Valdur Mikita. Globaalpohmeluse lokaalravitsus

Kirjutasin ajakirja „Keel ja Kirjandus“ VII 2016 Valdur Mikita triloogiast. Alljärgnev on kärpimata mustand, mis erineb märkimisväärselt paberkandjal ilmunust. Hajameelsuse tõttu on ka viitesüsteem eklektiline.

Globaalpohmeluse lokaalravitsus ehk viiul insenerina läbikukkunud inimkonnale

Mihkel Kunnus

Valdur Mikita, Metsik lingvistika. Sosinaid kartulikummardajate külast. Kujundanud Maite Kotta. Grenader, 2008. 128 lk. [edasi: ML]

Valdur Mikita, Lingvistiline mets. Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi. Kujundanud Maite Kotta. Grenader, 2013. 240 lk. [edasi: LM]

Valdur Mikita, Lindvistika ehk Metsa see lingvistika. Kujundanud Maite Kotta. Välgi metsad, 2015. 240 lk. [edasi: L]

1. Geniaalne lollikindlus

Kuigi ülivõrrete kasutamine käib enamasti käsikäes akadeemilises mõttes häbenemisväärsete tunnetuslike kvaliteetidega söandan Valdur Mikita äsjailmunud triloogiat häbenemata geniaalseks nimetada. Selle triloogia populaarsus ja laialdane ja mitmekesine lugemishuvi teeb ainult head meelt. Loomulikult ainuüksi laialdane populaarsus ise tekitab teatud inimtüübis vaenuliku hoiaku, mis mõnel harval juhul võib leida ka teismelisenihilism(fm)ist argumenteerituma toe.

Käesolevas kirjatöös proovin osutada neile aspektidele, mida pole senises retseptsioonis kuigivõrd kohanud, aga mida pean ometi väga oluliseks. Seda tehes aga ma ei taha kuidagi pisendada teisi lugemisviise ja lugemisrõõme, millest mastaapseim on kahtlemata rahvuslik kosutus praegusel närvilisel ajal, mil retooriline agressiivsus ähvardab kasvada repressiivsete praktikateni nii rahvuslike kui üldinimlike väärtuste pooldajate seas.

Valdur Mikita suudab praegusel ajal käsitleda nii aktuaalset ja lollitundlikku teemat nagu rahvusidentiteet, sel viisil, mis on nii erakordselt lollikindel, et loeksin selle küll üheks jalaks, millel seisab Mikita geniaalsus (ja geniaalsus vajab palju jalgu, millel seista!).

Selgitan. Lolluseproblemaatikat tajub ka Mikita teravalt ja toob muu hulgas välja Carlo M. Cipolla lolluse definitsiooni: „loll on see, kes teeb teisele kahju ilma ise sellest kasu saamata“ ja viis lolluse fundamentaalset seadusest, millest tsiteeriksin paari punkti:
„1. Lollide hulk suvalises seltskonnas on alati suurem kui esialgu paistab.

 4. Lollid põhjustavad alati suuremat kahju, kui arvatakse. 

5. Lollid jäävad lollideks.“ (L, lk 216)

(Kuna viimane punkt võib mõjuda pedagoogilistele vaimudele liiga frustreerivalt, teeksin siin täpsustuse, et pigem on lollide hulk kadumatu, sest see taastoodab end pideva kääsnähtusena sellega, et inimkond eksisteerib püsivas sündimiste ja suremiste protsessis.)

Tahan rõhutada, et lolluseproblemaatika pole sugugi tühine, vaid muutub lausa võtmeliseks siis, kui lähtuda printsiibiist, et puud tuntakse tema viljadest. Mis tahest eluolu parendamist taotlevad või inimlikke igatsusi formeerivad printsiibid, ideed, ideaalid ja aatedki pannakse proovile inimmasside lolluse kõikesöövitavas happes. Vähemuste kaitse, üldised inimõigused, demokraatia, anarhism, feminism, rahvuslus, patriotism, liberalims, humanism – kui loetleda vaid mõned esimesena pähe turgatavad – millisteks groteskseteks enesekarikatuurideks või lausa eneseeitusteks võivad need õilsad pürgimused läbi lolliprisma muunduda! Seda eriti kergelt siis, kui valguvad massidesse, kus selle sama valgumise tulemusena lolluse kontsentratsioon üha suureneb (sõna „lollus“ ei ole siin põlguseavaldus, vaid pigem kokkuvõte antropoloogilisest tõsiasjast, et ainuüksi nii keerulises ja kompleksses ühiskonnas on võimatu nõuda kriitiliselt hulgalt liikmetelt piisavat kompetentsust, ja bioloogilisest tõsiasjast, et paljud isendid poleks ka parimate tingimiste juures kuigivõrd mittelollideks kasvatatavad).

Tema loodud rahvustunnete palsami lollikindlus seisneb selles, et selle potentsiaal areneda rahvustunnete tölplikeks või agressiivseteks värdvormideks tundub olematuseni väike, kui mitte lausa preventiivsete mõjudega, iseäranis võttes arvesse selle inimliku tunde levinumaid iduvorme. Näiteks võimatuseni raske on ette kujutada, et Mikita kirjutatu inspireeriks mingeid sõjakaid ja ksenofoobseid liikumisi, saati initsieeriks nende teket. Küll aga võib ette kujutada – mitte et see ülearu tõenäoline oleks – , kuidas pärast Mikita lugemist nii mõnigi marurahvuslane või pool-skinhead tunneb, et ta hõõguv alaväärsustunne on saanud leevendust. Ja isegi kellelegi vähemõigele kohta kätte näitamata.

2. Lohutab laiu masse ja kirgastab erinevaid vaimuaskeete

Sven Vabar kirjutas 11.01.2016 Facebookis, et „viimase viie aasta jooksul pole [talle] kultuuris miski nii palju korda läinud kui need Mikita raamatud“. Tsiteerin teda pikemalt, sest olen ta öelduga suuresti nõus:

„kogu see paljukiidetud ja mõnedes ringkondades laidetud jutt metsast ja Eesti erilisusest – kohati tundub, et ainus jutt, mida Mikita kohta üldse räägitakse – EI OLE ÜLDSE TÄHTIS. Tähtis ent on Mikita triloogia küll – esiteks selles osas, mis puudutab sisekõnet, maagilist sõna, oskust rääkida iseendaga, mitmiktaju, ja teiseks selles osas, mis puudutab füüsilises keskkonnas viibimise käsitlemist kultuurina. Ükskõik millises keskkonnas, mitte ainult metsas. Kogu see erilise Eesti jutt – ega see ju kah muidugi just paha ja vale ei ole, see on küllalt vaimukas ja võibolla siis tõesti vajalik inimestele, kes on otseselt või kaudselt kannatada saanud eestlaseks olemise alaväärsuskompleksi läbi. Ja metsa jutt muidugi kah on tore ja vajalik. Kes ei armastaks metsa. Aga jah. Võrreldes maagilise sõnaga pole see tähtis.

„Lindvistikas“ kui triloogia lõpuraamatus Mikita mõnevõrra paljastab oma ideoloogilised mootorid. Leheküljel 231 ta kirjutab: „Kultuur hakkab minu meelest alla käima hetkest, mil etnos ei inspireeri enam inimest. Selles mõttes olen üpris vanamoodne mõtleja.“ Niisugune seisukoht pole isegi mitte vanamoodne või rahvuskonservatiivne, vaid enamvähem natsionalistlik. Natuke paneb imestama see seisukoht inimese sulest, kes hindab kõrgelt Derridad, Lotmanit, Võgotskit või Popperit. Mina isiklikult seda seisukohta ei jaga, aga praegusel kurjal ja praguneval ajal tahaksin öelda, et mul ei ole tegelikult ka selle vaateviisiga probleemi – põhjusel, et see ei ole tähtis. Nagu märkis äsja raamatukogu kohvikus toimunud põgusas, kuid viljakas eravestluses mulle Jaak Tomberg, annaks Mikita põhimistele ideedele üles ehitada ka risti vastupidist ideoloogilist suunda juhatava apoloogia "postnatsionaalsusele", linnakogemusele, kompromissitule multikultile. Risti vastupidine suund oleks muidugi üskjagu kontseptuaalne kius. Aga ilma igasuguse kontseptuaalsuse või kiusuta tuleks Mikitale tuginev linnakogemus tingimata töösse rakendada. Sest seda oleks vaja, see oleks tähtis. Ja kõik see, mis puudutab sisekõnet ja maagilist sõna – sellega tuleb edasi töötada.“

Selle läbiva suurtähega antud hinnagu, et jutt Eesti erilisusest ja metsast ei ole üldse tähtis, võib rahumeeli puhtsubjektiivsusena kõrvale jätta (natuke nagu „Shakespeare ja saapad“). See on paljudele tähtis ja see tähtsus ei sega kuidagi seda teist tähtsust, mis on sel triloogial vähestele (et mitte öelda paljudele erinevatele vaimuvähemustele). Selline tammsaarelik süntees on lihtsalt üks näide Mikita talendi ja õnnestumise suurusest.

3. Märkus vormi kohta

Triloogia vorm on tekitanud palju segadust ja vankumatuid eriarvamusi, sest sel on nii esseistika, müüdiloome kui pihtimuse jms tunnuseid, meenutab nii ilukirjandust kui teadusteksti, ometi nagu ei sobi hästi ükski tavapärane lahter. Juri Lotman – üks Mikita inspireerijaid – on teksti tõesusproblemaatikat käsitledes kirjutanud, et selles aspektis „on ilukirjandusliku ja teadusliku teksti lugeja psühholoogia printsipiaalselt lahkuminev. Teadusliku teksti ideaalne lugeja on üdini kahtlev skeptik. Sõnapealt ei usu too midagi ning emotsionaalsed veenmismeetodid üksnes suurendavad ta umbusaldust. Saadud teksti omaksvõtt sõltub siin tulemuste kontrollist kogu mõttekäigu kordamise teel. Teksti korratavus, lugeja võimalus seda ise üksipulgi kokku pannes jõuda autoriga samade järeldusteni, kõigi andmete ja tuletuste kontrollitavus on teadusliku teksti tõesuse tagatiseks.

Ilukirjanduslik tekst seevastu pole põhimõtteliselt ei korratav ega kontrollitav. Kui lugeja suhet teadusliku tekstiga valitseb kõikehõlmav kahtlus, siis ilukirjandus eeldab samavõrd jäägitut usaldust. Ka humanitaarteaduslikud käsitlused, kus algoritmide ja loogiliste mudelite üle domineerivad arhiivileidude ja lugejale kättesaamatute unikaalsete allikate tõlgendused, on praktiliselt kontrollimatud ning samuti sõltuvad autori ja lugeja suhete usalduslikkusest. See lähendab humanitaarteksti lugemise psühholoogiat kirjandustarbija psühholoogiale. Ent mis tahes teaduslik uurimus, ka humanitaaraineline, taotleb ühetähenduslikkust: tekst peab olema mõistetav, mitte interpreteeritav. Ilukirjanduslik teos aga otse nõuab, et iga lugeja mõistaks seda isemoodi. Seega ootab ilukirjanduslik tekst lugejalt nii piiritut usaldust — otse kahtlusi trotsivat harrast andumust —, nagu sellele ükski muu tekst ei söanda pretendeeridagi.

Täiesti loomulik, et seeläbi koondub tähelepanu isikule, kes enese vastu nii suurt usaldust nõuab. Tavasuhtluse küsimus «Mida ta endast kujutab, too sõnumitooja?» omandab nüüd sootuks erilise tähenduse. Kirjaniku isiksusest saab otsekui põhiteksti usaldusväärsust kinnitav — või kummutav — tekstilisa.“¹

Valdur Mikita on loonud vormi, mis pretendeerib korraga teaduslikkuse üheseltmõistetavusele (on tunda, et Mikita tõesti tahab midagi öelda, midagi kommunikeerida), aga samas eeldab usaldavat, isiklikule loomingule omast lugemisviisi ning palju on seal väiteid, mille legitimeerib autori erilisus (sünesteesia). Kui vaimustusest lausa sõgestuda, siis võiks öelda, et Valdur Mikita loodud vorm on romaanikunsti uuendus. Ta oleks justkui võtnud tõsiselt Tõnu Õnnepalu veendumust, et annakareninalike romaanide aeg on jäädavalt möödas ning rakendanud sellele robertmusilliku ideaali inimese sisemaailma kujutamisel, tähendab, mitte vandunud alla sünteesimast kõige üldistavamat meetodit kõige üldistamatumale valdkonnale – uurida loodusteadusliku täpsuse ja metoodilisusega indiviidi autokommunikatsiooni unikaalsust.

4. Miks ta seda teeb?

Loomulikult saan vastata ainult oletuslikult. Aga tahaks juhtida tähelepanu asjaolule, mida senises retseptsioonis eriti pole kohanud (va siinkirjutaja ja Berk Vaher põgusalt). Palju ja õigusega on toonitatud Mikita huumorit ja vaimukust, Andrus Kivirähk tunnistab, et naeris lugedes lausa kõva häälega, mida tema puhul harva ette tuleb². Jah, triloogia kubiseb vaimukustest, aga asjaolu, millele tahtsin tähelepanu juhtida, ja mida pean väljataandamatult oluliseks, on see, et Mikita alumine tundetoon on lausa apokalüptiline, informeeritud ilmaliku inimese ränksünge lootusetus. Triloogias on küllaga mõrasid, millest see põhjatutume hoovus paistab. „Praegu on toimumas maakera eluslooduse üks suuremaid väljasuremislaineid, mis on umbes tuhat korda loomulikust foonist kiirem. Suurte ajastute piire on alati märgistanud mastaapsed hingeheitmised. Võimalik, et uusaegkond, mis kestis dinosaurustest korilaseni, hakkab lõppema ja saabumas on täiesti uus ajastu – antropotseen [...] Me ületame praegu piirjoont, kus eluslooduse kadu ja kultuurikadu pole iial olnud nii suur kui praegu. Kaovad liigid, kooslused, maastikud, kaovad mõtteviisid, keeled ja kultuurid. Ilmselgelt ei ole see kokkusattumus juhuslik ning on alguse saanud inimesest. Rünnaku all on inimene kui bioloogiline organism ja mõtlev olend.” (LM,lk 115-116).

Valdur Mikita esimene haridus oli loodusteaduslik, bioloogia. Ta saab suurepäraselt aru, kuidas toimivad aineringed, ökosüsteemid, bioloogilised kooslused ja milline on inimese roll selles ja kuidas inimene on neid (pöördumatult) mõjutanud ja kuhu see peagi välja viibⁱ.

Arutledes Kalevi Kulliga Mikita üle, ütles viimane, et ei mõista päris hästi, miks Mikita vaevub nii palju „Kalevipojaga“ jahmerdama, see tal nagu modernistlik võõrkeha muidu väga vägevas süsteemis. Pakkusin välja, et ehk inspireerib teda sama absurditunne, mis kunagi ajendas andma kohe hääbuvale rahvakillule oma eepost⁵.

Kirjutasin kord:
„Probleemide, õnnetuste, kriiside korral on kaks väga üldist leevendusstrateegiat: kas püüda muuta enese meeleseisundit või püüda muuta olukorda.

Esimest võiks tinglikult nimetada muusiku teeks ja teist inseneri teeks. Mõlemal variandil on oma puudused ja voorused. Kui majal hakkab katus läbi laskma, siis on ehk remonti teha mõistlikum kui komponeerida kurblik bluusilugu „Sajab vihm jälle mu voodisse“, ent surnud lemmiklooma mutrivõtme ja epo-liimiga tagasi ei too. Insener ammutab energiat peale hakkamiseks sokraatilisest optimismist, muusikul aitab olukorraga leppida tragöödia ilust kostuv metafüüsiline lohutus.“³

Muusika on üks ääretult võimas autokommunikatsioonivahend ja autokommunikatsioon on üks Mikita põhiteemasid. Ja see on arusaadav, sest meie tsivilisatsioon ja kodune ökosüsteem on sellisel kujul suremas ja insenerlikud praktikad seda protsessi pidurdadagi suuresti läbi kukkunud. Kui aga vaadata ajalukku, siis peab nentima, et inimesed liigiajaloolises mõttes suutnud üle elada aegu ja tingimusi, mis praeguse elustandardiga võrreldes on kujutlusvõime piirini kohutavad. Ainelises viletsuses, olematu meditsiini ja hügieeniga „pimedat keskaega“ on nimetatud ka kõrgvaimsuse ajastuks, ajastuks, mis inimene toetus oma sisemisele jõule⁴.

Marju Lepajõe on just autokommunikatiivsuse kaudu iseloomustanud varasemat Euroopa mõttelugu: „Antiik- ja keskaja filosoofia ja teoloogia on erakordne kogum inimese sisekogemuse, sisemaailma analüüse, mis tähelepanuväärsel moel ei aegu. Sisekogemuse metoodiline kirjeldus ja analüüs on aga midagi, mis tänapäeva teoreetilisest mõttest suurel määral puudub, sest siseelu on nn teaduslikust maailmapildist täielikult lahkunud. [---] Ometi on inimese sisemaailm kõige sügavam ja vahetum tegelikkus. Kui sellega tegelema ei õpi, siis on inimene väga hädas iseendaga. Üleilmset ja kohalikku agressiivsust, mille kuulmise ja nägemisega päevad algavad ja lõpevad, võiks üsna otseselt selle tühjusega siduda.“¹

Toodud tsitaadi lõpp võiks olla Mikita triloogia motokski, algus aga selgituseks, miks Mikita suhe teaduslikkusesse on selline mimikriline.

5. Traditsioon

Materialistlik teadus on olnud inseneri – inimese, kes muudab oma keskkonda, mitte sisemaailma – suurim ja võimsaim tööriist. Nii suur ja võimas, et hing pidigi teadusest lahkuma, ent nüüd, mil insener on läbikukkunud – keskkond osutus siiski tugevamaks –, on ka see teadus kasutu. Vaja on tagasi saada hing. Mikita küsibki selle sisemise jõu järele – maagilise sõna järele –, mis aitab säilitada inimese elujõudu ja elurõõmu (peagi saabuvates) üliränkades ainelistes oludes. (Näiteks koonduslaagriõudused üle elanud psühholoogi Viktor Frankli loodud logoteraapia on ju samuti üks spetsiifiline autokommunikatiivne praktika.) Eelpool kasutatud kujundiga: ta läheneb parima insenerihasardiga muusikale. Eestlastega on praegu kenasti sel viisil hakkama saanud – viletsaid olusid muutmata parendanud meeleseisundit. Mikita tekstide laialdane populaarsus ongi tema autokommunikatiivses, heatujustavas ja eluindu süstivas toimes. Nagu ka Andrus Kivirähk ütleb, Mikita kirjeldustes muutub meeldivaks, lausa sala-aardeks kõik see, millest on harjutud rääkima virisevas ja põlglikus võtmes ning toob näiteks Mikita „kirjelduse Eesti taluõuest. Sisuliselt kõlbaks see peatükk ka põhjendama seda, miks Eestist tuleks tagasi vaatamata põgeneda – nii jube on siin kõik. Kuid Mikita, vastupidi, esitleb haisvat, ligast ning kõikvõimaliku kolaga täidetud taluhoovi peaaegu, et pühapaigana. Ja imelik küll – see kõlab usutavalt!“² Milan Kundera on öelnud, et rõvetseda saab ainult emakeeles, laiemalt öelduna vägisõnad on ainult emakeelsed, heideggerlikumalt – hing on emakeelne. See peaks igasugustele üldinimlastele meelde tuletama, miks rahvuslikkus on vajalik ja miks meie autokommunikatiivsuse geenius on rahvuslik ja lokaalsusele toetuv.

Mikital on osalt õnnestunud see, mida soovitas Friedrich Nietzsche „Tragöödia sünnis“, kus andis soovitusi psühholoogiliseks kohastumiseks muusika vaimus, kui põrub „ennast kõikvõimsaks pidav optmism“, mis „sokraatilise kultuuri rüppe peidetud on“ ja „ilusate peibutuste ja rahustavate sõnade mõju „inimväärikusest“ ja „väärikast tööst“ otsa on lõppenud“ (loe: kui massid hakkavad taipama, et igasugused inimõigused, deklaratsioonid ning ka Tehnoloogia, Teadus ja muud sonimised ei aita midagi, kui maardlad on tühjad, amtosfääri temperatuur kõrgenenud, ressursid läbi põletatud ja ökosüsteemid kollapseerunud).³⁴

P.S.
„Lingvistilist metsa“ arvustav Hasso Krull nimetab kõige vahetuma kogemuse pagendatust tänapäeva teadusest Philippe Descola eeskujul „naturalistliku ontoloogia probleemiks”. Krull kirjutab: „Naturalistlik ontoloogia, mis valitseb niihästi loodusteadusi kui kogu tänapäeva Lääne kultuuri, eeldab täielikku pidevust füüsilisel, välisel tasandil, sellal kui sisemust omistatakse ainult inimesele ja see on täiesti individuaalne.“⁵ Akadeemiline traditsioon, mis sellist ontoloogiat omaks ei võta, on biosemiootika ning selle distsipliini üks elavaid legende on Valdur Mikita (ja siinkirjutaja) juhendaja Kalevi Kull. Mikita triloogia (viimane osa ehk isegi enim) tõsiteaduslikumad ja eetiliselt nõudvamad kohad on suurepäraseks näiteks biosemiootilise vaateviisi rakendusest. Biosemiootika on akadeemilise distsipliini tähisena küll väga hiline nähtus, aga traditsioon, millest see välja kasvab, on vana ja väärikas. Tuttavlikum oleks ehk mainida Saksa romantilist bioloogiat, mida esindavad näiteks Karl Ernst von Baer ja Jakob von Uexküll. Viimase loodud omailmateooriat on nimetatud ka subjektiivseks bioloogiaks, mille üks lühimääratlus võikski olla see, et see on bioloogia, mis võtab aksioomiks naturalistliku ontoloogia eituse, selle, et ka teistel elusolenditel on seesmisus, ka neil on liigiomane mälu ja maailmasuhestus, teisiti öelduna, ka neil on hing. „Biosemiootika roll humanitaarteaduste seisukohalt on kahtlemata see, et ta võimaldab humanitaarteadustest endist lähtunud vahenditega saada ligipääsu keelevälisele elule.... muuhulgas üritab tõlkida neid tekste, mis pole inimkultuuri loodud. Siia kuulub liikidevaheline tõlge, aga ka animaalsete, loomseis märgisüsteemides sündinud lausetute tekstide ümberesitus ajalises inimkeeles“.⁶

1M. Lepajõe, Milleks rahvuslikkusele tõlkimine? – Akadeemia 2014, nr 9, lk 1546–1548.

2A. Kivirähk, Talupojad tantsivad, prillid ees, lk 108–110.

3F. Nietzsche, Tragöödia sünd. Tlk A. Lill. Tallinn: Tänapäev, 2009, lk 122–3.

4Kui arutlesin Kalevi Kulliga Mikita üle, ütles ta, et ei mõista päris hästi, miks Mikita vaevub nii palju „Kalevipojaga“ jahmerdama, see on tal nagu modernistlik võõrkeha muidu nii vägevas süsteemis. Pakkusin välja, et ehk inspireerib teda sama absurditunne, mis kunagi ajendas andma kohe hääbuvale rahvakillule oma eepost. (Vt J. Undusk, Eksistentsiaalne Kreutzwald. – Eesti Ekspress. Areen 5. XII 2003.)

5H. Krull, Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. – Vikerkaar 2013, nr 10–-11, lk 156.

6K. Kull, Biosemiootika. – Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid. Koost M. Tamm. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 165–166. Soovitan seda artiklit kui parimat sissejuhatust biosemiootika mõistmiseks, põhjalikum käsitlus oleks Jesper Hoffmeyeri „Biosemiootika“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014).

1Juri Lotman, „Kirjaniku biograaafia kui loomeakt“, kogumikus Kultuurisemiootika, Olion, 1990, lk 353, tlk Inta Soms

2Andrus Kivirähk „Talupojad tantsivad, prillid ees“, Vikerkaar, 3, 2016, lk 108-110

iHea kokkuvõtliku ülevaate saab näiteks esseest „Vanaemad, ökoterrorism ja globaalne katastroof“, Postimees, 26. III 2011

5Vt nt Jaan Undusk „Eksistentsiaalne Kreutzwald”,Eesti Ekspress, Areen 5. XII 2003

3Mihkel Kunnus, „Sarvedega peremudeleid ehk võrdõigusluse õnnetusi“, Minu eugeenika saladus, Ji, 2012, lk 39

4Marju Lepajõe ettekandega sümpoosionil „Milleks meile rahvuslikkus?“ (järelvaadatav: https://www.youtube.com/watch?v=D006R3QP7u0)