Meelis Oidsalu kirjutab „Sirbis“ (14.10.2010): „Kui Kunnuse artiklit käsitada Tuuli Tauli luulekogu arvustusena (mida see muuhulgas näib olevat), siis on sel üsna mitu puudust: arvustaja peaks suutma lugejat veenda, et ta on enne seisukoha võtmist arvestanud alternatiivsete käsitlusvõimalustega ning et analüüsiks kasutatavad mõttesüsteemid lähtuvad arvustatava tekstist, aitavad seda avada, mitte ei alluta teksti arvustaja eelhäälestatusele.“
Njah. Teksti allutamine arvustaja eelhäälestusele oli mu arvustuse üks põhimisi etteheiteid eelmistele arvustajatele ja mis puudutab seda, et „ arvustaja peaks suutma lugejat veenda, et ta on enne seisukoha võtmist arvestanud alternatiivsete käsitlusvõimalustega“, siis ka siin peaks meelde tuletama vanasõna silmas oleva pinnu ja palgiga. Oidsalu enda arvustus asub siin.
Tundub, et mingis mõttes on antud juhul tegu, ütleme, poeetilise mõtlemise(?) eripäraga: kujund loob mõtte, mitte mõte ei otsi tabavat kujundit (mõttele tabava kujundi otsimise tippklass: Musil, Proust, Th. Mann). Mäletan, et ärritasin kord ühte oma õppejõudu öeldes tema lemmikluuletaja (ma loomulikult ei teadnud seda) Alliksaare kohta, et Alliksaar tegutseb nii puhtalt keeletasandil, et see on vaid õnnelik juhus, kui tema sõnamängudele mingi mõistlik sisu juhtub sattuma. Selline andekus võib genereerida suurepärast luulet, aga analüüsiks ei sobi kohe mitte.
(Loomulikult on ka luuletajaid, kellel kujund on allutatud mõttele st luule on neile teatav väljenduslik ökonoomsusprintsiip.)
Oidsalu Tauli arvustuses iseseisvub ja hakkab pisut liiga palju domineerima õuna kujund (mis on saadud luulekogu kaanefotolt (meeleline aisting!)): õun, punapõskne patt, ostuparadiis, jumal, ka keskel - „valikusse sattunud ka plastmassimaigulisi vilju“ ja lõpp: „Mind huvitab hirmsasti, mis juhtub, kui Tuuli Taul ajapikku kaubanduskeskuse turvalise ja täiusliku õunaleti juurest eemale astuda tihkab ja näiteks naabri aeda õunaraksu läheb – kohtumõistja positsiooni süüaluse vastu vahetab. Naabrilt virutatud õunad, olgugi ussiaugused, maitsevad hoopis ehedamalt kui poest ostetud, neil on enam päris patu maitset man. Aga võib-olla ongi luuletaja kohus küpsemise, vananemise patust hoiduda, kompromissitut teismelise tõekuulutaja-kohtumõistja kohust täita kõigi nende suhtes, kes mugandumist ja selle sallimist elutarkuse tunnuseks peavad?“
Tõepoolest poeedi arvustus (kontseptuaalseks aparaadiks on „õun“).
[Juba olen teinud oma arvustuste põhivea: olen nii süübiv, et see on nii disproportsionaalne esiletõstmine, et mõjub juba iseenesest ebaõiglusena. Jürgen Rooste – jälle poeet! - nupuke EEs ärritas mind palju rohkem. Seega olen Meelis Oidsalule vabanduse võlgu...]
Kõnealuses mure-artiklis iseseisvub ülearu selline kõnekeelne sõnake nagu „mure“. Aga las see olla...
Oidsalu:
„Oleks ebaõiglane, kui kirjandusvaatlejate tunnetuslikust ebakindlusest tekkinud murekorts jääks hägusa-ebaleva hinnanguna nullindaid kummitama. Praegu jääb mulje, et nullindad on kuidagi vähem tuumakad, kuna neid ei osata haarata. Milline oleks adekvaatne „kognitiivne mudel” nullindate või siis üldse tänapäeva Eesti kirjanduselu mõtestamiseks? Ma ei tea. Alustuseks võikski ehk Loomingus alustatu lõpuni selgeks vaielda, vastata küsimusele: miks me tajume ja kontseptualiseerime kirjandusruumi just sellisena, nagu seda teeme?“
See pole mure, vaid kognitiivne pinge. Inimesele on paljusus loomuldasa ebameeldiv. Nagu ka hämarus, kanoniseerimatus, hierarhiseerimatus jne. Näiteks sõnade „erimeelus“ ja „üksmeelsus“ hinnagulisus on üsna ühene: erimeelsus on midagi ebameeldivat ja üksmeelsus on midagi meeldivat. See peegeldub ka selles Oidsalu tsitaadis: asi tuleb „selgeks vaielda“ st kaotada (Viirese mainitud) hämarus; ja „Praegu jääb mulje, et nullindad on kuidagi vähem tuumakad“ st tuumakus on see, mis vääristab, see mida otsitakse. Just-just.
Miks sa "kontseptuaalne aparaat" õigesti kirjutasid? :p
VastaKustutaVastus peitub "smailis"
VastaKustutaTeatud mõttes ei ole see üksmeelele jõudmine, milleks Oidsalu üles kutsub – see ei ole millegi selgeks vaidlemine erimeelsuste ületamise nimel, sest enamus, kellele ta viitab, ongi või tunduvadki olevat ühel meelel ja sarnaselt segaduses: enamus on ühel meelel selles, et kümnendi loomingut on raske kontseptualiseerida, mõtestada KÜMNENDSÜSTEEMIST lähtudes (sellest ka segadus) ja selleski, et uut keset, UUT TUUMA, mida pühitseda, ei paista olevat (sellest ka ebalus või teatav pettumus, jutud sellest, et ei ole „tuumakas“).
VastaKustutaMinu meelest on see üsna üksmeelselt ka „selgeks vaieldud“ või vähemalt piisavalt tematiseeritud (ehk siis esile toodud) – küsimus on nüüd selles, kas või kuidas sellega rahulduda, mida sellest järeldada.
Selline ühine „tunnetuslik ebakindlus“ – kas tunnetajate endi süül või mitte – on tema arust aluseks ebaõiglasele suhtumisele kirjanduslikku kümnendisse (ja jääb lahtiseks, kelle pärast ta rohkem muretseb – kas debütantide pärast, nende noorte pärast, kes selle kümnendi tuuma, uue oodatud ja loodetud tuuma, st uute tulijate ühtse ja särava tuumiku oleksid pidanud moodustama ja „uue sõna“ kirjandusse tooma või hoopis kümnendi mõtestamise pärast tervikuna, k. a. nii eelmise põlvkonna kirjutajad kui ka uustulnukad).
Tuleks leida mingi parem ja sobivam lähenemisviis – milline? Ja millele: ikka „kümnendile“?
Ta ei näi niisiis üksmeelel olevat nendega, kes seavad kahtluse alla kümnendsüsteemi terrori ja (uue) keskme otsimise kohustuslikkuse – ta ei näi uskuvat, et just see ongi antud juhul viljatu. Vähemalt ei rõhuta ta seda.
Kui me hoolimata suhteliselt üksmeelsest kognitiivsest dissonantsist selgeks vaidleksime, miks me segaduses oleme (kuigi me juba teame seda) ja õige lähenemisviisi, parema „kontseptuaalse ararati“ leiaksime, siis me NÄEKSIME... mida?
Kas me näeksime tõesti UUT TUUMA ja oskaksime kümnendit paremini mõtestada just KÜMNENDINA – ja juba nüüd, näiteks paari kuu pärast, mitte kümne aasta pärast?!
Üleminek ühelt kümnendilt teisele – see on rituaalne ja tseremoniaalne, preestrid peavad sooritama pühitsusi ja initsieerima uusi geeniusi (trende, liikumisi), antud juhul on preestritele süüdistus esitatud („Mis teil viga on? – „Millest te aru ei saa?!“)
Jah, sest kummalisel kombel mõjub võrdväärsus (psühholoogiliselt) mitte kõiki ülendavalt, vaid kõiki alandavalt ( ja Oidsalu protesteerib, et "Praegu jääb mulje, et nullindad on kuidagi vähem tuumakad").
VastaKustutaPaljude viidatud arutlejate (eriti vist Kausi ja Pilve) puhul tundub olulist rolli mängivat hirm olla ebaõiglane, hirm teha kellelegi liiga (pluss budistlik hirm mis tahes ja mil iganes viisil kannatuste põhjustamise vastu sh õiglaste hinnangutega :„Võit tekitab vaenu, kaotaja ju kannatab. Õnnes viibib rahumeelne, kes on loobunud nii võidust kui kaotusest“(Dhammapada, XV, 197)).
Umbes nii, et demokraatias pole kõik kodanikud (rahvas) kõrgema võimu kandjad, vaid kõik on alamad; monarhia, millelt on midagi ära võetud ja punkt.
Jajah, valige meie hulgast kuningas, preestrid..
Eks mina olin sinna näitesse üsna kunstlikult topitud, olin ju teda ennast kritiseerinud ja vaja vastata (noored isased ikkagi :)) -
http://kihelus.wordpress.com/2010/10/15/muretsemise-mojust/
Hei!
VastaKustutaHuvitav mõttevahetus. Paar sõna kommentaariks
1. Mihkli oleks tõesti võinud vabalt välja jätta artiklist, aga kuidagi ei tihanud, sest Kunnus, kes NÄIB (trükiversioonis oli see eraldi rõhutatuna BOLDis) Tauli teksti arvustavat (mida ta ei tee), tõstatab väga tähtsa küsimuse retseptsiooni mugavus-hoiakute kohta. Palk oli mul silmas muidugi, aga ega see ei takista teemat edasi arendamast ja lisaks on ju lihtsalt rahuldust pakkuv pisike müks tagasi ka anda, kui seda kord nii tajutakse (noorte meeste värk, nagu Mihkel ütleb), kuigi mulle tundub pigem, et ma püüdsin Mihklit arusaadavamaks teha kõigi nende jaoks, keda ta artikkel ärritas.
2. Muretsemisest: püüdsin artiklis tähelepanu juhtida kognitiivsele pärsitusele, mida muretsemine kui hoiak või eelhäälestatus tekitab ja küsida, et kas me sellega rahuldumegi. Muidugi ma utreerin ja (ise muretsedes, nagu ka artiklis kinnitan) väldin rääkimist kõigest sellest, mida Jaanus Adamson oma kommentaaris välja toob. Aga kindlasti ei pea ma silmas seda, et peaks just uut TUUMA otsima (sõna "tuumakas" kasutamine oli ses mõttes väga ebaõnnestunud). Pigem seda, et Loomingus alustati nullindate diskussiooni käigus väga huvitavat diskussiooni selle üle, kuidas me tajume kirjandust, ja et seda tuleks jätkata. Kas just "selgeks vaielda", on iseasi.
3. Mis "kümnendi"-problemaatikasse puutub, siis ongi imelik, et pool diskussioonist on sellele lukustunud, seega ei räägita niivõrd asjast enesest (muretsemise sümptom), kuivõrd kirjanduse kümnenditeks vägistamisest, millestki, mille tinglikkusest ja jaburusest peaks ilma pikemate heietustetagi aru saama. Mind huvitab tegelikult rohkem see teema, millest Mihkel juttu on teinud, st, et millistes tajusättumustes kriitikute, mõtlejate retseptorid on. Kõigil ei peagi need sättumused ühesugused olema (ma ei otsi mingit ühte ainust "kognitiivset mudelit" - nagu ka artiklis ütlen, et ma ei tea seda "õiget"). Kindlasti aitaks suurem teadlikkus sellest, miks me kontseptualiseerime (ihkame preestreid või vastupidi, vastustame neid) või hoidume kontseptualiseerimast, mõtestada ka kirjanduspilti.
4. Ma ei oska öelda, kas ükski autoreist on kellelegi liiga teinud, ma ei tunne kirjanduses toimuvat nii hästi, aga mulle kui lugejale jääb sellest "kümnendi"-vastasusest kirjandusest toimuvast ülevaate saamiseks väheks. Üldistamine, tuuma otsimine jms ei ole ju kohustuslik kirjandusest ülevaate tegemisel (tõin positiivse näitena välja just Kesküla ja Mattheuse, kes räägivad asjast, mitte sellest, miks nad asjast rääkida ei saa).
Hei!
VastaKustutaHuvitav mõttevahetus. Paar märkust:
1. Kindlasti ei otsi ma preestreid ega pühitse kümnendikke. Pigem hämmastas mind, kuivõrd lukustunud on diskussioon sellele, miks kümnendi kirjanduselust rääkida ei saa, selmet sellest lihtsalt ilma mingeid üldistusi kangutamata juttu teha (nii nagu Kesküla ja Mattheus seda teevad). Kümnend on ju nii ilmselt tinglik ja liigitus, miks on sellele tinglikule raamile vaja keskenduda, kui ülesandeks on rääkida kirjanduses toimuvast? Sellele asendustegevusele, mis viitab kirjandusruumi kujustamise võimetusele, tahtsin oma utreeriva artikliga tähelepanu juhtida. Sõna "tuumakas" kasutamine oli muidugi ebaõnnestunud. Samuti ei pea ilmtingimata kõike "selgeks rääkima". Aga lugejana tahaksin kirjandusülevaate sildi all saada tõesti infot kirjanduse enda, mitte sellest kirjutamise raskuste kohta.
2. Mihkli mainimine pole (ainult:) ärapanemis-soovist ajendatud, pigem tõstab Mihkel väga olulisi ja õigeid küsimusi kriitikute (mina neid preestritena pole kunagi käsitanud) retseptorite värdseadistuste kohta ja räägib ka ise oma artikleis vajadusest taastada kirjandusmaastiku vertikaal, et kõik poleks ühtviisi lame roomamine.
3. Palk silmas... jah, muidugi, seda ma ju oma artiklis ei vaidlustagi:)
[hmm.. miskipärast oli blogger esimese kommentaari spämmi hulka pannud]
VastaKustutaMa ei ütleks, et sõna "tuumakas" kasutamine oli ebaõnnestunud. Pigem on see loomulik. Need väljendid pole päris suvalised, vaid ikka keelde/sõnavarasse põlistunud loomulikud kognitiivsed hoiakud. "Kindlaks tegema", "selgeks tegema" jne. "Räägime asja ähmaseks"?
"Tegime selgeks, et asi on ebaselge" - selline lõpptulem juba loomuldasa ei rahulda.
Tuumakuse, dominantide, hierarhiate jms eksplitseerimatus nõuab ebamugavat, ütleks isegi askeetlikku hoiakut.
Ehk on „segadus“ kõige lihtsamalt sõnastatav nii: kui räägime nullindatest, siis ikkagi millest: kas me räägime parimatest või silmapaistvatest kirjandusteostest, mis tõenäoliselt hakkavad kunagi seda kümnendit nii-öelda defineerima (s.t mille järgi seda kümnendit kunagi mäletatakse vms) või me räägime uutest tulijatest, kelle kohta kunagi hakatakse rääkima kui selle kümnendi esindajatest.
VastaKustutaNeed on kaks erinevat asja.
Keegi pole öelnud, et nullindatel häid ja väga häid teoseid ei oleks ilmunud (nende autorid võisid kirjandusse tulla küll palju varem, juba eelmistel kümnenditel) – ühed kriitikud eelistavad ühtesid, teised teisi (kui vägisi pingerivvi tuleks panna), kuid mingit erilist tunnetuslikku segadust siin näha oleks suur liialdus (ja enamus parimatest autorites on nii või teisiti mingil viisil „kanoniseerunud“, jõudnud otsaga õpikutesse ja kirjanduslugudesse, juba liikunud üle „igaviku“ väravate, iseasi, kas neid nende positsioon rahuldab või mitte; üsna mitmed tegutsevad ka kahestunult, ise luuletavad või proosatavad, ise ka kritiseerivad ja „teoretiseerivad“ – kuidagi, kasvõi kaudselt saab kriitikurollis alati kujundada ka iseenda kui kirjaniku tulevikulist retseptsiooni jne).
Kohatu oleks nõuda, et: kuulge mehed, vaidleme nüüd ikkagi selgeks, miks ühele meeldis seekord rohkem üks (näiteks: Krull) ja teisele rohkem teine (näiteks: Õnnepalu), mis vaimne korralagedus see siis selline on… laias laastus ju tegelikult vahet pole (ses mõttes, et Krulli ja Õnnepalu uudisteosed on nagunii alati aastapreemia nominendid) – huvitavaks kismaks võiks minna siis, kui hakataks andma ka kümnendipreemiaid (nullindate parimale luulekogule, proosateosele jne).
Niisiis see „segadus“ on ikkagi milleski muus – ja selle „tekkimine“ näib suuresti sõltuvat eelhäälestusest.
Kui keegi näiteks otsib kogu uudiskirjanduse hulgast just sellist (uut) kirjandust, mis sai nii-öelda tekkida ainult ja ainult nullindatel, s.t oleks olnud mõeldamatu varasematel kümnenditel ja lisaks esindaks just sel kümnendil kirjutama hakanute (erilist, enneolematut) elutunnetust, samuti uusi, alles nullindatel võimalikuks saanud kirjutusviise vms, siis – palun väga, miks mitte! Väga põnev oleks lugeda huvitavaid järeldusi, just nimelt oleks…
Millest on selle „projekti“ täitumuse puhul (mille tegelikult siis Berk Vaher sõnastas) puudu jäänud – kas kriitikute huvist ja üldistusvõimest või on asi „materjalis“ endas (piisava eripärasuse, kirjandusliku kvaliteedi või menukuse vms puudumises) või oli ootushorisont liiga kõrgeks kruvitud või on lihtsalt veel liiga vara üldistusi teha või mis….
Kas Tuuli Taul (või keegi teine temasugune) oleks võinud täpselt samuti kirjutada ka üheksakümnendatel… Ja isegi kui ei oleks võinud, isegi kui tema (oletame, et) ongi see nullindate „elutunde“ ja kirjutamishoiaku tüüpesindaja või eksemplaarne figuur (mida ta ju mingis mõttes ongi), siis – miks me nagu happy’d ei ole?
Hei!
VastaKustutaKommentaari postitamisega oli, jah, mingi kepp, seetõttu panin igaks juhuks uuesti.
Kindlasti ei pea ma silmas selle täpsustamise vajadust, et "miks ühele meeldis seekord rohkem üks (näiteks: Krull) ja teisele rohkem teine (näiteks: Õnnepalu)", pigem räägin ma kirjanduspildi kirjeldamise, mitte väärtustamise aluste selgitamise (ja mitte ühtlustamise!) vajadusest. Jaanus kindlasti ei mõelnud nii, aga igaks juhuks mainin ära, et ennast ei pea ma ei kriitikuks ega kirjanikuks, nii et sellega siin ka kindlasti tegemist pole:)
Tänud asjalike vastuste eest.
Meelis
Jaanus,
VastaKustutajah, see on väga oluline eristus küll.
Happy'd ei ole me arvatavasti sellepärast, et ei suuda säilitada mitteväärtustavat hoiakut. Üsna raske on leebe ja rahuloleva uurijanaeratusega sedastada, et nullindaid (eriti nende lõppu) iseloomustab see, et "Keelekasutust ei lihvita, sisemuses valitsevat tühjust, agressiivsust või rumalust ei häbeneta" (Ave Mattheus).
Samas selgelt hierarhiseeriv hoiak on väga tugevalt aja vaimuga vastuolus. Nagu sa ka ise selles Sanga kogumiku arvustuses ütled: "Eks eelda õigusemõistmine ju autoriteetse (piiritleva, piirava, diskrimineeriva) instantsi olemasolu, aga eks ole ju modernismijärgselt meile sisendatud, et igasugused (diskrimineerivad) võimusuhted on aprioorselt kahtlased (ja lahti neist ka ei saa)? Autoriteetse kirjanduskriitikaga ongi meil tänapäeval komplitseeritud lood."
Sellele tendentsile olen ma püüdnud üsna järjepidevalt vastu astuda alates kohe Pärnitsa arvustusest ja programmilisemalt "Humanismi õnnetustes" ("kes on kriitik ses psühholoogiliselt tabavas analoogias? Katsikutele sattunud tõuparandaja! Ja tuleb koerad kallale ässitada sellele mõõdupuudega targutajale, kes klassikuid ja marmorskulptuure eeskujuks tuues tahab rassihügieeni edendada ja väikse vääksu eluõigust kombata ning küsitavuse alla seada!" )
Sest sellel hindamisvõimetusel on kahtlemata kõlbelised juured. Kes kurat on see paavst, kes ütleb, et "Vennad Karamazovid" üheselt parem kui Chris Kala "Ebaõnnestunud"? Jälle mingi perifeeria tümitamine ja miski ilmapuu, või?
Nagu ütleb Sontag: meil on küll arusaam heast ja kurjast, aga puudub keel sellest intelligentselt rääkimiseks.
"Kõige kahjulikum selle tendentsi juures (koos kõige eelnimetatuga) on töö(kuse) devalveerumine, professionaalsuse kui sellise mõttetuks muutumine" ("Humanismi õnnetused").
Üks sümptom on diskussioonist purpurmusta foorumis ( http://www.purpurmust.org/foorum/2009/03/02/keelevahk/ ):
"
Birk
Mar 6th, 2009 at 09:09
“väide, “et keel POLE pelgalt kommunikatsioonivahend” pole vale sellepärast, et nii arvab Birk või Robert (või kestahes teine inimene), vaid selle pärast, et see seda pole (nagu osutas ka Mihkel Mutt, Masing, Whorf, Lotman.”
Ka Lotmani arvamus on arvamus.
"
Arvamus on arvamus, sest kõik inimesed on võrdsed, eks.
Nagu ka Kala ja Dostojevski.
Meelis,
VastaKustutakirjeldamise teeb vast eelkõige raskeks see tohutu (enesekriitikatu) tulv, mille hõlmav läbilugemine on ikka paras enesepiinamine.
Ja hinnanguid ei peaks kindlasti vältima (need peaks küll tingimata olema põhjendatud!).
Väljataga nullindate diskussiooni kokkuvõttest:
"Kui mõttevahetuses on tehtud juttu kirjanduskriitikast, siis seoses Hennoste arvamusega, et kriitikute keel on vana ja et sõltumatu identiteediga kriitikute asemel esinevad „kriitiku rollis 99% kirjanikud ise” (mis on küll uskumatu liialdus). Võib-olla on akadeemilistes ringkondades kriitikat lihtsalt ülearu müstifitseeritud — osalt ka sellepärast, et inglise keeles tähendab „criticism” eeskätt kirjandusteaduslikku tõlgendamist, mitte niivõrd raamatute jooksvat arvustamist. Raamatuarvustamine on ju üks suhteliselt harilik žurnalistlik žanr, mis peaks oma objekti kirjeldama, tõlgendama ja hindama, kuigi meie kriitika piirdub pahatihti ainult tõlgendajarolliga."
Ma ei taha siin pikalt jahuda – mõni võib mõtelda, et mis (isiklik) kana mul sellega kitkuda on, tegin ükskord blogis postituse nullindate teemal („Miks värske vein ei taha voolata vanadesse lähkritesse“) ja keegi küsis kommentaari alt: „Miks see kõik sind niivõrd häirib?“ – Tegi relvituks.
VastaKustutaSee on umbes, et: mis sul sellega nii väga asja on?
Või et: kas sinu mõtlemist ei suuna mingi erapoolik huvi, afekt, vimm – vaata endasse: ei saa olla puhast intellektuaalset huvi, puhta mõtlemise sfääri jne.
Kui mind miski M.O. avalikus kirjutises (see kirjutis muudab ta juba, juba muudab ta „kriitikuks“, „avalikuks intellektuaaliks“), kui miski mind selle juures nii-öelda häiris, siis praktiline küsimus, s.t ma nimelt võtsin TÕSISELT: kuidas siis edasi tegutseda, millest alustada nende „aluste“ selgitamist või kirjeldamist: „pigem räägin ma kirjanduspildi kirjeldamise, mitte väärtustamise aluste selgitamise (ja mitte ühtlustamise!) vajadusest,“ on ta täiendanud. Okei.
Kuidas kirjeldada kirjanduspilti ilma seda väärtustamata – on alles pähkel. Mis siis, kui kirjeldamise aluseid kirjeldades jõuame ikkagi väärtusõpetuseni?
Lihtne viis oleks tekitada lihtsalt loetelusid, tekitada üks kataloog (mõned ongi tegelikult piirdunud isikliku väikese „kataloogi“ ja põhjendustega– „in me humble opinion“, umbes et: need on kümme mulle kõige enam korda läinud kümnendil ilmunud teksti, sellepärast ja sellepärast, kui teie väike kataloog on teine, siis sorri vaan).
See kataloog ei saa paratamatult sisaldada kõike (jutt on artiklist, mitte päris kataloogist raamatukogus), keegi jäi välja –miks?
„Miks sa, ahv, selle välja jätsid?“, võib küsida üks lugeja ilma peal.
„Sa, idioot, said õigesti aru, ma lihtsalt ei VÄÄRTUSTANUD teda piisavalt, oli midagi ütlemist või?“.
Tuleks ikkagi seda „kirjeldust“ arendada, ütleme, et süstematiseerida – aga kuidas, mis ALUSTEL?
Eks ikka binaarsusi ja alajaotusi tekitades.
Ma seda mõtet edasi ei arenda, aga kui mõtelda edasi, on selge, et õhus on „metafüüsiline“ vägivald ja võimalus lõputuks „dekonstruktsiooniks“ (à la „X on pandud „loodusluuletajate“ alajaotusse, aga kas see kuidagi ei pisenda tema väärtust ja tegelikku sisu, kas see ei kleepu talle külge, ei hakka tema retseptsiooni aastateks vales suunas mõjutama; näiteks: kunagi nägi Runnel vaeva, et Hendrik Adamsonilt – ei ole minu sugulane, aga võib-olla et on ka – maha lammutada „murdeluuletaja“ ja „kodukotuse“ lauliku koorikut; tema nägi seal mingeid muid VÄÄRTUSI ka, kirjelduskeel oli olnud ahistav, stigmatiseeriv jne).
Kas hakkame vaidlema süstematiseerimisaluste üle – näiteks vaidlustame jaotuse noorteks ja vanadeks (et on kuidagi diskrimineeriv, kuidagi ju ikka on) või ei liigita „spirituaalseteks“ ja „sotsiaalkriitilisteks“ (sotsiaalkriitiline luule võib mõnikord olla varjatult spirituaalsem kui otsene „šamanistlik“ luule ja „šamaanid“ on nii või teisiti, juba vaikimisi kriitilised moodsa ühiskonna suhtes jne, jne)?
Et siis selline tee.
Mind huvitas –automaatselt, impulssiivselt, mitte kompulsiivselt – seegi, kuivõrd tõsiselt Oidsalu ise asja on võtnud. Räägin ühe loo. Kunagi üks tore inimene, luuletaja kirjutas artikli, kus pakkus välja võimaluse liigitada uusi suundi luules, andis neile ka nimetused.
Läksin võtsin tal esimesel võimalusel nööbist kinni, et kule, räägime sellest, et mulle tundub see nagu jama olevat, mis sa kirjutasid.
Ta vaatas mulle armsalt otsa, kehitas õlgu ja ütles umbes nii, et: see on juba teie, kriitikute asi, mina olen luuletaja, mina kirjutasin, mis mulle nagu pähe tuli – te nagu arutage seda huvitavat asja ise edasi.
Lühidalt, sain aru, et ega tema „intellektuaalseid“ arutlusi väga tõsiselt võtta ei saagi, aga mulle ikkagi meeldib, mis ta muidu teeb.
Ma tahtsin veel lisada - tõin näite lihtsa "kataloogi" esitamisest, aga... mis järjekorras autorid esitada, kas alfabeetilises? Ma olin koolis alati nimekirjas esimene, A-st kõik algas. Kas Alliksaar on Eesti esimene luuletajad? Tähendab, juba siin, formaalset printsiipi rakendades kujuneb asi nii, et keegi on esimene (kuradi värdjas süsteem, võiks mõni mõtelda, mina olen alati lõpus, kes sinnani selle kõik läbi viitsib lapata). Struktuur ise väärtustab - struktureerimise printsiip loob sisu, seda tahtsin öelda.
VastaKustutaH. Krull vermis kunagi mõiste "veealune kirjandus" - see sai populaarseks nõukaaja kirjandusest rääkimisel (et ei olnud nagu hapnikku, sai ainult torust sutsakatena); Karlo Funk vermis kunagi teise mündi, mis käest käima hakkas: "pintsaklipslaste põlvkond" - jälle selline tore iseloomustav väljend. Eks võimukad kriitikud kõik tahaks mingile heale väljendile tulla, kuidas mõnd autorit, suunda või perioodi lühidalt tabada - "sinine periood", "hämarala", "kadunud põlvkond", "ülbed üheksakümnendad" jne.
VastaKustutaSee puutub ka siia. Mulle tundub, et parimad väljendid,lendsõnad tulevad siiski "seest", mitte välistelt vaatlejatelt (Krull neelas ka ise hapnikku torust ja Funk oli ise keset lipsude ja pintsakute moodi minekut - tal oli omal ajal isegi piipar olemas, ma mäletan).
"Refleksioonivõimetute põlvkond" :D Njaa, selle peale on juba definitsioonikohaselt raske tulla :D
VastaKustutaLugesin just üle Birk Rohelennu teosed + Randma "Sigareti" (plaanin uut arvustust; elutundesse sobib ka Taul), tundub, et nende minapilt on pilk peeglisse nende sõnade kõige mittemetafoorsemas tähenduses; refleksioon suuresti nägemisaistinguline (kõik autorid on ka ülimalt lihvitud välimusega).
Rohelennu Priilinna arvustusest:
"Kuidas saab kolmekümneselt otsustada selle üle, kas 16aastase maailma on usutavalt kirjeldatud? Näiteks märgates silmatorkavalt veidrat stiilivalikut nagu Inga sätendavaid mooniõitega pükse ja Jakobi triigitud/ viigitud teksaseid. Aga fotoalbum teatab mulle vastuvaidlematult, et ka mina ise nägin tolles vanuses üpriski kohatu välja – just sellesama nooruse tooruse ja tahumatuse tõttu, nüansside tajumise väljaarenematuse pärast. Samuti meenub kõikuv enesehinnang, mis lubas ühel hetkel näha peeglis koletist ja järgmisel printsessi."
Nullindate nüansimeele kriis tähendab sobimatut riidevalikut ja puudulik refleksioon lohakat pilku peeglisse !?
Kognitiivsest pingest:
VastaKustuta"Igasugune identsus ja ühtsus saavutatakse alati seeläbi, et erinevust ja paljusust välditakse või need allutatakse [...] Identsus on kaubavormi ehk vahetussuhte reifitseerumine mõtlemises, vahetussuhe ise aga eeldab alati väära identsust erinevate asjade vahel. Objekt ei sobitu kunagi jäägitult mõiste alla, alati säilib mingi tühik, mitteidentne identses. Kõik see, mis on kvalitataiivselt erinev ja avaldab vastupanu kontseptualiseerimisele, ilmutab ennast vasturääkivusena."
(20. sajandi mõttevoolud, Jüri Lippingu artikkel Marxist)
Jaanus,
VastaKustutaArvan, et tasub tõsiselt võtta küll. Loomingu-diskussiooni lugedes torkas silma Piret Viirese "hämarala-artikli" kokkuvõte, kus ta ütleb miskit sellist, et las see nullindate kirjandus jääb, kriitikud pole seda viitsinud kuidagi vormida, järelikult polegi eriti haaratav. Kui teadlane lähtub oma uurimisobjekti käsitamisel tõdemusest, et seda ei ole võimalik uurida või et las see kuidagi selgitab end ise aja jooksul, siis on midagi mäda, mulle tundub. Ja selge see, et hinnangulisus on mõneti paratamatu, aga teises äärmuses: ainult meeldib-ei meeldi binaarsus oleks ehk liig primitiivne ja väheseletav mingi nähtuse haaramisel. Eesti kirjandusretseptsioon (ja eriti retseptsiooni retseptsioon) ongi liiga isikustatud. Arvad midagi, ja kohe küsitakse: miks ta seda tegi, mis on ta tagamõte? "Mis on Kunnusel TEGELIKULT Tauli vastu? Ilmselt ta ei saa naisi lihtsalt?":)
Meelis
Jah, võib mäda olla küll, sest, siiski-siiski, ei saa ju VÄLISTADA, et tõepoolest POLNUDKI mingid esiletoomist väärivat tendentsi.
VastaKustutaAd hominem väited on nii või naa mõttetud, iseloomustavad pigem esitajat kui sihitavat.
Pärnits (ikkagi inimhingede insener, eks) nt arvas, et mul oli eriti piinlik lapsepõlv, mancrush Turovskisse ja vajadus kaitsta ennast tema teoses peitava vägeva emotsinaalse laengu eest. Isegi kui see nii oleks, siis arvustuse kirjutamise motivatsioon on nii või naa HEAS arvustuses kustunud st arvustuses toodud jooned peavad olema kõnekad (ja kontrollitavad, väideldavad) ka neile lugejatele, kellel pole eriti piinlikku lapsepõlve, mancrush'i Turovskisse või hirmu Pärnitsa vägeva teose ees.
Samuti peaks mu Tauli arvustus olema hoomatav ka neile, kellel on naisi jalaga segada ning pole probleeme öise voodimärgamisega.
Muuseas, lugesin purpurmust.org'ist toda dispuuti (viide oli eespool) - minu üks väheseid võimalusi sissevaateks noorkirjanike mõttemaailma (lisaks ka mõned kirjutised Sirbis jm).
VastaKustutaE. väited tunduvad seal tõesti uskumatult asjakohased - ütleks, et liiga head ja tabavad, et tõsi olla - see noorte seltskond seal justkui mängiks ennast ise (süüdimatult) tema kriitika objektiks, ikka uuesti ja uuesti (s.t objekt ei ole otsitud, konstrueeritud). Mingi nihe või ületamatu lõhe on olemas uute kirjutajate ja endiste vahel kusagil, mingis plaanis - selline isiklik, kuigi triviaalne tunne.
Ma ise olen öelnud (ja mõtelnud, kuid mitte lõpuni) umbes nii, et seda lõhet saaks meil mõõta selle lõhega (distantsiga), mis jääb uute kirjanike ja Paul-Erik Rummo vahele - Rummo luule on teatud mõttes absoluutne tipp, ka keeleliselt, selge see, et P.-E.Rummo ei saa olla KOGU eesti luule (ja luulekeele võimaluste) mõõdupuu igavesest ajast igavesti, aga võtame juba keele, just keelest seal see dispuut alguse sai: justkui põhjendamatutest etteheidetest noortele, et keel on lohakas (see puudutab vist ikka ka sisulist toimetamatust, pinnalisust, kerglust. Vastuväited: selline on meie keel, meie stiil, meie tunnetus - see on MEIE kirjandus jne).
Kui kunagi leidus inimesi (Kersti Merilaas), kes lõpetasid (ajutiselt, shokist) luuletamise, kuna Rummo oli nii hea, et muu, eriti enda kirjutatu tundus naeruväärselt tühine, siis kas tänapäeval on veel neid, kes võiksid nii tunda. On kindlasti, aga mida vähem neid on (ka koolipinkides, seal eriti), seda suurem on lõhe. Ma tean küll, et võrreldamatute võrdlemine võtab kirjutamis- ja isegi eluisu - ma tean ka, et ma olen kriitikuna kirp näiteks Benjaminiga võrreldes, aga ma vähemalt teadvustan seda, ma kannan seda piina iga oma rida kirja pannes. Muidugi, ka mina mõtlen samas - see, mis ma kirjutan, peaks olema "äge" ja "lahe" ka...
Tegelikult on üks asi, mis mulle ka M. Kunnuse oopuse juures silma hakkas (ei tunne sind, seepärast sind siin ei sinata)- seegi kannab endas tegelikult uue ajastu, uue laadi märke: justkui toimetamata, justkui tehtud ülepeakaela, kokku on monteeritud tsitaadid siit ja sealt (mitte et asjakohatud tsitaadid, aga ikkagi), hüplik, mis peaasi - justkui KIIRESTI, nagu ratta peal kirjutatud. Ma olen enda jaoks (naljaga pooleks) sõnastanud erinevuse "vana kooli" ja uute kirjutajate vahel: vana kooli mehi lugedes tundub, et nad on selle kirjutamiseks kulutanud aega, mõttetööd (näiteks) kolm päeva - uued kirjutajad tunned eksimatult ära aga sellest, et isegi kui nad on samuti kulutanud aega ja mõttetööd kolm päeva, mõjub nende tekst lugemisel ikkagi nii, nagu oleksid nad selle kolme tunni (või poole tunniga) valmis visanud... ma ei tea, kas keegi veel nii on tundnud. Mõistagi on see liialdav ja üldistav - aga ega me midagi üldistamata ei kirjelda (Borgese Funes ei suutnud üldistada - tema jaoks oli igaüks eriline, aga ta oli ju põrutada ka saanud).
Jaanus Adamsoni "nagu-ratta-peal-kirjtutatud" määratlus on kõnekas. Aasta tagasi viibisin Siim Nurkliku teksti "Kas ma olen nüüd elus?" esimesel lugemisel Draamateatris ja sain samalaadse ilmutuse osaliseks: fragmentaarsus, autism, juuretus, tohutu tempo. Nurkliku tekst ei ole üldse halb tekst, aga Adamsoni kirjeldatud võõristama panev tunne valdab seda kuulates küll.
VastaKustutaSee lõhe on olemas jah. Ave Mattheus "Loomingus": "Üldise egoismikultuse ja interneti loodud võimaluste kaasmõjus annab see tulemuseks edeva (noore) inimese, kes tegeleb rohkem oma profiili tuunimise ja emotsioonide kirja(ndus)liku väljaelamisega kui olemasoleva (kirja)kultuuri tundmaõppimisega."
VastaKustutaE. :"te ei usu mitte kirjanduse olulisusesse, vaid enda olulisusesse; te ei taha ülal hoida kirjandust ja kultuuri, vaid tahate ENNAST KEHTESTADA KIRJANDUSENA a la „vaadake, meie ei oska kirjutada, isegi eesti keeles väljendumine ei tule meil eriti välja ja on suurte raskustega, aga nii ongi, ja see on nüüd meie põlvkonna hääl, kaua me loeme neid pikkade lausetega raamatuid, kus on komad ja ortograafia, meil [st harimatutel ja küündimatutel] on ka õigus oma keelele ja kirjandusele, me tahame ropendada ja kirjutada vigaselt, sest me mõtlemegi nii, osalt inglise keeles ja …“"
M.K.: "Siiski ei saa panna Mikk Pärnitsat samasse potti nende tüütute revolutsionääridega, kes rusikaid vastu solaariumpruuni rinda toksides ja oma esteetilisi nikerdusi vaimsuse järgmise evolutsiooniastmena serveerides oma toodangut kirjandusena kehtestada üritavad."
Oma lollust ei häbeneta, sest oma väärtuses (ja uudsuses) ollakse üdini veendunud ja seda loomingu omadustest sõltumata.
Kunnuse oopus ("Lunastus näivuse kaudu", eks) ongi toimetamat ja mustandlik. Õigupoolest oli mul märkmeid veel üks hunnik, mida külgnevate ja hargnevate teemadena lahti kirjutada (oh,vuristada..). Jätisin tegemata, kuna pole enam mahti nii suurt asja oma OP-mälus hoida (vb järgmisel suvel, sest siis on (üli)kooli-inimesel rohkem aega).
Tsiteerin nii palju (ja tihti kordan ja varieerin üsna sama skeemikest), sest inimeste lugemuste ühisosa on väga väike ning nõnda nö koban, suurendan ohtra liiasusega kommunikatiivsust. Ökonoomsem ja kaudsem viitamine eeldaks ERUDEERITUD lugejat (neid on noorte hulgas ülivähe), kui on palju tsiteeritud, siis piisab INTELLIGENTSEST lugejast (neid on ikka pisut rohkem).
Päris sahtlinurka ei raatsinud seda oopust jätta, ehk sütitab kellegis mõne mõttekese, aga avaldamiskõlbulikuks (kuhu?) toimetamine oleks ikka liiga töömahukas. Blogi tundus paras kompromiss.
Selle Rummo näite ja Purpurmusta asja (kusevad ikka lahinal vastu tuult küll!) kohta võib kokkuvõtlikult öelda - AUTORITEEDI SURM (oo, aga autor on elusam kui kunagi varem!).
"Ka Lotmani arvamus on arvamus", eks.
Või siis Idiocracy algus, kui trendikamaid viiteid kasutada :)
See ratta peal kirjutamine on ikka pagana halb, üritan seda vältida nii palju kui saan. Oopust alustasin ka ikka rõhutatud heietavusega, aga siis, jah, läks nagu läks, töö tuli peale ja .. (see vabandab/õigustab mind, aga mitte oopust!).