Kuidas ma ilmakuulsa Jordan Petersoni loengut kuulamas käisin

Ilmus ajalehes „Postimees“09.02.2019. Kirjutatud suuresti detsembris 2018 st on pisikesi aegumisi, näiteks praeguseks on kõnealune raamat väljas olnud juba aasta ja müünud üle kolme miljoni eksemplari.

Kuidas ma Soomes ilmakuulsa Jordan Petersoni loengut kuulamas käisin

Mihkel Kunnus

Küllap nooremapoolsem või lihtsalt uue meediaga sina peal olev seltskond ei vaja selgitust, kes on Jordan Peterson. Teistele võib alustuseks öelda, et tegu on 1962. aastal sündinud Kanada psühholoogiaprofessoriga, kellel on lisaks kõrgele renomeele oma teadusvaldkonnas paarkümmend aastat kliinilist praktikat, ning kes on viimase aastaga tõusnud rahvusvaheliseks superstaariks. Tema viimast raamatut, mille võib žanrilt liigitada eneseabisse („12 reeglit eluks: vastumürk kaosele“), on vähem kui aastaga müüdud üle kahe ja poole miljoni eksemplari ning tõlkelepingud on tehtud umbes poolde sajasse keelde ja paljud neist juba realiseeritud. Tema tähelennu tehnoloogiliseks aluseks võib lugeda internetiplatvormi Youtube, videode jagamise veebikeskkonda, kus ta loengute ja vestluste salvestused on leidnud kümneid miljoneid vaatamisi. Olgu hinnang tema sõnumitele milline tahes, tema mõjukust ja resoneeruvust eitada ei saa.

Tavaliselt alustatakse Jordan Petersonist kirjutatud ülevaateartikleid sellega, et loetletakse üles terve rida fraase, millega teda on iseloomustatud, näiteks „kõige mõjukam avalikkusele tuntud läänemaailma intellekuaal“ (The New York Times) või „intellektuaalne šarlatan“ (Müürileht), aga sellesse meetodisse tuleb suhtuda üha suurema skepsisega, sest mingi sõnavõtu avaldatuse fakt ei eelda juba mõnda aega mingitki kvaliteedi- või allikakontrolli läbimist, rääkimata siis sellest, et väljendid võivad algses kontekstis olla vägagi teise tähendusega.ⁱ Ja see tsitaadivalik, millega peetakse heaks teda alustuseks tutvustada, kõneleb seepärast märksa rohkem ülevaate tegija suhtumisest ja maailmavaatest kui Jordan Petersoni omast, miska soovitaks temaga tutvumiseks kindlasti kärpimata otseallikaid. Näiteks Youtube'i riputatud loenguid ja tema kodulehel toodud materjale (seal on üksjagu ka intervjuude transkriptsioone).

Üks sagedasemid epiteete, millega teda tutvustatakse – ta on jõudnud ka paljudesse rahvusringhääligutesse – , on controversial, vastuoluline. Tõlgiksin selle siiski polariseerivaks, sest ta ei räägi kuidagi enesele vastu ega ole seesmiselt vastuoluline või paradokslev. Ta lihtsalt kipub tekitama auditooriums polariseerivaid reaktsioone (muide, kes või mis praegu ei kipu?). Teda imetletakse ja põlatakse, armastatakse ja vihatakse. Seda osalt seetõttu, et ta käsitleb teemasid, mis on tänapäeval ideoloogiliselt ülitundlikud (perekonnamudelid, soorollid, kasvatus, indiviidi ja ühiskonna suhted, sõnavabadus jne), aga samas on tema vaated raskesti paigutatavad harjumuspärastele rindepooltele (vasak-parem, liberaalne-konservatiivne jms).

Näiteks Tauno Vahteri kirjutatud ülevaate (Eesti Ekspress 26. IX 2018) päises kasutatakse Jordan Petersoni kohta väljendit konservatiivsuse eestkõneleja. See on korraga õige ja vale. Poliitiliselt vaatelt on ta ise end nimetanud klassikaliseks briti liberaaliks ja kõige teravamalt vastandub ta mis tahes kollektivismile (olgu selle aluseks klass, etnos vms) ja mis tahes totalitaristlikele ilmingutele (tulgu need paremalt või vasakult tiivalt). Näiteks kui ta käest küsiti, mis ta arvab sellest, et ta kodumaa Kanada just kanepi legaliseeris, siis ta vastas, et ammu oli aeg ja et alkohol on palju ohtlikum. Ja ta teab, millest ta räägib, sest uurimused alkoholi mõjust (sealhulgas selle seos agressiivsusega) on olnud üks ta akadeemilisemalt tunnustatumaid uurimisvaldkondi. Samuti peab ta homoabielu mõistlikuks sotsiaalseks eksperimendiks, sealhulgas lapsendamisõigusega, sest kuigi me ei tea veel, kuidas see lastele mõjub, et vanemad on samasoolised, on ta veendunud, et „kaks vanemat on alati parem kui üks“.
Juba nende paari napi näitega peaks tema „vastuolulisus“ kenasti esile paistma. Kanepi legaliseerimine ja arhailisest patu mõistest loobumine homoseksuaalsuse üle arutlemisel on midagi, mida konservatiivsusega selle sõna tavakeelses tähenduses hästi ei suudeta siduda, samas ta ei kiida egalitaarprogressiivselt kõiki peremudeleid heaks. Ja siin ongi konks. Meenutagem või seda protestikisa, mis oli seotud Aasta Ema statuudiga, milles oli abielunõue ja mis nõnda diskrimineerivat ja alavääristavat üksikemasid. Jordan Peterson aga ütleb, et väikelapse kasvatamine on väga raske ja kohutavalt kurnav asi ja kui seda peab üksi tegema, siis muutuvad inimlikud nõrkused eriti ohtlikuks kasvatusprotsessile. Unetus, nälg, halb tööpäev, pohmell, tüli kellegagi – ühest sellisest proosalisest tegurist võib vabalt piisata, et vanema käitumine lapse suhtes muutuks täiesti ebaadekvaatseks ja on väga vajalik, et sellistel hetkedel oleks juures teine täiskasvanu, kes sekkuks. Ema peab hoolitsema vastsündinu eest ja isa samal ajal sama tähelepanelikult ema eest sel kõige raskemal perioodil, ütleb ta ning lisab kohe, et me ei tohiks kindlasti olla vaenulikud ja tõrjuvad üksikemade suhtes, kellest paljud mitte ainult ei rühma vapralt ja ennastsalgavalt väga rasketes oludes, vaid on sageli enne seda pidanud omal jõul välja rablema brutaalsest paarisuhtest. „Aga see kõik ei tähenda nagu oleks kõik perekonnavormid võrdselt elujõulised. Sest nad ei ole. Punkt.“ (lk 142ⁱⁱ) Viimase kinnitamiseks toob jälle rea uuringud. Pole liialdus öelda, et ta on tõeline tuumikpere kaitsja ning seda positiivselt st näidates tuumikpere plusse võrreldes selle alternatiividega, mitte aga materdades inimesi, kellega bioloogiline juhuslikkus traditsiooniliselt ringi käinud pole.

Toodud näide on hea ka selles mõttes, et illustreerib kujukalt ta arutlusviisi. See on järjekindlalt pragmatistlik ja empiristlik, maakeelsemalt öelduna argine, proosaline ja teaduslik. Ta ei vehi erinevate prokrustese-sängilike pühadustega (nagu traditsioonilised konservatiivid) või reaalsusega ühildamatute üllaste ideaalidega (nagu vasakprogressiivsed õiguslased), vaid lähtub positivistlikest andmetest ja parimatest empiirilistest teadmistest ning need lüngad teadmistes, mida meetriline teadus täita ei suuda, täidab traditsioon ja müütidesse settinud inimkonna kogemused. Ühendatuna Jordan Petersoni suure praktilise psühhoteraapiakogemuse ja karismaatilise isiksusega annab eelöeldu talle suure konstruktiivse väe, mistõttu tal ongi väga suur ja tänulik auditoorium. Tema populaarsus on isegi nii suur, et pole põhjendamatu kartus, et kvantiteedi jätkuv kasv toob ühel hetkel muutuse kvaliteedis ja tema andunumad fännid moodustavad kultuse ning seda hoolimata sellest, et ta kesksed sõnumid on maksimaalselt antikultuslikud. Kui tüüpiline kultusfiguur nõuab jäägitut kuuletumist ja vabastab jüngrid isikliku vastutuse koormast, siis Jordan Peterson jutlustab vastupidist – ta ütleb, et võta oma elu eest ise vastutus, sest vastutus ja kohustuste vabatahtlik omaksvõtt mõtestab elu. Ja inimesse ehitatud vajadus mõtestatuse järele või „tähenduse instikt“ ongi üks põhjus, miks ta on nii populaarne, oletab ta. Inimesed on olnud viimased aastakümned püsival õigluse ja õiguste-dieedil, aga see ei suuda isiklikku elu mõtestada. Mõtestatus tuleb isiklikust vastutusest, sõnab psühholoog.

Igatahes käisin ühel „osadusüritusel“ ka ise kohal ja annan nüüd väikse ülevaate. Kuna paar kuud on möödunud, pole see enam reportaaž (kuigi tegin teadlikult vastavaid märkmeid), vaid pigem mälestus.

Ära lase oma lapsel teha midagi, mis muudab ta sinu jaoks ebameeldivaks

Helsingi 4.november 2018

Olgu kohe öeldud, et mis tahes suurele ühistundele ehitatud massiüritused pole minu rida. Ma pole käinud ühelgi laulupeol ega rokk-kontserdil ja mõnel meeleavaldusel, millel olen osalenud, olen tundnud end väga ebamugavalt. Omaalgatuslikult poleks läinud ka sellele üritusele, aga naine kinkis meile piletid.
Tegu oli raamatuesitlustuuriga, mis hõlmas pea kahtesadat linna. Juba 5. novembril oli ta Stockholmis, 6. Kopenhaagenis, 7. Birminghamis, 9. Oslos, tähendab ka füüsiline vorm ja stressitaluvus on tal võimas. Kuna Helsingi üritus müüdi minutitega läbi, siis lubas ta nädala pärast teha seal kordusürituse. Ta on tõesti ülipopulaarne.

Ka saali sisenemine meenutas rohkem ööklubisse trügimist kui akadeemilist üritust, ikka pikad järjekorrad, turvamehed, käelindid.

Loengu juhatas sisse Dave Rubin, USA ühiskonnavaatleja ja vestlussaate „The Rubin Report“ juht. Maailmavaatelt on Rubin nimetanud end „klassikaliseks [Briti] liberaaliks“ nagu Jordan Petersongi, aga lisedes juurde, et USAs tähendab see paljudes küsimustes konservatiivsele positsioonile ehk progressiividega opositsiooni sattumist. Ühtlasi on ta homoabielus, aga avalikult ameeriklane ning viimast demonstreeris ta igasuguse häbi ja sündsustundeta, tähendab, astus lavale huilates ja entusiastlikult aplodeerides. Tõeliselt liigutav oli näha, et selline barbaarne käitumine sumbus kiirelt hõimuvellede tuhandehäälsesse mõminasse, mitte aga ei haaranud kaasa. Samuti sai lipitsev väide, et helsinglased on kõige paremini riietuv rahvas, vastu saalitäie iroonilist mühatust.

Jordan Peterson tuli lavale siiski päris korraliku aplausi saatel. Ta oli pikk, kõhn, päevitunud ja riietatud elegantsesse kolmeosalisse ülikonda, kuid kõnnakus oli midagi ehmatavalt raugalikku. See aga kadus peagi kui ta end soojaks rääkis ja hoo sisse sai. Siis tegi ta päris kiireid ja nõtkeid liigutusi ja hüppeidki (näiteks matkis mängiva koera kehakeelt).

Raamat, mida ta esitles, koosneb kaheteistkümnest peatükist nagu pealkirjastki aimata võib. Seekord oli loengu sisuks suuresti viies peatükk, viies „elureegel“ – „Ära lase oma lapsel teha midagi, mis muudab ta sinu jaoks ebameeldivaks“ⁱⁱⁱ. See on üks kahest peatükist, mis puudutab (väike)laste kasvatamist. Ta alustas sellest tabust, mis keelab üldse välja öelda nagu laps võiks olla tüütu ja vastik, saati oma laps. Ta tõi ridamisi näiteid alustades triviaalsematest nagu lapse kohatu, lärmakas ja väljapressiv käitumine kaubanduskeskustes, aga rõhuasetus jäi siiski sellele, kui oluline on sotsialiseerida laps neljandaks eluaastaks. Kui laps pole neljandaks eluaastaks sotsialiseeritud, võib paljudel juhtudel rong juba läinud olla – ontogenees on pöördumatu ja mõned arenguaknad sulgunud. Ja see on kohutav saatus lapse jaoks, sest siis ei taha teised lapsed temaga mängida, ta ei sümpatiseeri täiskasvanutele jne. Tõenäosus, et teda ootab õnnetu elu või lausa kriminaalistaatus kõrgeneb märgatavalt. Kuna Jordan Peterson on töötanud ka lastehoius, siis on tal näited varnast võtta. Ta rõhutas müramise (rough and tumble) tähtsust kehalise arengu ja agressiooni integreerimise seisukohalt ning isa olulisust seal juures. „Statistiliselt rääkides on kaheaastased kõige vägivaldsemad inimesed. Nad löövad jalaga, käega, hammustavad ja võtavad teiste asju,“ kirjutab ta (lk 126), ning on naiivne ja romantiline öelda, et pole halbu lapsi, on ainult halvad vanemad. Mis ei tähenda, et lapsed oleks kuidagi halvad moraalses mõttes, vaid seda, et sotsialiseerudes otsivad nad aktsepteeritava käitumise piire. Rousseaulikule kujutelmale seab ta sümboolselt vastu primatoloogi ja etoloogi Jane Goodalli tähelepanekud meie lähisugulaste käitumisest. Samuti väljendas Jordan Peterson väga suurt respekti psühholoogi ja neuroloogi Jaak Panksepa suhtes („Ta oleks pidanud saama Nobeli preemia!“), kelle katsed rottide mänguga on olnud neuropsühholoogias murrangulised (muidugi mõista me ei jätnud hiljem Petersonile rõhutamast, et oleme pärit samast linnast, kust Pankseppki) ning aitanud mõista moraalsete tunnete algupära ja kujunemist individuaalse arengu käigus. Siin on nüüd jälle hea koht osutamaks ühele maailmavaatelisele põhjusele, miks ta paljudes võõristust tekitab. Jordan Peterson on sügavalt loodusteadusliku maailmapildiga, sügavalt darvinistlik ning viimase all pean silmas seda, et ta näeb inimese ja teiste liikide vahel evolutsioonilist pidevust. See pole sugugi valdav maailmapilt, pigem haruldanegi. On näiteks üsna raske ette kujutada, et Rein Raud või Ahto Lobjakas, Varro Vooglaid või Markus Järvi osutaks moraaliküsimuste juures uuringutele, mis on teostatud šimpansite või rottidega. Primatoloog Frans de Waal – iseloomustaks teda kui rahvusvahelist Aleksei Turovskit – ristib selle inimese hüppelist erinevust uskuva maailmapildi sapiselt neokreatsionismiks. Ta ütleb, et neokreatsionism „seisneb selles, et see tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu väljaütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes.“^iv

Teravamaks näitlikustamiseks poeksin viimaste aastate ühe tuntuima aimekirjaniku Yuval Noah Harari selja taha ja tsiteeriks ta kommentaari USA iseseisvusdeklaratsiooni kuulsaimale lausele („Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ja õnne poole püüdlemisele“). Harari osutab, et võrdsuse idee on kristliku algupäraga, see on idee sellest, et Looja on andnud igale inimesele hinge, mis Looja ees on võrdne. „Mida aga tähendab väide kõigi inimeste „võrdsusest“ siis, kui me ei usu Jumala, loomise ja hingede kristlikku müüti? Evolutsioon tugineb erinevustele, mitte võrdsusele. Iga inimene kannab endas mõnevõrra isesuguseid geene ning keskkond, mis meid sünnist saadik ümbritseb ja mõjutab, ei ole samuti kõigi jaoks sama. Selle tagajärjel arenevad meis erinevad omadused, mis annavad meile erinevad võimalused ellu jääda. Seega tuleks „loodud võrdsena“ tõlkida bioloogia keelde kui „arenenud erinevana“.“

Nii tõlgib ta terve selle lause ja saab tulemuseks: „Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on arenenud erinevana, et nad on südinud teatud muudetavate omadustega, mille hulka kuuluvad elu ja püüdlemine naudingu poole.“ Harari lisab kohe, et „niisugune arutluskäik võib võrdsuse ja inimõiguste eest kõnelejad marru ajada“^v. Eks ajabki. Ajab ka Jordan Peterson, mistõttu ta vaenajad kasutavad materdamiseks ja diskrediteerimiseks kõikmõeldavaid vahendeid alates lihtlabasest laimust ja pahatahtlikust kontekstualiseerimisest fotovõltsinguteni.

Kummatigi see konflikt on pseudoprobleem, sest Peterson võtab müüte väga tõsiselt. Müüt on talle kõike muud kui anakronistlik jamps, mille teadus on põrmustanud. Tema ühed populaarseimad loengud on just nimelt müütidest, täpsemalt piiblilugudest ja nende psühholoogilisest relevantsusest. Lood Vana Testamendi Jumalast on kirja pannud psühholoogiline realist, ütleb ta. Ta teotub siin palju Carl Gustav Jungile, Freudist lahku löönud õpilasele ja kolleegile, kes on, muide, samuti tunnistanud, et „minu kogemused inimeste osas olid mulle õpetanud kõike muud kui usku loomulikku inimlikku headusesse ja kõlblusesse. Ma tundsin iseennast küllalt hästi, et teada: erinesin loomast nii-öelda ainult graduaalselt.“^vi Viimane tähendab jällegi neokreatsionismi eitust.

Igatahes rott on palju rohkem isiksus kui sinu närune mudel isiksusest, lõõpis Jordan Peterson loegul ja jutustas Jaak Panksepa katsetest rottidega, näiteks sellisest, kuidas Panksepp tegi kindlaks, et kui lasta suurem ja väiksem rott kokku mängima – sotsiaalsete loomadena on rotid väga mänguhimulised – siis suurem rott laseb alati väiksemal rotil mingi hulga müramisi võita, sest muidu kaob väiksemal mängutuju. Taoline spontaanne (moraali)reegliloome iseloomustab ka laste mängu. Siin viitas Peterson muu hulgas Šveitsi arengupsühholoogile Jean Piaget'le ning rääkis, miks on lastel oluline olla omaealistega koos – see sugulastab teda lähedalt sotsiaalkonstruktivismi mõiste loojate Peter Bergeri ja Thomas Luckmanniga – ja Peterson on arutlenud koos sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidtiga, millised muutused isiksusestruktuuris on tulnud sellest, et sündivuse langemisega on lastel õdesid-vendasid vähe ning nende osakaal sotsialiseerumisel seega langenud.

Loomulikult pudenes sekka küllaga nõuandeid, mille tõttu on tema räägitut nimetatud triviaalseks ja puhttervemõistuslikuks, näiteks, et kasvatamisel on distsipliin ja karistused vältimatud, aga peaks olema minimaalsed, ülehoolitsus ei mitte kaitse, vaid teeb nõrgaks jmt. Viimane väide on aga jälle vähemasti potentsiaalselt vastuolus mõne ideoloogiliste suundumustega. Raamatu üheteistkümnes reegel kõlab nimelt järgmiselt: „Ära sega last, kui ta sõidab rulaga“. Rulasõit sümboliseerib siin mõõdukalt ohtlikku tegevust. Laps paneb end proovile, harjutab kukkumiste ja katkiste põlvede läbi sitkust. Kui kirjeldada lastekasvatust läbi arhetüüpide, siis ema-arhetüüp ütleb, et mees tagagu lapsele ohutu keskkond, „tapku madu, mis on aias“, isa-arhetüüp ütleb, et laps peab sitkeks saama, ise maost jagu saama (sest madusid on ka mujal kui koduaias ja kunagi peab laps niikuinii temata hakkama saama). Arhetüüpse isa õpetussõnu aga peetakse üha enam poliitiliselt ebakorrektseks, ohvrisüüdistamiseks või macho-kultuuriks. Lihtne näide: kui Mangi kaasuse puhul söandas mõni öelda, et probleem on ka selles, et on nii palju ullikesi, kes Mangi juurest abi otsivad, siis oli feministide hädakisa suur. Ikka ohvrisüüdistamine jms. Ometi oli tegu igati arusaadava isa-arhetüüpse nõuandega – kuna kõik mangid on kaotamatud, siis tuleb ka naistel saada sitkemaks. Üldisemalt: kuna iga keskkonda ja ruumi ei saa muuta täiesti turvaliseks, siis tuleb inimesel endal saada selliseks, kel oleks turvaline võimalikult paljudes kohtades ja situatsioonides. Tungiv soovitus kasutada rattalukku ei tähenda ju rattavarguse õigustamist või ohvrisüüdistamist. Või teise kujundiga: kui arhetüüpema ütleb, et sa oled armastuväärne pontsakana nagu sa oled, siis arhetüüpisa julgustab trenni minema ja kaalu langetama. Isa- ja ema-arhetüübid on mõistagi komplementaarsed, aga Lääne avalikus diskursuses on ema-arhetüüpne hoiak sedavõrd domineerima hakanud, et Jordan Petersoni sõnad ajavad korraga paljusid raevu ja leiavad väga laialdast positiivset ja tänulikku vastuvõttu. Igaks juhuks tuleb üle rõhutada, et Eestis pole veel lood sugugi kuigi hullud (Peterson tõi näite, kuidas tema poja koolis keelati lastel maast lume võtmine, kuna sellest saab teha palli ja teist visata ...).

Teravkeeled on isegi lõõpinud, et Jordan Peterson on Kanada moodus maailmalt Justin Trudeau eest andeks paluda. Igatahes hea osutus Petersoni populaarsuse põhjusele on Mihkel Muti viimase raamatu lõpumõte:

„Vahel külastab mind õnnestava kahtluse vari. Äkki on suur osa sellest, mis ümberringi toimub, lihtsalt show? Inimese õigus "valida" endale ise sugu, rahvuse kuulutamine konstruktiks, äärmusfeminism, niinimetatud poliitkorrektne kunst ja paljud muud – nendega on nagu vanasti kommunistliku ideoloogiaga igapäevases elus. Kõik koogutasid-noogutasid tõsise näoga või koguni tagusid endale vastu rinda, ajades avalikkuses "õiget" juttu, aga sisimas olid enam-vähem normaalsed inimesed edasi. Ainult vähesed võtsid seda värki siiralt ja neid vaadati nagu veidrikke. Kõik teadsid, kuidas asjad tegelikult on, ja lihtsalt mängisid reeglite järgi. Äkki on praegu samamoodi? Keegi ei julge uuest põhiliinist kõrvale kalduda, ammugi mitte sellele avalikult vastu astuda, sest teavad, et neist sõidetaks sel puhul teerulliga üle. Seetõttu nad kordavad oma ridu nagu näitlejad, kellelt keegi ei oota, et tekst kajastaks nende endi sisimaid veendumusi. Aga tegelikult on inimesed siiski inimesteks jäänud. See oleks tõesti suur lohutus.“^vii

Muide, loeng lõppes tantsuga. Üks kuulaja ütles, et Jordan Peterson oli lubanud tänaval tantsida, kui raamat müüb miljon eksemplari ja praeguseks on müünud juba üle kahe [13.01.2019 seisuga üle kolme]. Jordan Peterson imestas põgusalt selle lubaduse üle, aga siis krabas Dave Rubini tantsule ja tegi temaga mõne kelmika, aga täiesti traditsioonilise tantsukeeru.

i (Üks isiklik näide siia. Ma lausa võpatasin kui Czesław Miłoszi „Jahimehe aasta“ tõlke esitlusel Poola suursaatkonna kultuuriatašee Sławomira Borowska-Peterson ütles Hendrik Lindepuu kohta, et „teda on nimetatud Eesti Poola kuningaks“, nimelt nõnda olin ma ise Hendrik Lindepuud nimetanud tema juubeliintervjuus „Postimehele“, seda aga pidulik-humoorika viitega Juhan Liivile ja muheda meelelaadiga tõlkija suveräänsele positsioonile Poola tekstide eestindamisel. Ja sealt see suureline kujund plehku pani.)

iiJordan Peterson „12 Rules For Life. An Antidote To Chaos“ Allen Lane 2018

iiiDo not let your children do anything that makes you dislike them

ivFrans de Waal „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ Varrak 2018, lk 146

vYuval Noah Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“. Tlk Anu Põldsam, AS Äripäev. 2016. lk 146-148

vi Carl G. Jung „Mälestused, unenäod, mõtted.“ Tlk Leo Metsar. Eesti Raamat, 2017, lk 72

viiMihkel Mutt „Kõik on hästi. Mõtted II“ Fabian 2018 lk 191