Juhani Salokannel. Noore Eesti südametunnistus

Ilmus umbes kolme neljandiku ulatuses ajalehes „Sirp“ 22.02.2019

Sõbralik tähelepanu Soome lahe põhjakaldalt

Juhani Salokannel Noore Eesti südametunnistus. Soome keelsest tõlkinud Piret Saluri. EKSA 2019, 288 lk

Salokandle monograafia A.H. Tammsaarest on referatiivne ja eklektiline ülevaade autori eluloost ja loomingust. See annab hea ülevaade toonastest ühiskondlikest oludest, intelligentsed ümberjutustused Tammsaare teostest, aga katsed Tammsaare loomingut sügavamalt analüüsida muutuvad kiirelt ebaveenvaks. Kõige huvitavamad ja väärtuslikumad võiks meie lugejale olla erinevad võrdlused Eesiti ja Soome ajaloo ja kirjanduse vahel.

Mihkel Kunnus

Sellise raamatu ilmumine oli nii liigutav sündmus, et oleks tahtnud ilma lugemataga lihtsalt hüüda, et antagu talle medal ja jääda siis kohtlase naeratusega meelisklema. Kuidagi tänamatu tundub manada ette asjalik nägu ja hakata vigu otsima ja parandusettepanekuid tegema. Ja samuti tahaks kogu hingest vältida mis tahes seda tüüpi väiklust, mis näiteks Sofi Oksaneni raamatute ümber toimuvas poleemikas liigagi sageli kohal oli, tähendab, veendumust, et mis puudutab Eesti ajalugu, siis ka harimatuim eestlane on ainuüksi oma sünnipära tõttu pädevam kui kuitahes haritud võõramaalane, et vanaisa sõjamälestused ja vanaema tagalapajatused kaaluvad üles välisprofessorite arhiivijäreldused jne.

Pealegi raamat on kirjutatud Soome lugejale ja eeldusega, „et teosed ja nende tegelased on lugejale üsna tundmatud“ (lk 7). Ses mõttes pole ma kohe kuidagi mudellugeja ning mul on raske ette kujutada, mis tunne oleks seda raamatut lugeda siis, kui pilk on eelduspärase süütusega. Näiteks paljud Tammsaare teosed on täis üllatuslikke pöördeid ja juhtumisi ning teatud põnevusele ja ootamatustele toetuva lugemismõnu võib Salokandle ülevaade ära rikkuda küll. Seda ei saa kuidagi autorile ette heita, sest „[s]uuremat osa Tammsaare teostest ei ole kunagi soome keelde tõlgitud, vähesed varem avaldatud tõlked on vananenud, peateose üsna uus täielik tõlge soome keelde on läbi müüdud. Ei ole näha, et kõike seda võiks varsti soome keeles lugeda.“(lk 7)

Eks kriitikatõrget tekitab ka see, et me ise pole kirjutanud hästitõlgitavat ja sissejuhatavat ülevaateteost „A.H. Tammsaarest neile, kes teda veel lugenudki pole“. Püüan siiski.

Harjutuseks alustan tühiseimast. Trükivigu on veidi paljuvõitu, „Tõe ja õiguse“ osade soomekeelsetel pealkirjadel on ainult osadel tõlked ja isikunimede register on puudustega. Kui esimesed vead on eelkõige vead etiketi vastu, siis viimane on juba häirivam. Näiteks oma lugemismärkmetes on mu lk 60 juures märkus, et Salokannel ei maini Spenglerit, kui osutab Tammsaare enese selgitusele „Tõe ja õiguse“ maailmapildi kohta, kus oli ettekujutus „inimelu igavesest ringkäigust kui tõusu, õitsengu ja kokkuvarisemise ahelast“. Sel kohal ma vaatasin ka registrisse ja nägin, et seal Spengleri nimi puudub sootuks ning vangutasin pead, sest Spengleril on tähtis roll Tammsaare maailmapildis. Sadakond lehekülge hiljem pidin arusaama revideerima: „Tammsaarel oli eriline oskus muuta aadete abstraktsed mõttekonstruktsioonid oma kunstis elavaks. Suure romaanisarja spenglerlik struktuuripõhimõte tõusu ja huku vaheldumisest ei ole ainus viide sellele.“ (lk 162) ja veel paarkümmend lehekülge edasi tsiteerib Salokannel pikalt Tammsaare artiklit, kus viimane toob Einsteini ja Spenglerit esile kui kaht olulisimat mõtlejat viimasel ajal ning keskendub seejärel mõistagi Spengleri käsitlemisele.

See pole siiski väga suur puudus. See võib isegi olla, ütleme, kasulik puudus, sest Spenglerit tuntakse tänapäeval vähe, mistõttu on ta kultuuriteadvuses taandunud eksitavaks skemaatiliseks lihtsustuseks, millega liigne seostamine teeb kasu asemel pigem kahju. Ometi on Spengleril Tammsaarele väga sarnane mõju nagu Thomas Mannile või Robert Musilile (sellele viitab Salokannel kaudselt läbi Prantsuse professori Philippe Chardini, lk 268) ning sellest mõjukeskmest on suurepärane sissejuhatus juhtumisi olemas ning just samast kohast, kust Salokannelgi, tähendab, Soomest. Pean silmas Soome filosoofi Georg Henrik von Wrighti esseesid Dostojevskist ja Spenglerist (e.k. raamatus „Minerva öökull“, Vagabund 1996). Ja sel mõjul pole midagi pistmist intertekstuaalsusega, ammugi nii mõne lihtsa motiivilaenamisega (nagu näiteks Salokannel mõlgutab lauanõude lõhkumise ümber Dostojevskil ja Tammsaarel, lk 163, ja ikka selgelt liiga rohmakas üldistus on panna puberteediteema ühendama „Alandatute ja solvatute“ Nellyt ja „Tõe ja õiguse“ IIosa Tiinat, kes on siiski pelgalt 6–8aastane (XXIVptk)), vaid tegu on sügava eksistentsiaalse sugulusega, sellega, mis pani Spengleri ära õppima vene keelt, et lugeda Dostojevskit originaalis, sellega, mis pärast ülikõrk Nietzsche Dostojevskit tunnustas kui ainust, kellelt ta õppinud, sellega, miks Tammsaare nii mitmes kohas tsiteerib Leo Bergi ütlust, et Dostojevski on jäämägi, mille otsa Lääne-Euroopa ronib aastasadu. Ja tegu pole vähimalgi määral isikukultusega, vaid, ütleme, modaalsuse, tähelepanusüsteemi ja tunnetusorientiiriga, metafüüsilise hääslestatusega, millele Fjodor Dostojevski nimi on lihtsalt kommunikatsiooni hõlbustav silt nagu see on klassikalise füüsika puhul Isaac Newtoniga.

Salokannel kirjutab: „Tammsaare luges soomekeelseid raamatuid, aga eriti lähedasi kirjanikke ta naabermaalt vist ei leidnud. Sellegipoolest avaldas ta lugupidava artikli F. E. Sillanpää preemia puhul“ (lk 242). No see ei olnud mingi „sellegipoolest“ avaldatud lugupidamisavaldus, vaid soe ja siiras käepigistus vennale. Minni Nurme kirjutab Sillanpää tõlke järelsõnas: „Teos [„Elu ja päike“] on kantud tudengiaastate bioloogilisest maailmakäsitlusest, milles on selgeid mõjutusi Maeterlinckilt [...] kui ka toonaselt meeliskirjanikut Hamsunilt; nii sündis omalaadne müstilis-impressionistlik romaan, kus tegelased pidevas looduse hurmas „triivivad unetabaselt oma tundmuste ja aistingute lahel“. Siiski toob Sillanpää selle teosega soome kirjandusse uue elutunnetuse: inimene kui looduse oluline, lahutamatu osa.[...] Ta ei vaatle loodust inimese läbi, vaid inimest looduse läbi, nagu on Sillanpääd tabavalt iseloomustanud soome kriitikud. „Aeg on Sillanpääle eelkõige bioloogilise inimese aeg, see järgis aasta ja ööpäeva aegade vitaalset rütmi, mida ei määra kell. See on inimolemuse tunnetuste aeg, mida mõõdab vaid tunnetuste intensiivsus ... mida kõige intensiivsemas staadiumis kogetakse kui ajatut.““ⁱ

See kehtib hästi nii Spengleri kui Tammsaare kohta. Võib öelda ka hermeetilisuseni kokkuvõtlikult: Tammsaare (ja Sillanpää ja Dostojevski, Nietzsche, Spengler, Mann, Musil jne) võtsid Darwinit tõsiselt, nad mõistsid sügavamalt kui teised, mida tähendab, et „Jumal on surnud“, ja asusid seda innukamat inimolemuse saladust lahti mõistatama ja seda siis ka fenomenoloogiliselt, seestpoolt.

„Nii nähakse inimlikes toiminguis puhtloomalikke jooni, mis on iseloomulik biosotsioloogilisele põhivaatele,“ iseloomustab Tammsaare loomingut Karl Mihkla Tammsaare enese autoriseeritud ülevaates, kus, muide, on viidatud ka professor Gustav Suitsu meenutustele, et noor Anton Hansen juba gümnaasiumi ajal plaanis suuremat teost, sest tal oli Dostojevski romaanide tõukel tekkinud huvi süüvida inimhinge ja teda „hakanud huvitama inimeste sisemaailm ja ta püüdnud nende hingelisi avaldusi enam tähele panna“ⁱⁱ.

Tammsaare kirg oli siiski tunnetus. Sestap oli ta nii radikaalselt erinev Tuglasest ja saati neist umbertoecolikest ilukirjanduslike tekstide tootjatest, kes on põhiolemuselt tühja eruditsiooni ja kaleidoskoobi ristugutised.

Nii Dostojevski kui Tammsaare olid eelkõige väga head inimesetundjad, psühholoogid. Seepärast on ka nende loodud tegelased nii ehedad ja elavad ning inimpsüühika seaduspärade tundmine loob nende loomingusse palju suuremat sugulust kui mõne välise motiivi kokku langemine. Kui Salokannel analüüsib kriitikat, mida Tammsaare tegi ühele Wuolijoe näidendile, siis toob ta ühe näite Tammsaare arusaamast: „Inimeste kaastunne ja õiglustunne sunnivad ta otsima voorusi rõhutute seast: „Aga me unustame maailma kurblooluse: rõhutute voorused püsivad ainult seni, kuni nad on rõhutud““ (lk 240). Eks Dostojevskigi noogutaks siin.

Kokkuvõtlikult: neis küsimustes, mis käivitasid Tammsaare kirjutamismasina, pole Salokannel päris usaldusväärne. Kõrvutused Dostojevskiga ja poleemika Mihkel Mutiga on kõige nõrgemad kohad raamatus. Paar näidet veel: Analüüsides näidendit „Juudit“ ütleb Salokannel Juuditi motiive analüüsides, et „Tammsaare tõstab seksuaalse iha kogu lugu edasiviivaks jõuks“ (lk 96). No ei. Lõpmatult täpsem on siin Marta Sillaots, kes ütleb, et selles „sigitust januneva naise traagika leiab võrratu väljenduse“ⁱⁱⁱ. „Rudolf Ikka on midagi muud: arhetüüp, muinasjutuolend, koletis – või ehk kõige tabavamalt:absoluut. Kirjanik on loonud ta mõnede äärmiste omaduste kandjaks ja paigutanud siis tavaliste inimeste sekka, et vaadata, mis hakkab juhtuma.“(lk 219) No ei. Pigem on see üks autobiograafilisemaid teoseid, kus on kajastatud viljatu,“abieluks kõlbmatu“, kuid soojust igatseva mehe hingepiinu ja dilemmasid. Moodsamas keeles öelduna: evolutsioonipsühholoogiline motivatsioonianalüüs oli Tammsaarel igati käpas.

„Romaani kuulsamaid stseene on jõuludeaegne heitlus, kus Oru talu koer hiilib vorstilõhna peale Mäe tallu ja Andres peksab ja kõrvetab looma kurdiks ja poolpimedaks. Kui soome rahvuskirjandus viljeleb roppusi, siis eesti kirjandus vastab sellele loomapiinamisega.“ (lk 125). No ei. See on koer, hingeline, kellesse koondub väga palju Tammsaare loomingus. Pole palju öelda, et see on üks suurima sümbolväärtusega kujund, keerukas, kompleksne ja üheselt avanematu. Pole juhus, et surmavaludes Mari niutsub nagu koer, et habemenuga ihuva pöialpoisi neelab alla koer, pole juhus, et koera jälg jääb Jesaja raamatusse, Kristuse sünni kuulutaja Emmanueli juurde. Maarja Vaino on koerast Tammsaare loomingus kirjutanud terve artikli^iv ja Toomas Haug võtnud selle Tammsaare tootemkujundiks (Tuglase ahvi kõrvale)^v. Kui ma püüaks kontsentreerida kujundit, siis „Tõde ja õigus“ võbeleb Uue ja Vana Testamendi pingeväljas ning Uue Testamendi kokkuvõtepalve oleks ehk „Inimene on inimesele koer“.

Tähendab, kõige halvem oleks kui seda teost võetaks kui Tammsaare loomingu konspekti ja kokkuvõtet (näiteks mille abil eksamiteks valmistuda vms), mitte aga sissejuhatust ja huvitavat taustalaiendust Tammsaare juurde. Sest raamat on tõesti väga huvitav ja mul on väga hea meel, et selline asi ilmus. Soovitan seda lugemiseks kindlasti. Sain siit nii mõndagi uut teada, eriti väärtuslikud olid paralleelid ja kõrvutused Soome ajalooga, kirjandusegaja igasugused antropoloogilised tähelepanekud. Kuigi ruuminappuses võis domineerima jääda kriitilisem noot, siis kordaksin üle arvustuse algusemotsiooni – antagu talle medal! Mitte väga suur, aga ikka medal!

iMinni Nurme „Saateks“, raamatus Frans Eemil Sillanpää „Noorena uinunud. Inimelu võlu ja vaev“. Tallinn 1975, lk 378

iiKarl Mihkla „A.H. Tammsaare elutee ja looming“, Noor-Eesti Kirjastus, Tartu 1938, lk 56, 96

iiiMarta Sillaots „A.H. Tammsaare looming“, kogumikus „Kirg ja kavalus“, Ilmamaa 2012, lk 328

iv„Koerad ja suremine“ raamatus Maarja Vaino „Tammsaare ja irratsionaalsuse poeetika“ EKSA 2016, lk 205-220

v Toomas Haug „Tammsaare ja Tuglas“, Sirp 22. XII 2006