Ilmalikust konservatiivsusest tarkusepäeva puhul

„Konservatiivsuse lippu võtavad kanda need, kelle puhul jätab see kokkuvõttes mulje pigem mitmemõttelisest postmodernistlikust mängust ilma tummise ja koherentse sisuta, nagu (:)kivisildnik või noorema põlvkonna esindaja Mihkel Kunnus.“ Johanna Ross

No seletan siis tänase päeva puhul oma konservatiivsust, või õigemini, miks ma konservatiivsuse lippu kanda võtan. (Võtan pisendavalt isikliku retoorilise hoiaku).
Ma võin tunduda postmodernse veiderdajana, sest mu konservatiivsusel on õige väike ühisosa sellega, millest räägib Markus Järvi.

Asi koondub täpsustusse ilmalik. Olen ilmalik konservatiiv. Ja religioosse konservatiivsusega võrreldes on siin „peatelg“ teisipidi.

Kõige igavikulisemad seadused, mida inimõistus võib hoomata, on matemaatilised. Ja samuti ei suuda seda igavikulist ehk siis maailma täpset matemaatilist struktuuri kätte saada, aga pisitasa pusima peab. Peakatedraal on ehk CERN. Keemia on juba tsipa kaugemal, bioloogia veelgi jne edasi. Kultuuri on puhta udune.

Teiseks, teistlikud mõisted on suuresti sisuta. Mitte ateistlik, vaid ilmalik. Jumala mõiste kuulub kultuuri ehk väga matemaatikakaugesse sfääri.
Samas maailm on samuti hierarhiline. Füüsikaseadusi ei saa rikkuda, bioloogia toimib nende raames, kultuur omakorda bioloogia raames jne. Vabadusaste alati suureneb, aga eelmise, matemaatilisema maailma piires.

Siit ka kõlbelised erinevused. Seks pole mingi püha akt, vaid paljunemine. Paljunemine on probleemne asi. Homo sapiensi on juba nii pagana palju, et rikuvad ökoloogilised aineringed (matemaaatilisem tasand!) nii ära, et teised liigid kõngevad (mis pole patt, aga millest on pagana kahju, sest just SEE maailm on me ainus ja tõeline kodu). Siin on pahupidipööratus katoliiklusega eriti ilmne: kondoomiga seksi palju ja kuidas tahad, aga viljakas seks on juba selge kõlbeline probleem. Homoabielud on täiesti suva, tehku, mis tahavad, aga lapsendada ei soovita, sest beebi on küll nunnu, aga teismeline on nii põrgulik elukas, kes peab oma loomulikkegi vanemaid tihti haigeteks veidrikeks, mis siis veel homovanematest... brh
Tähendab, seda sfääri reguleerib pühholoogiline ökonooma. Õieti ka seksuaalsfääri ja liiderdaja lõpetab ikka iivelduses või elutüdimuses(vt nt Houellebeqc, Kundera), miska juhised enesepiiramisest ei puudu ja praktilised soovitused ei erine eriti religioossetest eetikatest.

Nii materialistlikku vaatepilti nimetavad katoliiklikud konservatiivid ka surmakultuuriks (ja enda oma elukultuuriks). Samas ilmalik maailmapilt vastupidi – just arvamine, et elu juur on (tomistlikus) metafüüsikas, koraalides ja palvetes, on surmakultuur. Elule on möödapääsmatult vajalik maine, mitte taevane sfäär. Ökosüsteemid tuleb korras hoida, elu vajab esmasena vett, normaalset mulda ja valgust, mitte palvet ja inimeste endi vahelisi voorusi!

Humanistidel on peanupp katoliiklastega samas suunas, nad arvavad, et konstitusioon, inimõigused, majanduskasv ja muud taolised kvaasireligioossed sonimised on maailma ja elu teljeks, miska hukutav oleks just neist eemalduda.

Nii palju ontoloogiast. Konservatiivi arhevaenlane on mõistagi revolutsionäär, tegelane, kes arvab, et superväärtus on inimlik õiglus ja vabadus ning selle saavutamiseks tuleb kõik ahistavad (igandlikud) institutsioonid puruks peksta, Rousseau'nd shit.

Nagu ütleb Steven Van Hecke: konservatiivsust iseloomustab antropoloogiline pessimism. Kõik need kipakad institutsioonid on hädise inimese katsed talle mõneti vaenuliku maailmaga hakkama saada. Need on ta kohastumismehhanismid, mitte vanglad. Revolutsionäär on kui tegelane, kes päästab vähki koorikust või tigu kojast.

Konservatiiv on veendunud, et inimelu probleem seisneb EHITAMISES, mitte lõhkumises. Ehitamine on vaevaline, keeruline, ajamahukas, lõhkumine aga lihtne ja kiire (pealegi toimub kogu aeg iseeneslik lagunemine!).
Nagu Kennu ütleb, et „plahvatuslik raev viib elu edasi“. Vaimusilma kerkib steen, kus vahuse suuga ja rusikatega vehkiv Kennu tormab taluõuele röögatab ja laksti kena kanakuut olemas. Aga oh ei, isegi kanakuudi ehitamine võtab omajagu aega ja oskusi ja materjali. Plahvatusliku raevuga saab aga selle seevastu ära lõhkuda küll.

Seepärast vaatan igasugustele revolutsionääridele võõriti (ka feministide sage ikoonatribuut on rusikas, tähendab lõhkumis-, mitte ehitamisriist).

Mu vanema ütles ikka (sõjast rääkides): „Kui kerge on inimest tappa, aga katsu sa üks üles kasvatada!“.

Seega on iga õpetaja kasulikum olevus kui mingi sõge emantsipant, kes oma arust klaaslage puruks taob. Vot arenda sa infandist lennuvõimeline inimene, see on aastatepikkune vaev ja ehitustöö!
Head esimest sepembrit!