Dostojevski "Nooruk". Individuaalse vabaduse traagika.

Üks variatsioon sellest ilmus ajakirjas „Värske Rõhk“, suvi, 2016

Individuaalse vabaduse traagika

Mihkel Kunnus

Fjodor Dostojevski „Nooruk“ I-II, kirjastus „Loodus“ 1940, 751 lk

tõlkinud M. Pärna ja A. Raid

1.

Mõni aeg enne kirjanikuteele asumist kirjutas noor Dostojevski oma vennale: „Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene“. See, et romaanikunst on selleks sobivaim viis, oli Dostojevskile ilmselge. Õigustatult. Nii näietks alustabki psühholoog Peeter Tulviste sajandi jagu hiljem oma raamatut „Mõtlemise muutumisest ajaloos“ märkusega: „Kui inimene asub teadusliku psühholoogiaga tutvuma või seda õppima selleks, et iseenda ja teiste hingeelus selgusele jõuda, siis ta tavaliselt pettub“ ja lisab, et „varem või hiljem jõuab otsija tuntud järeldusele, et Dostojevski romaanides või Tennessee Williamsi näidendites on rohkem psühholoogiat kui psühholoogiaalastes teaduslikes uurimustes“.
Sellele noore Dostojevski deviisile on alla kirjutanud paljud suured kirjanikud pärast teda. Näiteks professor Gustav Suits mäletab, et A.H. Tammsaare kõneles juba treffneristina 1902. aastal suurema teose kirjutamise kavatsusest ja just Dostojevski romaanide tõukel tärganud Anton Hansenil keskkoolis mõte süüvida inimhinge. Teda hakanud huvitama inimese sisemaailm ja nende avaldused.

See on sobiv koht hüppamaks Dostojevski ehk kõige vähem tuntud suurromaani „Nooruk“ juurde. See on loomingulises tippvormis kirjutatud teos, mis ilmus „Kurjade vaimude“ ja „Vendade Karamazove“ vahel aastal 1875. Olgu reklaamiks veel öeldud, et seda peetakse autobiograafilisimaks.

„Nooruki“ minajutustaja Arkadi Dolgoruki on äsja gümnaasiumi lõpetanud, vaid veidi üle kahekümne aasta vana ning raskused ja kõhklused, millega ta asub oma lugu rääkima (ehk siis millega algab romaan), on küllap tuttavad ja huvipakkuvad igaühele, kes püüdnud omi mõtteid teadlikult ja planeeritult väljendada.

Romaan algab järgmiselt: „Ei mallanud enam, istusin kirjutama seda lugu minu esimestest sammudest eluteel, ehkki oleksin võinud läbi saada selletagi... Ühte asja tean kindlasti: iialgi ma ei hakka enam kirjutama oma autobiograafiat, kuigi elaksin kas või sada aastat. Selleks peab juba olema kõige alatumal kombel endasse kiindunud, et häbenemata kirjutada enesest. Ainult seega vabandangi end, et mina ei kirjuta selleks, milleks kirjutavad kõik teised, see on, mitte lugeja kiituse saavutamiseks“. Ta jätkab näriva eneseteadlikkusega: „Mina ei ole kirjanik ega taha olla kirjanik ja ma peaksin sündsusetuseks ja alatuseks tassida nende kirjandusturule oma hinge sisemuse ja tundmuste ilusaid kirjeldusi. Kuid ma aimangi juba pahameelega, et nähtavasti siiski ei saa täielikult vältida tunnete kirjeldusi ja mõtisklusi (vahest labaseidki): nii rikkuvalt mõjub inimesele igasugune kirjandulik tegevus, olgugi ta alustatud üksnes enda jaoks“ (kd I, lk 5-6).

Loomulikult Arkadi Dolgoruki plaanid – olgugi siiramast siiramad! – luhtuvad. Ta ei taha kirjutada enda tunnetest, aga kirjutab, ta ei taha kirjutada autobiograafiat, ometi ta lugu on paratamatult suuresti autobiograafia. Ta näeb seda laadi luhtumisi ka ise, miska ärritatud ebamugavus- ja piinlikkustunne on ta püsiv saatja. „Olles endale tõotanud vältida kirjanduslikke kaunistusi, ma juba esimesest reast hakkan neid tarvitama. Pealegi näib, et targalt kirjutamiseks ei piisa ainult heast tahtest. Täheldan veel seda, et, nagu näib, üheski euroopa keeles ei ole nii raske kirjutada kui vene keeles. Lugesin just läbi, mis ma äsja kirjutasin, ja näen, et ma ise olen kirjutatust palju arukam. Kuidas see ometi nii võib olla, et see, mida arukas inimene sõnastab, on palju rumalam sellest, mis temasse varju jääb?“(kd I, lk 6).

Siin tasub teha õpetlik üldistus: mitte üheski keeles pole nii raske kirjutada mittelabaselt ja mittetriviaalselt kui emakeeles. Geniaalne polüglott Uku Masing on öelnud, et kui inimene vaeva viitsib näha, siis ta saab kahekümnendates eeluaastates ehk emakeele selgeks. Emakeeles kirjutades on kõige lihtsam näha oma väljenduslikku abitust, seda, et ollakse enda „kirjutatust palju arukam“ ja natukenegi harjumuspäratute mõtete ja tunnete formuleerimisel võib kohe ilmneda see, et „mida arukas inimene sõnastab, on palju rumalam sellest, mis temasse varju jääb“.

Üldtuntud on seegi, et Dostojevski ei olnud stiilimeister, kustumatu jälje kirjanduslukku on jätnud ta just inimhinge tundjana, mitte keelevirtuoosina. Olude ja iseloomu sunnil kirjutas ta rutakalt ja palavikuliselt, pidevas ajanappuses ning see võimatustas tekstide rahuliku küpsemise ja lihvimise. Kogu aur läks mõtte väljendusele. Samuti on tõlge üksjagu vananenud, sestap on „Nooruki“ lugemine lisaks muule hea keeletajutreening.

Muide, võib tähele panna, et juba neis paaris napis ülal toodud tsitaadis peegeldub see inimlik seisund, mille Jan Kaus on üldistanud tuumseks õhtumaisele romaanikunstile ja eksistentsialistlikule häälestusele. Nimelt Dostojevski hoiab püsivalt esil kujutluse ja tegelikkuse vastuolu, ta karakterid on reeglina erakordselt teadvusel ja teadlikud. See seisneb selles, et iga järgmine hetk (saati kaugem tulevikuterendus) on teadvses kujutlusena alati juba enne kohal ning kui siis jõuab kätte see kujutletud hetk, siis erineb see häirivalt, ärritavalt ja pahatihti lausa alandavalt olnud kujutlusest.

Sõna on aga ainus hädine vahend, mille abil ühendada ja ehk ka sünkroniseerida oma kujutlust teise inimese omaga ja nõnda leevendada eksistentsiaalset üksildust.

„Ahaa, sinagi kannatad vahel selle all, et mõte ei mahu sõnadesse! See on õilis kannatus, sõber, see on antud vaid äravalituile: juhm inimene on alati rahul sellega, mis ta ütleb, ja pealegi ütleb alati rohkem, kui vaja; nad armastavad varuks rääkida“.(kd I, lk 165)

2.

Nagu Dostojevski teoste kesksed tegelased sageli on ka Arkadi Dolgoruki idee-inimene, tähendab, keegi, kelle käitumist mõjutab mitte niivõrd keskkond kuivõrd idee, mida ta oma peas kannab. Dolgoruki idee kujunes „juba gümnaasiumi kuuendas klassis ja ei lahkunud võib-olla enam hetkekski“ ja see idee on individuaalne vabadus ja sõltumatus, katkestada sidemed kõigiga ja pugeda oma kooresse. „Pikale läheks sellest rääkida. Osalt seisneb minu idee aga selles, et jäetagu mind rahule. Niikaua kui mul on kakski rubla taskus, tahan olla omaette ja ei kellestki sõltuda (ärge muretsege, vastuväiteid ma tunnen) ega taha midagi teha, – isegi mitte tolle suure tulevase inimkonna heaks, kelle heaks töötama kutsuti härra Krafti. Isiklik vabadus, see on, minu oma vabadus on mulle tähtis, ja muust ma ei taha teadagi.[...] Ma ei ole kellelegi midagi võlgu, ma maksan ühiskonnale raha riigimaksude näol selle eest, et minult ei varastataks, et mind ei pekstaks ega mõrvataks, ja üle selle ei tohi keegi minult midagi nõuda. Mina isiklikult mõtlen võib-olla teisitigi ja tahan teenida inimkonda, ning saangi teenima, ja võibolla saan töötama tema heaks kümme korda enam kui kõik jutlustajad; kuid ma tahan, et keegi seda minult ei tohi nõuda“(kd I, lk 74-75 rõhutus originaalis – M.K.)
Eelnev tsitaat võib tunduda vastuoluline – olla vaba, aga makstes makse ja teenides teisi. Teiste teenimisega assotsieerub lausa orjus ehk vabaduse antitees. Vastuolu on siiski näiline. Suure psühholoogina sai Dostojevski suurepäraselt aru, et inimene ei saa olla õnnelik olemata hea, hea teiste vastu. Näiteks ülikontsentreeritud teose „Ülestähendusi põranda alt“ peategelane murdub just sellesisulist tuumtraumat välja paisates: „“Mul ei lasta... Ma ei saa olla... hea!“ ütlesin ma vaevaliselt; siis läksin diivani juurde, langesin sellele kummuli ning ulusin veerand tundi tõelises hüsteerikas“.(LR nr 48-49, 1971, lk 106). Samas suhted, eriti sõltuvussuhted teistega on ebameeldivad – nooruk tahab katkestada need kõik. Kes saab korraga olla hea, aga ei kellestki sõltuda? “Minu idee on – saada Rothschildiks, saada niisama rikkaks nagu Rothschild“(I lk 104). Tähendab, Dostojevski näitab seda tungi, mis vahetab perekondlik-kogukondlikke inimsuhted rahaliselt vahendatute vastu. Kuidas kujuneb see, mida vanake Zossima kutsub „üksinduse ajajärguks“, see on niisugune “nagu nüüd igal pool valitseb, ja iseärnis meie sajandil, aga see ei ole veel lõpule jõudnud ja selle aeg pole veel täis saanud. Sest nüüd püüab igaüks eraldada oma isikut ikka enam, tahab iseendas tunda elu täiust, aga selle asemel tuleb kõigist pingutusist elu täiuse asemel ainult täielik endatapmine, sest oma olemuse täieliku teokssaamise asemel langetakse täielikku üksindusse“ (vt „Vennad Karamazovid“ I kd, 1939, lk 461)

Kokkuvõtlikult: „Noorukis“ on kujutatud noorusea iseseisvumistungi ja samuti praeguse individualistliku liberalismi psühhogeneesi (näiteks peategelase isa Andrei Versilov kujutab endast maailmakodanikku, rahvusülese idee kandjat, kes ühendab kogu Euroopat, sõltumata rahvusest, tähendab, on inimtüüp, kes on väga silmatorkaval kohal ka tänapäeva ühiskondlikus debatis).

Dostojevski kirjelduses on vabaduseihas traagiline motiiv, mille dialektika motoks võib panna „Kurjade vaimude“ (e.k. 1997) Šigaljovi sõnad: „Minu järeldused võitlevad avalikult minu eelduste vastu. Ma lähtusin piiramatust vabadusest ja lõpetan absoluutse despotismiga“(vt lk 357). See on teema, mida Dostojevski ei väsi varieerimast: vabaduse jaatamine pealesunnitud olukorras viib vabaduse eitamiseni (aga „miski ei rõhu inimest rohkem kui vabadus“ – eksistentsiaalne paradoks, mis kristalliseerub Ivan Karamazovi poeemis suurinkvisiitorist). Soome filosoof Georg Henrik von Wright on nimetanud seda vabaduse traagikaks. Sel on kaks põhivormi: üks individualistlik ja teine kollektivistlik. Esimest lahkab Dostojevski „Noorukis“, teist „Kurjades vaimudes“.

Aga mõistagi pole see kõik, kolmveerandtuhandele leheküljele mahub ohtralt skandaale, kirgi, piinlikke olukordi ja kõike muud, mille poolest Dostojevski on tuntud, maailma parimat psühholoogilist läbinägelikkust ei pea mainimagi. Ent lõpetaksin siiski Georg Henrik von Wright'i tsitaadiga, millele kahel käel alla kirjutan: „[Dostojevski] puhul on pigem tugevuseks kui nõrkuseks, et tema filosoofiliste ideede olemus on kompleksne, lähenedes seejuures konfliktsusele ja paradoksaalsusele. Analüüsiva intellektiga pole võimalik neid lõplikult selgitada. Nende substantsiks on elav reaalsus, mille igasugune skolastiline tõlgendus paratamatult tapaks. Ainsaks õigustuseks Dostojevskist kirjutada on püüd tekitada inimestes huvi õppida tema enda käest.“ („Minerva öökull“, Vagabund 1996, lk 149)