24. september 2020

Ekspess Grupi sotsipojast ideoloogiasõdur ründab

 


Siim Nestor tegi 24.09.2020 järgmise FB-postutse.

"MUL PUUDUB OMA ARVAMUS: olen märganud kuidas Eesti paremäärmuslased ja nende toetajad kasutavad neile vastumeelsete arvamuste ja arvajate tasalülitamiseks selliseid väljendeid nagu: propagandist, propagandatöötaja, propagandalause, ideoloogiasõdur.

Neid kasutatakse siis ennekõike nende inimeste madaldamiseks, kes kuskil erakonnas ei ole.

Võibolla on see juba väga vana tendents, aga ma olen registreerinud umbes viimase poole aasta jooksul sellist kõnepruuki. Ja otseloomulikult kõlavad need väljendid ka Fox Newsis, paremäärmuslke YouTube-staaride ja Trumpi suus.

Näiteks mina, minul ei ole nende jaoks oma arvamust, oma vaatenurka ja maailmavaadet, on ainult propaganda.

Triinu, Teetu, Raini ja teisi tervitades, peace!"


Kes on ideoloogiasõdur? No see, kes käitub nagu ideoloogiasõdur. Mida pidevamalt, seda rohkem on.


Üks näide, mille Nestor toob on järgmine:


Siin käitub Siim Nestor nagu ideoloogiasõdur. Milles see seisneb? Noh, sattumuslik grupikuuluvus seatakse defineerivaks. See kuvatõmmis on tehtud tema FB-seinal toimunud vestlusest ja välja toodud sõnade autor on Mihkel Kunnus (st mina). Selle postitusega aga Siim Nestor taandab Mihkel Kunnuse - inimese, kes ei ole talle kontvõõras ja kelle maailmavaade pole mingi saladus - Postimehe arvamusosakonna töötajaks. See saab mind defineerivaks ja sedavõrd, et pärisnimelisuse võib ära jätta. Sõnade autoriks saab isikuloota ja isikliku maailmapildita grupikuuluvus - Postimehe arvamusosakonna töötaja ja kõik. Kusjuures sinna lisatakse sulgudes veel väga suunav märkus.
Kui ma ei kirjeldaks seda kui Siim Nestori käitumist, vaid kui (tüüpilise) ekspressgrupi töötaja käitumist, siis vastaksin samaväärselt, tähendab, laskuksin samale tasemele.

Mis puudutab ta välja toodud tsitaadi sisu, siis selle kontekst on järgmine:
Siim Nestor tegi 21.09.2020 järgmise FB sissekande:

„EHH... : vaatasin Objektiivi saadet "Vestlused Einar Laignaga: perekonna pühadus".Ta on puhas Eesti Jordan Peterson ju. Huvitav miks meie kodumaa lobsteritel on vaja üldse võõrast popstaari nii väga tarvis. Kodustki kenasti võtta. Aah, okei, jaa-jaa...“


Mina reageerisin järgmise kommentaariga:

„ma saan aru, et Jordan Petersoni materdamine on üks olulisemaid identiteedikinnisteid teatud seltskonnale, aga selliste ekvivalentsuseoste (Laigna-JBP) loomisega kinnistad ühtlasi enda kuvandit kui tõest ja nüansitundlikkusest mittehoolivat ideoloogiasõdalasest.
Tee või tina, aga iga jopski ikka Harvardis ei õpeta, JBP-l on kõige muu kõrval ka korralik teaduspagas.“

Kuigi ma olen väljenduses tinglik: nii käitudes kinnistad ideoloogiasõduri kuvandit, mitte ei väida, et Siim Nestor on ideoloogiasõdrur, tunnistan, et oleks pidanud olema sõnastamisel hoolsam ja kasutama täpsemat etteheidet nt polariseerumist soosiv kraaka vms.

Kummati on eelöeldu üks, mida Jordan Peterson ei väsi rõhutamast: alati tuleb vaadata indiviidi enne grupikuuluvust, indiviid on olulisem kui tema grupi-identiteet. Ja mõistagi see on ka põhjus, miks ta progressiividele nii närvidele käib. Sest progressiivne ideoloogia vaatab defineerivana just (identiteedilisi) grupikuuluvusi (sugu, seksuaalne orientatsioon, rass jne). Viimases on nad paras paar paremäärmuslastega, meetod on sama, aga grupikuuluvustunnused osalt teised (rahvus, rass, sugu). Seepärast pole paremäärmuslased saanud JBP-st rohkem tuge kui argumente oma peegelpiltvastaste tümitamiseks. Ja punkt.


Veel üks märkus.
 Hiljuti tegi üks ekreiit end kunsti teemal lolliks. Demonstreeris ilma igasuguse häbenemiseta oma harimatust. Lausa praalis sellega.
Tarmo Jüristo kirjutas kena kommentaari, kus ta meenutas, kuidas talle omal ajal kunstiõpetaja asja selgemaks tegi. Tsiteerin Jüristo FB-kommentaari:

„ega ma täpselt enam nii kaugele aastate taha ei mäleta, aga põhimõtteliselt ta haaras sellest võimalusest, et avada selline asi, nagu kunsti dialoogilisus - see, kuidas kunst on nagu üle aastakümnete ja -sajandite ulatuv vestlus millest võibki mõnikord keeruline aru saada, kui sa poolelt sõnalt ruumi sisse jalutad, kus inimesed on omavahel päevi ja nädalaid (või siis sajandeid) vestelnud. ja kui sa lihtsalt lambist satud theo van doesburgi kompositsioone nägema, siis on "kus siin see lehm on?!" tegelikult täiesti loomulik ja õigustatud küsimus.“

Jüristole sekundeeris Aro Velmet:
„See on ühtlasi väga hea viis seletamaks üleüldse tekstidega suhestumise keerukust - umbes seda analoogiat kasutan igal semestril selgitamaks tudengitele, miks ka pealtnäha tuttavlike tekstide puhul on mõistlik küsida "mis vestlusesse ma praegu jalutanud olen", sest, piltlikult öeldes, ka tuttav sõna nagu "lehm" võis 19. sajandi elsassi talumehele tähendada midagi hoopis teistsugust, kui 21. sajandi Paulsonile.“  

Jah, nii on. Kultuur on dialoogiline, vestluslik nähtus ning olla haritud, tähendab olla vestluse ajalooga kursis.

Kui kunstivõhiklik ekreiit oli oma harimatuses siiras, siis Siim Nestor tegi sarnase liigutuse teadlikult ja propagandistlikel kaalutlustel. Rebis ühest ajalooga vestlusest killu ja dehistoriseeris selle. NB! ta tegi seda propagantistlikel kaalutlustel ja teadlikult.

Lisamärkusena: mina olen osalenud vestluses JBP-ga palju pikemalt kui Nestor ja sellest ka rea artikleid eesti keelde vahendanud (nt SIIN ja SIIN ning hiljuti üks pikem käsitlus SIIN).

Ja ka Laignaga on mul teatud avalik kultuuriline vestlus (ma ei eelda, et keegi seda mäletaks ning kahjuks on netist kadunud Jaan Kaplinski mälestuse kokkupuudetest Laignaga). Kutsusin ühte "Jüri Üdi klubi" saatesse erusõjaväelase ja teoloogi Einar Laigna ja Eesti esimese soovahetusoperatsiooniga tuntuks saanud Kristel Regina Sitzi. Aga, noh, selle liigutusega olin ma pool dekaadi ajast ees.  


Lühimalt: Laigna ja JBP tõmbamine ekvivalentsusseosesse on sama nõtke ja haritud liigutus nagu ekreiidi tervemõistuslik ja reibas lehmaotsing. Aga see ei puutu õigupoolest teemasse. 


Jaah, pealkiri on clickbait, ideoloogiasõdurlik clickbait. Kes seda ka nende ridadeni jõudnult sõnasõnalt võtab, on peast soe.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar