Miks me poisid koolist välja viskame ja mehed vangi paneme?

Ilmus „Postimehe“ lisas „Meie Eesti“ 19.02.2019. 

Alljärgnev on veidi silutud versioon, sest tööülesandele – kirjutada kiirelt 4000tm piires, miks poisid koolist välja kukuvad – jäin igati alla. Pole minu formaat.

Miks me poisid koolist välja viskame ja mehed vangi paneme?

Mihkel Kunnus

Julgen arvata, et meie haridussüsteemi kõige rängem probleem on jätkusuutlikkuse puudumine. Töötab hästi ja tulemuslikkus on hea, aga tulevik tundub tume. Meie tubli õpetajaskonna järelkasv pole teps mitte piisav. Samuti võib täiesti sirge näoga öelda, et Eesti haridussüsteem on konkurentsitult maailma kõige efektiivsem. Ükski teine riik ei suuda nii väikese suhtelise ressursikuluga toota nii kõrget taset PISA-testide järgi. Samuti võib keerutamata osutada sellele, et meie rahvuskultuur on olnud ikka ülimalt haridussõbralik ning kohalikul pedagoogikateoorialgi on juba igati soliidne traditsioon (Peeter Põllust ja Johannes Käisist Hilda Tabani). Haridusteoorias oleme pikalt-pikalt ees ainelistest võimalustest (magusvalusa muigega meenutan TÜ pedagoogikakoolitust, kus rohkem kui sajale inimesele peeti korraga loengut loenguvormi igandlikkusest ja individuaalse lähenemise tähtsusest).

Kuigi süsteem on väga hea, pole see kaugeltki täiuslik ja tuleb teha jooksvalt parandusi ning peamise mure kõrval on ka teisi, näiteks pealkirjas püstitatu. Samuti on aeg-ajalt vaja meelde tuletada, mis asi kool ikkagi on ning mis on selle struktuursed omadused.

Esiteks: kool on sündinud ühe lapsekasvatusfunktsiooni tööjaotuslikust tsentraliseerimisest. See, milliseid kasvatuslikke aspekte kollektiivselt realiseeritakse, on ikka muutunud. Kas õpetame lapsed kollektiivselt pelgalt lugema-kirjutama ning rehkendama või peaks komplekti kuuluma ka näiteks usuline, maailmavaateline ühtluskoolitus ja takkaotsa veel ka kehaline kasvatus? See kõik on olemuslikult poliitiline ja seega läbirääkimiste küsimus.

Teiseks: kool on asutus, mis taotleb mingit laadi muutust, arengut. Arusaadavalt saab see muutus ja areng toimuda rohkemal või vähemal määral, ning see tähendab, et kool on paratamatult hierarhiline süsteem. See, kes on rohkem arenenud ja haritud, jõuab sõna otseses mõttes kõrgemasse klassi. See, millist arengut väärtustakse, sõltub jällegi kokkulepetest. Spordikoolis võib olla selleks sportlik sooritus, reaalkoolis matemaatiline jne. Isegi Võrdsuse absolutiseerijad ei pääse hierarhiseerimisest. Nemad hierarhiseerivad võrdsuse järgi. „Süsteem X on võrdsem kui süsteem Y, järelikult on X kõrgemal positsioonil ja ihaldusväärsem“. Lühimalt: hierarhia on vaadeldav kui otsustusvõime abstraktsioon.

Kolmandaks: see võib kõlada tautoloogiliselt, aga igas selektiivses süsteemis saavutavad edu need, kes on edukamad selles, mida see süsteem arengukriteeriumina tunnustab st mille alusel selekteerib. Näiteks, millised inimesed läbivad edukalt süsteemi, kus edutusmehhanismiks on standardiseeritud testid? Loomulikult need inimesed, kes täidavad edukalt standardiseeritud teste. See ei pruugi muidugi olla süsteemi algne eesmärk, aga standardiseeritud testidel on mitu väga suurt voorust. Nende haldamine on väga odav, nende tulemused on hästi võrreldavad, need välistavad igasuguse hindajapoolse diskrimineerimise jne. Vaadake näiteks riigieksameid! Tööde hindaja ei tea ühtegi töö sooritaja omadust – ei sugu, nahavärvi, seksuaalset orientasiooni, vanust, puuet ega midagi – ta hindab ainult tulemust. Diskrimineerimine on välistatud (nagu ka eksamineeritava isiksus).

Tagasi pealkirja juurde: miks me viskame poisid koolist välja ja paneme mehed vangi? Õige vastus: me ei teegi seda. Lihtsalt nende hulgas, kes koolisüsteemi hästi ei sobitu, on mehi rohkem. Nii nagu nende inimeste hulgas, kelle peame vajalikuks ühiskonnast isoleerida, on mehi rohkem. See lõhe siin pole sooline, vaid isikutüübiline. Vaid tühine osa meestest on vangis ja vaid väike osa poisse lendab koolist välja. Sugu ei vii vangi ega kukuta koolist.

Poiss olemine ei ole välja kukkumisega põhjuslikult seotud. Öelda, et kool diskrimineerib siin poisse on keeleline lohakus. Ohtlik üldistus. See on sama tüüpi keeleline lohakus, mida toksiline feminism pidevalt põlistab ja taastoodab. Nii nagu on toksiliselt eksitav see populistlik vimmakõne soolisest palgalõhest. See pole sooline. Ainuüksi vanemlik palgalõhe on kõvasti täpsem väljendus. Nii nagu kool ei diskrimineeri poisse, vaid täpsem oleks öelda, et madalama koostöövalmidusega (agreeableness) ja kohusetundlikkusega (conscientiousness) isikutel on suurem tõenäosus koolissüsteemist välja kukkuda ja selliste inimeste hulgas on poisse rohkem.

Aga inimesi kirjeldades on väljenduse täpsus oluline, sest iga kirjeldus toimib põhjuslikult, omamoodi isetäituva ennustusena.

P.S.
Õpetajale on pessimism põhimõtteliselt lubamatu, õpetaja peab uskuma oma töösse ja tal on kohustus uskuda abituuriumi lõpuni, et ka see väeti, ka see seanahavedaja ja ka see tõnisson virgub arukusele, avaneb haridusele, olgu matemaatikale või grammatikale, ning seda kõike elukogemuste ja inimesi hierarhiseeriva arengupsühholoogia kiuste. Seda hoiakut võiks nimetada pedagoogi kõlbeliseks kutserumaluseks, inimtundmise piiriks, mida ta ületada ei tohi. Vähemalt oma käitumise kujundamisel. Õpetaja peab lõpuni käituma, nagu usuks ta iga õpilase (võrdsesse) arenemisvõimesse. Kogu teaduse ja elukogemuse kiuste.