Kuna toimetaja
sõnutsi see ”intellektuaalne pingutus on ikka vist
veidi üle lugejate pääde” (njah, küllap vist), siis jõudis sellest ”Maalehte”02.08.2012 päris tugevalt kärbitud ja lihtsustatud versioon.
veidi üle lugejate pääde” (njah, küllap vist), siis jõudis sellest ”Maalehte”02.08.2012 päris tugevalt kärbitud ja lihtsustatud versioon.
Parem raha ja pahemad väärtused
Mihkel Kunnus
Poliitilise
maailmavaate jaotamist parem- ja vasakpoolseks on iga natukenegi avarama
pilguga analüütik maapõhja neednud ja põhjalikult iganenuks tunnistanud. Nii
jämedakoeline lahterdamine teeb igale mõtlejale paratamatult tuska. Ometi on
see väga elujõuline jaotus, sest tegutsemine ei saa olla kunagi nii nüansseeritud
kui mõtlemine, mistõttu iga aktiivne ja teovõimekas inimene jagab ka meie
väikse poliitmaastiku kenasti kaheks. Muidugi mitte niivõrd parem- ja
vasakpoolseks, kuivõrd pimeduse- ja valgusejõududeks, kurjuseks ja headuseks.
Ja valimiskasti ees on niikuinii igal valijal üks ja jagamatu hääl, mitte
näiteks tops liiva, millest saaks siis igale parteile proportsiooni järgi
mandaati nõristada.
Intelligentsusega
pole sel kaheksjaotusel suurt midagi pistmist. Vasak- ja parempoolsete erinevus
on eelkõige moraalset laadi ja seda kvalitatiivselt, mitte kvantitatiivselt st
tegu on erinevat tüüpi moraalsustega, mitte et ühtedel oleks moraalsust rohkem
ja teistel vähem.
Üldjoontes ja
kujundlikult: vasakpoolsele on süütu
lapse nutt talumatum kui ühiskondliku parasiidi süüdimatu irvitus,
parempoolsele vastupidi.
Vastasseisu hoiab
elavana see, et mõlema ebameeldiva hääle samaaegne vaigistamine on tehniliselt
võimatuseni keeruline. Õiglane ja mittediskrimineeriv süsteem peab olema juba
definitsiooni järgi umbisikuline: ametnikul ei tohi olla võimalustki „näo
järgi“ hinnata, kas inimene kuulub mingi hüve saajate hulka või mitte ja
seetõttu peabki õigusriigis olema kõik võimalikult üheselt formaalsete
seadustega määratud. Selline
formaliseeritus aga võimaldab ka väga hästi jokitada ja parasiteerida. Tuletan
meelde, et jokk on küllalt hiline uudissõna, lühend fraasist „juriidiliselt on
kõik korrektne (kuigi moraalselt on asi enam kui kahtlane)“ ning sellist
jokitamist võimaldavast ühiskonnast oleks hullem ainult seda mitte võimaldav
ühiskond st ühiskond, kus oleks võimalik riiklik karistamine ka sel juhul, kui
ühtegi seadust pole rikutud.
Ja tõepoolest, õigusriigis
on ainus viis olla täiesti kindel, et keegi lapsetoetusi või tudengiabi alatult
ära ei kasuta – neid mitte jagada.
Kirjandusteadlne
ja luuletaja Aare Pilv kirjutas veebruaris 2012 järgmised luuleread:
*
Kui räägitakse väärtustest,
näiteks väärtuspõhisest kasvatusest või ühiskondlikest põhiväärtustest, siis on
kindel, et ei räägita rahast ja tihti lausa vastandutakse rahale. Sest see, et
raha on väärtuste väärtus, on nii ilmne, et sellele ei ole enam sünnis osutadagi
ning raha ülemvalitsuse vastu võib muretult täie jõuga sõdida, sest pole
vähimatki hirmu, et vastane võidetakse ning ise valitsusvastutuse kätte
jäädakse. Samuti on kindel, et kui mõni siinpoolsuse preester ehk poliitik
räägib mõne valdkonna ühiskondlikust ehk mitteriiklikust ehk mitterahalisest väärtustamisest,
siis selle valdkonna esindajad (päästjad, arstid, õed, õpetajad,
kultuuritegelased, politseinikud jne) paremal juhul vaid muigavad virilalt
– ei peta ära, kristluse aeg on ümber,
surmajärgse või mõne muu mittemaise tasuga ei osta enam kedagi ära.
Kristlikud kajad
muidugi veel kumisevad ning alt üles tõusev raha on räpane ja haisev, rüve ja
patune ning olgu neetud need erakonnad, mis tumedatelt jõududelt, selle maailma
vürstidelt salamahti raha võtavad. Seevastu ülevalt alla, valitsuselt rahvale
tulev raha on alati puhas, külva või lennukilt – see oleks küll hirmsasti
ebaefektiivne, jätkusuutmatu ja vähegi pikemas plaanis väga ebaratsionaalne,
riikliku vastutustundetuse mõttes isegi ebamoraalne, aga kindlasti poleks see
raha patune ja rüve või kuidagi metafüüsiliselt korrumpeerunud. Rahvale jagatav
raha ei saa olla must. Ning pole pikka pidu poliitikul, kes Jeesuse kombel peab
lesknaise paari vaskmünti suuremaks annetuseks rikaste kullast.
Ajalooprohvet Oswald
Spengler, kellele tsivilisatsioon tähendas kultuuri surmaeelset arenguetappi,
kirjutab:
*
Veel üks
olemuslik antagonism vasak- ja parempoolsuse vahel on vaev ja efektiivsus. Vasakpoolsele
intuitsioonile on omasem inimkesksus ning inimese ja töö suhet iseloomustab
selles kohas vaev ning õiglane töötasu peaks vasakpoolse meelest olema nähtud vaevale
vastav. Parempoolsele intuitsioonile on omasem tehniline ratsionaalsus ja
süsteemikesksus ning inimese ja töö suhet iseloomustab efektiivsus ning töötasu
peaks olema kasumlikkusele ja tulemusele vastav. Mõlemad hoiakud on liiga
puhtal kujul ühiskonnale tapvad, aga vastastikku komplementaarsed.
Vahetult pärast
1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni üritasid bolševikud töötasu siduda vaevaga,
konkreetselt „kaloriga“, et ehtsat higi eritav labidamees saaks ometi kord
väärilise tasu ning igasugused ahtapoorilised rantjeed, kulakud ja
intelligendid teaksid oma kohta. Ei ole raske näha, et see hoiak võib olla efektiivsusele
lausa vastassuunaline. See, kellel on tehnilist taipu kivikamakas kärru tõsta,
näeb kõvasti vähem vaeva kui higist leemendav veeretaja. Efektiivsuse tõus
tähendabki sama töö tegemist vähema vaevaga.
Samas on küllaga
valdkondi, kus ressursside lisamine tulemust ei suurenda (st efektiivsust ei
tõsta), küll aga vähendab vaeva. Vaev on siin küllalt täpne sõna ja seda
seetõttu, et inimene võib vaevelda ka ilma igasuguse tulemuseta. Näiteks
patsiendile valuvaigisti andmine ei tõsta kuidagi puurimise efektiivsust. Või
puudega inimese hooldajale raha juurde andmine. Pole seal mingit efektiivsuse
tõusu, ainult vaeva vähenemine. Parempoolne kreedo, mis on ratsionaalne ja
puhtintellektuaalselt igati korrektne, võib kokku suruda lausesse: (süütult) vaevlemine pole töö, et selle eest
(riik) raha peaks maksma.
Mida väiksema
rahaga laps üles kasvatatakse, seda efektiivsem. Inimressursi üks
efektiivsemaid rakendusi on orjandus. Ratsionalistlik efektiivsusele
orienteeritud mõtlemine on sobilik kõiges, mis puudutab masinaid, elavate ehk
vaevlemisvõimeliste üksuste puhul on selline lähenemine jõhker, kalk ja
barbaarne.
Lisaks see, mille
eest Tammsaare hoiatas juba 1936, et „me unustame ühe pisiasja: ükski masin ega
tehnika pole seni suutnud sigimisprotsessi kiirendada. Naised on endiselt
üheksa kuud rasedad ja lapsi peab ikka veel paarkümmend aastat kasvatama, enne
kui neist õieti asja saab, nagu poleks aurujõudu, elektrit, mootorit, raadiot
ega telegraafi olemaski“. Eluliste asjadel on tihti teatav piirkiirus,
efektiivsuse lagi. Näiteks haridus või truudus – kui need asjad liiga kiiresti
ja efektiivselt ära teha on tulemus kaunikesti vastupidine.
See Tammsaare
artikkel („Lapsed ja mentaliteet“ kogumikus „Kogutud teosed“ nr 17, lk 186-190)
lõppeb niiviisi:
„Järeldus: kes
tahab sigivust, peab võitlusesse astuma tänapäeva eluoluga, s.t. tehnikaga,
tsivilisatsiooniga, mis kisub inimese ikka enam ja enam mingisse rähklemise ja
tõttamise keerdvoolu, kus pole aega, võimalust ega tahetki sigida. Maailmas on
veel ainult töö ja tööst puhkamiseks lõbutsemine, aga lapsed pole tänapäeval
puhkuseks. Ei aita mingi mentaliteet sigimiseks kui kogu eluolu töötab selle
vastu. Õigem – ei saagi olla mentaliteeti, mis käiks eluolule risti vastu. Ja
kui ometi süüdi peaks olema mentaliteet, siis ehk see, mis ajas meid
iseseisvust nõudma ja selle tõttu oma arenemist siduma Lääne-Euroopaga, mis
haaras meid oma kapitali ja tehnika keerdu.“
P.S.
Spengleri
visandatud tsivilisatsioonini on meil aega veel küll. Meil on veel küllaga asju,
mis kõvasti raha neelavad ja millest pole midagi kasu ja mille olemasolu on
võimatu maise ratsionaalsusega põhjendada, näiteks vabadussammas või eluaegsed
vangid. Need on meie põhiväärtuse sümbolid ja ilma nendeta inimene ei saa.
Tänapäeval väheneb igasugune vahe paremal ja vasakul poolel. Näiteks kui võtta mitu vasaku mõtteviisiga (vabariiklased) seadust suruti USAs läbi, siis Obama on peajagu üle Bushist (Obama on demokraat ja tema vastu ei võidelda kui ta lubab piinamise, telefonide pealtkuulamist, indefinite detention, USA kodanike tapmine ilma kohtuotsuseta jne). Kuna absoluutselt iga president on USAs alates Ronal Reaganist ära ostetud, siis vahet pole kes on president, rikkad võidavad, vaesed kaotavad. Ideoloogial pole vahet. USAs on korporatsioonid õiguslikult inimesed ja nende raha andmine poliitikutele on nende sõnaõigus (ülemkohtu otsused). Iga arukas inimene teab, et kui sa annetad suure hulga raha, siis sa ootad teenet vastu. Eestis vaadata suurte erakondade annetajaid, tippannetajad on ikkagi rikkurid ja iga mõistusega inimene teab, et nad ootavad teeneid tagasi. Mis tähtsust on ideoloogial, kui raha käes on võim?
VastaKustuta