Stepihundikutsika dialoogi ihkav monoloog

Ilmunud: Sirp 29.01.2010

Stepihundikutsika dialoogi ihkav monoloog

Uue põlvkonna arvustus

Mikk Pärnits, Hundikutsikaeetika.

Kirjastuskeskus, 2009. 173 lk

1.

Noorus on piinlik iga ja õnnelikud on need, kes pole juhtunud seda ülearu püsivalt salvestama. Pole vaja liigselt fotosid või kirjatükke, saati netiavarustesse või avalikkusesse trükituid. Piisab kui jäävad omade seltsis ümberjutustatavad naljakad seigad ja pisut nukrust kadunud privileegidest, mida toona hinnata ei osatud. Hästikasvatatud inimene laseb teise inimese piinlikel juhtumistel vaibuda ja ei suuna neile kolmandate tähelepanu. Eesti inimene vaatab televiisorit keskmiselt neli tundi ööpäevas ja peab olema seega piinlikkuse vastu hästi ette valmistatud, sest ka keskmiselt treenitud piinlikkus- ja häbitundega inimene saaks sellisest doosist riäälitišõudest (see värdkeelend on siin kohane) veenilaiendid näkku. Õigustagu ja vabandagu see ka käesoleva kirjatüki sündi.

Aleksei Turovski on kirjutanud: „Maailma kõige rumalam tegu on minu arvates jõu kasutamine ainult sellepärast, et see jõud on olemas. Me teame, kuidas see noortel käib. Nad eksperimenteerivad ja tihtipeale kukub see välja väga julmalt. Selles pole midagi head, kuid seda võib mõista. Jõudu tuleb, varem seda polnud, nüüd aga on mu lihased nii pingul, mu keha on nii tugev, mu keel on nii võimas, minu kõne on arenenud nii kaugele, et ma võin ühe lausega panna inimese punastama ja minust eemale põrkuma. Ma võin öelda nii, et see vapustab inimest, ma kasutan oma sõnaoskuse uut värsket jõudu pelgalt sellepärast, et see on mul olemas ja mul on vaja seda katsetada."(Turovski 2004:138)

Aleksei Turovski on väga erudeeritud, sõnaosav, empaatiline ja innustavalt kõrge moraalsusega ning kõik kokkupuuted temaga on meeldivad ja arendavad, teisisõnu, ta on kõike seda, mida „Hundikutsikaeetika“ (HKE) peategelane pole.

Mikk Pärnitsa võib tema vormieelistuste järgi liigitada nende noorte sõnaseadjate hulka, kes ütlevad reipa entusiasmiga lahti intellektuaalsuse ja paljulugemise ahistavast nõudest ning asuvad rõõmsalt sellele siledale teele, kus, nagu manifesteerib kirjandusidu Robert Randma, „[p]idev püsimatus ja hüplikkus välistab süvenemise võimalikkuse, kuid avab seejuures uue perspektiivi: kulgemise ühelt teemalt teisele, olesklemise, pideva näilise kohanemisvõime (kiire eriteemaliste slaidide vahetumine tundub loogiline), valmisoleku rääkida kümnest asjast korraga ning paljastab seejuures täiesti ebasümmeetrilise, kuid kauni mustri.“ (Randma 2009)

Siiski ei saa panna Mikk Pärnitsat samasse potti nende tüütute revolutsionääridega, kes rusikaid vastu solaariumpruuni rinda toksides ja oma esteetilisi nikerdusi vaimsuse järgmise evolutsiooniastmena serveerides ennast kirjandusena kehtestada üritavad. Nimelt Mikk Pärnitsal „on midagi öelda“, täpsemini: HKE väärib antropoloogilist huvi. See, mida ja kuidas seal öeldakse, on kõike muud kui meeldiv, see on lausa eemaletõukav ja läbivalt primitiivne nii esteetilisel, intellektuaalsel kui moraalsel tasandil, ja suuresti ka kirjanduslikul, kuigi mitte ainult arvustusetiketi järgi peab möönma, et seal on ka mõningaid kenasid ja tabavaid kujundeid.

HKE on ühe vägivaldsuse füsioloogia, kuid erinevalt näiteks Ellisest, Amisest või kodumaisest Chaneldiorist, kes konstrueerivad hoiatavaid illustratsioone, tundub satanistlikke tekste eestindanud Pärnits liiga siiras ja sama siiralt ennastimetlev ning kõnealune teos on pigem selles glorifitseeritava kurjuse orgaaniline osa, mistõttu pole siinkirjutaja valdav antipaatia ja ebameeldivustunne ka kuigivõrd looritatud.

Moraalne seisukohavõtt raamatu suhtes on vähemalt kolmekordne riskimine (et mitte öelda eksimine ajastu vaimu vastu). Esiteks: teose (minajutustaja/kangelase) ja autori (liigne) samastamine; teiseks: eksimine epistemoloogilise relativismi ja moraalirelativismi vastu, sest „hea ja kuri — erinevad aga võrdsed“; kolmandaks: eksimine teadlaslikkusest tuleneva objektiivsusnõude vastu, mis langeb suuresti kokku tolerantsusprintsiibiga: „tähtsam on mõista kui hukka mõista“.

Antud juhul tundub riski võtmine vähemalt samakordselt õigustatud. Autoripositsioon on ähmane ja pendeldab kõikenägeva pilgu, tema-, mina- ja meiejutustaja vahel (kuid siin segab just see loksumine tinti verd, mis Nietzsche järgi kirjutamise õigustab!). Robert Randma määratletud uue kirjanduse tunnus, et „pidev püsimatus ja hüplikus välistab süvenemise võimalikkuse“, kehtib täielikult ka siin ja võiks öelda koos temaga, et see on lihtsalt uus ja erinev: selleks, et meri oleks põlvini, ei pea tingimata suureks kasvama (nagu „klassikud“), piisab ka sellest, kui oma lombike mereks kuulutada ning hüüda, et see on uut tüüpi meri, erinev aga võrdne!, ja see on uue põlvkonna ookean — madal, mage ja sogane; ning nagu porilompi ei saa sukelduda, nii ei saa ka HKEsse süveneda. Loomulikult võiks naeruvääristada ka püüdlikku akvalangisti, kes muhk peas ja rind mudane raevukalt porilompi arvustab, kuid siin jõuame juba üsna lähedale kolmandale riskile ja ühtlasi HKEs kajastatava vägivalla loomusele, nimelt sellele, mis puudutab metoodilist teadlaslikkust st moraalsest hoiakust loobumist ja püsivat mõistmispüüdu hukkamõistmise asemel. HKE peategelase Andersi maailmaviha ja vägivaldsus on sellise nooruki raev, kes ei suuda enam välja kannatada seda kutsikanäoga psühholoogi, kes teda professionaali murdumatu kannatlikkusega „igati mõistab“ st protest hoiaku vastu, mis taandab kõik tema käitumisavaldused lapsepõlve, perekonna, kasvatuse, kooli, meedia jne passiivseks tulemusteks, HTKe peategelane märatseb kisendades moraalse autonoomia järele, süüdivuse järele, pärisnime järele (poeetilisemalt: hinge järele), see aga on intellektile haaramatu st mõistetamatu, sest mõistmine tähendab põhjuste tuvastamist, aga moraalne autonoomia tähendab olla põhjuseta, olla ise põhjus(taja).

Võib ette kujutada, milline kohutav sisemine raev hakkab keema selle 17aastase nooruki hinges, kes on äsja direktorile suitsu näkku puhunud ja see on väljakutse vastu võtnud, ent siis peab nägema seda, kuidas tormavad kohale hüsteeriliselt kriiskavad lapsekaitsjad, kes tema suitseva egokahuri lutiks nimetavad ja ta sümboolselt mähkmetesse (tagasi) suruvad.

Viimane võimalus säilitada isikus on sooritada enesetapp (mis laiendatud juhtumina võib olla üks ajendeid koolitulistamisele) ning just selle loogika loeb Anders sisse pealtnähtud suitsiidisooritaja hinge:

„MINA TAHAN LENNATA, mina tahan hüpata katuselt alla end surnuks. Ma tahan, et mu kolbast voolaksid ajud välja kui pooltoores munakollane, ma tahan teha seda, mis mu tapab ja teile Ülima Keskmise Sõrme püsti tõstab. Hüpata surma EI MILLEGI nimel, iseenda nimel. Ja ma ei ütle teile, kuidas ma lendasin, ja ma ei ütle teile midagi — olgu mu hale laip teile ainsaks selgituseks, mida te alati unes nägema hakkate.“ (lk 129)

2.

HKE süvendab pessimismi, on kurvaks tõendiks sellest, kui lootusetult hermeetiliseks võib kujuneda nooruse lüüriline eneseimetlus ning kui anorektikulikult ebaadekvaatne võib olla tema minapilt. Pigem ohutult koomiliseks võib liigitada teismelise, kes joystick peos läbi vaenuvägede virtuaalmõõgaga teed raiub ja sealjuures möirgab nii et vinnid palgel raksatavad, aga näiteks see, kuidas Anders laamendab surnuaial ja kaitseb bussis kaablijupiga vanurit pekstes „oma territooriumi“ (lk 41) ning end seejuures Ülimaks Võimuks kuulutab (hiljem veel Surmaingliks, Mulla-Andersiks, Antikristuseks! Sic!) on küll lausa grotesksuseni naeruväärne, ent samas ka sügavalt murettekitav, sest sellisel pöörasel reaalsusest irdumisel võivad olla üpris saatuslikud tagajärjed, HKEs on selleks koolikaaslase tapmine.

Üks masendavamaid asju HKE juures ongi see, et ta näitab (täpsemini: on dokument sellest) kui suletud on see kujutluslik ulm, millesse noor inimene võib kasvada ja kui võimatuseni raske on teha nahkmantlisse mässitud nagale selgeks, et kui ta ohverdab surnuaial kassi, siis ei pane see vaatepilt peale juhtuvat täiskasvanut risti ette lüües kirikusse põgenema, vaid tekitab tahtmise satanistikese pepu seal samas korralikult kuumaks kütta, nii et kohe küllalt saab (arusaamatuste vältimiseks: kasse HKEs ei ohverdata ja temaatilistest kokkulangevusest hoolimata pole satanism selle teose teema).

Paraku on tänapäeva täisealistel tendents jätta sekkumata mis tahes piiriületamistesse, olgu tegu tänaval suitsu kimuva marakratiga või retsitagu siis õhinal kassi, keelt või kirjandust. Sellele tendentsile toetutakse ka kõnealusel juhul.

3.

Tagakaanel olev tutvustus on selline:

„Ootamatu nagu kohtumine kiskjaga, ennustamatu nagu näljahäda, küüniline nagu poliitiku naeratus, ebamugav nagu kooselu kurjategijaga, salvav nagu nurka aetud rästik, meeleheitlik nagu uppuvalt laevalt põgenev rott, otsekohene nagu relvaks pruugitav kaablijupp, silmakirjalik, nagu ühiskondliku darvinisti kaastunne, siiras nagu viimse rahvuslase pisar - Mikk Pärnitsa sisekaemuslik proosateos on kõike seda, ning lisaks paeluv ohuromaan iga teismelise hundikutsika vanematele.“

See sisekaemuslikkus muudabki teose antropoloogiliselt huvipakkuvaks, HKE on vahetu sissevaade mitmekülgselt ebaküpse inimese hinge, mis on hüplik, eklektiline, vastuoluline ning üdini enesekeskne, ja sealt võrsuvale vägivaldsusele, mille nimetamine koolivägivallaks on eksitav, sest koolil on selles vägivaldsuses enamasti pelgalt ruumiline roll.

Ilmar Raagile on etteheidetud seda, et tema „Klass“ on hea õppematerjal koolikiusajatele. Kahtlemata see seda ka osadele on. Aga sama kahtlemata on „Klass“ ka ühiskonda raviva toimega, avab silmi, osutab probleemile ja sunnib sellega tegelema. Nagu iga vabadus, toob ka moraalne vabadus kaasa kihistumise, antud juhul siis moraalse kihistumise, ja iga konkreetse adressaadita hüüatus on sellistes oludes kahe teraga mõõk. Isegi nii üldised üleskutsed nagu „Olge vastutustundlikumad!“ või „Armastage oma lapsi rohkem!“ teevad korraga nii kahju kui kasu. Meediasse jõuab üha sagedamini lugusid katkistest perekondadest, lastest, kes on oma vanemate eneseteostusele ja tarbimishuvidele jalgu jäänud, abiraha-lastest, tänavalastest, statistika on hirmus!, tuleb tahtmine hüüda: „Hoolige rohkem! Olge vastutustundlikumad!“.

Ometi teeb võimsat laastustööd ka hoolivuse liig, lausa viljatusse tõukav vastutustunde hüpertroofia. Tunamullu ilmus eesti keeles ameerika naiskirjaniku Lionel Shriveri raamat „Me peame rääkima Kevinist“ (orig. 2003), mis lahkab ühest küljest koolitulistamise (täpsemalt: kooliambumise) põhjuseid, kuid on samas emahirmude entsüklopeedia. Järelsõnas Shriver tunnistab: „Romaani lõpuks olin end täiesti oimetuks hirmutanud. Mul pole endiselt lapsi.“ Shriveri üsa suleb vastutustunde liig. Ta teab, et laste patud nuheldakse vanemate kaela. Ja mitte ainult patud, vaid ka õnnetused.

„Inimesed on kummalised. Ikka veel on meiega kaasas vanadest aegadest pärit fataalne uskumus, et asjad juhtuvad iseenesest või on ohver temaga juhtunus ise süüdi. Laps upub tiiki – kurb küll, kuid lastega ikka juhtub, tõdeme ja unustame, et kusagil peavad ju olema täiskasvanud, kes lapse heaolu eest vastutavad,“ sõnab ajastu häälega Triinu Laan (2009)

„[H]albu lapsi pole olemas, halbu vanemaid aga küll. Kui lapsed käituvad halvasti, ongi viimane aeg peeglisse vaadata,“ võtab lühidalt kokku Tiina Saar (2009).

Ei puudu ka sümptomaatilised liialdused nt reductio ad Hitlerum: aastal 2007 ilmus kirjastuselt „Väike Vanker“ Alice Milleri ajastuhõnguline raamat „Sinu enese pärast. Kui kasvatusest saab kiusamine“, kus on muuhulgas peatükk „Adolf Hitleri lapsepõlv: varjatud õudusest manifesteeritud õuduseni“, milles selgub, et tema „perekonna struktuuri võib ilmselt iseloomustada kui totalitaarse režiimi prototüüpi“ (lk 161) ja „ta väärkohtleb juuti kui abitut last, kes ta ise oli kunagi olnud, samamoodi nagu tema isa väärkohtles teda“ ja ta „ema oli Adolfi teadvustamatult „delegeerinud“ ennast päästma. Allasurutud Saksamaa sümboliseeriks sellisel juhul ta ema.“(lk 199-200) ning samas taandab ka mõrvad ja ususõjad massilisele läbipõrumisele lapsevanemaks olemisel. Samuti kirjutab Eestis üpriski populaarne Anatoli Nekrassov(2007:tagakaas), et „[a]lates väikestest perekondlikest arusaamatustest ja lahkuminekutest laste hukuni, keerukate sotsiaalsete probleemide ja sõdadeni – see kõik on liigse emaarmastuse põhjustatud situatsioonide spekter.“

Niisiis, lapse hankimisega ei kaasne vastutus mitte ainult lasteaiakohtade, huviringide, olmetarvete, lapse tervise, vaimse arengu, kehakaalu, läbilöögivõime jms eest, vaid ka teiste elude, globaalprobleemide ja sõdade jms eest. Kui palju on neid, kellel jätkuks uskuda endale selline Atlase ja Kristuse ühendvõimekus ning võtta oma inimlikele õlgadele selline jumalik vastutus?

Aastal 2008 ilmus saksa laste- ja noortepsühhiaatrilt Michael Winterhoffilt raamat „Miks saavad meie lastest türannid“ (Warum unsere Kinder Tyrannen werden, juba praeguseks üle 20 kordustrüki!), selle sisu võiks ühte laussesse pressituna kõlada umbes nii: lapsevanemad kardavad, et kui nad oma võsukesele kuidagigi meelehärmi valmistavad, siis laps neid armastama ei hakka või lakkab armastamast, kuid sedaviisi vatis hoides, ülehoolides ja ümmardades võetakse lapsel võimalus areneda vastutustundlikuks ja teistega arvestavaks olendiks. Abraham Maslow sõnadega: „Lapsed võivad praegu soovida rahuldust, mis neile heameelt valmistab, maha vaigistab või tänulikuks teeb, kuid mis on siiski kasvu takistav. Näiteks võime tuua vanema alistumise lapsele, mis tekitab ärahellitatud psühhopaadi.“ (Maslow 2007:176) Selle tendentsi spiritualistliku projektsiooni – indigolaste liikumise – kohta (vt nt http://www.valgusesaar.ee/indigolapsed.htm) on ehk kohaseim tsiteerida Uku Masingut: „„Emaarmastus“ on teie hulgas arenenud sellise tervemõistusliku ja ülbe lolluseni, et iga ema teie hulgas peab oma last inimkonna tippsaavutuseks“ (Masing 1995:244)

Lühidalt öeldes: tundub, et moraaliliberalism on kaotanud ka hoolivuse keskklassi.

4.

Kas HKE peategelasel Andersil on oma filosoofia, oma (hundikutsika-)eetika, mingi enamvähem sidus ideestik ja maailmavaade? Ei. Andersil on emotsioon. Andersil on väga halb olla ja ta karjub ning see karjumine on osaliselt artikuleeritud. Kui seda kasvuvalu mikrofoni ees väljutatakse, siis tuleb mingi kole ja kahtlemata alternatiivne röökimine, mingi punk või mõni metal’itest, paremal juhul mõni hip-hop. Tänapäeval, mil kõikelubatavus isegi tehnoloogiasse penetreerub, võib tulla ka raamat.

Väga kiirel lehitsemisel võib jääda isegi mulje, et HKEs tabatakse lausa uus mütoloogia ja luuakse selle põhjal kontseptsioon Uuest Kõntsast:

„Uus Kõnts oli Andersi silmis see pask, mis Vanast Kõntsast järele oli jäänud. Siin oli taga terve uus mütoloogia. Need polnud niisama nimetused.

Uus Kõnts oli skisofreenikute, linna migreerunud külahullude järeltulijate, puhtusehullude, sotsiopaatidest perekonnainimeste, ohvri moodi riietuvate kontorirottide, haigustest puretud, tuultest räsitud, kõrvadest järatud, muredest sandistatud, mõtetest mõnitatute armee. [...]

Uus Kõnts vajas isandaid: kindlameelseid, kiskjalikkust täis upsakaid inimesi, kes juhiksid meid mässama. Tapame oma isandaid, võtame nende vara, mõisa köis lohiseb, sellega poome ja hiljem joome. Ja nii edasi. Need on alateadlikud, genoomis säilinud salasõnumid, mis ajasid hukka meie geeniprogrammid: liiga kohutav oli tunnistada eestlase pärilikkust kogu selles alastiolekus. See oli värvitu ja kujutu tomp paska, arenguastmelt üks samm tagapool amööbist. Sa ei pidanud olema raketikirurg, et karta amööbi. Ning nii ei võttiski eestlase geen oma isanda kuju, värvi ja maneerid; ärkas ellu, kasvatas kihvad ja verised kärnad, punnitas persest välja rähmas silmad tundlate otsas ja lasi ninast jugadena mürgist mäda. Kihvtitas oma rõhuja, hurraa, hurraa, kärva, neeger. Hüüumärk. Ja kui eestlane oli tapnud sakslase ja venelase, siis tappis ta ka ennast.“ (lk 30-35)

Loomulikult pole siin mingit süsteemi aga loogikat. Sidususe annab emotsioon ja kohati isegi riim. Iseloomulik ja kõnekas on sujuv libisemine kirjeldavalt autoripositsioonilt meie-positsioonile ja tagasi. Mingis mõttes on analüütiline lähenemine või lähilugemine sellise teksti puhul sama kohatu ja sündsusetu nagu tõlkesubtiitrid Eurovisiooni lauluvõistluse ülekannetel – ilma vastava muusikalise joobeta, ilma sama emotsioonita jääb järele vaid piinlik totrus; samavõrd naeruväärne kui kohata kaubamajas riiulite vahel ostukäru lükkavat Lordit, sarved peas ja nägu kummi täis. Sülelaps hakkaks ehk nutma, aga vanemal kipuks naer peale.

HKE filosoofia lühikokkuvõtteks sobib suurepäraselt näiteks järgmine arut(l)us:

„Poodi pole näha, teised majad on asjasse sekkunud ja vahele astunud. Sügaks kõrva tagant, vaprad ehitised. Linnas on ainult üks munakivitänav ja seal seista on hea. Iga hea tuleb oma hinnaga. Seal on varjuline ja sinna saab kokku vajuda, kui sa näiteks, väike pask, nagu sa oled, kokku vajuda otsustad, aga sa ei arvesta sellega, et munakivid on TÄIESTI MÕTTETU PASK.“ (lk 28)

Õigupoolest võib siin viimast lauset võtta kui Andersi elufilosoofia kvintessentsi: nii halb on olla, et kõik, mis meelde tuleb ja silma hakkab, on täiesti mõttetu pask: munakivid, tänaval vastu jalutav inimene, eestlase genoom jne.

Romaanis „Elu on mujal“ ütleb Milan Kundera, et „luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks,“ ja luuletaja võib täna öelda üht ja homme vastupidist, sest „luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus.“ (Kundera 2009:254) Oma viimases essees tunneb Kundera (2008:85) Hegeli toel ära, et rohkem kui lüürilist luulet iseloomustab see muusikat ning ühtlasi rõhutab romaani antilüürilisust, et mitte öelda romaani moraalset kohustust olla antilüüriline ehk siis antimuusikaline (loomulikult ei tee teose põrumine romaanina sellest automaatselt lüürilist luuletust, saati head!).

Briti erudiit George Steiner tunnistab kahetsusega, et praeguse ajastu valitsev joon on mälu kõhetumine, „muusika astumine lugemise asemele on üks suuremaid ja keerukamaid tegureid lääneliku elutunde praegustes muudatustes“ (Steiner 2008:19), samale tendentsile osutab mõningase nõutusega ka teine paljulugenu, Donald Sassoon (2008).

Viimasel kirjandusfoorumil „Paabeli raamatukogu. Kirjandus – kas ja kuidas me seda näeme?“ rääkis Rein Raud haaravalt kirjanduse olulisusest kultuuride (et siin mitte öelda tsivilisatsioonide) säilimisel, ettekande kokkuvõttest võib lugeda:

„Olen viimasel ajal tihti mõelnud, kas ja kuidas peaks kirjandus muutuma, sisuliselt ja vormiliselt, et ta pakuks endiselt huvi ja olemasolemiseks abi piisavale hulgale inimestele – ja et kui ta muutub, millal võiks saabuda sisuline murdumishetk, kus pole enam tegemist päriselt sellesama nähtusega.

Lugusid võib jutustada kultuuris ju erineval moel, ka näiteks teatri või kino läbi, kirjandust määratlev tunnus on ju ikkagi keelekasutus, aga mõtlemise verbaalne alge enam mitte lihtsalt ei taandu, vaid juba põgeneb ummisjalu visuaalse eest, [...].“ (Raud 2009)

George Steiner ja Rein Raud räägivad mõnes mõttes samast asjast. Tegu on nimelt mälupõhiste (mõistuspõhiste) protsesside asendumises tajupõhistega. Kirjandust ei saa olemuslike kadudeta konverteerida audiovisuaalsetesse meediumitesse (nt teater ja kino). Muusika ja teater (rituaalid) on ka nn traditsioonilistes kultuurides. Jack Goody näitab oma antropoloogia klassikasse kuuluvas uurimuses „Metsiku mõtlemise kodustamine“ (e.k. 2005) veenvalt, et tavapärane vastandus „primitiivse“ ja „arenenud“ mõtlemise/kultuuri vahel on tegelikult üleminek suulisest kultuurist kirjakultuuri.

Kahjuks või õnneks pole ka kognitiivsed meediumid „erinevad, aga võrdsed“ ning see pole pelk ajalooline sattumus, et ülikoole või muid vaimukantse kipuvad defineerima just raamatukogud, mitte aga kinod, teatrilavad või kontserdisaalid nagu pole ka sattumus, et kõikvõimalike subkultuurikesi defineerib just muusika, sest nimelt muusika on võimsaim identiteedilooja ja reaalsusenihestaja, pidagu siis inimeselaps end sõge-metal’i mõjul antikristuseks, hip-hopi mõjul mustanahaliseks või Wagneri „Rienzi“ mõjul saksa natsiooni päästjaks.

Kuna ekstrapolatsioone Hitlerini pole kunagi liiast, sobib siin ära tuua sobilik lõik ta lapsepõlvesõbra mälestustest: „Wagneri muusikat kuulates oli Adolf nagu ära vahetatud. [...] Ta ei tundnud end enam inimühiskonnast välja tõugatuna, tundmatuna, üksikuna. Nagu joovastus, nagu ekstaas tuli see tema peale. Ta laskis end meelsasti kanda sellesse müütilisse maailma, mis oli tema jaoks tõelisem kui igapäevane reaalne maailm.“ (Kubizek 2009:248 – minu kursiiv M.K. Tahtmatusest ühildada kujutlust reaalsusega ja selle tagajärgedest vt ka Kaus 2009)

HKE on väga muusikaline teos, iga peatükike algab tsitaadiga mõnest muusikapalast. Vaatasin neid youtube’ist, enamasti on tegu hämarate lavadega, kus pikkade juustega nahksed ja needised mehed karjuvad ja korisevad mikrofoni peale, tundub, et neil on väga halb olla. Andersil on ka väga halb olla. See tundeintensiivsus moodustabki HKE selgroo. Anders on ilmselt paljukuulanud, mitte paljulugenud inimene ja muusika kuulamine tähendab seda, et ajuaktiivsus on initsieeritud välise ärritaja poolt, pärinegu see kõrvaklappidest või kõlarist; melomaan ei ole mõtleja. Teos, mille sidususeks on kirjutamise ajal kuulatud muusika, on nagu Eurovisiooni laulu tekst ilma hääle ja visuaalse lavašõuta.

Kui kirjandus hülgab mõtlemiskesksuse ja hakkab mälu- ja mõistuspõhiste protsesside asemel toetuma tajupõhistele (eelkõige siis visuaalsus ja auditiivsus), siis pole see enam kirjandus siinpool Rein Raua märgitud murdumishetke, seetõttu suhtus ja suhtub siinkirjutaja ka Robert Randma manifestikesse nii veriselt: tajumine ei ole uus mäletamine, „kiire eriteemaliste slaidide vahetumine“ ei ole uus narratiivsus, promiskuiteet ei ole uus truudus, lollus ei ole uus tarkus, erinev, aga võrdne.

5.

Loomulikult pole HKEs midagi erandlikku, see on üsna tavapärane teos (mis pealegi üpris juhuslikult siinkirjutaja kurjade käte vahele kannatust katkestama sattus) ja selles mõttes on käesolev esiletoomine enam kui ebaõiglane. Tärkava kirjanduse kalduvus mälupõhiselt tajupõhisele ja mõttelt emotsioonile on väga üldine tendents. Näiteks kirjandusidude ametlikul kasvulaval („Värske Rõhk“) on mõtted ja narratiivsed lood harvad eksikülalised. Johanna Ross küsib noorautorite jutukogu „Tule, ma jutustan sulle loo“ arvustades retooriliselt, et kas raamatut, „mille pealkiri otsesõnu lugude jutustamist lubab, võiks siis ehk süüdistada lugejale näkku valetamises?“, sest see, mis seal sisaldub – „need kõik on olekud või äärmisel juhul seigad, mitte aga lood.“ (Ross 2009:89)

Aga võibolla ei peakski meenutama heldimusega aega, mil kasvuvaludes murdeealised paugutasid oma toa ustega ja mitte oma raamatu kaantega, kord kustub ka Päike, pealegi ei saa ju välistada, et tegu on kvanthüppega indigokirjandusse. Viva la evolución!

*

P.S. HKE peaprobleeme on kirjanduslikult käsitletud küll, kusjuures ka „vanade klassikute“ poolt ja väga hästi. Nagu rusikas silmaauku sobib kordustrükki igatsev Dostojevski „Nooruk“(e.k.1939), (raevukas vajadus olla suveräänne kerkib esile juba teoses „Ülestähendusi põranda alt“ (e.k. 1971 ja 2004)). Kõlbelist survet olla autentne Mina käsitleb filosoofilisemalt Charles Taylor suurepärases ja kergestiloetavas „Autentsuse eetikas“ (e.k. 2000).

Kaus, Jan 2009 „Mao tee kolju peal“ Sirp 20.11

Kubizek, August 2009 Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber Tänapäev

Kundera, Milan 2009 Elu on mujal Tänapäev

Kundera, Milan 2008 Eesriie Tänapäev

Laan, Triinu 2009 „Õnnetusjuhtumeid pole olemas“ 16. juuni http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=23943073

Masing, Uku 1995 Budismist Ilmamaa

Maslow, Abraham 2007 Motivatsoon ja isiksus Mantra

Nekrassov, Anatoli 2007 Emaarmastus Pegasus

Randma, Robert 2009 „Muutumine kui distsipliini surm?“ Sirp 06.11

Turovski, Aleksei 2004 Loomult loom Varrak

Raud, Rein 2009 Kirjandusfoorum „Paabeli raamatukogu. Kirjandus – kas ja kuidas me seda näeme?“ kava ja teesid http://www.nlib.ee/107822

Ross, Johanna 2009 „Kaks kurna, kumbki ei jutusta lugusid“ Värske Rõhk nr 18

Saar, Tiina 2009 „Lapsed on ka inimesed“ Eesti Päevaleht 06.08

Sassoon, Donald 2008 Euroopa kultuuri ajalugu aastast 1800 kuni tänapäevani Varrak

Steiner, George 2008 Valik esseid LR nr 33-34