Vastumürk otsustusvõimele ja meeleselgusele. Bioeetika võtmetekste

Ilmus 02.02.2019 ajalehes „Postimees“

Vastumürk otsustusvõimele ja meeleselgusele

„Bioeetika võtmetekste. Antoloogia“ koostanud Kadri Simm, tõlkinud Kalle Hein. TÜ Kirjastus. 2018. 408 lk

Mihkel Kunnus

Tihti arvatakse, et filosoofid aitavad vastata keerulistele küsimustele. Pole midagi ekslikumat. Filosoofiks saavad ikka need, kes tendeerivad vastassuunas. Nad mitte ainult ei jäta vastuseta keerulisi küsimusi, vaid õõnestavad ka lihtsate küsimuste lihtsaid vastuseid. Nad nimelt kipuvad näitama, et lihtsad küsimused pole sugugi lihtsad. Filosoofid armastavad tõde, aga tõde on keeruline ja ei anna ennast kätte. Normaalsed ja teovõimelised inimesed eelistavad tõele alati selgeid tegutsemisjuhiseid. Ja tegutsema peab, sest muidu tuleb nälg, külm ja surm. Selleks, et enam-vähem tõhusaid tegutsemisjuhiseid meeles pidada ja järglastele edasi anda, piisab müüdist ja loost. Pidev kahtlemine ja tõsikindluse tagaajamine võib müüdi küll ära lõhkuda, aga vaevalt midagi funktsionaalset asemele annab. Ometi on pikas perspektiivis elujõulisemad need inimpopulatsioonid, kes endi hulka sündinud kutsumuslikke tõeotsijaid liiga operatiivselt maha ei löö, vaid jätavad ka neile nurgakese ja vahel võtavad neid pisut kuuldagi.

Bioeetika võtmetekstide antoloogia lugemine tekitas lausa härdust. Võimalik, et oma osa mängib valimiseelne aeg ja halb harjumus aeg-ajalt sotsiaalmeediasse põigata. Lahknevus arutlusviiside mõistuspärasuses ja argumentatiivsuses on nii suur, et analüütilise filosoofia traditsioonides kirjutatud artikkel mõjub nagu ekskursioon loomaaeda või paleontoloogiamuuseumisse. Seal näeb eluvorme, kes on välja surnud või vabas looduses enam ei eksiteeri. Huvitav on kujutleda, et kunagi kõndisid sellised olendid maal, huvitav on kujutleda, et kunagi või kusagil on aset leidnud argumentatsioon sellisel ratsionaalsuse tasemel. Demokraatlik valimisüsteem aga ilmestab hästi paindliku ja nüansseeritud mõtlemise täielikku abitust toore elulise olukorra ees, kus tuleb teha üks valik, mis automaatselt ja täielikult välistab kõik teised ja punkt. Siin aitab lõpuni minev lihtsustusmehhanism, mitte aga eristusvõime vohamine.

Olgugi, et see eetikasse puutuvate artiklite antoloogia on kasutanud oma valdkonna kitsendamiseks sõna „bioeetika“, mis võib assotsieeruda eelkõige bioloogiaga ja seeläbi kõigega, mis elusasse puutub, siis tegelikult on see läbini inimese keskne kogumik. Ei tegeleta siin teiste liikide ega keskkonnaga. See ei ole etteheide, vaid täpsustus (kogumik „Keskkonnaeetika võtmetekste“ ilmus samas kirjastuses aastal 2008 ja selle pdf on guugeldamisi vabalt kättesaadav). Kuusteist artiklit jagunevad enam-vähem võrdselt järgmisteks teemadeks: abort, eutanaasia, organidoonorlus, reproduktiivtehnoloogiad ning tervishoid ja sotsiaalne õiglus. Tuuakse välja levinumad poolt ja vastuargumendid, kuid seda kõike ilmaliku maailmapildi ja analüütilise filosoofiatraditsiooni raames. Suureks väärtuseks on raamatu koostaja Kadri Simmi asjatundlik järelsõna.

Kogumik on kindlasti hea algus neisse teemadesse süvenemiseks, siit leiab peamised argumendid ja toeka viitestiku edasi uurimiseks. Küll oleks hea, kui seda rohkemad inimesed loeks, sest analüütilise filosoofia traditsioon on hea väljendusselguse treening ning see on toimiva diskussiooni seisukohalt ülioluline oskus. Ja see on selline oskus, mille taseme tõstmine on igale indiviidile oluline. See on nagu tervislik toitumine või tervisesport ehk miski, mida ei saa tööjaotuse alusel efektiivsemaks muuta või spetsialistidele või masinatele delegeerida. Siin peab igaüks ise asja ära tegema. Unistus mõistuspärasemalt arutlevast rahvast on muidugi see, mis ta on – unistus. Aga üleskutseid see ei väära. Ikka maksab jutlustada ja näidata eeskujuga, et maksab toituda tervislikumalt, teha sporti ja arutleda võimalikult mõistuspäraselt ja püüda väljenduda selgelt

Mõistagi elu läheb ikka omateed ja iga kogenud poliitik teab, et väljapeetud argumendist kaugelt tõhusamad on nii absurdsed loosungid kui ohtrate ruutmeetritega näopilt avalikus ruumis.

Samuti on nii abordiküsimuses kui karusloomakasvatusega seonduvas aru saadud, et palju tõhusaim argument ei käi läbi mõistuse, vaid läbi (visuaalse) taju. Pikad mõistuslikud argumentatsioonid ei oma murdosagi sellest veenmisjõust, mida teeb näiteks tööstuslikus loomakasvatuses filmitud video näitamine või foto hilise abordi „tootmisjääkidest“. Muide, ses kogumikus on abordiküsimuses nii pooldajad kui vastased nõus vähemalt ühes, selles, et isa on nii tähtsusetu tegelane, et teda pole mõtet isegi mainida. Ses mõttes kaasaegne värk. Aga muidu on kaks arborditemaatikasse puutuvat teksti kogumiku kõige vanemad, nii-öelda oma valdkonna klassikasse kuuluvad (Judith Jarvis Thompsoni „Abordi kaitseks“ 1971 ja Michael Tooley „Abort ja lapsetapp“ 1972), ülejäänud artiklid on siiski üsna hiljuti kirjutatud, sest biotehnoloogilised arengud on nii kiired, et loovad reaalajas muudkui uusi eetikaprobleeme.

Näiteks Michael Sandel kirjutab artiklis „Täiuslikkuse vastu“, et „ehkki mõned väidavad, et geneetiline täiustamine pisendab inimese kui iseseisva toimija rolli, heites kõrvale vaevanägemise, on tegelik probleem vastutuse plahvatuslik kasv, mitte vähenemine. Sedamööda, kuidas alandlikkus taandub, paisub vastutus heidutavatesse mõõtmetesse. Me paneme vähem juhuse ja rohkem oma valiku alla. Vanemad peavad hakkama vastutama oma lastele õigete tunnuste valimise või valimata jätmise eest“ (lk 302-303). Mu arust on sellele vähe osutatud. Religioossete doktriinide suur trump on just nimelt see, et see vabastab isiklikust vastutusest, liigne vastutustunne võib teotahte ja tegutsemisvõime täiesti kinni kiiluda. Näiteks paljunemisküsimuses on väga mugav lükata vastutus Jumala tahte või igaveste väärtuste kaela. Ja seda öeldes olen ma märksa vähem narritav kui mulle meeldiks. Suurte religioonide suur voorus on just nimelt see, et võtab üksikisikult vastutuse koorma ja päästab kohustusest võtta ise vastu eksistentsiaalsed otsused. Ei nõua mingit intellektuaalset või moraalset pingutust, et deklareerida nartsissistliku paatosega, et elu on püha ja punkt, ning see, milliseid kannatusi see endaga kaasa võib tuua, on täiesti teisejärguline. Sellest hoolimata vastutustundest üksinda kaugelki ei piisa, sest vastutustundel kui sellisel puudub igasugune loovus ja rakenduslikkus nii meditsiini- kui õigustehnilises vallas. Samuti on meditsiinitehnoloogiline areng ka ise abitu moraalsete dilemmade lahendamisel. Näiteks

Laura M. Purdy artikkel „Asendusemadus: ekspluateerimine või võimestamine?“ algab järgmise lõiguga:

„Rasedus on barbaarne,“ kuulutas Shulamith Firestone (1970:198) uue naisliikumise esimestel joovastavatel päevadel; ta ootas pikisilmi aega, mil tehnoloogia vabastaks naised bioloogilise paljunemise rõhuvast painest. Ent samal ajal kui reproduktiivsed valikuvõimalused aina avarduvad, on mõned feministid hakanud uuenduste keelamiseks koostööd tegema konservatiividega. Mis toimub?“ (lk 239).
Seda, mis toimub, peab hea lugeja kogumikust ise järele uurima. Ei ole siin mingit vastuporisemist.

Küll aga sobib lõpetuseks pöörduda inimelu alguse probemaatikalt selle lõpu problemaatikale. Ka siin ebaõnnestub inimesel loomulikkuses püsida, ka siin, ütleme, kukub ta loomana läbi. Ja kui mõnel väiksel ja erandlikul inimpopulatsioonil see õnnestub, siis tekitab see, ütleme, häiritust. Näiteks Yuval Noah Harari toob oma hittaimeraamaus „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ (Imeline Ajalugu 2017) küll ühe näite aché'dest, hõimust, kus täiskasvanute vahel esines vägivaldsust väga harva, kus piiritu lahkusega jagati kõike vähest, mida neil oli, kus üle kõige hinnati sõprust ja häid suhteid ja „nende jaoks oli laste, haigete ja vanade tapmine sama, mis meie jaoks abort ja eutanaasia“, näiteks „kui keegi vanem naine oli rühma jaoks koormavaks muutunud, hiilis üks noorematest meestest tema selja taha ja lõi talle kirvega pähe.“ (lk 75-76). Harva võib kohata nii asist darvinistlike printsiipide ja kogukondliku moraali ühtelangemist, igatahes nendega koos elanud antropoloogide sõnul „nad naeratasid ja naersid pidevalt, neil ei olnud juhti ja hierarhiat ning domineerida üritanud liikmeid üldiselt välditi“(lk 76). 

Eutanaasiaküsimus kerkib ikka aeg-ajalt esile. Ja ka praegu, ühe konkreetse inimese, nime ja näoga kaasmaalase raske haiguse ja sellest tuleneva otsuse tõttu. eutaasiateema ühiskondlikku Küllap üks episood „Pealtnägijas“ ärgitab kaasa mõtlema rohkem kui terve virn filosoofiaraamatud sel teemal. Eks asi ole selles, et iga üksikelu – ja surm on just sellise konkreetse üksikelu lõpp, mitte surm üleüldse – on nii unikaalne ja nii paljudest teguritest koosnev, et seda ei anna kuigi hõlpsalt üldprintsiipide alla mahutada. Seepärast soovitan üle lugeda „Tõe ja õiguse“ kolmanda osa lõpu. A.H. Tammsaare on meisterlikult kujutanud ühte sellist situatsiooni kogu selle eksistentsiaalses komplekssuses ja ränkuses ning konkreetsuses ja partikulaarsuses, milleni abstraktselt arutlev mõistus iial ei küündi.“Aga kus on see, kes ütleb, miks oigab, tihub ja niuksub Vargamäe Mari, nagu oleks temas korraga koos inimene, laps ja koer? Kus on, kes vaigistaks ka tema valud, lõpetaks tema vaeva?“ küsitakse seal. Mari ainuke õhkamine on, et „ometi kord tuleks surm. Aga surm ei tule.“ Ja Vargamäe Mari palub linnast valuvaigisteid toonud Indrekut, „palub isegi härdamalt kui jumalat, et ta võtaks temalt ta valud, võtaks jäädavalt. Mari tahab, et Indrek annaks talle pulbrit aina rohkem ja rohkem, et ta annaks, nii et kohe aitaks.“ ja „Ta kustunud silmad vahtisid mustadest pealuukoobastest õudse tungivusega Indrekule otsa ja ta krimpsus surnud huuled sonisid härdalt: “Indrek, ma tahan surra! Ma tahan Jussi juurde, et saaks ta lõõg täis! Aita mind, Indrek, kui sa võid! Aita mind, patust! Aita mind mu küljevalu pärast! Aita mind selle kivi pärast, mis sa siis kardulimaal viskasid! Aita, mu patulaps!...”“. Siin on näha konkreetsus ja isiklikkus, mille ees analüütiline filosoofia on täiesti jõuetu, ammugi siis tema robustsem ja juhmim veli, juriidika. Sellises olukorras ei konfroteeru vana ja uus argument, vaid Vana ja Uus Testament.

„Indrek, kes istus ema voodi ees, langes kummuli, haaras kondise käe, kattis seda suudlustega ja palus härdalt:

“Halasta, ema! Halasta oma lapse peale!”

“Ei, Indrek,” vastas ema. “Vargamäel pole halastust, Vargamäel peab.”

Indrek hoidis veel tükk aega kondist kätt, lootes, et ema muudab ehk oma meelt, aga kui see mangus üksisõnu edasi, vannutades poega peaaegu hullumeelse hardusega, tõusis see viimaks voodi eest ja ütles:

“Ema, ma teen seda selle kivi pärast. Teen, et sa enam ei kannataks. Teen täie teadmisega meeletut kurja.”“

Mis toimus sel hetkel Indreku sees? Indrek oli väga haritud, kodus nii filosoofias kui teoloogias, agaei meenunud talle siin Kant ega Nietzsche, Jeesus ega Jahve. „Mõtted ahmisid endasse nagu poole maailma ja selles vilksatas uppunud Kristi, mingisugune lõõtsutav koer, kel ripneb roosa keel suust, noormees, kelle kätt ta surub kramplikult, vimmas vanamees, kes ütleb: tehtud on ainult see, mis tehakse teistele, pikk, kuivetanud viltuse suuga vanahärra, kellele tahetakse ajada selga kindralimundrit, jalutu sõdur, kes räägib Mandžuuriast, surnukeha reel punasekirju aukliku vaiba all, isa oma könksus kätega, needes kõike, mis olnud talle tänini suurimaks elutoeks, noor neiu pika musta laua ees, paludes südameverd, noormees, kes tapab oma jumalat küünlajupi valgusel, palja peaga vanamees talvises tuisus, toppides talle tasku viit vene rubla, kui ta läheb eesti jumala vastu. Indrek isegi ei tea, mis vilksatas kõik sel silmapilgul tema mõtteis. Tundus, nagu teeks ta kogu oma eluarvet, pealegi veel pöörase kiirusega, sest ema ootab, lausudes:

“Tee, kui mind armastad!”

“Armastan, ema,” kinnitas Indrek, ja alles nagu nüüd ta taipas esimest korda oma armastuse suurust ja oma ammuste tegude tulemuste raskust, mis vaevas teda nagu kuri vanne.

“Siis on kõik hea, Indrek,” ütles ema imelise selgusega, “sest Vargamäel on armastust rohkem vaja kui kurja eest hoidmist.”

Ema vaikis. Ka Indrek ei lausunud sõnagi, nagu peaks ta kogu oma jõu hoidma tarvilikuks toimetuseks, mis muidu võiks jääda tegemata. Alles siis, kui ta võis parema käe pista ema padja alla pea kergitamiseks, kuna ta pahemaga hoidis sisseantavat rohtu, lausus ta:

“Noh, ema.”

“Jeesukese nimel, poeg,” vastas Vargamäe Mari ja võttis Indrekult rohu vastu.“

Need olid Vargamäe Mari viimased sõnad.