11. veebruar 2020

Paavo Matsin "Kongo tangoo"




Kujutiste tulemus päringule kongo tango

Üks žanripuhas matsin Budapestist, ronkadest ja inglitest

Mihkel Kunnus

Paavo Matsin ütleb OPis igati õigustatult: „Kui tänapäeval kirjutatakse väga palju mingeid žanre, siis Bulgakovi žanr ongi bulgakov väikese tähega, minu raamatute žanr võiks samamoodi olla matsin.“i
Eesti kultuur ja kirjandus on nii väike, et siin mõningane pärisnimelisus täiesti kohane žanrimääratlus. Suuremas kultuuris tunduks selline ettepanek juba liialt nartsissistliku praalimisena, umbes, et „žanr – see olen mina!“, aga meil tundub see igati õigustatud. Kinnitan omalt poolt, et Paavo Matsin on vähemasti eesti parim matsinikirjanik. Viienda raamatu kaanel on autori kodanikunimi ja see on kena kokkuvõte senisele loomingule: Doktor Schwarz „Alkeemia 12 võtit“ (2011), Pāvs Matsins „Sinine kaardivägi“ (2013), Paša Matšinov „Gogoli disko“ (2015) ja Friedrich Reinhold Kreutzmatsin „Must päike“ (2017).
Kellele matsinid meeldivad, sellele meeldib ka „Kongo tango“. Ikka on siin nõiduslik atmosfäär ja unenäolised pildid, mis kõik on lugejate ette kujutlusilma maalitud väga nõtke sulega. Tõeline maiuspala keelegurmaanile.

Raamat on hästi kujundatud ja suurepäraste illustratsioonidega (Ramo Teder) ning esikaanel on auga välja teenitud medal-lätakas-vimpel „Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse esikoht 2019“.
Romaanivõistluse žürii liige Holger Kaints kirjutab „Saagi mitmekesisusest hoolimata langetas eri vanuses ja erinevate kirjanduslike maitsetega žürii (Vahur Afanasjev, Tiit Aleksejev, Ene Paaver, Aare Pilv, Kerttu Rakke, Maire Laurik ja allakirjutanu) väga üksmeelse, võiks lausa öelda, et žürii liikmetele ainumõeldavana tundunud otsuse. Esimene auhind läks käsikirjale „Kongo tango”, mille autoriks osutus pärast ümbriku avamist Paavo Matsin. See teos oli oma teostuse ja viimistletuse tasemelt silmanähtavalt teistest üle. Romaani laad on neile, kes on Matsini varasemaid teoseid lugenud, üldjoontes tuttav. Ent vaieldamatult on tegemist edasiminekuga ka autori tasandil. Materjali käsitlus on sel korral kuidagi eriliselt hõrk.” (Looming nr 9, 2019)
Pole raske kahelda, et teos on teostuse ja viimistletuse taseme poolest teistest üle, aga edasisega hakkab mu vaimustumisvõime nõtrus märku andma. Ma pole kindel, et see on parem „Gogoli diskost“. Mingit laadi krehvti oli seal nagu rohkem. Aga olgu, maitse asi.
Samas mida räägib EKLi romaanivõistlusest, rõhutan romaani-võistlusest, see, kui selle võidab pesueht matsin? Olgugi, et väga hea matsin.

Oma virina relativeerimiseks tsiteerin korraks Linnar Priimäge:
„Kriitiku olemuslik sõltumatus on seltskondlik probleem eriti just ühisvaimustuse aegadel. Kriitik on alati poole jalaga väljas seisja, tema vaimne põhihoiak on distantseeritus, tema olemuslik iseloomujoon on „entusiasmi vaegus“, Mangel an Enthusiasmus, millest Goethe puhul kõneleb Thomas Mann, „vaimustumisvõime vaegus“, Mangel an Begeisterungsfähigkeit, mille võtab omaks Bertolt Brecht, too kriitik teatrilaval. Kriitik olla pole seltskondlikult kerge.“ii
Ja et oma virinat veelgi suhtelisemana näidata osutan ka Hermann Brochi „Kuutõbistele“ (EKSA 2019, tõlkinud Mati Sirkel), mille eestindus hiljuti ilmus ja mille lugemine mul mõõdupuu kodumaise jooksva kraami loodimiseks mõnevõrra ära rikkus.
Broch kirjutab oma triloogia kommentaaris: „See romaan eeldab, et kirjandus peab tegelema nende inimprobleemidega, mille ühelt poolt välistab teadus, sest nad pole ratsionaalsele käsitusele ligipääsetavad ning elavad näilist elu üksnes väljasurevas filosoofilises esseistikas, teiselt poolt nende probleemidega, milleni teadus pole oma aeglasemas, täpsemas edenemises veel jõudnud. Kirjanduse valdus teaduse „mitte enam“ ja „veel mitte“ vahel on sel moel piiratumaks, kuid ka kindlamaks muutunud, hõlmates kogu irratsionaalse läbielamise valdkonda, ja ta teeb seda piirialal, kus irratsionaalsus esildub teona ning muutub väljendusvõimeliseks ja kujutatavaks. Siit tuleneb spetsiifiline ülesanne näidata, kuidas unenäolisus määrab tegevust ja kuidas sündmused on ikka uuesti valmis unenäoliseks muutuma.“ (lk 759).
Unenäolisuse eest saab Matsin maksimumpunktid, aga see, kuidas unenäolisus määrab tegevust, puudub brochilikus mõttes „Kongo tangos“ täiesti (matsini puhul pole see niivõrd puudus, kuivõrd žanrile omane). Seda, kuidas sündmused on ikka uuesti valmis unenäolisteks muutuma, näitavad meile juba aga liigagi hästi ka kõik reaalajas toimetavad uudisvood. Elu kipub üha suveräänsemalt ära tegema järjest rohkematele kunstižanritele, alates jämekoomikast ja satiirist ning lõpetades absurdi ja tragöödiaga.

Mõnel rahulikumal ja napimas infovoos kulgeval ajastul olnuks Paavo Matsin ehk prohvet. Ta tekstide väljataandamatu hämarus ja põhimõtteline allumatus hermeneutilisele paljastusele täidavad prohvetlikkuse miinimumtingimusi hästi. Visioonide lennukus ja halvaenelisus täidavad ka kõrgemad nõuded. Tänapäeval taandub matsinlik prohveteering aga hermeetiliseks ampsuks, unenäoks, mida juba paar tundi pärast ärkamist meenutada ei suuda.
Siit ka „Kongo tango“ ainus probleem – see on täiesti mõttetu. See aga ei ole mingi puudus neile, kes säherdust kvaliteeti raamatult ei ootagi ning rahulduvad lustimisega keelemeisterlikult loodud nägemuslikus maailmas. Märt Väljataga sõnul „esitab romaan küsimuse, mis jääb lugejat painama: milleks see kõik – milleks kogu see tulevärk, mis mõte neil seiklustel ja ohtratel metamorfoosidel linnust inimeseks ja inimesest linnuks?“ ja oletab siis ettevaatlikult „Kongo tangole“ mingit sümptomaatilist mõõdetiii. No kes teab.

Soovitaks seda raamatut fantaasia ja keeletunde ergutamiseks kindlasti ka koolinoortele, aga kirjandusõpetajale ehk mitte. Sest lihtne on võtta Krossilt või Tammsaarelt üks motiiv kirjandiks, aga anda õpilastele ülesandeks kirjutada kirjand „Kongo tango“ põhjal on sama ränk karistus nagu vaba teema, tähendab miski, mis on nauditavalt võimetekohane vaid vähestele.


ii„Kes on kriitik?“ rmt-s Luule ja tõde, Ilmamaa 2019, lk 64

8. veebruar 2020

Ludiidid märatsevad ühispõllul




Kujutiste tulemus päringule luddite


Ludiidid märatsevad ühispõllul

Mihkel Kunnus

Inimesi, kes söandavad tehnoloogilisi uuendusi kritiseerida, tabab tihti kõrvutus ludiitidega. Mäletatavasti kutsuti ludiitideks inimesi, kes nägid tehnoloogilises innovatsioonis rohkem häda kui õnnistust. Toona oli probleemiks see, et uudsed kangatootmise masinad jätsid suurel hulgas oskustöölisi äkitselt oma leivast ilma. Nende lahendus tekkinud olukorrale oli robustne ja sirgjooneline – masinad tuleb puruks peksta. Tänapäeval pole aga haruldane sama robustne ja sirgjooneline lähenemine neile, kes tehnoloogia leviku pahupooltele otsustavad. „Kuradi ludiid jälle, tagasi puu otsa, vä?!“
Olgu. Katsume vaadata rahulikumalt terviku poole.

Tehnoloogia positiivsed aspektid on päevselged. Vähemalt kellelegi, vähemalt selle kasutusele võtjale. Muidu seda tehnoloogiat poleks. Tehnoloogia ei kasva ise. See on sõna otseses mõttes tehtud ja tehtud ikka seetõttu, et see on kellelegi kasulik.
Küllap oleks liialdus väita, et kogu inimkonna progress on ainult tehnoloogiline, aga kaheldamatult oleks näiteks suurem osa moodsast inimõigustediskursusestki, vabaduse- ja võrdsuseaatest ilma tehnoloogiata pelk ilukõne, sooja õhu võngutamine. Mis kasu oleks olnud näiteks feminismist – liikumisest, mis on ajalooliselt olnud progressiivne ilma igasuguse irooniata – , kui see poleks saanud sörkida tehnoloogiliste muutuste sabas? Traavlite ohjamise edukus sõltub käsivarre tugevusest, roolivõimendiga auto juhtimine mitte. Olgu auru-, elektri- või sisepõlemismootor, selle võimus on inimese omast nii pika puuga üle, et igasugused inimeste vahelised rammuerinevused taanduvad tühiseks. Tehnoloogia, mitte traktaat nimega „lutipudel“ andis võimaluse mehel ja naisel võrdsemalt panustada järglase eest hoolitsemisse. Sellised tehnoloogiad nagu pesumasin, rasestumisvastased vahendid, tampoonid, pabermähkmed jne on naist de facto vabastanud rohkem kui kogu ajaloo feministlik lektüür. Ilma tehnoloogilise arenguta vaevalt oleks kadunud orjandus jne.
Samas oleks selle kiidulaulu kõrval sõge silmad kinni pigistada tehnoloogia varjukülgede ees. Alustame väga lihtsast näitest, reha asendumisest lehepuhiriga. See on kellelegi kasulik, muidu poleks seda juhtunud. Jätame kõrvale selle, et see on kasulik lehepuhurite tootjale ja kahjulik rehatootjale. Tundub, et kohamehele on see kasulik ja isegi sedavõrd, et ta on valmis selle nimel reha ja lehepuhuri hinnavahe kinni maksma. Aga varjuküljeks on esiteks lärm. Paljudel inimestel, kes valdkonda üldse ei puutu või puutuvad väga kaudselt, lihtsalt elukvaliteet langeb. Lisaks veel üldine kahju, mis jaotub täiesti ebamääraselt ja üldiselt, nimelt keskkonnakahju.
Mida hõlmavam on tehnoloogia, seda paljutahulisemad ja – pange tähele! – ennustamatumad on selle ootamatud kõrvalmõjud. Näiteks sotsiaalmeedial on ilmselgelt väga palju plusse ja inimesed armastavad seda väga, aga täiesti ootamatult ilmnesid sellega lausa geopoliitilised aspektid, rääkimata ilmsematest nagu ühe üliolulise demokraatliku institutsiooni – vaba ajakirjanduse – kriisi langemine või spetsiifilisematest nagu uut liiki küberkiusamised ja koolivägivald, millega õpetajad ja lapsevanemad alles hädaga ja tagantjärele peavad kiirelt õppima toime tulema. Samuti nutiseadmete mõju kognitiivsetele võimetele ja isegi rühi- ja uneprobleemid.
Tehnoloogilise progressi ajalukku vaadates võib kenasti üldistada: tehnoloogia on miski, mis asendab vanad ja tuntud probleemid uute ja ootamatutega. Nendel uutel ja ootamatutel probleemidel on võrreldes vanade ja tunututega üks suur eelis – need on tihti tulevikus ja sageli veidi kaugemal. Tehnoloogia on suurepärane viis lükata oma hädad teiste kaela, olgu tulevaste põlvkondade ja tundmatute kogukondade. Aga tegu ei ole siin tingimata küünilisuse või hoolimatusega, vaid inimomase lühinägelikkusega. Neutraalsema ja antropoloogilisema pilguga inimkonda jälgides võib öelda, et inimesed hindavad uusi tehnoloogiad eelkõige nende vahetute, siin ja praegu kätte tulevate hüvede järgi ning pikemaajalisi ja kaudsemaid tagajärgi lihtsalt ei nähta või lihtsalt eiratakse.
Fossiilkütuste massiline kasutuselevõtt on suurepärane näide. Tegu on väga kontsentreeritud energiaga, seda on väga mugav kasutada ja heitgaasid, noh, heitgaasid hajuvad õhku ja keegi ei pane neid tähelegi. Kuni lõpuks ületatakse mingi piir ja kõigil hakkab üksäkki väga halb. Miljonid ja miljardid väiksed ja konkreetsed tehnoloogiast kasu saajad tekitavad väga üldise ja globaalse kahju. Ning sellele probleemile lähenetakse tihti veel palju toorema ja robustsema sirgjoonelisusega kui ludiidid enda omale toona. Globaalseid keskkonnaprobleeme vahel eitatakse sõgeduseni ulatuva fanatismiga, kliimaprobleemide eitamisse suunatakse kogu vandenõuteoreetiline ressurss või siis keskendutakse mõne sõnumitooja materdamisele, eriti mugav on see siis, kui selleks on mõni kooliõpilane, kes söandab tsiteerida teadlasi hetkel, kui kana ei pissi teps.

Termodünaamika teisest seadusest tuleb range ühemõttelisusega, et lokaalse korrastatuse hinnaks on suurem korrastamatus kusagil mujal, iga soojusmasin teeb tööd ainult ja ainult entroopia kasvu arvel. Tehnoloogia lihtsalt intensiivistab seda protsessi. Tehnoloogia kasutajale tähendab see rohkem džaule ajaühikus ehk rohkem vatte, suuremat võimsust.
Kui füüsikalisel vaatluskaaameral veidi resulutsiooni vähemaks keerata, siis näeme, et see soojusliikumise halastamatu ühesuunalisus – isevooluliselt liigus soojus ainult kuumemalt kehalt külmemale – kehtib näitekas ka tooraine kontsentratsiooni gradiendi puhul. Praegu üha rohkem vaja minevaid akusid toodetakse ju nõnda, et mõnes harvas Maa piirkonnas juhuslikult tekkinud kõrgemat liitiumikontsentratsiooni hajutatakse üle inimkonna laiali. Mingi osa saab sellest taaskasutusse suunata, aga selle protsessi kasutegur pole kunagi 100% ainelise saagise mõttes ja samuti võtab see ringlus omakorda energiat.
Samuti hajutab tehnoloogia vastutust. See on metafoor, aga juhtumisi täiesti tabav.

Kuuekümnendate aastate lõpus avaldas USA ökoloog Garret Hardin ajakirjas Science ülerahvastusprobleemi käsitleva artikli “Ühispõllu tragöödia”. Hardin väitis, et miljonite üksikindiviidide iseseisvad soojätkamisotsused ei vii ühiskondlikult optimaalse rahvaarvuni, vaid põhjustavad inimeste arvu kiirest kasvust tingitud loodusvarade nappuse ja nõnda kõigi majandusliku viletsuse.
Majanduskirjanduses hakkas termin “ühispõllu tragöödia” tähistama sagedast olukorda, kus eraomandiõiguste puudumise korral tekib indiviididel ajend mingit ühisvara üle kasutada, sest ühelgi neist ei ole kõnealuse hüvisega ühtegi pikemaajalist plaani.
Keskkonnaressursid ja atmosfääripuhtus on ühisvara samas mõttes ja majandusliku võidujooksu võidab see, kes neist kõige vähem hoolib. Selle hinnaks on terviku allakäik, aga noh, tervik on ju mujal ja tulevikus. Või siiski enam mitte nii kauges tulevikus. Lapsed tulevad tänavatele protestima mitte seepärast, et nad pole füüsika ja bioloogiatunnis olnud, vaid just seepärast, et nad on seal olnud.

P.S. Pealkirjastamisel kasutasin ka suhteliselt hilist tehnoloogiat (selle sõna avaras tähenduses). inglise keeles kutsutakse seda clickbait'iks. Ka see tehnoloogia on osadele otseselt kasulik ja kahjulikud kõrvalmõjud on ebamäärasemad, aga aina kuhjuvad ja kuhjuvad.


Jan-Werner Mülleri populismikäsitlusest


Ilmus mõnevõrra toimetatult nädalalehes „Sirp“06.12.2019


Kujutiste tulemus päringule müller populismist

Populismi mõiste kitsendus on hea, aga tüpoloogia oleks parem

Mihkel Kunnus

Jan-Werner Müller Mis on populism? Tõlkinud Triinu Pakk. TLÜ kirjastus 2018. 176 lk

See on väga rõõmustav, et Jan-Werner Mülleri „Mis on populism?“ ilmus nii operatiivselt eesti keeles. Selle raamatu puhul on operatiivsus oluline, sest aktuaalsus on esimene märksõna, mis selle teosega meenub. Nii heas kui halvas. Kusjuures see halb on pigem tühine. See seisneb selles, et Mülleri „Mis on populism?“ pole niivõrd klassikapotentsiaaliga monograafia kuivõrd väike ajakohane essee, mis eelkõige oma suhtelise pikkuse tõttu eraldi kaasi väärib. Vabalt võiks see ilmuda ka jooksvalt „Akadeemias“, „Vikerkaares“ või „loomingus“ kui mahu tõttu üksinda suuremat suuremat osa numbrist ei täidaks. „Vikerkaare“ parempoolsuse erinumbris (2016, nr 10-11) ilmuski sellelt autorilt kattuva sisuga artikkel, mis peamise kokku võtabi.
Kusjuures see saaks olla ka oma praeguse lühiduse juures (kõigest 176 taskuformaadis lehekülge) vabalt lühem, sest Müller kordab selles end üsna palju ja peamist teesi sõnastatakse korduvalt. Ses mõttes on Müller kannatlik pedagoog. Teose ajakirjanduslikkust rõhutab samuti see, et näitedki on eelkõige vahetust kaasajast. Mülleri „Mis on populism?“ on kirjutatud lihtsas keeles, lühike, heas mõttes ennast kordav ja väga aktuaalne – rohkem võimalikult laiale lugejaskonnale vastu tulla vist ei saagi.

Mis on populism?
Müller kritiseerib põgusalt teisi levinud arusaamasid populismist ja annab pakub siis välja enda oma. Ta teeb seda eelkõige avaliku debati kommunikatsiooniselguse nimel ja püüab samas silmas pidada praegu aktuaalsete tendentside konkreetset ühisosa. Ta ütleb, et populismi vajalik aga ebapiisav tunnus on kriitilisus eliitide suhtes ning võtmeliseks kitsenduseks on pluralismivastandus ja ainuesindamisele pretendeerimine. kusjuures viimane ei ole empiiriline, vaid moraalne. See ongi raamatu põhitees. Populistid on need, kes kritiseerivad eliite ja ütlevad, et nemad on tõelise/õige rahva ainuesindajad.
Selline ilming on praegu laialt levimas küll ning nii ka Eestis. Ses mõttes on Mülleri käsitlus asjakohane ning üks raamatu suurimaid väärtusi ongi minu arust just see, et tegu on tõlkeraamatuga ja autor ei räägi Eestist. Seda huvitavam on näha, kui suured kattuvused on kohelikel ilmingutel nendega, mida kirjeldab Müller. Ometi on Mülleri määratletud populismil rida sõsarilminguid, mis populismi peamist voolu toetavad, aga ise vastutusest pääsevad, kui Mülleri määratlusele rangelt truuks jääda.
See oleks ehk ka suurim etteheide Müllerile. Kust võtab ta pretensiooni populismi mõiste selliseks monopoliseerimiseks? Pole ju Populismi näol tegu loomuliku liigiga (natural kind).Sest kõik need teised populismimääratluses ja käsitlused, mida on ometi hulgi, tabavad ju samuti midagi olulist. Pealegi on tegu üsna laialt levinud tavakeele sõnaga, mille tähendusväli lai, kontekstitundlik ja hägune, aga ometi kommunikatiivselt pruugitav.
Eesti keele seletav sõnaraamat annab päris kena määratluse: „rahvapärasust, (odavat) populaarsust taotlev poliitika, võimule pürgimisel rakendatav demagoogia sugemetega poliitiline tegevus“.
Ka Vikipeedia artikkel algab igati adekvaatse täheldusega: „Mõiste täpsema defineerimise osas teadlastel üksmeelt pole“.
Ses mõttes või mutatis mutandis ka Mülleri populismikäsitlust ennast populistlikuks pidada, konkreetsemalt siis tema pluralismivastasuse tõttu. „Niisiis on populismi tuumväide pluralismivastasuse moraliseeritud vorm. Need poliitilised tegelased, kes sellele väitele truudust ei vannu, lihtsalt ei ole populistid“. (lk 53) Minu arust oleks kohasem siiski populismi mõiste pluralism säilitada (õigupoolest on ka see ettepanek pelgalt saatuse armastamine, sest vaevalt Mülleril on väge ja võimu oma nägemus ainuvalitsevana kehtestada). Sestap oleks parim lahendus ja intellektuaalitöö mingit laadi tüpoloogia välja pakkumine populismi mõistele. Näiteks ütleb Leif Kalev eessõnas, et „populismi [võib] mõista ka positiivsemas võtmes, demokratiseeriva ja vabastava nähtusena. Ilma populismita võib demokraatiast saada kiiresti valikutevaene oligarhia, kus vaadatakse vaid, et siseringi käsi hästi käiks. Mõõdukal määral populismi võib pakkuda värskust ega lase võimukandjail liiga mugavaks minna.“ (lk 7). Ja kas polnud see just see, mis oli Reformierakonna pika võimulpüsimisega juhtunud? Ei tulnud ju Aitab Valelikust Poliitkast ja Sirbi-skandaal ning haritlaste suuteipimine sugugi tühja koha pealt.

Säilitada pluralism
Leif Kalev kirjutab: „Müller pakub meile pidepunktid demokraatia seisukohalt ohtliku populismi säljaselgitamiseks ja analüüsiks. Oht demokraatiale väljendub eeskätt pluralismivastasuses, teiste jõudude mitteaktsepteerimises ja püüdluses ainuvõimule. See on kvalitatiivselt teistsugune kui eliidi kritiseerimine või maagiliste lahenduste pakkumine, mida populistid samuti teevad.“(lk 6) Ühelt poolt kõik õige, aga samas eristusjõud vähene, sest teisi jõude ehk konkurente ei armasta suurt keegi ning ainuvõimust ei ütleks kah keegi ära. Maagiliste lahenduste pakkumist võib nimetada kvalitatiivselt erinevaks, võib, aga ometi ei raputa see menetlus sellelt populismisilti. See võimaldaks teha näiteks esimese tüpoloogilise eristuse: a) maagiliste lahenduste populism. Siin võiks olla kõik kirvemeetodi lahendused nagu „Piirid kinni ja asi ants!“, „Kui on must, näita ust!“ ja igasugused vastuolulised komplektid, mis lubavad korraga rohkem toetusi ja kõrgemaid pensione ning maksulangetusi. Sellega oleks lähisuguluses näiteks, ütleme, b) unistuspopulism. Populism, mis müüb täitmatuid unistusi, olgu siis kiirel viie kõige rikkama hulka või demograafiline plahvatus hommepäev. Sellist arusaama nimetab Tõnis Saarts populismi mõiste üheks enamlevinud kasutamiseks „vales võtmes“: „Pupulism kui rahva seas populaarsete, kuid lühinägelike ja vastutustundetute lahenduste või poliitikate pakkumine. Kuigi see võib olla populismi väljenduseks, pole see kaugeltki selle mõiste tuum.“ii Ma pole kindel, kas siin saab nii üheselt eristada tuuma ja väljendust ja kas sellist essentsiaalset tuuma üldse olemaski on. Teise tüüpilise populismimõiste eksikasutusena toob Saarts välja populism võrdsustamise paremäärmuslusega.
Mõeldes SAPTKile turgatab pähe kujund moraalipopulism, aga populismi ja moraali suhe on komplitseeritum ja vajab pisutki süvenenumat pilku.

Populism ja moralismi läbipõimitus
Seda, et moraalil ja populismil on sügavam seos, rõhutab ka Müller. „Populistid väidavad, et nemad ja ainult nemad esindavad rahvast. Mõelgem näiteks Türgi presidendilt Recep Tayyip Erdoğanile, kes oma arvukaid kodumaiseid kriitikuid trotsides kuulutas: „Meie oleme rahvas. Kes teie olete?“ Muidugi ta teadis, et ka tema vastased on türklased. Ainuasindamisele pretendeerimine ei ole empiiriline: see on selgelt moraalne hoiak. Ametisse kandideerides kujutavad populistid oma poliitilisivõistlejaid ebamoraalse, korrumpeerunud eliidi osana; valitsedes keelduvad nad tunnistamast mingitki opositsiooni legitiimsena. Populistlik loogika annab mõista, et keegi, kes populistlikke parteisid ei toeta, ei pruugi õieti päriselt rahva hulka kuuluda – rahva, keda kujutatakse alati õigel teel oleva ja moraaalselt puhtana.[Mülleri rõhutus – M.K.]“(lk 29)
„Populism, pakun ma, on üks eripärane moralistlik kujutelm poliitkast, niisugune poliitikamaailma tajumise viis, mis seab moraalselt puhta ja täiesti ühtse – ent, nagu ma viimaks väidan, fiktsionaalse – rahva vastamisi eliitidega, keda peetakse korrumpeerunuks või mingil muul viisil alamaks.[Mülleri rõhutus – M.K.]“ (lk 52)
Ei jõua piisavalt ära rõhutada, et eliitide ülesandeks on mitte anda korruptsioonisüüdistusele alust. Kui Saarts määratleb populismi, kui „maailmavaade[t], mille järgi on ühiskonnas kaks vastandlikku gruppi: korrumpeerunud eliit ja rahvas“iii, siis ajalugu ja kaasaeg kubiseb näidetest, kus see ju nii ongi. Seda ei tohi unustada. Aga populismi ja moraali seos on tõesti oluline. Eriti seetõttu, et kui püüda kujutada populismi ühe peamise psühholoogilise jõustaja vastandsuundumust, siis võiks olla selleks just nimelt moralism. Moralism, kui hoiak, mis esitab rahvale moraalse nõudmise olla parem, töökam, kasinam, vooruslikum jne. Näiteks moralistlik reaktsioon alkoholiaktsiisi tõusule olnuks „Jooge vähem!“ või meietavalt „Joome vähem!“, seevastu populistlik hoiak apelleerib ikka sellele, et mingi kuri jõud (korrumpeerunud eliit) on rahvale jälle kuidagi liiga teinud. Karskusliikumine on moralistlik, „Maksud sõidavad Lätti!“ populistlik. Praegu on kõige positiivsemas mõttes moralistlik liikumine igasugune veeganlus, loomaõiguslus jms, sest moralismi sisuks on ikka üleskutse enese vabatahtlikule piiramisele moraalsetel kaalutlustel.
Näiteks SAPTKi keskendumist homoküsimusele nimetaksin just seepärast moraalipopulismiks, et vaid väga väiksele osale inimestest on homoseksuaalsusest hoidumine moraalne enesepiiramine, valdavale enamikule on see mitte mingit pingutust nõudvaks vaikesätteks, ning vaikesätte kujutamine moraalse saavutusena on populismiga vähemalt psühholoogilises lähisuguluses, eriti kui see vaikesäte on lausa ajalooline saatus (rass, sugu, ajalookannatused jne). Kui SAPTK nõuaks sama kindlameelselt abielulahutuse keeldu ja jutlustaks sama raevukalt abielueelse seksi amoraalsust, siis ei oleks nende mõju ligilähedaseltki sellineiv. SAPTKi homotrummi tagumine on tõelise, heas mõttes moraalse nõudlikkuse (näiteks säästlike ja keskkonnasõbralike eluviiside nõudmise) psühholoogiline vastand – see paitab ja kiidab inimesi selle eest, mis nad juba on (ja otsib teeb mugavalt kontrasti välja joonistamiseks ühest vähemusest patuoina), nad apelleerivad hoiakule „Teile on liiga tehtud! Te väärite paremat elu!“, mitte aga „Võtke end ometi kokku! Te pole praegust heaolu ära teeninud!“, moralism ütleb, et sina oled patune ja süüdi, populism ütleb, et tema on patune ja süüdi. Ja taas: ei maksa unustada, et mõnikord see ka nii on.

Moraliseerimise puhul on aga sedasi, et kui see ei adresseeri seda ainsat moraalsete valikute agenti – üksikisikut, siis muutub moralism väga hõlpsalt ühe järjekordse mütoloogia konstrueerimise vahendiks, selliseks, kus religioonipsühholoogilise substantsi saab mingi abstraktne tont, olgu selleks kapitalism või globalism, neoliberalism või fašism (sellega ma ei ütle muud, kui et nende nähtusetega võitlemiseks pole moralism sobiv vahend). Samas inimene, zoon politikon kasutabki orienteerumiseks mütoloogilist kaarti. Nii, et ka siin jääb kõik samaks hoolimata intelektuaalsest moraliseerimisest.

P.S. Ühe märkusena võib veel lisada, et olgugi Mülleri rõhuasetused väga aktaalsed abstraheerib ta populismimõiste küllalt sõltumatuks ajaloolisest konkreetsusest laiemas ja sügavamas mõttes, tähendab, ta jätab kõrvale ökoloogilise olukorra ajaloolisest unikaalsusest.





iSee on netis vabalt kättesaadav: https://www.vikerkaar.ee/archives/20250
iiTõnis Saarts „Liberaalse demokraatia sõnastik“, Vikerkaar 2019, nr 10-11, lk 64
iiisamas
ivKasutaks võimalust juhtimaks tähelepanu asisele ja pragmaatilisele perekonnakaitsele, ühele artiklile, mis teeb konstruktiivsuses pika puuga ära kogu SAPTKi aastate pikkusele deklaratiivsetele ponnistustele: Erkki Laaneoks „Lapsele ühest vanemast ei piisa“ Postimees 30. X 2019

Mudlum "Poola poisid"




Kujutiste tulemus päringule poola poisid

Mudlumi poisid

Mudlum Poola poisid Strata 2019. Toimetanud Kajar Pruul. 400 lk

Mihkel Kunnus

Füüsilise objektina on see raamat enam-vähem täiuslik – kujundusest paberi ja fondini. Ega muidu ka palju kehvem pole. Žanrimääratluselt jään aga pisut hätta. Päris raskekaaluline ilukirjandus see pole, aga kaudeltki mitte ka kergekaaluline meelelahutus. Küllap tekitas eelhäälestust, et mitte öelda eelarvamust sama inimese arvustused, mis on laadilt sageli sellised muhedad ja pretentsioonitud muljetused. Õnneks eksisin. Tegu on väga hea ja küpse ilukirjandusega selle sõna parimas mõttes. Nõtke, varjundirikka keele ja haarava stiiliga.
„Müürilehe“ oktoobri kultuurisoovitustest võib lugeda: „Raamat räägib Poola poistest. Või äkki salaja ridade vahel hoopis ühest eesti (sub)kultuurifenomenist. Või siis ikkagi Poola poistest. aga igal juhul kohtame kauni kaane taga äärmiselt elavalt mudlumlikku detailirohket poeetikat.“
Minu jaoks – ütlen siin „minu jaoks“ väljenduspositsiooni pisendavalt – oligi väikeseks häirituseks see ridadevahelisus, mis aegapidi üha suuremaks kärises. Algus oli lausa võrratu, sest käsitles aega ja sündmusi, mille dokumentaaluse ja päriselulisuse määr jäi mulle nähtamatuks. Raamatu algus oli minu jaoks ilukirjandusena täiesti autonoomne kunstiteos, hiljem hakkasid ZA/UM ja prototüübid üha rohkem läbi vilkuma. Kordan taas pisendavalt, et „minu jaoks“. Kui Poola poistele sokutatud võimalus üle võtta kohalik kultuurileht oli juba nii suur auk, et inspiratsiooniallika tahtlikuks mittemärkamiseks pidanuks ma ka teise silma kinni pigistama. Ja et lõpuks poisid lähevad hoopis multifilmi tegema.
Antagu mulle andeks, aga tsiteerin taas Milan Kunderat:
„Tšehhi poeedid jumaldasid Prousti loomingut, kuid nad ei tundnud tema elulugu. Ivan Blatny ei teadnud sellest midagi. Ja ka minagi kuulsin alles tükk aega hiljem, et Albertine’i tegelaskuju olevat inspireerinud hoopis noormees, kellesse Proust oli armunud.
Aga mis te räägite! Pole oluline, kes teda inspireeris, kas mees või naine. Albertine on Albertine, ja jäägu see nii! Romaan on alkeemia, mis teeb mehe naiseks, naise meheks, kõntsa kullaks, anekdoodi draamaks! Tegu on jumaliku alkeemiaga, mis annab igale kirjanikule jõu ja tema kunstile salapära ja hiilguse!
Polnud midagi parata; ma andsin endast parima, et pidada Albertine’i üdini unustamatuks naiseks; aga hetkest, mil mulle teatati, et tema prototüüp oli mees, istutas see informatsioon end mu pähe nagu mingi viirus, mis mürgitab arvutiprogramme. Minu ja Albertine’i vahele oli end libistanud mees, ta purustas Albertine’i kuvandi, õõnestades tema naiselikkust, ühel hetkel nägin teda ilusate rindadega, järgmisel aga lameda rinnaga ja ühtäkki ilmusid tema õrna nahaga näole vuntsid.
Nad tapsid mu Albertine’i. Ja ma meenutaksin siin Flaubert’i sõnu: „Kunstnik peab panema järeltulevad põlved uskuma, et teda ennast polnud üldse olemas.“ Püüdke aru saada selle lause tähendusest: see, keda kirjanik üritab esmajoones kaitsta, pole mitte tema ise. Need on Albertine ja Madame Arnoux.“1
Aga sellest pole siiski suuremat, kui see, et nooremad põlvkonnad, lugejad tulevikust (olgu neid ohtralt!), väheminformeeritud ja lihtsalt kehvema mäluga inimesed saavad sest romaanist rohkem. See võib tunduda paradoksaalne, aga kunstiteos – eriti just proosateos – annab tihti autonoomsena rohkem, mõjub esteetiliselt võimsamalt, kui on varjul need ühendused, mis selle reaalsusesse maandavad (muidugi võib olla ka vastupidi – eriti just luules – et just dokumentaalsus annab tõelise maigu ja kaalu). See varjatus võimaldab tegelastel ja sündmustel mõjuda iseseisvate kunstiliste kujunditena ning ei lase tekstil taanduda pelgalt veidi moonutatud valikuliseks dokumentalistaks. Eks sellele viita ka Milan Kundera. On ju hea romaanikunstniku üheks võimeks oskus filtreerida reaalusest suurema üldistusastmega seiku. Mudlumil on see anne kahtlemata olemas. Ometi pole tegu pelga filtreerimisega. Nähtu taasesitamisel on osatud väga meisterlikult luua nauditav ja veenev kunstiline nihe, projektsioon kujutletavasse Poola lähiminevikku. Ja tegu on just nimelt mingi lummava, romatilise poolaliku maailmaga, läbi kunagiste kultuurimõjututuste sisse imbunud poolalikkusega, millel tegeliku Poolaga vast liialt pistmist pole (selline kurtuaasse armastuse laadi suhe, kus kokkupuude reaalsusega rohkem segab ja lõhub, kui innustab ja ehitab).
„Poola poisid“ käteb endas kõige muu kõrval empaatilist pilku normaalsesse ühiskonda (mis modelleeriks seda veel paremini kui selline institutsioon nagu kool!) halvasti sobivate inimeste eluhaprusele ja eluvintskusele, on ajutised eluasemed ja juhtunud lapsed, hiiglaslik lasu sigaretikonisid ja pesemata nõusid, lapitud riided ja rahamure. Ometi elu. Ometi ilu.

„Poola poiste“ idusid on märgata ka Mudlumi varasemas loomingus. Näiteks kogumikus „Tõsine inimene“ (ZA/UM 2014) on paar novelli, kus figureerivad samad tegelased, mis siingi. See kinnitab oletust, et teos on autori mingites teadvuskihistustes kaua küpsenud ja laagerdunud. Võimalik, et just seepärast teos nii hea ongi.


1Milan Kundera „Eesriie. Essee seitsmes osas“ Tänapäev 2008, lk 91

31. jaanuar 2020

Nädalakommentaar. Must luik


Raadio Kuku nädalakommentaar 31.01.2020



Sõnapaari „must luik“ tegi laialtlevinuks Liibanoni päritoluga mitmekülgne mõtleja Nassim Taleb oma samanimelise bestselleriga. Enne mustade luikede leidmist Austraalias kehtis pikale kogemusele toetuv veendumus, et kõik luiged on valged ja seepärast võttis Taleb „musta luige“ kujundiks, mis tähistab midagi, mida ei osatud ette näha, aga tagantjärele tundub üsna loomulik või hästi seletatav. Aga probleem pole tagantjärele tarkuses, selles väikses epistemoloogilises alanduses. Taleb peab silmas eelkõige juhtumeid, mis on ennustamatud, aga väga suure mõjuga. Ja et reaalses elus tuleb selliseid ette alati, siis ei jaksa Taleb ära kiruda majandusteadlasi ja muid sääraseid ratsionaliste, kes tuginevad tuleviku ennustamisel lihtsalt mineviku ekstrapoleerimisele. „Ei ole midagi hullemat kui prognoosid, mis loovad inimestele turvaillusioone,“ rõhutab Taleb.
Määramatus on tegelikkuse olemuslik osa, ilmaennustus ei saa iial täppisteaduseks.

Kas tehnoloogiline progress päästaks? Ei. See teeb palju asju mugavamaks ja paremaks, aga riskid ühiskonnast ei kao, vaid muutuvad teistsugusteks. Sellest kirjutas mõne aasta eest surnud Saksa sotsioloog Ulrich Becki palju tunnustust saanud teoses „Riskiühiskond“. Beck kirjutab seal, et tehnoloogilise progressiga oleme küll väga palju vanu riske maandanud, aga loonud ka väga palju uusi ja täiesti teistsuguseid riske.
Muide, tema raamatul on kaks eessõna, sest vahetult pärast käsikirja valmimist vapustas maailma Tšernobõli katastroof, mis oli kui Becki sõnade elavaks kinnituseks. Ja selle sündmuse valguses lisas ta veel ühe eessõna, sest Tšernobõli katastroof on ideaalseks näiteks uut tüüpi ohust, tehnoloogia enese sünnitatud ohust.

Talebi bestseller „Must luik“ nägi ilmavalgust aastal 2007. Taleb kirjutab siin mittelineaarse maailma mõjudest inimestele, normaaljaotuse sobimatusega ekstreemsetesse olukordadesse ja nii edasi. Niisiis “must luik” on fenomen, mille saabumise tõenäosus on väga väike, aga mille mõju on tohutu. Aastake hiljem tuli suur majanduskriis ja Taleb osutus siin üheks vähestest ettepoole tarkadest, mida kinnitas ka see, et teenis selle majandusüldsusele täiesti ootamatu krahhi pealt hiiglaslikke summasid.

Väiksemas skaalas võiks „mustaks luigeks“ nimetada ka Soleimani tapmise. Kogu maailma julgeoleku analüütikud vahtisid nõutute nägudega ringi ja maigutasid suud. Keegi osanud seda ette näha, aga sündmuse mõju oli suur.
Või mõelge, mis saaks kõigist neist tohututest analüüsivirnadest, mis on tehtud Venemaa tulevikustsenaariume kirjeldades, kui Putin saaks hommepäev insuldi. See oleks „must luik“ par ecxellence – väikse tõenäosusega, sugugi mitte võimatu, aga samas tohutute tagajärgedega.

See, et hiljuti lahvatanud koroonaviirus sobib hästi „musta luige“ näiteks, on nii ilmne ja ebaoriginaalne tähelepanek, et guugeldades võib leida terve rea seda metafoori kasutavaid artikleid. Ja igat sorti majandusteadlaste prognoosid osutuvad taas täiesti kasututeks. Hiinas tekkis ootamatu haiguspuhang uue viirusega ja börs langeb, nafta hind kukub ning isegi meie päevalehtedes võib leida pealkirju nagu „Hiina koroonaviirus jätab eestlaste tehased seisma“.
See läheb kenasti kokku Ulrich Becki mudeliga. Globaliseerumise üks pahupool on ka see, et maailmast kaovad turvalised nurgakesed. Löök, mis mõjutab kohalikku majandust, võib tulla teiselt poolt maakera. Majandus on globaalne, atmosfäär on globaalne, infovõrk on globaalne. Ühelt poolt see võimaldab riskide hajutamist positiivses mõttes – kui Ameerika kohviga midagi juhtub, siis saab juua Aafrika kohvi – aga teiselt poolt tähendab see riskide hajutamist negatiivses mõttes. Löök võib tulla igalt poolt. Kui Prantsusmaa ei aevasta, siis aevastab näiteks Hiina ja ikka saab kogu maailm nohu.

Nassim Talebi kokkuvõtlik peateos „Antihabras“ ilmus hiljuti ka eesti keeles ja on väga soovitatav lugemisvara, kuigi ta praalib ja edvistab seal päris mõõdutundetult. No las olla, ta võib seda edale lubada. Ulrich Becki „Riskiühiskond“ on ka maakeeles kättesaadav, ilmus juba 15 aasta eest Tartu Ülikooli kirjastuses.

Lugemissoovituste lainel ka jätkaks. Nimelt Hiina koroonaviirusel on samasugune raamat olemas nagu Tšernobõli katastroofil oli Becki oma ja 2008. aasta majanduskriisil Talebi oma. Selleks on David Quammeni raamat „Hüpe.Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia“. Selle eestikeelne tõlge ilmus 2014.
Tegu on tõesti väga hea populaarteadusliku raamatuga, mis on võitnud rea tähtsaid auhindu. Seal kirjeldatakse inimese ja patogeenide suhete ajalugu, kuidas patogeenid liikide vahel hüppavad ja kuidas muteeruvad (mude, HIV on inimesele üle hüpanud vähemalt 12 korda!) samuti haiguste vastaste võitluste ajalugu ning millised tagasilöögid seal olnud ja millised ootamas. XX sajandi superrelvad ses sõjas – antibiootikumid – hakkavad ammenduma. Raamatus on ka eraldi peatükk Uus Suur Katastroof, kus arutletakse, millal, mil moel ja kus uus pandeemia võiks valla pääseda. Risk on kasvav, sest kasvab surve ökosüsteemidele ning inimene trügib kontaktseks üha rohkemate liikide ja eluvormidega. Kõige tõenäolisem on Hiina, ütles Quammen 8 aasta eest, sest seal on rahvastkutihedus kõrge, ökoloogilised probleemid suured ja kombeks süüa kõike, mis liigutab.
Heaks kandidaadiks ülemaailmsele pandeemiale oleks RNA-viirused, sest need muteeruvad kõige kiiremini. Noh, nagu praegune koroonaviirus. Ja lennundus oleks nagu kurja geeniusviiruse enese leiutis parimaks levikuks.

Niisiis võib öelda, et mingis ebameeldivas mõttes on tulevik ennustatav küll. Häda selliste ennustajatega on see, et ettepanekud, mis nad teevad on, risti vastasuunas neile suundumustele, mis praegu ikka veel on hirmsasti moes st globaliseerumine, efektiivsuse ja suuruse taga ajamine. Kõik suur on habras, rõhutab Taleb, ja kui kukub, siis kukkumise mõju on tohutu. Miljarditehas Emajõe äärde õnnestus ära hoida, ehk õnnestub vältida ka superraudteed tumedasse tulevikku ja ehk jätkub ka oidu, mitte survestada kohalikke ökosüsteeme.

10. jaanuar 2020

Nädalakommentaar. Võrdsus.


Kuku raadio nädala kommentaar 10.10.2019

Pildiotsingu jordan peterson equity tulemus

Tere! Mina olen kultuurikriitik Mihkel Kunnus ja see on minu nädalakommentaar teemal „võrdsus“.

Võrdsus on intuitiivselt nii lihtne ja ilmne asi, et suuremat seletamist ei vaja. Isegi väiksemat seletamist ei vaja. Lõpmatult segaseks lähvad lood võrdsusega ainult siis, kui juttu tuleb inimeste võrdsusest. Üks meie kultuuri baasväärtusi, usk, et kõik inimesed on võrdsed, toodab lakkamatult argiteoloogilisi arusaamatusi ja konfliktikesi.

Esiteks see kõige triviaalsem segadus, kus võrdsus samastatakse mingi reaalse omaduse võrdväärsusega, olgu selleks midagi nii lihtsat nagu mass või pikkus, või midagi nii kahtlast nagu loovus või IQ, selge on igatahes see, et mingist võrdsusest pole siin juttugi. Kõik, mis on mõõdetav, see on ka erinev, ebavõrdne. Võib vist öelda, et keemia vaatlusalasse jääv on see viimane mateeria organiseerumisaste, kus võrdsus ja identsus kokku langevad, teisisõnu, molekul on kõige keerukam süsteem, kus individuaalsus puudub. Kui harvad isotoopidest tulenevad erinevused kõrvale jätta, siis ühe ja sama keemilise aine molekulid on täiesti identsed, igas mõttes võrdsed. Kohe, kui astume bioloogiasse, siis selline asi kaob. Kahte täpselt ühesugust rakku pole olemas.

Inimeste võrdsuse idee on aga sellise eksisuuna eest hästi kaitstud, sest võrdsuse subjekt on määratletud eituste kaudud, apofaatiliselt, via negativa. Inimesed olla võrdsed sõltumata nende reaalsetest omadustest, sõltumata soost, rassist, seksuaalsest orientatsioonist ja nii edasi.

Möödunud pühade puhul võib siin tuua tsitaadi Thomas Manni „Võlumäe“ jõulupeo kirjeldusest:
„[Humanist Settembrini] kõneles siis pisut puusepapojast ning inimsoo-õpetajast, kelle sünnipäeva pühitsemist täna teeseldi. Kas too mees tõesti elas, olevat ebakindel. Sündinud aga olevat toona üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega, – ühe sõnaga individualistlik demokraatia, mille võidukäik katkematult edasi kestvat kuni tänapäevani.”
Väga hästi öeldud. Üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega. Jah, see pole loodusteaduslik avastus või tõsiasi, vaid just nimelt aade. Samas käib katkematu jutt, et meie ühiskonnaelu korraldus peab olema teaduspõhine. Aga mis on inimene – see võrdsuse subjekt – teaduslikus mõttes? Juba Oswald Spengler kõmistas küünilise mõnuga, et inimkond on zooloogiline mõiste või tühipaljas sõnakõlks.

Püüame siis inimest määrtaleda teaduslikumalt. Ilmar Vene kirjutab essees „Pahustumine“:
„Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada [inimolemus] teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahuldava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.“
See on võrratu sõnastus. Uusaja põhivastuolu seiseb selles, et inimsuse religioon seab end vastuollu loodusteadusliku üldsuundumusega.

Lahknevus on veelgi sügavam kui lihtsalt indiviidide vahelised reaalsed erinevused. Võrdsusaade toetub inimväärikusele. Nii on meil ühiskondlik kokkulepe, et ka kõige halvemate inimestega meie seast – näiteks selle kurikuulsa Norra massimõrvariga – ei või käituda nõnda, et see alandaks ta inimväärikust. Vangi, jah, ka üksikkongi, jah, aga inimväärikust ei või alandada – tema põhiõigused on võõrandamatud. Poola filosoof Leszek Kolakowski kirjutab: „See väärikus on sõltumatu kõigest, mis inimesi eristab, niisiis sõltumatu soolisest kuuluvusest, rassist, rahvusest, haridusest, ametist ja iseloomust,“ aga ta lisab samas:
„Kui me usuksime, et oleme mehhanismid, mille teod ja mõtted on vääramatult ette määratud väliste jõudude poolt, füüsilise universumi poolt, siis oleks ka inimväärikuse mõiste vaid sõnakõlks ning sellest johtuvalt kaotaks võrdsuse mõiste oma mõtte.“

Sellele vaalupunktile osutab ka üks praeguse aja kõige popimaid ja loetumaid autoreid, Iisraeli ajaloolane Yuval Noah Harari oma bestselleris „Homo sapiens“. Ta ütleb, et „liberaalse humanismi tõekspidamiste ja loodusteaduste viimaste avastuste vahel on üha enam süvenemas lõhe, mida ei ole võimalik enam kaua eirata“. „Näib, et inimese käitumise määravad pigem hormoonid, geenid ja sünapsid kui vaba tahe – ehk need samad jõud, mis määravad ära ka šimpansite, huntide ja sipelgate käitumise. Meie õigus- ja poliitilised süsteemid üritavad selliseid ebamugavaid tõdesid üldiselt kalevi alla peita. Siiski oleks aeg otse küsida, kui kaua suudame hoida püsti seina, mis eraldab bioloogiat õigusest ja politoloogiast“.

Ma arvan samuti, et see sein mureneb hooga. Aga erinevalt Hararist kuulun ma sellesse parteisse, kes ei märka ehmatusega, et inimene on sama mehhaaniline nagu šimpans või hunt, vaid pigem, et šimpans ja hunt on sama tundlik ja emotsionaalne, sama vaba ja kannatav nagu inimene.

Ja võrdsusprobleemi maised tahud metafüüsikast liialt niikuinii ei hooli. Ebavõrdsus, mis inimesi aina tülli ajab, kipub olema eelkõige ikka varanduslik. Ja sealgi on võrdsuse mõiste lihtsalt keeleliselt lühenenud vorm võrdsetest võimalustest ja võrdsest kohtlemisest, tähendab õiglusest.
Paari aasta eest avaldati Yale'i ülikoolis uurimus, „milles jõuti järeldusele, et inimesed eelistavad tegelikult elada ebavõrdsetes ühiskondades. Sel esmapilgul paljudele üllataval tulemusel on tegelikult lihtne selgitus. Olukordades, kus kõik inimesed peaksid olema formaalselt võrdsed, saavad paljud vihaseks ja on kibestunud, kui avastavad, et innukalt oma tööd tegevad inimesed ei saa selle eest väärilist tasu või kui „logardid“ makstakse üle.Küsimus ei ole niisiis niivõrd materiaalses heaolus ja rikkuses, vaid inimesi pahandab ennekõike ebaõiglus. Ja seepärast eelistataksegi õiglast ebavõrdsust ebaõiglasele võrdsusele.“

---
Viimane lõik pärineb Margus Laidre esseest „Kaks minutit vihkamist“ PM10. X 2017.
Soovitan soojalt ta äsja ilmunud esseekogu, see on tõesti väga hea.

Leszek Kolakowski raamatus „Miniloengud maksiprobleemidest“ on ka loeng võrdsusest. See on lühiformaadis nii ammendav, et teist samaväärilist on raske kõrvale panna.

5. jaanuar 2020

Rääkida tõtt


Kogumiku "Päästepaadieetika" (mm 2108) eessõna



Rääkida tõtt




Tekstid käesolevas kogumikus on kirjutatud vahemikus 2013. aasta keskpaigast 2016. aasta alguseni. Hilisem tekst ilmus veidi alla aasta enne Trumpi võitu, sündmust, mis mõjus kollektiivsele alateadvusele nagu magatud öö individuaalsele teadvusele – eilne on kvalitatiivselt erinev tänasest. Selles mõttes on need tekstid eilsed. Me kuulume samasse kultuurilisse kehasse, millesse Trumpki. Näiteks hiljutine uudis, et maailmapoliitikas üha olulisemat rolli mängiv Hiina president Xi Jinping sai eluaegse võimu, ei too kaasa praktiliselt mitte mingit ühiskondlikku reaktsiooni. Meid isegi ei huvita see, kuidas ta suhtub seksuaalvähemustesse. Rääkimata siis teiste maailmajagude vägevamatest.


Selle sama kultuurilise keha valgustatud ruumis, seal, kus leiab aset ärkvelolek ja eneserefleksioon, on – võimalik, et immuunvastusena – toimumas samuti mingi murrang ning selle käilakujuks võib ehk nimetada Toronto ülikooli psühholoogiaprofessori ja kliinilise psühholoogi, Youtube’i sensatsiooniks muutunud Jordan B. Petersoni. Tänavu (2018) jaanuaris ilmus temalt raamat „12 reeglit eluks. Vastumürk kaosele“ ja see saavutas hoobilt rahvusvahelise bestselleri staatuse [esimesel aastal müüdi seda ca 3 miljonit eksemplari, tõlked on tehtud ca pooldesajasse keelde sh eesti - M.K. 05.01.2010].


Valdav osa sellest, mida Jordan Peterson seal ütleb, ei ole meeldiv. Näiteks baasäratundmine on sama, mis budistidel: elu on kannatus. Kannatus on elu ülesehituslik komponent ja seda ei saa ükski elukorraldus kaotada. Õnnelikkus pole siht, mille poole püüelda. Mõtestatus teeb elu elamisväärseks. Mõtestatus tuleb isikliku vastutuse võtmisega oma elu ees. Ta öeldu on kibe, aga see leiab tohutult tänulikku vastuvõttu, sest ta öeldu on tõde. Selle raamatu kaheksas reegel ongi järgmine: „Räägi tõtt – või vähemalt ära valeta“.  Nagu iga reegel selles raamatus, on ka see reegel pelgalt mälutehniliseks maksiimiks kokku surutud kontsentraat pikemast arutlusest. Jordan Peterson ei tõsta sellega järjekordset loosungit võltsuudiste ja primitiivse populismi vastu. Ta käsib esmalt lõpetada valetamise iseenesele, ta räägib loo, kuidas tema hakkas harjutama tõe rääkimist. Jah, see vajab harjutamist ja treenimist, sest ainuüksi erinevad automaatsed egokaitsemehhanismidki suunavad sellest kõrvale. Ajaloost õpime enese kohta, ütleb Peterson, ja kui sa arvad, et Natsi-Saksamaal oleks sa oma elu ja oma perekonna eluga riskides juute varjanud, siis ei julge sa oma loomusele näkku vaadata, sest selliseid inimesi oli tühine murdosa ning tõenäosus, et sina oleks olnud üks neist, on kaduvväike.


Tõe rääkimise imperatiiv pole sugugi triviaalne, see on vähemasti potentsiaalselt konfliktis meie kultuuri suurte tendentsidega. Seda nii parem- kui ka vasaktiival. Vale on iga ideoloogia komponent. See, mispärast Valdur Mikita teosed on nii tavatult populaarsed, pole neis sisalduva otsiva vaimu ja tõe pärast, vaid selle magusa vale pärast, mis on ta teoste vorm ja pinnakate. Teise suuna ideoloogia vale koondub suuresti mõistesse „poliitiline korrektsus“ (muidugi on ka, ütleme, „rahvuspoliitiline korrektsus“).
 Hea näite saab Mihkel Muti romaani „Eesti ümberlõikaja“ (Fabian, 2016) algusest, kus kaks Euroopa Liidu funktsionäri vestlevad Ida-Euroopa teemadel:

Ida-Euroopa divisjonis (aga ka kuratooriumis ja isegi terves ESCU struktuuris laiemalt) eksisteeris mõiste „idaeuroopalikkus”. Mitte ametlikus käibes, vaid omavahelises pruugis, ja ka siis kasutati seda enamasti humoorikalt või pehmendavate lisanditega, jättes avatuks võimaluse, et tegelikult mõtleb ütleja midagi muud ja asjalood on „hoopis vastupidi”. Ainult vahel, südametäiega ja ennast unustades võis keegi seda nähtust maapõhja vanduda ja öelda näiteks, et Ida-Euroopa on „ora sealsamuseski“ (pain in the ass ehk PITA).

Kuratooriumis kehtisid kindlad (ehkki mitteametlikud) eeskirjad, kui kaugele tohtis kellegi arvel nalja visates minna. Näiteks Aafrika maade suhtes olid reeglid karmid, nende kohta ei tohtinud ühelgi juhul öelda, et nemad on „ora sealsamuseski“, isegi kui nad seda olid. Ei tohtinud öelda ka moslemite, kosovlaste, Palestiina araablaste, inuittide, Austraalia aborigeenide ja veel mõnede teiste kohta. Nende puhul tuli noogutada, naeratada ümaralt ja anda mõista, et kõige taga on kunagiste kolonisaatorite pärand, mis on pikk nagu plutooniumi poolestusaeg. Ka idaeurooplased kuulusid veel hiljuti peaaegu puutumatute hulka. Kuigi viimasel ajal oli selles vallas midagi muutumas, vajutas see ikkagi oma pitseri nende kahe härra jutuajamisele.

Kelner möödus nende lauast ja heitis küsiva pilgu. „Kordame,“ lausus van der Velde ning jätkas. „Idaeurooplased on löödud veidra pimedusega. Nad tahaksid olla lääne parempopulistidega ühes mestis, aga nad näevad nende juures ainult seda, mis neile meeldib. Neile imponeerib vastavate parteide tõrjuv suhtumine immigrantidesse. Nad ei saa aru, et needsamad parempopulistid on nende endi suhtes sama vaenulikud, kuigi nad seda taktikalistel kaalutlustel välja ei näita. Nad peavad idaeurooplasi teise sordi kodanikeks. Paremateks küll kui Lähis-Idast või Aafrikast tulnud migrante, aga ikkagi kuuluvad nad perifeeriasse ja kõlbavad üksnes teenijarahvaks. Mõelge, siin on mingi sarnasus Hitleriga. Näiteks baltlased tahtsid teda venelaste vastu välja mängida, aga ei mõistnud, et natside all olnuks neil veelgi vähem tulevikku loota. Venelaste all kaotasid nad kümnendiku oma rahvastikust, natsidega oleksid kaotanud vähemalt poole. Kui 1991. aastal ei oleks lagunenud Nõukogude Liit, vaid Suur-Saksamaa, siis polnuks meil Baltikumist kedagi Euroopa Liitu võtta, sest need rahvad oleks olnud hullemas seisus kui praegu udmurdid või komid Siberis. Tõde vaatab neile näkku, aga nemad ei näe. Euroopa parempopulistid on ju Kremliga ühes voodis. Aga kui Putin on baltlaste verivaenlane, siis Lääne-Euroopa nuiameestele ja -naistele nad oma südames – sest avalikult nad ei julge – aplodeerivad, kuna nood on oma valitsuste migratsioonipoliitika vastu. Idaeurooplased ei taha mõista, et mõne tuhande põgeniku murendav mõju nende ühiskonnale on suhteliselt väike võrreldes selle kasuga, mis nad saavad, kui säilitavad Euroopa juhtriikidega head suhted.”
Vabandust, aga kas teie isiklikult peate idaeurooplasi teise järgu kodanikeks?” küsis noorem mees.
Taas oli vanema härra kord vaevumärgatavalt muiata. Niisugusele küsimusele ei saanud ju otse vastata. Ta alustas kaugemalt. „Nagu paljudel teistelgi, oli minu elu suurim pidupäev siis, kui müür varises. Olen sellest ajast saadik liigutatult, heldimuse ja hardusega jälginud Ida-Euroopa rahvaid. Kui naljakad nad on, ilma et nad seda ise teaksid. Neis on koguni midagi piibellikku. Aga nende vaev on nagu Sisyphosel. Peaks olema selge, et see rong, mille pealt neid pool sajandit tagasi maha kisti, on vahepeal väga kiiresti sõitma hakanud. Loomulikul teel nad järele ei jõua. Sellele rongile võib paar üksust juurde haakida – nii nagu luksuslikule esimese klassi karavanile võib mõned kõvad puunaridega vagunid lisada –, ja nõndaviisi koos edasi tormata. Kiirus on sama, ainult et ühest vagunist teise ei koli. Ka kõik need abifondid ja kvoodid ei tee imet. Mõelge ise, kui analoogiline protsess ei ole täiel määral õnnestunud endiste lääne- ja idasakslaste vahel, hoolimata nende ühisest ajaloost ning kultuuripärandist, tohututest majandushoobadest ja – mis peamine – vähemasti algul eksisteerinud suurest entusiasmist, siis kuidas peaks see olema võimalik ülejäänud Lääne- ja Ida-Euroopa vahel, kus sääraseid eeldusi on märksa vähem? Ida-Euroopa elu ei tõuse tervikuna kunagi samale tasemele nagu vanades maades. Aga teate, paradoksaalsel kombel liigutab mind sel puhul, et keegi ei ütle, mismoodi asjad on. Just selles väljendubki Euroopa suur solidaarsus! Ühed ei tunnista, et nad on kehvemad ega saa kunagi vanadega võrdseks – see on nende panus solidaarsuspakti. Teised aga teevad näo, et nad ei olegi paremad ning et Ida-Euroopa on kõige kiuste nendega võrdne. Selles hoiakus väljendub nende solidaarsus.“
Kui kaval, ja kui ilus!“ õhkas Janosz.
Jah, selles on tõesti midagi lausa religioosset,” lausus van der Velde mõtlikult..


Jah, selles on tõesti midagi lausa religioosset. Selline kaitsvat laadi valetamine puudutab ühte kõige fundamentaalsemat arhetüüpi, nimelt lapse ja lapsevanema suhet. Lapsed on need, keda liiga jõhkra ja halastamatu tõe eest valega kaitstakse, keda tuleb sujuvalt juhatada täiskasvanu karmi maailma. Seda tuleb teha taktitundeliselt ja oskuslikult. Pedagoogide koolitaja Godi Keller toob oma raamatus „Südamega koolis“ (eesti keeles ilmunud 2011) ühe kena näite:



„Tüdruku ettekanne rääkis endale maja ostmisest. Toona oli majaostu puhul realistlik arvestada poole miljoni Norra krooniga. Tüdruk läks panka, rääkis, et peab tegema koolitöö intressidest, ja talle pakuti igakülgset abi. /---/Viimaks oli tüdruk välja arvutanud, et kõige soodsama laenu korral, arvestades oma tõenäolist maksevõimet, läheb laen talle kahekümne aasta pärast kokku maksma ligi 1,4 miljonit Norra krooni.
 Õpetajana olin tüdruku tööga vägagi rahul ja kaasõpilased plaksutasid talle. Aga siis taipasin, et tüdrukul on hoopis midagi muud südamel. Tüdruk lisas, et tal on mõned küsimused.


Kui nüüd on nii,” ütles ta, “et minu sõbranna on linna kõige rikkama mehe tütar, ja kui tema tahab samuti endale sellist maja muretseda, siis võib ta pöörduda isa poole ja majaostuks raha küsida. Ja kuna tema isa on nii rikas, otsib ta need pool miljonit võib-olla kohe taskust välja ning sõbrannal tarvitseb vaid minna ja maja ära osta! Aga minul ei ole niisugust raha kuskilt võtta, kas siis tulebki maksta kolmekordset hinda?!”
 Õpilane ütles seda kasvava umbusuga hääles ja ma nägin, et tal on tõsi taga. “Kas on tõesti nii, “ lausus ta viimaks, “et vaene peab maksma palju rohkem kui rikas?


Langesin ka ise natuke näost ära, sest sain aru, et õpilases on hakanud pead tõstma terav ja halastamatult selge intellektuaalse mõtlemise võime, ja et see on viinud ta kohe vastuollu oma tundliku suhtumisega maailma, vastuollu usuga inimestesse ja nende õiglusesse, vastuollu headusega, mida eeldas ümbritsevatelt inimestelt. Sel silmapilgul ei suutnud ta tõesti taibata, et maailmas ongi asjad nii seatud, et vaesemad maksavad rikkamatele peale. Raske on sellesse karmi tõsiasja kuidagi suhtuda, kui võtta seda tervikust lahutatud mõistusliku tõena, samuti heidab see eraldiseisvana varju inimeste või täpsemalt täiskasvanute jutule ligimesearmastusest ja halastusest. Niisugune jutt võib mõjuda lihtsalt võltsilt.


Hetk enne tüdruku küsimusele vastamist jõudsin veel aru pidada: jah, tuleb vastata, aga kuidas ta seda võtab? Mis aitab säilitada inimese usku maailma headusesse hetkel, kui ta näeb kõike uues valguses? Ja jõudsin mõelda: loodetavasti jätkub tal küllaga pilte, mis oma headuse, soojuse ja leplikkusega kaaluvad üles haava, mille lõikab külm analüütiline mõistuslik nuga. Või nagu üks mu Oslo kolleeg toredasti märkis: „Loodan, et tüdruk on „vaimult vägev“.“

Alles seejärel vastasin: „Jah, sul on õigus.““


See lugu juhtus Godi Kelleriga päris paljude aastate eest ja see tüdruk oli siis 7. klassis. Godi Keller valis tõe rääkimise. Aga ainuüksi see, et rahvusvaheliselt tuntud pedagoogide koolitaja peab seda vajalikuks tematiseerida, näitab, et see probleem on reaalne. Tõtt rääkida ei ole alati kerge, sest tõde võib teha haiget. Mäletan oma tudengipõlevest, kuidas vana õppejõud pahuralt porises, et nüüd on lollid looduskaitse all, sest äsja oli keelatud hinnete riputamine avalikule stendile, sest võib läbikukkujaid häirida.

Vendade Karamazovite“ legend Suurinkvisiitorist problematiseerib sama asja: täiskasvanud inimeste jagunemist ühiskonnas lapsevanemate ja laste rolli. Vähesed „funktsionaalselt täiskasvanud“ võtavad kontrolli ja lasevad lihtinimestel elada „nagu lapsukesed“ lohutavas vales, sest tõde oleks neile talumatu. Kui küsisin ühel Arvamusfestivalil Eiki Nestorilt, mis ta arvab eutanaasia seadustamisest, vastas ta, et ühiskond pole selle teema avamiseks veel küps. Pole veel piisavalt täiskasvanulik, tõlgin mõttes. Probleem on aga selles, et aeg muudkui voolab ja vähemalt osadest lastest on vaja kasvatada täiskasvanud, kes eest hauda kadujate rolli enda kanda võtavad.


Ilmar Vene kirjutab raamatus „Pahustumine. Uusaja olemus“ (Ilmamaa, 2002) fundamentaalsest probleemist, mis on seotud mõiste „inimene“ määratlemisega:




Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada essents teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahulava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.


Tegemist on tõelise suurilminguga, mis näitab end meie elus igasuguses vormis ja erinevail tasandeil. Lihtsamaid ja sagedasemaid näiteid pakub ootuspäraselt argipäev; tuletagem kas või meelde, missuguse hoolikusega jagatakse tervishoiualaseid tarkusi. Alles viimasel ajal on ilmunud uus tegelane, loomulikult kõhklemisi tehtava vahelepoetuse kujul, „pärilikkuse faktor“; ja kui ta on korraks vilksatanud, tuleb häälekas heastamine: palju, väga palju siiski on ka meie endi teha!... Kes ei taipaks, et põhjus on kõige elulähedasemat laadi? Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna scienta vis est; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseäranis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.



Jah, tõerääkijat selles kohas ei armastata sugugi tingimusteta. Ning kohti, kus tõerääkijaid ei armastata, on aga juurde tulnud. Kui biparentaalsus jätab hägussoolised ilmselgesse halvemusse, siis häda biparentaalsusele! Kui planeet jääb 7,8+ miljardile Inimesele kitsaks, siis häda planeedile! Garret Hardinil ei saa olla õigus, sest tal ei tohi olla õigus! Ei tohi olla õigus ka Malthusel, sest see pole kena! Ilmar Vene jätkab:


Praegu näiteks taotleb üks USA teadur luba kloonida inimest, aga seda ei anta talle mitte; geneetikuil sõjaeelses NSV Liidus kõik load olid, kuid oma elust jäid siiski ilma. Selline kõrvutus ei peaks šokeerima; tegemist on nähtusega, mis on olemuslikult sarnased, kuid avalduvad silmahakkavalt erinevail tasandeil. See tähendab: Nõukogude Liidus kaitsti inimsuse religiooni nii algeliste vahenditega, et need tsiviliseeritud maailmas ei tule kõne allagi. Kui äsjaöeldu mõistmine põhjustab raskusi, siis suuresti ka mõtlejate tõttu, kes ebameeldivaid isikuid varmalt fašistideks kuulutavad: seegi pole muud kui inimsuse religiooni primitiivne kaitsmine. Muidugi peab fašismi tõrjuma, kuid õieti saab seda teha alles siis, kui on mõistetud nähtuse olemust ja selle ilmumise põhjuseid; vastasel juhul pole sõnalisel segadikul otsa ega äärt. Ehk mäletatakse veel kuulutusi, nagu „kommunistlik partei eitab igasugust religiooni”? Hägu pisutki hajutamaks, katsume vähemalt tagantjärele nimetada asju nimepidi: kommunistlik partei, inimsuse religiooni algelisima vormi kaitsja, ei tunnistanud arenenumate sõsarilmingute eluõigust. Algelisus tulenes revolutsioonilisest vaimust ja revolutsioonilise mõtlemise järjekindlusest. Kas on siis tõesti raske mõista, kellena geneetika ilmub inimsuse religiooni paistel? Pärilikkuse osatähtsus pole mingi saladus; seda ei tõenda mitte ainult rahvatarkused, vaid ka igapäevane visuaalsus („nagu isa suust kukkunud”), kuid seni, tänu avaldumise ebamäärasusele, on alati jäänud suur tõlgendusvabadus. On aga ebamäärasus muudetud pärilikkuse õpetuseks, siis „Inimese” vabadus kaob, ta muutub paratamatuse orjaks, lühidalt: inimsuse religioonile antakse surmahoop. Kas poleks siis õigem, arvasid usundi kaitsjad, suunata see hoopis halva asja kavatsejate vastu? Siitpeale hakkab inimsuse religioon sünnitama ilmselget ebahumaansust; koguni päikesepaistel tuliseks küdenud tsisternis olevat [geneetik] Nikolai Vavilovit hautatud.


M. K. Tartu 24.04.2018


PS. Selle eessõna kirjutamise ajal traumeeris Lääne maailma järjekordne massimõrv. Torontos kihutas tänaval rahvamassi 25-aastane Alek Minassian. Tema sotsiaalmeediapostitused viitavad sellele, et ta oli seotud nn incelite liikumisega. Incel on lühend sõnadest “mittevabatahtlik tsölibaat” (involuntary celibate). Selle liikumise keskmes troonib veendumus, et kaasaeg on seksuaalselt ebaatraktiivsete meeste jaoks ebaõiglaselt kaldu. Nende veebilehtedel väidetakse, et ühiskond on üles ehitatud nõnda, et mõnedel meestel on terve hulk seksuaalpartnereid, teistel pole aga ühtegi. See sobib kenaks illustratsiooniks siinse kogumiku esseele “Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus”. Heal kirjandusel võib olla suur heuristiline väärtus ka tänapäeval.