Linnar Priimägi "Luule ja tõde"

Ilmus veidi pehmendatult ajalehes „Sirp“ 20.03.2020

Kui piisab ahvidest ja lastest

Linnar Priimägi Luule ja tõde Ilmamaa, 520 lk

Võid ahvide ja laste ees,
kui sellest piisab, tark ja sügav näida

- J.W. v. Goethe „Faust“

Mihkel Kunnus

Mul on tunne, et Linnar Priimäe (s. 1954) teoste retseptsioon sõltub päris palju lugeja east, sest ta on vägagi elus autor (Barthes'i mõttes) ja olnud seda juba pikka aega, varasemastki, kui siinkirjutaja üldse elus(s. 1982).

Nii alustab Aivar Kull (s. 1955) kogumiku „Luule ja tõde“ arvustust järgmise meenutusega:
„Linnar Priimägi sai tuntuks 1980. aastatel paljuski tänu sellele, et kujundas toimetajana tollasest Tartu ajalehest Edasi silmapaistva kultuurilehe, mille laupäevaseid kultuurikülgi oodati suure põnevusega. Seal esinesid meie parimad kirjanikud-esseistid-tõlkijad: Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Aivo Lõhmus, Henn-Kaarel Hellat, Linnart Mäll, Jaan Unt... Mäletan, kui uhke tunne oli mul endal pääseda sinna kultuuriküljele ühe Bunini novelli tõlkega (Edasi 21. 12. 1985). Samas vallandas Priimägi vahel üliteravaks muutunud poleemikaid, kogudes rohkesti nii pooldajaid kui ka vaenlasi.“(ERR 30.08.2019)ⁱ Sarnast suhtumist olen kohanud ka teistel vanema põlvkonna esindajatel. Linnar Priimägi on paljude jaoks, ütleme, teeneline vaimuinimene ja mul pole vähimatki põhjust selles kahelda.

Minu aastakümneid hiljem ärganud teadvusesse ei jõudnud Linnar Priimägi tähelepanuväärse kultuuritoimetajana või aukartust äratava õppejõuna, vaid juba koomika ja triksterlusega lahutamatult segunenult, nimelt eelkõige ühe huvitava ekstsentrikuna vanemast põlvkonnastⁱⁱ.

Lugenud kogumiku „Luule ja tõde“ läbi – ilusti laua taga istudes, puhanud peaga ja märkmelehti kõrval hoides – leian, et sellele kogumikule on kirjutatud enam-vähem täiuslik arvustus. Selleks on Eda Ahi nõtke ja vaimukas kommentaar 2019. detsembri „Müürilehes“ⁱⁱⁱ (antagu selle eest Ants Orase nimeline kriitikaauhind!) Võrratu sõnastus ja võrratu taktitunne! Viimane pole sugugi tühine voorus. Näiteks sel põhjusel mulle väga meeldis Marek Tamme kirjutis Ülo Vooglaiu „elutöö“ „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale“ kohta^iv. Mulle on jäänud mulje, et Ülo Vooglaid kehastab paljude jaoks „vana tarka meest“. Küllap oma osa on siin Ülo Vooglaiu arhetüüpsel välimusel ja oma osa väljenduslikul modaalsusel. Vooglaiu – ja Linnar Priimäe – väljenduslikule modaalsusele on ühiselt omane teatav kärkiv nõudlikkus, mis võib vallandada sarnase reflektoorse hoiaku, mis tabab tublit ja koostöövalmit koolijütsi ärritunud õpetaja ees. Ometi kaob tõsiseltvõetavus kohe, kui loobuda aprioorsest aukartusest ja püüda öeldut kriitiliselt läbi katsuda või kuidagi ellu rakendada. Ma ei taha Priimäe ja Vooglaiu analoogiaga mingil juhul kaugele minna, sest Ülo Vooglaiu suured skeemid on ilma igasuguse seletusjõu ja rakenduspotentsiaalita tühikäigul jooksvad katergoriseerimised kategoriseerimise pärast, aga Linnar Priimägi on tõeline erudiit ilma igasuguse pisenduseta ja tema tekstidel on vaieldamatult silmaringi avardav ja kultuurilugu tutvustav väärtus. Igasuguseid huvitavaid kultuuriloolisi fakte ja etümoloogiaid kõige laiemas mõttes on Priimäe tekstides tõesti külluslikult. Samas on sage ka põhjendamatu hoiak, et etümoloogias peitub tõde, et lähenedes algupärale lähenetakse tõelisemale tähendusele (siin peaks semiootiku kutsehoiak filoloogi omale lausa vastanduma, mõelge või haakristi tegelikule tähendusele). Leidub ka mitmesuguseid üllatavaid ja inspireerivaid tähelepanekuid ja mõttekäike, eriti psühholoogiasse puutuvaid (psühholoogiline mõõde on kirjandusanalüüsides kahetsusväärselt harv, ometi on selle avamine kirjanduse suur eelis positivistlikust rangusest impotentsuseni kammitsetud tõsiteadusliku (eksperimentaal)psühholoogia ees). Aga järsult väljendudes võiks öelda, et sellega ka asi piirdub.

Kuidas lugeda Priimäed?

Üks enimviidatud autoriteete Priimäel on Juri Lotman. Kasutaksin viimast nüüd ka Priimäe enese tekstide peal. Artiklis „Kirjaniku biograafia kui loomeakt“ eristab Lotman erinevaid lugemispsühholoogilisi häälestusi lähtuvalt erinevate tekstitüüpide tõesustingimustest. Lotman kirjutab seal näiteks sellest, kuidas „ilukirjandusliku ja teadusliku teksti lugeja psühholoogia [on] printsipiaalselt lahkuminev. Teadusliku teksti ideaalne lugeja on üdini kahtlev skeptik. Sõnapealt ei usu too midagi ning emotsionaalsed veenmismeetodid üksnes suurendavad ta umbusaldust. Saadud teksti omaksvõtt sõltub siin tulemuste kontrollist kogu mõttekäigu kordamise teel. Teksti korratavus, lugeja võimalus seda ise üksipulgi kokku pannes jõuda autoriga samade järeldusteni, kõigi andmete ja tuletuste kontrollitavus on teadusliku teksti tõesuse tagatiseks.

Ilukirjanduslik tekst seevastu pole põhimõtteliselt ei korratav ega kontrollitav. Kui lugeja suhet teadusliku tekstiga valitseb kõikehõlmav kahtlus, siis ilukirjandus eeldab samavõrd jäägitut usaldust. Ka humanitaarteaduslikud käsitlused, kus algoritmide ja loogiliste mudelite üle domineerivad arhiivileidude ja lugejale kättesaamatute unikaalsete allikate tõlgendused, on praktiliselt kontrollimatud ning samuti sõltuvad autori ja lugeja suhete usalduslikkusest. See lähendab humanitaarteksti lugemise psühholoogiat kirjandustarbija psühholoogiale. Ent mis tahes teaduslik uurimus, ka humanitaaraineline, taotleb ühetähenduslikkust: tekst peab olema mõistetav, mitte interpreteeritav. Ilukirjanduslik teos aga otse nõuab, et iga lugeja mõistaks seda isemoodi. Seega ootab ilukirjanduslik tekst lugejalt nii piiritut usaldust — otse kahtlusi trotsivat harrast andumust —, nagu sellele ükski muu tekst ei söanda pretendeeridagi.“^v

Ühe asjana saabki kohe välja tuua selle, et erinevalt Lotmani töödest Priimäe esseedest sellise üldistusastme ja funktsionaalsusega lõike eriti ei leia. Ja pean silmas heuristilist laadi, tüüpi, mitte suurust (mõttetu oleks lagedale tulla väitega, et Juri Lotman on suurem humanitaarteadlane kui Linnar Priimägi, eks). Lotmani kirjutistest leiab külluslikult selliseid tunnetuslikult instrumentaalse väärtusega üldistusi, Priimäe omadest mitte. Viimane on eruditsioonist hoolimata pigem poeet(loe: erakordsete partikulaaridega lummaja).

Olulisem tahk, millele eeltoodud tsitaadiga osutada tahan, on aga see, et kui Priimäe tekste lugeda juba natukene teadlaslikuma hoiakuga, natukenegi skeptilisemalt, rangemalt ja vaidlevamalt, siis laguneb suur osa neist kiirelt laiali ja järgi jääb üks kuhi sädelevaid eruditsioonipärle ja ei muud.

Kui Linnar Priimäge vaadata kui elukunstnikku, romantilist elunarkomaani, kes on suutnud olla postmodernistliku ajastu lameduse kiuste värvikas ja isikupärane autobiograaf in vivo, siis saab ta enam-vähem maksimumpunktid, ent ta esseede iseväärtus lahutatuna sest elukunstiprojektist on ikka kaunis väike (taas, kui kõrvale jätta nende väärtus faktikogumina).

Näiteks see sama eelnev mõttekäik Juri Lotmanilt jääks üsna paljuütlevaks ja veenvaks ka siis, kui ma asendanuks ta nime fraasiga „ma ei mäleta, kes, aga keegi ütles“. Seevastu Priimäe lennukad üldistused jäävad õige kahtlasteks ka siis, kui seal ei kuulutata vastuvaidlemist välistavalt toonil, et pärast Hegelit on filosoofial väärtust ainult sedavõrd kui see on huvitav (lk 446), vaid võetakse üsna teaduslikuna näiv väljendusvorm, näiteks „Oma aluselt on humanitaarne mõtlemine analoogiates, kus järeldused ei liigu mitte üksikult üldisele ega üldiselt üksikule, vaid üksikult üksikule. (Ka kujundlik mõtlemine on analoogiline.) Analoogia esimene samm on tuua üksiknähtuste maailma sisse paarsus. Kõrgemal astmel tehakse analoogiajäreldusi juba paaride vahel. Nelikute ahel on iga humanitaarse arenguprotsessi kirjeldamise varjatud selgroog, olgu siis tegemist kunstide, religiooni või filosoofia ajalooga. [rõhutus originaalis – M.K.]“ (lk 397).

Kui siin usaldavast hoiakust loobuda, siis laguneb asi kohe laiali. „Ei ole!“, „No demonstreeri!“, „Kas Hegel oleks ikka nõus?“, „Oletame, et ongi. Ja mis siis?“

Linnar Priimägi kui autoriteet

Ilma autoriteedita kultuur ei saa (isegi füüsikas mitte nagu on veenvalt näidanud Karl Popper). Autorieet peab olema usaldusväärne, peab olema kindel, et te teenite sama jumalat. Näiteks, et teid mõlemat innustab (leopoldvonrankelik) tõetaotlus. Või Traditsiooni või Kiriku teenimine. Linnar Priimäe autoriteetsus laguneb juba siis, kui piirduda ainult kõnealuse esseekogumikuga (ja jätta eluvõõralt tunnetusliku müüri taha tema muu avalik tegevus, näiteks sõnavõtud (sotsiaal)meedias^vi). Asi pole faktiteadmistes, eruditsioonis ja hiilgavas mälus, vaid nendes sidemetes, mille abil ta seostab oma teadmisi tänapäeva eluoluga, kuidas tõmbab paralleele ja milliseid kõlbelist laadi hinnanguid ja juhiseid ta loob. Nimelt tunduvat need olevat motiveeritud peamiselt tujudest ja hetkekapriisidest, epateerimistahtest ja paljust muust sellisest, mis ei sobi kuidagi kokku soliidsuse ja moraalimajaka autoriteetsusega. Linnar Priimäe praktikad ei koondu austusväärsusesse, vaid imetlusväärsusesse. Nii nagu imetlusväärsed on säravad poeedid või muusikud. Vaimumaailma autoriteedid on austusväärsed nende teenete tõttu millelegi endast suuremale, Priimägi rakendab sarnased võtted pigem enda imagoloogilisse ülesehitusse. Seegi liin on mulle pigem sümpaatne, sest igatahes on staarnohikud mulle mõõtmatult meeldivamad kui staarjuutuberid või staarmeikarid, aga niiviisi väheneb tema funktsioon õpetajana, kelle kiiluvees ise kiiremini õppida ja areneda. Eelneva saab võtta väga lühidalt kokku: teda ei saa vaimuinimesena just eriti usaldada.

Toon paar näidet. Artiklis „Filoloogia, mida enam pole“, kirjutab ta, et filoloogia on „vahendatud kogemuse maailm“ ja siin ei saa toimuda „plats puhtaks!“ loosungi all toimuvaid põlvkonnavahetusi. „Seda rõhutas Goethe 30. juunil 1824 von Müllerile, Coudrayle ja Meyerile: ei saa autoriteetseks pidada väga noori filolooge – alles viiekümneselt on siin patres curiae. Proovitagu seda seda tulla ütlema tänapäeval! Mõned parandused, mida noored filoloogiharidusega keeletoimetajad-näitsikud on teinud mu kirjutistesse, pole näidanud muud kui nende hariduse puudulikkust, mida korvab häbematu iseteadvus – ülikoolidiplomiga kinnitatud õigus olla ise rumal ja näidata mind endasugusena. Sellistest vägistaja-toimetajatest pagemaks loobus kunagi ajakirjanduse rostrast deklaratiivselt Jaan Kaplinski.“( lk 242)

Mu arust on see näide väga representatiivne. Lihtne mõttekäik on varustatud väga vaimuelitaarse viitega (Goethe kuupäeva täpsusega!) ja väga kärkiva moraalse nõudlikkusega ning joonealuses märkmes on pedagoogiliselt lahti seletatud harva esinev sõna „rostra“ (vaenlaselt vallutatud sõjalaevade ninamikega kaunistatud kõnetribüün Vana-Roomas). Sisu pole aga just eriti sügav või nõtke – mokk maha nagamann, ülikoolidiplom ei loe midagi, kulupead kummarda ja hallpead austa!

Koondkogumik annab veel eriti autoriteetsust õõnestava toime sellega, et sadakond lehekülge hiljem tuuakse Jaan Kaplinski sama asja eest hoiatavaks näiteks! Joel Sanga küsimusele, et mida ta arvab ajakirjanduse keelepruuki üha rohkem kippuvatest deminutiividest, vastab Priimägi: „Keeletunne on paigast ära. Stiilitasemeid ei eristata enam ega osata valida. Maagiaga pole sel pistmist, loitsud nõuavad erilist ettevaatust. Siin on aga tegu vaid harimatute rahvuskaaslastega, kultiveerimata keelega. Jaan Kaplinski muide nõuab igamehele õigust emakeelt taandaretada... Noored ei puutu enam kokku korraliku keele näidistega, ilu- ja teabekirjandus, mida meil nii vilkalt üllitatakse, on rämpskeelsed, eriti tõlked“(lk 458).

Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem sugeneb tekstidesse kivisildniklikke-ülovooglaidlikke passusi. Ja see ei tee head.

Veel üks näide. Artiklis „Günter Grass – kes ja mis“ kommenteerib ta neid, kes Grassi nuhtlevad selle eest, et viimane vaikis nii pikalt sellest, et oli 17-aastasena mõned kuud Waffen-SS-is. „Nad unustavad, et inimese elulugu on tema kõige isiklikum omand.“ (lk 425) Viimane lausepool on läbivas sõrendudes. Unustavad. Mida unustatakse. Eks ikka fakte. Nad mitte ei ole arvamusel või kõlbelist laadi seisukohal, et inimese elulugu pole isiklik omand, vaid on unustanud, et see seda kaheldamatult on! Kui Priimäele Priimäed teha, siis võiks vehkida kätega ja kuulutada kategooriliselt, et see vana tarikas unustab ära, et isiklik on poliitiline. Veenimsjõud toetub a priori antud autoriteedile või ei millelegi. Selles on asi.

Ta on end kriitika eest ennetavalt kaitsnud sellega, et seab vaimse lati ülikõrgele („ära unusta, et arvustamine on teritatud intellekti töö!“), filosoofia kristalliseerus (loe: sai valmis) Hegelis (nagu muusika Mozartis ja romaan „Doktor Faustuses“) ja Hegeli piisavaks mõistmiseks ei piisa lihtsalt heast saksa keele oskusest, vaid peab tundma ka vana saksa keelt. Siin tunnistan täielikult oma küündimatust nende nõuete täitmiselt ja pobisen trostliku õpilasena lihtsalt, et Õpetaja vahendustöö on na kasin ja sellest suurest ja ainulisest mõistmisest pudeneb tekstidesse vaid väikseid vähekaalukaid ja väikese üldistusvõimega tsitaadipudemeid. Võiks öelda ka, et Linnar Priimäe eruditsioonikasutus ei ole valgustuslikult fokusseeritud, vaid pigem moodsa persoonibrändingu vahend.

Väga hästi sobib Priimäe kohta ka see, mida ütles Toomas Haug Tuglase kohta viimast Tammsaarega kõrvutades.

„Ühel valgustuslikul hetkel sain aru, et Tammsaare juurde kuulub koer, Tuglasel on aga mingi seos ahviga. Mis on selles valgustuslikku, küsite teie. Ja mina vastan: see kujund väljendab kimbatust, mis tekib inimesel, kes tahab lühikesse vormelisse kokku suruda Tammsaare ja Tuglase kardinaalse erinevuse. Mis on nii suur, et esmapilgul ei näi kokkupuutepunkte olevatki. /.../

Minu lihtsakoeline võrdlus vihjab kahe loojatüübi silmanähtavatele erijoontele: ahv kui eksootiline, koer kui kodumaine olend. Ahv kui mängur, esteet, koer kui vahenditu ja siiras. Ahvi näost vaatab ikka vastu mingi inimlik uudishimu. Aga koera nn kurvas näos peegeldub midagi muud. See on n-ö Kristuse kurbus, kui ta Ketsemani aias on teinud otsuse minna surma. Kui ta on elu ja inimkonnaga hüvasti jätnud. Ja selles kurbuses varjab end samal ajal truudus, sest kohe üritab ta eneseohverduse kaudu sellesama kurvakstegeva inimkonna ära lunastada. Niisugune kurbus ja truudus heiastub vahel koera pilgus. Kuigi järgmisel hetkel võib ta teile hambaid näidata. See on paradoks ja paradoks on teatavasti Tammsaare. Ma ei ütle, et ahv ei oleks truu. Aga mul on kuri kahtlus, et koer on truu inimesele, ahv on aga truu millelegi muule, mis on küll inimese tehtud, aga ei ole inimene. Ahv on sisse võetud asjadest. Tuglase puhul tähendaks see ilmselt truudust kirjandusele kui asjale – kui vaimu kõrgeimale vormile. Ja selles truuduses on Tuglas kindlasti ületamatu.“^vii

Jah, see käib Linnar Priimäe kohta väga hästi. Tuglas ja Tammsaare, ahv ja koer, Priimägi ja Mutt^viii.

Luuletaja tõde

Lõpetuseks tahaks taas meenutada seda, mida Milan Kundera ütles luule kohta:
„Luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks. Luuletaja ütles eile: elu on tühine nagu nutt, täna ütleb ta: elu on lõbus nagu naer, ja mõlemal korral on tal õigus. Ta ütleb täna: kõik lõpeb ja kaob vaikusesse, homme ütleb ta: miski ei lõpe ja kõik kaikub igavesti, ja mõlemad väited on tõesed. Luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus.“^ix Ses mõttes on arvustatava kogumiku pealkiri igati tabav. Ja on ju Linnar Priimägi kõige muu juures ka silmapaistev luuletaja sõna otseses mõttes.

Ja võib-olla on ka siin põhjus, miks just teine särav luuletaja Eda Ahi kirjutas nii briljantse arvustuse sellele kogumikule. Sest päriselt ei saa ma lahti tundest, et nuhtlen Priimäge ebaproportsionaalselt palju selle eest, mis ta ei ole ja jätan ebaõiglaselt palju kõrvale seda head, mis ta on. Pealegi kõik eelöeldu on vaadeldav noore koera klähvimisena vana ahvi ümber.

Kultuuriloolise kõrvalepõikena: juhtumisi on mu esmakokkupuude Linnar Priimäega ka dokumenteeritud. Nimelt gümnaasiumi kirjandustunnis – see võis olla aastal1999 või 2000 – oli kord grupitööks teha mingi ajakirjanduslik toodang. Mina tegin paari klassivennaga „Kroonika“ paroodianumbri „Kloonika“ ja selle kaanele lõikasime parasjagu laineid löönud „Kroonika“ kaanelt vannis istuva alasti Linnar Priimäe. See „Kloonika“ on mul juhtumisi alles.

ihttps://kultuur.err.ee/975411/arvustus-linnar-priimae-johker-ausus

ii Kultuuriloolise kõrvalepõikena: juhtumisi on mu esmakokkupuude Linnar Priimäega ka dokumenteeritud. Nimelt gümnaasiumi kirjandustunnis – see võis olla aastal1999 või 2000 – oli kord grupitööks teha mingi ajakirjanduslik toodang. Mina tegin paari klassivennaga „Kroonika“ paroodianumbri „Kloonika“ ja selle kaanele lõikasime parasjagu laineid löönud „Kroonika“ kaanelt vannis istuva alasti Linnar Priimäe. See „Kloonika“ on mul juhtumisi alles.

iii https://www.muurileht.ee/arvustus-telliskivi-keset-harimatuse-ookeani/

iv„Vikerkaar loeb. Vikerkaar loeb. Kas maailma on võimalik püüda sõnadesse?“ Postimees 29. III 2019 https://kultuur.postimees.ee/6557435/vikerkaar-loeb-kas-maailma-on-voimalik-puuda-sonadesse

vJuri Lotman, „Kirjaniku biograafia kui loomeakt“, kogumikus Kultuurisemiootika, Olion, 1990, lk 353, tlk Inta Soms

viNäiteks käesoleva arvustuse kirjutamise aejal ilmus ERRis „Linnar Priimägi protokoll 33: Tule tulema!“, kus ta muu hulgas käsitleb vegalust. Selle käsitluse kohta võib lühimalt öelda: harimatu inimese pundar stereotüüpseid klišeesid teda isiklikult ärritava ilmingu suhtes.

vii„Tammsaare ja Tuglas“ Sirp 22.XII 2006

viii Taas kultuuriloolise märkusena tunnistan, et minusugune koer jäi 2020. aasta Kulka esseistikazüriis arvulisse ja ealisse vähemusse.

ix Elu on mujal. tõlkinud Pille Kruus.Tänapäev, 2009, lk 254.