Parteide valimisprogrammidest ja natuke kultuurist neis

Ilmus ajalehes „Postimees“ 25.01.2019 kärbituna ja toimetatuna.

Selle teksti kirjutamisega läks mul kiireks ja ette antud maksimaalpikkus sai täis enne kui jõudsin analüüsini. Eks oma osa on sellel, et alustasin eelmärkustest, kus tõin punkt haaval välja, miks selline kõrvutamine väga palju valijat ei aita (selline algus ei ole ka kirjutajale kuigi hea enesemotivaator). Asjalikuma ülevaate saab Ott Karulinilt sama kuupäeva „Sirbist“.

Parteide valimisprogrammidest ja natuke kultuurist neis
Mihkel Kunnus

Miks võrrelda valimisprogramme?

Valmisprogrammide kõrvutamine on üks tore kujutlusvõimeharjutus, selline humanitaarne sudoku. Valimisotsuse kujunemisel on nende roll üsna väike ja üldjooneline, ammugi siis mingite kitsamate valdkondade kõrvutus. Seepärast teeksin meeldetuletuseks mõned ülisemad märkused. Valimisprogramme ei tasu ülearu tõsiselt võtta, sest:

a) Üks väheseid asju, milles kindel võib olla, on see, et pärast valimisi tulevad koalitsioonikõnelused ja seega on ette teada, et mitte ühtegi erakonda ei ähvarda oht, et ta peab kõik oma lubadused ellu viima. Vastutus on ette välistatud. Iga koalitsioonipartner saab oma valijatele öelda, et meie küll tahtsime, aga vaat nemad, kellega me oleme sunnitud koalitsiooni minema, ei lasknud. Mul on miskipärast tunne, et kultuurivaldkond on üks kergeima südamega ohverdatavaid valdkondi sealjuures.

b) Programm võib olla kena ja maailmavaadegi sümpaatne, aga ometi võib n.ö. valitsusteenus olla täiesti talumatu kvaliteediga. Keskerakondlik Tallinna linnavalitsus (vähemasti Savisaare aegne) on siin musternäiteks. Keskerakonna ametlik ideoloogia on ju täiesti kena vasaktsentrism, aga tulemus oli massiivse korruptsiooni ja vankumatult lojaalse (suuresti venekeelse) valjaskonna tõttu päris hull.

c) „Täiesti arvestamata jääb valimiste juures tahtmise intensiivsus. Statistika inimese kohta suudab seda faktorit niisama vähe arvesse võtta kui teadmist, kogemust ja muud selle sarnast.“ (Erik Kuehnelt-Leddihn „Demokraatia analüüs“ §62). Eks praegu ole määravam mingi vastumeelsuse, mitte tahtmise intensiivsus, aga põhimõte jääb samaks. Ületamatu vastumeelsus võib olla mõne religioosse tabu rikkumise vastu (näiteks kooseluseadus) või keskkonna pöördumatu kahjustamise vastu üha aktuaalsemaks muutuva ökoloogilise kriisi tingimustes (näiteks Rail Baltic praegu kavandataval kujul). Samuti võib protest kurdi teerullipoliitika suhtes olla nii intensiivne, et kõik muud lubadused muutuvad selle kõrval tühiseks.

d) „Parteide valimisprogrammid olid kunagi makulatuur niipea, kui nad paberile trükiti, ning sellest staatusest pole nad pääsenud. Pigem vastupidi, maad võtval sotsiaalmeediaajastul liigutavad valijate masse üha rohkem lubadused, millega neilt võetakse ära seda, mida nad tegelikult tahavad. Vaadake Brexitit, lugege Donald Trumpi säutse. Programmidega on meie ajale kuju andvatel sündmustel üha vähem pistmist,“ kirjutas Ahto Lobjakas arvamusloos „Eesti poliitilise komberuumi ärataks vaid kõva raputus“ (PM 16.01.2018). See võimaldab osutada kahele asjale. Esiteks sellele, et Ahto Lobjakal on siin õigus. Ja teiseks sellele, et üha tähtsam on see, kes ütleb, mitte see, mida öeldakse. Ahto Lobjakas on suurepärane näide autorist, kelle tekstide suhtes võetakse üha sagedamini hinnnang ilma teksti lugematagi. Sarnaselt on ka parteilise kuuluvusega.

e) Valimisprogrammides on omajagu populismi. Populismil on erinevaid versioone ja raskusastmeid. Aga antud juhul on puutuvad asjasse siis need juhud, kui lubatakse vastastastikku välistavaid asju, võimatud asju, tühje sõnu jms. Tühjad sõnad on igasugused parendamised, süvendamised, jätkamised ja muu taoline aga ka lubadused teha midagi targalt, mõistlikult või nutikalt.Vastastikku välistavad asjad paigutuvad reeglina erinevate valdkondade vahele aga on üldjoontes sellised, mis lubavad samaaegset säästmise ja kulutamise suurendamist, väiksemat maksukoormust ja suuremat ümberjagamist, ka majanduskasvu ja keskkonnasäästlikkuse samaaegne lubamine on võimatu, kui sellega ei käi komplektis õige radikaalsed kontseptuaalsed muudatused. Võimatustega torkavad ennekõike silma muidugi valimisloosungid, aga see on juba omamoodi traditsioon, võimatus võib olla sisulis-loogiline nagu näiteks Keskerakonna puhul – ei saa olla õiglast riiki kõigle, sest pole ühtset arusaama õiglusest (seepärast üldse ongi erinevad parteid, et inimeste arusaamad õiglusest on tihti radikaalselt erinevad). Võimatus võib olla konkreetsetest oludest tulenev, näiteks Reformierakonna kombel paremat tulevikku saab lubada ainult küünik või informeerimata sinisilm. Eesti 200 loosungi lühikriitika kõlaks umbes nii: lühinägelike pikk plaan ei ole tegelikult pikk plaan, vaid parimal juhul lapsik unistus (mis tulevikuhorisondi taustal on kasumlikud Tartu Arena ja Rail Baltic praegu kavandataval kujul?! See eeldab ikka päris kangelaslikku enesepimestust nii demograafiliste, majanduslike kui ökoloogiliste prognooside suhtes!).

d) tundub, et need valimised toetuvad rohkem kui eelnevad tõmbejõudude asemel tõukejõududele. Mitte ei meelitata enda juurde, vaid hirmutatakse alternatiividega. Määravaks on pigem intensiivne vastumeelsus millelegi suhtes, kui vastupandamatu lubadus ja ära meelitamine. Seetõttu üritatakse võtta imagoloogiliselt mingi erakonna antiteesi vorm. Ilmekaim on muidugi Reformi- ja Keskerakonna dueti asendumine sotside ja EKRE duetiga, täpsemalt siis SDE katse olla mitte-EKRE, kuigi valimiskasti ääras on kõik erakonnad peale EKRE mitte-EKREd (või rangemalt võttes kõik need, kes on välistanud koalitsiooni EKREga) ja vastupidi.

Võrdlevaid tähelepanekuid kultuuripoliitikast

Olgu kohe öeldud, et alljärgnev pole võrdlev analüüs, vaid pigem praktiseeriva kultuuri-inimese katse selles üldsõnalises lugemisvaras orienteeruda ja mõningaid tähelepanekuid jagada.

Tundub, et mõni asi tehakse üsna kindlalt ära ja seda hoolimata sellest, kes saab võimule. Näiteks olemasolevate kultuuriväärtuste ja loomingu digiteerimist lubavad praktiliselt kõik erakonnad. Ja see on hea. Vabaerakonna lubaduseks oli ka kogu avaliku raha eest loodud digikraami tasuta e-laenutus, sellele saab ainult takka kiita. Aga milline konkreetselt e-loomingu õiglane autoritasu, mida nad ka lubavad, jääb selgusetuks. Taoline lubadus on ka rohelistel.

Mitmel korral peeti ka vaevaks rõhutada raamatukoguvõrkude tähtsust ja laulu- ja tantsupeotraditsiooni suurt rolli, aga need seisukohad on küllalt elementaarsed ja sellised, mida keegi ei vastusta.

Eestikeelse teaduse toetamine leidis samuti üldist toetust.

Hoolimata suhtelisest üldsõnalisusest võib siiski öelda, et maailmavaatelised värvingud tulevad esile küll. Näiteks sotsid lubavad igale lapsele sajaeurost kultuuriranitsat (võimalust selle summa eest omal valikul kultuuriasutusi külastada) ja sõidukompensatsiooni keskustest kaugemal elavatele lastele (Reformierakond lubab tasuta külastusi riigimuuseumidesse kuni 19. eluaastani). Isamaa aga rõhutab eraalagatuse ja erarahastuse tähtsust. Seda lubavad ka teised, aga eks eraalgatus peagi tulema eraalgatuslikult, miska riigil pole siin teha muud, kui astuda eest. Näiteks muuta annetused Kultuurkapitalile maksuvabaks (sotside lubadus).

Olen nõus Ott Karulini märkusega (Sirp 25.I 2019), et Isamaa lubadus tundub veidi vastuoluline, sest ühelt poolt kinnnitatakse, et „kultuuri arengu aluseks on isikuvabadus ja inimeste soov ennast teostada“ ning „ainult vabalt arenev looming on mitmekesine ja tugev“, mistõttu seisab Isamaa „vastu igasugustele vaba sõna ja vaba mõtte tsenseerimise katsetele“, aga samal rõhutatakse, „et riikliku toetusega peab kaasnema ka tulemus“. Et sellist rõhutust peetakse vajalikuks, teeb ettevaatlikuks. Liiga vähe fantaasiat läheb vaja, et kujutada ette käratust: „See pole kunstiline tulemus, vaid üks järjekordne purkis**mine! See pole looming vaid Lääne laguse importimine!“ Niisamuti nagu EKRE lubaduses „Jätkame ja suurendame eesti kultuurielu valdkondade riiklikku toetamist nii moraalselt kui materiaalselt“ mõjub riiklik moraalne tugi pigem ähvardavalt kui kutsuvalt, mida iganes see ka konkreetselt ei tähendaks. Keskerakond mainib ära nii kirikute väärtustamise kui rahvusliku ja etnilise mitmekesisuse, koos vabadusega integreeruda. No vaevalt, et paremini annakski sõnastada keskteed kohalike venelaste ja eestlaste huvide vahel.

Eesti 200 alustab oma kultuuriplatvormi viitega Jakob Hurda soovitusele saada vaimult suureks. See on liigutav, sest Margus Tsahkna viimane üleskutse IRLis – saada ikka hoopis lihalt suureks – oli korraga piinlikum ja utoopilisem. Eesti 200: „Praegusajal on rahvuskultuuri jätkusuutlikkus suuresti seotud võimega globaliseeruvas virtuaalmaailmas ellu jääda, kuid meie eesmärk ei peaks olema mitte pelgalt ellu jääda, vaid luua midagi enamat, luua virtuaalruumist eesti kultuuri võimendi!“ Siin jään kõhklevaks, sest virtuaalruum pigem võimendab globaliseerumist ja ühtlustumist, Matteuse printsiip ja Pareto jaotus panevad end maksma ka siin – seal, kus on sinna antakse. Juba meie praegune põlvkond loodushuvilisi eristab pahatihti Madagaskari leemureid paremini kui künnivarest ja hakki. Me suudaks luua halenäruse Uus-Hollywoodi, aga siiski maailma parimat Eesti kultuuri. Sestap mina näen trumpi just tugevamas pinnasesse juurdumises, mitte suuremas sõltumatuses sellest. Aga nii öeldes olen selgelt valinud poole matsi ja vurle vastanduses ehk vastasseisus, mis on poliitikas üha teravam ja määravam.

Kui sotsid lubavad Tallinna linnahalli asemele kaasaegset ooperi- ja koverentsikeskust ja transporditoetust kaugemal elajatele, siis on see linliku mõtlemise või vurleliku mentaliteedi ilming. Sama üldhoiak kumab läbi ka Eesti 200 rahvusvahelistumisidees. Vastandtendentse võib märgata EKREl, kes lubab näiteks regionaalseid toetusi, Vabaerakond, kes toob eraldi väärtusena välja pärandmaastikud – see on matslus par excellence, põhimõtteline kolimatus, need on väärtused, mida ei saa ruumiliselt teisaldada ega digiteerida), ja kõige originaalsemalt rohelised, kes viimase punktina kaheteistkümnest annab järgmise lubaduse: „Reguleerime põliskultuuridest pärinevate psühhedeelsete loodussaaduste rituaalse kasutuse – potentsiaalselt positiivse sotsiaal-kultuurilise mõjuga kombestiku, mis on viimastel aastakümnetel levinud Euroopasse ja üle maailma.“

Meelelaad, mis sünnitas selle lubaduse – julgen arvata, et kõige originaalsem lubadus üldse sel aastal –, väärib aga sügavamat järelemõtlemist igal juhul. Sest heaolu, mis on paljuski psühholoogiline fenomen, tuleks maksimaalselt lahti haakida ainelisest tarbimisest ja tootmisest. Üha ägedamaks muutuva keskkonnakriisi taustal pole vist anakronistlikumat (et mitte öelda kuritegelikumat) ettepanekut, kui soovitus loovisikutel – või kellel iganes – minna tootvale tööle.

Rohelisi ja vabakaid ühendab veel see, et tahavad kultuuri rahastuse lahti haakida tubaka-, alkoholi- ja hasartmängu aktsiisist.

Ainus, kellel võis näha mingit vihjet realistlikule arusaamale tulevikuhorisondist, millele vähegi adekvaatne pikk plaan võiks toetuda, oli Piret Ränil Elurikkuse erakonnast, kui ta vastas Kanuti Gildi saalis toimunud ürituse Poliitikapidu ankeedile. Aga see võib olla ka poliitikasse astuja kogenematus, mis pole jõudnud veel loomlollakat optimistimaski ette tõmmata, et muudkui lubada paremat tulevikku.

Üldjoontes olen aga jällegi nõus Ott Karuliniga (Sirp, 25.01.2019), et loosungite tasandil osatakse kultuuri ning ennekõike hariduse ja majanduse kokkupuutepunkte välja tuua, kuigi veenvat tegevusplaani, laia haardega kultuurikäsitlust ei ole veel ühelgi erakonnal. Aga see pole kindlasti etteheide. Kui riik hakkasks väga jõuliselt ja otsustavalt kultuuritegevust korraldama, siis midagi head sealt ei tuleks. Parim on seista eesti keelse hariduse elujõulisuse eest ja sellelt pinnalt võrsub ka Eesti kultuur. Ekspordist ja loomemajandusest on siin raske rääkida, eestikeelsuse turg on alati väike. Meie kultuur on ja jääb meile väga kalliks.