Sarvedega peremudeleid ehk võrdõigusluse õnnetusi

 

Ilmunud: Sirp 01.04.2010 ja 09.04.2010

Sarvedega peremudeleid ehk võrdõigusluse õnnetusi

Aimée Beekman, Valikuvõimalus

Pegasus, 2010. 264 lk.

1.

Mind isiklikult häirib kirjastuste potjomkinlik komme ajada raamatud röstsaialikult kohevateks riiulipinnaröövliteks (võrrelge näiteks „Olemise talumatu kerguse“ esimest ja teist trükki!), kõnealune uustrükk jääb siiski mõistlikkuse piiridesse, kuigi muutmata tähesuuruse juures on kasvanud nii raamatu pikkus, laius kui paksus. Tõsi, 208-lt 264-le lahjendatud lehekülgedest seitsmele annab väärika eluõiguse Johanna Rossi järelsõna.

Ja siis häirib mind foto kaanekujundusel; ei ole vaja sellist suurt katmata nägu esikaanele, see mõjub kirjanduslikule kujutlusvõimele kahjustavalt ja füsiognoomilistele eelarvamustele ergutavalt, aga veel rohkem häirib mind see, kui arvustuses räägitakse liiga palju raamatu kujundusest, puhtisiklikest maitse-eelistustest ning muudest teisejärgulistest ja mittekirjanduslikest kvaliteetidest. Raamatu võimet kõnetada kaasaega, tuua esile ühiskonna varjatud vaevusi ja artikuleerida inimeseks olemise ebamääraseid puhitusi pean kirjanduslikkuse osaks ja suureks vooruseks ning seepärast ütlen veel enne sissejuhatavate pisivirinate lõppu, et Aimée Beekmani „Valikuvõimalus“ on väga hea, lugemist ja kaasamõtlemist vääriv raamat. Arutlus selle romaani kunstilise teostuse ja retseptsiooni ajaloo üle, millest antakse järelsõnas põgus ülevaade, siin käsitlust ei leia.

Edaspidi katsun igasugust isiklikkust vältida, kuigi pean arvestama, et oma paratamatu soo tõttu ei saa ma (vast vähemalt mõne lugeja silmiski) täielikult vältida sperma solvunud epifenomeni ideoloogiliselt kahtlast positsiooni.

Samuti pean vastuvõetamatuks arvustada elusoleva autori teost anonüümselt (nt sootunnusteta pseudonüümi taha varjudes).

2.

„Valikuvõimalus“ algab sellega, et peategelane, 29-aastane vallaline Regina, näeb tänavalt vaateaknasse kiigates ühte oma sõbrannat kaupluses keskealiselt käitumas ning teda tabab reflektsioonipuhang, mis lööb pöördumatult mõradesse tema minapildi lüürilise kookoni: „Vara veel, püüdis ta endale kinnitada. Hetk hiljem käis temast oluline äratundmine värinana läbi: mis vara! Oma ea vastu sõdida ei saa. Kulunud vanatüdrukud, need nad on, ja ei maksa luua illusioone“ (lk 8). Probleemide, õnnetuste, kriiside korral on kaks väga üldist leevendusstrateegiat: kas püüda muuta enese meeleseisundit või püüda muuta asjaolusid.

Esimest võiks tinglikult nimetada muusiku teeks ja teist inseneri teeks. Mõlemal variandil on oma puudused ja voorused. Kui majal hakkab katus läbi laskma, siis on ehk remonti teha mõistlikum kui komponeerida kurblik bluusilugu „Sajab vihm jälle mu voodisse“, ent surnud lemmiklooma mutrivõtme ja epo-liimiga tagasi ei too. Insener ammutab energiat peale hakkamiseks sokraatilisest optimismist, muusikul aitab olukorraga leppida tragöödia ilust kostuv metafüüsiline lohutus.

Siis on veel lapsukesed, nemad hakkavad jonnima ja jalgadega trampima. Neid nimetan ma siin õiguslasteks. Õiguslane ei võta kätte ei kitarri ega haamrit, vaid istub märjal voodil, käed rinnal vaheliti, põrnitseb tigedal pilgul laest tilkuvat vett ning korrutab vihase nõudliku häälega: „Mul on õigus kuivale voodile! Eluase on inimõigus!“; kuiva ja päikselise ilmaga toob õiguslane külmkapist süüa, vaatab aknast välja ning teavitab tajuvälja sattuvate iluvigade korral nende tungivat õigust kaduda; näeb hüljatud koerakest ja annab sellelegi lahkelt õiguse ninaesisele ja peavarjule, tihti ta vaimustub endast ja satub omamoodi eufooriasse, siis jagab ta õigusi nagu Kingpool jäätist – „Kõigile! Ja kirssidega!“ – õiguse olla nõrk, õiguse olla loll, õiguse olla seksikas, õiguse olla autu jne. Pahurama tujuga käratab mõne hüüdlause, näiteks „erinevad, aga võrdsed!“ või prahvatab vastuvaidlemist mittesallival toonil, et „inimene on loomult hea!“. Eks õiguslasedki lahenda probleeme, aga ainult siis, kui vanemad on kodus ja kuulekad. Ja olemas.

3.

Regina kriis saab alguse küsimisest oma elu sisu järele: „Ta vajutas ükshaaval sõrmi pihku, loetles põhitegevusi, mis praegusel ajal täitsid ta päevi, et ühtekokku moodustada see ainulaadne ning kordumatu, mida nimetatakse inimese eluks.[...] kõik tundus ühesugune kribu-krabu, sõbratarid, külaskäigud, ekskursioonid, kino ja teater, suhtlemine telefoni teel, raamat enne und, öölambi lüliti klõpsatus. Juhumehed, baarid, restoranid, tagasihoidlikud annused alkoholinarkoosi, et aeg-ajalt esiletikkuvat soovi – hundina ulguda – kuidagiviisi summutada.“(lk 46-47)

Regina pole õiguslane, ta oli seda küll olnud („Regina oli enesele korduvalt toonitanud: ma olen teeninud välja õiguse elada oma mõnuks“(lk 45)), aga nagu öeldud, romaan algabki sellest olekust välja kasvamisega. Muusiku tee sellise situatsiooni puhuks on pakutud menuseriaalis „Seks ja linn“. Johanna Ross kirjutab järelsõnas: „Kattuvus on väga suur, telesarja kangelased tegelevad täpselt samade asjadega. Nendegi õhtud mööduvad telefonitsi üksteisega lobisedes, kõrtsidest-baaridest mehi koju lohistades ja alkoholi juues; nemadki on meeste puudumisel loonud „pseudoperekonna“ – ent niisugust elustiili väärtustatakse kõrgelt ja kuigi aeg-ajalt kõlavad nukramad noodid, pole mingisugusest hundina ulgumisest juttugi“ ja kindlasti on seriaali tegelased kujutatud positiivsetena. „Seks ja linn“ ei ürita muuta olukorda, vaid meeleseisundit, see püüab veenda, et selline (vallaline) elustiil ongi kõige lahedam asi üldse ning eksistentsiaalse problemaatika non plus ultra ongi igavesti taastulev probleem: mida seekord toppida jalga ja nende vahele?

Elustsenaarium „Seks ja linn“ Reginale ei sobi, sest tal „oli üks parandamatu viga küljes: teda piinas üha enam mõte, et elul peab olema ka suurem sisu. Ürgsetest aegadest peale olid naised ennast teostanud laste kaudu. Miks mitte ka tema? Siinkohal ring sulgus. Kust võtta lastele isa? Ta ei tahtnud, et tema lapsele öeldaks: hunt on su isa. Vallasema staatus Reginale ei sobinud, mitte et ta oleks kartnud lapsega tüdruku kuulsust. Hoidku teised oma eelarvamused endale. Paraku oli ta oma pedagoogilise praktika jooksul palju kordi näinud kurbi väikesi vanainimesi, kes pingsalt juurdlesid ühe probleemi kallal: miks pole minul täielikku perekonda nagu teistel? Ise orvuna üles kasvanud, soovis Regina oma lastele terviklikku kodu.“ (lk 91)

„Enamik vanatüdrukuid ootas oma printsi ja laskis päevadel voolata. Regina polnud nii naiivne, et imele loota“ (lk 67)

Muusiku tee laidab ta maha: „ei maksa luua illusioone“, ammugi ei turgata talle pähe paraadi väärt mõte, et tal on (või vähemasti peaks olema) kaasasündinud õigus sigimispartnerile. Regina valib inseneri tee ning otsustab aktiivselt sekkuda oma saatuse kujundamisse. Siin lähtub Aimée Beekman romaanikirjanikule sobivast põhilise eetikast ning loob pikemata Reginale võimaluse teha oma elus kannapööre: ta tädi pärandab talle ühes alevikus maja ning seal samas on ka töökoht saadaval. Regina ei ole millegagi seotud, ta võib vabalt sinna kolida. Nüüd jääb komplektist puudu ainult lapsed ja ... .

3.

Kirjastuse kodulehel olevas tutvustuses seisab: „„Valikuvõimalus” mõjutas tervet põlvkonda naisi, esitades väljakutse senisele abielumudelile.“

Milles see väljakutse siis seisis? Selles, et Regina tegi selge eristuse mehe (st abikaasa) ja laste isa vahel ning seejärel lõi viimase veel kord lahku laste bioloogiliseks isaks ja sotsiaalseks isaks, lihtsamalt öeldes: nende sigitajaks ja kasvatajaks.

Traditsiooniline pereideaal näeb ette, et need kõik need funktsioonid on koondunud ühte lihalikku isikusse, kes on siis korraga mees (elukaaslane), sigitaja (bioloogiline isa) ja kaaskasvataja (sotsiaalne isa). Aeg ja olud aga sellist õnnelikku kolmekordset kattumist Reginale ei võimalda: ühtki sellist isendit kohe kuskilt ei paista ja Reginal on juba kiire.

Esimene kategooria – mees – on romantiliselt kõige koormatum ja võib oma cartlandlikumates liialdustes koondada üheks Hr Õigeks kõik isashüved, mis jäävad miljonärivõsu sitkete musklite ja Tõelise Hingesuguluse vahele (tingimused, mis peavad olema täidetud, et Printsess teda tingimusteta armastaks). Meest Regina ei vaja, ta ei otsi ei materiaalset tuge ega võrdset vestluskaaslastki. Samuti ei looda Regina leida isendit, kes ühendaks endas sigitaja ja (kaas-)kasvataja ning Beekmani kirjeldatud mudelis saavad siin otsustavaks sigitajale esitatud eugeenilised kriteeriumid. Bioloogiliste isade (kolm last, kolm isa) valikul on Regina üpris hoolikas, isade tausta uurides ei kohku ta tagasi isegi kasutamast tutvusi meditsiinisüsteemis ja see on väga suur risk, sest võimalus saladuse paljastumiseks kasvab väga palju, kuid nii tekib tal juurdepääs ka mitteavalikele isikuandmetele: ta saab kontrollida, et isakandidaat poleks arvel psühhiaatriahaiglas jne. Ametliku abikaasa leidmine pole kuigi suur probleem, siin on Regina kõike muud kui pirtsakas: ta võtab enam-vähem esimese käeulatuses oleva vaba mehe, kelleks osutub pehme loomuga külajoodik Ants.

Regina eetilisus avaldub eelkõige suhtumises lastesse, ta tahab, et need ei oleks terved, heade pärilike eeldustega ja et neil oleks terviklik perekond st ka isa, kes nendega tegeleb. Regina põhiline patt, millest ka raamatu kandev kõlbeline konflikt, seisneb selles, et ta teeb Antsule kolmekordsed sarved ja lisaks veel see, et teeb kolm meest nende endi teadmata lapse võrra isamaks. Lastele valetamisest esialgu numbrit ei tehta.

4.

Väidan, et Regina/Beekman on suhteliselt konservatiivne. Esiteks seetõttu, et muudatus traditsioonilises peremudelis on väga väike. Ühest küljest teeb ta justkui väga suure järeleandmise: ta ei nõua mehelt-abikaasalt suurt vaimu/hinge/staatust/rahakotti, ent ometi sobitub Ants sellesse eksperimentaalsesse pereloomesse üpris ideaalselt, kusjuures seda spetsiifilist ideaalsust määratlevad omadused tunduvad iseärnis haruldased, eriti komplektina.

Nimelt Antsule meeldib aias toimetada, viljapuid ja põõsaid hooldada, ta hoiab peenrad korras, toob värske köögivilja lauale; kui joob, siis ei hakka märatsema, vaid jääb vaikselt tuttu ja NB!:

„Rõõmuga oli Regina jälginud laste kasvavat kiindumust Ants Pamplisse. Laste usaldus oli omakorda Antsu tema enese silmis tõstnud. Viimasel ajal oli mees kiirustamisi töölt koju tulema hakanud, et aga jõnglaste seltsi olla. Talle pakkus lõbu lastele uusi mänge välja mõelda, hiljuti oli ta neile aianurka muruplatsile telgi üles seadnud – möllaku seal kuidas jaksavad – oma tuba, oma luba. [...]

Õnnelikul kombel oli Ants siiani mõneti infantiilseks jäänud, imepäraselt oskas ta väikeste laste soove ära aimata ning neile rõõmu valmistada. Sedasama ei saanud Regina enese kohta öelda: ta oli harjunud õiendama arukasse ikka jõudnud õpilastega ja nüüd ta ootaski, millal põngerjad niipalju kasvavad, et saaks nende vaimset palet kujundama hakata. Ei olnud nad Antsuga milleski kokku leppinud ega suuri sõnu teinud, aga ometi teadis kumbki oma rolli laste kasvatamisel. Antsu hooleks jäid muinasjutud, päkapikud, lumememmed, koopad, lõkked, telgid – see lihtsameelne maailma, mis koolieeliku vaimustusest judisema paneb. Regina pidi teatepulga üle võtma siis, kui jõuab kätte aeg laste mõistuse arendamiseks.[...]

Ka Antsu vanavanemad aitasid laste eest hoolitsemisel omal viisil kaasa, ühtepuhku vedasid nad armsate pisikeste jaoks korvide kaupa toidukraami ning hoidiseid kohale. Maja keldriruumid nägid välja nagu musterpanipaikade pildid naisteajakirjas.[...]

Loomulikult piirdusid Regina enese teened kõige selle puhul vähesega: tema oli lapsed ainult ilmale toonud.“ (lk 208-210)

Viimases lauses tuleb see eriti hästi välja. Teen illustratiivse muudatuse:

Loomulikult piirdusid Reginaldi enese teened kõige selle puhul vähesega: tema oli lapsed ainult sigitanud. Aga temalt oli suguvõsa maja, kuhu ta nooriku oli toonud, ja tema vaimne loomus. Anita oli vaikne ja tasane, korralik naisterahvas, kes teadis suuri sõnu tegematagi oma kohta: hoidis aia korras ja tegeles lastega. See sobiski Anita loomusega rohkem, sest [nagu kõik naised] oli ta ju mõneti infantiilseks jäänud, mistõttu aga ta nii imepäraselt oskas väikeste laste soove ära arvata ja neile rõõmu valmistada. Anitale jäi see lihtsameelne maailm muinasjuttude ja kodu-mängimisega, Reginald pidi teatepulga üle võtma siis, kui jõuab kätte aeg laste mõistuse arendamiseks, aeg kujundada nende vaimset palet.

Beekman ei suuda pakkuda alternatiivi hierarhilisele peremudelile, ta lihtsalt teeb võrrandis väikse ja mugava asenduse ning paigutab Regina sellele kohale, kus traditsiooniliselt on olnud kodu-patriarh ning kirjeldab tulemust idüllilisena. Raamatus see idüll küll kestma ei jää, aga seda muudel põhjustel.

Praktiliseks probleemiks jääb võrrandi teine pool: kust leida nii perfektset isast kodukana? Söandan arvata, et sellised mehed on veel kordades haruldasemad kui traditsioonilisse peremudelisse sobivad kolm-ühes-isendid.

6.

Teine põhjus, miks Beekmani võib pidada konservatiivseks, on toetumine inimloomusele, teatavale sisemisele etteantusele, millega kangelanna on sunnitud arvestama. Teadupärast peavad tänapäeval isegi meditsiinitegelased olema äärmiselt ettevaatlikud essentsialistliku ja normatiivse sõnavara kasutamisel, sest allergilisematel õiguslastel võib ainuüksi nende sõnade peale kõrgeneda pulss ja subjektiivne õiglustunne, harvad pole ka juhud, mil ilmnevad moekamad hüüdlaused ja loosungid, rasketel ja eskaleeruvatel juhtudel võib vallanduda lausa demonstratsioon või paraadihoog, mis võib nakatada kogu ühiskonna vähem-immuunset kihti (eelkõige noored) ja paisuda nõnda epideemiakski.

„Regina oli ennast pidanud isepäiseks, tegi mis tahtis, vahetas armukesi, ei hoolinud tabudest, hülgas hea tooni normid, taunigu teised tema kõlvatust – ükskõik. Kõige agaramad hukkamõistjad kardavad ise sõltumatult elada,“ meenutatakse olnud bravuuri ja jõutakse essentsialistliku tõdemuseni, et „ju pole inimene looduse poolt seadistatud elama ainult iseendale.“ (lk 44-45)

Regina võrdlus Raskolnikoviga on kindlasti põhjendatud. „Maha eelarvamused! Selle loosungi järgi oli Regina ise elanud“ (lk 22) „Vanasti kuulatati südametunnistuse häält, nüüd on mõistuse prioriteedi ajastu“ (lk 48). Nagu Raskolnikovgi surub Regina mõistusega alla nii mõnegi „eelarvamuse“, misjärel teda tabab ootamatu kokkupõrge oma sisemise loomusega. Regina enesevägistamised ei võta küll nii fataalseid mõõtmeid kui Raskolnikovil, kuid ebameeldivalt tuleb tal üllatuda siiski, näiteks ei suuda arutlev mõistus leida põhjendust, miks ainult mehed abiellumisel initsiatiivi võivad üles näidata: „Võib-olla peaks meeste-naiste suhete kiire muutumise ajastul nii mõnedki kehtivad postulaadid ümber hindama? [...] Eelmiste ajastute tavad on ammu aegunud, paljudes perekondades on naised tegevjuhiks kujunenud. Miks ei tohiks naised meestele abieluettepanekuid teha? Nad võiksid ju mehi samal viisil jälitada ning piirata nagu kunagi mehed naisi; neil oli kõik olemas selleks, et tulevast laste isa meelitada oma kindla ning jõuka elujärjega, niisamuti kõlvanuks toonitada oma silmapaistvat ühiskondlikku positsiooni. Kuna haritud naisi on rohkem kui haritud mehi, kuluks meestel naiste poole imetlevalt alt üles vaadata, et aeg-ajalt heldinult laliseda: kallim kust sina seda kõike tead? Sageli näitasid naised ennast meestega võrreldes ettevõtlikumate ning julgemate inimestena, siit edasi oli õige pisuke samm perekonnasuhete kardinaalse teisenemiseni. Kui keskajal kasutasid mehed abielu puhtuse nimel oma naiste vaoshoidmiseks voorusevööd, siis uuemal ajal võiksid naised teha meestele sundkorras alkoholivastaseid kaitsesüste, et valve alt pääsenud elukaaslane säilitaks inimese näo.“(lk 91-92)

Mõeldud, tehtud. Regina teeb Antsule abieluettepaneku, ent „pärast kodus haihtus tuimus“ ja „tol õhtul Regina jälestas ennast ega tahtnud teist korda seesugust värdjalikku situatsiooni läbi elada“ (lk 98) st pärast mõistuslikult korrektse plaani elluviimist tabab Reginat ootamatu enesejälestus.

Ühtlasi sobib toodud tsitaat veelkord illustreerima seda, et hierarhilisele peremudelile ei pakuta alternatiivi, vaid lihtsalt vahetatakse kohti selle sees: hoopis mees võiks „naiste poole imetlevalt alt üles vaadata“ ja naised „võiksid ju mehi samal viisil jälitada“, „meelitada oma kindla ning jõuka elujärjega“ jne.

Ühe võimalusena võiks siin näha Beekmani püüdu tekitada hierarhiliste asetumiste suhtes äratõukereaktsiooni, kuid see oletus ei tundu kuigi veenev, sest Reginal õnnestub luua hierarhiline idüll ning selle idülli purunemine pole kuidagi seotud hierarhilisusega või mehe-naise klassikalise rollijaotuse ümberpööratusega.

7.

Probleem: prostitutsioon alandab (seal töötavaid) naisi. Siin on kaks peamist suunda selle probleemi lahendamiseks. Esiteks inseneri tee: muuta ühiskondlikke suhteid ja institutsioone ning kaotada prostitutsioon; teiseks muusiku tee: kaotada alandus st muuta prostituutide (ja ühiskonna) meeleseisundit. Mõlemal suunal on ka lapsukesed st õiguslased, kes peavad oma žestikuleerimist piisavaks lahenduseks, muusikute lapsed teatavad, et „Naisel on õigus oma keha müüa!“ ja inseneride lapsed teatavad, et „Naisel on õigus väärikale elule ja prostitutsioon on eo ipso naise õiguste rikkumine!“ ning lähvad siis tihti omavahel kisklema. Inseneride ponnistused selles vallas on ikka aeg-ajalt meedias vilksatanud, viimasel ajal võib täheldada ka muusikuliku lähenemise aktiivsust, seda eelkõige televisioonis, enesemüümist vääristavate riäälitišõude kõrval jooksis hiljuti ühes Eesti telekanalis draamasari „Bordell 232“, mis „on ülesehitatud sarnaselt haiglaseriaalide või mis iganes töökollektiivi tegemisi kajastava sarjaga. Vahepeal lahatakse isiklikke suhteid, vahepeal tehakse tööd. Haiglaseriaalis tuleb lahendada keerukas haigusjuhtum, „Bordell 232-s“ on aga tööks seksuaalteenuste pakkumine. Eelmises osas oli teemaks lateks ja sadomaso; ka pakkusid kaks sooja ja südamlikku naisterahvast tipptasemel teenust invaliidile. Töö nagu iga teine, raskused tuleb ületada ja töö ära teha. Sari ka idealiseerib lõbutüdruku ametit. Need kuus naist ei ela halvasti. Neil on raha ja ilusad elamised. Naised näevad välja ilusad ja enesekindlad. Neil on kenad riided. Kuus portreteeritavat lõbunaist on säravad, enesekindlad ja targad. Aga — nende töö on raha eest seksimine.“¹ Tsitaat pärineb Ester Vaitmaalt, kes „ei suuda ära imestada, miks [ta] ei ole veel kuskilt kuulnud, et keegi pädev meediakriitik ütleks välja: tegu on ju täiesti haige nähtusega.“²

Regina peab ennast tugevaks naiseks, keda ühiskondlikud eelarvamused ja hukkamõistud ei kõiguta, abikaasat tahab ta eelkõige seetõttu, et „oma pedagoogilise praktika jooksul [oli ta] palju kordi näinud kurbi väikesi vanainimesi, kes pingsalt juurdlesid ühe probleemi kallal: miks pole minul täielikku perekonda nagu teistel?“(lk 91). Regina valis selle probleemi lahenduseks inseneri tee ja komplekteeris täieliku perekonna; nüüd leiab üha suuremat kasutust ka muusiku tee st meeleseisundi muutmine selles asjas. Taolisele lahendusele apelleerivad ka lapsendusõigust taotlevad homoõiguslased, kui lapsendusteema juures mainitakse lapse võimalikku häiritust progressiivselt erineva-aga-võrdse peremudeli suhtes – tuleb muuta ühiskonna ja lapse meeleseisundit selles suhtes. Inimloomus on kahtlemata paindlik ja meeleseisundid erinevate moraali puutuvate asjade suhtes üpris laias vahemikus muudetavad, aga vaevalt, et päris piirideta. Kujundlikult väljendudes: ma ei usu, et Nietzsche oleks välja kannatanud hobuse peksmist ka siis, kui seda oleks tehtud Wagneri parimate teoste saatel.

8.

Ajakirja „Looming“ selle aasta veebruarinumbris ilmus Maarja Kangro jutustus „48 tundi“. Selles jutustuses käsitletavad teemad on „Valikuvabaduse“ omadega sedavõrd kattuvad, et jutu pealkiri võiks olla ka „Valikuvabadus 30 aastat hiljem“. Osa probleeme on kadunud, osa on süvenenud, osa on juurde tulnud ning nende muutuste põhjal võib ehk ühtteist arglikult üldistadagi. Ka Kangro teose peategelane T.T. jõuab umbes samas eas äratundmisele, et ilma lapseta ikka ei saa ning viitab siin samuti oma sisemisele loomusele, tõsi, ta ei tee nii võimast üldistust nagu Regina („ju pole inimene looduse poolt seadistatud elama ainult iseendale“), vaid piirdub enesele osutamisega ning ühtlasi tunnistab ajastu moraali kohaselt („loomulikult“) alternatiivide samaväärset eluõigust: „Loomulikult toetasin ma igati ka nende naiste otsust, kes ei kavatsenudki last muretseda. Vahel mõtlesin ma, kui hea oleks olla üks neist. Aga ma ei olnud.“ (lk 155)

T.T. probleemid on eelkõige insenertehnilised, mitte moraalsed. „Muidugi olin ma pikalt rasestumist vältinud. Aga veidi enne kolmekümneseks saamist polnud ma enam tahtnud seda edasi lükata ja olin nüüdseks üritanud last saada mitme mehega. Arstid kinnitasid, et kõik on korras, polnud mingit põhjust, miks seda poleks pidanud juhtuma. Aga seda ei juhtunud. Ja ma läksin üha enam ärevusse; [...] iga uus tsükkel tundus mulle „viimase võimalusena““ (lk 154) ja jutustuse tegevustiku moodustabki sigitaja hankimine 48 tunni jooksul (kaks rasestumiseks kõige sobivamat päeva ovulatsioonitsüklis, mille alguse ta just testiga kindlaks tegi). Sellest, kas sigitaja on abielus või (püsi-?)suhtes või alles poisike vms, end häirida ei lasta, küll aga muretsetakse suguhaiguste ja sigimispartneri geneetilise potentsiaali pärast. Samuti ei tõstatu küsimus, millises peres peaks laps kasvama, kas tal peaks olema (meessoost) kaaskasvataja vms.

T.T. astub mitu suurt sammu kaugemale kui Regina. Nagu Reginagi tõmbab T.T. mingite ebamääraste tunnete tõttu ratsionaalsust koomale, aga T.T. eemaldub „eelarvamustest“ ja loomulikkusest veelgi kaugemale ja tõmbab piiri alles kunstliku viljastamise ette: „kartsin, et see mõjuks emotsionaalselt rusuvana. Mõte, et isegi sigitushetkel oled sa täiesti üksi (olgu, koos meedikutega, aga kas see siis loeb) ega saa tulevase lapse bioloogilist isa oma käega puudutadagi, tundus kuidagi väga kurb.“ (lk 155). (Söandan üldistada, et ka enamusele meestest pole võõras see veider sentimentaalne kihk olla oma laste tegemise juures isiklikult kohal.)

Mis suunas astub T.T. mitu suurt sammu kaugemale kui Regina? Kui teraselt kuulatada, siis võib tundlikum kõrv tabada kultuuri arhailisemast sügavikust, kuskilt Pärdi ja Noole vahelt, kõmisemas prohvetlikku häält: see on loomastumine!

Tõsi, loomastumine, aga see pole kuigi täpne, taksonoomiliselt korrektsed alternatiivid – seenestumine ja taimestumine – on äärmuseni marginaalsed (seenestumine ahvatles mõneti Jaan Oksa, tuntud on Uku Masingu taime-imetlus ja mõningate bio-öko-utopistide päikese käes peesitavad klorofüllised unelmad). Kui sotsialistid-kommunistid tendeerivad ühiseluliste putukate (termiidid, mesilased, sipelgad jt) elumudelite suunas, siis Regina ja veel rohkem T.T. tembivad seda mõistuslikku igatsust soojaverelisuse ja isikliku paljunemistungiga. Mõlema suurimaks insenerlikku lahendust nõudvaks probleemiks on kvaliteetse sperma hankimine. T.T. laseb end siin eelarvamustest veelgi vähem segada ja ilmutab ka teoretiseerimises märksa suuremat tehnilist taipu:

„„[...]Ma ei jõua ikka ära oodata, millal seatakse sisse naistele mõeldud lõbumajad. Kus töötaksid ilusad, terved, kontrollitud perekondliku anamneesiga mehed, kes võiksid olla naistele ühtlasi elavateks spermadoonoriteks. Ammu oleks aeg.[...] See peaks olema legaalne. Spermadoonorid, keda saab füüsiliselt katsuda.“

„Oioi, ma juba kujutan ette, milline kisa tõuseks. Isade emotsioonid...“

„Nad oleksid ise õilsalt selleks nõusoleku andnud.“

„Et kuidas laps sünniks siis inimkaubandusest!“

„Hmh, mis kaubandusest... No ikka vähemalt heategevuslikust kaubandusest. Kusjuures kaubandussuhted pole üldse need kõige hullemad. Nendes on midagi mõistlikku. Midagi turvaliselt ratsionaalset.““(lk 162)

9.

Seda mudelit, mille suunas nihkub Regina ja rohkem T.T., on teadlaste poolt kõvasti edasiarendatud ja täiustatud ning ka väga edukalt ellu rakendatud; samuti on leidnud elegantseid insenertehnilisi lahendusi kvaliteetse spermaga viljastamise probleem. Maamajandusteavet koondavast infoportaalist PIKK võib lugeda: „Lehmade kunstlik seemendamine on tänapäeval kõige tõhusam seemendamise viis. Sel puhul on vaja üleval pidada tunduvalt väiksemat arvu sugupulle kui loomulikul paaritamisel. See säästab nende pidamiskulusid ning sugupullidena kasutatakse väga kõrge väärtusega tõuloomi.
Loomulikul paaritusel tuleb üleval pidada üks pull 50 lehma kohta, kunstliku seemendamise puhul saab ühe pulli spermaga tiinestada aastas keskmiselt 600...700 lehma, kuna kasutatakse lahjendatud spermat. Sügavkülmutatud sperma kasutamisel, mis on praegu levinud sperma konserveerimise viis, isegi üle 10 000 lehma.“³

T.T. irratsionaalne sentimentaalsus (tahtmine spermadoonoreid käega katsuda) kahandab mudeli efektiivsemaid rakendusi märgatavalt, see on siiski oluline vahe, kas üks sugupull 50 või 10000 lehma kohta. See on muidugi liialdav lahmimine, sest liikide vahelisi mudeleid ei saa nii üks-üheselt üle kanda. Näiteks Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli Eestis lehmade (Bos taurus) keskmine praakimisvanus 2005. aastal 6 aastat ja 6 kuud, emastel inimestel (Homo sapiens) tundub see (kõnealuste kirjandusteoste põhjal üldistades) kuskil 30 ja 40 eluaasta vahel ning seda nimetatakse kriitiliseks eaks, nii Regina kui T.T. lähevad selle ea aimduses ärevaks. Ka Janek Mäggi pakkus hiljuti emase Homo sapiensi praakimisvanuseks 30 eluaastat.⁴

Ma arvan, et see polegi niivõrd juhus, et üks päevakajalisim ja olulisim nüüdiskirjanik – Michel Houellebecq – on agronoomiharidusega. Tema naistegelased on üpris eneseteadlikud ja sooritavad “teatud ikka” jõudnuna enesetapu, sest on kaotanud ainsa kapitali, mis farmistunud maailmas maksab – välimuse ja nooruse.

Lehmade (Bos taurus) praakimise peamiste põhjustena toob Jõudluskontrolli Keskus välja udarahaigused, ahtruse, ainevahetushaigused ja jalgade haigused. Need on üpris analoogsed neile, mida kirjeldab Houellebecq ja fašistlike lehmade (Homo sapiens) esindushäälekandja „Cosmopolitan“. Udara- ehk rinnaprobleemide puhul pakutakse Homo sapiensile lahendusi kirurgilisest sekkumisest ja silikoonviimistlusest erinevate serveerimistehnikateni, samuti on väga päevakajalised erinevad ainevahetushäired (anoreksiast ja buliimiast rasvumiseni), nendega seotud dieedi ja söödaprobleemid ning probleemid jalgadega (tselluliit, veenilaiendid, jämedus, kõverus jne.)

Tundub, et T.T. praakub välja ahtruse tõttu ja me võime ta unustada sama ärasaaterepliigiga, millega punktistab Kätlin Kaldmaa Antsu temaatika: „Eks tahtnud ju kuldsete kätega meeski lapsi saada.“⁵

10.

Beekmani romaani tutvustades kirjutab Kätlin Kaldmaa: „minu arvates on “Valikuvõimalus” eesti kirjanduses kõige naisemeelsem romaan. Jah, olen isegi ämmaga selle raamatu alusel eetikast ja südametunnistusest ja muist valupunktidest kõnelenud, aga enda juurde ma jään ja peategelase valiku kiidan kõigel häälel heaks.“⁶

See täisjaatus naise käitumisele fašistliku lehmana ilmestab eelkirjeldatud tendentside aktuaalsust ja elujõudu. Minu arust Beekman seda ei jaata, Reginal hakkab „ääretult kurb ja kõle“, kui ilmneb, et „ta lastele olid juhtunud seesugused isad, kes oma lihastest järeltulijatest põrmugi ei hoolinud.“(lk 252)

T.T.-d see ei häiri ja tema kujutluses sugupullid (Homo sapiens) „oleksid ise õilsalt selleks nõusoleku andnud.“

Tundub, et veiste (Bos taurus) puhul on see küll nii. Kehtna seemendusjaama laboratooriumi juhataja Peeter Padrik võrdleb mehe ja sugupulli elu üpris sarnaseid võrdluspunkte kasutades:

“Pullidel on seemendusjaamas tunduvalt parem elu kui meestel turvakodus. Regulaarne suguelu, kindel päevarežiim, täisväärtuslik sööt, puhas küljealune, korrapärane tervisekontroll, ning põhiline – ei pea muretsema oma järglaste heaolu pärast.”⁷

11.

Valestimõistmiste vältimiseks rõhutan, et kõnealuse tendentsi jaatajaid fašistlikeks lehmadeks nimetades ma ei sõima, vaid olen keelekasutuses võimalikult täpne. Kommunistid-sotsialistid tendeerivad ideaalina ühiselulist putukat ja see on kaugelt räigem perverssus, mida püüda inimloomuse kallal korda saata, ent kultuurilistel põhjustel on juhtunud nii, et nt ei mesilaseks ega sipelgaks nimetamine tundu solvav.

Pealegi suundumine fašistliku lehma poole on paljus väestatud moraalset laadi jõududega. „Oleviku seisukohalt võis ta valikul ju mõnevõrra kahtlane väärtus olla, aga tuleviku seisukohalt oli see ainuõige. Tuleviku, seega ka laste seisukohalt. Põhimõtteliselt hoolitses ta ju inimeste eest, keda veel olemaski polnud ja see hoolitsus – seega ka valik – oli omakasupüüdmatu,“ õigustab Kätlin Kaldmaa Regina käitumist. Eugeenika looja Francis Galton rõhutab pärilikkusest rääkides, et „meie kohus inimkonna ees on uurida selle mõju ulatust ning talitamata ülekohtuselt meie endi vastu, kasutada seda viisil, mis oleks Maa tulevastele elanikele kõige kasulikum.[...] Missuguse plejaadi geeniusi võiksime saada, kui inimrassi parandamisele kulutataks kasvõi kahekümnendik sellest, mis kulutatakse hobuste ja kariloomade tõuparanduseks![...] Maailma nõrgemad rahvad peavad paratamatult andma teed inimkonna õilsamatele esindajatele“⁸ nagu Antsu geenid peavad paratamatult teed andma Regina mõõdupuu järgi suurema eluõigusega isendite geenidele. Ja et mitte unustada mainimast vana head Hitlerit, siis ega temagi enda isiklikke rassiomadusi parandanud, ikka tulevaste põlvede.

Fašistlike lehmade farmi-ideaal privatiseerib XX sajandi alguse eugeenilised ideed ja otsused. T.T. saab sellest väga hästi aru: „mis hirmus Blut-idee, isegi kui Boden jäi kõrvale! [...] Õigupoolest oli küsimusele, miks sa just oma last tahad, raske vastata ilma viimaks bio-essentsialismi või ego-eugeenikasse langemata või võimutahet mängu toomata.“ (lk 155)

Kui XX sajandi riiklike tasemete eugeenikas oli eluõiguse üle otsustaja see, kes valdas relvi, siis mikrotasandi eugeenikas on selleks munarakkude valdaja.

Nagu öeldud, on bioloogilises mõttes fašistlike lehmade ideaal palju realistlikum kui kommunistlik-sotsialistlik sipelgapesa, kuigi ka see idee pole sugugi surnud. Sipelgapesa ideaali poole pürgides takerdub ühiskondlik progress naise sünnipärase küündimatuse taha – ühtegi emasipelgale ligilähedasegi sünnitusvõimsusega superema pole Homo sapiensil lihtsalt kusagilt võtta; isaste Homo sapienside seemendusvõimsusest kasutatakse aga kaduvväikest osa. Houellebecqi bioloogiline utoopia („Elementaarosakestes“) jääb patriootlikult Prantsuse revolutsiooni sotsialistlikele ideaalidele – sipelgapesale – truuks. Lunastus tuleb valgustuse vaimus st teaduslik ja superema luuakse laboratoorselt, loobutakse seksuaalsusepõhisest paljunemisest ja vendlus luuakse geneetiliselt, sest „just see sama geneetiline individuaalsus, mille üle me mingi traagilise eksituse tõttu nii naeruväärselt uhked oleme, ongi enamiku meie hädade põhjustajaks“⁹. Tõepoolest, sipelgapesas töötab õve õve kõrval rõõmsas ja vilkas üksmeelsuses ja rivaalitsemisest pole haisugi. Houellebecq on vähemasti selles mõttes taiplik, et ta saab aru, et sipelgapesaliku elukorralduse jaoks tuleb inimliik fundamentaalselt ümber teha.

12.

Ma vähemasti loodan, et esimene asi, mis fašistlike lehmade ideaali puhul silma torkab, on see, et enamus isaseid muutub ülearuseks. Ka veisel (Bos taurus) on isaste ja emaste järglaste vahekord sünnil võrdne, ent farmis saavad neist omakorda elu- ja soojätkamisõiguse üsna vähesed isased, enamuse isaste saatuseks on lühike viljatu elu, rolliks käntsakas liha ja vorst.

Teine asi, mis teeb farmi-ideaali võimatuks, on see, et (praeguses inimühiskonnas) on ka isased valivad ja mobiilsed ning ka emased on sunnitud omavahel ägedalt konkureerima, eriti ja eelkõige neis valdkondades, mis puudutavad mittespermalikke isashüvesid. Näiteks Anu L. kirjutab Delfi Naistekas, et tema ja nii mõnigi tema sõbranna on üsna häiritud sellest, et nende tõupullid (Homo sapiens) „on parematele seemendusväljadele läinud“ ja ühtlasi ilmutab mõningat insenerlikku leidlikkust: „Mina olen aga lahendusi otsiv ema ning mul on ka väike ettepanek olukorra muudatuseks. Mina sulgeks kõigi alimendivõlglaste meeste seemnejuhad seniks, kuni nad laste ees võlad klaaritud saaks.“¹⁰ Veisefarmis oleks selline nõue täiesti absurdne.

Veisefarmis on lehmadevahelise võrdsusega lood hästi, seal on väline võim, kes kogub parimalt tõupullilt sperma ja jagab selle võrdselt kõigi emaste vahel, igaüks saab viljastava doosi. Eks liigu ka T.T. unelmad selles suunas (lõbumajas ju klient valib). Fašistlike lehmade farmis võiks sellesse rolli panna riigi. Riik kogub sperma ja jagab kõigile naistele.

Seal, kus veisefarmis on võrdsus, on praeguses inimühiskonnas hoopis vabadus.

Praegu peab iga fašistlik lehm (Homo sapiens) ise sperma nimel suguõdedega konkureerima. Ja oo, see ei ole kerge! Seda konkurentsisituatsiooni on täiesti kohane nimetada hüsteeriliseks.

13.

Susan Sontag kirjutab essees „Vaimustav fašism“: „Fašistlik kunst esindab utoopilist esteetikat – kehalise täiuse esteetikat. Natsirežiimi-aegsed maalikunstnikud ja skulptorid kujutasid sageli akti, kuid neil oli keelatud kujutada mistahes kehalisi vajakajäämisi“.

See utoopiline esteetika on privatiseerunud st kolinud mikrotasandile: elustiiliajakirjadesse, superstaarindusse, igapäevameediasse; photoshop ja „Cosmopolitan“ – neil on keelatud kujutada mistahes kehalisi vajakajäämisi.

Noored (ja mitte enam nii noored) inimesed üritavad meeleheitlikult sarnaneda töödeldud fotodele, millest cosmondus kubiseb ja piitsutavad ja näljutavad end kuidas aga suudavad. „Cosmopolitani“ lipukiri võiks olla „Buchenwald sinus eneses“ või „Dieet teeb vabaks“. See loomulikult internaliseerub; anorektikud on need õnnetud isendid, kellel on liigagi hästi õnnestunud oma elust koonduslaager teha. Prantsusmaal on see tendents võtnud nii ulatuslikud mõõtmed, et hiljuti võeti vastu seadus, mis kohustab fotodele juurde märkida, kui neid on kunstiliselt töödeldud.

Mai Loog, õiguslane par excellence, teatab lahkelt, et „olla naiselikult võrgutav on iga naise põhiõigus vaatamata sellele, kas talle makstakse selle eest või mitte.“¹¹ Juba Prantsuse revolutsiooni aeg ironiseeriti konstitutsiooni üle: ole sa pururikas või paljas kui püksinööp – keeld tänaval kerjata ja silla all ööbida kehtib võrdselt kõigile. Haridusõiguslased nõuavad igale lapsele riiklikult võrdset võimalust kuuluda edukuse ülemisse detsiili.

Enne seksuaalsuse vabaturgu sai iga naine ellu kaasa võrdse algkapitali ning reguleeritud turul oli see algkapital (1 hüümen) nii kõva raha, et selle eest võis põhimõtteliselt saada terve abielu. Vabaturu tingimustes on see vääring kõvasti devalveerunud, uued pealetulijad teevad sellist dumpingut, et kapitali sukasääres hoidjal pole veel enne praakimisvanuse saabumistki sellel turul enam mingit ostujõudu.

14.

Tõupullidelt (Bos taurus) spermat kogudes kasutatakse nn fantoomi. See on üks suur metallikolakas, mis ei meenuta mitte ühegi kandi pealt lehma, aga see on osalt kaetud lehma järgi lõhnava nahaga. Feromoonidel on vägev toime. Palderjani lõhnas on emase kassi kutsuva lõhna komponente ja see teeb mullase juurika puhtakujulisele kiskjale lausa vastupandamatuks (emastele kassidele on palderjani mõju oluliselt väiksem).

Kaks aastat tagasi kirjutas Eesti Ekspressis üks fašistlik lehm sellest, kuidas käis ööklubis sünteetiliste feromoonide toimet proovimas¹². Sellist vastassoo survestamist ei pea ta kuigi häbiväärseks. Eks need piirid olegi mõnevõrra hägused. Mehaanika (oma käe impulsi ülekanne teise kolbale, väändemomendi rakendamine teise jäsemetel jne) kasutamine on kõige ühesemalt hukka mõistetud, eks vast seetõttu, et siin on mehed üsna üheselt paremas seisus. Ööklubides kasutatakse ka nn vägistamisjooke. Sellisele keemiarünnakule reageeritakse üsna suure nördimusega. Aga kui uimastavat afrodisiaakumit lasta balloonist näkku? Igatahes kui toimeainet endale peale määrida, siis see on vahva eksperiment, millega sobib lausa lehes kelkida. Feromoonide toime on ebasümmeetriline, kandja ei ole ise selle mõju all. Kui rusika impulssi (massi ja kiiruse korrutis) kanda üle lõuale, siis rusikas mõjutab lõuga sama suure jõuga kui lõug rusikat (Newtoni III seadus), see on sümmeetriline, ma ütleks isegi, et võrdõiguslik.

Muidugi peab olema mõistev, sest ega ööklubis – vabaturu lihaletil – mullastel juurikatel palju muid võimalusi pole. Ja ei oskagi muud soovida, kui et kiisu ükskord ka vorsti kapi otsast kätte saaks. Ja pingutuste väärilise.

Ka kõige cosmo-meisterlikum fassaadiviimistlus ei tee naisi võrdseks, võrdseks seksuaalse valiku ees, burka teeb, aga siis peaks ühiskond tagama, et rangelt ainult üks üllatusmuna mehe kohta! See metafoor kehtib ka vastupidi st ka mehe burkasse pistmine võimatustaks reginade eugeenilised kihud. Ja see ei ole põrsa kotis ostmine, sest naine pole põrsas (kuigi petersingerid jms ei pruugi seda mõista). Pärisnimi ei taandu füüsilistele parameetritele.

Burka varjab ära mõõdud, parameetrid, mille järgi hinnatakse kaubanduslikku produkti, rasvasisaldust jne. Cosmo aga koorib naise sõna otseses mõttes alasti. Nagu talumees turul põrsa.

15.

Kui sotsialistide-kommunistide ideaalis on kõik inimesed vennad, siis fašistlike lehmade farmi-ideaalis on poolvennad – iga emane saab isikliku(d) järglase(d), aga isa on kõigil üks, üks suur tõupull. Need on väga elujõulised ideaalid praegugi. Kärjekannud selle aasta Inimarengu Aruande kaantel polegi nii tühipaljad. Tüüpilise isaprantslasena ületähtsustab Houellebecq meeletult seksuaalsust. Individualismi ehk atomismi juured on aga palju sügavamal ja nii mõnedki neist palju õilsamas mudas. Suurteks mootoriteks on võrdsuse- ja õigluseiha ja selle praktikaks, et mitte öelda atomiseerimise valemiks, on subjekti igakülgne dekontekstualiseerimine. Üks musternäide atomismist on Inimõiguste Ülddeklaratsioon, igati sümpaatne perverssus (säilimisühikuks võetakse isend mitte populatsioon või liik – no kus on loodusteadlaste silmad?!) Kes on seal see „iga inimene“? Kodumaata, keeleta, religioonita, rassita, perekonnata... Inimõiguste subjekti kohta võib võtta „Iivelduse“ moto: „See poiss ei kuulu ühtegi kogukonda, ta on lihtsalt indiviid.“ Indiviid (ld individuus – „jagamatu“) on sama mis kreeka aatom (kr atomos – „jagamatu“). Tuletan meelde, et Antoine Roquentinil on väga halb olla. Ka Houellebeqci tegelastel on väga halb olla.

Selle aasta Inimarengu Aruande kommenteerijad kurdavad, et sotsiaalne mobiilsus on vähenenud. Selle võiks tinglikult ümber sõnastada ka nii: inimesed ei ole nii juuretud. Ja tuletan meelde, et Anu L.-i ja mitmeid tema sõbrannasid häiris nende laste isade liigne mobiilsus.

Päevakajaline näide: eliitkooli-temaatika, seal käib samuti inimese – lapse – dekontekstualiseerimine ja seda siirast õiglustundest. Kui laps ilmub kooli ukse taha, siis ei tohi tal olla mingit konteksti, ei vanemate rahakotti, alkoholismi, ülehoolitsust või hoolitsematust, elukohta äärealal ega kesklinnas st ei mingit kodulugu. Lühidalt: lapsevanem ei tohi olla mitte kuidagi lapse omadus (kontekst). Kooli konkursil ei tohi olla lapse üheks omaduseks vanema hoolistus ja muretsemine, sest see ju jaotub ebavõrdselt! Vanemate patte ei tohi nuhelda laste kaela, ütleb õiglustunne ja raiub läbi igasuguse veresideme ja põlvkondade vahelise pidevuse. See on õigluse tungimine perekonda ja kui õiglus tungib perekonda, siis ta hävitab selle, sest õiglus on oma-kategooria eitus st armastuse vastand. Kui avalikus sfääris toimivad peresuhted, siis seda kutsutakse korruptsiooniks (onupojapoliitika), aga kui abikaasa kohale kuulutataks iga nelja aasta tagant avalik konkurss ja võidab parim, siis on see oma-kategooria eitus ehk armastuse eitus. Dostojevki määratles põrgut kui võimatust armastada st põrgu on täielikult õiglane maailm, dekontekstualiseeritud isikute maailm, oma-kategooriast vabastatud isikute maailm, omasteta inimeste maailm. Õiguslased armastavad Pavlik Morozovit, sest tema õiglustunne oli üle veresideme, üle oma-kategooria. Need on väga elujõulised ideaalid. Näiteks üks mõjukamaid tänapäeva ajulasi – Peter Singer – on teinud sest õilsast inimvaenulikkusest ja enda metoodilisest ignorantsusest oma-kategooria suhtes lausa filosoofia.

Õiglane inimene on viljatu, sest laps on laps ja neid on Maal isegi juba liiga palju. T.T. peab iibejutte ja lapse tegemist isamaale „tõeliselt tugevaks perversiooniks“, aga vaikselt hakkab temalgi koitma, refleksiivsele tasemele ta veel ei jõua, aga tunne on juba õige – ta tahab oma last ja paneb selle „oma“ kursiivigi. Arusaamine, et Rein Taagepera muretseb samuti oma rahva, mitte eestlaste (teatud etnograafiliste tunnuste hulk) pärast, käib talle veel pisut üle jõu, nagu Peter Singeri arule käib üle jõu, et inimõigused on solidaarsusžest omadele, mitte mingile naturaliseeritavatele tunnustekomplektile, mida saab siis loodusteaduslikult tuvastada teistelgi liikidel.

Prantsuse revolutsiooni aeg nõudsid vihased hääled pärimisõiguse kaotamist, õiglustundest! Lapsuke ei saa valida endale vanemaid, võrdsus olgu majas ning see intuitsioon hävitab siiani motivatsiooni saada järglasi, sest lapsi saades soovitakse neid, kellele pärandada oma elamise vaev, hoitud ja hooldatud kodu ja ... .

16.

Kas inimloomus on nii paindlik, et järgida fašistlike lehmade ideaale? Tarviliseks tingimuseks oleks kõigi isatunnete kaotamine ja sotsialismi-kommunismi jaoks tuleks kaotada igasugune vanemlikkus, teisisõnu: ei.

P.S.

Õiguslastel soovitan abielluda siiski, sest kui üksi elades koristad sa vahel lihtsalt tuba, pesed sokke ja pühid tagumikku, siis abielus olles teed sa samu menetlusi läbi viies „tasustamata majapidamistöid“, mis tuleks ilmtingimata kompenseerida.

Ja üleüldse: mis õigusega pole mul kogu aeg mugav!?!

1. Ester Vaitmaa Repliik: Bordell 232, Narko 552 ja Lasteporno 434 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/repliik-bordell-232-narko-552-ja-lasteporno-434.d?id=19368198

2. samas

3. http://www.pikk.ee/Loomakasvatus/veisekasvatus/aretus/tiinestamine

4. Janek Mäggi, 30-aastaselt on vallalise naise rong läinud

http://www.tarbija24.ee/?id=239316

5. Kätlin Kaldmaa, Hüpake tundmatusse ja kartke, kui tahate. Eesti Päevaleht, 22.09.2006

6. samas

7. Lii Sammler, Hea seemnepull maksab rohkem kui Hummer. Maaleht 04.12.2008

8. tsit. Blom, Philipp 2010 Pöörased aastad. Euroopa 1900-1914 Varrak, lk 405-406

9. Houellebeqc, Michel 2008 Elemenaarosakesed Varrak lk 259

10. Anu L. Väheteeniv mees ei tohi mitte isaks saada! 16.03.2010

http://naistekas.delfi.ee/rahakarjaar/raha/vaheteeniv-mees-ei-tohi-mitte-isaks-saada.d?id=29786185

11. Mai Loog – Tai filosoofiline jänku. Intervjuu Kalev Keskülaga Eesti Ekspress 24.01.2009

12. Maris Sander Rohi, millega mehi hulluks ajada: feromoon! Eesti Ekspress 14.03.2008