Ajastu kõnelduim psühholoog. Võimestava Isa kaksteist heatahtlikku tähendamissõna

 

Kirjutatud 2020 aasta alguses, enne koroonakriisi.

Ajastu kõnelduim psühholoog. Võimestava Isa kaksteist heatahtlikku tähendamissõna

Mihkel Kunnus

Kanada psühholoogiaprofessori ja kliinilise psühholoogi Jordan Bernt Petersoni raamat „Elu 12 mängureeglit“ on vältimatu lugemisvara neile, kes püüavad mõista käesoleva ajastu psühholoogilisi tendentse. Jordan B. Petersoni (edaspidi JBP) tohutu populaarsus on eiramatu fakt. Olgu ta sümptom, ravim või mõlemat, aga ta tabab ajastu närvi. Samas on see raamat väga soovitatav ka neile, kes tahavad lihtsalt inimesi ja iseennast paremini mõista, teha läbimõeldumaid eluvalikuid ning elada täisväärtuslikumalt.

Tartu Rahva Raamat, 13. august 2020

Õnnelikus pole mingi siht

Kuigi žanrilt võib „Elu 12 mängureeglit“ liigitada eneseabiraamatuks, on see mitmes mõttes oma poeriiulikaaslastele sisuldasa lausa diametraalselt vastanduv. Kipuvad ju eneseabiõpikud jutlustama lihtsaid nippe, kuidas kiirelt õnnelikuks saada. JBP poole aga pöördus kõnealuse raamatu kirjutamise ideega üks kirjastusagent, kui oli kuulnud raadiosaadet pealkirjaga „Just Say No To Happiness“ („Lihtsalt ütle õnnelikkusele ei“), kus JBP kritiseeris õnne elueesmärgiks seadmist. JBP rõhutas saates, et õnn ei ole psühholoogiliselt adekvaatne eesmärk ning et vaja on pigem elu mõtestatust, püüdlemist sügavama tähenduse poole, osutades sealjuures asjaolule, et inimkultuuris talletatud suurtes lugudes on niisuguse tähenduse sisu üha uuesti lahtimõtestatud ja et peatähtis on pigem iseloomu karastamine kannatuste läbi, mitte niivõrd õnne poole püüdlemine. JBP ei glorifitseeri siinjuures kuidagi kannatust, lihtsalt tähendusrikkus on tema jaoks olulisem kui õnn. Eesti keeles saab ta mõtet sõnamängeldes sõnastada: see on lihtsalt puhas õnn, kui sind sügavama tähendustaotluse juures juhtumisi õnn tabab.

Nii öeldes JBP ei moraliseeri, vaid teeb pigem empiirilise üldistuse: hea psühholoogilise tervisega inimesi motiveerib pigem tähendusrikkus kui õnn. See klapib kenasti kokku ka Maslow peateose „Motivatsioon ja isiksus“ sõnumiga. Samuti on Goethe „Fausti“ paatos sellega kenasti kooskõlas.

Heaks näiteks on ka noorte kliimastreigid või loomakaitseliikumised: neis osalejaid ei motiveeri isiklik õnn, vaid nad on selgelt orienteeritud millelegi nende jaoks veel olulisemale (kui protestiaktisooni käigus kohtutakse mõne toreda inimesega või juhtub midagi muud meeldivat, on see lihtsalt boonus, vedamine – õnn). Võib öelda ka teisti: inimene ei suuda niikuinii õnnelik olla, kui ta elul ja tegevusel puudub sügavam siht peale puhtisikliku õnne. Muidu võiks ju tundidest vabalt poppi teha ja minna lihtsalt kuhugi hängima või õlut jooma ja pidutsema. Ometi suudavad vähesed leida kuigi kauaks lohutust personaalsest õnnemullist maailmas, kus on nii palju valu ja viletsust. Võib öelda ka nii: inimene on moraalne loom ja kui pole tegu just psühhopatoloogilise juhtumiga, siis ei suuda keegi taluda end teadmises, et ta pole moraalne, hea. Tervet inimest motiveerib eelkõige kõlbeline kohusetunne ja suutmatus selle järgi joonduda võib põhjustada neuroose. Võib nagu ütles Uku Masing: kui kas või ükski hing põrgus kannatab, siis pole kristlase jaoks mingit paradiisi. Viimast võib veel täiendada Dostojevki märkusega, et inimese hing on kristlane.

Isa-arhetüübi olulisus

Raamatus on toodud „kaksteist elu mängureeglit“, mida oleks ehk sobivam nimetada tähendamissõnadeks, sest pikema lahtiseletava loota jääks need kas truismideks või lihtsalt mõistatuslikeks veidrusteks. Võtame näiteks elureegli number 11: „Ära sega rulatavaid lapsi!“ See on suurepärane näide kahel põhjusel. Esiteks jääks sellest lahtiseletuseta järele pelgalt veidruseni spetsiifiline ja väikse mõjuulatusega ettepanek. Teiseks võimaldab see osutada väga sügavale põhimõttelisele hoiakule, mis tekitab instinktiivselt tugevaid tõrjereaktsioone JBP fenomenile.

Peatükk algab meenutusega sellest, kuidas kunagi lapsed rulatasid ta töökoha lähedal. Võtsid pikalt hoogu, libistasid end mööda trepikäsipuud ja tihti kukkusid valusalt hulljulgeid trikke katsetades.

„Mõni võib seda rumalaks pidada. Võib-olla see oligi rumal. Aga see oli ka julge. Minu arust olid need lapsed hämmastavad. Minu silmis olid nad välja teeninud õlalepatsutuse ja siira imetluse. Loomulikult oli see ohtlik. Oht oligi asja mõte. Nad tahtsid ohust üle olla. Kaitsevarustusega oleks olnud turvalisem, aga see oleks asja samas lörri ajanud. Nad ei tahtnudki liigset turvalisust. Nad püüdsid saada osavaks (competent)– ja just osavus on see, mis teeb inimesed nii kaitstuks, kui üldse olla saab.“ (lk 348, tõlge muudetud – M.K.)

JBP-d häirib see, et turvalisuse nimel kaotakse üha enam ja enam sellist laadi enesearendusvõimalusi. Laste rulatamispaikadesse hakkas turvalisuse nimel ilmuma kõikvõimalikke tõkkeid.

„Kui mänguväljakud tehakse liiga turvaliseks, siis lapsed kas lõpetavad seal mängimise või hakkavad mängima teistmoodi, kui lubatud. Lastele on vaja piisavalt ohtlikke mänguväljakuid, et need pakuksid väljakutseid. Inimesed, sealhulgas lapsed (kes on lõppude lõpuks ka inimesed) ei püüdle riski minimeerimist. Nad püüdlevad riski optimeerimist.“(lk 349)

Siin võib nüüd sõnastada, miks JBP on korraga nii populaarne ja samas nii vihatud. Või nagu ingliskeelses kultuuriruumis kombeks on öelda – ta on polariseeriv. Süvapsühholoogilisemalt väljendudes: JBP esindab isa-arhetüüpi ühiskonnas, kus pikka aega on süvenenud ema-arhetüübi domineerimineⁱ. See vajab selgitust. Ema-arhetüüpne suhtumine lapsesse on umbes selline: „Mees (loe: riik), tee aed täiesti turvaliseks, et laps saaks seal täiesti ohutult mängida! Seal võib olla madu, tapa see!“. Isa-arhetüüpne suhtumine on umbes selline: „Poiss, seal võib olla madu, tule, lähme koos, ole ettevaatlik, sa pead õppima temast jagu saama, et kunagi ise kaitsjarolli asuda!“.

Igaks juhuks rõhutan, et tegu on süvapsühholoogiliste arhetüüpidega, mitte otseses mõttes ema- või isarolliga, ammugi mitte millegi otseselt bioloogilisest soost tulenevaga. Ühiskondlikul tasandil näeb esimene hoiak välja muidugi nõudena, et riik ja institutsioonid peaksid kõik maksimaalselt – et mitte öelda täiesti – turvaliseks tegema. Seda tendentsi saab arendada väga kaugele ja Põhja-Ameerikas ongi kohati arendatud, nii et kõrvalt vaadatuna tunduvad paljud näited täiesti anekdootlikud (safe spaces, trigger warnings jne).

Ei peagi tingimata kahtluse alla seadma täielikku turvalisust kui taotletavat lõppväärtust, probleem ilmneb juba palju varem -- selles, et keskpärasegi turvalisuse tagamiseks on vaja neid, kes suudavad turvalisust tagada, tähendab neid, kes on valmis ohule vastu hakkama. Samuti ei pea minema nii kaugele nagu Alasdair MacIntyre, kes on andnud mõista, et mingis mõttes väärtusliberaalid parasiteerivad patriootidel, kes on valmis oma kodumaa nimel surema ning nõnda väärtusliberaalidele üldse turvaruumi võimaldavadⁱⁱ. Piisab, kui osutada Hannah Arendti kombel faktile, et inimesed sünnivad siia maailma, ehk siis peab elujõulises ühiskonnas pidevalt toimuma laste saamine täiskasvanuks. Ja seda ühiskondlikus, sotsioloogilises mõttes, mis erinevalt bioloogilisest kasvamisest ei toimu automaatselt ⁱⁱⁱ. Laste turvalisuse tagamiseks peab ühiskond tootma täiskasvanuid, neid, kes suudavad ise ohule vastu astudes teistele turvalisust luua. Ja JBP on täiskasvanulikkuse õpetaja par excellence.

Arhetüüpide tasandil aitab beebist teismeliseks eelkõige ema (täpsemini: emme) ja teismelisest täiskasvanuks eelkõige isa. Sügavam hoiakuline polarisatsioon tulebki sellest, kas ühiskonnas ja riigis nähakse eelkõige isakuju ehk täiskasvanuks aitajat, või emakuju (täpsemalt isegi emmekuju) ehk kedagi, kes alati andestab, toidab ja turvatunnet pakub. Maailmavaatelisel skaalal väljenduks see ootuses, mil määral riik peaks üle võtma isa-arhetüübi või ema-arhetüübi funktsioone. Pean ema-arhetüübile orienteeritud ühiskonna voorusi ilmseks – need väljenduvad suuresti selles, mida oleme harjunud nimetama (põhjamaiseks) heaoluühiskonnaks –, sellel on aga ka vari, ema-arhetüübi türanlik pool, mis seisneb isikuvabaduse piiramises isiku enese heaolu nimel^iv. Kujundlikult: ema võtab lapsel pudeli käest ja koni hambust, isa ütleb, et las õpib esimesest mürgitusest, nii et isu igaveseks üle läheb.

See metafoor on paraku ekstrapoleeritav ka märksa sügavamal ja eksistentsialistlikumal tasandil kui pelgalt päevapoliitiline temperamendipärane arusaam sellest, milline peaks olema optimaalne vahekord isikliku vastutuse ja hoolekanderiigile omase turvavõrgu vahel. Kui Nietzsche pani 19. sajandil tähele, et (Taeva) Isa on surnud, siis nüüd hakkab üha selgemini kohale jõudma, et ka Emake (Maa) on suremas. Inimesel on vaja kähku täiskasvanuks saada, sest nii punased kui pruunid kärbsed siluvad juba tiibu.

Jordan Petersoni vend

Möödunud aasta kevadises „Sirbis“ tutvustab Tauno Vahter Nassim N. Talebi peateost „Antihabras“^v. „Taleb norib ülbelt tüli kõigi ja kõige kallal, lööb pidevalt iseendale patsi, kuid on tõusnud viimase kümne aasta üheks maailma mõjukaimaks vabamõtlejaks,“ kirjutab Vahter ja toob kõrvutuse JBP-ga: „Peterson ja Taleb on ühismeedias ühed kõige tsiteeritumad aimeraamatute autorid ja hoolimata konfliktist on neis ka üksjagu sarnast – peale ideede levimise platvormi ka näiteks kriitiline meel intelligentsustestide osas.“ Nad tõesti on ühed kõige tsiteeritumad. The New York Times nimetas JBP-d 2018. aasta kevadel lausa kõige mõjukamaks avalikkusele tuntud läänemaailma intellektuaaliks. Ma tooksin veel ühe sarnasusena välja, et aus ja avatud lähenemine mõlemale ajastu suurkujule (või suursümptomile) nõuab nii mõneltki isiksusetüübilt suurt eneseületust. Taleb on lausa pöörane praalija ja ülbitseja, kes enda tunnustamisega juba tagasi ei hoia. Vaimuaristokraatlikumate maneeridega harjunud inimesele on ta vormilt seega üsna eemaletõukav. JBP üheks suureks trumbiks on ülimeisterlik suuline eneseväljendus ja sõnastusvõime, samas on ta tämber kõrge ja kimedavõitu. Seda ei saa talle loomulikult kuidagi ette heita, mõneti taktitu on seda väljagi öelda, aga tõrgettekitav on see paljudele ometi (ka mulle) ning ta väljenduslaad on häirivuseni intensiivne. Ometi on mõlemaga tutvumine väga tulus.

Muus osas tuleb Vaheri võrdlusele teha määravad täpsustused^vi. Kriitilised pole nad mõlemad mitte intelligentsustestide osas (JBP on lausa öelnud, et see, kes praagib välja intelligentsusuuringud, võib samahästi välja praakida ka suurema osa kaasaegsest psühholoogiast^vii), vaid intelligentsuse võimekuse osas teha täppiminevaid ennustusi ja tagada ühiskonna ladus toimimine. Nad mõlemad lähtuvad veendumusest, et elus ja ühiskonnas sisaldub alati ja vältimatult ennustamatu komponent, teatav määrmatus. Me elame kaose ja korra piiril ning kaos on maailmast kaotamatu, intellekt aga suudab opereerida ainult seaduspärade raames (sealhulgas kaosest ja tundmatusest uusi korrapärasusi ja mustreid tuvastades). Vasakpoolsemate vaadetega lugejale võib siin kinnituseks soovitada Ulrich Becki raamatut „Riskiühiskond“.

JBP ja Taleb on selles mõttes komplementaarsed, et esimene tegeleb rohkem psühholoogilisse ja eraaelusfääri puutuvaga, teine ühiskondlike ja majanduslike küsimustega. Talebi üks tuntumaid metafoore on „must luik“ (tema sama pealkirjaga raamat on samuti bestseller). Epistemoloogiliselt viitab must luik induktiivse tuletusmeetodi paratamatule puudulikkusele: kuigi luiged on alati eranditut valged, võib ühel hetkel juhtuda, et näeme kuskil musta luike (ja nii tegelikult läkski: kõik luiged olid valged, kuni Austraalias kohati musti luiki). Must luik tähendab Talebil üldistatult ennustamatut nähtust, millel on väga suur mõju (ja mille ilmnemise põhjused loendamatud tagantjäreletargad alles pärast ära seletavad) -- must luik oli ka näiteks 2008. aastal alanud majanduskriis. Mõneks hiljutiseks näiteks võib tuua uue viiruse ilmumise Hiinas, mis tõi kaasa silmapilkse börsilanguse, või Trumpi otsus tappa kindral Soleiman – prauh, ja kogu julgeolekuolukord maailmas on teine ning analüütikud seisavad nõutult silmitsi täiesti ootamatu olukorraga. Keegi ei osanud seda ennustada, sest mõistus on juhuslikkuse ja määramatuse ees kaitsetu. Ometi sekkub juhus me ellu iga päev.

JBP räägib eelkõige isiklikust elust. Järsku ja ootamatult võib sind või su perekonda tabada ränk haigus, surm või roolijoodiku tappev uljus. Võib ilmneda, et su abielu oli lagunemas, et su abikaasa läheb järsku teise juurde, võib ilmneda, et just see kena inimene, kellesse armusid, osutub psühhopaadiks või siis et pank, milles hoidsid elu jooksul kogutud sääste, läheb pankrotti, võib ilmneda, et kloun saab presidendiks, et pensionisüsteem lammutatakse, et ootamatu maksutõus viib su perefirma pankrotti, võib ilmneda, et sul on vähk. Meie elus on kaosekomponent paratamatu ja ükski institutsioon ei saa kunagi tagada täielikku turvalisust. Võib-olla saab Putin homme insuldi. Võib-olla ilmub äkki ootamatu viirus. [ilmuski :)]

Ainus võimalus on treenida end sitkeks, hoopidele vastupidavaks. Taleb läheb veelgi kaugemale. Ta loob mõiste, mis on hapruse vastand – antihaprus. Kui habras läheb löögi mõjul katki ja sitkega ei juhtu midagi, siis antihabras on see, mis saab tugevamaks. Vähemalt mingi piirini. Taleb toob antihapruse näiteid loodusest. Näiteks meie keha, olgu selle lihaskond või immuunsüsteem, on mingi piirini antihabras, sest stressorid muudavad seda tugevamaks. Teisalt aga viib stressorite puudumine viib mandumise, nõrgenemise, lagunemiseni.

Jõutõmme, N.N. Taleb

Räägi tõtt!

Ka kaheksas reegel on selline, et lähema seletuseta tunduks see lihtlabaselt enesestmõistetav. Reegel on järgmine: „Räägi tõtt, või vähemalt ära valeta“. Ometi sihib see nõuanne väga otsustavalt tõsiasja, mis JBP ümber nii polariseerivaid reaktsioone tekitab. Nimelt võib tõde olla talumatu ja lüüa parandamatu valukoha pihta, hävitades sel moel ainsa leevenduse – illusiooni. Või siis lootuse, mis elab määramatusest. Seepärast kaasnebki pehmendav soovitus vähemasti mitte valetada. Vait olemine on aktsepteeritav võimalus. Tulles taas arhetüüpide juurde, siis võib küsida: kellele valetamist peetakse üldjuhul õigustatuks, eetilisekski? Eks ikka lastele. Valetamine on ehk liiga vänge sõna, aga lastele (tihti ka n-ö riigi lastele) räägitakse tihtipeale lohutavaid muinasjutte, et säästa neid liiga karmist reaalsusest. Ja kuigi see on tihti nii ka otseses mõttes, pean eelkõige silmas ikkagi süvapsühholoogilisi arhetüüpe. Ühiskonna tasandil peetakse tõe pehmendamist ja vältimist õigustatuks eelkõige kahel põhjusel. Esiteks massipsühholoogiliste reaktsioonide ennetamiseks ja ärahoidmiseks, näiteks võib masside ebaadekvaatne reaktsioon riigijulgeolekulistes kriisisituatsioonides asja palju hullemaks teha. Teist põhjust on meisterlikult kujutanud Dostojevski oma poeemis suurinkvisiitorist. Käputäis tugevaid inimesi vaatab karmile tõele näkku, ja hoiab ülejäänud inimesi lohutavas illusioonis -- need vähesed n-ö täiskasvanud tagavad ühtlasi ka selle lohutava illusiooni taastootmise ja ühiskonna toimivuse.

Aktuaalseks näiteks on praegu keskkonnatemaatika. Kas ikka tasub alles gümnaasiumiealistele tõe ja faktidega näkku lajatada? Nad kaotavad õigustatult ootuse toredale tulevikule, langevad depressiooni ja võib-olla lähevad veel koolitunnist streikimagi? Ja nagu elu näitab, on tõde liiga ebameeldiv ja kange ka paljudele hallpeadele. Lühidalt: tõerääkimisnõue ei ole kindlasti midagi üheselt selget ja endastmõistetavat.

JBP on paarikümne aasta kogemusega kliiniline psühholoog ja ta alustab selle reegli lahtikirjutamist isikliku meenutusega, kuidas ta hakkas harjutama tõe rääkimist ja kui raske see algul oli. Harjumus valetada nii teiste säästmiseks kui ka iseendale on meis kõigis tugevasti juurdunud. Muide, kuigi jutt käib siin laia määratluse järgi eneseabiraamatust, siis paljud eneseabiraamatud õpetavad täpselt vastupidist, need õpetavad just nimelt endale valetama (võrratuks näiteks on Rhonda Byrne ülimenukas „Saladus“, täiuslik näide nartsissismi käsiraamatust ja enesele valetamise õpikust).

Lohutavast ja kaitsvast valetamisest keeldumine on üks peamisi põhjusi, miks JBP n-ö vasakprogressiividele närvidele käib (paremtiib aga ei võta tema nime üldiselt suhu seetõttu, et ta ei pea etnilisi kategooriaid ja rahvuslust suurt millekski).

Rasvumine võib olla ehk piisavalt neutraalne näide. Emme-arhetüübi pooldajad räägivad siin kehapositiivsusest, sellest, et tähtis on eelkõige inimene ja kehakaal ei loe midagi ja et tuleb lõpetada paksude häbistamine jne. Mitmes mõttes on ju õigegi, et paksule tõe näkkuütlemine teeb asja tihti ainult hullemaks, tõukab inimese depressiooni, mis võib panna omakorda õgima jne. Samas on ohtlik jätta inimene illusiooni küüsi, et tema kehaga on kõik hästi. Isa-arhetüüpne käitumine oleks siin lapse tõega vastakuti asetamine – rasvumine on väga paljude negatiivsete tagajärgedega ning tuleb endaga midagi ette võtta. Omaette häda on veel nende julmade jõnglastega, kes endast erinevaid ja õnnetumaid kiusama kipuvad. Ja vahel on tõesti parem vait olla. Ei ole mõtet luua paksule illusiooni, et temaga on kõik hästi, aga tõe võib ka lihtsalt maha vaikida.

Ka seksuaalvähemuste küsimuses on probleemiks eelkõige teised lapsed, need kasvatamatud, kiuslikud ja „kaabudega“.

Inimene on koormaloom

Veel üks näide JBP polariseerivusest: paarisuhtele omistab ta suurt tähtsust. Ka selles mõttes ujub ta päris kaaluka psühholoogilise tendentsiga vastuvoolu, sest palju on liikumisi ja jõude, mis tahavad paarisuhet muuta kergemaks, kergemini lahutatavaks, hõlpsamini ümbermängitavaks ja nii edasi (võib öelda, et Milan Kundera ja Michel Houellebecq näitavad selle kerguse talumatust). Kui liikumine, mis tahab teha ööklubimoraalist soosuhtluse üldmoraali, on mõistetavalt võtnud oma lipukirjaks loosungi „Igal hetkel võib öelda ei!“, siis JBP tõstab psühholoogilisest ökonoomiast esile vastupidiseid seisukohti. Ta ütleb, et suhtes, kus lahkumisvabadus on alati kindel, ei ole kunagi täielikku turvatunnet ja usaldust, ning et suhtes, kus uks alati lahti jääb, struktureerib see lahkumisvõimalikkus suhet nõnda, et see jääb olulistes aspektides puudulikuks -- näiteks selles, mis puudutab kindlustunnet. JBP ei ole õhulosside ehitaja ega asukas, tema arutluskäigud on argised ja praktilised.

Võtame näiteks kokkuvõtva lõigu viiendast reeglist „Ära luba oma lastel teha midagi sellist, mille pärast tunneksid nende suhtes vastumeelsust“. See lõik käib laste kasvatamise kohta ja on heaks näiteks nii tõele näkku vaatamisest kui ka konstruktiivsusest:

“Distsiplineerimispõhimõte 1: piira reeglite arvu. Põhimõte 2: kasuta nii vähe jõudu kui võimalik. Siin on kolmas: lapsevanemateks tuleks saada paaridena.^viii Väikeste laste kasvatamine esitab palju nõudmisi ja on kurnav. Seetõttu on vanemal lihtne vigu teha. Magamatus, nälg, vaidluse järelkaja, pohmell, halb päev tööl – vaid üks neist põhjustest põhjustest võib muuta inimese ebamõistlikuks, samas kui nende kombinatsiooni tagajärjel võib lapsevanem muutuda ohtlikukski. Sellistes oludes on hädavajalik, et läheduses oleks veel keegi, jälgimas ja sekkumas ja probleeme analüüsimas. See vähendab tõenäosust, et provotseeriv laps ja tema tüdinud tujukas vanem ärritavad teineteist sinnamaale, kust ei ole enam tagasiteed. Lapsevanemateks peaks saama ikka kahekesi koos, et vastsündinu vanemad saaksid teineteisel silma peal hoida. ja teineteise mõtlematuid tegusid ära hoida. Ma ei väida, et peaksime olema vastikud üksikemade vastu, kellest paljud eluraskustega vapralt võitlevad – ja kellest osa on pidanud omal käel jõhkrast suhtest põgenema –, aga see ei tähenda, et tuleks teha nägu, nagu oleksid kõik peretüübid võrdselt elujõulised. Ei ole. Punkt.“ (lk 192-193, tõlget muudetud – M.K.)
Jah, täiskasvanud ei peaks teesklema ega lähtuma muinasjuttudest. Seepärast näeb JBP üksikvanemluses probleemkohta, aga toetab ka homoabielu koos lapsendusvõimalusega, sest kaks vanemat on alati parem kui üks. Ja kummalgi juhul ei soni ta midagi õigustest või pühadest printsiipidest, vaid on väga praktiline ja maine. Nagu ju elu isegi.

Tutvu temaga!

Agressiivsemad ema-arhetüübi igatsejad kasutavad JBP nime ka oma kujutletava moraalse üleolekuga dkelkimiseks -- selle autori demonstratiivne mittelugemine on teatud idealistlik-nartsissistlikule seltskonnale lausa prestiižiküsimus. Niisugune psühholoogiline mudel sarnaneb sellega, mis tagab meie sotsiaaldemokraatia alatise läbikukkumise, sest selles paljastub sedalaadi vasakpoolsuse varjatud aristokraatlikkus: rõhutuid armastatakse ainult senikaua, kui need ei hakka täieväärtuslikeks ja oma peaga mõtlevateks inimesteks, vaid on kenasti rõhutud ja seda kuulekalt, ütleme, vasakliberaalse mudeli järgi. Kuna ka naistesse suhtub JBP samal moel, tähendab võimestavalt ja sitkemaks saamist toetavalt, siis on ta arusaadavalt konfliktis ohvrifeminismiga, mis modelleerib mehe ja naise konflikti kui täiskasvanu ja lapse konflikti.

Teda niivõrd ei kritiseerita, kuivõrd temast peletatakse eemale, püütakse naeruvääristada ta isikut ja kuulutada, et nn normaalne ja progressiivne seltskond temaga tegemist ei teeks. Aga teda kuulatakse siiski. Kes inglise keelt oskab, sellel soovitan otsida Youtube'ist üles tema kurikuulsa intervjuu Cathy Newmaniga aastast 2018^ix (praeguseks juba ca 19 miljonit vaatamist!). Esimene küsimus talle on järgmine: „Dr. Peterson, te ütlete noortele meestele, et nad peaksid täiskasvanuks saama. Miks see on oluline?“

i Vt nt „Nii lõkendavadki hetkele keskendumine, sügavama ja püsivama perspektiivi nihilistlik minnalaskmine ja see, mida Fisher nimetab "isaautoriteedi asemele tulnud kõikelubavaks emalikuks nautimiskohustuseks". Selline on ülimodernsuse ajastu kapitalistlik realism.“ https://kultuur.err.ee/1033558/valle-sten-maiste-kapitalistliku-realismi-selgrootuse-ja-tooruse-avaldumisest-uues-autoriteatris

ii„Oma loengus defineerib Alasdair MacIntyre patriotismi järgmiselt. Patriotism selle sõna tõelises tähenduses tähendab teatud hoolivat suhet oma maasse ehk poliitilisse rahvusesse sellepärast, et see on 1) minu oma ning 2) samas väärtuslik teatud kindlate omaduste ning saavutuste poolest. Liberaalne moraal see-eest nõuab moraalselt tegutsejalt oma isepärasusest kõrgemale tõusmist ning asjade hindamist erapooletu vaatleja positsioonilt, lähtudes üldistest protseduurilistest reeglitest õigluse kohta. MacIntyre väidab, et nende moraalisüsteemide vahel on sügavad erimeelsused. Samas ei tähenda see MacIntyre’i arvates, et meil oleks tänapäeval enam võimalik nende vahel valida – vastupidi, tema arvates ei ole ükski riik, sh ka liberaalne riik, ilma patriotismita mõeldav. Iga riik vajab kodanikke, kes oleksid valmis oma eluga riskides seda kaitsma (selle eest surema). Liberaalsed printsiibid, mis eeldavad, et inimeste peamiseks tegutsemismotiiviks on ratsionaalne omahuvi, ei suuda aga riigi kodanikke selleks motiveerida. Liberaalne riik parasiteerib seega inimestel, kelle printsiibid erinevad selle ametlikust ideoloogiast.“ Eva Piirimäe „Patriotism, rahvuslus, liberalism. Sissejuhatus“, kogumikus „Rahvuslus ja patriotism. Valik kaasaegseid filosoofilisi võtmetekste“, koostaja Eva Piirimäe. TÜ kirjastus 2009

iii Vt Mihhail Lotman „Vaenlase pale: järelkaja Jokela draamale“ PM 8.XII 2007
„Protsess on laiem ja selle üldnimetajaks võib pidada mässu täiskasvanute vastu. Mäss toimub mitmel rindel – esiteks kärbitakse täiskasvanuks olemise aega, teiseks soodustatakse ka keskealiste inimeste lapsikut käitumist. Infantiilsus ei ole enam individuaalne omadus, vaid oluline sotsiaalne trend.

Ameerika publitsist Diana West pani oma viimasele raamatule „Täiskasvanu surm“ sünge alapealkirja: „Kuidas Ameerika takerdunud areng viib Lääne tsivilisatsiooni allakäiguni“. Raamat pole veel Eesti poelettidele jõudnud, seega lähtun vaid meediakajastustest. Ehkki osa autori seisukohti näivad ülereageeringutena, on tema põhihoiatus asjakohane – Lääne tsivilisatsioon on ohus, kuna ei produtseeri enam täiskasvanud inimesi.“

ivSiia sobivad nii metafoori kui osutuse mõttes näiteks kaks Hardo Pajula artiklit: „Maternalistide unenäod“, PM 4.II 2014 ja „Suure kanaema saabumine“, PM 19. XII 2016.

v„Ettenägelikkuse lühinägelikkusest“ Sirp, 12. IV 2019.

vi Tauno Vahteri tutvustus Eesti Ekspressis (26. IX 2018, „Jordan Peterson: tagurlane või tunglakandja?“) on paraku üsna esinduslikuks näiteks JBP suhtes kriitilisest retseptsioonist: kantud ebamäärasest vimmakast eelarvamusest, täis ebarepresentatiivseid näiteid ja vigu. Kuigi mööndakse autori tavatut ja erakordset populaarsust, siis tema ideedega ei suhestuta ega asetata neid kultuuri- või vaimuloolisse konteksti, vaid püütakse teda diskrediteerida, noppides ta kõnedest täiesti suvalisi üksikuid libastumisi viisakuse vastu.

vii „If you don't buy IQ research, then you might as well throw out the rest of psychology“. https://www.youtube.com/watch?v=TJuSc_PZEIA

viii

^ Krein, S. F., & Beller, A. H. (1988). “Educational attainment of children from single-parent families: Differences by exposure, gender, and race”. Demography, 25, 221; McLoyd, V. C. (1998). “Socioeconomic disadvantage and child development”. The American Psychologist, 53, 185–204; Lin, Y.-C., & Seo, D.-C. (2017). “Cumulative family risks across income levels predict deterioration of children’s general health during childhood and adolescence”. PLOS ONE, 12(5), e0177531. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0177531; Amato, P. R., & Keith, B. (1991). “Parental divorce and the well-being of children: A meta-analysis.” Psychological Bulletin, 110, 26–46.

ix https://www.youtube.com/watch?v=aMcjxSThD54