Maimu Berg "Meie hingede võlad"

Ilmus ERRi kultuuriportaalis 22.01.2019

Inimesem kui inimene

Maimu Berg Meie hingede võlad Hea Lugu 2018. 224 lk

Mihkel Kunnus

Pärast „Hingesugulaste“ lõpetamist oli ta tõesti arglik ja on alles hiljem õppinud seda teost nii kõrgelt hindama, nagu see kahtlemata väärib. Siiski on ta kiitusele vastuvõtlik ja laseb ennast meelsasti veenda, et ta on meistriteose loonud, kuigi ta selles veel hetk tagasi kõvasti kahtles. Muidugi ei tohi unustada, et tema tagasihoidlikkusega käib paaris iseteadlikkus, mis ulatub lausa nõmeduseni. Ta on võimeline oma kummalistest kalduvustest, oma loomuse nõrkustest ja raskustest rääkima ja siira ilmega lisama: „Need pole muud kui minu vägevate eeliste pahupool.“ Ma kinnitan teile, kes seda kuuleb, jääb seisma, suu lahti, ja sellel inimesel hakkab nii suurest lihtsameelsusest peaaegu õudne, kuid tuleb tunnistada, et just erakorralised vaimuanded koos erakorralise naiivsusega ongi see, mis kutsub esile maailma vaimustuse.
- Thomas Mann „Lotte Weimaris“

Loomingulisusest ja loovusest padratakse mis tahes humanitaarsääri valdkonnas nõrkemiseni. Eriti, mis puudutab tööhõivet või pedagoogikat. Need igikorduvad ja lõppematud tiraadid loovuse tähtsusest hariduses ja töös on äravahetamiseni ühesugused ja sedavõrd nürimeelsed ja pinnapealsed, et neid võiks genereerida arvutiprogramm. Õnneks elu ja haridus sest zombikoorist ei hooli. Loovaid inimesi on igas inimpopulatsioonis haruldaselt vähe ja see on hea. Harva taibatakse, mis on selle isikuomaduse sisu ja hind. Juba mõned head sajandid tagasi hoiatas Helvetius lapsevanemaid, et need oma võsukesi liialt ei kasvataks, nimelt suured anded ja mõistuslik käitumine olevat peaaegu vastandlikud omadused (hoiatus on suuresti asjatu, sest kasvatuse roll on siin väike). See intuitiivselt üsna hästi hoomatav tõsiasi on nüüdseks juba korduvalt ka sotsiaalpsühholoogide poolt empiiriliselt tõestatud ja kokku võetud tõdemusse, et head õppedukust koolis ei ennusta kõige paremini mitte see vaidlust äratav IQ, vaid enesevalitsus ja allumine, teisisõnu: etteantud süsteemi ja esitatud nõuete kuulekas järgimine, mitte vaimne võimekus ja loovus. On ju loovuse üks sagedamini esile toodavaid tunnuseid lausa vastupidine – võime murda etteantud süsteemist ja mõttemustritest välja.

Tsiteerides Abraham Maslow'd: „Kui mõttetegevusel on üldse mingi tähendus, siis definitsiooni järgi on see loovus, ainulaadsus, vaimukus ja leidlikkus. Mõtlemine on tehnika, läbi mille inimene loob midagi uut, mis omakorda tähendab, et mõtlemine peab olema murranguline selles mõttes, et satub aeg-ajalt vastuollu sellega, mida on juba järeldatud. Kui see vastandub vaimsele status quole, siis on see harjumuse või mälu või juba õpitu vastand sel lihtsal põhjusel, et see peab definitsiooni järgi vastanduma sellele, mida me oleme juba õppinud. Kui meie eelnevalt õpitu ja meie harjumused töötavad hästi, saame reageerida automaatselt, harjumuslikult, tuttavalt. See tähendab, me ei pea mõtlema. Sellest vaatenurgast vaadatuna on mõtlemine õppimise vastand, mitte üks õppimise tüüp. Kui meile lubataks väike liialdus, siis võiks mõtlemist defineerida peaaegu kui võimet murda oma harjumusi ja eirata oma varasemaid kogemusi.“(„Motivatsioon ja isiksus“ Mantra, 2007, lk 364-365)

Võime eirata varasemaid kogemusi sobib aga ühtlasi eufemistlikuks määratluseks õppimisvõimetusele, et mitte öelda rumalusele. Pealegi n.ö. süsteemist pigem kukutakse kui murtakse välja. Kui tuua üks vihjeline kujund bioloogiast, siis rõhuvalt valdav osa „loovast“ geeni-kopeerimisest ehk ebaõnnestunud matkimisest (kopeerimisest) ehk mutatsioonidest on organismile kahjulikud, kui mitte saatuslikud. Isikuomadusena võib loovust vaadelda suutmatusena püsida ühiskondlikes tugistruktuurides, arengupsühholoogiliselt võib seda aga vaadelda kui teatud infantiilsust, ühe juveniilfaasi komponendi möödumatust.

Maimu Berg vestleb Vaintsa mälestusega: „Kui te Matiga meie kehvas korteris istusite, Mati põrandal soolaga üle puistatud keedukartulit mugides ja sina mingis kohmakas imelikus lamamistoolis, millest ma tekkide ja patjade abiga katsusin vormida tugitooli, siis ma muidugi ei mõelnud teie geniaalsusele. Enamjaolt olite te tüütud, lapsikud, epateerivad ja teesklevad. Sina iseloomustad Unti: „Unt on salakavalam, kui arvatakse. Ta pole primitiivne, sensuaalne hüsteerik, ta on keerulisem.“ Muidugi oli Unt keerulisem, mul ei tulnud kunagi pähe teda primitiivseks pidada, aga mitte ka salakavalaks. Unt oli sümpaatne poisike, igavene titt, armas ja väga andekas. Aga pueriilsus olemuses, pehme nunnu välimus ei tähenda tingimata primitiivsust mõtetes.“ (lk 205-206). Jah, ei tähenda. Isegi vastupidi, tihti pueriilne olemus on lausa mitteprimitiivsete mõtete eelduseks ja hinnaks. Geeniuse tarkvara passib pahatihti kõige paremini raudvarale, mis leiab just sellise vimmaka iseloomustuse – igavene titt. See sobib ühtlasi kujundlikuks kokkuvõtteks inimese evolutsioonilisele kujunemisloole, neoteenia-aspektile selles. Homo sapiens sapiens on oma eellase igavene titt, juveniilvormis suguküpsuse saavutanud arengupeetus.

Arengupeetusel võib olla suuri esteetilisi väärtusi. Ka kunstlikult esile kutsutus aregupeetusel. Hinnati ju kunagi väga kõrgelt kastraatide heledat, meheikka jõudmata häält, mille saamiseks oli piinarikka operatsiooniga üks arenemistee ära lõigatud.

Eelöelduga ei taha ma teha muud, kui tuletada meelde loovuse hinda (küsimuse, kas kool peaks tegelema arengu või arengupeetuse toetamisega, jätaksin mõneks teiseks korraks).

Eks Maimu Berg tea sest hinnast nii mõndagi.

„Väljas oli hakanud sadama. Läksin mäest alla, tänavatel levis sooja tolmu imal lõhn, mis algava suvevihmaga ikka kaasas käib. Tahtsin sind armastada, lihtsalt, ilma Spiel'ideta, ilma alati sisse sadada võivate külalisteta, ilma sinu ja enda edevuseta, ilma sinu armukadeduseta, ilma enda pealiskaudsuseta, ilma sinu pilketa, mis tegelikult varjas su argust. Tahtsin olla truu. Tahtsin usaldada, uskuda. Tahtsin saada sinuga palju lapsi. Minu lapsik soov, mis lootusetu armastus. Vihm tihenes, äike lähenes, varsti vett lausa kallas. Mööda rentsleid jooksid ojad pori ja prügi edasi kandes. Kiskusin kingad jalast ja pistsin jooksu.“ (lk 81-2)

Ka edevus on nimekirjas, jah, see käib tihti komplekti juurde.

Thomas Mann paneb juuksuri hoole all viibiva Goethe pähe näiteks järgmised mõtted: „Juuksur püüab mulle mu edevuses mett mokale määrida. Vaevalt ta mõtleb, et on erineva formaadi ja impetus'ega edevust, et edevus võib olla sihipärane tegutsemine, tõsiselt mõtlik enesekaemus, autobiograafiline furoor, kõige pakilisem uudishimu sinu füüsilise ja moraalse olemuse vastu, looduse avarate ning seletamatute käikude ja pimedas toimunud protsesside vastu, mis on tulemuseks andnud selle olendi, kes sa oled ja keda maailm uudistab, – niisiis ei mõju Carli meelitussõna meie iseloomulikku olemust puudutades kerge, pinnapealse enesekergitusena ja -kõditusena, nagu ta arvab, vaid õnnelike ning raskete saladuste häiriva meeldetuletusena. Ma olen puust, millest loodus on mind valmis nikerdanud. Punctum. Olen, nagu olen, ja elan, pidades meeles ütlust, et vaistu varal jõuame kõige kaugemale, otse tundmatusse. Õige küll, tubli küll. Ja kogu see suure rõhu panemine autobiograafilisele ettevõtmisele? See ei sobi kokku resoluutsuse printsiibiga. Ja mis puutub arengusse, didaktilisse kujunemisloosse, kuidas sünnib geenius (mis on juba teaduslik edevus), siis põhiosa etendab siin ikkagi uudishimu arengu, olemise substatsi vastu, mis on saanud teoks ja kujuneb elu resultaadiks.“

Tsiteerisin jällegi Thomas Manni romaani „Lotte Weimaris“, kuna seal õiendab Mann arveid oma suure armastuse Goethega, ning geniaaluse ja lapsikuse seos on üks tuikavamaid teemasid selles.

Vaino Vahingu looga on seal kokkupuutepunkte ja laiemadki kattuvusi küllaga. Resoluutsuse printsiip ja teaduslik edevus.

Mann sai Goethele vaadata siiski turvaliselt distantsilt, Maimu Berg aga oli Vaino Vahinguga lausa abielus, ühes ajas, ühes ruumis. Maimu Berg näeb Vahingut ja Unti lähemalt kui ehk psüühilise integraaluse kohalt otstarbekas: „Kaks maapoissi. Kaks pooljumalat. Kaks kirjanikku. Kaks igavest poisikest. Kaks kompleksides vaevlevat mehikest. Kaks argpüksi. Kaks naeruväärselt edevat inimest. Kaks teineteist imetlevat ja kadestavat poolt, mis parimatel hetkedel moodustasid üsna täiusliku terviku, kui kummagi suur egoism sulas ühisesse vaimususesse, sarnastesse arusaamadesse, võrratusse dialoogi“ (lk 159-160).

Ometi võib Maimu Bergi teadvus ja sisekõne olla ikka veel nii paljuski dialoog Vaintsaga ja selle jäädvustus trükisõnasse moodustab raamatust lõviosa. Käesolevast tutvustuses olen käsitlenud sellest ainult ühte tahku, mis on ülimalt ebaõiglane kitsendus ja lihtsustus, sest raamatu kunstiväärtuslikum osa on parimas mõttes psühholoogilises realismis, inimlike tõuke- ja tõmbejõudude dialektikas. Maimu igatses kunagi lihtsust, truudust, armastust ja lapsi, aga Vaintsa takerdus lapsikusse loomingulisse faasi, mis nakatas lõppeks ka Maimu.

Käesolev tutvustus kõike muud kui kongeniaalne, nii stiililt kui meelelaadilt. Küllap on see osalt seetõttu, et autor ja arvustaja on väga erinevad inimesed, alates ainuüksi põlvkondlikust kuuluvusest või soost, aga ka näiteks visuaalsuse osatähtsusest. Maimu Berg on inimeste välimuse, jume, soengu ja eriti riietuse suhtes väga tähelepanelik (see on anne, mis siinkirjutajal puudub pea täielikult) ja moeajaloolisi fragmente on siin küllaga. Seepärast soovitaks kindlasti ka Asta Põldmäe arvustust viimasest „Loomingust“ (nr 1. 2019). Tsiteerin sealt lõpetuseks paar lõiku:

„Autor ei suuda kuidagi maha salata oma sarmi, kui see tal õnnekombel olemas on, olgu sihiseade nii range kui tahes! Teos tuikab elust ja vaimusärast. Maimu Berg on ellu armunud inimene. Raamatu ülesehitus on lihtne. Esimene jagu „Mandariinpart“ on loomult alajaotus „... ja teised“ ning järgnev, kolm korda pikem osa peamiselt epitaaf Vaino Vahingule (mahutab see muidugi ka meenutusi meie tänastest kaasteelistest, kuid nende kõneksvõtt tuleb siiski seotud olemisest nimetatuga). Ja pöördumise intensiivsus ei jäta teist võimalust kui sinavorm.

/.../

Süü süüks ja võlg võlaks, igas umbejooksnud ühenduses on see osa, mida kumbki pool enese veaks loeb, ikkagi määratlematu ja täiesti isikliku tunnetuse ning ehk teadmise asi, keegi teine seda kõrvalt päris täpselt mõõta ei saa. Kahetsust, et tema ise, Maimu, võinuks olla parem, on autor raamatus, nagu öeldud, mitmel korral avaldanud, sellega mitte liiale läinud, kuid see heliseb kaasa. Ent mis siiski väga tugeva ja puhta põhihelina raamatut läbib ja märkamata jääda ei saa, on sügav kahjutunne teisega toimunu pärast, tema lühikeseks jäänud anderikka elu pärast. See on enam kui kurbus, see on aus ja valus lein. On suur asi suuta teisest inimesest sel moel kahju tunda“(lk 147-8).