21. juuni 2015

Kaido Kama. Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus


Ilmus ajakirjas „Akadeemia” 2013, nr 12. Kogu number vabalt kättesaadav Digaris.




Kaido Kama


PÄRIMUSKULTUUR KUI
ELLUJÄÄMISÕPETUS


Hakkame kõigepealt pihta terminitest. Ei suuda mina kultuuri
mõistet ammendavalt defineerida. Aga siinses loos mõistan kultuuri
all inimeste elamise viisi kõige laiemas tähenduses. S.t et kultuur
on see, kas süüakse noa-kahvli, puupulkade või palja käega,
kas tagumikku pühitakse paberiga või pestakse veega, kas majad
ehitatakse puust, kivist või saviplönnidest, kas surnud maetakse
või põletatakse või söödetakse lindudele, kas peetakse ühte või
mitut naist jne. Kuhugi selle käsitluse ääremaadele mahuvad ära
ka kaunid kunstid, aga need pole kindlasti kõige olulisemad asjad.
Kultuur on algselt nii või teisiti seotud pärimusega, on päritud.
Iga inimene sünnib mingi kultuuri sisse, ta ise ei saa omale kultuuri
valida. Ja me oleme paratamatult seotud selle ettemääratud
ja vanematelt päritud kultuuriga, muu hulgas määrab see ära ka
meie maailmatajumise piirid. Eesti-aegne hõimuliikumine tegeles
ainult soomlaste ja ungarlastega, Venemaa hõimuvelledega
polnud eriti asja. Ja seda mitte seetõttu, et okastraat oli ees —
Põhjamaade saamidega ei tegeldud samuti. Tegemist polnud
ka ülbuse või pahatahtlikkusega, lihtsalt tolle aja kultuuripilti ei
kuulunud tegelemine maride-udmurtide või hantide-mansidega,
rääkimata siis veel neenetsitest või nganassaanidest. Ega suutnud
hõimuliikumise tegelased ennast sellest kultuuripildist väljapoole
asetada. Sama kehtib näiteks ka Eesti-aegse taarausuliikumise
kohta. Lasti kõlada Vanemuise kandlemängul ja tantsida Murueide
tütardel. Ümbritsev kultuuritaust lihtsalt ei võimaldanud
tunda huvi pärimuse põliste ja vanade kihistuste vastu ega ennast
sellega samastada.
Miksmesiis üldse räägime tänapäeval eraldi pärimuskultuurist,
kui kultuur on nii või teisiti seotud pärimusega? Aga sellepärast, et
maailm on muutunud. Üks mu sõber ütles kunagi, et bensukad ja
diskod on kogu maailmas ühesugused. Ongi ühesugused ja lisaks
veel ka paljud muud asjad. Hetkelised moeröögatused levivad
üle maailma mõne päevaga (näiteks hiljaaegne jabur tants, mida
tantsis keegi korealane — Gangnam Style). Mitte kunagi varem
pole inimkonna ajaloos midagi sellist olnud. Loomulikult on kultuurimuutusi
aset leidnud ka varem. Aga siis on need muutused
või ka kultuurivahetused toimunud sõdade või rahvarännete vms
tulemusena ning muutusel ja vahetusel oli oma kindel “saatja aadress”—
üks päritud kultuur mõjutas või vahetas välja teise päritud
kultuuri. Midagi niisugust tegime läbi ärkamisajal, kui jätsime
regilaulu laulmise ja hakkasime selle asemel laulma “Õllepruulijaid”
ja “vallerii-pumm-pumme”. Kas keegi julgeb seda korealase
tantsu nimetada korea kultuuriks?
Ja kõige selle tulemuseks ongi, et kuna me tänapäeval enam
ei ela oma esivanematelt päritud kultuuris, siis on vaja seda
esivanemate oma kuidagi eraldi nimetada. Selle tarvis siis
pärimuskultuuri sõna. Juba eraldi sõna olemasolu fakt kui selline
näitab, et see pole mingi loomulik elukeskkond. Vanemate käest
päritud kultuuris elatakse oma igapäevast elu, pärimuskultuuriga
tegeldakse. Kas siis lihtsalt vabal ajal või ka professionaalina,
aga igal juhul tähendab see midagi, mis nõuab eraldi ettevõtmist,
see pole enam meie igapäevaelu loomulik osa. Umbes nii, nagu
mõnes Aafrika rahvuspargis tantsivad neegripoisid turistikestele
neegritantsu, siis pärast võtavad suled ja rohuseelikud seljast ära,
panevad teksad jalga ja lähevad koju teleka ette õlut jooma.
Nüüd siis natukene etteruttavalt selle loo pealkirja juurde. Hiljaaegu
suri Lääne-Siberis selline tähelepanuväärne inimene nagu
metsaneenets Juri Vella. Liivo Niglas on teinud temast filmi Juri
Vella maailm ja selles filmis ütleb mees niimoodi: “Ametnikele
on kasulik, et inimesed poleks rahulolematud. Nad kulutavad inimeste
peale raha, jagavad materiaalset abi. Inimesed saavad raha,
ostavad teleri ja vaiba, ja istuvad kodus teleri ees. Vaikselt, rahulikult,
kõigil on hea olla. Aga milliseks kasvab järgmine põlvkond,
kui vanemad kogu aeg teleri ees istuvad, see ei huvita kedagi.
Igal juhul pole see raha. . . Ütleme, et see pole kummist. Tuleb
aeg, mil elu Venemaal läheb veelgi raskemaks. Tuleb hakata raha
lugema. See poeke pannakse kinni. . . Kui Põhi ei paku enam
ärimeestele huvi, kui nafta ja gaas otsa saavad, siis pole ka raha.
Esivanematelt päritud tööoskused — karjapidamine, küttimine ja
kalapüük — on selleks ajaks juba ununenud. Vaat seda ma kardan,
et nii võib juhtuda.” Ja veel: “Lapsed elavad internaadis.
Laagrisse naastes ei tea nad enam, kuidas seal elada, kuidas ahju
kütta, kummalt poolt põdrale ligineda. See kõik tuleb uuesti ära
õppida.” Ja võttiski see mees oma lapsed ja lapselapsed ja viis
nad uuesti metsa elama. Tegi seal neile kooli, kus õpiti lugemakirjutama.
Aga samal ajal ei unustatud ära, kuidas ahju kütta ja
kummalt poolt põdrale ligineda.
See ahjukütmise ja põdrale liginemise oskus on tänapäeva inimestel
juba üldiselt unustatud. Vähemalt lääne tüüpi ühiskonnas.
Inimesed üldjuhul ei oska teha asju, mida tegelikult elusolemiseks
vaja läheb. Elus olemiseks on vaja süüa ja sooja. Kui paljud
meist on veel iseseisvalt suutelised oma eluks vajaliku söögi ja
sooja muretsema? Selle asemel me teeme lõputul hulgal asju,
mida tegelikult eluks vaja ei ole: konsulteerime ja nõustame, korraldame
avalikke suhteid ja reklaamime, osutame õigusabiteenuseid,
loome moode ja trende jne jne jne. Vahepeal tekib mul
tõsine küsimus, kuidas saavad inimesed üldse ellu jääda olukorras,
kus sedavõrd väike osa seltskonnast tegeleb asjadega, mida
elamiseks päriselt vaja läheb. Vastuseks tsiteerin Hardo Pajulat
(2013): “Kanada õpetlase Thomas Homer-Dixoni järgi sai inimpopulatsiooni
neljakordistumine 20. sajandil võimalikuks üksnes
tänu meie võimele ammutada maapõuest naftat ning muundada
see arvukate füüsikalis-keemiliste ja majanduslike teisenduste abil
toiduks. Peatugem siin nüüd korraks: võtta paar tünnitäit Claudiuselegi
tuntud pärslaste bituumenit ning voolida sellest pärast
esoteerilist hookuspookust porgand. . . ”. Selles kogu trikk seisnebki:
inimesed on õppinud naftast porgandeid tegema.
Veel sadakond aastat tagasi oliEesti valdavalt talupojaühiskond,
kus peaaegu kõik eluks vajalik tehti-valmistati talus oma pere
jõududega. No hea küll — mõne rauajupiga käidi sepa juures
ja aeg-ajalt toodi rätsep tallu kasukat õmblema. Tänapäeval pole
asi ka enam selles, et inimesed ei oska teha eluks vajalikke asju.
Rahvusvaheline ja ülemaailmne tööjaotus on jõudnud sinnamaani,
et mitte ükski inimene isegi ei tea ega hooma enam kogu tootmise
protsessi, mida on vaja kõige lihtsamate asjade valmistamiseks.

Võtame näiteks nii elementaarse asja nagu talvejope, mida me kõik
külma ilmaga kanname. Ei tea selle jope kokkuõmbleja, kustkohast
tuleb riie, kustkohast niit, kustkohast jopelukk ja kustkohast
trukid. Ega tea ka seda, kuidas ja millest neid valmistatakse. Ja
selletaolist olukorda pole samuti inimkonna ajaloos kunagi varem
olnud.
“Ahjukütmise oskus” pole kadunud mitte ainult lääne tüüpi
ühiskondades Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Loen
lugusid Aafrikast, kus nälja piiril inimesed kasvatavad maailmamajanduse
tarvis kohvi või kaevandavad väärismetalle. Ja ei jõua
ära imestada—miks need tublid neegripoisid ja -tüdrukud ei kasvata
vilja, ei püüa kala, ei korja söödavaid taimi ega tee muid
selliseid elementaarseid asju, mida tegid nende esivanemad? Eks
põhjusi ole arvatavasti kahte sorti. Kõigepealt on maailmamajanduse
sissetung hävitanud traditsioonilised põllud ja mürgitanud
jõed, kus omal ajal kalad said elada. Aga teisipidi on asi muidugi
selles, et ka aafriklastel on välja kujunenud / kujundatud vajadus
poekraami järele. Sellise kraami järele, mida müüakse raha eest
ja ilma milleta ei osata enam elu ette kujutada.
Muidugi on veel olemas rahvaid, kes omadega toime tulevad
ka siis, kui nafta ükskord maailmast otsa lõpeb ja “poeke pannakse
kinni”. Ligi pool kõigistmongolitest on tänini rändkarjakasvatajad
ja neile loeb üsna vähe see, mida ja kui palju parasjagu poodides
müüakse. Peamiselt ongi selliste rahvaste puhul tegemist karjakasvatajatega,
paiksed põlluharijad on tänapäeva naftaühiskonnaga
oluliselt rohkem seotud ja sellest sõltuvad. Ja muidugi on tänini
olemas veel ka üksikuid rahvakilde, kes pole üldse või on väga
vähe kaasaegse maailmaga kokku puutunud. Eelkõige Amazonase
ülemjooksul vastu Andide mäestikku, aga ka mujal, näiteks
Uus-Guineas või Andamani saarestikus. Ning mõnel riigil ja valitsusel
(nt Peruu) on niipalju mõistust peas, et nad on ära keelanud
ka kõikvõimalikud kontaktiotsimised nende rahvastega.
See jutt pole nüüd mingi hädaldamine ega viimsepäevakuulutamine.
See on kaine ja loogiline arutlus. Maailmas lihtsalt ei jätku
ressurssi selleks, et kõik need miljardid inimesed saaksid elada
nii, nagu on harjutud elama lääne tüüpi ühiskonnas. Hiina ja India
on tõusvad ja jõukust koguvad maailmamajandused ja neile on
väga raske seletada, et olgu peale, raha teil nüüd on, aga elage ikka
oma õlgkatustega hüttides edasi ja ärge arendage süsinikumahukat
tootmist. Nemad tahavad ka kolinaga peldikut ja puhkusereise.
Ühesõnaga — inimesed pole vabatahtlikult nõus oma tarbimisharjumustes
järele andma. Vastupidi, tootmise pideva kasvu ideoloogia
eeldab ja nõuab pidevalt uute tarbimisharjumuste tekitamist
ja kujundamist. Juba majanduskasvu aeglustumine on nende ideoloogide
jaoks tõeline õudusunenägu. Ja seda ka nendes riikides,
kus rahvastiku arv väheneb. Inimene ei saa süüa rohkem, kui ta
sööb, ning taret pole ka mõtet ülearu kuumaks kütta, mõjub tervisele
halvasti. Kui inimesi jääb vähemaks, siis saab majandus
kasvada ainult selle arvelt, et inimesed tarbivad rohkem kui varem.
Ehk siis tarbivad seda, mida neil tegelikult eluks vaja ei ole
ja ilma milleta varem väga hästi hakkama saadi.
Töötasin kunagi kaitseministeeriumis ja tegelesin mobilisatsiooni
teemaga. Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks
küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane
tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise
sõja ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud olid autonoomsed
üksused, mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-,
varustus- ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel
linnarahval oli maal “tagala” — sugulased, kelle käest sai tuua
mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast
põgeneda—just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast
märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel
vaja muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai
ikka ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva
vähesed maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem
on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes
siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis
praegu toovad kamaainimesed omale toidukraami linna suurpoest.
Ühesõnaga — inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui
praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest.
Pigem ikka nende saavutuste tõttu. Selle tõttu, et suurem
osa inimkonnast sööb naftast tehtud porgandeid. (NB! Üksjagu
naftat kulub ka nende porgandite üle maailma laiali vedamise
peale.) Me võime koostada ükskõik kui täiuslikke kriisireguleerimise
plaane. Aga juba sellest tekib täielik kaos, kui lihtlabane
elekter ära kaob. Rääkimata siis veel olukorrast, kui peaks lakkama
pidev kaupade vedu ühest maailma otsast teise.
Nüüd siis ringiga tagasi pärimuskultuuri juurde. Kogu eelneva
jutu kontekstis võib öelda, et pärimuskultuuriga tegelemine
on teatud määral nagu ellujäämisõpetus. Omaaegne inimkultuur
koosnes valdavalt sellistest asjadest ja tegevustest, mida
oli ellujäämiseks vaja. Sellest tulenevalt õpitakse ja tehakse
pärimuskultuuriga tegelemise käigus paratamatult asju, mis kuluvad
eluspüsimisel marjaks ära. Võtame kasvõi nii lihtsad asjad,
nagu traditsiooniliste söökide valmistamise koolitused või
kõikvõimalikud kudumisringid. Seal õpitud oskused aitavad oluliselt
kaasa sellele, et ennast söönud ja soojas hoida. Ja mis veel
olulisem—kudumiskunsti valdaja oskab ise ja üksinda kampsuni
algusest lõpuni valmis teha. Kui ta just kampsunile tõmblukke ja
trukke ei taha panna. Kuuldavasti oli üks Viljandi Kultuuriakadeemia
tudeng teinud algusest lõpuni valmis lambanahkse kasuka.
Kas nüüd just lambakasvatusest alates, aga nahaparkimisest peale
küll.
Ja söögiga on sama lugu — kui ikka viimane häda käes, küll
siis hakatakse ka labida või kõplaga põldu tegema (sest tänapäeva
hobused ju enamadra ees käia ei oska ja atrugi pole kusagilt saada).
Olen sellist labidaga põllukaevamist Hiinas näinud, polnud neil
inimestel häda midagi, olid terved ja rõõmsad. Ja sellise olukorra
tekkides on võidumehed need, kes suudavad odral ja kaeral vahet
teha, ehk teisisõnu — on tegelnud pärimuskultuuriga. Jahi- ja
kalameeste eelisseisundist ei maksa rääkidagi.
Jutu alguses rääkisin sellest, et ümbritsev kultuuritaust määrab
ära meie maailmatajumise piirid. Veel 40–50 aastat tagasi polnuks
mõeldav, et kõrgkoolis õpetataks rahvapärast arhitektuuri ehk siis
palkehitust nii praktilise kui teoreetilise poole pealt. Et ehitataks
uhiuusi suitsusaunu. Et kodune leivategemine muutuks moeasjaks.
Et tudengid suvalisel koosolemisel laulaksid vabatahtlikult
“Valget jänest” või mingit muud rahvalaulu. Rahvalaul oli tollal
üks igav, tüütu ja mõttetu asi, mida kooli laulmisõpetaja lastele
vägisi peale surus. Kui jõudsin noore mehena 1970. aastate keskpaigas
Tartu seltskonda ja kuulsin esimest korda Hellerot, siis oli
see kui ilmutus. Ühelt poolt tundus uskumatu, et noored ja kaas-
aegsed inimesed laulavad regilaule, teiselt poolt oli see laulmine
uhke ja võimas ja hoopis midagi muud kui kooli laulmistunnis.
Sellist küllaltki ulatuslikku kultuuritausta muutust küllaltki
lühikese ajaga poleks saanud toimuda, kui Uku Masing poleks
kirjutanud oma “Taevapõdra rahvaid” ja Kalle Eller artiklit “Maarahvast”.
Neid viimaseid asju poleks omakorda ilmselt kirjutatud,
kui varem poleks olnud Oskar Looritsat. Jne. See kõrvalepõige
sai tehtud lihtsalt selleks, et meelde tuletada—ka meie praegune
maailmanägemine on kinni konkreetses ajas ja arusaamades. Ning
50 aasta pärast võivad inimeste tajupiirid ja väärtushinnangud olla
hoopis teistsugused ning meie oma praeguste mõtete ja muredega
olla nende tulevikuinimeste silmis äärmiselt kentsakad.
Eespool räägitud muutused teevad mu kirjatöö tooni hoopis
optimistlikumaks. Tegelikult pole eesti rahva olukord üldse nii
lootusetu kui lääne tüüpi ühiskonna enamusel. Hoolimata suurest
eurooplaseks saamisest oleme säilitanud palju vana ja algupärast.
Isegi kui me seda enam ise teadvustada ei oska. Läheme ikka veel
sügisel metsa seenele ja marjule (sh linnainimesed), et talveks midagi
purki panna—seda nn vanad eurooplased ei tee ja tegelikult
pole enamikul neist ka enammetsa, kuhu seenele minna. Ikka veel
meeldib eestlasel käed mullaseks teha ja endale ise mõni kartul või
kurk kasvatada. Ikka veel on vanaemasid, kes lastelastele sooje
villaseid sokke koovad. Ikka veel on külamehi, kes oskavad siga
tappa, ja külanaisi, kes mõistavad vorstiputru soolikasse toppida.
Lõpetuseks tsitaat Valdur Mikitalt: “Keegi ei kujuta Euroopas
ette perekonda, kus isa võtaks pärast tööd jalgratta ja läheks
kalale, sellal kui ema korjab rabas marju, vanaema varub ravimtaimi
ning lapsed siirduvad isekeskis lähedalasuvasse metsajärve
suplema” (Mikita 2013: 87–88). Selles mõttes räägin nüüd natukene
oma varem räägitud jutule vastu. Kuigi tegeleme usinasti
pärimuskultuuriga selles tegelemise tähenduses, elame siiski mitmeski
mõttes ka praegu veel edasi oma vanematelt päritud kultuuris.
Ja mida suuremal määral elame oma vanematelt päritud
kultuuris, mida rohkem tegeleme pärimuskultuuriga, seda suuremad
on meie võimalused ellu jääda. Siis, kui nafta ükskord otsa
saab ja poeke kinni pannakse.


Kirjandus
E l l e r , Kalle 1972. Maarahvast.—Põllumajanduse Akadeemia, nr 4–
7, 27. I, 9., 17., 24. II [taastrükk: Vikerkaar, 1990, nr 3; samuti teoses
Maarahva elujõud II. Tartu: Elmatar, 1998, lk 199–216]
Ma s i n g , Uku 1989. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest
hoiakust. — Akadeemia, nr 1, lk 193–223; nr 2, lk 419–448;
nr 3, lk 641–672; nr 4, lk 865–895 [ringelnud käsikirjana pikka aega
enne esmailmumist; taastrükk teoses: U. Masing. Keelest ja meelest.
Tartu: Ilmamaa, 2004]
Mi k i t a , Valdur 2013. Lingvistiline mets. Tallinn: Grenader

P a j u l a , Hardo 2013. Suurim loodusime. — Postimees, 17.09.

18. juuni 2015

Õpetussõnad pimeda vaatenurgast

Raamatututvustus. Ilmus väikse kärpega ajalehes „Eesti Ekspress” 17.06.2015                                     




Õpetussõnad pimeda vaatenurgast

Denis Diderot „Kiri pimedatest. Kiri kurtidest ja kiri tummadest” Ilmamaa 2015.
Tõlkinud Katre Talviste


Denis Diderot (1713-1784) on jäädvustanud end kultuurilukku prantsuse esimese entsüklopeedia alusepanija ja väljaandjana. See valgustusliikumise verstapost evib praegu eelkõige ajaloolist väärtust, ent Diderot filosoofilised dialoogid, kirjad ja muu raskesti klassifitseeritav (ilu)kirjanduslik toodang on otsivale vaimule tänaseni igati lugemisväärne, virgutav ja innustav. Lühimalt võikski kõnealust raamatut soovitada kui suurepärast filosoofilist inspiratsiooniallikat. Kui haritlaspõlgurlik mentaliteet samastab filosoofia tihti elukauge abstraktse targutamisega, püüuga tuletada kärbse mõistest selle jalgade arvu, siis Diderot’ on hoopis väga konkreetne ja maine. Tema lähenemisviis on praegusele ajastule ehk teaduslikkuse märksa omasem kui oma sünniajale, mil kiriku autoriteedi eiramine ei olnud sugugi iseenesestmõistetav ning see tõi autorile ka reaalseid sanktsioone.
Võiks öelda, et Didrot’ näitab meile uudset vaatenurka ja see klišeelik kõnekujund on antud juhul üsna irooniline, isegi paradoksaalne, sest raamatu avaloos näitab Diderot’ meile nimelt „pimeda vaatenurka”. Ta toob katkeid reaalsetest dialoogidest pimedalt sündinuga, on väga metoodiline ja loogiline ning nõnda toob esile selle, kuivõrd märkamatuks jäävad nägijaile selle meele spetsiifikast tulenevad sattumused nii maailmapildile kui metafüüsikale. Diderot kirjutab: „Kuna ma pole ilmaski kahelnud selles, et meie elundite ja meelte seisundil on suur mõju meie metafüüsikale ja moraalile ning et meie kõige puhtamalt intellektuaalsed ideed, kui ma nii võin  öelda, on tihedalt seotud meie kehaehitusega, asusin meie pimedat küsitlema pahede ja vooruste kohta” (lk 20).
See võiks kõlada veidra kvaasimaterialistliku põrpimisena ilmaliku teaduse lapsepõlves, aga  samas sobiks see nagu rusikas silmaauku kaks sadaaastat hiljem ilmunud George Lakoffi ja Mark Johnsoni revolutsioonilisele teadusmonograafiale „Metafoorid, mille järgi me elame” (e. k. 2011), raamatule, mis näitas kuivõrd seotud on keel ja mõtlemine inimkeha ülesehitusega. Samuti võiks XX sajandi filosoofiakursuse põhivarasse kuuluvat Thomas Nageli artiklit „Mis tunne on olla nahkhiir?” vaadata kui üht kirja pimedatest.
Näiteks Diderot’ küsitletud pimeda jaoks on varastamine äärmiselt raske kõlbeline eksimus, seevastu sündsalt riietumise normistik jääb talle õige arusaamatuks. Ja kui järele mõtlema hakata – ja just selle algatuseks sobib Diderot’ raamat imehästi – siis kas tõesti pole lõviosa moraalist tõesti silma ülemvõimust läbi imbunud? Alates näkku valetamisest raskusest timukat säästva kotini hukatava peas. Mõned inimesed lihtsalt näevad „valed” välja – kes nahavärvilt, kes riietuselt. Millist moraalset raevu võib tänapäeval tekitada sokkide ja sandaalide jultunud koosesinemine! Miks üle piiri minekuna tajutakse just seda, kui pannakse avalikku ruumi foto suitsetaja kopsudest või abordijäänustest? Kes armastaks kassi - seda isekat kiskjat, kes oma ohvrid surnuks „mängib” - kui see ei näeks nunnu välja?
Kuid lisaks teosele enesele pole aegunud ka märkus, mille Diderot tegi üksjagu pärast kirjade ilmumist: „Ma ei kirjutanudki üldse tavalugejaile. Mulle piisas olemast jõukohane „Üheleainsale printsiibile taandatud kaunite kunstide” autorile, Trevoux’ ajakirjanikule ja neile, kes on kirjanduse ja filosoofia õppimises juba mõningaid edusamme teinud.”
Kuid lõpetaksin Diderot’ tsitaadiga kirjastajale, kellel ta palub kreekakeelsed  tsitaadid siiski alles jätta, kuigi „need annavad teosele teadusliku ilme, mis meie mail pole enam moes. Enamikku lugejaid see hirmutab.” Juba toona kummitas dilemma, mis hetkel rõhub ajakirjandust lausa eksistentsiaalselt ning Diderot’ selgitas oma kirjastajale: „Kui teile läheb väga vähe korda, kas teos on hea, kui seda aga vähegi loetakse, siis minule läheb korda, et minu oma oleks hästi kirjutatud, isegi kui seda juhtumisi natuke vähem loetakse” (lk 90).

17. juuni 2015

Inimväärtused Vahemeres


Migratsiooniekspert Uku Särekanno pealkirjastab oma blogipostituse retooriliselt:
Kas Eesti riik saab lubada 30 000 laipa Vahemeres?

a) RAHANDUSMINISTER: Vabalt! See ei lähe meile sentigi maksma, laibad on biolagunevad. Võime lubada endale ka miljon laipa Vahemeres!
b) INIMÕIGUSLANE: Mitte mingil juhul! Üks hukkunugi on liiga palju. Iga inimene on väärtus! Me ei saa lubada endale käed rüpes istumist.

Konks on selles, et niipea kui nõustuda inimõiguslasega, siis järgmisena pöördutakse ikkagi rahandusministri poole ja küsimus transformeerub ümber: mitme laiba tekkimise ärahoidmist me saame endale lubada (ja mille arvelt)?
Teisisõnu, rahaüleseid väärtusi saab praktiliselt kaitsta ainult rahaga. Kas need siis üldse on rahaülesed? De facto ei.


Väide „Inimene on väärtus” tuleks analüütilise selguse huvides lüüa kaheks:

väärtus A: inimesel on instrumentaalne väärtus, ta on tootlik, ühiskonna jõukusesse ja elujõusse panustaja.

väärtus B: inimesel on metafüüsiline väärtus, tema elu ja heaolu on kõrgeim väärtus, mille nimel tegutseda.

Arusaamatused tulevad tihti sisse sellest, et esimene ei kehti kohe kuidagi iga isendi kohta, see on maine fakt, mida mingi deklaratsiooniga ei loo. Ja teise tagamiseks kõigile peab olema piisavalt esimesi.
Näiteks tuntud sotsiaaldemokraatlik slogan „Me oleme nii kehvas seisus, et ei saa endale lubada mitte ühegi inimese kaotamist” muutub selgeks lolluseks, seda mõelda väärtuse A raames st majanduslikut. Mida arvaksime firmajuhist, kes teataks, et firma on majanduslikult nii kehvas seisus, et ta peab kümme küünega ka kõige hullemast looderdajast ja joodiktöötajast kinni  hoidma? (tegelikult hakkab ta ju... koond... brh!)
Ja riigil ON firma-mõõde (vt Kreeka)

Et EKRE&Pojad siinkohal ülbeks ei läheks, siis rõhutan, et „igal eestlasel on väärtus” on variandi B, mitte variandi A modifikatsioon. Olukord võib vabalt kujuneda selliseks, et me ei saa endale eestlust lubada. I’m sorry! Мне жаль!

Aastal 1905 kirjutas George Herbert Shaw, et „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, sest „raha ja elu on lahutamatud“, lühimalt: „Raha on elu“.

Oswald Spengleri järgi oleme jõudnud tsivilisatsiooni, see tähendab arenguastmele, „kus traditsioon ja isiksus on kaotanud oma vahetu kehtivuse ja iga idee tuleb kõigepealt rahasse ümber mõelda, et seda teoks teha. Algul oldi rikas tänu sellele, et oldi võimas. Nüüd ollakse võimas tänu sellele, et omatakse raha. Alles raha tõstab vaimu troonile. Demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine.”


Alles raha tõstab võimu troonile. Ainult rahandusminister saab anda inimõiguslasele võimu.
Aga rahandusminister on teadagi Exeli-mees. Ja Exelit mõnitada tähendab tegelikult matemaatikat mõnitada.
Aga maine elu, elu ilmalikus mõttes allub matemaatikale. Võiks isegi öelda, et matemaatika on selle maailma seadusandja.


Tsiteerime nüüd igasse inimesse taandumatu väärtuse postuleerinud Jeesust: ”Minu riik ei ole sellest maailmast”.
Ja seda taandumatut väärtust ei kahjusta uppumine Vahemeres kohe mitte kuidagi (seda kahjustab... no küsige Varro Vooglaiult).

Igatahes kristlik käitumine oleks selge. Tuleks võtta otsesõnu hädakarjet S.O.S. – Save Our Souls, päästke meie hinged. Mõistliku hulga kaplanite, pappide ja preestrite appi saatmisega oleks küllap nõus isegi rahandusminister.



15. juuni 2015

Liberaalne demokraatia vs sipelgapesa ehk Moraali lohutav debiilsus

Hiljuti näidati ETVs väga head film - Ecopolis China, Soome 2013

Üks huvitavaid aspekte on seal see, et seal tuleb filmiliku visuaalsusega välja üks kummitus, mis käib ikka mööda maailma – sipelgapesa kui ideaalühiskond. Ja selle konkurents sellega, mida võiks laias laastus nimetada liberaalseks demokraatiaks.

Film algab sellega, kuidas valge habemega professor – kes võiks veel paremini sobida õhtumaise mõtte esinduskujuks! (andke õiguslased andeks, aga muud laadi tegelased on ajaloolõikeliselt tugevas vähemuses). Valge habemega, leebe ja rahulik professor teatab, et meil on maailma
Foto pärit siit
päästmisega kiire. Ta hääl on väsinud. Ta on palju aastaid aktiivselt tegutsenud ja NB! ta pole tegutsenud mitte mingi tülika „puukallistajana” kuskil tippkohtumise akna taga skandeerides, vaid kõik need aastad  on tal olnud juurdepääs ja audients kõrgemate võimuinstitutsioonide juures.
(Ta on oleks nagu Kaupo Vipp, kelle puhul poliitikud on Andres Tarandi nõu kuulda võtnud.)

Ivan Krastev on toredasti öelnud:
” Tõtt-öelda ei ole demokraatia kunagi kuigi hiilgavalt toime tulnud inimeste vigade ärahoidmisega. Ometigi on ta institutsionaalsel, psühholoogilisel ja intellektuaalsel tasandil tulnud hiilgavalt toime sellega, et on muutnud inimestele nende vigade parandamise kergemaks. Demokraatlik ühiskond on olemuselt ennast korrigeeriv ühiskond. Ta laseb oma kodanikel nende kollektiivse kogemuse põhjal tegutseda ning seda kogemust mõtestada. Seega pole juhuslik, et demokraatlikud konstitutsioonid ei kujuta endast põhiolemuselt muud kui juhtnööre, kuidas vältida kõige hiljutisemat katastroofi. Kui lugeda näiteks Saksa põhiseadust, siis on selge, et tegu on käsiraamatuga, kuidas tagada, et tulevane Adolf Hitler ei tuleks Saksamaal enam demokraatlikul teel võimule.”

Teadagi: kindralid valmistuvad eelmiseks, mitte tulevaks sõjaks. Klapib. Eelmiste ühiskondlike kataklüsmide lõhnagi suhtes ollakse vähemalt suures plaanis üliallergilised (vastavaid algatus-ideid muidugi leidub, sest suurtes rahvahulkades on küllaga neid, kes tahavad korrata vanu vigu. See on üks selline konservatiivsuse vorm).  Nii f- kui k-sõna ei taha mainidagi, diskussioon karjutakse surnuks.

Zhang Yue on hoopis teise suhtumisega. Filmipildis tuleb ka see kenasti välja: energiline, kärsitu, elavaloomuline ja noor, tõeline tegudeinimene. Ja kohe saadab pikalt idee, et asi peaks algama rohujuuretasandilt. Põhjendus
Foto pärit siit
on küllalt adekvaatne: tavalisel töötaval inimesel polegi aega ja võimalusi, et end kurssi viia ja samuti pole nii palju ressursse, et omagi ellu hoobilt muudatus tuua, saati globaalsel tasandil.
Samuti puudutab ta muretult õhtumaist ülitabu – sündivuse riiklikku reguleerimist. Veel üks „eelmine viga”, mis istub demokraatliku süsteemi immuunsüsteemis.

Kui mult ühes sotsiaalmeediavestluses küsiti, mida arvan moraalist, vastasin kiiresti, et globaalprobleemidest rääkimisel on see rohkem risuks jalus. Lause, mis on hõlpsasti kontekstist rebitav, sestap tsiteerin rahvaliku armastuse kaitse all olevat Valdur Mikitat:
Inimteadvus ei suuda lihtsalt opereerida selliste mõistetega nagu inimkond, maakera või globaalne katastroof – need mõisted väljuvad inimese jaoks tajutava ettekujutuse piiridest.
Väga otsekoheselt öeldes ei ole tsiviliseeritud inimese jaoks suurt vahet, kas teisel pool riigipiiri elavad inimesed või tarakanid ja kas pärast teda tuleb tulekahju või veeuputus.

Vastuolu tuleneb sellest, et evolutsioon ei ole sundinud inimest «suurelt» mõtlema. Evolutsioonis on osutunud kasulikuks hõimusisene koostöö, kuid mitte koostöö eri hõimude vahel.

Ajaloos on alati olnud kõige turvalisem võõrale igaks juhuks nuiaga pähe valada. Inimesel puudub globaalne mõtlemine ning inimkultuuri kõige haavatavam külg on see, et tegelikult ei ole tsivilisatsioon sünnitanud inimkonda.

Seetõttu tundub avarii Tallinna-Tartu maanteel alati palju hirmsam kui genotsiid teispool maakera või ebamäärane hoiatus terve maailma kokkuvarisemisest.

Järgmine puudus: moraal on juba selline, et opereerib eelkõige oma-võõras KIIReristusega (näiteks, mis valu see on kiirelt ära tunda, kas sulle jalutab vastu mees või naine?), nahavärvus on ka kiirelt tuvastatav oma-võõras liigitus-alus ja siis mõistagi seksi- ja söögitabud.
Seevastu arusaam, et planeet võiks pöördumatult tuksi minna, on ideeline nähtus, matemaatiliste ekstrapolatsioonidest ja muust, mis ei ole kuidagi kergesti omaks võetav või mõistetav st see pole kuidagi instinktiivne ega kogemuslik.
Olgu abordivastased või suurfarmivastased – kõige suuremat ühiskondlikku resonantsi tekitavad nad nii, kui võimaldavad teatud asju  meeleliselt tajuda (visuaalse taju reprodutseerimine on tehniliselt kõige lihtsam).

Järgmine suur probleem moraaliga on see, et see töötab süü- ja lepituse skeemil, tähendab, selle aluseks justkui oleks maksiim: „Kui miski ei toimi positiivselt või ootuspäraselt, siis on see solvunud”.

 Saak ikaldub-> järelikult on põld mu peale solvunud->tuleb otsida lepitust. Üks tore vihmatants või nirgiohverdus ehk? (Põllu ega vastasoo soovide lugemisel ei ole inimliik kunagi suurt terasust üles näidanud. Aga Roheline revolutsioon oli siiski edukam kui seksrevolutsioon).

 Kujudlikult: „Mäh, meri ei anna enam saaki nagu vanasti? Toobi head koduõlut talle küll meeleheaks ohverdasin, järelikult on miski Korda rikkunud. Lähen teen eidele nabaalust kõdi nagu kord ette näeb ja siis ehk Taevaisa leebub taas. Kui see ka ei aita, siis ajame küla kokku ja viskame kõige kahtlasema tegelase Mustjala pangalt alla”.

(Igaks juhuks kordan üle, et nendest keeldudest ja tabudest üle astumised aitavad sama vähe.)

Pisut antropotsentrilisemaks evolutsioneerudes (st animismist kaugenedes st kui metsa ja põldu ei peeta enam suhtlusvääriliseks) muutub moraali loogika umbes järgmineks: „Kui miski ei toimi positiivselt või ootuspäraselt, siis on süüdi mõni inimene või inimgrupp”.  See loogika raiub kategooriliselt: õnnetusi ei juhtu!
Tänapäeval väljendatakse seda vormis „Kes vastutab?”
(Eredamad näited, mis hetkel meenuvad on metroloogi süüdistamine Pärnu üleujutuse aeg ja lasteaiakasvatajate demoniseerimine ühe lapse hukkumise korral).
Maailma suuradministraatori roll antakse riigile ja iga õnnetustüübi kohta peab olema vastav institutsioon ja seega ka ametnik, „kes vastutab”. Kuidas vastutab? No teeb näiteks tagasiastumisrituaali, vastutuse a la Viiol vms

Siit hakkab nähtub moraali järgmine suurmiinus: moraal annab üldiselt instrumentaalselt debiilseid käitumisjuhiseid (õigluse huvides tuleks märkida, et see-eest annab ta neid väga kiirelt ja kiirus on ju ometi väärt hüve, eriti klikimeedia ajastul).

Eriti selgelt nähtub see siis, kui Korrast hälbija ongi väga selgelt ja üheselt tuvastatav nt liiklusretsidevist, loomapiinaja, pedofiil, narkomaan. Siis tulbid moralistid võistlevadki sellega, kes suudad karmima karistuse (et mitte öelda lintšimisviisi) välja mõelda.
Hammurapi seadused on kindlasti üldise moraaliga paremas kooskõlas kui näiteks see: „Juuraprofessor: asugem narkootikumide legaliseerimise teele”.

Võib lihtsustada: süüdlane on tegija ehk põhjustaja, millel on moraalne mõõde (süü).
See, mida austatud professor ülal tegi, on üks esmavõtteid, millega moraali instrumentaalset debiilsust üritatakse vähendada st ta hakkas lahti harutama põhjuslikke seoseid.
Sellel menetlusel on palju kaheldamatuid voorusi, näiteks probleemide reaalse lahendamise tõenäosuse kasv, aga ka selline ambivalentne nähtus nagu süü hajumine. (Reaalse lahendamise võimalikkuse kasvatamine vähendab rituaalse ehk psühholoogilise lahenduse võimalikkust).
Teravalt tõi selle problemaatika välja Dostojevski, tema põranda-alune kannatas just selle käes, et süü hajus ta liiga arenenud mõistuse käes. Mehe vitaalsus langes, ta istus oma urkas („põranda all”) ja suutis ainult hambaid kiristada ja eluterved otsemõtlejad, kes olid õnnistatud võimetusega näha teisegi astme põhjuseid, rääkimata kaugematest seostest, ajasid teda närvi (just ja ainult närvi, sest ta ei suutnud leiutada neile süüd, mille eest neid nuhelda).
Sama probleem kirjutati ehk põhjalikumalt lahti Ivan Karamazovi kujus, aga võiks mainida Albert Camus’d, kelle kuulsaim essee tegeleb muuhulgas õige sarnase probleemiga – suutmatusega leida süüd. Võiks sõnastada isegi teravamalt: kas süüta elu väärib elamise vaeva?
Lühidalt: süü kadumisega kaob ka maailmast ka suurim moraalne rõõm, millest põrmlane ses karmis elus lohutust leidnud. Lohutust ja kinnitust, et Kord, mida praegu küll pole suudetakse (taas)luua. See lootus ja lohutus kaigub muidugi karistatava süüdlase karjeis. Süüdlase kannatustest ammutatakse suurt jõudu.
Kui saatanlik intellekt polnud oma kurja valgust kuigi palju maailma heitnud, siis lohutas surnukspiinatava lamba koringi, aga mõelge kui palju lohutaks tänapäeval see traditsiooniline menetlus, et võtaks ühe musta lamba, seoks talle karvadesse paberirullid kõige nende nimedega, kes mõne ratturi surnuks sõitnud, ja kihutaks siis selle loomakese kõrbesse surema?
Patuoina traditsioon on ka mõistuse valgusel muutunud korraga võikaks ja haledaks.
Olen ka varem öelnud, et süüdistusvõime on üks elujõu mõõtmeid. Ja ses suhtes kõik funktsioneerib. Kuidagi ei saa kurta, et meie ühiskond kannatab süüdistusvõime hääbumise all. Ja nagu vana Lotmani teooriate kinnituseks: vanad kihistused ei kao, lihtsalt uued lisanduvad.

Ses mõttes võib Voltaire’i eluõhtu tõdemust „Me jätame selle maailma maha niisama rumalana ja niisama kurjana, nagu me ta siia ilma tulles eest leidsime” tõlgendada optimismina inimese elujõusse.

(Kurjuse ja rumaluse vastu võitlemine on korraga kangelaslik ja argpükslik – kangelaslik, sest võitled palju tugevama vastasega, argpükslik, sest pole mingit ohtu kanda võitjavastutust.)


*

Ja ega inimõiguste nimeline puuslik parem pole. Sellelegi omistatakse tihti mingit müstilist väge. Üks probleem on selles, et inimõiguste rikkuja peaks olema süüdlane (olgu inimene või inimlik institutsioon). See on kena poliitiline meede mõnede mineviku vigade ära hoidmiseks.
Võin anda ka kena humanistlik-sotsialistliku valemi kogu inimkonnale elutingimuste tagamiseks ja vaesuse kaotamiseks: absoluutselt kõik inimesed hävitavad ära oma päritolu ja isikut tõendavad dokumendid ning putkavad ühe riigipiiri võrra läände. See globaalne nihe tagab kõigile inimõiguste järgi normaalsed elutingimused.
Piltlikult: Aga kui Maa sooritab massimõrva?
Teisisõnu: see inimõigustekontseptsioon on üks inimliku vastutus-usu vorme. Selle, kus Maailma Suuradministraatori roll antakse riigile või riikide ühendusele ja iga õnnetustüübi kohta peab olema vastav institutsioon ja seega ka ametnik, „kes vastutab”. No näiteks, kui NordStreamiga peaks midagi juhtuma ja Läänemeri muutuks elutuks, siis mõni ametnik astuks tagasi, mõni tegelane pandaks ehk istuma vms.
Milline lohutus!

Vast nii lolli lugejat pole, kes loeks siit välja, et inimõigused solvasid Maad ja nüüd tuleb lepituseks inimõigusi rikkuma hakata. Gaiaga otsitakse lepitust üldiselt positiivsemas mõttes (ja radikaalsemad ökofašistid ei võitle inimõiguste kui selliste vastu, vaid ontliku jahimehe loogikaga – liigi populatsiooni tervise huvides tuleb selle arvukust piirata).

Üldiselt arvan, et praegu on inimõiguste kõrgaeg. Inimõigustele mõeldes tuleb silme ette kujutluspilt Ivan Karamazovist, kes sõitis Euroopasse kui kalmistule, „et põlvitada ja niisutada oma pisaratega kõige armsamaid kive”.

Claude Levi-Strauss tüdines põhjalikult rituaalist „hea tahte perioodiline deklareerimine” samuti selle instrumentaalse debiilsuse tõttu (instrumentaalne debiilsus ei pea kuidagi otseselt vastik olema nagu looma veristamine vms, see võib olla midagi nii armast ja süütut, et ei taha selle instrumentaalsele debiilsusele osutadagi, grupipalvusest heategevusjooksuni või vihmametsade nimel seksimiseni (sic!)):
” Niisiis ähvardab inimkonda kaks ohtu, mille ulatusest etnoloog ja bioloog ühtviisi aru saavad. Olles veendunud, et kultuuriline ja orgaaniline evolutsioon käivad käsikäes, teavad nad, et minevikku naasta küll ei saa, kuid samuti on nad teadlikud sellest, et rajale, millel inimene praegu sammub, koguneb selliseid pingeid, et rassiviha on veel üpris mahe pildike ägedast sallimatusest, mis võib juba homme maad võtta, ilma et ettekäändeks oleks vaja tuua rahvuslikke eripärasid. Et tänaseid, samuti aga lähitulevikus tekkida võivaid veelgi kardetavamaid ohtusid ohjeldada, peame mõistma, et nende põhjused on palju sügavamal kui lihtsalt teadmatuses ja eelarvamustes: me saame oma lootuse panna ainult ajaloolistele muutustele, mida on veelgi raskem esile kutsuda kui edasiminekut ideede arenguteel”.

Thomas Manni "Võlumäes" põrkuvad kaks maailmapilti. Ühte esindab Settembrini, humanist, kes töötab kannatuste sotsioloogia kallal (üritab kaardistada kõigi kannatuste põhjused, et need kaotada), teaduseusku optimist, intelligentne versioon praegugi levinud usust, et termofusiooniga varustatud 3D-printer suudab kohe-kohe uue planeedi printida. Tema oponent on katoliiklane Naphta, kelle kohta on õigusega öeldud, et ta on ebasümpaatsem, kuid tihti veenvam. Kui kannatusi kaotada ei saa... tuleb tagasi anda süü, sest süüdlase kannatusi on lausa kosutav tunnistada.
Igatahes Zhang Yue keeras Settembrini ja Naphta maailmapiltide pingeväljas skaala umbes siia:
Broad employees (here lining up for a morning briefing) have to memorize the chairman’s advice on everything from brushing teeth to having kids.
Photo: Noah Sheldon