi pakkus hiljuti emase Homo sapiensi praakimisvanuseks 30 eluaastat.4
Ma arvan, et see polegi niivõrd juhus, et üks päevakajalisim ja olulisim nüüdiskirjanik – Michel Houellebecq – on agronoomiharidusega. Tema naistegelased on üpris eneseteadlikud ja sooritavad “teatud ikka” jõudnuna enesetapu, sest on kaotanud ainsa kapitali, mis farmistunud maailmas maksab – välimuse ja nooruse.
Lehmade (Bos taurus) praakimise peamiste põhjustena toob Jõudluskontrolli Keskus välja udarahaigused, ahtruse, ainevahetushaigused ja jalgade haigused. Need on üpris analoogsed neile, mida kirjeldab Houellebecq ja fašistlike lehmade (Homo sapiens) esindushäälekandja „Cosmopolitan“. Udara- ehk rinnaprobleemide puhul pakutakse Homo sapiensile lahendusi kirurgilisest sekkumisest ja silikoonviimistlusest erinevate serveerimistehnikateni, samuti on väga päevakajalised erinevad ainevahetushäired (anoreksiast ja buliimiast rasvumiseni), nendega seotud dieedi ja söödaprobleemid ning probleemid jalgadega (tselluliit, veenilaiendid, jämedus, kõverus jne.)
Tundub, et T.T. praakub välja ahtruse tõttu ja me võime ta unustada sama ärasaaterepliigiga, millega punktistab Kätlin Kaldmaa Antsu temaatika: „Eks tahtnud ju kuldsete kätega meeski lapsi saada.“5

10.
Beekmani romaani tutvustades kirjutab Kätlin Kaldmaa: „minu arvates on “Valikuvõimalus” eesti kirjanduses kõige naisemeelsem romaan. Jah, olen isegi ämmaga selle raamatu alusel eetikast ja südametunnistusest ja muist valupunktidest kõnelenud, aga enda juurde ma jään ja peategelase valiku kiidan kõigel häälel heaks.“6
See täisjaatus naise käitumisele fašistliku lehmana ilmestab eelkirjeldatud tendentside aktuaalsust ja elujõudu. Minu arust Beekman seda ei jaata, Reginal hakkab „ääretult kurb ja kõle“, kui ilmneb, et „ta lastele olid juhtunud seesugused isad, kes oma lihastest järeltulijatest põrmugi ei hoolinud.“(lk 252)
T.T.-d see ei häiri ja tema kujutluses sugupullid (Homo sapiens) „oleksid ise õilsalt selleks nõusoleku andnud.“
Tundub, et veiste (Bos taurus) puhul on see küll nii. Kehtna seemendusjaama laboratooriumi juhataja Peeter Padrik võrdleb mehe ja sugupulli elu üpris sarnaseid võrdluspunkte kasutades:
“Pullidel on seemendusjaamas tunduvalt parem elu kui meestel turvakodus. Regulaarne suguelu, kindel päevarežiim, täisväärtuslik sööt, puhas küljealune, korrapärane tervisekontroll, ning põhiline – ei pea muretsema oma järglaste heaolu pärast.”7

11.
Valestimõistmiste vältimiseks rõhutan, et kõnealuse tendentsi jaatajaid fašistlikeks lehmadeks nimetades ma ei sõima, vaid olen keelekasutuses võimalikult täpne. Kommunistid-sotsialistid tendeerivad ideaalina ühiselulist putukat ja see on kaugelt räigem perverssus, mida püüda inimloomuse kallal korda saata, ent kultuurilistel põhjustel on juhtunud nii, et nt ei mesilaseks ega sipelgaks nimetamine tundu solvav.
Pealegi suundumine fašistliku lehma poole on paljus väestatud moraalset laadi jõududega. „Oleviku seisukohalt võis ta valikul ju mõnevõrra kahtlane väärtus olla, aga tuleviku seisukohalt oli see ainuõige. Tuleviku, seega ka laste seisukohalt. Põhimõtteliselt hoolitses ta ju inimeste eest, keda veel olemaski polnud ja see hoolitsus – seega ka valik – oli omakasupüüdmatu,“ õigustab Kätlin Kaldmaa Regina käitumist. Eugeenika looja Francis Galton rõhutab pärilikkusest rääkides, et „meie kohus inimkonna ees on uurida selle mõju ulatust ning talitamata ülekohtuselt meie endi vastu, kasutada seda viisil, mis oleks Maa tulevastele elanikele kõige kasulikum.[...] Missuguse plejaadi geeniusi võiksime saada, kui inimrassi parandamisele kulutataks kasvõi kahekümnendik sellest, mis kulutatakse hobuste ja kariloomade tõuparanduseks![...] Maailma nõrgemad rahvad peavad paratamatult andma teed inimkonna õilsamatele esindajatele“8 nagu Antsu geenid peavad paratamatult teed andma Regina mõõdupuu järgi suurema eluõigusega isendite geenidele. Ja et mitte unustada mainimast vana head Hitlerit, siis ega temagi enda isiklikke rassiomadusi parandanud, ikka tulevaste põlvede.
Fašistlike lehmade farmi-ideaal privatiseerib XX sajandi alguse eugeenilised ideed ja otsused. T.T. saab sellest väga hästi aru: „mis hirmus Blut-idee, isegi kui Boden jäi kõrvale! [...] Õigupoolest oli küsimusele, miks sa just oma last tahad, raske vastata ilma viimaks bio-essentsialismi või ego-eugeenikasse langemata või võimutahet mängu toomata.“ (lk 155)
Kui XX sajandi riiklike tasemete eugeenikas oli eluõiguse üle otsustaja see, kes valdas relvi, siis mikrotasandi eugeenikas on selleks munarakkude valdaja.
Nagu öeldud, on bioloogilises mõttes fašistlike lehmade ideaal palju realistlikum kui kommunistlik-sotsialistlik sipelgapesa, kuigi ka see idee pole sugugi surnud. Sipelgapesa ideaali poole pürgides takerdub ühiskondlik progress naise sünnipärase küündimatuse taha – ühtegi emasipelgale ligilähedasegi sünnitusvõimsusega superema pole Homo sapiensil lihtsalt kusagilt võtta; isaste Homo sapienside seemendusvõimsusest kasutatakse aga kaduvväikest osa. Houellebecqi bioloogiline utoopia („Elementaarosakestes“) jääb patriootlikult Prantsuse revolutsiooni sotsialistlikele ideaalidele – sipelgapesale – truuks. Lunastus tuleb valgustuse vaimus st teaduslik ja superema luuakse laboratoorselt, loobutakse seksuaalsusepõhisest paljunemisest ja vendlus luuakse geneetiliselt, sest „just see sama geneetiline individuaalsus, mille üle me mingi traagilise eksituse tõttu nii naeruväärselt uhked oleme, ongi enamiku meie hädade põhjustajaks“9. Tõepoolest, sipelgapesas töötab õve õve kõrval rõõmsas ja vilkas üksmeelsuses ja rivaalitsemisest pole haisugi. Houellebecq on vähemasti selles mõttes taiplik, et ta saab aru, et sipelgapesaliku elukorralduse jaoks tuleb inimliik fundamentaalselt ümber teha.

12.
Ma vähemasti loodan, et esimene asi, mis fašistlike lehmade ideaali puhul silma torkab, on see, et enamus isaseid muutub ülearuseks. Ka veisel (Bos taurus) on isaste ja emaste järglaste vahekord sünnil võrdne, ent farmis saavad neist omakorda elu- ja soojätkamisõiguse üsna vähesed isased, enamuse isaste saatuseks on lühike viljatu elu, rolliks käntsakas liha ja vorst.
Teine asi, mis teeb farmi-ideaali võimatuks, on see, et (praeguses inimühiskonnas) on ka isased valivad ja mobiilsed ning ka emased on sunnitud omavahel ägedalt konkureerima, eriti ja eelkõige neis valdkondades, mis puudutavad mittespermalikke isashüvesid. Näiteks Anu L. kirjutab Delfi Naistekas, et tema ja nii mõnigi tema sõbranna on üsna häiritud sellest, et nende tõupullid (Homo sapiens) „on parematele seemendusväljadele läinud“ ja ühtlasi ilmutab mõningat insenerlikku leidlikkust: „Mina olen aga lahendusi otsiv ema ning mul on ka väike ettepanek olukorra muudatuseks. Mina sulgeks kõigi alimendivõlglaste meeste seemnejuhad seniks, kuni nad laste ees võlad klaaritud saaks.“10 Veisefarmis oleks selline nõue täiesti absurdne.
Veisefarmis on lehmadevahelise võrdsusega lood hästi, seal on väline võim, kes kogub parimalt tõupullilt sperma ja jagab selle võrdselt kõigi emaste vahel, igaüks saab viljastava doosi. Eks liigu ka T.T. unelmad selles suunas (lõbumajas ju klient valib). Fašistlike lehmade farmis võiks sellesse rolli panna riigi. Riik kogub sperma ja jagab kõigile naistele.
Seal, kus veisefarmis on võrdsus, on praeguses inimühiskonnas hoopis vabadus.
Praegu peab iga fašistlik lehm (Homo sapiens) ise sperma nimel suguõdedega konkureerima. Ja oo, see ei ole kerge! Seda konkurentsisituatsiooni on täiesti kohane nimetada hüsteeriliseks.

13.
Susan Sontag kirjutab essees „Vaimustav fašism“: „Fašistlik kunst esindab utoopilist esteetikat – kehalise täiuse esteetikat. Natsirežiimi-aegsed maalikunstnikud ja skulptorid kujutasid sageli akti, kuid neil oli keelatud kujutada mistahes kehalisi vajakajäämisi“.
See utoopiline esteetika on privatiseerunud st kolinud mikrotasandile: elustiiliajakirjadesse, superstaarindusse, igapäevameediasse; photoshop ja „Cosmopolitan“ – neil on keelatud kujutada mistahes kehalisi vajakajäämisi.
Noored (ja mitte enam nii noored) inimesed üritavad meeleheitlikult sarnaneda töödeldud fotodele, millest cosmondus kubiseb ja piitsutavad ja näljutavad end kuidas aga suudavad. „Cosmopolitani“ lipukiri võiks olla „Buchenwald sinus eneses“ või „Dieet teeb vabaks“. See loomulikult internaliseerub; anorektikud on need õnnetud isendid, kellel on liigagi hästi õnnestunud oma elust koonduslaager teha. Prantsusmaal on see tendents võtnud nii ulatuslikud mõõtmed, et hiljuti võeti vastu seadus, mis kohustab fotodele juurde märkida, kui neid on kunstiliselt töödeldud.
Mai Loog, õiguslane par excellence, teatab lahkelt, et „olla naiselikult võrgutav on iga naise põhiõigus vaatamata sellele, kas talle makstakse selle eest või mitte.“11 Juba Prantsuse revolutsiooni aeg ironiseeriti konstitutsiooni üle: ole sa pururikas või paljas kui püksinööp – keeld tänaval kerjata ja silla all ööbida kehtib võrdselt kõigile. Haridusõiguslased nõuavad igale lapsele riiklikult võrdset võimalust kuuluda edukuse ülemisse detsiili.
Enne seksuaalsuse vabaturgu sai iga naine ellu kaasa võrdse algkapitali ning reguleeritud turul oli see algkapital (1 hüümen) nii kõva raha, et selle eest võis põhimõtteliselt saada terve abielu. Vabaturu tingimustes on see vääring kõvasti devalveerunud, uued pealetulijad teevad sellist dumpingut, et kapitali sukasääres hoidjal pole veel enne praakimisvanuse saabumistki sellel turul enam mingit ostujõudu.

14.
Tõupullidelt (Bos taurus) spermat kogudes kasutatakse nn fantoomi. See on üks suur metallikolakas, mis ei meenuta mitte ühegi kandi pealt lehma, aga see on osalt kaetud lehma järgi lõhnava nahaga. Feromoonidel on vägev toime. Palderjani lõhnas on emase kassi kutsuva lõhna komponente ja see teeb mullase juurika puhtakujulisele kiskjale lausa vastupandamatuks (emastele kassidele on palderjani mõju oluliselt väiksem).
Kaks aastat tagasi kirjutas Eesti Ekspressis üks fašistlik lehm sellest, kuidas käis ööklubis sünteetiliste feromoonide toimet proovimas12. Sellist vastassoo survestamist ei pea ta kuigi häbiväärseks. Eks need piirid olegi mõnevõrra hägused. Mehaanika (oma käe impulsi ülekanne teise kolbale, väändemomendi rakendamine teise jäsemetel jne) kasutamine on kõige ühesemalt hukka mõistetud, eks vast seetõttu, et siin on mehed üsna üheselt paremas seisus. Ööklubides kasutatakse ka nn vägistamisjooke. Sellisele keemiarünnakule reageeritakse üsna suure nördimusega. Aga kui uimastavat afrodisiaakumit lasta balloonist näkku? Igatahes kui toimeainet endale peale määrida, siis see on vahva eksperiment, millega sobib lausa lehes kelkida. Feromoonide toime on ebasümmeetriline, kandja ei ole ise selle mõju all. Kui rusika impulssi (massi ja kiiruse korrutis) kanda üle lõuale, siis rusikas mõjutab lõuga sama suure jõuga kui lõug rusikat (Newtoni III seadus), see on sümmeetriline, ma ütleks isegi, et võrdõiguslik.
Muidugi peab olema mõistev, sest ega ööklubis – vabaturu lihaletil – mullastel juurikatel palju muid võimalusi pole. Ja ei oskagi muud soovida, kui et kiisu ükskord ka vorsti kapi otsast kätte saaks. Ja pingutuste väärilise.
Ka kõige cosmo-meisterlikum fassaadiviimistlus ei tee naisi võrdseks, võrdseks seksuaalse valiku ees, burka teeb, aga siis peaks ühiskond tagama, et rangelt ainult üks üllatusmuna mehe kohta! See metafoor kehtib ka vastupidi st ka mehe burkasse pistmine võimatustaks reginade eugeenilised kihud. Ja see ei ole põrsa kotis ostmine, sest naine pole põrsas (kuigi petersingerid jms ei pruugi seda mõista). Pärisnimi ei taandu füüsilistele parameetritele.
Burka varjab ära mõõdud, parameetrid, mille järgi hinnatakse kaubanduslikku produkti, rasvasisaldust jne. Cosmo aga koorib naise sõna otseses mõttes alasti. Nagu talumees turul põrsa.

15.
Kui sotsialistide-kommunistide ideaalis on kõik inimesed vennad, siis fašistlike lehmade farmi-ideaalis on poolvennad – iga emane saab isikliku(d) järglase(d), aga isa on kõigil üks, üks suur tõupull. Need on väga elujõulised ideaalid praegugi. Kärjekannud selle aasta Inimarengu Aruande kaantel polegi nii tühipaljad. Tüüpilise isaprantslasena ületähtsustab Houellebecq meeletult seksuaalsust. Individualismi ehk atomismi juured on aga palju sügavamal ja nii mõnedki neist palju õilsamas mudas. Suurteks mootoriteks on võrdsuse- ja õigluseiha ja selle praktikaks, et mitte öelda atomiseerimise valemiks, on subjekti igakülgne dekontekstualiseerimine. Üks musternäide atomismist on Inimõiguste Ülddeklaratsioon, igati sümpaatne perverssus (säilimisühikuks võetakse isend mitte populatsioon või liik – no kus on loodusteadlaste silmad?!) Kes on seal see „iga inimene“? Kodumaata, keeleta, religioonita, rassita, perekonnata... Inimõiguste subjekti kohta võib võtta „Iivelduse“ moto: „See poiss ei kuulu ühtegi kogukonda, ta on lihtsalt indiviid.“ Indiviid (ld individuus – „jagamatu“) on sama mis kreeka aatom (kr atomos – „jagamatu“). Tuletan meelde, et Antoine Roquentinil on väga halb olla. Ka Houellebeqci tegelastel on väga halb olla.
Selle aasta Inimarengu Aruande kommenteerijad kurdavad, et sotsiaalne mobiilsus on vähenenud. Selle võiks tinglikult ümber sõnastada ka nii: inimesed ei ole nii juuretud. Ja tuletan meelde, et Anu L.-i ja mitmeid tema sõbrannasid häiris nende laste isade liigne mobiilsus.
Päevakajaline näide: eliitkooli-temaatika, seal käib samuti inimese – lapse – dekontekstualiseerimine ja seda siirast õiglustundest. Kui laps ilmub kooli ukse taha, siis ei tohi tal olla mingit konteksti, ei vanemate rahakotti, alkoholismi, ülehoolitsust või hoolitsematust, elukohta äärealal ega kesklinnas st ei mingit kodulugu. Lühidalt: lapsevanem ei tohi olla mitte kuidagi lapse omadus (kontekst). Kooli konkursil ei tohi olla lapse üheks omaduseks vanema hoolistus ja muretsemine, sest see ju jaotub ebavõrdselt! Vanemate patte ei tohi nuhelda laste kaela, ütleb õiglustunne ja raiub läbi igasuguse veresideme ja põlvkondade vahelise pidevuse. See on õigluse tungimine perekonda ja kui õiglus tungib perekonda, siis ta hävitab selle, sest õiglus on oma-kategooria eitus st armastuse vastand. Kui avalikus sfääris toimivad peresuhted, siis seda kutsutakse korruptsiooniks (onupojapoliitika), aga kui abikaasa kohale kuulutataks iga nelja aasta tagant avalik konkurss ja võidab parim, siis on see oma-kategooria eitus ehk armastuse eitus. Dostojevki määratles põrgut kui võimatust armastada st põrgu on täielikult õiglane maailm, dekontekstualiseeritud isikute maailm, oma-kategooriast vabastatud isikute maailm, omasteta inimeste maailm. Õiguslased armastavad Pavlik Morozovit, sest tema õiglustunne oli üle veresideme, üle oma-kategooria. Need on väga elujõulised ideaalid. Näiteks üks mõjukamaid tänapäeva ajulasi – Peter Singer – on teinud sest õilsast inimvaenulikkusest ja enda metoodilisest ignorantsusest oma-kategooria suhtes lausa filosoofia.
Õiglane inimene on viljatu, sest laps on laps ja neid on Maal isegi juba liiga palju. T.T. peab iibejutte ja lapse tegemist isamaale „tõeliselt tugevaks perversiooniks“, aga vaikselt hakkab temalgi koitma, refleksiivsele tasemele ta veel ei jõua, aga tunne on juba õige – ta tahab oma last ja paneb selle „oma“ kursiivigi. Arusaamine, et Rein Taagepera muretseb samuti oma rahva, mitte eestlaste (teatud etnograafiliste tunnuste hulk) pärast, käib talle veel pisut üle jõu, nagu Peter Singeri arule käib üle jõu, et inimõigused on solidaarsusžest omadele, mitte mingile naturaliseeritavatele tunnustekomplektile, mida saab siis loodusteaduslikult tuvastada teistelgi liikidel.
Prantsuse revolutsiooni aeg nõudsid vihased hääled pärimisõiguse kaotamist, õiglustundest! Lapsuke ei saa valida endale vanemaid, võrdsus olgu majas ning see intuitsioon hävitab siiani motivatsiooni saada järglasi, sest lapsi saades soovitakse neid, kellele pärandada oma elamise vaev, hoitud ja hooldatud kodu ja ... .

16.
Kas inimloomus on nii paindlik, et järgida fašistlike lehmade ideaale? Tarviliseks tingimuseks oleks kõigi isatunnete kaotamine ja sotsialismi-kommunismi jaoks tuleks kaotada igasugune vanemlikkus, teisisõnu: ei.

P.S.
Õiguslastel soovitan abielluda siiski, sest kui üksi elades koristad sa vahel lihtsalt tuba, pesed sokke ja pühid tagumikku, siis abielus olles teed sa samu menetlusi läbi viies „tasustamata majapidamistöid“, mis tuleks ilmtingimata kompenseerida.
Ja üleüldse: mis õigusega pole mul kogu aeg mugav!?!




2. samas
4. Janek Mäggi, 30-aastaselt on vallalise naise rong läinud
5. Kätlin Kaldmaa, Hüpake tundmatusse ja kartke, kui tahate. Eesti Päevaleht, 22.09.2006
6. samas
7. Lii Sammler, Hea seemnepull maksab rohkem kui Hummer. Maaleht 04.12.2008
8. tsit. Blom, Philipp 2010 Pöörased aastad. Euroopa 1900-1914 Varrak, lk 405-406
9. Houellebeqc, Michel 2008 Elemenaarosakesed Varrak lk 259
10. Anu L. Väheteeniv mees ei tohi mitte isaks saada! 16.03.2010
11. Mai Loog – Tai filosoofiline jänku. Intervjuu Kalev Keskülaga Eesti Ekspress 24.01.2009
12. Maris Sander Rohi, millega mehi hulluks ajada: feromoon! Eesti Ekspress 14.03.2008

Stepihundikutsika dialoogi ihkav monoloog



Stepihundikutsika dialoogi ihkav monoloog
Uue põlvkonna arvustus

Mikk Pärnits, Hundikutsikaeetika.
Kirjastuskeskus, 2009. 173 lk


1.
Noorus on piinlik iga ja õnnelikud on need, kes pole juhtunud seda ülearu püsivalt salvestama. Pole vaja liigselt fotosid või kirjatükke, saati netiavarustesse või avalikkusesse trükituid. Piisab kui jäävad omade seltsis ümberjutustatavad naljakad seigad ja pisut nukrust kadunud privileegidest, mida toona hinnata ei osatud. Hästikasvatatud inimene laseb teise inimese piinlikel juhtumistel vaibuda ja ei suuna neile kolmandate tähelepanu. Eesti inimene vaatab televiisorit keskmiselt neli tundi ööpäevas ja peab olema seega piinlikkuse vastu hästi ette valmistatud, sest ka keskmiselt treenitud piinlikkus- ja häbitundega inimene saaks sellisest doosist riäälitišõudest (see värdkeelend on siin kohane) veenilaiendid näkku. Õigustagu ja vabandagu see ka käesoleva kirjatüki sündi.

Aleksei Turovski on kirjutanud: „Maailma kõige rumalam tegu on minu arvates jõu kasutamine ainult sellepärast, et see jõud on olemas. Me teame, kuidas see noortel käib. Nad eksperimenteerivad ja tihtipeale kukub see välja väga julmalt. Selles pole midagi head, kuid seda võib mõista. Jõudu tuleb, varem seda polnud, nüüd aga on mu lihased nii pingul, mu keha on nii tugev, mu keel on nii võimas, minu kõne on arenenud nii kaugele, et ma võin ühe lausega panna inimese punastama ja minust eemale põrkuma. Ma võin öelda nii, et see vapustab inimest, ma kasutan oma sõnaoskuse uut värsket jõudu pelgalt sellepärast, et see on mul olemas ja mul on vaja seda katsetada."(Turovski 2004:138)
Aleksei Turovski on väga erudeeritud, sõnaosav, empaatiline ja innustavalt kõrge moraalsusega ning kõik kokkupuuted temaga on meeldivad ja arendavad, teisisõnu, ta on kõike seda, mida „Hundikutsikaeetika“ (HKE) peategelane pole.
Mikk Pärnitsa võib tema vormieelistuste järgi liigitada nende noorte sõnaseadjate hulka, kes ütlevad reipa entusiasmiga lahti intellektuaalsuse ja paljulugemise ahistavast nõudest ning asuvad rõõmsalt sellele siledale teele, kus, nagu manifesteerib kirjandusidu Robert Randma, „[p]idev püsimatus ja hüplikkus välistab süvenemise võimalikkuse, kuid avab seejuures uue perspektiivi: kulgemise ühelt teemalt teisele, olesklemise, pideva näilise kohanemisvõime (kiire eriteemaliste slaidide vahetumine tundub loogiline), valmisoleku rääkida kümnest asjast korraga ning paljastab seejuures täiesti ebasümmeetrilise, kuid kauni mustri.“ (Randma 2009)
Siiski ei saa panna Mikk Pärnitsat samasse potti nende tüütute revolutsionääridega, kes rusikaid vastu solaariumpruuni rinda toksides ja oma esteetilisi nikerdusi vaimsuse järgmise evolutsiooniastmena serveerides ennast kirjandusena kehtestada üritavad. Nimelt Mikk Pärnitsal „on midagi öelda“, täpsemini: HKE väärib antropoloogilist huvi. See, mida ja kuidas seal öeldakse, on kõike muud kui meeldiv, see on lausa eemaletõukav ja läbivalt primitiivne nii esteetilisel, intellektuaalsel kui moraalsel tasandil, ja suuresti ka kirjanduslikul, kuigi mitte ainult arvustusetiketi järgi peab möönma, et seal on ka mõningaid kenasid ja tabavaid kujundeid.

HKE on ühe vägivaldsuse füsioloogia, kuid erinevalt näiteks Ellisest, Amisest või kodumaisest Chaneldiorist, kes konstrueerivad hoiatavaid illustratsioone, tundub satanistlikke tekste eestindanud Pärnits liiga siiras ja sama siiralt ennastimetlev ning kõnealune teos on pigem selles glorifitseeritava kurjuse orgaaniline osa, mistõttu pole siinkirjutaja valdav antipaatia ja ebameeldivustunne ka kuigivõrd looritatud.
Moraalne seisukohavõtt raamatu suhtes on vähemalt kolmekordne riskimine (et mitte öelda eksimine ajastu vaimu vastu). Esiteks: teose (minajutustaja/kangelase) ja autori (liigne) samastamine; teiseks: eksimine epistemoloogilise relativismi ja moraalirelativismi vastu, sest „hea ja kuri — erinevad aga võrdsed“; kolmandaks: eksimine teadlaslikkusest tuleneva objektiivsusnõude vastu, mis langeb suuresti kokku tolerantsusprintsiibiga: „tähtsam on mõista kui hukka mõista“.
Antud juhul tundub riski võtmine vähemalt samakordselt õigustatud. Autoripositsioon on ähmane ja pendeldab kõikenägeva pilgu, tema-, mina- ja meiejutustaja vahel (kuid siin segab just see loksumine tinti verd, mis Nietzsche järgi kirjutamise õigustab!). Robert Randma määratletud uue kirjanduse tunnus, et „pidev püsimatus ja hüplikus välistab süvenemise võimalikkuse“, kehtib täielikult ka siin ja võiks öelda koos temaga, et see on lihtsalt uus ja erinev: selleks, et meri oleks põlvini, ei pea tingimata suureks kasvama (nagu „klassikud“), piisab ka sellest, kui oma lombike mereks kuulutada ning hüüda, et see on uut tüüpi meri, erinev aga võrdne!, ja see on uue põlvkonna ookean — madal, mage ja sogane; ning nagu porilompi ei saa sukelduda, nii ei saa ka HKEsse süveneda. Loomulikult võiks naeruvääristada ka püüdlikku akvalangisti, kes muhk peas ja rind mudane raevukalt porilompi arvustab, kuid siin jõuame juba üsna lähedale kolmandale riskile ja ühtlasi HKEs kajastatava vägivalla loomusele, nimelt sellele, mis puudutab metoodilist teadlaslikkust st moraalsest hoiakust loobumist ja püsivat mõistmispüüdu hukkamõistmise asemel. HKE peategelase Andersi maailmaviha ja vägivaldsus on sellise nooruki raev, kes ei suuda enam välja kannatada seda kutsikanäoga psühholoogi, kes teda professionaali murdumatu kannatlikkusega „igati mõistab“ st protest hoiaku vastu, mis taandab kõik tema käitumisavaldused lapsepõlve, perekonna, kasvatuse, kooli, meedia jne passiivseks tulemusteks, HTKe peategelane märatseb kisendades moraalse autonoomia järele, süüdivuse järele, pärisnime järele (poeetilisemalt: hinge järele), see aga on intellektile haaramatu st mõistetamatu, sest mõistmine tähendab põhjuste tuvastamist, aga moraalne autonoomia tähendab olla põhjuseta, olla ise põhjus(taja).
Võib ette kujutada, milline kohutav sisemine raev hakkab keema selle 17aastase nooruki hinges, kes on äsja direktorile suitsu näkku puhunud ja see on väljakutse vastu võtnud, ent siis peab nägema seda, kuidas tormavad kohale hüsteeriliselt kriiskavad lapsekaitsjad, kes tema suitseva egokahuri lutiks nimetavad ja ta sümboolselt mähkmetesse (tagasi) suruvad.
Viimane võimalus säilitada isikus on sooritada enesetapp (mis laiendatud juhtumina võib olla üks ajendeid koolitulistamisele) ning just selle loogika loeb Anders sisse pealtnähtud suitsiidisooritaja hinge:
„MINA TAHAN LENNATA, mina tahan hüpata katuselt alla end surnuks. Ma tahan, et mu kolbast voolaksid ajud välja kui pooltoores munakollane, ma tahan teha seda, mis mu tapab ja teile Ülima Keskmise Sõrme püsti tõstab. Hüpata surma EI MILLEGI nimel, iseenda nimel. Ja ma ei ütle teile, kuidas ma lendasin, ja ma ei ütle teile midagi — olgu mu hale laip teile ainsaks selgituseks, mida te alati unes nägema hakkate.“ (lk 129)


2.

HKE süvendab pessimismi, on kurvaks tõendiks sellest, kui lootusetult hermeetiliseks võib kujuneda nooruse lüüriline eneseimetlus ning kui anorektikulikult ebaadekvaatne võib olla tema minapilt. Pigem ohutult koomiliseks võib liigitada teismelise, kes joystick peos läbi vaenuvägede virtuaalmõõgaga teed raiub ja sealjuures möirgab nii et vinnid palgel raksatavad, aga näiteks see, kuidas Anders laamendab surnuaial ja kaitseb bussis kaablijupiga vanurit pekstes „oma territooriumi“ (lk 41) ning end seejuures Ülimaks Võimuks kuulutab (hiljem veel Surmaingliks, Mulla-Andersiks, Antikristuseks! Sic!) on küll lausa grotesksuseni naeruväärne, ent samas ka sügavalt murettekitav, sest sellisel pöörasel reaalsusest irdumisel võivad olla üpris saatuslikud tagajärjed, HKEs on selleks koolikaaslase tapmine.
Üks masendavamaid asju HKE juures ongi see, et ta näitab (täpsemini: on dokument sellest) kui suletud on see kujutluslik ulm, millesse noor inimene võib kasvada ja kui võimatuseni raske on teha nahkmantlisse mässitud nagale selgeks, et kui ta ohverdab surnuaial kassi, siis ei pane see vaatepilt peale juhtuvat täiskasvanut risti ette lüües kirikusse põgenema, vaid tekitab tahtmise satanistikese pepu seal samas korralikult kuumaks kütta, nii et kohe küllalt saab (arusaamatuste vältimiseks: kasse HKEs ei ohverdata ja temaatilistest kokkulangevusest hoolimata pole satanism selle teose teema).
Paraku on tänapäeva täisealistel tendents jätta sekkumata mis tahes piiriületamistesse, olgu tegu tänaval suitsu kimuva marakratiga või retsitagu siis õhinal kassi, keelt või kirjandust. Sellele tendentsile toetutakse ka kõnealusel juhul.


3.

Tagakaanel olev tutvustus on selline:
„Ootamatu nagu kohtumine kiskjaga, ennustamatu nagu näljahäda, küüniline nagu poliitiku naeratus, ebamugav nagu kooselu kurjategijaga, salvav nagu nurka aetud rästik, meeleheitlik nagu uppuvalt laevalt põgenev rott, otsekohene nagu relvaks pruugitav kaablijupp, silmakirjalik, nagu ühiskondliku darvinisti kaastunne, siiras nagu viimse rahvuslase pisar - Mikk Pärnitsa sisekaemuslik proosateos on kõike seda, ning lisaks paeluv ohuromaan iga teismelise hundikutsika vanematele.“

See sisekaemuslikkus muudabki teose antropoloogiliselt huvipakkuvaks, HKE on vahetu sissevaade mitmekülgselt ebaküpse inimese hinge, mis on hüplik, eklektiline, vastuoluline ning üdini enesekeskne, ja sealt võrsuvale vägivaldsusele, mille nimetamine koolivägivallaks on eksitav, sest koolil on selles vägivaldsuses enamasti pelgalt ruumiline roll.
Ilmar Raagile on etteheidetud seda, et tema „Klass“ on hea õppematerjal koolikiusajatele. Kahtlemata see seda ka osadele on. Aga sama kahtlemata on „Klass“ ka ühiskonda raviva toimega, avab silmi, osutab probleemile ja sunnib sellega tegelema. Nagu iga vabadus, toob ka moraalne vabadus kaasa kihistumise, antud juhul siis moraalse kihistumise, ja iga konkreetse adressaadita hüüatus on sellistes oludes kahe teraga mõõk. Isegi nii üldised üleskutsed nagu „Olge vastutustundlikumad!“ või „Armastage oma lapsi rohkem!“ teevad korraga nii kahju kui kasu. Meediasse jõuab üha sagedamini lugusid katkistest perekondadest, lastest, kes on oma vanemate eneseteostusele ja tarbimishuvidele jalgu jäänud, abiraha-lastest, tänavalastest, statistika on hirmus!, tuleb tahtmine hüüda: „Hoolige rohkem! Olge vastutustundlikumad!“.
Ometi teeb võimsat laastustööd ka hoolivuse liig, lausa viljatusse tõukav vastutustunde hüpertroofia. Tunamullu ilmus eesti keeles ameerika naiskirjaniku Lionel Shriveri raamat „Me peame rääkima Kevinist“ (orig. 2003), mis lahkab ühest küljest koolitulistamise (täpsemalt: kooliambumise) põhjuseid, kuid on samas emahirmude entsüklopeedia. Järelsõnas Shriver tunnistab: „Romaani lõpuks olin end täiesti oimetuks hirmutanud. Mul pole endiselt lapsi.“ Shriveri üsa suleb vastutustunde liig. Ta teab, et laste patud nuheldakse vanemate kaela. Ja mitte ainult patud, vaid ka õnnetused.
„Inimesed on kummalised. Ikka veel on meiega kaasas vanadest aegadest pärit fataalne uskumus, et asjad juhtuvad iseenesest või on ohver temaga juhtunus ise süüdi. Laps upub tiiki – kurb küll, kuid lastega ikka juhtub, tõdeme ja unustame, et kusagil peavad ju olema täiskasvanud, kes lapse heaolu eest vastutavad,“ sõnab ajastu häälega Triinu Laan (2009)
„[H]albu lapsi pole olemas, halbu vanemaid aga küll. Kui lapsed käituvad halvasti, ongi viimane aeg peeglisse vaadata,“ võtab lühidalt kokku Tiina Saar (2009).
Ei puudu ka sümptomaatilised liialdused nt reductio ad Hitlerum: aastal 2007 ilmus kirjastuselt „Väike Vanker“ Alice Milleri ajastuhõnguline raamat „Sinu enese pärast. Kui kasvatusest saab kiusamine“, kus on muuhulgas peatükk „Adolf Hitleri lapsepõlv: varjatud õudusest manifesteeritud õuduseni“, milles selgub, et tema „perekonna struktuuri võib ilmselt iseloomustada kui totalitaarse režiimi prototüüpi“ (lk 161) ja „ta väärkohtleb juuti kui abitut last, kes ta ise oli kunagi olnud, samamoodi nagu tema isa väärkohtles teda“ ja ta „ema oli Adolfi teadvustamatult „delegeerinud“ ennast päästma. Allasurutud Saksamaa sümboliseeriks sellisel juhul ta ema.“(lk 199-200) ning samas taandab ka mõrvad ja ususõjad massilisele läbipõrumisele lapsevanemaks olemisel. Samuti kirjutab Eestis üpriski populaarne Anatoli Nekrassov(2007:tagakaas), et „[a]lates väikestest perekondlikest arusaamatustest ja lahkuminekutest laste hukuni, keerukate sotsiaalsete probleemide ja sõdadeni – see kõik on liigse emaarmastuse põhjustatud situatsioonide spekter.“
Niisiis, lapse hankimisega ei kaasne vastutus mitte ainult lasteaiakohtade, huviringide, olmetarvete, lapse tervise, vaimse arengu, kehakaalu, läbilöögivõime jms eest, vaid ka teiste elude, globaalprobleemide ja sõdade jms eest. Kui palju on neid, kellel jätkuks uskuda endale selline Atlase ja Kristuse ühendvõimekus ning võtta oma inimlikele õlgadele selline jumalik vastutus?

Aastal 2008 ilmus saksa laste- ja noortepsühhiaatrilt Michael Winterhoffilt raamat „Miks saavad meie lastest türannid“ (Warum unsere Kinder Tyrannen werden, juba praeguseks üle 20 kordustrüki!), selle sisu võiks ühte laussesse pressituna kõlada umbes nii: lapsevanemad kardavad, et kui nad oma võsukesele kuidagigi meelehärmi valmistavad, siis laps neid armastama ei hakka või lakkab armastamast, kuid sedaviisi vatis hoides, ülehoolides ja ümmardades võetakse lapsel võimalus areneda vastutustundlikuks ja teistega arvestavaks olendiks. Abraham Maslow sõnadega: „Lapsed võivad praegu soovida rahuldust, mis neile heameelt valmistab, maha vaigistab või tänulikuks teeb, kuid mis on siiski kasvu takistav. Näiteks võime tuua vanema alistumise lapsele, mis tekitab ärahellitatud psühhopaadi.“ (Maslow 2007:176) Selle tendentsi spiritualistliku projektsiooni – indigolaste liikumise – kohta (vt nt http://www.valgusesaar.ee/indigolapsed.htm) on ehk kohaseim tsiteerida Uku Masingut: „„Emaarmastus“ on teie hulgas arenenud sellise tervemõistusliku ja ülbe lolluseni, et iga ema teie hulgas peab oma last inimkonna tippsaavutuseks“ (Masing 1995:244)
Lühidalt öeldes: tundub, et moraaliliberalism on kaotanud ka hoolivuse keskklassi.


4.

Kas HKE peategelasel Andersil on oma filosoofia, oma (hundikutsika-)eetika, mingi enamvähem sidus ideestik ja maailmavaade? Ei. Andersil on emotsioon. Andersil on väga halb olla ja ta karjub ning see karjumine on osaliselt artikuleeritud. Kui seda kasvuvalu mikrofoni ees väljutatakse, siis tuleb mingi kole ja kahtlemata alternatiivne röökimine, mingi punk või mõni metal’itest, paremal juhul mõni hip-hop. Tänapäeval, mil kõikelubatavus isegi tehnoloogiasse penetreerub, võib tulla ka raamat.
Väga kiirel lehitsemisel võib jääda isegi mulje, et HKEs tabatakse lausa uus mütoloogia ja luuakse selle põhjal kontseptsioon Uuest Kõntsast:
„Uus Kõnts oli Andersi silmis see pask, mis Vanast Kõntsast järele oli jäänud. Siin oli taga terve uus mütoloogia. Need polnud niisama nimetused.
Uus Kõnts oli skisofreenikute, linna migreerunud külahullude järeltulijate, puhtusehullude, sotsiopaatidest perekonnainimeste, ohvri moodi riietuvate kontorirottide, haigustest puretud, tuultest räsitud, kõrvadest järatud, muredest sandistatud, mõtetest mõnitatute armee. [...]
Uus Kõnts vajas isandaid: kindlameelseid, kiskjalikkust täis upsakaid inimesi, kes juhiksid meid mässama. Tapame oma isandaid, võtame nende vara, mõisa köis lohiseb, sellega poome ja hiljem joome. Ja nii edasi. Need on alateadlikud, genoomis säilinud salasõnumid, mis ajasid hukka meie geeniprogrammid: liiga kohutav oli tunnistada eestlase pärilikkust kogu selles alastiolekus. See oli värvitu ja kujutu tomp paska, arenguastmelt üks samm tagapool amööbist. Sa ei pidanud olema raketikirurg, et karta amööbi. Ning nii ei võttiski eestlase geen oma isanda kuju, värvi ja maneerid; ärkas ellu, kasvatas kihvad ja verised kärnad, punnitas persest välja rähmas silmad tundlate otsas ja lasi ninast jugadena mürgist mäda. Kihvtitas oma rõhuja, hurraa, hurraa, kärva, neeger. Hüüumärk. Ja kui eestlane oli tapnud sakslase ja venelase, siis tappis ta ka ennast.“ (lk 30-35)
Loomulikult pole siin mingit süsteemi aga loogikat. Sidususe annab emotsioon ja kohati isegi riim. Iseloomulik ja kõnekas on sujuv libisemine kirjeldavalt autoripositsioonilt meie-positsioonile ja tagasi. Mingis mõttes on analüütiline lähenemine või lähilugemine sellise teksti puhul sama kohatu ja sündsusetu nagu tõlkesubtiitrid Eurovisiooni lauluvõistluse ülekannetel – ilma vastava muusikalise joobeta, ilma sama emotsioonita jääb järele vaid piinlik totrus; samavõrd naeruväärne kui kohata kaubamajas riiulite vahel ostukäru lükkavat Lordit, sarved peas ja nägu kummi täis. Sülelaps hakkaks ehk nutma, aga vanemal kipuks naer peale.

HKE filosoofia lühikokkuvõtteks sobib suurepäraselt näiteks järgmine arut(l)us:
„Poodi pole näha, teised majad on asjasse sekkunud ja vahele astunud. Sügaks kõrva tagant, vaprad ehitised. Linnas on ainult üks munakivitänav ja seal seista on hea. Iga hea tuleb oma hinnaga. Seal on varjuline ja sinna saab kokku vajuda, kui sa näiteks, väike pask, nagu sa oled, kokku vajuda otsustad, aga sa ei arvesta sellega, et munakivid on TÄIESTI MÕTTETU PASK.“ (lk 28)
Õigupoolest võib siin viimast lauset võtta kui Andersi elufilosoofia kvintessentsi: nii halb on olla, et kõik, mis meelde tuleb ja silma hakkab, on täiesti mõttetu pask: munakivid, tänaval vastu jalutav inimene, eestlase genoom jne.
Romaanis „Elu on mujal“ ütleb Milan Kundera, et „luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks,“ ja luuletaja võib täna öelda üht ja homme vastupidist, sest „luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus.“ (Kundera 2009:254) Oma viimases essees tunneb Kundera (2008:85) Hegeli toel ära, et rohkem kui lüürilist luulet iseloomustab see muusikat ning ühtlasi rõhutab romaani antilüürilisust, et mitte öelda romaani moraalset kohustust olla antilüüriline ehk siis antimuusikaline (loomulikult ei tee teose põrumine romaanina sellest automaatselt lüürilist luuletust, saati head!).
Briti erudiit George Steiner tunnistab kahetsusega, et praeguse ajastu valitsev joon on mälu kõhetumine, „muusika astumine lugemise asemele on üks suuremaid ja keerukamaid tegureid lääneliku elutunde praegustes muudatustes“ (Steiner 2008:19), samale tendentsile osutab mõningase nõutusega ka teine paljulugenu, Donald Sassoon (2008).

Viimasel kirjandusfoorumil „Paabeli raamatukogu. Kirjandus – kas ja kuidas me seda näeme?“ rääkis Rein Raud haaravalt kirjanduse olulisusest kultuuride (et siin mitte öelda tsivilisatsioonide) säilimisel, ettekande kokkuvõttest võib lugeda:
„Olen viimasel ajal tihti mõelnud, kas ja kuidas peaks kirjandus muutuma, sisuliselt ja vormiliselt, et ta pakuks endiselt huvi ja olemasolemiseks abi piisavale hulgale inimestele – ja et kui ta muutub, millal võiks saabuda sisuline murdumishetk, kus pole enam tegemist päriselt sellesama nähtusega.
Lugusid võib jutustada kultuuris ju erineval moel, ka näiteks teatri või kino läbi, kirjandust määratlev tunnus on ju ikkagi keelekasutus, aga mõtlemise verbaalne alge enam mitte lihtsalt ei taandu, vaid juba põgeneb ummisjalu visuaalse eest, [...].“ (Raud 2009)

George Steiner ja Rein Raud räägivad mõnes mõttes samast asjast. Tegu on nimelt mälupõhiste (mõistuspõhiste) protsesside asendumises tajupõhistega. Kirjandust ei saa olemuslike kadudeta konverteerida audiovisuaalsetesse meediumitesse (nt teater ja kino). Muusika ja teater (rituaalid) on ka nn traditsioonilistes kultuurides. Jack Goody näitab oma antropoloogia klassikasse kuuluvas uurimuses „Metsiku mõtlemise kodustamine“ (e.k. 2005) veenvalt, et tavapärane vastandus „primitiivse“ ja „arenenud“ mõtlemise/kultuuri vahel on tegelikult üleminek suulisest kultuurist kirjakultuuri.
Kahjuks või õnneks pole ka kognitiivsed meediumid „erinevad, aga võrdsed“ ning see pole pelk ajalooline sattumus, et ülikoole või muid vaimukantse kipuvad defineerima just raamatukogud, mitte aga kinod, teatrilavad või kontserdisaalid nagu pole ka sattumus, et kõikvõimalike subkultuurikesi defineerib just muusika, sest nimelt muusika on võimsaim identiteedilooja ja reaalsusenihestaja, pidagu siis inimeselaps end sõge-metal’i mõjul antikristuseks, hip-hopi mõjul mustanahaliseks või Wagneri „Rienzi“ mõjul saksa natsiooni päästjaks.
Kuna ekstrapolatsioone Hitlerini pole kunagi liiast, sobib siin ära tuua sobilik lõik ta lapsepõlvesõbra mälestustest: „Wagneri muusikat kuulates oli Adolf nagu ära vahetatud. [...] Ta ei tundnud end enam inimühiskonnast välja tõugatuna, tundmatuna, üksikuna. Nagu joovastus, nagu ekstaas tuli see tema peale. Ta laskis end meelsasti kanda sellesse müütilisse maailma, mis oli tema jaoks tõelisem kui igapäevane reaalne maailm.“ (Kubizek 2009:248 – minu kursiiv M.K. Tahtmatusest ühildada kujutlust reaalsusega ja selle tagajärgedest vt ka Kaus 2009)


HKE on väga muusikaline teos, iga peatükike algab tsitaadiga mõnest muusikapalast. Vaatasin neid youtube’ist, enamasti on tegu hämarate lavadega, kus pikkade juustega nahksed ja needised mehed karjuvad ja korisevad mikrofoni peale, tundub, et neil on väga halb olla. Andersil on ka väga halb olla. See tundeintensiivsus moodustabki HKE selgroo. Anders on ilmselt paljukuulanud, mitte paljulugenud inimene ja muusika kuulamine tähendab seda, et ajuaktiivsus on initsieeritud välise ärritaja poolt, pärinegu see kõrvaklappidest või kõlarist; melomaan ei ole mõtleja. Teos, mille sidususeks on kirjutamise ajal kuulatud muusika, on nagu Eurovisiooni laulu tekst ilma hääle ja visuaalse lavašõuta.

Kui kirjandus hülgab mõtlemiskesksuse ja hakkab mälu- ja mõistuspõhiste protsesside asemel toetuma tajupõhistele (eelkõige siis visuaalsus ja auditiivsus), siis pole see enam kirjandus siinpool Rein Raua märgitud murdumishetke, seetõttu suhtus ja suhtub siinkirjutaja ka Robert Randma manifestikesse nii veriselt: tajumine ei ole uus mäletamine, „kiire eriteemaliste slaidide vahetumine“ ei ole uus narratiivsus, promiskuiteet ei ole uus truudus, lollus ei ole uus tarkus, erinev, aga võrdne.


5.

Loomulikult pole HKEs midagi erandlikku, see on üsna tavapärane teos (mis pealegi üpris juhuslikult siinkirjutaja kurjade käte vahele kannatust katkestama sattus) ja selles mõttes on käesolev esiletoomine enam kui ebaõiglane. Tärkava kirjanduse kalduvus mälupõhiselt tajupõhisele ja mõttelt emotsioonile on väga üldine tendents. Näiteks kirjandusidude ametlikul kasvulaval („Värske Rõhk“) on mõtted ja narratiivsed lood harvad eksikülalised. Johanna Ross küsib noorautorite jutukogu „Tule, ma jutustan sulle loo“ arvustades retooriliselt, et kas raamatut, „mille pealkiri otsesõnu lugude jutustamist lubab, võiks siis ehk süüdistada lugejale näkku valetamises?“, sest see, mis seal sisaldub – „need kõik on olekud või äärmisel juhul seigad, mitte aga lood.“ (Ross 2009:89)
Aga võibolla ei peakski meenutama heldimusega aega, mil kasvuvaludes murdeealised paugutasid oma toa ustega ja mitte oma raamatu kaantega, kord kustub ka Päike, pealegi ei saa ju välistada, et tegu on kvanthüppega indigokirjandusse. Viva la evolución!


*

P.S. HKE peaprobleeme on kirjanduslikult käsitletud küll, kusjuures ka „vanade klassikute“ poolt ja väga hästi. Nagu rusikas silmaauku sobib kordustrükki igatsev Dostojevski „Nooruk“(e.k.1939), (raevukas vajadus olla suveräänne kerkib esile juba teoses „Ülestähendusi põranda alt“ (e.k. 1971 ja 2004)). Kõlbelist survet olla autentne Mina käsitleb filosoofilisemalt Charles Taylor suurepärases ja kergestiloetavas „Autentsuse eetikas“ (e.k. 2000).



Kaus, Jan 2009 „Mao tee kolju peal“ Sirp 20.11
Kubizek, August 2009 Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber Tänapäev
Kundera, Milan 2009 Elu on mujal Tänapäev
Kundera, Milan 2008 Eesriie Tänapäev
Laan, Triinu 2009 „Õnnetusjuhtumeid pole olemas“ 16. juuni http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=23943073
Masing, Uku 1995 Budismist Ilmamaa
Maslow, Abraham 2007 Motivatsoon ja isiksus Mantra
Nekrassov, Anatoli 2007 Emaarmastus Pegasus
Randma, Robert 2009 „Muutumine kui distsipliini surm?“ Sirp 06.11
Turovski, Aleksei 2004 Loomult loom Varrak
Raud, Rein 2009 Kirjandusfoorum „Paabeli raamatukogu. Kirjandus – kas ja kuidas me seda näeme?“ kava ja teesid http://www.nlib.ee/107822
Ross, Johanna 2009 „Kaks kurna, kumbki ei jutusta lugusid“ Värske Rõhk nr 18
Saar, Tiina 2009 „Lapsed on ka inimesed“ Eesti Päevaleht 06.08
Sassoon, Donald 2008 Euroopa kultuuri ajalugu aastast 1800 kuni tänapäevani Varrak
Steiner, George 2008 Valik esseid LR nr 33-34