Tõde ja õigus XIII

Ilmus „Sirbis“ 31.08.2012 suht tühiselt  kärbituna (ca 1500tm) ja veidi teisiti liigendatuna.

Tõde ja õigus XIII

Aet Annist, „Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Arenguantropoloogiline uurimus“. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2011. 408 lk

Mihkel Kunnus

1.

Tallinna Ülikooli Kirjastuselt on viimastel aastatel kohe hooga väga häid raamatuid tulnud, väärt tõlkeid ja väärt algupärandit. Viimaste hulka kuulub ka Aet Annisti arenguantopoloogiline uurimus „Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas“.

Igati kongeniaalses ja lisaväärtustavas tutvustuses ütleb Külli-Riin Tigasson, et „Aet Annisti raamat on minu arvates tõeline suurteos. Omalaadne anti-“Tõde ja õigus” 21. sajandi alguse Eesti külaelust. Teaduslikus vormis “Rise and Fall of Estonia”” (”Vikerkaar”, 2011, nr 10-11).

Üldjoontes nõustudes tahaks siiski nokkida ühe väikse kujundliku ebatäpsuse all, nimelt, miks anti-? Ei mingit anti-’t! Pigem on Annisti raamat vaadeldav ”Tõe ja õiguse” ääremärkusena, või kui pisut ülendada, siis ”Tõe ja õiguse” mõttelise järjena, selle 13. osana (kolmteist pole siin mingi arvusümboolika, vaid puhtmatemaatiline ekstrapolatsioon (täpsemalt 12,5-12,7), võttes keskmiselt kümme aastat osa kohta, Annisti välitööd kestsid 07.2002-01.2004).

Seda väga mitmes aspektis. Alustades sellest, et Tammsaare peateos on korraga nii meie kodumaise kirjanduse kui antropoloogilise tunnetuse suurim saavutus. Suurimad antropoloogid ja suurimad romaanikirjanikud on oma keskseid pürgimusi sõnastanud kaunikesti sarnaselt, mõlemad on üritanud kaardistada inimolemust üldisemalt. Näiteks äärmiselt mitmekülgselt kogu humanitaariat mõjutanud antropoloogiaklassik Claude Lévi-Strauss on öelnud, et on olnud „pühendunud ainult ühele probleemile: püüda mõista, kuidas toimib inimmõtlemine.” Mitte vähem mõjukas Dostojevski sõnastas juba õige noorelt oma elumoto: „Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene.“

Peeter Tulviste alustab raamatut „Mõtlemise muutumisest ajaloos“ märkusega: „Kui inimene asub teadusliku psühholoogiaga tutvuma või seda õppima selleks, et iseenda ja teiste hingeelus selgusele jõuda, siis ta tavaliselt pettub“ ja lisab, et „varem või hiljem jõuab otsija tuntud järeldusele, et Dostojevski romaanides või Tennessee Williamsi näidendites on rohkem psühholoogiat kui psühholoogiaalastes teaduslikes uurimustes“. Tõsi.

Milan Kundra tsiteerib „Eesriides“ Ernesto Sábatot: „Filosoofia poolt hüljatud ja sadade teaduslike spetsiifikatega lõhestatud moodsas maailmas püsib romaan kui viimane vaatetorn, millelt saame haarata inimelu tervikuna“.

Mõistagi ei kattu Kundera pürgimusest ja tunnetuseetikast lähtuv romaanimääratlus kuigivõrdki formaliseeritusega, mida nõuab (kirjandus)teadus, ja sellistele tingimustele vastavaid romaane on kogu kirjanduslikus toodangus proportsionaalselt vahest umbes sama palju kui uudse tunnetusväärtusega teadusartikleid kogu formaalselt korrektses teadusproduktsioonis, tähendab, üpris tühine osa.

Ei loovusel ega teaduslikul avastamisel pole meetodit või psühholoogilisel läbinägelikkusel algoritmi ja ka antropoloogilise uurimustöö formaalne eeskiri saab olla ainult pea kasutamatuseni üldine.

2.

Üheksanda peatüki pealkirjaks on Annist pannud „Kaasamismüstika“. See on parafraas. Nimelt „[James] Ferguson kirjeldab üht Lesotho karjapidamise kummalist aspekti, mida ta nimetab veisemüstikaks: kohalikud laseks oma loomadel pigem nälgida ja surra, kui neid müüksid. Ta selgitab kultuurilisi reegleid sellise käitumise taga, mis koos karjaomanike positsiooniga takistavad karjaomanikel kaasa minemast muutustega, mida Thaba-Tseka arenguprojektiga ellu tahetakse viia“ (lk 324).

Meenub tahtmatult üks võikamaid stseene „Kuritöös ja karistuses“, Raskolnikovi unenägu, kus Mikolka peksab surnuks oma ülekoormatud hobuse karjudes: „Minu oma! Mis tahan, seda ka teen! Istuge veel peale. Istuge kõik peale. Tahan, et tingimata läheks nelja! ...“ […]„Minu oma!“ karjub Mikolka, raudkangi käes hoides, endal silmad vihast verd täis valgunud. Ta seisab nagu kahetsedes, et pole enam, keda peksta“.

„Ferguson mainib ka möödaminnes ka kohalikke arengutöötajaid, kelle ülesanne on veenda ülejäänud kohalikke arengueesmärkide objektiivsuses“(lk 324). Sarnaselt lähenesid ka Annisti kirjeldatud arengutöötajad. Sest kuidas ikka motiveerida inimesi edumeelselt käituma – neile tuleb anda (stardi)vahendeid (siin välisabi) ja selgitada, kuidas on mõistlik ja neile endile hea. Tuleb selgitada kohalikele, et keegi ei ürita neid kuidagi lüpsta, petta, vaid tegutsetakse nende endi huvides; tuleb veenda kohalikke arengueesmärkide objektiivsuses.

Dostojevski põrandaalune osatab: „Seejuures olete te surmkindlad, et ta selle ükskord ometi selgeks õpib, niipea kui on lõplikult kadunud mõned vanad ja halvad harjumused ja kui terve mõistus ja teadus on jõudnud inimloomuse täiesti ümber kasvatada ning normaalsele rajale suunata. Te olete kindlad, et siis lakkab inimene vabatahtlikult väärteid käimast ja hoidub nii-öelda tahes-tahtmata lahkhelidest oma tahte ja ja oma normaalse kasu vahel“(„Ülestähendusi põranda alt“ I osa, VII ptk., Dostojevski rõhutus – M.K.)

Ei käi need asjad nii lihtsalt.

 „[S]ee kõik sünnib tühisel põhjusel, mis muidu ei tasuks nagu mainimistki: nimelt sellepärast, et inimene on alati ja igal pool, ükskõik kes ta ka poleks, armastanud tegutseda nii, nagu ta on tahtnud, ja mitte sugugi nii, nagu mõistus ja kasu talle ette kirjutavad; tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta (see on juba minu idee). Omaenda isikupärane vaba tahe, omaenda ükskõik kui pöörase tuju järgimine, oma fantaasia, olgu see teinekord kas või hulluseni üles piitsutatud, – see on see üks ja ainus, see ära unustatud kõige kasulikum kasu, mis ei sobi mingisse kategooriasse ja mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad. Kust need tarkpead selle siis võtavad, et inimese tahtmised peavad olema just normaalsed ja mingil moel vooruslikud? Mille põhjal nad nii kindlalt kujutlevad, et inimese tahtmised peavad olema mõistlikult kasulikud? Inimene tahab ainult oma tahtmistes suveräänne olla, ükskõik mida see suveräänsus ka maksma läheks ja mis tagajärjed sel oleksid“ (samas, Dostojevski rõhutused – M.K.).

Miks kukkusid läbi Annisti uuritud arenguabiprogrammid, miks ei käitunud inimesed mõistlikult ja oma kasu huvides ega ühinenud inimesed välise utsitamise toel reibasteks ja teotahtelisteks kogukondadeks nagu kujutlesid õilsad arenguabistajad?

 „Oo imevat last, oo puhast, ilmsüütut lapsukest – kunas on see esiteks nii olnud, kõigi nende aastatuhandete jooksul, et inimene toimib ainuüksi oma kasu ajel?! Mida teha nende miljonite faktidega, mis näitavad selgesti, kuidas inimesed tahtlikult, see on – täiesti teades oma tõelist kasu, jätavad selle tagaplaanile ja sööstavad teisele teele, riski peale, hea õnne peale, ilma et keegi või miski neid selleks otseselt sunniks – peale selle, et nad justkui nimme ei soovi minna neile kättejuhatatud teed mööda, vaid rühivad jonnakalt, isepäiselt käia teist teed, rasket ja mõistusevastast, otsides seda peaaegu pilkases pimedas? Eks tähenda see ju tegelikult, et jonnakus ja isepäisus meeldib neile rohkem mis tahes kasu?... Kasu!“ (samas, Dostojevski rõhutused – M.K.)

Võiks isegi öelda, et  tihti „abistatavad“ jonnisid. Nii nagu meie rahvapoliitikas võib tihti kohata vastuseisu Brüsselist tulnud juhistele just ja ainult seetõttu, et need on Brüsselist – „alles saime ühe keskvalitsuse alt välja, tahaks ometi kord ise ka enda käekäigu üle otsustada!“ Ei ole vaja probleemist ega ettepanekust arugi saada, saati mingit oma alternatiivi asemele pakkuda, jonnimiseks piisab ainult oma tahtest (NB! Eestlaste enesekirjelduses on jonn tihti positiivse väärtusega iseloomujoon).

            Kiired ühiskondlikud muutused on drastiliselt vähendanud maainimese võimalusi enesemääratlemiseks ja oma elu suunamiseks ning sellised välistest oludest üledetermineeritud, „alandatud ja solvatud“ inimesele on oma hobusekronu mahalöömine, oma karja nälgasuretamine (kuigi oleks ju mõistlik ja kasulik müüa, eks) või „objektiivsetele arengueesmärkidele“ sülitamine ainus viis suveräänne olla, sest „tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta“. Objektiivne ratsionaalus on ju determineeriv ja pikka aega oludest lükadud-tõugatud inimene ei alluta end vabatahtlikult järjekordsele süsteemile, kus tal agentsus puudub. Kui tuleb keegi, näiteks hell ja heatahtlik Euroopa Liit, ja ütleb sellistele inimestele: „Ah, tahate minna punktist A punkti B? Näete, siin on stardivahendid ja teadke, kõige mõistlikum ja ratsionaalsem ja teile endile kõige kasulikum viis minna punktist A punkti B on sirgjoon,“ siis ainus võimalus säilitada suveräänsus on jääda paigale või minna mõnd kõverjoont mööda.

Väljavõte välitööpäevikust osutab:

„Õhtu lõppeb arvukate mängude, laulude ja näidenditega. Inimesed esitavad gruppides väikeseid sketše, üks neist kirjeldab stseeni, kus „linnatibi“ tuleb külla, et õpetada inimesi „taotlema Euroopa Ühenduse raha võimaldamaks sooliselt integreeritud personaalse hügieeni tagamise keskust“ ehk nagu segaduses külaelanike ja juhmaka bürokraadi dialoogis selgub: ühissauna“(lk 339).

Kuigi eelnäitlikustatud psühholoogiline mehhanism on kindlasti üks takistavaid tegureid arenguabi programmide teostumisel, pole see kaugeltki keskne ja Aet Annisti uurimus ei ole mingi maainimeste jonni detailne analüüs. Küll aga aitab see esiteks näitlikustada „Dostojevski meetodit“, seda, mida kasutab ka Aet Annist, nimelt formaliseerimatut ja algoritmistamatut püüdu süveneda inimese motivatsioonidünaamikasse, püüdu mõista, miks inimene käitub nii nagu ta käitub. Ja teiseks: tõstatada suure ringi küsimuse – kuidas rakendada sellist laadi antropoloogilisi teadmisi poliitikapraktikatesse? Et ei peaks järgmine kord konstateerima: „Programmi üritused peegeldasid väga selgelt külade igapäevasuhteid ja seda, kuidas visioon nendest suhetest ja nende korrigeeritavusest polnud reaalsusega vastavuses“ (lk 318).

Sarnastel põhjusel pole vist mõtet ka liialt loota, et keegi loobuks inimest modelleerimast homo economicus’ena lihtsalt selle pärast, kui talle üksipulgi selgitada, kui võrratult totter on see mudel nagu ei murra kellegi jonni türanlik loogika, et piiramatu (majandus)kasv pole piiratud ressursside korral võimalik. Ratsionaalsus ei osale kuigivõrd inimese käitumise reguleerimisel, küll aga on see ülioluline kohtumispunkt kommunikatsioonis, universaalseim metakeel, seega on nähtuste tõlkimine ratsionaalsusesse tõhusaim viis maksimeerida kommunikatiivsust. Ja see pole sugugi tühine asi.

Ent töötuks jäänud inimesed ei muundu tragideks (väike)ettevõtjateks lihtsalt seetõttu, et nii oleks riigi poolt maha jäetuna ratsionaalne, nagu ei muutu ka pehmed humanitaarikesed karmipilgulisteks tehnikainsenerideks kui neil oma huvidele ja annetele vastav õppimisvõimalus ära võtta, ei, ei muundu (pigem lähevad välismaale). Isegi kui nõnda arvav minister on väga pikka kasvu. Loodusteaduste kõrge tase on majanduskasvule küll hea, aga laboris uut tehnilist teadmuset luues mõeldakse sellele sama vähe kui pereplaneerimisel iibele.

3.

Ida-Euroopa muutusi nähakse üldiselt kui läände naasmist ja „seda nii „lääne heategijate“ kui Ida-Euroopa eliitide silmis, kuid vähemalt viimase ajani on see olnud ka siinsete elanike üldine seisukoht“ (lk 44). „Sõltumatuse saavutanud uued eliidid kirjeldasid elu Nõukogude tingimustes sageli kui teist või siis kui ennast, mida okupatsioon oli deformeerinud. Et selle perioodi korrumpeerivast mõjust üle saada, heidetakse okupatsiooniaastad kui ebaseaduslik sekkumine progressi edenemisse ja teleoloogiat väärav värdnähtus kõrvale. Lääs on sellistes kirjeldustes tõelise enda kehastus, miski, milleks pidanuks saama, kui pool sajandit okupatsiooni poleks seda takistanud“, mistõttu „[e]nne muutuste algust oli Ida-Euroopas soov minevik hüljata ja (taas)omandada lääne mentaliteet erakordselt intensiivne“ (lk 43).

Müütilisest Eesti Wabariigst mäletatakese eelkõige, et see oli hea ja autentne, mitte konkreetseid olusid. Ja kui pöördume jälle Tammsaare juurde, kes suri kaunikesti täpselt koos esimese Eesti Vabariigiga, siis peame möönma, et iroonilisel kombel see valuline ägamine ja maaelu hääbumine, mida dokumenteerib ka Annist, ongi nii mõneski mõttes järjepidevuse taastamine. Eriti hästi tuleb esile lugedes Tammsaare 1930ndate aastate publitsistikat, kus madal iive ja linnastumine on ühed teravamad ja korduvamalt käsitletud probleemid.

Maainimese suhteline jõukus ENSV-s oli üks neid okupatsioonivõimu loodud kunstlikke kõrvalekaldeid ja „üks Eesti edu ja moderniseerumise poliitiliselt väärtuslik indikaator ongi olnud põllumajandussektori tähtsuse kiire vähenemine riigi majanduses“ (lk 90).

Põllumajanduslike subsiidiumite väiksuses ja kaitsetollide kaotamises oli Eesti vägagi eesrindlik, mistõttu tööhõive langus põllumajanduses oli endiste NLi vabariikide kiireim, edestades teise koha saanud Kasahstani lausa 3,5 kordselt.

Kõige primitiivsemale ehk matemaatilisele loogikale on aeg pelgalt võrdluskategooria kahe seisundi vahel, mistõttu on ka ühiskondlikke muutusi kajastavates debattides nii sage argument stiilis „sada aastat tagasi polnud ka naistel valimisõigust ja samamoodi vaieldamatult on X parem kui Y ja mida kiiremini see saavutatakse, seda parem“.

Kuna iseseisvuse taastamise järgsed muutused maaelus olid pööraselt kiiremad kui põlvkondade vahetus, mis võimaldab kõige loomulikuma haridusliku ja eluviisilise kohanemise, siis „enamik põllumajanduses töö kaotanuid ei läinud mitte teistesse sektoritesse üle, vaid jäid tööturult kõrvale“ (lk 91). Maapiirkondades rakendus liigagi hästi elu olemuslikku ajalisust eirav matemaatiline loogika, mis võimaldab maksimeerida mis tahes oleku A muundumist olekuks B ja mille järgi on kõige efektiivsem laps otse kirstu sünnitada.

Tammsaare kirjutas aastal 1936, et „me unustame ühe pisiasja: ükski masin ega tehnika pole seni suutnud sigimisprotsessi kiirendada. Naised on endiselt üheksa kuud rasedad ja lapsi peab ikka veel paarkümmend aastat kasvatama, enne kui neist õieti asja saab, nagu poleks aurujõudu, elektrit, mootorit, raadiot ega telegraafi olemaski […] Järeldus: kes tahab sigivust, peab võitlusesse astuma tänapäeva eluoluga, s.t. tehnikaga, tsivilisatsiooniga, mis kisub inimese ikka enam ja enam mingisse rähklemise ja tõttamise keerdvoolu, kus pole aega, võimalust ega tahetki sigida. Maailmas on veel ainult töö ja tööst puhkamiseks lõbutsemine, aga lapsed pole tänapäeval puhkuseks. Ei aita mingi mentaliteet sigimiseks kui kogu eluolu töötab selle vastu. Õigem – ei saagi olla mentaliteeti, mis käiks eluolule risti vastu. Ja kui ometi süüdi peaks olema mentaliteet, siis ehk see, mis ajas meid iseseisvust nõudma ja selle tõttu oma arenemist siduma Lääne-Euroopaga, mis haaras meid oma kapitali ja tehnika keerdu.“

(„Lapsed ja mentaliteet“ kogumikus „Kogutud teosed“ nr 17, lk 186-190)

4.

Nende protsessidega suhestumiseks kasutatakse enamasti kahte laadi nartsissistlikku misantroopiat: pigem noored ja vasakpoolsed eelistavad tehtagu-idealismi – „tagatagu maainimestele kõik võrdsed võimalused mis linnaski!“; pigem vanemad ja parempoolsemad eelistavad moralismi, umbes nagu Rein Sikk 28. juuli EPLis: „Eelkõige tuleb võõrsile läinuile senisest märksa jõulisemalt meelde tuletada oma kohustusi isamaa ees, eesti keele ja meelsuse hoidmist, eestluse edendamise vajadust laias ilmas“. Sellist laadi moralismi hambutust demonstreerib elu ise, aga esimese versiooni ajuvabadusel ei lase nii üheselt ilmneda see, et nende võrdsete võimaluste teostamiseks puuduvad materiaalsed ressursid, kuid selle tuum toetub oma sõgedas idealismis mingi transsubstantsiooni-laadsele mehhanismile – see eeldab maad, millel oleks kõik linna omadused, aga mingil müstilisel substantsiaalsel viisil oleks tegu ikka maaga. Katsutagu nüüd detailsemalt ette kujutada sellist maapiirkonda, mis pakuks noorele inimesele kõiki neid samuseid ahvatlevaid võimalusi mis linngi alates kooli- ja töökohavalikutest, ööklubidest, huviringidest, trennidest, kaubanduskeskustest, anonüümsuse ja mitmekesiste subkultuurideni välja.

Tammsaare kirjutab aastal 1937: „Ühetoalise korteri elanikulgi on võimalus oma toreduse, mugavuse ja laheduse tarvidust üürikeseks rahuldada kusagil kinos, kohvikus või kella viie teel.

Välimisel hiilgusel on maagiline võime hulkade ligitõmbamiseks. Siin on üks põhjustest, miks linnad maarahva enestesse imevad. Ole linnas ükskõik kui vaene, vahetevahel avaneb ometi võimalus viibida sama toreduse ja laheduse keskel, mis on rikaste eesõiguseks. Teatri ja kino odavaimalt kohalt näed sedasama, mida näeb kallimagi platsi lunastaja. See on suur lohutus“ („Kodukultuurist“ kogumikus „Kogutud teosed“ nr 17, lk 229-232)

Annist kirjutab: „Kõige ilmsem ja kestvam joon mõlema küla ümberkorraldatud elus oli põllumajandusliku töö kadumine. Peale selle oli ühiseks kogemuseks töö sotsiaalne killustumine, mis tähendas, et töökoht – kui see olemas oli – ei pakkunud enam sellist ühtsust ja läbikäimist, mis iseloomustas nõukogudeaegset majandit“ (lk 136).

Ei teagi  kumb kahest standardvalikust, mille abil maaelu turgutada püütakse, on elujõulise maaelu grotesksem paroodia, kas turismitalundus ehk kohaliku maaelu etendamine (välismaisele) publikule või internetipõhised töökohad, mille järgi maaelu eristab linnaelust looduslik taust akna taga.

Samuti püütakse panustada rohujuuretasandi kultuurile, kogukonnastada töötuid ja perspektiivituid koorilaulu ja ühistantsuga (muide, mis on olnud maalapse helgeim perspektiiv? Ikka linn, eks…).

Nagu rusikas silmaauku sobib siia Juhan Kivirähki hiljutine märkus:
„Kuid ainult laulu- ja tantsupidudega, külakiikede ehitamise ja külaväravate avamisega ei tohiks rahva ühistegevus piirduda, on vaja võimalust ja valmidust ka ühiste majanduslike eesmärkide teostamiseks.
Ilmselt ei võeta kodanikuühiskonda tõsiselt, kuni tal pole taga majanduslikku jõudu, kuni ta peamiselt vaid ressursse tarbib, mitte ei loo rikkust juurde. Seetõttu kuulebki viimasel ajal üha sagedamini ettepanekuid taas laiemalt ellu kutsuda ennesõjaaegsele Eesti Vabariigile nii iseloomulik olnud ühistuline liikumine ning viia lõpuks ometi läbi haldusreform, mis tooks kaasa majanduslikult elujõulised omavalitsused. Oma põhiolemuselt on ju omavalitsuski kodanike ühiseid probleeme lahendav ühistu – nii nagu riigi keskvõim peaks endast kujutama nende ühistute keskühistut.“ ("Sirp" 09.08.2012)

Maaelu on alati tähendanud maatööd ja alternatiiviks on lihtsalt geograafiliselt välja  sopistunud linnaelu. „Kuid millest on inimesed unistanud, mõeldes heale elule maistes raamides?“ küsib avara ajaloolase pilguga David Vseviov („Areen“ 24.05.2001) ja vastab, et kogu inimkonna ajalookäik kinnitabki vääramatut tõsiasja, et „mõisted „hea elu“ ja „füüsiline töö“ on sajandeid olnud absoluutselt üksteist välistavateks polaarsusteks“.

Mistõttu võib korrata: „üks Eesti edu ja moderniseerumise poliitiliselt väärtuslik indikaator ongi olnud põllumajandussektori tähtsuse kiire vähenemine riigi majanduses“ (lk 90)

„Kuni 19. sajandi alguseni elas suurtes linnades vaid tilluke osa kogu maailma rahvastikust – mitte enam kui 3 protsenti. Koos fossiilsete kütuste üha laialdasema kasutamisega ning üleminekuga suure energiatarbimisega tööstuslikele ühiskondadele Euroopas ja Põhja-Ameerikas ilmusid ka esimesed tõeliselt linnastunud ühiskonnad, milles umbes kolmveerand elanikkonnast elas linnades. Ühtekokku elas 1900. aastal kogu maailma elanikkonnast linnades siiski vaid umbes 14 protsenti. 20. sajandil, eriti selle teisel poolel aset leidnud oluline muudatus tähendas aga suurte linnade ilmumist ka mujale maailmas isegi siis, kui nendes riikides puudus arenenud tööstus. 21. sajandi esimeseks kümnendiks elas linnades juba suurem osa maailma rahvastikust“ (Clive Ponting „Uus maailma roheline ajalugu“ lk 332)

5.

Senise retseptsiooni põhjal võib öelda, et raamat kipub natuke liiga palju esile kutsuma teatavat matusepidulikkust ja ebakonstruktiivset hardust. Seda aga ei saa lugeda raamatu puuduseks, sest teaduslikkusele pretendeerivates ühiskonnaanalüüsides ei saagi tõmmata selget joont, kus sotsiaalne protest ja valitsuse kirumine peaks üle minema eksistentsiaalseks protestiks ja hiioblikuks needmiseks.