"Tõde ja õigus", film

Ilmus ajalehes „Müürileht“, märts, 2019..

„Inimene peab sind huvitama, et režissöör ollaⁱ“

Tõde ja õigus 2019. režissöör ja stsenarist Tanel Toom

Tanel Toomi suurim õnnestumine on see, et ta ei moraliseeri, vaid teeb meile kõrgemal tasemel seda, mida tegi Taani prints Hamlet, kui palkas näitlejad oma onu meelt lahutma.

Mihkel Kunnus

Käesolevate ridade kirjutamise ajaks on Tanel Toomi „Tõde ja õigus“ vaevalt pool nädalat kinolevis olnud, aga juba on ajalehed arvustusi ja muljeid täis kirjutatud, sotsiaalmeediast rääkimata. Hinnangud kõiguvad õlale patsutavate kiidusõnade ja ülistuste vahepeal. Üldpilt on nii üheselt positiivne, et see teeb isegi Valdur Mikita kunagisele populaarsuskiirendusele ära. Siis leidus ikka mõni üksik surmtõsimeelne ajaloolane, kes nina krimpsu tõmbas, aga praegu on väike (ja õigustatud) närimine mõne tehnilise detaili juures tulnud oma ala suurelt asjatundjalt Tiina Lokiltⁱⁱ, kuid ka tema hinnang on tervikuna selgelt tunnustav. Ja las nii ollagi. Ühinen iseäratsemata kiidukooriga. Ei pea igalt poolt ja nui neljaks mingeid puudusi otsima, truism, et täius on ajalikus maailmas saavutamatu, pole kuigi konstruktiivne kriitika. Eriti, kui arvestada seda, kui raske ülesanne on siin võetud – teha populaarne film rohkem kui viiesajaleheküljelisest filosoofilisest romaanist. Ning taga hullemaks! Romaanist, mille ees seisab veel hiiglaslik vall kultuuriklišeesid ja samaväärne hulk vimma oma kunagise kirjandusõpetaja vastu. Kui ei saa mässata kolmekümneaastase pangalaenu vastu, siis vähemasti va tüviteksti vastu saab ja vat, ei loe, vat, ei meeldi!

Üks suuremaid teeneid on ainuüksi moodsast tehnoloogiast tulenev. Kardan, et omajagu sellest stereotüübist, et siis oli siinne elu toonidelt selline nagu Sarneti „Novembris“, tuleb sellest, et meie kirjandusklassika mõjukamad eksraniseeringud on mustvalged ja-või halva valgustusega liikuvad varjupildid. Ning siis muidugi need rusuvad Herald Eelma illustratsioonid tuntuimatel „Tõe ja õiguse“ trükkidel. Tanel Toomi „Tõde ja õigus“ andis Vargamäele (ja minevikule) värvid tagasi! Jah, ka siis oli muru ikka roheline, päike kollane ja inimestel suvepalavuses põsed punased (ja muidugi võrratu näitlejavalik ja -töö! Võrratu grimm!).

Teadupärast on „Tõde ja õigus“ tervikuna üsnagi autobiograafiline, aga film on tehtud esimest osast ja eelkõige Andres Paasi lugu. Paralleele tänapäevaga on väga mitmel tasandil, mõni juhtumisi õige argisel tasandil. Näiteks seda õrna naeratust, mis ilmub Andrese suule pärast viimase „eluasemelaenu“ osa maksmist, raamib juba hallisegune habe. See on miski, mis on taas aktuaalne. Taas, sest nõukogude ajal seda polnud. Keda huvitab faktuaalne alus, siis sellele võib soovitada Karl Mihkla raamatut „A.H. Tammsaare elutee ja looming“ (Tartu, 1936), see on Anton Hanseni poolt ka üle vaadatud. Kirjaniku isa „Peeter Hansen maksis Tammsaare-Põhja talukoha eest, mis anti jüripäeval 1872.a. tema valdusse ja kasutusse, ostu-müügilepingu järgi 2325 hõberubla. Lepingu sõlmimisel tasus ta 250 rubla, mille ta Vastsemõisa mõisas ja kodutalus oli kogunud. A. 1874 maksis Hansen ära 250 rbl. ja 1876. a. – 300 rbl. Ülejäänud 1475 rbl. tasumine ühes 5% lisamaksuga toimus hoolimata summa suurusest lepingus ettenähtud korras 1881. a.” (lk 21) Laenu aitas tasuda see, et vahepeal suri kirjaniku onu ja pärandas 500 rubla. Kirjaniku vanaisa “talu orjuse- ja maksukoormatis mõisale määratu suur. Kirjaniku vanaisa talu, mil oli maid 17 taalrit ja 11 rootsi tengat, pidi aastas tegema maksu- ja abiorjust 181 päeva hobusega ja 146,5 päeva jalgsi ning maksma kümnist: 1,75 vakka rukkeid, 1,5 vakka otri ja kaeru, 10 naela ropsitud linu, 2 naela linast lõnga, humalaid ja võid, 0,5 lammast, 1 koti, 2 noort kana, 1 veiselõa ja 12 muna”(lk 10). Kirjaniku ema Ann läks mehele teadmisega, et Peeter Hansen (on mees, kes oma kätetööga võib naist igal pool toita“ (lk 13). Seda on hea meeles hoida, kui püütakse igasuguste moekate postkolonialismiteooriatega mängida ning loodida valge mehe süüd ka toonierinevustega kaukasoidsuse sees, ent ka meeldetuletuseks, et kuigi Tammsaare ei heroiseerinud ja põlistanud protestantlikku tööeetikat, vaid polemiseeris sellega, toimus see madin tema noorusajal märksa madalamatel Maslow püramiidi astmetel.

Ajatumad paralleelid puudutavad aga inimushteid ning inimsuhete kujutamine kogu nende keerukuses on filmis ikka üle keskmise hästi välja tulnud ning küllap seda just seetõttu, et Tanel Toom ei moraliseeri. Nii nagu romaanis, on ka filmis tegelased elavad inimesed, mitte statistid mingis idealistlikus skeemis. Moralistlikud kunstiteosed aeguvad ruttu, aga need, mis suudavad inimolemusest destilleerida välja mõne olulise essentsi, saavad klassikaks. „Plektrummis“ väljendab Toom üsnagi otsesõnaliselt sama suhtumist kui Tammsaare, kui viimane ütleb, et „kirjanik peab oma kujusid kõiki ühesuguselt armastama. Hamlet või Lear pole kirjaniku südamele lähedasemad kui Falstaff või Jago, Ophelia või Desdemona armsamad kui leedi Macbeth“ⁱⁱⁱ.

Tanel Toomi suurim õnnestumine ongi see, et ta ei moraliseeri, vaid teeb meile kõrgemal tasemel seda, mida tegi Taani prints Hamlet, kui palkas näitlejad oma onu meelt lahutma. Suur kunstnik abstraheerib inimloomuse arhetüübid ja see, kes paistab rohkem hea või kurjana – näiteks kas Mäe Andres või Oru Pearu – iseloomustab rohkem juba loomingut tarbiva ajastu mentaliteeti kui neid karaktereid endid^iv. Näiteks kui „Postimehe“ kultuuritoimetaja kirjutab: „Jõhker perevägivald oli raamatus elunorm. Toom ei hakka seda fetišeerima, kuid teemast ta mööda ei vaata, Andrese ja Mari vahel toimuv on üks filmi võtmestseene,“^v siis kõneleb see palju rohkem meie praegusest ajastust kui Tammsaare teosest või isegi viidatavast stseenist filmis. Stseen on aga tabanud Tammsaare osutust hästi, sest see on üks võtmestseene ka raamatus (kus, muide, jõhker perevägivald ei ole elunorm), mistõttu oma kuulsas avalikus kirjas kirjanik A. H. Tammsaarele ütleb Anton Hansen muu hulgas: „Sa lased inimesi kurjasti tarvitada niihästi piiritust kui piiblit ja kepi asemele paned enamasti mõne peenema riistapuu. On see kõlbluse süvendamine? Pealegi kannatavad Sul peksjad mõnikord rohkem kui peksetavad.“^vi Ja see on stseen, kus peksev Andres kannatab rohkem kui pekstav Mari (vt Tõde ja õigus I, ptk XXX), aga küllap isegi osutus võimalikkusele, et Andres nõnda Jussi surma pärast süümepiinades hulluvat Marit kuidagi lunastab, käib praegusel ajastul üle lubatava kujutlusvõime määra ning selline psühholoogiline realism peab poliitkorrektsuse eest kunsti sisse varjuma ning sõnatu film on siis turvalisemgi kui kirjasõna^vii.

„Müürilehe“ progressiivne lugeja võiks tähelepanu pöörata ka sellele, kui elutruult on nii Tammsaare kui Toom edasi andnud seksuaalsesse konkuretntsi puutuvat, (seda enam, et moekas feministlik diskursus on selle teguri suhtes kanapime, kuna nõutab kõikjal tuimast inertsist rindejoont sugupoolte vahele, mitte aga sugupoolte sisse). Näiteks kuidas tunneb end Juss tajudes oma alguses oma alaväärtuslikkust mehena (sest Mari ei tunnusta teda kui meest) ja seejärel allajäämist „vägevamale isasele“, ja kuidas vormuvad seal juures Mari valikud ning kuidas nii Mari kui Andres püüavad hakkama saada süüga, mis tuleneb teiste, sotsiaalsete instinktide vastu patustamisest. Filmi on küllalt raamatutruult suudetud üle kanda nende evolutsioonilise süvamehhanismide psühholoogilised peegeldused karakterite motivatsioonidünaamikas.

Olgu Mari või Andres, nende hinge säsi on tunnetes ja lootuses, tajutud süüs ja igatuses, mitte aga halastamatus tões ja ranges õiguses, mis ainult kurjaks ja kalgiks teeb. Käesoleva aasta esimese kahe kuu sees on juba kaks korda inimvood Tallinna tänavail õiguse kurjusest üleskihutatuina liikunud. „Tõde ja õigus“ on igati aktuaalne küll. Ikka ja alati.

iTanel Toom saates „Plekktrumm“ 18. II 2019 ETV2

iihttps://kultuur.err.ee/912692/tiina-lokk-toes-ja-oiguses-jaab-puudu-professionaalsetest-teadmistest

iii„Kirjanikud ja intelligentsed naised“, Kogutud teosed nr 17, Tallinn, 1990, lk 412

ivMihkel Mutt on võrrelnud „Pearu-inimeste“ ja „Andrese-inimeste“ hulkade vahekorra muutust ajas vt Meedia mu meedia Tallinn 1996 lk 163-167

vHendrik Alla „Kas me SEDA filmi tahtsimegi?“ Postimees 20.II. 2019

viKogutud teosed nr 17, lk 280

viiKui valuliselt suhtus Tammsaare füüsilisse vägivalda tuleb hästi välja näiteks artiklis „Ajad ja olud“ (KT nr 16, lk 404-411), kus ta analüüsib pikalt „vabastusdokumenti“ „Eestima Tallorahva Seädmissed“.