Mart Sander. "Litsid. Naiste sõda. II raamat"

Ilmus ajalehes „Postimees“ 10.2016

„Enesepetmine on kunst, mis rasketel aegadel lihvitakse õõvastava täiuslikkuseni.“

Mart Sander, Litsid. Naiste sõda. II raamat. Kirjastus Paradiis 2016. 237 lk.

Mihkel Kunnus

Mart Sanderi ajaloolise romaani „Litsid. Naiste sõda“ teine köide käsitleb aastat 1941. Elavaid mälestusi sellest ajast jääb praegu kiiresti üha vähemaks ja see õudne aeg muutub järjest abstraktsemaks ja ebatõelisemaks.

Toon ühe esmapilgul kummalise paralleeli. Internetiühendus ja mobiiltelefon on imbunud ellu ja elutunnetusse nii sügavale, et oma suhet aega, mil neid olemas ei olnud, ei oska ma muul moel kirjeldada, kui öeldes, et tean, aga ei usu. Ma tean, et enne ülikooli jõudmist mul polnud mobiiltelefoni ja netti sain harva, aga see tundub uskumatu ja abstraktne, kuidagi ebatõeline – nii ei saa ju elada, nii ei saa ju suhelda! Aga ometi nii oli. Ka aasta 1941, mis on ju väga lähedane ja põhjalikult dokumenteeritud ajalugu, tundub kuidagi taoline – tean, aga päris hästi ei usu. Ühe inimeluea pikkune rahuperiood – mis on siinse maalapi ajaloos kaunis pretsedenditu! – on elutunnet ja loomulikkusetaju muutnud nii kardinaalselt, et on raske ette kujutada, kuidas sellised sündmused oli võimalik hulluks minemata üle elada. Õigusriik on muutunud millekski nii iseenesestmõistetavaks, et lääne inimese kurikuulus anekdootlik reaktsioon küüditamisloole – et miks te küüditajatele politseid ei kutsunud – muutub juba täiesti normaalseks reaktsiooniks.
Fakt on see, et 1941 aastal juhtusid paljud täiesti väljakannatamatud sündmused, ja fakt on see, et täiesti paljud inimesed kannatasid need välja.

Proua Kukk viiakse ülekuulamisele ja talle antakse üheselt mõista, et ta võidakse maha lasta ja vara konfiskeerida kui ta koostööd ei tee ja õigust pole otsida kusagilt.

Proua Kukk neelatas; tema pea hakkas ringi käima.

„Aga mida ma olen teinud?“ sosistas ta. Krupenin patsutas toimikule. „No aga vaadake ise! Terve teie elu on olnud üks suur eksimus paragrahvi 58 vastu. Oma nooruses otsustasite te astuda rahvavaenlaste klassi, kes võitlesid aktiivselt nõukogude võimu vastu. Kas eitate? Te olite halastajaõde teie niinimetatud Vabadussõjas, kus aitasite neid, kes relvaga töörahva ja Punaarmee vastu sõdisid. Kas eitate? Te olete osalenud mitmes kodanlikus seltsis, mis olid kõik NSVLi vastased organisatsioonid. Te olite abielus kapitalistiga, kulaku ja kurnajaga, kes tootis varustust, mida kasutas kodanlik politsei võitluses rahva ja kommunistide vastu. Kas eitate?“

„Trakse…“ sosistas proua Kukk.

„Mida? Trakse?“ tõstis Krupenin häält. „Pole tähtis, kas trakse või tanke: kui toodetakse midagi, millega minnakse kommunismi vastu, siis ollakse Nõukogude Liidu vaenlane!“

(lk 59)

Andrei Hvostov on kirjutanud mõtlema paneva essee Eesti kirjanduse tabudest (Sirp 12.XII.2013). Ta rõhutab seal, et „kui mõne rahva eluloos ning seda elulugu edastavas rahvuslikus kirjanduses on olulisel kohal okupatsioon, see tähendab võõrvõimutsemine, siis peab seal olema lahti kirjutatud ka okupatsiooniga kaasas käiv kollaboratsioon” ning eesti kirjandus pole selles mõttes kaasaegselt täisväärtuslik, kuna eestlane pole suutnud oma minevikule ausalt näkku vaadata. Sanderi romaanis vajutatakse sellele hellale pimetähnile lakooniliselt, aga seda täpsemalt ja teravamalt.

Näiteks tavaline nägelemine klassikaaslaste vahel lõppeb sellega, et solvatud enesearmastusele vastatakse priiküüdiga Siberisse.
Ta pöördus punaarmeelase poole ja osutas poistele. „Эти три мальчика? Из-за них мы ехали сюда?“ küsis see kahtlevalt.

Tomberg noogutas. Venelane raputas nördinult pead.

„Эх.Эстонцы.“

(lk 115)

Jah, mis võiks olla teravam kujund kollaboratsionismile kui venelasest nõukogude sõduri ohe ja peavangutus kui eskordib eestlaste üles antud poisiohtu eestlasi küüditusvagunisse.

Tundub, et Mart Sander on võtnud kuulda romaani esimesele osale väga tunnustava arvustuse kirjutanud Paavo Matsinit, kes oleks „oodanud seda ajalooperioodi ilmselgelt hästi tundvalt Sandrilt ehk rohkemgi erootilisust, pikantseid seiklusi, voodikirjeldusi jne“, sest just see mõõde on esimese osaga võrreldes pisut kasvanud. Aga siiski üsna sõnasõnaliselt on kriitikule vastu tuldud, sest erootikast ja pikantsusest ei liiguta labasuse ja vulgaarsuse suunas kriipsukestki, miska võiks ka päris konservatiivse maitsega kirjandusõpetaja alla kirjutada Paavo Matsini teisele ettepanekule, kui ta tabas „end lugedes mõttelt, et see raamat madaam Kuke tüdrukutest sobiks ilmselt päris hästi gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse nimekirja ja looks omapärase sümmeetria seal juba ees Krossi „Wikmani poistega“. Midagi rüvedat ja pornograafilist teoses ei ole. Litsimaja sarnaneb pigem mingi vabariigiaegse lenderliku tüdrukute eragümnaasiumiga.“(Paavo Matsin „Sirp“ 8.VII.2016 „Putru hooradele!“)

Nagu ka esimeses osas ristuvad siingi proua Kuke peente tüdrukute ja mitmete Eesti kultuuriloos oluliste inimeste teed, nii kohtume siin nii noore Georg Otsaga kui Raimond Valgrega, pöördumatud jäljed jätab endast ka toona Tallinnat külastanud tulevane president John Kennedy.

Võimalik, et romaanist võib leida ka vihjeid, või vähemasti kujutlusalgeid sellest, kuidas see sõge aeg siiski üle elati.

Proua Kukk vaatas lõbutsevaid noori nukra naeratusega. Ta igatses Metslat – või Jeani – või ära viidud härra Kukke – või kas või ammu kadunud tõbrast Franzi; kedagi, kes sellel romantilisel, kuid samas nii ohtlikul ööl oleks tema kõrval, võtaks ta ümbert kinni ja sosistaks talle valesid, mida ta oleks valmis uskuma. Ta igatses noorust selle kõikevõitva rumalusega, mis lubas jäägitult keskenduda muretule lõbutsemisele isegi siis, kui ümber möirgas sõda. (lk 138-9)