Õpetussõnad pimeda vaatenurgast

Raamatututvustus. Ilmus väikse kärpega ajalehes „Eesti Ekspress” 17.06.2015                                     

Õpetussõnad pimeda vaatenurgast

Denis Diderot „Kiri pimedatest. Kiri kurtidest ja kiri tummadest” Ilmamaa 2015.

Tõlkinud Katre Talviste


Denis Diderot (1713-1784) on jäädvustanud end kultuurilukku prantsuse esimese entsüklopeedia alusepanija ja väljaandjana. See valgustusliikumise verstapost evib praegu eelkõige ajaloolist väärtust, ent Diderot filosoofilised dialoogid, kirjad ja muu raskesti klassifitseeritav (ilu)kirjanduslik toodang on otsivale vaimule tänaseni igati lugemisväärne, virgutav ja innustav. Lühimalt võikski kõnealust raamatut soovitada kui suurepärast filosoofilist inspiratsiooniallikat. Kui haritlaspõlgurlik mentaliteet samastab filosoofia tihti elukauge abstraktse targutamisega, püüuga tuletada kärbse mõistest selle jalgade arvu, siis Diderot’ on hoopis väga konkreetne ja maine. Tema lähenemisviis on praegusele ajastule ehk teaduslikkuse märksa omasem kui oma sünniajale, mil kiriku autoriteedi eiramine ei olnud sugugi iseenesestmõistetav ning see tõi autorile ka reaalseid sanktsioone.

Võiks öelda, et Didrot’ näitab meile uudset vaatenurka ja see klišeelik kõnekujund on antud juhul üsna irooniline, isegi paradoksaalne, sest raamatu avaloos näitab Diderot’ meile nimelt „pimeda vaatenurka”. Ta toob katkeid reaalsetest dialoogidest pimedalt sündinuga, on väga metoodiline ja loogiline ning nõnda toob esile selle, kuivõrd märkamatuks jäävad nägijaile selle meele spetsiifikast tulenevad sattumused nii maailmapildile kui metafüüsikale. Diderot kirjutab: „Kuna ma pole ilmaski kahelnud selles, et meie elundite ja meelte seisundil on suur mõju meie metafüüsikale ja moraalile ning et meie kõige puhtamalt intellektuaalsed ideed, kui ma nii võin  öelda, on tihedalt seotud meie kehaehitusega, asusin meie pimedat küsitlema pahede ja vooruste kohta” (lk 20).
See võiks kõlada veidra kvaasimaterialistliku põrpimisena ilmaliku teaduse lapsepõlves, aga  samas sobiks see nagu rusikas silmaauku kaks sadaaastat hiljem ilmunud George Lakoffi ja Mark Johnsoni revolutsioonilisele teadusmonograafiale „Metafoorid, mille järgi me elame” (e. k. 2011), raamatule, mis näitas kuivõrd seotud on keel ja mõtlemine inimkeha ülesehitusega. Samuti võiks XX sajandi filosoofiakursuse põhivarasse kuuluvat Thomas Nageli artiklit „Mis tunne on olla nahkhiir?” vaadata kui üht kirja pimedatest.
Näiteks Diderot’ küsitletud pimeda jaoks on varastamine äärmiselt raske kõlbeline eksimus, seevastu sündsalt riietumise normistik jääb talle õige arusaamatuks. Ja kui järele mõtlema hakata – ja just selle algatuseks sobib Diderot’ raamat imehästi – siis kas tõesti pole lõviosa moraalist tõesti silma ülemvõimust läbi imbunud? Alates näkku valetamisest raskusest timukat säästva kotini hukatava peas. Mõned inimesed lihtsalt näevad „valed” välja – kes nahavärvilt, kes riietuselt. Millist moraalset raevu võib tänapäeval tekitada sokkide ja sandaalide jultunud koosesinemine! Miks üle piiri minekuna tajutakse just seda, kui pannakse avalikku ruumi foto suitsetaja kopsudest või abordijäänustest? Kes armastaks kassi - seda isekat kiskjat, kes oma ohvrid surnuks „mängib” - kui see ei näeks nunnu välja?

Kuid lisaks teosele enesele pole aegunud ka märkus, mille Diderot tegi üksjagu pärast kirjade ilmumist: „Ma ei kirjutanudki üldse tavalugejaile. Mulle piisas olemast jõukohane „Üheleainsale printsiibile taandatud kaunite kunstide” autorile, Trevoux’ ajakirjanikule ja neile, kes on kirjanduse ja filosoofia õppimises juba mõningaid edusamme teinud.”
Kuid lõpetaksin Diderot’ tsitaadiga kirjastajale, kellel ta palub kreekakeelsed  tsitaadid siiski alles jätta, kuigi „need annavad teosele teadusliku ilme, mis meie mail pole enam moes. Enamikku lugejaid see hirmutab.” Juba toona kummitas dilemma, mis hetkel rõhub ajakirjandust lausa eksistentsiaalselt ning Diderot’ selgitas oma kirjastajale: „Kui teile läheb väga vähe korda, kas teos on hea, kui seda aga vähegi loetakse, siis minule läheb korda, et minu oma oleks hästi kirjutatud, isegi kui seda juhtumisi natuke vähem loetakse” (lk 90).