Nädalakommentaar. Holism.

Raadio Kuku nädalakommentaar 06.03.2020

Tere! Mina olen Mihkel Kunnus ja see on minu nädalakommentaar teemal „holism“.

Briti matemaatik ja filosoof Bertrand Russell on muigamisi jaganud filosoofid kaheks, nendeks, kes usuvad, et maailm on ämbritäis haavleid, ja nendeks, kes usuvad, et see on kausitäis želeed. Russell sündis aastal 1872, tähendab tema vaimse võimekuse kõrgaeg kattus murranguliste sündmustega füüsikalises maailmapildis. Kuid toona ilmsiks tulnud lõhed kummitavad teoreetilist füüsikat tänini. Ämbritäis haavleid on metafooriks universumile, mille algosad on eneseküllased ja tervik on lihtsalt nende kogum.Muidugi nad mõjutavad vastastikku üksteist, eriti kui satuvad lähedale või lausa põrkuvad, aga on siiski eneseküllased. Želee parteisse kuulujad aga usuvad, et universum on esmaselt terviklik ja igasugused kohalikud eripärad on terviku suhtes sekundaarsed. Näiteks Einsteini järgi on kõigil vastasmõjudel täiesti ületamatu piirkiirus, valguse kiirus, ja kui üks asi on teises väga kaugel – nagu astronoomilises maailmas sageli – siis ei avalda see teisele mingit mõju. Vähemasti senikaua kui mõju vahendaja kohale jõuab ja seda kiirusega, mis ei saa ületada valguse kiirust. Kvantfüüsika aga postuleerib kvantpõimituse, seose, mida ruumiline distants üldse ei sega, kvantpõimitus on seos, mis avaldub hetkeliselt mis tahes vahemaa taha. Need maailmavaated ei ühildu kohe kuidagi ja see, et kummastki maailmavaatest lähtuvad insenerid suudavad luua igati toimivaid tehnoloogiaid, on seda ärritavam.

Küll aga võib vist öelda, et sügavalt korda lähevad toonased probleemid märksa vähematele kui siis. Nagu tänapäeval võib vaevalt leida inimest, kes oleks valmis surema vankumatu veendumuse tõttu küsimuses, kas Maa tiirleb ümber Päikese võis vastupidi.

Ometi mõttemustrid, millest sündisid ka eelkirjeldatud fundamentaalfüüsika parteid, avalduvad ka sellistes valdkondades, mis lähevad meile vägagi korda.

Füüsikutele paistab njuutonlik maailmapilt nostalgiat ja melanhooliat süstiva naiivse lapsepõlveidüllina – oh, kui selge ja ilus toona kõik paistis. Oli suur tühi ruum, kus selgepiirilised asjad liikusid üheselt ja viksilt lihtsate ja rangete matemaatiliste seaduspärasuste järgi. Tõsi, romantikud ja igasugused muud udutajat siunasid Newtonit, et too võttis maailmalt lummuse, aga matemaatikat armastavad inimesed nägid seal teistsugust ilu – selguse ja ranguse matemaatilist ilu. Siis, 19. sajandil hakkas see ilu lagunema. Eelkõige termodünaamika ja statistilise molekulaarfüüsika tõttu. Näiteks energia jäävuse seaduse formuleerija Hermann von Helmholtzi tõukas väidetavalt enesetapule see, et ta ei suutnud välja kannatada hävitustööd, mis ta ise njuutonliku maailmapildi kallal korda saatis. Newton oli armas, aga tõde oli armsam, kuigi lõppeks väljakannatamatu.

Samas njuutonliku maailmapildi tunnistavad lootusetult naiivseks ka omavahel lepitamata kvantfüüsika ja relatiivsusteooria mõlemad. Jätame kvantfüüsika praegu kõrvale ja vaatame relatiivsusteooriat. Pange tähele, tegu on just nimelt relatiivsusteooriaga, see mõiste on täpne. Relatiivsusteooria postuleerib relatiivse ontoloogia, sellise, kus olemasolevad asjad on kõige fundamentaalsemal tasandil suhtelised. Mingis mõttes on see veel välja kannatatum kui kurikuulus moraalirelativism, sest kui moraalirelativismi saab südametäiega sildistada selle jutlustaja moraalseks hälbeks või moraalse kompassi puudumiseks, siis nii neutraalne ja inimülene asi nagu füüsikaline reaalsus on selliste intellektuaalsest laiskusest sündinud hinnangute suhtes täiesti immuunne.
Näiteks me oleme argikogemusele tuginedes harjunud mõtlema, et mass on keha omadus. Omadus ja punkt. Relativistliku ontoloogia järgi pole see aga sugugi nii. Kui rangelt relativistilt küsida, et mis on mingi konkreetse keha mass, siis vastaks ta, et see on suhteline ja oleneb, mille suhtes ja mis kiirusel. Jah, relativistlikus füüsikas sõltub keha mass keha kiirusest. Õnneks väikestel kiirustel ehk maises maailmas ja makrokehade puhul võib jumala rahus vanaviisi lähtuda eeldusest, et mass on keha fundamentaalse omadus ja see ei sõltu kuidagi sellest, kui kiiresti keha liigub.
Aga läheme veidi inimlikumaks ja vaatame massi asemel inimlikumaid kvaliteete.
Saksa kangelaaseeposes „Nibelungide laul“ võtab Burgundi kuningas Gunther Sigfriedi abiga endale naiseks vägilasneiu Brünhildi. See oli aga pisut liiga suur suutäis. Kui pulmaööl peig Brünhildile läheneb, siis seob Brünhild ta pikemalt mõtlemata kinni ja riputab terveks ööks konksu otsa rippuma. Seejuures nimetab ta Guntherit ikka „võimsaks“ ja „õilsaks rüütliks“. Praegusajal kõlab see irvitamisena, kuid kultuuripsühholoogid on väitnud, et muistne autor ei näinud siin mingit vastuolu. Ta oli, ütleme, psühholoogiline njutonjaan. Gunther oli õilis ja väärikas olenemata sellest, mis temaga sünnib. Guntheri õilsus ja väärikus olid tema fundamentaalsed ja võõrandamatud omadused, mis ei sõltunud kuidagi Guntheri olukorrast või käitumisest.
Selline tagasivaade süstib pisut optimismi. Me siiski suudame areneda relativistlikuma ja holistlikuma ontoloogia suunas. See võimaldab loota,et tuleb aeg, mil vaadatakse sama kummastusega praeguse ajastu peale, kus inimesed tõsimeeli uskusid, et inimese moraalsed omadused iseloomustasid inimest nagu mass füüsikalist objekti njuutonlikus füüsikas, et kriminogeensus või agressiivsus on inimese omadus, mitte situatsiooni karakteristik. Uskusid, et XX sajandi koletused ei saa korduda, sest toimivas heaoluühiskonnas paistis neile nende endi humaansus sama suur ja kindel ja kadumatu nagu nende dieedi- ja treeningukindel mass.