Vägivalla õigustus

ERRi päevakommentaar 30.06.2016

Vägivalla õigustus

Mihkel Kunnus

Idealistlike moralistlike loosungite – nagu „Vägivallal puudub õigustus“ – üheks suureks hädaks on see, et see võimaldab ühe lihtlausega täita kogu kõrvadevaheline tühjus. Naks ja probleem lahenenud. Seepärast meeldivad need iseäranis noortele uljastele kaunishingedele. Hinnatud käitumisökoloogia professoril pruugib vaid suu avada, kui kargab välja selline noor lihtlausega varustatud uljaspea ja võtab sekundiga moraalse seljavõidu. Sest kui sul on idealistlik moraaliloosung, pole enam mingeid teadmisi vaja. Mitte mingeid. Käratad selle välja ja vahid nõudliku näoga ringi. Küll aga on neid vaja, kui tahetakse vägavallaga võidelda. Kui aga teaduslikult vägivalla põhjuseid otsida, siis noor uljaspea ei suuda siin näha muud kui vägivalla õigustamist. Sest teaduslik meetod korraga ju depersonifitseerib ja ehitab põhjusahelaid, mis ulatuvad kaugemale konkreetsest vägivallaaktist ja selle sooritajast.

Võtan ühe väikse näitelõime sellisest keerulisest puntrast nagu perevägivald. Traditsioonilised soorollid küll kahtlemata piirasid isikuvabadusi, olid sooliselt diskrimineerivad ja nii edasi, aga ühtlasi lahendasid huvide konfliktid eos – kui elatakse mingite vaidlustamatute reeglite järgi on iseäratseja või eksija kohe tuvastatav ja mingit piigimurdmiste ei tule. Kui rollid on paigas ei saa tülitseda, et kelle kord on seda tasustamata kodutööd teha või kelle kord last imetada. Nüüd on need konfliktid samuti privaatsfääri lükatud. Eriti väga võrdõiguslikes ja feministlikes põhjamaades, kus perevägivalda on ka kõige rohkem.

Aristotelese „Poliitika“ on ses mõttes täiuslikult aegunud raamat, omamoodi antivõrdõiguslikkuse piibel, sest ta tegeleb seal väga palju mitmesuguste selgete alluvussuhete õigustamisega, ikka harmoonia ja ökonoomia nimel. Võrdsete õigustega ja alati isepäistest inimestest mingit sellist süsteemi ei ehita. Isiksus hakkab mässama! Ja ma ei vaena siin võrdõiguslikkust, vaid näitan, et sellel ideaalil on mitmesuguseid lisamõõtmeid. Näiteks rivaalitsemine ja konfliktsuse kasv, sest kodune tööjaotus tuleb ise ja eraviisiliselt paika panna.

Veel üks suur ja vana lõim tsiviliseerumisprotsessis on jõukasutuse muutumine üha täielikumalt riigi monopoliks. Praegu on see tunginud või õigemini on tungimas eraalgatusliku vägivalla viimasesse kantsi – perekonda. Üsna hiljuti võeti kooliõpetajalt õigus kasutada vägivalda, nüüd on tsentraalsandarmi nui trügimas üha ägedamalt ka lapse ja lapsevanema vahele. Tutistamise peale võib teismeline emale politsei kutsuda. Ja lahkheli lapse taotluse asjus jääda ööseks sõbra juurde leiab lahenduse lapse advokaadi ja ema advokaadi mõõduvõtus. Vajadusel sekkub politsei ja kasutab sunnimeetmeid.

Füüsilist vägivalda on formaalsete menetlustega märksa lihtsam tuvastada kui vaimset ja seega soosib kujunev tsivilisatsiooniformatsioon vaimset vägivalda ja enesekehtestamist. Ja siin on käitumisökoloogia professoril õigus, erarusika suuremast riigistamisest on naistel rohkem võita. Aga see oligi ju plaanis. Naiste desarmeerimisel on märksa suuremad tehnilised raskused, miska võib juhtuda, et naiste varjupaigad tühjenevad naistest ja muutuvad piinatud meeste kõrvade varjupaikadeks. Perevägivald ei kao, vaid teiseneb.

Keda kolgib juba praegu meie meie ühiskonna institutsionaliseeritud rusikas rohkem? Siin pole mingit kahtlust, ca 95% vangidest on mehed. Me peame seda õigustatud vägivallaks ja õigustatud sooliseks disproportsiooniks.

Leszek Kolakowski on öelnud, et „õigustatud vägivalla eristamine õigustamatust pole võimalik ilma hinnanguteta eesmärkidele, mida vägivallaga tahetakse saavutada. Seal, kus eesmärk on ilmselgelt väärikas, ja kus – mis väga tähtis – pole teisi võitlusvahendeid, on vägivald õigustatud, ehkki mitte alati mõistlik. /.../ Kerge on öelda, et tahame vägivallatut maailma, aga keegi pole veel andnud mõistlikke juhtnööre sellise maailma loomiseks.“

Sipelgaid, termiite ja mesilasi imetletakse tihti kui musterühiskondade loojaid (muide,nad kasutavad organiseeritud kollektiivset vägivalda ehk sõda nagu inimenegi). Aga nende evolutsiooniliseks trumbiks on see, et tööliste vahel puudub seksuaalne konkurents – üks lähisuhte vägivalla suurtest evolutsioonipsühholoogilistest allikatest. Selle eelduseks on see, et , ütleme, järglaste saamine on monopoliseeritud keskvõimule ehk miski, milleni suur imetaja kuidagi ei küündi.

Seega kõigi märkide järgi on vägivald sarnane nähtus nagu rumalus või haigused, tähendab, inimkonna ebameeldiv püsisaatja, mille vastu peab pidevalt võitlema. Ja see võitlus on tõeliselt kangelaslik, sest puudub igasugune võidulootus.